Mulle miskipärast tundub, et ma olen juba kõike ja nii palju reisist rääkinud, nii et enam pole mõtet, aga lihtsalt enda jaoks tuleks ka kirja panna, sest see siin on minu mälu. Ja lisaks veel mõni märkmik-vihik, mis parajal hetkel kaasas on.
Please mind the gap!:P Mõlemas mõeldavas mõttes. Kuigi selles, mida mina rohkem silmas pean, teda tegelikult ei kasutata.. Anyway, London oli kasulik. Tüüpilistest turismipunktidest ma ei räägi, pigem suvalistest meeldejäänud seikadest.
Maailm on jätkuvalt väike ja kahaneb veelgi. Kui tõenäoline on, et täiesti kogemata satub ühest klassist mitu inimest sama bussi peale, mis viib nad lennujaama, et istuda sama lennuki peale? Ja siis kohale jõudes satud lennujaamast linna sõites samasse bussi noormehega, kes kunagi mitte päris kümme aastat tagasi(aga umbes) sinuga koos trennis käis.. Aga ega selle peale ma eriti ei üllatunudki. Pigem selle peale, et on veel inimesi, kes tunnevad ära inimesi, kellega pole aastaid kohtunud ja tegelikult pole kunagi eriti suhelnudki. Mälu nägude peale - see ainuke mälu, mis minul on. Tuli välja, et ta töötab praegu Londonis ja varsti läheb õppima ka. Palju rohkem ma minutiajase vestluse jooksul teada ei saanud.
Esimene värviline sõiduk, mis bussist möödus, oli suur Sainsbury keti veoauto, millel olid kirja "Try something new today" vahel nämmad apelsinid. Apelsinidest rääkides - lahtiste puuviljamüükide apelsinikuhilad on mulle lihtsalt vastupandamatud! Juba see iseenesest on minu jaoks välismaa linnade fenomen.
EasyJeti stjuuardid on väga lahedad! Nagu "Ühe miili klubist" pärit:P (Kuigi ma nägin ainult ühte osa.) See Barry sobiks jube hästi "minu juuksuri" boyfriendiks.
Maandumise ajal hakkas rahvas mitu korda liiga vara siblima ja oma pagasit urgitsema, kuigi seatbeldid pidid kinni olema ja siis pidi kapten korduvalt ütlema, et veel ei või püsti tõusta. Aga ta tegi seda kuidagi muhedalt, üldsegi mitte kurjalt. Ja kui me lõpuks maandunud olime, aplodeeris kogu lennuk:) Hästi mõnus õhkkond. Väljudes soovisid stjuuardid-stjuuardessid igaühele personaalselt häpisid jõule ja uut aastat väga siira moega. Sellise sooja suhtumisega sobisid ülihästi ka kõiksugused oranžid kostüümid ja istmekatted.
I realized that my English is even worse than I thought! Isegi see vähene, mida ma rääkima pidin, tuli ülisuure pingutuse ja tobedate vigadega suust välja, nii et...
Olen üllatunud, kui kiire õppimisvõimega sibling mul on! Kogu metroo- ja bussiliiklus kolme kuuga nii selgeks saada, et map'i pole praktiliselt vajagi..
Ma pole varem jõuluõhtul võõras Londoni majas end nii koduselt tundnud ja mõnuledes "Love Actually"'st samu kohti vaadanud, kus paar tundi tagasi ise kondasin. Tore:)
Pole välistatud, et ka mina (loomavihkaja!) kunagi vanatüdrukuna endale kassi võtan.. Naljakas on kedagi kutsuda sõnadega "Kurt, tule siia!" Eriti kui ta võib mõista(kuigi ma selles kahtlen) vaid bulgaaria keelt.
Ma ei jõua ära imestada, kuidas mõni inimene võib olla niiiii tähelepanelik, hoolitsev ja isetu! Ja tänapäeval on süümepiinade tundmine ka väga haruldane.. Mul on kohutavalt kahju, et riikidevaheliste tülide tõttu mõne inimese tulevik minevikus tuksi keerati:(
Ainuke koht, kus tumedanahalisi polnud, oli väidetavalt raamatupood. See polnud minu tähelepanek(sellest ka väidetavalt), sest mul pole nende vastu absoluutselt midagi. Pigem võib juhtuda midagi sarnast nagu "Crash"is, et neil on mingi paranoia ja nad arvavad, et neid diskrimineeritakse kuidagi heledanahaliste poolt ja siis tekitavad ise sellega probleeme. "Ühistransport on välja mõeldud mustanahaliste alandamiseks" - umbkaudne tsitaat filmist.
Ja see, et mõne aja pärast on kogu maailma rahvastik ühtlast tooni kreemjad, meeldiks mulle ka:)
Kui nüüd stiilsetest inimestest rääkida, siis neid oli ikka märgatavalt rohkem kui meil siin. Aga ikka hakkasid nad silma. Ühe, kes meile London Eye järjekorras pidevalt ette jäi, ristis Silja minu tulevaseks meheks. Tal oli küll see haarav nukrameelne ilme.. Emme arvates oli tal liiga suur nina. Milline jube perekond, eksju?! Üldse käisime me pidevalt kõiki kriitilise pilguga vaadates ringi ja kommenteerisime valjuhäälselt, eeldades, et eesti keelt neist keegi ei mõista. Vedas, ei mõistnudki. Või vähemalt ei näidanud välja, et mõistis.
Tagasi tulles oli lennujaamas muhe check-in'i onu, kes jättis küll tüüpilise inglise pereisa mulje. Hääldas meie kõigi nimesid ja siis küsis, ega see väga meie kõrvadele haiget ei teinud ja kui ma ütlesin, et natuke tegi küll, siis üritas uuesti. Millegipärast tuleb neil alati välja midagi Sula ja Sulä vahepealset välja. Kuidas nad küll ei oska?!:P
Soovitused: Pane alati pass viimasel hetkel nii kinni, et jämedate näppudega piirionu peaks kolme korra passi läbilappamise järel sult küsima, kus pildiga lehekülg on!
Ära imesta, kui armas naabrineegripoiss õhtul pimedas rulluiskudega koperdades sinu akna alla prügikasti laiali tuhnima tuleb!
Ära imesta, et mõne maja esihoovis on teise korruse akendeni ulatuv prügihunnik - neil oli suurpuhastus ja prügiauto pole veel tulnud.
Mulle ei meeldi, kui mind sunnitakse küsima asju, mis on niigi igal pool siltidel või piletil kirjas! Nii et palun, ära palu mul kunagi seda teha!
Kui tabloole pole õigeks ajaks ilmunud värava täpset numbrit(mida pardakaartilt ammugi otsida ei tasu), siis tasuks minna vaatama, ega äkki juba pardale ei lasta. Tänu minule ei jäänud pooled toolidel mugavlejad lennukist maha:P
Oijah, mul on sõnadega ikka tõsiseid probleeme. Mulle meeldivad hirmsasti mitmetähenduslikud sõnad. Et igaüks saaks sealt välja lugeda seda, mida parasjagu tahab. Et oleks võimalus asju mitut moodi näha. Näiteks Londoni ülekäiguradade juurde kirjutatud "Look right" on nii lihtne käsk vaadata paremale ja samas viide kogu maailma näilikkusele ja maskistatusele.
Äge meeletuks ja hingetuks tegev üllatus;) Ega selliseid sõnu just väga palju ole ja ehk just sellepärast on mul kogu aeg raskusi õige sõna leidmisega. Igal sõnal on ju kindel tähendus ja pole üldse õige kasutada esimest ettejuhtuvat sõna, mis enam-vähem sobib, sest siis on tähendus kohe teine. Tõlkides osutub asi aga veel hullemaks, sest kui vastavat sõna lihtsalt ei olegi olemas, siis jääbki lihtsalt ütlemata. Sest iga detail ja nüanss loeb(see matters mõttes lugema)!
Mul tekkis ükskord oma väsimust analüüsides küsimus, et mis on sõna füüsiline vastand? Loogiline oleks, et vaimne, eksole? Aga kui mõtlema hakata, siis kuhu hingeline jääb? Sest vaimne on ju vaid mõistuslik? Ja mis sõna on ühend hingelisest ja vaimsest?
Ja pealkirja "Tagasi" võib samuti lugeda mitut moodi. On vaja seletada kuidas? Ma arvan, et pole, aga, noh, nii igaks juhuks: 1) et olen tagasi; ja 2) et tahan tagasi. Loodetavasti on olemas ka kolmandad variandid.
laupäev, detsember 30, 2006
laupäev, detsember 23, 2006
Tomorrow...papapaaa..:)
Jälle see laul tonditab... :) Aga homme on minek!:D Lõpuks. Samas ma kohe üldse ei taha mingeid jamasid pagasis olevate "keelatud ainete" pärast. Aga eks siis näis. Keda üle kolme kuu silmast silma, keda mõne aja pärast Eestis tagasi olles:)
Ja kui keegi kunagi kolmekesi reisima plaanib minna, siis soovitan võtta kõige väiksema koti, sest siis pannakse kõige "väärtuslikumad" (st raskemad) artiklid just Sinu kotti;)
Muide, ma poleks arvanudki, et on võimalik peaaegu terve päev kulutada plaatide kirjutamisele!
Läksin.
Ja kui keegi kunagi kolmekesi reisima plaanib minna, siis soovitan võtta kõige väiksema koti, sest siis pannakse kõige "väärtuslikumad" (st raskemad) artiklid just Sinu kotti;)
Muide, ma poleks arvanudki, et on võimalik peaaegu terve päev kulutada plaatide kirjutamisele!
Läksin.
neljapäev, detsember 21, 2006
Kooli jõulupidu
Täna käisin jõulupeol, et oleks põhjus, miks mitte jõulupeole minna:P Tegelikult asi nii hull muidugi polnud, sest ega ma kellelegi selle kohta, kus ja miks ma käin, seletusi andma ei pea ja oleks võinud ka lihtsalt kappi edasi koristada ja plaate kuulata. Igatahes on konks selles, et ma läksin hoopis eelmise kooli jõulupeole, selle asemel, et minna praeguse kooli omale. Õigemini läksin jõuluetendust vaatama. Inimesed, kes "minu ajal" olid olnud väikesed, olid korraga sama suured ja suuremadki kui mina. Ja kuradi tublid ka. Ma ei julge andekad kohe öelda, sest enamuse puhul oli vist tegemist pigem julguse, pealehakkamise ja enesekriitilisuse puudumisega, aga sellegipoolest olid nad päris kobedad.
Näitlemises nad meie praeguse kooli ülikiidetud näiteringi kümnendikele küll alla ei jäänud, ülemängimist esines isegi veits vähem.
Laulmise osas pole mina just kõige õigem hindaja, aga ega nad hullemini ikka ei laulnud kui need tüüpilised tümpsulugude esitajad raadios, kuigi ega keegi ka kuidagi teistest ei eristunud. Minu imestuseks oli nii paljudele(umbes 10le?) antud võimalus primadonnatsedes mikriga soolot laulda.
Tantsimisega oli asi hullem. Selles mõttes, et tõesti paljud oskasid tantsida. Ja kohe väga hästi tantsida. Kõigepealt pani mind imestama väikeste valgesse riietatud tüdrukukeste pallikava, millest jäi mulje nagu oleks Veerikus mingi spetsiaalne võimlemisrühm tehtud - nii graatsilised ja painduvad olid nad. Õnneks oli üks rühm esinejaid ka suhteliselt mittemuljetavaldavad - need, kes midagi Riverdance'i sarnast üritasid ei säranud just rütmitaju ja graatsilisusega. Ja siis muutsid poisid mind kadedaks oma meremeeste tantsuga. Kõik said väga hästi hakkama ja mõni oli ikka jube osav. Ühesõnaga - talente oli! Isegi nii väikeses koolis. Lavakasse saadaksin ma hetkel ühe, aga ta peab enne diktsiooniga tegelema. Seda ma ei kuulnud, kas ta ka laulda oskas, aga tantsimine oli igatahes üks tema suurimaid plusse ja tal oli ka mingi näitlejalik nõks, mingi esinduslikkus igas tehtud liigutuses.
Ja ausalt öeldes oli jutustaja väga professionaalne ja mõnusa häälega. Ta võiks muinasjutte linti lugeda:)
Nii et päris tore üritus oli:) Ja õnneks (või kahjuks?) ei tundnud (vist) keegi meid eriti ära ka (kuigi meieaegseid õpetajaid oli üldsekohal vaid 5), nii et jäime ilma sellest "Oot, mis kooli te nüüd läksitegi"-jutust. Ehk siis järgmine kord;)
Ma peaksin vist vähem sulge kasutama ja sõnad väga, vist, ka, üldse, küll, üsna/päris, ikka, see erinevad vormid, mingi ja muud sellised võiksid ka harvemini mu tekstis esineda...
Näitlemises nad meie praeguse kooli ülikiidetud näiteringi kümnendikele küll alla ei jäänud, ülemängimist esines isegi veits vähem.
Laulmise osas pole mina just kõige õigem hindaja, aga ega nad hullemini ikka ei laulnud kui need tüüpilised tümpsulugude esitajad raadios, kuigi ega keegi ka kuidagi teistest ei eristunud. Minu imestuseks oli nii paljudele(umbes 10le?) antud võimalus primadonnatsedes mikriga soolot laulda.
Tantsimisega oli asi hullem. Selles mõttes, et tõesti paljud oskasid tantsida. Ja kohe väga hästi tantsida. Kõigepealt pani mind imestama väikeste valgesse riietatud tüdrukukeste pallikava, millest jäi mulje nagu oleks Veerikus mingi spetsiaalne võimlemisrühm tehtud - nii graatsilised ja painduvad olid nad. Õnneks oli üks rühm esinejaid ka suhteliselt mittemuljetavaldavad - need, kes midagi Riverdance'i sarnast üritasid ei säranud just rütmitaju ja graatsilisusega. Ja siis muutsid poisid mind kadedaks oma meremeeste tantsuga. Kõik said väga hästi hakkama ja mõni oli ikka jube osav. Ühesõnaga - talente oli! Isegi nii väikeses koolis. Lavakasse saadaksin ma hetkel ühe, aga ta peab enne diktsiooniga tegelema. Seda ma ei kuulnud, kas ta ka laulda oskas, aga tantsimine oli igatahes üks tema suurimaid plusse ja tal oli ka mingi näitlejalik nõks, mingi esinduslikkus igas tehtud liigutuses.
Ja ausalt öeldes oli jutustaja väga professionaalne ja mõnusa häälega. Ta võiks muinasjutte linti lugeda:)
Nii et päris tore üritus oli:) Ja õnneks (või kahjuks?) ei tundnud (vist) keegi meid eriti ära ka (kuigi meieaegseid õpetajaid oli üldsekohal vaid 5), nii et jäime ilma sellest "Oot, mis kooli te nüüd läksitegi"-jutust. Ehk siis järgmine kord;)
Ma peaksin vist vähem sulge kasutama ja sõnad väga, vist, ka, üldse, küll, üsna/päris, ikka, see erinevad vormid, mingi ja muud sellised võiksid ka harvemini mu tekstis esineda...
kolmapäev, detsember 20, 2006
Tarkust tuleb uksest ja aknast
Tänases Postimehes oli leheküljel nr 8 "Lühidalt" rubriigis uudis pealkirjaga "Šokolaad aitab väsimuse vastu", milles öeldi, et ületöötamisest tingitud kroonilise väsimuse ehk nn pintsaklipslaste palaviku vastu aitab eriti tõhusalt tume šokolaad, mis sisaldab 85% kakaod. Leheküljel 28 on uudis "Tume šokolaadaitab väsimuse vastu" ja seal öeldakse lisaks kõigele eelnevale, et haiguse ametlik nimi on healoomuline müalgiline entsefalomüeliit ja sümptomiks ka närvivalu. Huvitav, kas see teine "uudis" oli mõeldud kui esimese "lühidalt"-uudise põhjalikum versioon?:P
1906 aastal oli kooliprogrammis õppeaine nimega sehkendamine:)
Homse jõulupeo asemele tuleks leida mingi piisav minematajätmise põhjus.. "Sortsid" ehk. Kuigi mulle pole veel ükski Kudu lavastus meeldinud ja vaevalt seegi midagi tema stiili välist (ehk mulle sobivat) on. Teine võimalus on asjade pakkimine:P
"Tais on sellepärast palju aega, et nad ei muretse. Eestlastel läheb suurem osa ajast muretsemise peale." Näedsa siis:) Aga Teda ma enne ei teadnud:( Tegelikult on see lausa imelik, sest temast on ju nii palju räägitud-kirjutatud. Igal pool. Ja juba nii tükk aega. Kuigi selle raamatu pealkiri on kohutavalt tuttavlik. Kus ma küll elanud olen? Küll ma olen ikka loll. Aga hea seegi, et isegi lollid iga hetkega targemaks saavad. Mis sest, et sellele vaatamata ikka lolliks jäävad.
1906 aastal oli kooliprogrammis õppeaine nimega sehkendamine:)
Homse jõulupeo asemele tuleks leida mingi piisav minematajätmise põhjus.. "Sortsid" ehk. Kuigi mulle pole veel ükski Kudu lavastus meeldinud ja vaevalt seegi midagi tema stiili välist (ehk mulle sobivat) on. Teine võimalus on asjade pakkimine:P
"Tais on sellepärast palju aega, et nad ei muretse. Eestlastel läheb suurem osa ajast muretsemise peale." Näedsa siis:) Aga Teda ma enne ei teadnud:( Tegelikult on see lausa imelik, sest temast on ju nii palju räägitud-kirjutatud. Igal pool. Ja juba nii tükk aega. Kuigi selle raamatu pealkiri on kohutavalt tuttavlik. Kus ma küll elanud olen? Küll ma olen ikka loll. Aga hea seegi, et isegi lollid iga hetkega targemaks saavad. Mis sest, et sellele vaatamata ikka lolliks jäävad.
teisipäev, detsember 19, 2006
Järjepidevuseks
Vahepeal pole midagi põnevat juhtunud, nii et kirjutan lihtsalt järjepidevuse jätkamiseks.
Koolis ei toimu praegu midagi. On see arvestustejärgne ja jõulueelne nädal, mis tavaliselt saab tükeldatud kingitusteostmise ja McDonaldsis käimisega.
Millegipärast on nii, et paralleelklassidele on kutsutud igasuguseid põnevaid esinejaid, aga meile mitte. Ja nende klass teeb mingit luulekava, mida meie näha ei saa.. Pärast seda miniseeliku-juttu bussis tuli uuesti teemaks, et mis nad luulekava esitades selga peaks panema. Katrin ütles tõsimeeli:"Ma mõtlesin, et ma panen ühe vöö.." ja jätkata ta ei saanud:P
Ma ei oska sel aastal kellelegi kingitusi teha. Aga osa kohustuslikust punasest pakist on vähemalt olemas.
Koolis ei toimu praegu midagi. On see arvestustejärgne ja jõulueelne nädal, mis tavaliselt saab tükeldatud kingitusteostmise ja McDonaldsis käimisega.
Millegipärast on nii, et paralleelklassidele on kutsutud igasuguseid põnevaid esinejaid, aga meile mitte. Ja nende klass teeb mingit luulekava, mida meie näha ei saa.. Pärast seda miniseeliku-juttu bussis tuli uuesti teemaks, et mis nad luulekava esitades selga peaks panema. Katrin ütles tõsimeeli:"Ma mõtlesin, et ma panen ühe vöö.." ja jätkata ta ei saanud:P
Ma ei oska sel aastal kellelegi kingitusi teha. Aga osa kohustuslikust punasest pakist on vähemalt olemas.
reede, detsember 15, 2006
Potitamine
Praegu on väga kaiff olla:D On reede õhtu (arvestustenädal sai tänasega läbi!) ja minu suur tuba on täis mõnusat värvihaisu ja klaviatuur on vist homseks kollase-lilla kirju. Värvisime emmega lillepotte ja ülejäänud värviga oli nii mõnus lihtsalt plökerdada nagu vanasti!:D Praegu hakkame lõpetama ja põrandal on hunnikud kommipaberitest, salvrätipaberitest, mis olid potivärvimisel osaks, ja värviplökerduspaberitest. Kraanikauss on veits roheline ja pintslid vedelevad laiali. Minul käivad karglemistuurid, kui keegi prantsusekeelne tädi laulma hakkab;) Oh, oh, Cheri... Kust ma e'le katuse saan? Emme küsis, mis kell on ja mina vastasin:"28:38"
Ploomimahl sai otsa, järgmiseks korraks muretsen baarikappi Kiiu torni:)
Homme võtame ette klaasivärvid, millega ma oma valge tassi, mis kunagi munavärvidega ära mökerdatud ja täna uuesti valgeks sai, ära värvida saan.
See on õige viis eneseväljenduseks, mitte kirjandi kirjutamine!!
Ploomimahl sai otsa, järgmiseks korraks muretsen baarikappi Kiiu torni:)
Homme võtame ette klaasivärvid, millega ma oma valge tassi, mis kunagi munavärvidega ära mökerdatud ja täna uuesti valgeks sai, ära värvida saan.
See on õige viis eneseväljenduseks, mitte kirjandi kirjutamine!!
See ka mõni küpsuseksam...
Mulle tundub täiesti mõttetu raisata 6 tundi(praktiliselt terve kooli- või tööpäev ju!) oma elust tegevusele, millest pole kellelgi kasu ja tänu millele peab mõni inimene veel oma aega ka raiskama. Tegevusele, mis on harjutamine tegevuseks, mis on sama mõttetu. Jutt käib proovikirjandist, kui veel aru polnud saada. Ok, mu oma viga, et ma nii aeglane kirjutaja olen, et ainult natuke alla 6 tunni aega läks, aga see pole point. Asi on selles, et kui kirjandi kirjutamine on nii kuradima kindlate reeglitega, et ma ei saa kirjutada sellest, millest tahaks ja nii nagu tahaks, vaid pean kirjutama seda, mida mult eeldatakse ja nii nagu tuleb ühte formaalset, isiksusetut ja kuiva teksti kirjutada, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui on käsk kirjutada selle totra stiiliga "Tänapäeva ühiskond...", aga tegelikult märgitakse see ära kui "lame stiil" ja oodatakse, et ma laoksin igas lauses järjest fakte ja kasutaksin "Tõe ja õiguse" näiteid, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui ligi pool klassi valib sama teema, sest see on ainuke, kuhu saab vähegi oma arvamust ja emotsiooni sisse panna, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui ma lõpuks olen oma puhtandi suure hädaga valmis saanud ja üritan seda üle lugeda, siis piisab mulle kolmveerandist leheküljest, et naerukrambid saada ja paber suure kiiruga õpetaja lauale visata ja ukse taha naerma joosta!
Vähemalt oli mu teema number 8. Ainuke, mis kogu selles tsirkuses tore oli:)
Lõpetades oli väljas juba pime. Mantel polnud kapis ära kuivanud. Taskus olevad asjad olid läbi ligunenud ja tassitäis sente-münte kleepusid, sest taskus oli ka lahtine nätsupakk...
Ja kui on käsk kirjutada selle totra stiiliga "Tänapäeva ühiskond...", aga tegelikult märgitakse see ära kui "lame stiil" ja oodatakse, et ma laoksin igas lauses järjest fakte ja kasutaksin "Tõe ja õiguse" näiteid, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui ligi pool klassi valib sama teema, sest see on ainuke, kuhu saab vähegi oma arvamust ja emotsiooni sisse panna, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui ma lõpuks olen oma puhtandi suure hädaga valmis saanud ja üritan seda üle lugeda, siis piisab mulle kolmveerandist leheküljest, et naerukrambid saada ja paber suure kiiruga õpetaja lauale visata ja ukse taha naerma joosta!
Vähemalt oli mu teema number 8. Ainuke, mis kogu selles tsirkuses tore oli:)
Lõpetades oli väljas juba pime. Mantel polnud kapis ära kuivanud. Taskus olevad asjad olid läbi ligunenud ja tassitäis sente-münte kleepusid, sest taskus oli ka lahtine nätsupakk...
kolmapäev, detsember 13, 2006
Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha!
Ma ei tea, kas see on nüüd ebaõiglus, õiglus või lihtsalt vedamine, aga ma ei kukkunudki kunstiajaloo arvestusel läbi!:D Kuna selles võib ikka päris kindel olla, et Beier siinolevat kirjutist mitte kunagi ei loe (kui muidugi keegi õelutseja seda talle ekstra näitama ei lähe), siis võin ausalt öelda, et oli vist 2 piletit, mida vastates ma läbi oleksin saanud, ja mulle juhtus üks neist. See päev peaks lausa ajalukku minema! (Keegi võiks minu auks ka mingi samba püstitada, mida saja aasta pärast vaesed õpilased endale pähe kopsima peaksid!) Ja mõelda vaid, rohkem Beieri arvestusi ei pea enam terve elu jooksul üle elama!:D Nüüd võiks lausa kunsti õppima hakata:) Aga sellega läheb vist nagu keemia ja vene keelegagi.. Siiski, idee loeb ka midagi.
Raamatukogust ostetud ports rootsikeelseid raamatuid vajaks ka lugemist. Ja too virn, mis paar kuud tagasi ostetud sai, samuti. Ja see hunnik laenutatud raamatutest, mis hakkab vaikselt juba ümber vajuma ja ootab viivisevabadust... Njaa, vaheajaks tegevust jagub.
Hehee, homme saab uisutama. Talv vist tuleb tõesti.
Raamatukogust ostetud ports rootsikeelseid raamatuid vajaks ka lugemist. Ja too virn, mis paar kuud tagasi ostetud sai, samuti. Ja see hunnik laenutatud raamatutest, mis hakkab vaikselt juba ümber vajuma ja ootab viivisevabadust... Njaa, vaheajaks tegevust jagub.
Hehee, homme saab uisutama. Talv vist tuleb tõesti.
laupäev, detsember 09, 2006
Juba jälle
..on elu minu kasuks ebaõiglane. Ma polnud tänaseni nii halvasti tantsimise eest veel kuldmedaleid saanud:S Ja ausõna, kui mina ütlen, et oli hull, siis oli ka! Kuigi ma ei taha uskuda, et me ausal teel oma tulemused saime, ei näinud ma siiski konkurente, kuna ma olin nii tegevuses sammude sassiajamisega. On õhkõrn võimalus, et nad olid sama jubedad, aga seda saan ma teada alles siis, kui näen teisipäeval(arvatavasti) seda kompromiteerivat videot. Neid konkurente oli ka ropult palju muidugi: ST 1 peale meie ja LA 2 paari peale meie. Nii et medal oli algusest peale juba kindlustatud ;)
Seekord oligi meie klubi paaridel kahest äärmusest tulemusi: neid, kes said kõvasti halvema koha, kui oleks väärt olnud (näiteks Xavier;)), ja siis neid, kes said esikohti selle eest, et nad õigest (st korraldajate) klubist pärit olid (näiteks meie). Ega see just kõige ausam pole, et meie treener üks žüriiliikmetest on, või kuidas? Ja ülejäänud tema sõbrad..
Kõige jubedam oli see, et kohal olid igasugused endised treenerid, trennikaaslased, trennikaaslaste tantsivad vanemad, kunagised konkurendid ja... Ma suutsin kuidagi terve päeva neid vältida, kuigi mõnega oleks väga tore rääkida olnud. Eks siis järgmine kord:P
Jeerum, ma polegi täna muud näinud kui tantsimist. Võistlused läksid vähemalt 2 tundi kauem, kui ajakava ette nägi. Autasustamine ise kestis juba üle tunni ja moodustas seega füüsiliselt kõige piinarikkama osa kogu päevast - me pidime kogu selle aja püüdlikult põrandal ühe koha peal seisma, jalas sellised kingad, et homme ma vist voodist välja ei saa..
Kui kolisedes koduni jõudsin, siis tuli välja, et lift on kinni jäänud, nii et sai veel natuke kepsutada, ja uksest sisse jõudes potsatasin ma lihtsalt maha ja nõudsin süüa, ise samal ajal vahtides täna telekas olnud tantsuvõistluste videot.
Praeguseks olen ma kohutavalt väsinud, sest eile plaanitud koolijärgsest uinakust ei tulnud midagi välja ja täna ärkasin ma ainult natuke hiljem kui argipäevadel, et endale juustest mingi konstruktsioon pähe meisterdada. See oli muideks ainuke asi, mis tuli natuke paremini välja, kui ma loota julgesin. Nüüd tuleb ta veel kuidagi lahti monteerida ja jube vaap näost maha pesta ja saab lõpuks ometi tuttu!
Seekord oligi meie klubi paaridel kahest äärmusest tulemusi: neid, kes said kõvasti halvema koha, kui oleks väärt olnud (näiteks Xavier;)), ja siis neid, kes said esikohti selle eest, et nad õigest (st korraldajate) klubist pärit olid (näiteks meie). Ega see just kõige ausam pole, et meie treener üks žüriiliikmetest on, või kuidas? Ja ülejäänud tema sõbrad..
Kõige jubedam oli see, et kohal olid igasugused endised treenerid, trennikaaslased, trennikaaslaste tantsivad vanemad, kunagised konkurendid ja... Ma suutsin kuidagi terve päeva neid vältida, kuigi mõnega oleks väga tore rääkida olnud. Eks siis järgmine kord:P
Jeerum, ma polegi täna muud näinud kui tantsimist. Võistlused läksid vähemalt 2 tundi kauem, kui ajakava ette nägi. Autasustamine ise kestis juba üle tunni ja moodustas seega füüsiliselt kõige piinarikkama osa kogu päevast - me pidime kogu selle aja püüdlikult põrandal ühe koha peal seisma, jalas sellised kingad, et homme ma vist voodist välja ei saa..
Kui kolisedes koduni jõudsin, siis tuli välja, et lift on kinni jäänud, nii et sai veel natuke kepsutada, ja uksest sisse jõudes potsatasin ma lihtsalt maha ja nõudsin süüa, ise samal ajal vahtides täna telekas olnud tantsuvõistluste videot.
Praeguseks olen ma kohutavalt väsinud, sest eile plaanitud koolijärgsest uinakust ei tulnud midagi välja ja täna ärkasin ma ainult natuke hiljem kui argipäevadel, et endale juustest mingi konstruktsioon pähe meisterdada. See oli muideks ainuke asi, mis tuli natuke paremini välja, kui ma loota julgesin. Nüüd tuleb ta veel kuidagi lahti monteerida ja jube vaap näost maha pesta ja saab lõpuks ometi tuttu!
neljapäev, detsember 07, 2006
Nothing to tell 3
Elu on ikka niii ebaõiglane!! Seekord küll minu kasuks, nii et ma ei peaks vinguma, aga ikka on paha. Igasugune ebaõiglus on paha, ükskõik kui hea ta ka ei ole. Aga vähemalt see on hea, et teisipäeval jääb mata arvestuse aeg nüüd kunstiajaloo tuupimiseks. Näed kui pika jutu saab maha pidada, kasutades vaid kolme labast omadussõna.
Avastasin, et kingadele iluravi tegemine võtab ikka kohutavalt palju aega. Issand, mis veel siis oleks, kui hakkaks endale tegema:S Loodan, et see paar kingi, mille tald õliga immutatud sai, ei hakka põranda külge naksuma..
Istun (ok, tegelikult hüppan ja kargan ringi) juba kaks tundi pea nõelu täis. Need on küll ainult juuksenõelad, aga kuna ma pole vist eriti osav soengumeister, siis tunduvad nad nagu päris. Eksperiment seisneb selles, et kas on võimalik endale ise selline soeng teha, mis tõmblemise (loe:jive'i) tagajärjel laiali ei pudiseks. Siiani on püsinud, kuigi ma pole ka väga elavalt pead loksutanud. Iseasi, kas mina suudan oma näppe talitseda ja seda torkimist välja kannatada.
Kusjuures, imelik on see, et iga kord suudab keegi vahetult enne võistlusi oma jalga vigastada.. Järgmine kord ma hundiratast igaks juhuks ei tee.
See kuuest plekkplaadist koosnev poemaja(jälle üks tore sõna:) kas seda kasutatakse ka?), mis mu akna all juba tükk aega kasvab, pidi valmis saama 12.10.2006. Mulle tundub, et ei saa isegi 10.12.2006. Äkki nad eksisid aastaarvuga? Mitte, et ma väga igatseksin igasse ümberkaudsesse majja poodi või neid liiklusõnnetusi, mis sellel teeristil siis toimuma hakkavad, või neid autosid, kes end meie maja parklasse mahutavad, sest mujal pole ruumi, aga seal on ilusad vihikud:D Ja odavad tühjad videokassetid ka. Tänapäeva arhitektuur on ju nii keeruline, et selle maja ehitamiseks võiks tegelikult kuluda sama palju aega kui Toomkirikule omal ajal..
Oioi, Londonis käis tornaado... :S
Avastasin, et kingadele iluravi tegemine võtab ikka kohutavalt palju aega. Issand, mis veel siis oleks, kui hakkaks endale tegema:S Loodan, et see paar kingi, mille tald õliga immutatud sai, ei hakka põranda külge naksuma..
Istun (ok, tegelikult hüppan ja kargan ringi) juba kaks tundi pea nõelu täis. Need on küll ainult juuksenõelad, aga kuna ma pole vist eriti osav soengumeister, siis tunduvad nad nagu päris. Eksperiment seisneb selles, et kas on võimalik endale ise selline soeng teha, mis tõmblemise (loe:jive'i) tagajärjel laiali ei pudiseks. Siiani on püsinud, kuigi ma pole ka väga elavalt pead loksutanud. Iseasi, kas mina suudan oma näppe talitseda ja seda torkimist välja kannatada.
Kusjuures, imelik on see, et iga kord suudab keegi vahetult enne võistlusi oma jalga vigastada.. Järgmine kord ma hundiratast igaks juhuks ei tee.
See kuuest plekkplaadist koosnev poemaja(jälle üks tore sõna:) kas seda kasutatakse ka?), mis mu akna all juba tükk aega kasvab, pidi valmis saama 12.10.2006. Mulle tundub, et ei saa isegi 10.12.2006. Äkki nad eksisid aastaarvuga? Mitte, et ma väga igatseksin igasse ümberkaudsesse majja poodi või neid liiklusõnnetusi, mis sellel teeristil siis toimuma hakkavad, või neid autosid, kes end meie maja parklasse mahutavad, sest mujal pole ruumi, aga seal on ilusad vihikud:D Ja odavad tühjad videokassetid ka. Tänapäeva arhitektuur on ju nii keeruline, et selle maja ehitamiseks võiks tegelikult kuluda sama palju aega kui Toomkirikule omal ajal..
Oioi, Londonis käis tornaado... :S
kolmapäev, detsember 06, 2006
Nothing to tell 2
Nüüdsest kasutangi kõigil postitustel, milles mitu erinevat ja mittehaakuvat teemat on, seda pealkirja. Loodetavasti tunnen ma suuri numbreid...
Eile bussiga koju sõites paistis läbi porise akna, kuidas ühe maja "akna sees" värviti tuba üleni kollaseks. Selles toas võiks küll elada:) Ühe Võru tänava maja seinale oli kirjutatud "Päike on kohal". Selles kollases toas ehk on tõesti.
Õhtune film "Fabulous! The Story of Queer Cinema" oli suht ... ma ei oskagi kohe öelda. Mingit väärtuslikku informatsiooni ma ei saanud, ainult mingi väga üldise ülevaate ja paari filmi äratundmisrõõmu. Enamuse ajast avaldasid ameerika homoseksuaalidest filmirežissöörid kõiksuguste teemakohaste filmide (millest meile näidati vaid lõike) ja nende autorite kohta oma arvamust. Neile ei meeldinud, et Oscareid on saanud vaid straight'ide mängitud tegelaskujud :P
Tänase päeva tippaeg oli inglise keele tund. No tõesti, nii "huvitav" pole mul juba ammu olnud! Esiteks see imehea kvaliteediga kuulamisülesanne, millele me suutsime nii osavalt reageerida, et õpetaja läks endast välja. Aga tegelikult ma arvan, et viga oli meis endis. Ainult 17 inimest ju, kes ei saanud aru, mis podin sealt lindilt tuli! Ja mida ma peaksin vastama, kui teema on ära räägitud ja õpetaja küsib "Suule, do you want to add something?"? Ja "Hmm..no" ei kõlvanud:( :P Järgmine kord ma vastan siis "Hmm.. no thank you", ma olen ju keeleliselt nõnda andekas:P
Praktiliselt terve tunni tegi meie kolmeinimeseline rida oma bändi, mille põhilised instrumendid olid erinevad klõgisevad-kahisevad-kriuksuvad kirjutusvahendid, ja jälgis, kuidas ülejäänud klass on suremise äärel. Aga niikaua oli meil vähemalt väga lõbus ja ma olen väga tänulik Marinale, kes istus täpselt minu ja õpetaja vaadete vahel, nii et kumbki teist ei näinud:P Õpetaja (kas seda sõna saab veel valemini kirjutada kui "õepatja"?:P) ütles mingi ülesande kohta, et ta seda töösse ei pane, aga vaevalt ta saaks sellest materjalist üldse midagi töösse panna, sest meil lihtsalt ei tule rohkem töid.
Muide, arva ära, kes kirjutas täna Postimehe vastukaja rubriigis päris pika jutu pealkirjaga "Reisirong ei rapu ainult liiprite tõttu"! Ta võiks nende eest juba raha küsima hakata, sest need ilmuvad kohati tihedamini kui mõne Postimehe palgalise ajakirjaniku kirjutised.
Mis kuradi "Eesti muusikataeva komeet" see Ursula küll on? Üks suht hea meloodiaga lugu (mis küll meenutab mingit teist lugu, mida ma ära tuvastada ei suuda) ja üks kummitus ja nüüd reklaamid muudkui pläkutavad..
Eile bussiga koju sõites paistis läbi porise akna, kuidas ühe maja "akna sees" värviti tuba üleni kollaseks. Selles toas võiks küll elada:) Ühe Võru tänava maja seinale oli kirjutatud "Päike on kohal". Selles kollases toas ehk on tõesti.
Õhtune film "Fabulous! The Story of Queer Cinema" oli suht ... ma ei oskagi kohe öelda. Mingit väärtuslikku informatsiooni ma ei saanud, ainult mingi väga üldise ülevaate ja paari filmi äratundmisrõõmu. Enamuse ajast avaldasid ameerika homoseksuaalidest filmirežissöörid kõiksuguste teemakohaste filmide (millest meile näidati vaid lõike) ja nende autorite kohta oma arvamust. Neile ei meeldinud, et Oscareid on saanud vaid straight'ide mängitud tegelaskujud :P
Tänase päeva tippaeg oli inglise keele tund. No tõesti, nii "huvitav" pole mul juba ammu olnud! Esiteks see imehea kvaliteediga kuulamisülesanne, millele me suutsime nii osavalt reageerida, et õpetaja läks endast välja. Aga tegelikult ma arvan, et viga oli meis endis. Ainult 17 inimest ju, kes ei saanud aru, mis podin sealt lindilt tuli! Ja mida ma peaksin vastama, kui teema on ära räägitud ja õpetaja küsib "Suule, do you want to add something?"? Ja "Hmm..no" ei kõlvanud:( :P Järgmine kord ma vastan siis "Hmm.. no thank you", ma olen ju keeleliselt nõnda andekas:P
Praktiliselt terve tunni tegi meie kolmeinimeseline rida oma bändi, mille põhilised instrumendid olid erinevad klõgisevad-kahisevad-kriuksuvad kirjutusvahendid, ja jälgis, kuidas ülejäänud klass on suremise äärel. Aga niikaua oli meil vähemalt väga lõbus ja ma olen väga tänulik Marinale, kes istus täpselt minu ja õpetaja vaadete vahel, nii et kumbki teist ei näinud:P Õpetaja (kas seda sõna saab veel valemini kirjutada kui "õepatja"?:P) ütles mingi ülesande kohta, et ta seda töösse ei pane, aga vaevalt ta saaks sellest materjalist üldse midagi töösse panna, sest meil lihtsalt ei tule rohkem töid.
Muide, arva ära, kes kirjutas täna Postimehe vastukaja rubriigis päris pika jutu pealkirjaga "Reisirong ei rapu ainult liiprite tõttu"! Ta võiks nende eest juba raha küsima hakata, sest need ilmuvad kohati tihedamini kui mõne Postimehe palgalise ajakirjaniku kirjutised.
Mis kuradi "Eesti muusikataeva komeet" see Ursula küll on? Üks suht hea meloodiaga lugu (mis küll meenutab mingit teist lugu, mida ma ära tuvastada ei suuda) ja üks kummitus ja nüüd reklaamid muudkui pläkutavad..
teisipäev, detsember 05, 2006
Nothing to tell
Viimasel ajal mööduvad esmaspäevaõhtud telekast läägeid filme vahtides, kui peaks mingiks teisipäevaseks tööks õppima, ja iga nädalaga lähevad filmid järjest hullemaks ja tööd järjest totramaks. Kust ma peaks teadma, kuidas on ette vuristama? Võiks näiteks nendel, kes ise mitte kunagi mitte midagi ette ei vurista, seda punktikaotust hinde panekul mitte arvestada. Ja kui ma kunagi ei saada mingile tähtsale ninale kaebekirja, siis võiks teinekord kirja ülesanne vabatahtlik olla.. :P
Täna oli Kaubamajas vist kuulsuste paraad - Kaie Kõrb nuuskis küünlaid, Peeter Võsa sõitis minu ees seistes eskalaatoriga üles ja pärast, kui mina sõitsin alla, sõitis tema uuesti üles ja toksis samamoodi närviliselt sõrmeotstega vastu käepidet nagu mina. See pani muigama, kui märkasin:P Ja siis oli veel ansambel The Sank ka laiali lastud + mõned lihtsalt tuttavad näod.
Raamatukogust on mitu kurja teadet:S Kas keegi helsitaks neile minu eest? :A Nad võiksid ometi selle peale tulla, et saata teatis päev varem, mitte päev hiljem! Kuigi jah, nii teenivad nad ju kasumit, varem saates mitte.
E-mail pealkirjaga "Tallapuhastaja" tuletab millegipärast keelepuhastajaga hambaharjareklaami meelde:P Kui on neli väga natuke erinevat, aga täiesti sama otstarbega vidinat, millest 2 ja 2 on omavahel täiesti ühesugused, kuid eri ärvi, siis kas on loogiline, et kõigil on erinev hind? See ei ole matemaatikaülesanne muide...
Tundub, et mittemillestki on alati midagi rääkida.
Täna oli Kaubamajas vist kuulsuste paraad - Kaie Kõrb nuuskis küünlaid, Peeter Võsa sõitis minu ees seistes eskalaatoriga üles ja pärast, kui mina sõitsin alla, sõitis tema uuesti üles ja toksis samamoodi närviliselt sõrmeotstega vastu käepidet nagu mina. See pani muigama, kui märkasin:P Ja siis oli veel ansambel The Sank ka laiali lastud + mõned lihtsalt tuttavad näod.
Raamatukogust on mitu kurja teadet:S Kas keegi helsitaks neile minu eest? :A Nad võiksid ometi selle peale tulla, et saata teatis päev varem, mitte päev hiljem! Kuigi jah, nii teenivad nad ju kasumit, varem saates mitte.
E-mail pealkirjaga "Tallapuhastaja" tuletab millegipärast keelepuhastajaga hambaharjareklaami meelde:P Kui on neli väga natuke erinevat, aga täiesti sama otstarbega vidinat, millest 2 ja 2 on omavahel täiesti ühesugused, kuid eri ärvi, siis kas on loogiline, et kõigil on erinev hind? See ei ole matemaatikaülesanne muide...
Tundub, et mittemillestki on alati midagi rääkida.
esmaspäev, detsember 04, 2006
Jõulud
Täna koolist tulles oli juba pime. Kui üle Raekoja platsi tulin, seisis seal suur punaste tulukestega kuusk ja üle platsi olid majalt majale veetud valgete tulede read nagu pesunöörid. Ei mitte pahas mõttes, väga ilus oli! Ja lisaks sellele oli kuuse ümber veel palju väikeseid kuusekesi ja jõulumajakesi. Muusika mängis ja oli üllatavalt mõnus hetk. Sellised võiksidki jõulud olla! Ilma üleliigse kära, ostuhulluse ja krabisevate kingipakenditeta.
pühapäev, detsember 03, 2006
MA TAHAN SIIT ÄRA!!!
Mitte et see midagi uut oleks... Film mõjus. Ja Xavier oli nii Helmeti moodi. Helmet tegi hommikul tangot tantsides täpselt sama nägu kui tema.
reede, detsember 01, 2006
Väikesed asjad
Kool oli täna sünnipäeva-aktuste tõttu suvalise tunniplaani järgi. Palju uimaseid aineid ja tühja juttu. Reisiasja ei saanud ikka selgemaks ja tundub, et meil jääbki minemata. Või läheme Kiievisse...
Beier oli juukseid lõiganud.
Erka oli kuidagi eriti lõbus. Näide: tunni alguses kirjutati tahvlile teade "Klassijuhataja jõulukingi raha 10.- Mariele" ja kui Erka klassi tuli, siis kirjutas ta selle kõrvale analoogi oma aine ja nimega, ainult rahasumma oli 50.- :P
Pärast tunde käis Mart Laar rääkimas. Üllatavalt muhe onu! Mul on poliitikute suhtes ikka jubedad eelarvamused ja nii ka tema suhtes, aga ta suutis need oma kuulamapaneva loenguga hajutada. Kusjuures, mina ja ajalugu ei lähe üldiselt just hästi kokku, aga mul oli väga huvitav. Mulle meeldib, kui inimesed räägivad sellest, mida nad teavad ja jätavad sellele mingi isikliku nüansi külge. Ja vastus küsimusele "Kas te tahate kunagi Eesti presidendiks ka saada?" oli mulle väga meeltmööda:)
Kaubamaja lõngapoes on ainult natuke laiem valik kui Abakhanis. Käisin seal mitu tiiru peale ja mõtlesin ikka, et mille tegemiseks missugust lõnga kasutada, aga neid oleks nii palju tulnud, et ma jätsin selle idee ja ostsin ühe kärtssinise lõngakera, mis silma hakkas.
Siis läksin laste mänguasjaosakonda. Kolasin seal ringi ja mõtlesin, et küll tänapäeval on alles palju ilusaid pudinaid titadele tehtud. Ja lasteriided on ikka jube armsad! Oleks mõni väike sugulane, keda nunnutada.. :) Raamatupoes käisin ka jälle tiiru peale - lasteraamatute nurk on lihtsalt muinasjutuline!
Poest välja minnes tuli mulle meelde, et kuupilet sai eile läbi ja otsustasin mitte jänkut sõita. Läksin jala ja avastasin, et nii mõnelgi majal on juba jõulutulukesed küljes. Ja et Tiigi seltsimaja juurde on mingi uus maja ehitatud, või noh, lihtsalt maja, mida mina näinud veel polnud. Hoti aknast paistsid rahvamassid ja üks teatud inimene, kes kannab tüüpiliselt seljas Kaubamaja kaupluste viimast toodangut. You know who I mean;)
Härmast mööda minnes kiikasin aknast sisse ja ausalt öeldes kohe imestasin. Kas meie ajal tõstsid ka kõik algklassilapsed korraga käed üles kui õpetaja midagi küsis? Või tänapäeva tendents? Või on see ainult härmakate eripära?
Kui Selverini jõudsin, oli tuul mu peaaegu nutma suutnud ajada. Läksin sisse silmi puhkama. Ja sattusin jälle ahvatlusletti, st raamatuid vaatama. Suure vaevaga sain sealt mööda ja jõudsin puuviljadeni, kus tuli kohutav isu apelsinide järgi. Ostsin. Ja apelsini-porgandi smuuti ka. Olen juba üle poole aasta neid silte uurinud, need on nii toredasti peaaegu personaalsed, et toovad kohe naeratuse näole. Igal asjal võiks selline silt küljes olla!:)
Ühes vahekäigus oli paras pundar inimesi koos, nii et mööduda sai ainult üks inimene korraga. Mina hakkasin oma poolelt liikuma ja teiselt poolt hakkas liikuma üks habeme ja Hansapäevade kotiga onu, keda ma enne söögiosakonna ees pingil istumas ja midagi lugemas märkasin. Siis kui mõlemad nägime, et keegi tuleb vastu, astusime mõlemad tagasi, et teist mööda lasta. See pole küll midagi ütlematult imepärast, aga tuletab meelde, et on veel olemas killukesi inimlikust ja sõbralikust viisakusest:)
Oh, täna õhtul on dokfilm nn võõra käe sündroomist. Ma mäletan, et kunagi jube ammu (võib-olla et isegi 10 aastat tagasi) oli ka sellest saade ja ma imestan praegu, et ma seda mäletan. Ju pidi ikka midagi väga imelikku ja enneolematut tolleaegse minu jaoks olema, sest ma mäletan väga väheseid asju..
Selle asemel, et tänane õhtu aktiivselt veeta, tuleb homme hommikul vara ärgata ja trenni minna. Teaks vähemalt täpset kellaaega, siis ma ei toriseks üldse...
Hilisem(laupäevaõhtune) lisand: Üks asi veel- sealt Swingiringist saadeti mulle e-kiri:) Eile õhtul oleks saanud Illegaardi tantsima minna. Elava muusika saatel ja puha.. Ja homme on botaanikaaias kontsert A.Vago kitarriõpilastega. Nii palju siis reklaamist.
Beier oli juukseid lõiganud.
Erka oli kuidagi eriti lõbus. Näide: tunni alguses kirjutati tahvlile teade "Klassijuhataja jõulukingi raha 10.- Mariele" ja kui Erka klassi tuli, siis kirjutas ta selle kõrvale analoogi oma aine ja nimega, ainult rahasumma oli 50.- :P
Pärast tunde käis Mart Laar rääkimas. Üllatavalt muhe onu! Mul on poliitikute suhtes ikka jubedad eelarvamused ja nii ka tema suhtes, aga ta suutis need oma kuulamapaneva loenguga hajutada. Kusjuures, mina ja ajalugu ei lähe üldiselt just hästi kokku, aga mul oli väga huvitav. Mulle meeldib, kui inimesed räägivad sellest, mida nad teavad ja jätavad sellele mingi isikliku nüansi külge. Ja vastus küsimusele "Kas te tahate kunagi Eesti presidendiks ka saada?" oli mulle väga meeltmööda:)
Kaubamaja lõngapoes on ainult natuke laiem valik kui Abakhanis. Käisin seal mitu tiiru peale ja mõtlesin ikka, et mille tegemiseks missugust lõnga kasutada, aga neid oleks nii palju tulnud, et ma jätsin selle idee ja ostsin ühe kärtssinise lõngakera, mis silma hakkas.
Siis läksin laste mänguasjaosakonda. Kolasin seal ringi ja mõtlesin, et küll tänapäeval on alles palju ilusaid pudinaid titadele tehtud. Ja lasteriided on ikka jube armsad! Oleks mõni väike sugulane, keda nunnutada.. :) Raamatupoes käisin ka jälle tiiru peale - lasteraamatute nurk on lihtsalt muinasjutuline!
Poest välja minnes tuli mulle meelde, et kuupilet sai eile läbi ja otsustasin mitte jänkut sõita. Läksin jala ja avastasin, et nii mõnelgi majal on juba jõulutulukesed küljes. Ja et Tiigi seltsimaja juurde on mingi uus maja ehitatud, või noh, lihtsalt maja, mida mina näinud veel polnud. Hoti aknast paistsid rahvamassid ja üks teatud inimene, kes kannab tüüpiliselt seljas Kaubamaja kaupluste viimast toodangut. You know who I mean;)
Härmast mööda minnes kiikasin aknast sisse ja ausalt öeldes kohe imestasin. Kas meie ajal tõstsid ka kõik algklassilapsed korraga käed üles kui õpetaja midagi küsis? Või tänapäeva tendents? Või on see ainult härmakate eripära?
Kui Selverini jõudsin, oli tuul mu peaaegu nutma suutnud ajada. Läksin sisse silmi puhkama. Ja sattusin jälle ahvatlusletti, st raamatuid vaatama. Suure vaevaga sain sealt mööda ja jõudsin puuviljadeni, kus tuli kohutav isu apelsinide järgi. Ostsin. Ja apelsini-porgandi smuuti ka. Olen juba üle poole aasta neid silte uurinud, need on nii toredasti peaaegu personaalsed, et toovad kohe naeratuse näole. Igal asjal võiks selline silt küljes olla!:)
Ühes vahekäigus oli paras pundar inimesi koos, nii et mööduda sai ainult üks inimene korraga. Mina hakkasin oma poolelt liikuma ja teiselt poolt hakkas liikuma üks habeme ja Hansapäevade kotiga onu, keda ma enne söögiosakonna ees pingil istumas ja midagi lugemas märkasin. Siis kui mõlemad nägime, et keegi tuleb vastu, astusime mõlemad tagasi, et teist mööda lasta. See pole küll midagi ütlematult imepärast, aga tuletab meelde, et on veel olemas killukesi inimlikust ja sõbralikust viisakusest:)
Oh, täna õhtul on dokfilm nn võõra käe sündroomist. Ma mäletan, et kunagi jube ammu (võib-olla et isegi 10 aastat tagasi) oli ka sellest saade ja ma imestan praegu, et ma seda mäletan. Ju pidi ikka midagi väga imelikku ja enneolematut tolleaegse minu jaoks olema, sest ma mäletan väga väheseid asju..
Selle asemel, et tänane õhtu aktiivselt veeta, tuleb homme hommikul vara ärgata ja trenni minna. Teaks vähemalt täpset kellaaega, siis ma ei toriseks üldse...
Hilisem(laupäevaõhtune) lisand: Üks asi veel- sealt Swingiringist saadeti mulle e-kiri:) Eile õhtul oleks saanud Illegaardi tantsima minna. Elava muusika saatel ja puha.. Ja homme on botaanikaaias kontsert A.Vago kitarriõpilastega. Nii palju siis reklaamist.
teisipäev, november 28, 2006
Tomorrow
Nüüd olen siis ametlikult pensionäriks tunnistatud! Sain endale samba. Teise vist. Mitte, et mul neist üldse midagi aimu oleks, aga kuna see on nagunii beebibuumlastele (ja isegi veits varem sündinuile) kohustuslik, siis pole vahet kas sammastuda-sammalduda kohe või mõne aja pärast. Eks ma siis kunagi loen, mis ma endale kaela võtsin.
Njaa, neid "eks ma siis kunagi teen" asju on jälle lademetes. Võ noh, enamus on "ehk neljapäeval" asjad. Reede õhtul tegin ka mingi listi, et mida oma vaba laupäeva sisse ära mahutada saaks. Hommikul võis maha tõmmata ühe. Tegelikult sellestki pool.. Ja ma tõepoolest ei kulutanud praktiliselt üldse aega magamisele! Minu venitustehnika on aastatega veel kõrgetasemelisemaks saanud - nüüd usun ma juba ise ka, et küll ma neljapäeval teen. Või kui neljapäeval ei jõua, siis reedel. Plaanitäitjat ei saa minust küll kunagi..
Eile olin ma lihtsalt vapustavalt tubli. Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma terve õhtu jooksul mitte midagi tänaseks bioloogia tööks õppida ei suutnud. Pärast söömist jäin lihtsalt teleka ette vähkrema ja igasugused suvalised asjad ajasid mu nii lõkerdama, et Sannu ütles, et ma oleks nagu laksu all. (Kuidas tema üldsegi teab, millised laksu all inimesed tegelikult on? Mina küll ei tea..) Aga ei, see oli järjekordne väsimuseufooria hoog lihtsalt. (Ja bio läks täna ülihästi!:S)
Vaatasin (vähemalt) teist korda "Sweet November"'it ja jälle tuletati meelde, et sellised inimesed on tegelikult tegelikult (nimelt 2 korda) ka olemas! Kusjuures, imelik on see, et mulle üldiselt kumbki peaosatäitjatest ei meeldi, aga selles filmis mõjuvad nad ikka kuidagi sümpaatsetena. Ja see pole üldsegi mu lemmikfilm! Isegi Top50sse ei mahuks vist.. Aga see naiskarakter on mu iidol:P Mis sest, et mul iidoleid ei ole. Ma ei saa vist niipea lahti sellest "voääähh"-tundest, mis mulle alati peale tuleb, kui karjäristidele mõelda. Või ka lihtsalt üliambitsioonikatele inimestele ja kõigile neile, kes kogu ühiskonna samasuguseks teevad või vähemalt tahavad/üritavad teha. Nii et tekib tahtmine olla samasugune, nagu tema - see naistegelaskuju siis. So, who will be my November? Ma kooksin kohe ilusa pika värvilise salli:)
Muide, selle nädala lõpupoolel tuleb ETV pealt see taani film, mis mahub või vähemalt viimati nähes mahtus mu Top5 hulka. Ehk isegi Top3.. Vaata siis!
Mis laulus see "Tomorrow pa-pa-paaa" oli? Kummitab teine..
"He who minds his own business is never unemployed" - by Maeiteakes, aga jummala õige! Eks mul vist sellepärast polegi kunagi igav..
Njaa, neid "eks ma siis kunagi teen" asju on jälle lademetes. Võ noh, enamus on "ehk neljapäeval" asjad. Reede õhtul tegin ka mingi listi, et mida oma vaba laupäeva sisse ära mahutada saaks. Hommikul võis maha tõmmata ühe. Tegelikult sellestki pool.. Ja ma tõepoolest ei kulutanud praktiliselt üldse aega magamisele! Minu venitustehnika on aastatega veel kõrgetasemelisemaks saanud - nüüd usun ma juba ise ka, et küll ma neljapäeval teen. Või kui neljapäeval ei jõua, siis reedel. Plaanitäitjat ei saa minust küll kunagi..
Eile olin ma lihtsalt vapustavalt tubli. Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma terve õhtu jooksul mitte midagi tänaseks bioloogia tööks õppida ei suutnud. Pärast söömist jäin lihtsalt teleka ette vähkrema ja igasugused suvalised asjad ajasid mu nii lõkerdama, et Sannu ütles, et ma oleks nagu laksu all. (Kuidas tema üldsegi teab, millised laksu all inimesed tegelikult on? Mina küll ei tea..) Aga ei, see oli järjekordne väsimuseufooria hoog lihtsalt. (Ja bio läks täna ülihästi!:S)
Vaatasin (vähemalt) teist korda "Sweet November"'it ja jälle tuletati meelde, et sellised inimesed on tegelikult tegelikult (nimelt 2 korda) ka olemas! Kusjuures, imelik on see, et mulle üldiselt kumbki peaosatäitjatest ei meeldi, aga selles filmis mõjuvad nad ikka kuidagi sümpaatsetena. Ja see pole üldsegi mu lemmikfilm! Isegi Top50sse ei mahuks vist.. Aga see naiskarakter on mu iidol:P Mis sest, et mul iidoleid ei ole. Ma ei saa vist niipea lahti sellest "voääähh"-tundest, mis mulle alati peale tuleb, kui karjäristidele mõelda. Või ka lihtsalt üliambitsioonikatele inimestele ja kõigile neile, kes kogu ühiskonna samasuguseks teevad või vähemalt tahavad/üritavad teha. Nii et tekib tahtmine olla samasugune, nagu tema - see naistegelaskuju siis. So, who will be my November? Ma kooksin kohe ilusa pika värvilise salli:)
Muide, selle nädala lõpupoolel tuleb ETV pealt see taani film, mis mahub või vähemalt viimati nähes mahtus mu Top5 hulka. Ehk isegi Top3.. Vaata siis!
Mis laulus see "Tomorrow pa-pa-paaa" oli? Kummitab teine..
"He who minds his own business is never unemployed" - by Maeiteakes, aga jummala õige! Eks mul vist sellepärast polegi kunagi igav..
reede, november 24, 2006
Ülenädala reede
Sain endale lõpuks ometi kampsuni:) Mulle meeldib, kui pikkade otsimistuuride järel midagi sobivat ei leia ja siis astud ükskord täiesti juhuslikult mingisse poodi, kuhu üle korra aastas ei satu, ja seal vaatab sulle vastu asi, mille võiks ilma selga proovimatagi ära osta. Muide, tee peal paistis autoaknast "onu", kelle nägu(ja ka pool keret) sinise vihmavarju alt ei paistnud, aga kelle kotisanga pikkuse järgi ära identifitseerida võib;)
Täna koolis olles vasardas koguaeg peas mõte "Oleks juba homme! Või vaheaeg..". Homme on mul otseses mõttes vaba päev. Ma kavatsen homseks mitte mitte midagi kavandada. Terve nädala pidasin niigi igapäevaste pealekooli-äktivititega vastu ja ei andnud järele kiusatusele täna mitte kooli ilmuda. Isegi kunstiajaloo töö sai tehtud, mis sest, et väikeste puudujääkideja vajalikust ja ülejääkidega ebavajalikust. Ehk ei pea uuesti tegema minema.. Huvitav, kuidas saab tasutud minu teisipäevane vabatahtlik ajaveetmine füüsikaga.. Ja kas kolmapäeva pärastlõunane ajalooarhiivikülastus tuleb ka kuidagi ametlikult paberile kanda ja üle anda..
Eilse töövarjupäeva paber sai vähemalt ära viidud ja sellega on asi vist ühel pool nüüd. Esmamuljed, mis olid tingitud puhtalt emotsioonidest, olid ikka väga head. Mu lemmik oli vist vestlus elust, tähtsatest otsustest ja inimeste väärtushinnangutest, mille kõrvale pakuti teed. Väga tore oli see, kui abivalmid ja hoolitsevad need inimesed olid! Muretsesid ikka, et ega mul külm pole ja kui üks venekeelne tädi uksest sisse tormas ja oma probleemile(ta ei saanud mingist koodiga uksest sisse, paberil oli aadress ja telefoninumber ja siis võttis minuga teed joonud naine telefoni ja küsis koodi järele) lahendust otsis, siis aidati teda ülima vastutulelikkusega. Nii et mulle meeldis.
Aga kui ma hiljem kuulsin, mis kõik teistel oli olnud, siis oleks võinud ka mõni omaealiste seltskond olla. Jääks tutvused ka edaspidiseks.
Nüüd tahaks süüa saada. Päev otsa hommikuse jogurtiga vastu ei pea..
Ja siis "Müümise kunsti" vaatama.
Lisa: "Müümise kunst" oli jube hea! Mõnusa irooniaga tehtud ja väga mõjuv. See tõesti on SEESAMA maailm, kus me elame! Ja kõige edu oleneb müümise oskustest.
Täna koolis olles vasardas koguaeg peas mõte "Oleks juba homme! Või vaheaeg..". Homme on mul otseses mõttes vaba päev. Ma kavatsen homseks mitte mitte midagi kavandada. Terve nädala pidasin niigi igapäevaste pealekooli-äktivititega vastu ja ei andnud järele kiusatusele täna mitte kooli ilmuda. Isegi kunstiajaloo töö sai tehtud, mis sest, et väikeste puudujääkideja vajalikust ja ülejääkidega ebavajalikust. Ehk ei pea uuesti tegema minema.. Huvitav, kuidas saab tasutud minu teisipäevane vabatahtlik ajaveetmine füüsikaga.. Ja kas kolmapäeva pärastlõunane ajalooarhiivikülastus tuleb ka kuidagi ametlikult paberile kanda ja üle anda..
Eilse töövarjupäeva paber sai vähemalt ära viidud ja sellega on asi vist ühel pool nüüd. Esmamuljed, mis olid tingitud puhtalt emotsioonidest, olid ikka väga head. Mu lemmik oli vist vestlus elust, tähtsatest otsustest ja inimeste väärtushinnangutest, mille kõrvale pakuti teed. Väga tore oli see, kui abivalmid ja hoolitsevad need inimesed olid! Muretsesid ikka, et ega mul külm pole ja kui üks venekeelne tädi uksest sisse tormas ja oma probleemile(ta ei saanud mingist koodiga uksest sisse, paberil oli aadress ja telefoninumber ja siis võttis minuga teed joonud naine telefoni ja küsis koodi järele) lahendust otsis, siis aidati teda ülima vastutulelikkusega. Nii et mulle meeldis.
Aga kui ma hiljem kuulsin, mis kõik teistel oli olnud, siis oleks võinud ka mõni omaealiste seltskond olla. Jääks tutvused ka edaspidiseks.
Nüüd tahaks süüa saada. Päev otsa hommikuse jogurtiga vastu ei pea..
Ja siis "Müümise kunsti" vaatama.
Lisa: "Müümise kunst" oli jube hea! Mõnusa irooniaga tehtud ja väga mõjuv. See tõesti on SEESAMA maailm, kus me elame! Ja kõige edu oleneb müümise oskustest.
neljapäev, november 16, 2006
Pop(p) pop pop pop
Milline huvitav ühendus Tootsi kodukäijate ja popitajate vahel..
Igatahes, jah, saigi selle perioodi esimne poolik koolipäev tehtud. Oleks ma seda enne hommikul uksest välja astumist plaaninud, poleks pidanud nii palju kola asjatult kaasa vedama.
Kui eile istusin ma praktiliselt terve õhtu oma toa nurgas kududes ja muusikat kuulates/vahepeal telekanaleid klõpsides, siis täna on mul 26 lauljat/bändi korraga otsingusse toksitud (pole vist eriti ratsionaalne, aga..) ja põrand kaetud tagurpidi keeratud Tudengijazzi plakatitega, millele ma üritan mingeid pluusilõikeid jms sodida. Samal ajal pugin vahelduva eduga vahukoort ja mõnusalt haput ploomikompotti, mille liitrise purgi ma otse kaussi ümber valasin. That's the way life should be.. :)
Kui kaua võiks aega kuluda 88-loolise playlisti ettemängimisega?
Igatahes, jah, saigi selle perioodi esimne poolik koolipäev tehtud. Oleks ma seda enne hommikul uksest välja astumist plaaninud, poleks pidanud nii palju kola asjatult kaasa vedama.
Kui eile istusin ma praktiliselt terve õhtu oma toa nurgas kududes ja muusikat kuulates/vahepeal telekanaleid klõpsides, siis täna on mul 26 lauljat/bändi korraga otsingusse toksitud (pole vist eriti ratsionaalne, aga..) ja põrand kaetud tagurpidi keeratud Tudengijazzi plakatitega, millele ma üritan mingeid pluusilõikeid jms sodida. Samal ajal pugin vahelduva eduga vahukoort ja mõnusalt haput ploomikompotti, mille liitrise purgi ma otse kaussi ümber valasin. That's the way life should be.. :)
Kui kaua võiks aega kuluda 88-loolise playlisti ettemängimisega?
teisipäev, november 14, 2006
Eimillegi vahekokkuvõte
Sattusingi siia. Orkut ajas mu oma "No donut for you" pideva teatamisega juba närvi. Tegelikult ma tean küll, et asi on hoopis selles, et mind lihtsalt ei taheta Jüri Naela kommuuni:P
Täna ja tegelikult ka eile ja üleeile ja üleüleeile on täitsa tuim olla. Laupäevastest "toredatest üllatustest" ma parem rääkima ei hakkagi. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas on olemas nii palju inimesi, kellel puudub isegi elementaarne austus teiste inimeste vastu?! Selle kohta ei saa isegi austuse puudumine öelda..see on lausa puhas jultumus!
Hea, et täna trenn ära jääb - kuidagi ei viitsiks täna enam toast välja ronida. Tegelikult ei viitsi üldse midagi teha. Kirjutamistuju pole nähtavasti juba ligi nädal aega olnud. Kui üks teatud kiri välja arvata. Iga päev mõtlen, et homme panen ümbriku posti, aga ehk homme lähen ka tõesti. Kui see patakas pabereid ikka ümbrikusse üldse mahub...
Eimille on sama ilus tüdruku nimi kui Helmeta;) Või pidasid sa silmas kirjapilti Helmeeta/ Helmetta/....?
Täna ja tegelikult ka eile ja üleeile ja üleüleeile on täitsa tuim olla. Laupäevastest "toredatest üllatustest" ma parem rääkima ei hakkagi. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas on olemas nii palju inimesi, kellel puudub isegi elementaarne austus teiste inimeste vastu?! Selle kohta ei saa isegi austuse puudumine öelda..see on lausa puhas jultumus!
Hea, et täna trenn ära jääb - kuidagi ei viitsiks täna enam toast välja ronida. Tegelikult ei viitsi üldse midagi teha. Kirjutamistuju pole nähtavasti juba ligi nädal aega olnud. Kui üks teatud kiri välja arvata. Iga päev mõtlen, et homme panen ümbriku posti, aga ehk homme lähen ka tõesti. Kui see patakas pabereid ikka ümbrikusse üldse mahub...
Eimille on sama ilus tüdruku nimi kui Helmeta;) Või pidasid sa silmas kirjapilti Helmeeta/ Helmetta/....?
teisipäev, november 07, 2006
Peaaegu nagu vanasti
Täna oli üle pika aja üks tõeliselt korralik trenn. Enamuse ajast tantsisime jive'i, nii et jalad olid lõpuks päris pakud ja trennilõpu rumbad nagu Vilja Savisaarel. Pärast trenni läksin Eedenisse ja kolasin ligi kolmveerand tundi mööda jubedaid riidepoode, kus ma veel kunagi käinud polnud, lootusega leida normaalne talvekampsun, aga ei midagi. Seejärel läksin toiduosakonda ja ostsin Cido apelsinimahla, lahtise leiva ja vaniljepudingi(või pudingu?). Nagu eelmisel aastal, kui iga kord pärast trenni poest läbi sai käidud. Ainult et sel aastal ei ütle ma enam torisevatele poemüüjatele nii entusiastlikult "Tere!".
Koju jõudsin ka mitte nii ebanormaalselt vara kui üldiselt sellel hooajal, vaid ikka nii, et bussiga enam eriti palju rahvast ei sõitnud. Kaks inimest olid samad, kes koos minuga ka trenni minnes ühes bussis sõitsid. Minu selja taga istus neli krapsakat tädikest, kes pidid bussile jõudmiseks paar jooksusammu tegema ja rääkisid siis hingeldades:" Tegelikult oli Tamm ju neist ainuke külalisnäitleja. Uuspõld on ju nüüd põhitrupis." Ja nii edasi. Järelikult "Teatriparadiisist", mida vaatamast nad arvatavasti tulnud olidki. Oleks ma välismaalane, oleksin ma nende vestlusesse sekkunud:P Jah, bussiga on ka tore sõita!:D Kahju, et see liiter Cidot enne otsa sai..
Nüüd üks asi, mis pole nagu vanasti. Nimelt sain ma täna näha oma esimest (ametlikku?) ühte! Ma olen selle üle ikka nii uhke!:D Stiilsem oleks muidugi olnud saada kohe kogu perioodi hindeks 1, aga noh, mis tast ikka. Meil on ju veel üks kursus füüsikat;)
Üheteistkümnendiku kommentaar:"Õpetaja, kuidas te neiule kahe panete?". Minu muie selle peale:)
Koju jõudsin ka mitte nii ebanormaalselt vara kui üldiselt sellel hooajal, vaid ikka nii, et bussiga enam eriti palju rahvast ei sõitnud. Kaks inimest olid samad, kes koos minuga ka trenni minnes ühes bussis sõitsid. Minu selja taga istus neli krapsakat tädikest, kes pidid bussile jõudmiseks paar jooksusammu tegema ja rääkisid siis hingeldades:" Tegelikult oli Tamm ju neist ainuke külalisnäitleja. Uuspõld on ju nüüd põhitrupis." Ja nii edasi. Järelikult "Teatriparadiisist", mida vaatamast nad arvatavasti tulnud olidki. Oleks ma välismaalane, oleksin ma nende vestlusesse sekkunud:P Jah, bussiga on ka tore sõita!:D Kahju, et see liiter Cidot enne otsa sai..
Nüüd üks asi, mis pole nagu vanasti. Nimelt sain ma täna näha oma esimest (ametlikku?) ühte! Ma olen selle üle ikka nii uhke!:D Stiilsem oleks muidugi olnud saada kohe kogu perioodi hindeks 1, aga noh, mis tast ikka. Meil on ju veel üks kursus füüsikat;)
Üheteistkümnendiku kommentaar:"Õpetaja, kuidas te neiule kahe panete?". Minu muie selle peale:)
esmaspäev, november 06, 2006
Talv
"Mööda teed tuul vaid käib,
kõikjal ees tühjus näib.
Jäätund meel, üksik hing
kaua veel ootan sind."
Hedvig Hanson
Tartus on talv. Karge, lumivalge, töine, peaaegu põlvini talv.
pühapäev, november 05, 2006
SP
Eile tuli mul mingi inspiratsioonilaine ja mõte hakkas jooksma, aga mind ei lastud arvutisse, nii et panin selle hoopis käsitsi kirja, aga kunagi ma toksin ta siia sisse. Märksõna(de)ks on õhtune film.
Aga praegu olin ma parasjagu lugemas koomilistest sotsiaalfoobikute intsidentidest, mis tunduvad kuidagi vääga tuttavad, ja emme rääkis kellestki, kellel ka igasugu probleeme oli ja siis ta olevat ükskord kõndinud mööda Riia mäge alla ja küsinud kõigi inimeste käest: "Vabandage, kas ma olen imelik?". Pole just raske arvata, mis ta vastuseks võis saada... Ei noh, tegelikult olevat üks vanatädi temaga isegi rääkima hakanud, aga ülejäänud vaid kinnitasid oma näoilmetega tema arvamust oma imelikkusest.
Kolmas lõik peab minu puhul ainult osaliselt paika(see teretamise osa näiteks), sest mul on teine haigus veel-uudishimu inimeste vastu. Seepärast ei käi ma silmad maas, vaid jõllitan ise. Aga mina ei ürita teiste eest varjata, et ma neid kardan. Ma pigem ütlen selle esimestel kohtumistel välja, ainuke jama on, et see kantakse vahetevahel mu iroonia arvele.
Minu hetkelemmik on viies lõik. Ma teeksin ka nii, kui ma ei kardaks olulisest infost ilma jääda(see tähendaks, et ma peaksin ju kellegi võhivõõra käest mingeid imelikke kanaleid pidi infot hankima!)..
Ja kui lugeda kuuendat lõiku, siis on see juba täiesti mina. Ja üheksas. Ja kümnes. Ma täna parem edasi ei loe....
Aga praegu olin ma parasjagu lugemas koomilistest sotsiaalfoobikute intsidentidest, mis tunduvad kuidagi vääga tuttavad, ja emme rääkis kellestki, kellel ka igasugu probleeme oli ja siis ta olevat ükskord kõndinud mööda Riia mäge alla ja küsinud kõigi inimeste käest: "Vabandage, kas ma olen imelik?". Pole just raske arvata, mis ta vastuseks võis saada... Ei noh, tegelikult olevat üks vanatädi temaga isegi rääkima hakanud, aga ülejäänud vaid kinnitasid oma näoilmetega tema arvamust oma imelikkusest.
Kolmas lõik peab minu puhul ainult osaliselt paika(see teretamise osa näiteks), sest mul on teine haigus veel-uudishimu inimeste vastu. Seepärast ei käi ma silmad maas, vaid jõllitan ise. Aga mina ei ürita teiste eest varjata, et ma neid kardan. Ma pigem ütlen selle esimestel kohtumistel välja, ainuke jama on, et see kantakse vahetevahel mu iroonia arvele.
Minu hetkelemmik on viies lõik. Ma teeksin ka nii, kui ma ei kardaks olulisest infost ilma jääda(see tähendaks, et ma peaksin ju kellegi võhivõõra käest mingeid imelikke kanaleid pidi infot hankima!)..
Ja kui lugeda kuuendat lõiku, siis on see juba täiesti mina. Ja üheksas. Ja kümnes. Ma täna parem edasi ei loe....
reede, november 03, 2006
Võeti 3 tilka verd ja saadeti kuradile
Jälle pole ma sobiv:( Käisin täna verekeskuses. Algus oli paljulubav - täitsin ankeedid-värgid ära, anti paberid kaasa ja saadeti ootama, aga siis läks emme pinginaaber mööda ja tundis mu ära. Küsis, et kas emme ikka teab, et ma seal olen, saatis mu kaalu peale ja väitis, et see osa, mis üle viiekümne oli, oli riiete kaal. Aga vähemalt veregrupitorke sain ära tehtud ja pika loksutuse peale selgus, et olen AB positiivne. Ülitore oleks, kui nad oleksid veel vale grupi ka määranud. Alguses nad vaatasid, et ma olen B pos, aga mulle tuli meelde, et mingil AHHAA näitusel sain ma teada, et olen AB ja siis nad jälgisid veidi põhjlikumalt. Aga kuna AB-le saavad verd anda kõik grupid, siis minu pärast vähemalt keegi ära küll ei sure:)
Maarjamõisast välja tulles läksin poodi, ostsin süüa ja kavatsen mõne aja pärast uuesti proovida, kuigi soovitati mitte enne aastat tagasi minna.
Selles suhtes on päris hea, et mind verest tühjaks ei pumbatud, et mulle tuli ootamatu kutse homme hommikul kolmetunnisest "treeninglaagrist" osa võtta ja ega ma vist nii kaua järjest käsi küll üleval hoida ei jõuaks. Või üldse püsti püsida...
Maarjamõisast välja tulles läksin poodi, ostsin süüa ja kavatsen mõne aja pärast uuesti proovida, kuigi soovitati mitte enne aastat tagasi minna.
Selles suhtes on päris hea, et mind verest tühjaks ei pumbatud, et mulle tuli ootamatu kutse homme hommikul kolmetunnisest "treeninglaagrist" osa võtta ja ega ma vist nii kaua järjest käsi küll üleval hoida ei jõuaks. Või üldse püsti püsida...
neljapäev, november 02, 2006
Vati sees
Vot täpselt selline tunne on küll. Täna on esimest päeva lumi maas ja minul on tunne nagu oleks ma juba nädalaid kusagil eraldatuses elanud ja mitte ühtki inimest näinud (sellepärast pole vist olnud ka tahtmist kirjutada). Selline Kuutamolla-meeleolu on ka, vaatasin kaks filmi ära. Esimene oli mingi suht mittemidagiütlev mustvalge rootsi klassika ja teine oli "High Fidelity", milleni olen korduvalt üritanud jõuda, aga alles nüüd õnnestus. Sobis mu meeleollu nagu rusikas silmaauku, kahju ainult, et nii ruttu otsa sai. Lõppes nii järsku ära, et ma ei saanud arugi, et juba läbi on.
Praegu jäin kogemata aknast välja vahtima, mul seisab ju arvuti praktiliselt akna ees, nii et pole just keeruline oma pilk hoopis õue ära kaotada. Mingid väikesed mõttetud mardikad muudkui sibavad ringi ja arvavad, et nad polegi mõttetud. Või õigemini loodavad vist. Endal silmad säravad peas nagu laternad. Sellest vist säravadki. Lootusest mitte olla mõttetu.
"Kuid unistusel millestki ebatõenäolisest on oma nimetus. Me nimetame seda lootuseks." - "Apelsinitüdruk"
Ehk on see kõik vaid hingedepäevast...
Praegu jäin kogemata aknast välja vahtima, mul seisab ju arvuti praktiliselt akna ees, nii et pole just keeruline oma pilk hoopis õue ära kaotada. Mingid väikesed mõttetud mardikad muudkui sibavad ringi ja arvavad, et nad polegi mõttetud. Või õigemini loodavad vist. Endal silmad säravad peas nagu laternad. Sellest vist säravadki. Lootusest mitte olla mõttetu.
"Kuid unistusel millestki ebatõenäolisest on oma nimetus. Me nimetame seda lootuseks." - "Apelsinitüdruk"
Ehk on see kõik vaid hingedepäevast...
reede, oktoober 27, 2006
Kaks päeva jutti
Oeh. Täna oli küll pikk päev. Algas eile hommikul kooliga ja õhtul oli niiöelda klassiõhtu. Üllatavalt huvitav oli - video vaatamine (mul siiani kummitab see "kehalise tunni" "Shake, shake, shake" koht, kus Erka õndsa naeratusega kaasa hüppas), viktoriin, katusel ja keldrikäikudes kondamine ja erinevad seltskondlikud mängud. Ma mängisin esimest korda Maffiat ja pidin kohe kriminaali mängima. Aga päris hea tunne oli, kui teistele ära tegin, mis sest, et algaja õnn. Süüdistusi paaril korral oli, aga kuna ma olen ju koguaeg selline "vaikne ja kahtlase näoga", siis mind väga ei kahtlustatud ja välja ei hääletatud. Täna pani mind muigama see, kui mõned käisid ütlemas, et tegelikult ma teadsin küll, et sina mahvia oled:P Eks surunud siis oma arvamus teistele ka peale, sõnakad aktivistid nagu nad on! Ja tore näha, et aju kella kolme ajal öösel päris funktsioonitu ei ole:D Kuigi, jah, oleks mälu ka, siis oleks tunduvamalt lihtne. Aga äkki siis poleks kaif ka, kui üldse pingutama ei peaks.. Igatahes mulle meeldis, selline parajalt psühholoogiline ja intelligentne mäng:)
Kui kunagi varem klassis arutasime, mis mänge või tegevusi kavasse võtta, siis tuli neid kõvasti rohkem, kui me tegelikult teha jõudsime. Rahvas vajus enamasti umbes kolme paiku ära, me Ann-Leenaga töllasime siis kahekesi ringi - mängisime kaarte ja ajasime juttu. Mäka otsustas ka lõpuks tunniks ajaks magama minna ja siis ma jäin puhta üksi. Mõnus on kusagil kohas, mis on tavaliselt avalik, täiesti üksi ja pimedas ringi komberdada ja kuulata, kuidas mõni kuskil aatriumiaugus norskab.
Hommikul oli äge näha, kuidas padjanäod järjest üles tõusma hakkasid ja muudkui undasid, et tahaks edasi magada. Filosoofia tunni ajal "vaatasime" mingit filmi, enne selle algust ütles Jürka jälle, et kui tahate, siis võite magada, aga ärge juttu ajage. Ma arvan, et seda pakkumist kasutasid peale minu veel paljud.. Nii et umbkaudu pool tundi sai tukkuda ka.
Kunst läks täna kuidagi märkamatult kähku, esimese tunni ajal kirjutasin ma umbes kolm lehekülge konspekti ja teise tunni ajal läksime kunstinäitusele. Täna toimusid üldse pooled tunnid väljaspool koolimaja. Ühiskonna ajal läksimegi kohtumajja, kus meile näidati erinevaid kohtusaale ja arestikambreid ja arhiivi ja ... Erka küsis sellelt pressiesindajalt igasuguseid toredaid küsimusi, nii et ta sai jälle vastata:" Vot ma tegelikult seda täpselt peast ei teagi, seda tuleks küsida nende inimeste käest, kes konkreetselt sellega tegelevad. Ja see sõltub paljudest erinevatest asjadest". :P Aga ega polnud ka tema asi teada, mis neil täpselt selle laega juhtus, mis läbi tilkus või kuidas mingi ukselukk toimib vms. Ja väga lõbus oli jälgida teiste näoilmeid - osad tegid nägusid, et kuidas ta loll midagi ei tea ja teine osa oli magamajäämise äärel, mõni üksik muigas mõlemite üle.
Aga nüüd tahaks küll magada tegelikult.
Kui kunagi varem klassis arutasime, mis mänge või tegevusi kavasse võtta, siis tuli neid kõvasti rohkem, kui me tegelikult teha jõudsime. Rahvas vajus enamasti umbes kolme paiku ära, me Ann-Leenaga töllasime siis kahekesi ringi - mängisime kaarte ja ajasime juttu. Mäka otsustas ka lõpuks tunniks ajaks magama minna ja siis ma jäin puhta üksi. Mõnus on kusagil kohas, mis on tavaliselt avalik, täiesti üksi ja pimedas ringi komberdada ja kuulata, kuidas mõni kuskil aatriumiaugus norskab.
Hommikul oli äge näha, kuidas padjanäod järjest üles tõusma hakkasid ja muudkui undasid, et tahaks edasi magada. Filosoofia tunni ajal "vaatasime" mingit filmi, enne selle algust ütles Jürka jälle, et kui tahate, siis võite magada, aga ärge juttu ajage. Ma arvan, et seda pakkumist kasutasid peale minu veel paljud.. Nii et umbkaudu pool tundi sai tukkuda ka.
Kunst läks täna kuidagi märkamatult kähku, esimese tunni ajal kirjutasin ma umbes kolm lehekülge konspekti ja teise tunni ajal läksime kunstinäitusele. Täna toimusid üldse pooled tunnid väljaspool koolimaja. Ühiskonna ajal läksimegi kohtumajja, kus meile näidati erinevaid kohtusaale ja arestikambreid ja arhiivi ja ... Erka küsis sellelt pressiesindajalt igasuguseid toredaid küsimusi, nii et ta sai jälle vastata:" Vot ma tegelikult seda täpselt peast ei teagi, seda tuleks küsida nende inimeste käest, kes konkreetselt sellega tegelevad. Ja see sõltub paljudest erinevatest asjadest". :P Aga ega polnud ka tema asi teada, mis neil täpselt selle laega juhtus, mis läbi tilkus või kuidas mingi ukselukk toimib vms. Ja väga lõbus oli jälgida teiste näoilmeid - osad tegid nägusid, et kuidas ta loll midagi ei tea ja teine osa oli magamajäämise äärel, mõni üksik muigas mõlemite üle.
Aga nüüd tahaks küll magada tegelikult.
neljapäev, oktoober 26, 2006
Väikesed pagariplikad
Eilne õhtu(kui selle kohta õhtu võib öelda..) möödus Regina juures küpsetades nagu ligi aasta tagasi enne balli. Kui eelmisel aastal olid põhitooteks muffinid, siis seekord keskendusime Aladini vaibale(ehk siis õunakook). Olime päris produktiivsed ja ära sõime ainult 1/6 oma toodangust:P Täitsa hea oli:)
Vahepeal istusime maas ja mängisime kooki mugides kaarte, kella ühe paiku olime kõik suht eufoorilisse meeleollu jõudnud ja avastasime, et ka lihtsalt ühe juuksekummiga võib vääga palju nalja saada:P Laulvatest kassidest ärme parem räägigi..
Kahe paiku võtsime viimase koogi ahjust välja ja hakkasime kodu poole jalutama, kõik peale Regina loomulikult. Eeva-Liisa kadus juba vähem kui viie minuti jooksul oma koju ja meie tatsasime keset autoteid edasi. Kohati oli päris tihe liiklus, kusjuures ainul 2 autot olid taksod ja 1 politsei. Möödusime ühest onust, kes oma maja eest lehti riisus - mu meelest ideaalne tegevus unetutele.
Äärmiselt mõnus ikka, et Tartu on parajalt pisike, et igale poole jalgsi jõuda ning võõrad linnaosad isegi ööpimeduses kõhedust ei tekita:)
Vahepeal istusime maas ja mängisime kooki mugides kaarte, kella ühe paiku olime kõik suht eufoorilisse meeleollu jõudnud ja avastasime, et ka lihtsalt ühe juuksekummiga võib vääga palju nalja saada:P Laulvatest kassidest ärme parem räägigi..
Kahe paiku võtsime viimase koogi ahjust välja ja hakkasime kodu poole jalutama, kõik peale Regina loomulikult. Eeva-Liisa kadus juba vähem kui viie minuti jooksul oma koju ja meie tatsasime keset autoteid edasi. Kohati oli päris tihe liiklus, kusjuures ainul 2 autot olid taksod ja 1 politsei. Möödusime ühest onust, kes oma maja eest lehti riisus - mu meelest ideaalne tegevus unetutele.
Äärmiselt mõnus ikka, et Tartu on parajalt pisike, et igale poole jalgsi jõuda ning võõrad linnaosad isegi ööpimeduses kõhedust ei tekita:)
Meestest 2
Kui jutt juba meeste peale läks, siis jätkame. Koolist tulles sõitis minust peenekondilisel linnarattal mööda üks stiilne noormees, kellel oli peas must soni, seljas tume pintsak, mille hõlmad tuules lendlesid ja mille all oli punane kõrge kraega pusa. Tundub ehk väga tavaline, aga ta sobis sinna Toomemäe kollaste lehtede vahele erakordselt hästi:)
Erka nägi täna kuidagi teistsugune välja. Ma täpselt ei saanud aru, mis muutunud oli, aga pakuks, et juukseid oli veits pügatud. Ja ma tahaks tumerohelist velvetkuube tagasi..
UV on ikka väga sõbralik inimene. Enne viimast tundi ütlesid poisid(pane tähele, et kindlasti mitte teemasse sobivad mehed, vastutustunde vahe on sees!), et pärast tunde peame fotoarhiivi materjale kusagilt ülevalt alla tassima ja sortima-uurima. Kuna viimased tunnid olid kehalised, siis jäid poisid kuhugi jube kauaks mökutama(kui nad üldse ära ei unustanud ja koju ei läinud) ja kuna Mõni on haige, siis ma pidin üksi aega parajaks tegema ja passisin UV kabinetti viiva trepi juures pingil. Ta tuli alla, et kuhugi minna, ja nägi, et ma seal istun, ning tegi juttu. Selgus, et meie ülesannet, mis paberil kirjas on, muudeti natuke, aga kuna täna kedagi peale minu kohal polnud, siis räägib ta sellest täpsemalt homme kell 10.35 kui me uuesti kokku saama pidime.
Mökutamise ajal klõpsisin korraks arvutist oma postkasti lahti ja seal oli kiri swingiringilt - kutsusid 27.dal Illegardi vaatama/liigutama. Seda lugesin ma juba lehest ka, nii et polnud uudis, kuigi väga meelitav, et nad niimoodi isiklikult ühendust võtavad. Mulle hakkas silma hoopis see, et meili saanute nimekirjas oli ka õpetaja, kelle meiliaadressi lõpp on yahoo.fr ja kes mulle alati teisipäeviti pärast trenni lõppu nii toredasti tere ütleb;)
Ja Hannest on viimasel ajal lausa mitu korda päevas näha. Mul on tema üle jube hea meel, nad näevad selle repsuga nii armsad välja:)
Erka nägi täna kuidagi teistsugune välja. Ma täpselt ei saanud aru, mis muutunud oli, aga pakuks, et juukseid oli veits pügatud. Ja ma tahaks tumerohelist velvetkuube tagasi..
UV on ikka väga sõbralik inimene. Enne viimast tundi ütlesid poisid(pane tähele, et kindlasti mitte teemasse sobivad mehed, vastutustunde vahe on sees!), et pärast tunde peame fotoarhiivi materjale kusagilt ülevalt alla tassima ja sortima-uurima. Kuna viimased tunnid olid kehalised, siis jäid poisid kuhugi jube kauaks mökutama(kui nad üldse ära ei unustanud ja koju ei läinud) ja kuna Mõni on haige, siis ma pidin üksi aega parajaks tegema ja passisin UV kabinetti viiva trepi juures pingil. Ta tuli alla, et kuhugi minna, ja nägi, et ma seal istun, ning tegi juttu. Selgus, et meie ülesannet, mis paberil kirjas on, muudeti natuke, aga kuna täna kedagi peale minu kohal polnud, siis räägib ta sellest täpsemalt homme kell 10.35 kui me uuesti kokku saama pidime.
Mökutamise ajal klõpsisin korraks arvutist oma postkasti lahti ja seal oli kiri swingiringilt - kutsusid 27.dal Illegardi vaatama/liigutama. Seda lugesin ma juba lehest ka, nii et polnud uudis, kuigi väga meelitav, et nad niimoodi isiklikult ühendust võtavad. Mulle hakkas silma hoopis see, et meili saanute nimekirjas oli ka õpetaja, kelle meiliaadressi lõpp on yahoo.fr ja kes mulle alati teisipäeviti pärast trenni lõppu nii toredasti tere ütleb;)
Ja Hannest on viimasel ajal lausa mitu korda päevas näha. Mul on tema üle jube hea meel, nad näevad selle repsuga nii armsad välja:)
kolmapäev, oktoober 25, 2006
Meestest ;)
Kuulsin nats aega tagasi raadiost uudist, mis teatas, et sülearvutite kasutamine mõjub pärssivalt meeste viljakusele. See tulenevat sellest, et sülearvutit ei saa süles hoida põlved laiali istudes, aga põlved koos istumine jällegi vähendab elujõuliste sugurakkude arvu. Igatahes tundus natuke naljakas, et keegi tuli selle peale, et siuke uuring läbi viia, mis neid seoseid kinnitaks ja et selline gei-maneeriga onu seda ette lugedeskommentaaris, et tänapäeval istuvad mehed üldse väga naiselikult ja viisakalt.
Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada sellest, et meil on koolis ikka jube muhedaid meesõpetajaid. Hetkel ma pean silmas seda, kes täna kulutatud teksaseid ja tavalist pintsakut kandis, kusjuures triiksärgi ülemine nööp oli lahti! Jutt käib Beierist, kes veel ei tea. Kuna ta on otsustanud abituriente igapäevase vastamakutsumisega mitte piinata, siis on tema tunnid päris vabad ja vähemalt minu jaoks lõbusad(kuigi seda olid nad vist ka eelnevatel aastatel, kui välja arvata need pingelised 15 minutit tunni algusest, mil ta soovis, et talle õpik ilusasti peast ette loetaks. See võib olla mu mälestusi meeldivast tunniosast mõnevõrra kustutanud.). Täna kirjutas ta tahvlile kohti, kus mingid iidama-aadama-aegsed (oh, mis kummaline sõnakompott!) kirikud asusid ja üks neist oli Haljalala:) Mul tekkis selle peale kohe laulutuju. Ja enne tundi kirjutas klassi rahakoguja tahvlile meeldetuletuse "Klassiõhtu raha 15.- per kärss", milles Beier sujuvalt ja temale omase muheda lõualotimuigega väikese paranduse tegi ja lõppu hoopis "per nägu" kirjutas.
Eilses trennis oli mingi tantsuvõtte harjutamise hetk, kui ma olin treenerist kõige kaugemas nurgas ja siis, kui ta õige asja näitamiseks minu enda juurde kutsus, tegin ehmatusest/üllatusest kummalist grimassi, mille peale ta küsis, et kas ma kardan teda:P Mina, olles parajalt lollakas ja iroonilises tujus, vastasin talle "Jah!:P ". Selle peale hakkas saal naerma ja treener ütles, et väga hea, kui õpilane õpetajat kardab, aga et tegelikult pole teda vaja karta. Njaa, meil saab ikka alati nalja ka, isegi tangot tantsides:)
Kui ma eile kooli uksest sisse astusin, siis tuhnis Erka kantselei juures olevate infovoldikute ja reklaamlipikute hunnikuid, endal alles väliriided seljas ja pikk sinine vihmavari käes. Miskipärast mõjub see värviline ebavajalik paberipraht minule alati nii, et ma haaran mõne kaasa.
Praegu lendas telekast fraas "Ära sõima ahvi, vaid tema omanikku". Kas seda eesti keeles kuidagi teisiti ei öeldud?
Lippan nüüd Regina juurde küpsetusõhtule, mitte et see teadaanne kuidagi siia pealkirja alla sobiks aga.. Huvitav, mitu protsenti kookidest täna õhtul otsa saab?
Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada sellest, et meil on koolis ikka jube muhedaid meesõpetajaid. Hetkel ma pean silmas seda, kes täna kulutatud teksaseid ja tavalist pintsakut kandis, kusjuures triiksärgi ülemine nööp oli lahti! Jutt käib Beierist, kes veel ei tea. Kuna ta on otsustanud abituriente igapäevase vastamakutsumisega mitte piinata, siis on tema tunnid päris vabad ja vähemalt minu jaoks lõbusad(kuigi seda olid nad vist ka eelnevatel aastatel, kui välja arvata need pingelised 15 minutit tunni algusest, mil ta soovis, et talle õpik ilusasti peast ette loetaks. See võib olla mu mälestusi meeldivast tunniosast mõnevõrra kustutanud.). Täna kirjutas ta tahvlile kohti, kus mingid iidama-aadama-aegsed (oh, mis kummaline sõnakompott!) kirikud asusid ja üks neist oli Haljalala:) Mul tekkis selle peale kohe laulutuju. Ja enne tundi kirjutas klassi rahakoguja tahvlile meeldetuletuse "Klassiõhtu raha 15.- per kärss", milles Beier sujuvalt ja temale omase muheda lõualotimuigega väikese paranduse tegi ja lõppu hoopis "per nägu" kirjutas.
Eilses trennis oli mingi tantsuvõtte harjutamise hetk, kui ma olin treenerist kõige kaugemas nurgas ja siis, kui ta õige asja näitamiseks minu enda juurde kutsus, tegin ehmatusest/üllatusest kummalist grimassi, mille peale ta küsis, et kas ma kardan teda:P Mina, olles parajalt lollakas ja iroonilises tujus, vastasin talle "Jah!:P ". Selle peale hakkas saal naerma ja treener ütles, et väga hea, kui õpilane õpetajat kardab, aga et tegelikult pole teda vaja karta. Njaa, meil saab ikka alati nalja ka, isegi tangot tantsides:)
Kui ma eile kooli uksest sisse astusin, siis tuhnis Erka kantselei juures olevate infovoldikute ja reklaamlipikute hunnikuid, endal alles väliriided seljas ja pikk sinine vihmavari käes. Miskipärast mõjub see värviline ebavajalik paberipraht minule alati nii, et ma haaran mõne kaasa.
Praegu lendas telekast fraas "Ära sõima ahvi, vaid tema omanikku". Kas seda eesti keeles kuidagi teisiti ei öeldud?
Lippan nüüd Regina juurde küpsetusõhtule, mitte et see teadaanne kuidagi siia pealkirja alla sobiks aga.. Huvitav, mitu protsenti kookidest täna õhtul otsa saab?
teisipäev, oktoober 24, 2006
Elu nagu filmis
Eile õhtul oli jube kehv olla. Kurk ja pea ei suutnud kokku leppida, kumma kord valutada on, ning vasardasid korraga. Pärast kuuma vanni istusin terve õhtu lihtsalt teki sees teleka ees, sõin pikavarrelise lusikaga mett ja jõin teed, ning vaatasin filmi "You've got mail", kusjuures alles kolmandat korda. Ma mõtlesin, et olen vist kümne aasta pärast nagu too "Kuutamolla" naine(, ainult et istun mõnikord filmivaatluste vahel ka arvutis, et lugeda fraasi "No new mail!"). Ausalt öeldes ma ei teagi, kas see nii paha oleks. Ma tahaksin ka töötada väikeses armsas raamatupoes ja lastele jõulujutte ja meesaia pakkuda(see oli nüüd mingi lisanditega kombinatsioon nendest filmidest) ja siis koju minnes mõelda, et elus on veel häid asju:)
Meg Ryan ütles eilses filmis, et mõnikord on elus mingi situatsioon, mis meenutab mõnd raamatut(minu puhul ka filmi), aga kas ei peaks mitte vastupidi olema? Njah.. Asi on vist ikka suht hull, kui isegi sellised (laiatarbe) filmid mu sentimentaalseks teevad..
Ja raamatutega seoses: ostsin täna raamatukogu odavmüügilt 7 raamatut, kogumaksumusega 28.-, mis teeb iga raamatu keskmiseks hinnaks 3 krooni. Ainult et enamus neist olid 1-kroonised. Ja rootsikeelsed. Vaheajaks veits lugemisvara ka;)
Meg Ryan ütles eilses filmis, et mõnikord on elus mingi situatsioon, mis meenutab mõnd raamatut(minu puhul ka filmi), aga kas ei peaks mitte vastupidi olema? Njah.. Asi on vist ikka suht hull, kui isegi sellised (laiatarbe) filmid mu sentimentaalseks teevad..
Ja raamatutega seoses: ostsin täna raamatukogu odavmüügilt 7 raamatut, kogumaksumusega 28.-, mis teeb iga raamatu keskmiseks hinnaks 3 krooni. Ainult et enamus neist olid 1-kroonised. Ja rootsikeelsed. Vaheajaks veits lugemisvara ka;)
Oh mind matemaatikut
Selle asemel, et oma matemaatikaülesannete risttahukaid ja muud sellist, mida ma ei oska ega viitsi, vorpida, tegin ma järjekordselt venna puhul ühe kasvatusliku vea, nimelt lahendasin kaks tema matemaatikaülesannet ära. Üllatavalt lihtsad olid. Ja ma veel arvasin, et meestel on matemaatilist taipu juba loomulikkusest rohkem!:P
Matemaatikaga seoses tuleb meelde, et kui ma arvestuseks õppisin, siis jäi mulle ette selline ülesanne:
Lapse käes on 4 kaarti tähtedega A, E, K, R. Mitmel viisil saab laps neid kaarte järjestada? Mitu tähendusega sõna võib tekkida? Esialgu saan, et 4!=24 ja siis on vaja nendest 24st tähendusega sõnu otsima hakata. Teada on, et neid peab olema 6. Nii et: KERA, EKRA, KARE, KREA, KRAE, ERAK, EKAR, KAER, KEAR, ERKA? :p
Matemaatikaga seoses tuleb meelde, et kui ma arvestuseks õppisin, siis jäi mulle ette selline ülesanne:
Lapse käes on 4 kaarti tähtedega A, E, K, R. Mitmel viisil saab laps neid kaarte järjestada? Mitu tähendusega sõna võib tekkida? Esialgu saan, et 4!=24 ja siis on vaja nendest 24st tähendusega sõnu otsima hakata. Teada on, et neid peab olema 6. Nii et: KERA, EKRA, KARE, KREA, KRAE, ERAK, EKAR, KAER, KEAR, ERKA? :p
reede, oktoober 20, 2006
Pikad jutud - tegelik sissekande kirjutuse aeg on 00:09 23.10
Ma pole mitu päeva kirjutanud, sest "materjali" on nii palju ja pole osanud seda kuidagi sõnastada. See ei tähenda aga üldsegi mitte, et mul elu korraga põnevaks oleks läinud, lihtsalt emotsioonid väikeste asjade pärast on need, mida palju on saanud. Nii et teen lühidalt.
Reedest nii palju, et ma olin pärast trenni ühe teatud isiku peale ikka väga pahane. Küsida ekstra, kas ma tulen trenni ja siis ise mitte kohale ilmuda! On alles jultumus, peaks ütlema. Ma oleks ju tahtnud Wernerisse prantsuse õhtule minna! Aga noh, eks see pahameel läks üle, sest mida ma tagantjärele ikka muuta saan, eksole.
Midagi läks veel metsa, aga ma ei mäleta täpselt, mis just. Aga tuju oli päris paha õhtuks, nii et oma "lemmiköökapiraamatut-unenäomeistrit" ei hakanudki kätte võtma.
Aa, helkuri suutsin ka ära kaotada:( Ma olen osav, aega läks alla nädala..
Laupäev oli see-eest märksa meeldivam, kuigi alguses polnud ma eriti rõõmsalt meelestatud. Nimelt oli mul JÄLLE sünnipäev! Juba kolmas vist sel aastal:P Tegelikult mina ei tahtnud üldsegi sünnipäeva, aga kuna mu vennakesel liiga kohe pärast mind sünnipäev on, siis peetakse neid alati koos, nii et oli minu sünnipäev ikkagi ka. Sünnipäevad on selle pärast head, et näeb mõnda inimest, keda ehk vaid kaks korda aastas juhtubki nägema ja et oleks mingigi motivatsioon natuke kola korteris koomale tõmmata. Igatahes tulid kõik vähesed külalised kohale ja äärmiselt tore oli, sellise seltskonnaga polnud kunagi varem Imago't ka mänginud ja see osutus täitsa naljakaks. Kuna mina lõpetasin kõige varem, siis jõudsin ka teatrisse õigeks ajaks. Läksin üksi ja lootes mitte ühtegi tuttavat näha, aga see ei õnnestunud kohe kuidagi.
Etendus algas suht paljulubavalt ja ausalt öeldes oli paar nüanssi, mida oleks osavalt saanud ära kasutada, aga kahjuks polnud seda tehtud. Kuidagi pealiskaudne oli ka, teema iseenesest ju oleks andnud venitamist kui palju. Ja mulle ei meeldi IKKA VEEL need rahvale meeldimiseks tehtud totrused ja vaevalt, et kunagi meeldima hakkavadki aga publikule(kelle hulgas oli üllatavalt palju u 25-35aastasi, nii mehi kui naisi), või vähemalt osale sellest, paistsid need vehkimised-tõmblemised-nägude tegemised väga peale minevat. Aga sellegipoolest mulle meeldis juba ainuüksi see, et ma sain üle pika aja üksi teatrisse. Ja kuna meie bussiliiklus laupäevaõhtuti on nii nagu ta on, siis väike jalutuskäik tänavavalgustite vahel oli ka mõnus:)
Aga seda ärgem emmele öelgem, onju;)
Aa, üks asi oli tõesti hea ka "Norway.Today" juures - nimelt muusika! Peaks järele uurima, mis lood need olid. Normaalne inimene oleks arvatavasti mõned neist ära tundnud, aga mina olen selleks küll liiga tumba.
Muide, minust on saamas padujoodik:P Või noh, täisealisuse esimesed pokaalid..Kui kähku alla neelata, siis polegi nii jubeda maitsega;)
Tänasest pole suurt midagi rääkida. Ainult üks asi jäi silma - prügikastiinimesed olid kuidagi eriti hoos. Igal pool, kus ma olin, oli neid ikka mitu korda rohkem. Aga jah, talv on ka tulekul..
Ja ma suutsin ennast juba närvi ajada sellega, et ülehomme on meil Beieri tund! Jeess!:S Uus tunniplaan oli ülimeeldiv ja meie neljapäevane klassiöö kujuneb kindlasti lõbusaks, kui reedel peab koolis passima. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik ilma vaheaegadeta elada?!
Reedest nii palju, et ma olin pärast trenni ühe teatud isiku peale ikka väga pahane. Küsida ekstra, kas ma tulen trenni ja siis ise mitte kohale ilmuda! On alles jultumus, peaks ütlema. Ma oleks ju tahtnud Wernerisse prantsuse õhtule minna! Aga noh, eks see pahameel läks üle, sest mida ma tagantjärele ikka muuta saan, eksole.
Midagi läks veel metsa, aga ma ei mäleta täpselt, mis just. Aga tuju oli päris paha õhtuks, nii et oma "lemmiköökapiraamatut-unenäomeistrit" ei hakanudki kätte võtma.
Aa, helkuri suutsin ka ära kaotada:( Ma olen osav, aega läks alla nädala..
Laupäev oli see-eest märksa meeldivam, kuigi alguses polnud ma eriti rõõmsalt meelestatud. Nimelt oli mul JÄLLE sünnipäev! Juba kolmas vist sel aastal:P Tegelikult mina ei tahtnud üldsegi sünnipäeva, aga kuna mu vennakesel liiga kohe pärast mind sünnipäev on, siis peetakse neid alati koos, nii et oli minu sünnipäev ikkagi ka. Sünnipäevad on selle pärast head, et näeb mõnda inimest, keda ehk vaid kaks korda aastas juhtubki nägema ja et oleks mingigi motivatsioon natuke kola korteris koomale tõmmata. Igatahes tulid kõik vähesed külalised kohale ja äärmiselt tore oli, sellise seltskonnaga polnud kunagi varem Imago't ka mänginud ja see osutus täitsa naljakaks. Kuna mina lõpetasin kõige varem, siis jõudsin ka teatrisse õigeks ajaks. Läksin üksi ja lootes mitte ühtegi tuttavat näha, aga see ei õnnestunud kohe kuidagi.
Etendus algas suht paljulubavalt ja ausalt öeldes oli paar nüanssi, mida oleks osavalt saanud ära kasutada, aga kahjuks polnud seda tehtud. Kuidagi pealiskaudne oli ka, teema iseenesest ju oleks andnud venitamist kui palju. Ja mulle ei meeldi IKKA VEEL need rahvale meeldimiseks tehtud totrused ja vaevalt, et kunagi meeldima hakkavadki aga publikule(kelle hulgas oli üllatavalt palju u 25-35aastasi, nii mehi kui naisi), või vähemalt osale sellest, paistsid need vehkimised-tõmblemised-nägude tegemised väga peale minevat. Aga sellegipoolest mulle meeldis juba ainuüksi see, et ma sain üle pika aja üksi teatrisse. Ja kuna meie bussiliiklus laupäevaõhtuti on nii nagu ta on, siis väike jalutuskäik tänavavalgustite vahel oli ka mõnus:)
Aga seda ärgem emmele öelgem, onju;)
Aa, üks asi oli tõesti hea ka "Norway.Today" juures - nimelt muusika! Peaks järele uurima, mis lood need olid. Normaalne inimene oleks arvatavasti mõned neist ära tundnud, aga mina olen selleks küll liiga tumba.
Muide, minust on saamas padujoodik:P Või noh, täisealisuse esimesed pokaalid..Kui kähku alla neelata, siis polegi nii jubeda maitsega;)
Tänasest pole suurt midagi rääkida. Ainult üks asi jäi silma - prügikastiinimesed olid kuidagi eriti hoos. Igal pool, kus ma olin, oli neid ikka mitu korda rohkem. Aga jah, talv on ka tulekul..
Ja ma suutsin ennast juba närvi ajada sellega, et ülehomme on meil Beieri tund! Jeess!:S Uus tunniplaan oli ülimeeldiv ja meie neljapäevane klassiöö kujuneb kindlasti lõbusaks, kui reedel peab koolis passima. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik ilma vaheaegadeta elada?!
kolmapäev, oktoober 18, 2006
Mul oli eile sünnipäev;)
...seda ei juhtu iga päev. Aga mõne meelest kaks korda kuus küll:D
Nonii, kaks arvestust on veel jäänud. Siiani pole ükski läinud nii, nagu ma oleks tahtnud. Aga tänase kirjanduse arvestuse tore külg oli see, et kuigi ma sain ühe oma "lemmikteemadest", sain ma jutu kuidagi sujuvalt suunata hoopis raamatutele, millest ma rääkida oskasin. Ja kui ma ikka midagi rääkida poleks osanud, siis ma oleks vist küll maininud, et kurat, mis see olgu, mul on kõik raamatud läbi loetud, aga kuna küsimusega ei vea, siis saan ikka mingi jama hinde, aga on inimesi, kes pole ühtegi raamatut lugenud(ei sel perioodil ega üldse kogu gümnaasiumiastme jooksul), aga saavad kogemata ainukese teema, mida oskavad(või blufivad sisukokkuvõtete abil) ja maksimaalse võimaliku hinde. Aga kes on öelnud, et elu peab õiglane olema? Nää, paljud on, aga mis see ütlemine ikka annab...
Killuke: Pärast "lemmikteema" käsitlemist ütles õpetaja:"Nii, no räägime siis Ristikivi loomingust". Mis mulle ühest küljest üldse ei meeldinud(kui oleksin pidanud loetlema kõiki ta teoseid ja elulugu lahkama), aga samas olin ma ju temast nii mõndagi kuulnud. Rääkisin siis "Nõiduse õpilasest" ja seletasin, et mulle meeldib selle vorm, et on hiljem tagantjärele meenutused kirjutatud. Et samuti nagu "Keisri hull" ja "Piiririik" ja et mulle üldse meeldivad kirja ja päeviku vormis kirjutatud raamatud. Selle peale küsis õpetaja:"Miks?". Ja mina, oskamata midagi asjalikku öelda, mainisin, et ju ma olen ise ka seda tüüpi.. Ja siis päris õpetaja, et millal siis sinu päevikuid avaldatud kujul näha/lugeda saab, mille peale ma vastasin:"Mitte kunagi! Või noh.., tegelikult saab praegu ka."
Täna on Sannu sünnipäev. Homseks inka arvestuseks küll viitsimist pole..
Nonii, kaks arvestust on veel jäänud. Siiani pole ükski läinud nii, nagu ma oleks tahtnud. Aga tänase kirjanduse arvestuse tore külg oli see, et kuigi ma sain ühe oma "lemmikteemadest", sain ma jutu kuidagi sujuvalt suunata hoopis raamatutele, millest ma rääkida oskasin. Ja kui ma ikka midagi rääkida poleks osanud, siis ma oleks vist küll maininud, et kurat, mis see olgu, mul on kõik raamatud läbi loetud, aga kuna küsimusega ei vea, siis saan ikka mingi jama hinde, aga on inimesi, kes pole ühtegi raamatut lugenud(ei sel perioodil ega üldse kogu gümnaasiumiastme jooksul), aga saavad kogemata ainukese teema, mida oskavad(või blufivad sisukokkuvõtete abil) ja maksimaalse võimaliku hinde. Aga kes on öelnud, et elu peab õiglane olema? Nää, paljud on, aga mis see ütlemine ikka annab...
Killuke: Pärast "lemmikteema" käsitlemist ütles õpetaja:"Nii, no räägime siis Ristikivi loomingust". Mis mulle ühest küljest üldse ei meeldinud(kui oleksin pidanud loetlema kõiki ta teoseid ja elulugu lahkama), aga samas olin ma ju temast nii mõndagi kuulnud. Rääkisin siis "Nõiduse õpilasest" ja seletasin, et mulle meeldib selle vorm, et on hiljem tagantjärele meenutused kirjutatud. Et samuti nagu "Keisri hull" ja "Piiririik" ja et mulle üldse meeldivad kirja ja päeviku vormis kirjutatud raamatud. Selle peale küsis õpetaja:"Miks?". Ja mina, oskamata midagi asjalikku öelda, mainisin, et ju ma olen ise ka seda tüüpi.. Ja siis päris õpetaja, et millal siis sinu päevikuid avaldatud kujul näha/lugeda saab, mille peale ma vastasin:"Mitte kunagi! Või noh.., tegelikult saab praegu ka."
Täna on Sannu sünnipäev. Homseks inka arvestuseks küll viitsimist pole..
reede, oktoober 13, 2006
Reede 13
Nonii, pole jube kaua kirjutanud:p Aga ega midagi eriti põnevat pole vahepeal ka toimunud.
Täna oli siis esimene arvestus. Nagu ikka pannakse kõige kirvema materjalimahuga arvestused alati esimeseks:) Aga noh, lootus on sellel, et järelarvestus on alles mõne aja pärast:P Õpetaja jagas meile kommi, ei tea kas tänase kuupäeva puhul..
Ülejäänud koolis oldud aeg oli eriti mõttetu.
Pool tundi tagasi saabusin Viljandist. Käisime Ugalas "Keisri hullu" vaatamas. Mulle suht meeldis. Tekitas tahtmise raamat ka ikka läbi lugeda:P Aga vaevalt, et ma arvestuse ajaks jõuan.. Igatahes etendusest niipalju, et olid mõned kavalalt lahendatud kohad ja näitlejad ei mänginud üldsegi nii halvasti kui mõni(meie õpetaja nimelt) arvas. Prominentset rahvast oli ka vaatamas, paar Siimu näiteks;)
Ja üks asi pani mind täitsa imestama. Nimelt see, et asjaga absoluutselt mitte kursis olema pidanud inimene küsib minult:"Kas su õde on seda etendust vaatamas käinud?". Mille peale mina suurest ehmatusest vastan nii, nagu asi on. (Eks ma sulle, Silja, räägin millalgi lähemalt.)
Aga ma olen väsinud. Vaatamata täiesti arvestatavatele öötundidele ja tänase-eilse pooletunnistele suigatustele. Nii et head ööd:)
Täna oli siis esimene arvestus. Nagu ikka pannakse kõige kirvema materjalimahuga arvestused alati esimeseks:) Aga noh, lootus on sellel, et järelarvestus on alles mõne aja pärast:P Õpetaja jagas meile kommi, ei tea kas tänase kuupäeva puhul..
Ülejäänud koolis oldud aeg oli eriti mõttetu.
Pool tundi tagasi saabusin Viljandist. Käisime Ugalas "Keisri hullu" vaatamas. Mulle suht meeldis. Tekitas tahtmise raamat ka ikka läbi lugeda:P Aga vaevalt, et ma arvestuse ajaks jõuan.. Igatahes etendusest niipalju, et olid mõned kavalalt lahendatud kohad ja näitlejad ei mänginud üldsegi nii halvasti kui mõni(meie õpetaja nimelt) arvas. Prominentset rahvast oli ka vaatamas, paar Siimu näiteks;)
Ja üks asi pani mind täitsa imestama. Nimelt see, et asjaga absoluutselt mitte kursis olema pidanud inimene küsib minult:"Kas su õde on seda etendust vaatamas käinud?". Mille peale mina suurest ehmatusest vastan nii, nagu asi on. (Eks ma sulle, Silja, räägin millalgi lähemalt.)
Aga ma olen väsinud. Vaatamata täiesti arvestatavatele öötundidele ja tänase-eilse pooletunnistele suigatustele. Nii et head ööd:)
teisipäev, oktoober 10, 2006
Slow, slow, quick, quick :D
Heh, trennist tulin. Hull pauer on sees:D Mack the Knife kummitab ja jalad tõmblevad pidevalt, naeru on raske tagasi hoida. Jube lahe ikka, et mul see trenngi veel on:D Partner pole ka hullu, suhtumine on suht sama nagu mul (ah, läks valesti, siis läks, mis sest ikka!), vaat, et mina olen hullemgi katsataja kui tema. Mõistab nalja isegi:P
Ja treener on loomulikult üle kõige! Ma pole vist kunagi käinud sellises trennis, kus absoluutselt pinget pole. Täna oli tõsiselt FUN olla, isegi minu suhe sambaga hakkab veits paranema;)
See laps, kes reedel pilvedest filosofeeris, oli täna jälle bussi peal:)
Kui trenni sõitsin, siis olid bussis paar väikest neiukest seelikukestega ja rääkisid: "Kas sa Veikot telekas nägid?"-"Jah, tead, ma helistasin ka neli korda!"-"Aga mina helistasin viis:)" jne Tekkis tahtmine sekkuda, vaatamata sellele, et mul poleks midagi öelda olnud, aga lihtsalt, et ma nägin ka või nii:P Aga Gerli tantsis palju paremini kui Vilja. Ja tegelikult on kogu asi hoiaku taga kinni, st et kui tantsida ei oska, siis hoia ennast ilusasti ja küll partner "lükkab" ja kogu kupatus näeb hea välja. Kui hoiak on kehv, siis võid ükskõik kui hästi tantsida, ikka näeb jama välja. Nii, et selg sirgu-kõht sisse-pea püsti-õlad alla ja ongi kõik korras!:D
Päris äge oleks ka korra niiviisi profiga tantsida..
Igatahes, kui bussist maha tulin, siis nägin meie klassijuhatajat sellesse poodi sisenemas, mis mulle tee peale jääb. Ei saa ikka kusagil koolist rahu:P
Üks habemik soovitas kunagi: "Õppige, õppige, õppige nagu hull", aga kahju küll, kui nii palju muud head-paremat on teha, et kohe kuidagi ei viisti:P
Söööööööma!
Ja treener on loomulikult üle kõige! Ma pole vist kunagi käinud sellises trennis, kus absoluutselt pinget pole. Täna oli tõsiselt FUN olla, isegi minu suhe sambaga hakkab veits paranema;)
See laps, kes reedel pilvedest filosofeeris, oli täna jälle bussi peal:)
Kui trenni sõitsin, siis olid bussis paar väikest neiukest seelikukestega ja rääkisid: "Kas sa Veikot telekas nägid?"-"Jah, tead, ma helistasin ka neli korda!"-"Aga mina helistasin viis:)" jne Tekkis tahtmine sekkuda, vaatamata sellele, et mul poleks midagi öelda olnud, aga lihtsalt, et ma nägin ka või nii:P Aga Gerli tantsis palju paremini kui Vilja. Ja tegelikult on kogu asi hoiaku taga kinni, st et kui tantsida ei oska, siis hoia ennast ilusasti ja küll partner "lükkab" ja kogu kupatus näeb hea välja. Kui hoiak on kehv, siis võid ükskõik kui hästi tantsida, ikka näeb jama välja. Nii, et selg sirgu-kõht sisse-pea püsti-õlad alla ja ongi kõik korras!:D
Päris äge oleks ka korra niiviisi profiga tantsida..
Igatahes, kui bussist maha tulin, siis nägin meie klassijuhatajat sellesse poodi sisenemas, mis mulle tee peale jääb. Ei saa ikka kusagil koolist rahu:P
Üks habemik soovitas kunagi: "Õppige, õppige, õppige nagu hull", aga kahju küll, kui nii palju muud head-paremat on teha, et kohe kuidagi ei viisti:P
Söööööööma!
esmaspäev, oktoober 09, 2006
Vahelduse mõttes
..on päris tore, kui inimesel on sünnipäev. Mulle selline koolis kohustuslik laulmine-kommipakkumine pole küll kunagi istunud, aga väikesed tähelepanekud on armsad:)
Nii et suur aitäh:D Ja see on ka tore, et inimesed väärtustavad veel raamatuid ja muusikat, mõnedel on isegi sarnane maitse;) Ja kingipakkimise originaalsuse eest võiks auhindu jagada!:)
Päeva kild: Jürgenstein soovis mulle õnne:P
Tänane päev läks isegi suht libedalt. See, milleks õppimata oli, ei osutunud vajalikuks, samas sain lahti kirjandist, millega ma oma eilse päeva sisustasin. Ja torti saime ka reedese päeva kordamineku eest. Hea, et ma ikka lusikat igal pool kaasas kannan;) Varsti pärast sööki räägiti meile toitumishäiretest ja umbes loengu kolmveerandi peal minestas üks tüdruk ära - see oli ikka päris õudne.
Erka avaldas meile tänu reedese kingituse üle. Eriti meeldis talle korrutustabeliga pliiats ja tuli välja, et gloobusega teritaja oli veel tema kollektsioonist puudu. Nii et..pole tänu väärt:D
Filmilindilt vaatasime jupikest reedesest lindistusest. Originaalis oli ikka kõvasti etem aga meeldetuletuseks ajab kuidagimoodi asja ära. Ehk on mõni teine lindistus parem. Ehk on mõnel teisel lindistusel paremini paista ka meie aktiivseid aeroobikuid:P
PS! Tänane ilm pole eriti sobilik plätude, seeliku ja oranžide sukkpükstega käimiseks. Olen homme targem kui täna!
PPS! Mõni mees naerab peaaegu nagu Teletupsude Päike:P
Nii et suur aitäh:D Ja see on ka tore, et inimesed väärtustavad veel raamatuid ja muusikat, mõnedel on isegi sarnane maitse;) Ja kingipakkimise originaalsuse eest võiks auhindu jagada!:)
Päeva kild: Jürgenstein soovis mulle õnne:P
Tänane päev läks isegi suht libedalt. See, milleks õppimata oli, ei osutunud vajalikuks, samas sain lahti kirjandist, millega ma oma eilse päeva sisustasin. Ja torti saime ka reedese päeva kordamineku eest. Hea, et ma ikka lusikat igal pool kaasas kannan;) Varsti pärast sööki räägiti meile toitumishäiretest ja umbes loengu kolmveerandi peal minestas üks tüdruk ära - see oli ikka päris õudne.
Erka avaldas meile tänu reedese kingituse üle. Eriti meeldis talle korrutustabeliga pliiats ja tuli välja, et gloobusega teritaja oli veel tema kollektsioonist puudu. Nii et..pole tänu väärt:D
Filmilindilt vaatasime jupikest reedesest lindistusest. Originaalis oli ikka kõvasti etem aga meeldetuletuseks ajab kuidagimoodi asja ära. Ehk on mõni teine lindistus parem. Ehk on mõnel teisel lindistusel paremini paista ka meie aktiivseid aeroobikuid:P
PS! Tänane ilm pole eriti sobilik plätude, seeliku ja oranžide sukkpükstega käimiseks. Olen homme targem kui täna!
PPS! Mõni mees naerab peaaegu nagu Teletupsude Päike:P
laupäev, oktoober 07, 2006
Maal
Maal tähendab linnast väljas, mitte pilt seina peal.
Käisin täna maal. Võtsime nii palju puid maha, et minu meelest jäi kõledalt hõredaks juba, aga kõik inimesed, kes päeva jooksul meiega juttu tegid, rääkisid, et meile ei paista ikka üldse päikest ja et me peaksime mõned puud maha võtma jms. Üks naabrimees, kelle aias on vaid paar õunapuud, tahtis, et me tema aia äärest võtaksime maha puu, mis ei saa temale kuidagi ette jääda. Veendusin jällegi, et maainimesed ei salli üldse loodust ja eriti just puid.
Kui aia äärest lehti riisusime tegime statistikat, mis tüüpi inimesed ütlevad "Tere, jõudu!" ja millised ei ütle. Üldiselt võib öelda, et naised, eriti üle keskea, olid väga ebaviisakad, mehed seevastu olid veidi viisakamad ja enamus neist hakkas ka muud juttu ajama. Ühed arvasid juba päeva lõpuks, et kuna nad meile juba "tuttavad" on, siis võib meilt tikku küsida küll.
Ühel naabritüdrukul oli sünnipäevapidu ja kui mu vend lasi enne ärasõitu meie aias mõned raketid, siis läksid lapsed väga elevile ja jooksid tänavale vaatama. Tuli välja, et tal on tegelikult õige päev hoopis homme. Nagu mõnel teiselgi siin..
Käisin täna maal. Võtsime nii palju puid maha, et minu meelest jäi kõledalt hõredaks juba, aga kõik inimesed, kes päeva jooksul meiega juttu tegid, rääkisid, et meile ei paista ikka üldse päikest ja et me peaksime mõned puud maha võtma jms. Üks naabrimees, kelle aias on vaid paar õunapuud, tahtis, et me tema aia äärest võtaksime maha puu, mis ei saa temale kuidagi ette jääda. Veendusin jällegi, et maainimesed ei salli üldse loodust ja eriti just puid.
Kui aia äärest lehti riisusime tegime statistikat, mis tüüpi inimesed ütlevad "Tere, jõudu!" ja millised ei ütle. Üldiselt võib öelda, et naised, eriti üle keskea, olid väga ebaviisakad, mehed seevastu olid veidi viisakamad ja enamus neist hakkas ka muud juttu ajama. Ühed arvasid juba päeva lõpuks, et kuna nad meile juba "tuttavad" on, siis võib meilt tikku küsida küll.
Ühel naabritüdrukul oli sünnipäevapidu ja kui mu vend lasi enne ärasõitu meie aias mõned raketid, siis läksid lapsed väga elevile ja jooksid tänavale vaatama. Tuli välja, et tal on tegelikult õige päev hoopis homme. Nagu mõnel teiselgi siin..
Viimane võimalus
Kuigi kunagi oli juttu, et läheme lausa 4-5-liikmelise pundiga swingima, olin mina siiski ainus, kes end kohale vedas. Vaatamata vahele jäänud ja hilinenud bussidele jõudsin ikkagi liiga vara kohale(ei kasutanud oma alaealisesestaatust ära) ja jõlkusin 3-4 korda majast mööda ja mõtlesin isegi, et ma sisse ei lähe, sest ühtegi inimest ei suundunud ukse poole. Aknast sisse kiigates tundis miski väga jive'i moodi ja tuli nats julgem tunne. Kui neli minutit alguseni aega oli, nägin, et üks noormees üritas kinnisest uksest sisse pääseda ja asus tagumist ust otsima, nii et ma siis läksin ikka ka.
Kokku oli peale minu kohal veel 2 meest/poissi, 2 naist/tüdrukut ja kummastki soost üks treener. See, et omal partnerit kaasas polnud, ei osutunudki probleemiks, sest me vahetasime pidevalt partnereid ja keegi(peale naistreeneri) ei pidanudki üksi tantsima. Pooleteise runniga jõudsime õppida kahte tantsu, mille sammud tuleksid mul peaaegu meelde, kui õige muusika taustaks oleks.
Tunni alguses näidati meile erinevatest swingtantsudest filmilõike, mis ei näinud just eriti head välja. Ma ütlekski, et swingtantsud on visuaalselt suhteliselt inetud, aga ise kaasa teha oli päris lõbus. Täitsa kahju kohe, et ma ei saa edaspidi seal käima hakata:( Eks ma siis lähen kunagi kümne nädala pärast Illegardi vaatama, palju nad selgeks said selle kursuse jooksul. Seal pidavat mingi esinemine tulema, kus päris swingorkester muusikat mängib.
Aa, ja ühes filmis näidati, kuidas üks 90-aastane mustanahaline onu koos oma 18 aastat noorema pojaga Shim sham shimmy't tantsis:P Ja tants(vist balboa), mille jaoks ühel paaril kulub umbes 0,5 ruutmeetrit, oli sama kummaline kui too, mida videol tantsisid üle 50-aastased mees ja naine, kes olid nähtavalt ülekaalulised. Üks treener mainis, et see tants käibki kõhud koos, et paberileht ei tohiks maha kukkuda, ja kellel suurem kõht, sellel lihtsam tantsida. Kokkuvõtteks võiks öelda, et swingtants on jube hea näide mittediskrimineerimisest.
Muide, kui ma bussi ootasin, siis istus peatuse üks umbes nelja-aastane poiss, kes teatas oma vanaemale tähtsalt: "Tead, pilved on hästi külmad!". Vanaema küsis:"On või?". Poiss:"Jah, vähemalt siis, kui Päike nende taga pole." Targad lapsed meil tänapäeval.. :)
Kokku oli peale minu kohal veel 2 meest/poissi, 2 naist/tüdrukut ja kummastki soost üks treener. See, et omal partnerit kaasas polnud, ei osutunudki probleemiks, sest me vahetasime pidevalt partnereid ja keegi(peale naistreeneri) ei pidanudki üksi tantsima. Pooleteise runniga jõudsime õppida kahte tantsu, mille sammud tuleksid mul peaaegu meelde, kui õige muusika taustaks oleks.
Tunni alguses näidati meile erinevatest swingtantsudest filmilõike, mis ei näinud just eriti head välja. Ma ütlekski, et swingtantsud on visuaalselt suhteliselt inetud, aga ise kaasa teha oli päris lõbus. Täitsa kahju kohe, et ma ei saa edaspidi seal käima hakata:( Eks ma siis lähen kunagi kümne nädala pärast Illegardi vaatama, palju nad selgeks said selle kursuse jooksul. Seal pidavat mingi esinemine tulema, kus päris swingorkester muusikat mängib.
Aa, ja ühes filmis näidati, kuidas üks 90-aastane mustanahaline onu koos oma 18 aastat noorema pojaga Shim sham shimmy't tantsis:P Ja tants(vist balboa), mille jaoks ühel paaril kulub umbes 0,5 ruutmeetrit, oli sama kummaline kui too, mida videol tantsisid üle 50-aastased mees ja naine, kes olid nähtavalt ülekaalulised. Üks treener mainis, et see tants käibki kõhud koos, et paberileht ei tohiks maha kukkuda, ja kellel suurem kõht, sellel lihtsam tantsida. Kokkuvõtteks võiks öelda, et swingtants on jube hea näide mittediskrimineerimisest.
Muide, kui ma bussi ootasin, siis istus peatuse üks umbes nelja-aastane poiss, kes teatas oma vanaemale tähtsalt: "Tead, pilved on hästi külmad!". Vanaema küsis:"On või?". Poiss:"Jah, vähemalt siis, kui Päike nende taga pole." Targad lapsed meil tänapäeval.. :)
reede, oktoober 06, 2006
Õpetajate päev
Täna suudeti mind päris mitmel korral üllatada! Meie klass (või noh, aktiivsemalt vist küll pool klassi, aga siiski) korraldas tänase õpetajate päeva aktuse. Ja vapustavalt naljakas oli!:D Ega sellest niiviisi kirjutada ega ka rääkida pole nagunii midagi asja, sest efekt oli peamiselt ettekandel, aga jah.. Päris andekaid parodiseerijaid on meil klassis, peaks ütlema. Mitmed õpetajad rääkisid pärast muljeid ja Pisi-Punga ütles, et üritab esmaspäevaks midagi etemat välja mõelda kui "Shh..tasa!". Ja purgikinkide idee oli ka suht hea lahendus.
Kuna kaameramehi/naisi ja fotograafe oli päris mitu, siis on ehk kunagi ka pilte loota. Video võiks ausalt öeldes ALO TVsse minna ja populaarsust koguda:P
Igatahes oli väga tore üritus ja paistis ka kõigile vaatajatele, keda küll ülimalt vähe oli, meeldivat. Esmaspäeval saab äkki jälle torti nagu balli ja rebaste retsi järel eelmisel aastal.. Küll on mugav, kui siukesed aktivistid klassis on:P
Muide, Erka tegi "kehalise tunnis" kõige aktiivsemalt kaasa, endal muhe muie näol:D Uve ka muidugi. Eks see ole rahvatantsijatel vist mingi prestiiži küsimus.
Kuna kaameramehi/naisi ja fotograafe oli päris mitu, siis on ehk kunagi ka pilte loota. Video võiks ausalt öeldes ALO TVsse minna ja populaarsust koguda:P
Igatahes oli väga tore üritus ja paistis ka kõigile vaatajatele, keda küll ülimalt vähe oli, meeldivat. Esmaspäeval saab äkki jälle torti nagu balli ja rebaste retsi järel eelmisel aastal.. Küll on mugav, kui siukesed aktivistid klassis on:P
Muide, Erka tegi "kehalise tunnis" kõige aktiivsemalt kaasa, endal muhe muie näol:D Uve ka muidugi. Eks see ole rahvatantsijatel vist mingi prestiiži küsimus.
kolmapäev, oktoober 04, 2006
Mitteviitsik
Ma tõesti ei viitsi enam! See pole sellise meeleheitel karjena mõeldud, lihtsalt üks jõuetu pobin. Ma tunnen, et sel jural pole mõtet. Ma nii vihkan, kui kõike tehakse linnukese pärast, sest mina ei taha teha aga ma pean vooluga kaasa minema, et kuidagi eksisteerida. Aga jah, mu vastupidavus on niigi arenenud juba - varem andsin ma hoopis lihtsamini alla. Kuigi see võib ka mu enda mulje vaid olla... Ma imetlen inimesi, kes suudavad vastu pidada nädalaid, kuid ja aastaid järjest ilma mingi lõõgastumishetketa vastu peavad! Mina ei saa pool nädalatki tubli ja järjepidevalt töökas oldud.. :(
Ja matat ma homseks ei õpi, eelmisest nädalast mulle aitas.
Ja matat ma homseks ei õpi, eelmisest nädalast mulle aitas.
teisipäev, oktoober 03, 2006
...siis oleksin ma redis
Tänane trenn oli jube!! Mitte küll halvas mõttes jube, aga selline hirmus. Ma ei seisa enam kunagi muusika-masina lähedal, isegi siis, kui see on ainuke koht, kus ruumi on! :p Aga, jah, vähemalt on mul võimalus oma ajubloki mahavõtmist harjutada, kui treener alati küsimustele minu käest vastuseid ootab ja mind millegi ette näitamisel partnerina kasutab. Kui mul oleks komme punastada, siis poleks tänase trenni jooksul mu näos vist ühtegi heledat laiku olnud.. Igatahes kõige toredam oli see, et kui ta mingit üleüldist viga seletab, siis ta vaatab alati mulle otsa, nii et ma tunnen, et need ongi kõik ainult minu vead ju, millest ta räägib. Ja siis loomulikult näitab veel ette, kuidas ei tohi teha ja kuidas peaks tegema. Mul tuleb alati selline poolviltune kahtlustav nägu pähe, kui ta käe välja sirutab (ja eeldab, et ma liigun tähelepanu keskmesse), sest ma ei tea ju kunagi, mis mu ülesandeks osutub.
Ja tänases trennis jõudsime numbreid ka õppida:) Rütmi tuleb lugeda nii: "üks-a-kaks-ja teine-a-kaks-ja kolmas-a-kaks-ja...". Loogika on selles, et arvurida tuleks sellisel juhul üks-teine-kolmas, mitte üks-kaks-kolm ega esimene-teine-kolmas. Aga nii kõlab ju paremini!:P
Oi, ja mulle on eluaeg meeldinud kõva häälega rütmi lugeda ja siis vaadata, kuidas teised seda ka võistluste ajal praktiseerivad (mis on mõistagi väga totter) :S
"Köhi hääl puhtaks ja..."
"Naispartner valmistab tagasi astudes jala kiiremini ette" -oli nii lõpuks?:p
"Võtke selline teatrikohviku tantsuvõte!"
"Teil peab tantsides FUN olema! :)"
Ja tegelikult on ka!:D
Ja tänases trennis jõudsime numbreid ka õppida:) Rütmi tuleb lugeda nii: "üks-a-kaks-ja teine-a-kaks-ja kolmas-a-kaks-ja...". Loogika on selles, et arvurida tuleks sellisel juhul üks-teine-kolmas, mitte üks-kaks-kolm ega esimene-teine-kolmas. Aga nii kõlab ju paremini!:P
Oi, ja mulle on eluaeg meeldinud kõva häälega rütmi lugeda ja siis vaadata, kuidas teised seda ka võistluste ajal praktiseerivad (mis on mõistagi väga totter) :S
"Köhi hääl puhtaks ja..."
"Naispartner valmistab tagasi astudes jala kiiremini ette" -oli nii lõpuks?:p
"Võtke selline teatrikohviku tantsuvõte!"
"Teil peab tantsides FUN olema! :)"
Ja tegelikult on ka!:D
esmaspäev, oktoober 02, 2006
"Ei juhtunud midagi"
Heh, mina käisin täna esimest korda kooliarsti(õigemini õe) juures. Mitte et mul põhjust oleks olnud, ta lihtsalt avastas, et kõik inimesed polegi veel teda külastanud ja et muidu läheme veel niiviisi minema, et ta polegi näinud meid:) Igatahes olen ma kahe aasta jooksul kasvanud poolteist sentimeetrit ja ületanud ümmarguse numbri piiri. Silmanägemine, vererõhk ja muud parameetrid olid mul ka ideaalses korras, isegi liiga head, nagu ta ütles:P Kui mul meelde jääb, siis pean ainult neljapäeval, kui arst ise majas on, korra sealt läbi käima, et oma kõverat selga näidata ja võib-olla ortopeedi juurde saatekirja saada.
Ristikivi muuseumis käimine tegi mind kuidagi nukraks. Iseenesest oli ju tore seal käia - poole päeva ajal linna peal(looduses!) jalutada, näha, kus üks kuradima andekas ja tark onu kunagi poolteist aastat oma elust veetis, kuulata muuseumitädi toredasti vaimustunud juttu Karlist ja otsida sugupuust üles meie muhe ühiskonnaõpetuse õpetaja:) Aga ikka tegi nukraks. Esiteks see, et ma jälle liiga hilja kohale jõudsin - ta elas ju tegelikult veel suhteliselt hiljuti ja kui mitte arvestada eesti meeste madalat eluiga, siis võiks ta veel praegugi elada(kuigi väga kõrges vanuses). Teiseks jäi kummitama see, et mis küll Erka vendadega juhtus sellel 76da aasta eeleelviimasel märtsikuu päeval. Ja kolmandaks see, et kuidas küll kõik lähevad maailma avastama - mina tahan ju kaa!
Oh mind melanhoolikut.. peaks parem ühiskonna tööks õppima hakkama või "Nõiduse õpilase" ära lõpetama.
Aga vähemalt stiilsed manööverdused projektor-masinaga toovad näole siiani muige:)
Ristikivi muuseumis käimine tegi mind kuidagi nukraks. Iseenesest oli ju tore seal käia - poole päeva ajal linna peal(looduses!) jalutada, näha, kus üks kuradima andekas ja tark onu kunagi poolteist aastat oma elust veetis, kuulata muuseumitädi toredasti vaimustunud juttu Karlist ja otsida sugupuust üles meie muhe ühiskonnaõpetuse õpetaja:) Aga ikka tegi nukraks. Esiteks see, et ma jälle liiga hilja kohale jõudsin - ta elas ju tegelikult veel suhteliselt hiljuti ja kui mitte arvestada eesti meeste madalat eluiga, siis võiks ta veel praegugi elada(kuigi väga kõrges vanuses). Teiseks jäi kummitama see, et mis küll Erka vendadega juhtus sellel 76da aasta eeleelviimasel märtsikuu päeval. Ja kolmandaks see, et kuidas küll kõik lähevad maailma avastama - mina tahan ju kaa!
Oh mind melanhoolikut.. peaks parem ühiskonna tööks õppima hakkama või "Nõiduse õpilase" ära lõpetama.
Aga vähemalt stiilsed manööverdused projektor-masinaga toovad näole siiani muige:)
laupäev, september 30, 2006
World peace!
Enne tahtsin nagu midagi öelda, aga kohe kui olin sisse loginud(see võttis mu arvutil üle minuti kindlasti) läks meelest ära.
Tunnen end viimasel ajal kuidagi eriti igale poole mittekuuluvana. Kui viimati kõige tõsisemalt see hoog peale tuli, siis otsisin õiget sõna aga ei leidnud. Üleliigne oleks sobiv. Eile oli juhus, kus mulle mainiti, et "Ah, sa ju tead, kui kergekäeliselt noored oma elukaaslaseid vahetavad" (kuigi ega ma ei tea ikka küll) ja mina mina vastasin: "Jah, need on need tänapäeva noored" (:P) või midagi sellist. Justkui ma ise poleks üldsegi tänapäeva noor. Aga jah, ega ma ei tunne end küll sellesse gruppi kuuluvat, ma ei tea, kas ma mõtlen kuidagi teistmoodi või...igatahes tunnen ma end iga päevaga järjest võõramana.
Praegu käib Miss World. Iga aastaga muutuvad sellised võistlused järjest tühisemaks ja tobedamaks. Sellel aastal kuidagi pole väga ilusaid neiusid ka. Ukraina oli enam-vähem, edasi loomulikult ei saanud. Šotimaa isegi sai. Aga lähen kritiseerin nüüd lähemalt ja söön jälle kooki. Siis olengi varsti sama pontsik kui üks äraeksinuke missivõistlustel:)
Tunnen end viimasel ajal kuidagi eriti igale poole mittekuuluvana. Kui viimati kõige tõsisemalt see hoog peale tuli, siis otsisin õiget sõna aga ei leidnud. Üleliigne oleks sobiv. Eile oli juhus, kus mulle mainiti, et "Ah, sa ju tead, kui kergekäeliselt noored oma elukaaslaseid vahetavad" (kuigi ega ma ei tea ikka küll) ja mina mina vastasin: "Jah, need on need tänapäeva noored" (:P) või midagi sellist. Justkui ma ise poleks üldsegi tänapäeva noor. Aga jah, ega ma ei tunne end küll sellesse gruppi kuuluvat, ma ei tea, kas ma mõtlen kuidagi teistmoodi või...igatahes tunnen ma end iga päevaga järjest võõramana.
Praegu käib Miss World. Iga aastaga muutuvad sellised võistlused järjest tühisemaks ja tobedamaks. Sellel aastal kuidagi pole väga ilusaid neiusid ka. Ukraina oli enam-vähem, edasi loomulikult ei saanud. Šotimaa isegi sai. Aga lähen kritiseerin nüüd lähemalt ja söön jälle kooki. Siis olengi varsti sama pontsik kui üks äraeksinuke missivõistlustel:)
reede, september 29, 2006
Väike My:"See on nagu jõulupaki avamine!"
Eilne blogilugemisõhtu kulmineerus unenäoga, kus ma ise olin Taanis ja ronisin Outdoor's activities aine tunnis ronimismäe ja puu otsa ning seeni korjama.
Tänane "ülipõnev" koolipäev lõppes ideega minna millalgi päise päeva ajal dressidega Zavoodi, et pärast välja tulles näha, kas inimesed vaatavad meid samasuguste nägudega nagu täna, kui me kehalise tunnist tulles ümber nurga pöörates mingite inimestega peaaegu kokku põrkasime.
Muide, ma saingi mõningase sorimise järel endale Walkingust papud. Mitte küll päris sellised, nagu ma ette kujutasin, aga sellegipoolest.. Ja pärast seda sain veel paksud oranzid sukkpüksid ka. Ma arvan, et mul olid lasteaias ka umbes sellised. Ma olen jälle mingi värvilisusehaiguse küüsis. Sügis käes vist:)
Praegu tuleb ETV pealt "Muumioru lood". Seal õpetati just, et sarkastiline tähendab seda, et kui sa teed valades komistad ja midagi maha kukub ja sa siis peale astud, siis ütleb keegi "Kui sa tantsida tahad, siis tee seda kellegi teise toidu sees!":P See on see nähtamatu Ninniga osa. Mitte, et ma seda lapsepõlvest mäletaksin... Oh, mäletad, kuidas ma põhikoolis sinu laua peale Muumimamma sodisin?:D Kurat, kuidas mulle meeldivad mälestused!!:D
Ja aitäh Timbu fännklaabi eest!:D
Tänane "ülipõnev" koolipäev lõppes ideega minna millalgi päise päeva ajal dressidega Zavoodi, et pärast välja tulles näha, kas inimesed vaatavad meid samasuguste nägudega nagu täna, kui me kehalise tunnist tulles ümber nurga pöörates mingite inimestega peaaegu kokku põrkasime.
Muide, ma saingi mõningase sorimise järel endale Walkingust papud. Mitte küll päris sellised, nagu ma ette kujutasin, aga sellegipoolest.. Ja pärast seda sain veel paksud oranzid sukkpüksid ka. Ma arvan, et mul olid lasteaias ka umbes sellised. Ma olen jälle mingi värvilisusehaiguse küüsis. Sügis käes vist:)
Praegu tuleb ETV pealt "Muumioru lood". Seal õpetati just, et sarkastiline tähendab seda, et kui sa teed valades komistad ja midagi maha kukub ja sa siis peale astud, siis ütleb keegi "Kui sa tantsida tahad, siis tee seda kellegi teise toidu sees!":P See on see nähtamatu Ninniga osa. Mitte, et ma seda lapsepõlvest mäletaksin... Oh, mäletad, kuidas ma põhikoolis sinu laua peale Muumimamma sodisin?:D Kurat, kuidas mulle meeldivad mälestused!!:D
Ja aitäh Timbu fännklaabi eest!:D
neljapäev, september 28, 2006
Nii võib ju lausa targaks saada ;P
Igasugustele neti- ja lihtsalt arvutijamadele vaatamata jäi eilne sissekanne isegi alles ja läks ka üles. Minu üllatuseks.
Ma tulin just koolist ja viimane oli kirjanduse tund. Rääkisime modernismist, Ristikivi "Hingede ööst" ja lugesime tükikest "Härra Pauli kroonikatest". Sel ajal kihistasid kaks kolmanda pingi snoobi itsitada ja erilised turtsatused käisid hetkedel, mil õpetaja ütles: "Ta ongi ju kaasaja kirjanik" ja "Kas keegi teist on Mehis Heinsaart lugenud?". Küsimuse peale ei kerkinud klassis ühtegi kätt ja need kaks snoobi, kes ei vaevunud õigel ajal kätt tõstma, kujutasid juba ette, kuidas kõik meie eeskujulikud kohe peale kooli raamatukogusse jooksevad:P
Tänase päeva tipphetked olid tegelikult need, mil alumises pikas koridoris kõndides peaaegu oksele oleks võinud hakata. Seda seetõttu, et täna on rebaste rets ja repsid said vahetundide ajal juba käpa lögaseks teha ning kogu ülejäänud kooli vaimuhiiglased kooli kalade, munade ja jahuga õnnistasid. Õhtul ma vist ennast kohale vedada ei viitsi. Pole just eriliselt tore vaatepilt, kui kõik asjasse mittepuutuvad isikud end ikka kuhugi vahele topivad. Mis sellest, et eelmisel aastal, kui meie korraldajad olime, suurt midagi teha ei lubatud ja nüüd võiks "ebaõigluse" tasa teha. Aga jah, ma loodan, et ka kolmandat aastat järjest võidavad roosad(või olid juba meie eelkäijad roosad?). Seekord siis loodusklass. Ja ma loodan väga, et homme on koolis võimalik ka hingata..
Füüsika kallakuga humanitaarklassil jääb homme filosoofia tund ära ja pole just raske arvata, mis selle asemele on pandud:)
Ma leidsin täna koju kobistades Katrini-tee äärest üheainsa võilille! Loodushävituslik nagu ma olen, korjasin ta loomulikult üles:( Olen homme parem kui täna. Loodetavasti.
Ma ei tea miks, aga mul kummitavad täna "Lihtsad asjad". Minu laulusõnadekeskne aju filtreeris kellegi jutust jälle sõnapaari välja ja nüüd ei saa enam lahti. Ja oleks, et ma seda laulu vähemalt viimase kahe (tegelikult võib-olla ka rohkema või vähema) aasta jooksul kuulnudki oleks... Ma lähen nüüd parem õunakooki tegema, äkki siis kaob kummitus ära:)
Ma tulin just koolist ja viimane oli kirjanduse tund. Rääkisime modernismist, Ristikivi "Hingede ööst" ja lugesime tükikest "Härra Pauli kroonikatest". Sel ajal kihistasid kaks kolmanda pingi snoobi itsitada ja erilised turtsatused käisid hetkedel, mil õpetaja ütles: "Ta ongi ju kaasaja kirjanik" ja "Kas keegi teist on Mehis Heinsaart lugenud?". Küsimuse peale ei kerkinud klassis ühtegi kätt ja need kaks snoobi, kes ei vaevunud õigel ajal kätt tõstma, kujutasid juba ette, kuidas kõik meie eeskujulikud kohe peale kooli raamatukogusse jooksevad:P
Tänase päeva tipphetked olid tegelikult need, mil alumises pikas koridoris kõndides peaaegu oksele oleks võinud hakata. Seda seetõttu, et täna on rebaste rets ja repsid said vahetundide ajal juba käpa lögaseks teha ning kogu ülejäänud kooli vaimuhiiglased kooli kalade, munade ja jahuga õnnistasid. Õhtul ma vist ennast kohale vedada ei viitsi. Pole just eriliselt tore vaatepilt, kui kõik asjasse mittepuutuvad isikud end ikka kuhugi vahele topivad. Mis sellest, et eelmisel aastal, kui meie korraldajad olime, suurt midagi teha ei lubatud ja nüüd võiks "ebaõigluse" tasa teha. Aga jah, ma loodan, et ka kolmandat aastat järjest võidavad roosad(või olid juba meie eelkäijad roosad?). Seekord siis loodusklass. Ja ma loodan väga, et homme on koolis võimalik ka hingata..
Füüsika kallakuga humanitaarklassil jääb homme filosoofia tund ära ja pole just raske arvata, mis selle asemele on pandud:)
Ma leidsin täna koju kobistades Katrini-tee äärest üheainsa võilille! Loodushävituslik nagu ma olen, korjasin ta loomulikult üles:( Olen homme parem kui täna. Loodetavasti.
Ma ei tea miks, aga mul kummitavad täna "Lihtsad asjad". Minu laulusõnadekeskne aju filtreeris kellegi jutust jälle sõnapaari välja ja nüüd ei saa enam lahti. Ja oleks, et ma seda laulu vähemalt viimase kahe (tegelikult võib-olla ka rohkema või vähema) aasta jooksul kuulnudki oleks... Ma lähen nüüd parem õunakooki tegema, äkki siis kaob kummitus ära:)
kolmapäev, september 27, 2006
Have fun!
Jube kui veniv ja väsitav see nädal on. Ometi sai see matemaatika-maraton läbi! Kolm päeva peale tunde koolis istuda ja mingisuguseid tabeli-graafiku-kvartiili jutte arutada ei ole ikka üldse tore. Eriti veel kui igal õhtul kodus ka arvuti vahendusel sama teha tuleb. Ja eriti kui igal õhtul on nett ära, Excel täiesti tuksis ja diski/CD-värk ei funka. Ja mina olen väga kurb, kui me midagi alla 4 hindeks peaksime saama!
Kõigi nende kolme koolipäeva jooksul on olnud vaid üks aine, mille ajal mul silmad kinni ei vaju(ei pea vist mainima, mis see olla võiks:P). Ülejäänud on tõeliselt tüütud. Mis tund see oligi, kus ma Tom&Jerry silmalauhoidjat katsetasin? Kirjandus? Füüsika? Peaks tegema mingid arvutused, et kui palju kulub pastakat "asjaliku" materjali (ehk siis sellise, mida õpetajad eeldavad, et me üles kirjutame) kirjutamiseks ja kui palju vihikuäärte sodimiseks. Aga selleks nädalaks matemaatikast aitab!
Sotsiaaldemokraadid võiksid mulle mõni päev roosi kinkida. Polegi ammu ühtegi lille saanud.. Kuigi jah, naistepäev on kaugel ja valimised ka, nii et ei tasugi Küüni tänavat pidi koju minna.
Ja tead, mu vend ei teinudki täna vannitoas (ega mujal) mingeid kahtlasi/plahvatusohtlikke katseid, ta helistas niisama, et kus ma nii kauaks jäänud olen:)
Aa, eilsest trennist ka. Ikka päris hea on mingite ootusteta trenni minna. Pigem eeldades, et asi võib palju hullem olla, on tore avastada, et tegelikult polegi:) Uus tantsupartner oli üllatavalt normaalne, pooleliitrine veepudel jäi peaaegu kasutamata ja treener ütles iga natukese aja tagant, et teil peab trennis fun olema, kas on? Juba suhtumiselt ei anna esmaspäevast ja eilset treenerit võrreldagi. Võiks öelda, et interaktiivsus on viimasel ajal mu lemmiksõna ja igasugused interaktiivsed asjad(näitus, Erka tunnid, eilne trenn) väga mõnusad. Igatahes, sellesse trenni lähen ma isegi peale esimest korda tagasi, mitte nagu esmaspäevasesse:P
Ja soome keelde saatsin ma meili ära, nii et ma loodan väga, et sa saadad ka, sest ma tõepoolest ei taha sinna päris üksi minna!
Täna on Nanny 911;P Aga mul pole aimugi, mis kell.
Kõigi nende kolme koolipäeva jooksul on olnud vaid üks aine, mille ajal mul silmad kinni ei vaju(ei pea vist mainima, mis see olla võiks:P). Ülejäänud on tõeliselt tüütud. Mis tund see oligi, kus ma Tom&Jerry silmalauhoidjat katsetasin? Kirjandus? Füüsika? Peaks tegema mingid arvutused, et kui palju kulub pastakat "asjaliku" materjali (ehk siis sellise, mida õpetajad eeldavad, et me üles kirjutame) kirjutamiseks ja kui palju vihikuäärte sodimiseks. Aga selleks nädalaks matemaatikast aitab!
Sotsiaaldemokraadid võiksid mulle mõni päev roosi kinkida. Polegi ammu ühtegi lille saanud.. Kuigi jah, naistepäev on kaugel ja valimised ka, nii et ei tasugi Küüni tänavat pidi koju minna.
Ja tead, mu vend ei teinudki täna vannitoas (ega mujal) mingeid kahtlasi/plahvatusohtlikke katseid, ta helistas niisama, et kus ma nii kauaks jäänud olen:)
Aa, eilsest trennist ka. Ikka päris hea on mingite ootusteta trenni minna. Pigem eeldades, et asi võib palju hullem olla, on tore avastada, et tegelikult polegi:) Uus tantsupartner oli üllatavalt normaalne, pooleliitrine veepudel jäi peaaegu kasutamata ja treener ütles iga natukese aja tagant, et teil peab trennis fun olema, kas on? Juba suhtumiselt ei anna esmaspäevast ja eilset treenerit võrreldagi. Võiks öelda, et interaktiivsus on viimasel ajal mu lemmiksõna ja igasugused interaktiivsed asjad(näitus, Erka tunnid, eilne trenn) väga mõnusad. Igatahes, sellesse trenni lähen ma isegi peale esimest korda tagasi, mitte nagu esmaspäevasesse:P
Ja soome keelde saatsin ma meili ära, nii et ma loodan väga, et sa saadad ka, sest ma tõepoolest ei taha sinna päris üksi minna!
Täna on Nanny 911;P Aga mul pole aimugi, mis kell.
esmaspäev, september 25, 2006
Ootused on nüüdsest keelatud!
Täitsa jama. Käisin täna siis oma esimeses tennise trennis ära. Ootused olid suht kõrged, sest laupäeval oli päris lõbus ja tõesti treeniv poolteisttund. Ja ma küsisin ju veel ekstra, et kas on kuri treener?! No ta otseselt kuri ei olnud, küll aga väga ülbe ja suhtus kõigisse väga halvasti. Mina küll ei ütleks sellise viimase aja Siimu maneeriga "No kuidas sa reketit hoiad? Kas mina hoian nii, kas sa ei näe kuidas mina hoian või?" nii väikestele lastele! Enamik pätakaid oli seal minust umbes poole lühemad, nii et mina imestasin üldse, et kuidas nad reketit käes jõuavad hoida. Ja siis selline treener...Tal on vist enesehinnanguga probleeme - pole oma oskustes eriti kindel, aga samas tahab, et teda ässaks peetaks ja siis tulebki selline nõme inimene kokku. Võib küll see sinu naaber olla:P Ta oleks võinud juba laupäeval siis ise kohal olla, ma poleks oma plaane niipidi sättima hakanudki. Väga kurb. Aga samas saan ma nüüd ehk oma nimekirjast järgmise põneva tegevuse oma nädalaplaani paigutada:)
Natuke toredamatest teemadest ka. Ühiskonnaõpetuse tunnis korraldasime me valimised:) Valida sai küll ainult erakonda, sest valimisnimekirjad pole veel valmis, aga üldine eelistus tuli sellegipoolest välja. Meie klassi enamus pooldas nimelt 17 häälega Reformierakonda, Sotsiaaldemokraadid said 6 ja Isamaaliit/Res Publica 8 häält. Keskerakond jäi puhta ilma:( :P
Sellised interaktiivsed tunnid on ikka väga mõnusad. Kui mingi diskussioon tekib, siis meeldib mulle seda loomulikult jälgida, mitte sellest ise osa võtta, aga võiks siiski öelda, et mulle meeldivad diskussioonid. Ja plakatite tegemine oli ka väga lõbus, kui ma oleks ainult täpselt ülejäänud rühmakaaslaste visioonile pihta saanud:P Eeva-Liisale tuleb nüüdsest alates tihedamini klassile rühmatöid esitledes sõna anda!
Ma väga loodan, et selle matemaatikaasjaga sai nüüd lõpuks ühele poole.
Oi, ja purgid tuleb üle vaadata!
Sa ütle mulle siis, kui sulle soome keele asjus kirjutatakse, onju! Sest ülehomme on ju viimane päev registreerimiseks..
Natuke toredamatest teemadest ka. Ühiskonnaõpetuse tunnis korraldasime me valimised:) Valida sai küll ainult erakonda, sest valimisnimekirjad pole veel valmis, aga üldine eelistus tuli sellegipoolest välja. Meie klassi enamus pooldas nimelt 17 häälega Reformierakonda, Sotsiaaldemokraadid said 6 ja Isamaaliit/Res Publica 8 häält. Keskerakond jäi puhta ilma:( :P
Sellised interaktiivsed tunnid on ikka väga mõnusad. Kui mingi diskussioon tekib, siis meeldib mulle seda loomulikult jälgida, mitte sellest ise osa võtta, aga võiks siiski öelda, et mulle meeldivad diskussioonid. Ja plakatite tegemine oli ka väga lõbus, kui ma oleks ainult täpselt ülejäänud rühmakaaslaste visioonile pihta saanud:P Eeva-Liisale tuleb nüüdsest alates tihedamini klassile rühmatöid esitledes sõna anda!
Ma väga loodan, et selle matemaatikaasjaga sai nüüd lõpuks ühele poole.
Oi, ja purgid tuleb üle vaadata!
Sa ütle mulle siis, kui sulle soome keele asjus kirjutatakse, onju! Sest ülehomme on ju viimane päev registreerimiseks..
laupäev, september 23, 2006
Oh aktiivsust..:P
Teatasin küll eile juba poole päeva ajal, et ma enam kuhugi ei lähe(pärast Exceli-jama oli tuju kehv) aga siiski veeti mind veel puhta pimedas toast välja. Õigemini oli mul mugav võimalus minna, muidu poleks viitsinud. Laululaval käisin. Tegelikult küll peamiselt AHHAA näitusel, mis seekord endale seal koha leidnud on. Päris huvitavaid vidinaid sai kokku-lahti harutada ja igasuguste leiutiste kohta lugeda ja palju-palju muud. Ma nagu mäletasin ajalootunnist, et papptops leiutati 1903(või 1908:P). aastal aga seal oli kirjas, et 1907. Või oli too, mida mina mõtlen hoopis Coca-Cola aasta... Aga, jah, huvitav oli. Ja mul jäid pooled asjad oma käega proovimata, sest esiteks oli liiga palju rahvast(jäätise olid ka kuradid minu eest ära söönud:P) ja teiseks ei meeldiks mulle tolle vastupidiselt funktsioneeriva lenksuga jalgrattaga kõigi inimeste ees ümber lennata. Üldse ei meeldiks kukkuda tegelikult, üks sai päris haiget. Ja Segway(oli sellise nimega? ega mina ei tea, vend ütles:P) jaoks pole mul vist ka piisavalt tasakaalu. Aga see võiks päris kasutatav leiutis olla-nagu elektriline tõukeratas, mida tõugata pole vaja ja mis kaldub ümber pigem ette-taha, kui paremale-vasakule küljele. Eks ta natuke kallim ole kui keskmine jalgratas, öeldi, et nii umbes 75 000 a nõudlus suureks läheks ja tootjate konkurents tekib, küll siis löövad hinnad alla.
Telekas olevat Teadlaste Ööl Timbut näidatud. Mina ei näinudki:( Lähme talle ikka kunagi külla!
Kas Eestis levib mingi üldine Interneti maasolek või? Mul jube tihti jamab, emme töö juures ka ja kuuldavasti veel mõnedel. Nagu mingi nakkushaigus...
Täna täitsin ma lõpuks ühe oma plaanikohase asja ka ära. Nimelt käisin ma tennist proovimas. Palju rahvast polnud, nii et sai täitsa korralikult kõksida ja ma sain trenniaja ka teada, nii et ehk lähengi. Regina otsib ju ka endale trenni, ta võiks kaasa tulla. Seal pidavat kõik algajad ja kobad olema, nii et mul poleks isegi eriti põhjust põdeda. Ainuke asi on see, et parema käe ranne jääb üsna kähku valusaks, nii et vaatame, kas ma homme kirjutada ka saan. Klaviatuuril on ka sihtimine täitsa kunst:p
Ja nüüd asun ma presidendivalimisi jälgima. Hetkel pole mul absoluutselt aimu, mis toimub.
Telekas olevat Teadlaste Ööl Timbut näidatud. Mina ei näinudki:( Lähme talle ikka kunagi külla!
Kas Eestis levib mingi üldine Interneti maasolek või? Mul jube tihti jamab, emme töö juures ka ja kuuldavasti veel mõnedel. Nagu mingi nakkushaigus...
Täna täitsin ma lõpuks ühe oma plaanikohase asja ka ära. Nimelt käisin ma tennist proovimas. Palju rahvast polnud, nii et sai täitsa korralikult kõksida ja ma sain trenniaja ka teada, nii et ehk lähengi. Regina otsib ju ka endale trenni, ta võiks kaasa tulla. Seal pidavat kõik algajad ja kobad olema, nii et mul poleks isegi eriti põhjust põdeda. Ainuke asi on see, et parema käe ranne jääb üsna kähku valusaks, nii et vaatame, kas ma homme kirjutada ka saan. Klaviatuuril on ka sihtimine täitsa kunst:p
Ja nüüd asun ma presidendivalimisi jälgima. Hetkel pole mul absoluutselt aimu, mis toimub.
reede, september 22, 2006
Kuritegelik hiiglaslik londiga loom
Jutt käib siis Kriminaalsest Elevandist. Täpsemalt sellest, et ma käisin eile nende kontserdil. Väikese negatiivse eelarvamusega läksin ja palju suurema positiivse laenguga tulin. Jällegi üks koht, kus pean tunnistama(ja mitte sugugi vastumeelselt), et mu eelarvamused on paljudel juhtudel valed. Aga ega ma neist sellegipoolest ei loobu:P Lihtsalt otsin võimalusi, et mõni negatiivne hoopiski positiivseks pöörata. Ja väga tihti õnnestub ka.
(Oh, mis mull..Filosoofia mõjub?:P)
Lihtsalt öeldes ei sallinud ma ühte bändimeest, kes tagatipuks nendest vist kõige andekamaks osutus. Ja puhtalt selle pärast. Muusikast polnud mul suht aimugi. Aga muusika oli fantast! Kohutavalt mitmekesine ja põnev. Kaasahaarav. Aga oi, kuidas mulle ei meeldi eestlaste arglikkus (või tuimus? või on see lihtsalt suhtumise viga?), millest ma ise ka suures ulatuses tehtud olen. Kui öeldakse, et hüpake-karake ja tundke end vabalt, siis kogu kuulajaskonnast, mis tegelikult küll eriti suur polnud, asub tantsima vaid 4 inimest. Ja neistki kaks olid, ma ütleks, et nõmedad. Samas jätsid teised kaks jällegi väga toreda mulje. Nii et on tasakaalus:)
Ja ma olen väga rõõmus, et läksin.
(Oh, mis mull..Filosoofia mõjub?:P)
Lihtsalt öeldes ei sallinud ma ühte bändimeest, kes tagatipuks nendest vist kõige andekamaks osutus. Ja puhtalt selle pärast. Muusikast polnud mul suht aimugi. Aga muusika oli fantast! Kohutavalt mitmekesine ja põnev. Kaasahaarav. Aga oi, kuidas mulle ei meeldi eestlaste arglikkus (või tuimus? või on see lihtsalt suhtumise viga?), millest ma ise ka suures ulatuses tehtud olen. Kui öeldakse, et hüpake-karake ja tundke end vabalt, siis kogu kuulajaskonnast, mis tegelikult küll eriti suur polnud, asub tantsima vaid 4 inimest. Ja neistki kaks olid, ma ütleks, et nõmedad. Samas jätsid teised kaks jällegi väga toreda mulje. Nii et on tasakaalus:)
Ja ma olen väga rõõmus, et läksin.
neljapäev, september 21, 2006
Get inspired!
Just nõnda ütles mulle üks testipealkiri, mis järjekordselt postkasti sadanud oli. Ma oma arust nagu olengi juba! Kummaline tegelikult, et mõni võõras inimene on võimeline mind inspireerima lihtsalt oma olekuga. Ja täna polnud meil isegi Erka(või peaks kirjutama ErKa, ERKA vms?) tundi... Järelmõjud eilsest vist:p Igatahes ma mõtlesin kirja panna need omadused, mis moodustavad ühe ideaalõpetaja. Nagunii nad niiviisi laksti kohe meelde ei tule, eks ma siis teinekord toksin juurde. Sa võid ka omalt poolt lisada. Ma alustan täiesti suvalisest otsast, mitte tähtsuse järjekorras. Et siis:
Ajalehe intervjuus:
Ja ma olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad nö esinemissituatsioonides mõelda ja veel nii asjalikult. Tema tunnis on minul ka motivatsioon vastata ja seda närvi, mis mõtlemise halvab iga kord kui mind küsitakse, alla suruda, sest ma tean, et mul on vaja sellest lahti saada. Ja harjutamine teeb ju meistriks, nii et mida rohkem ma pean vastama, seda rohkem peaks see närv kaduma. Kuigi mulle ikka üldse ei meeldi, kui mind küsitakse:S
Kuigi mõned omadused tulenevad arvatavasti sellest, et tema aine on just see, mis ta on, ja ma ise ka juhuslikult humanitaar olen, siis natuke on tingitud ka lihtsalt sellest, et mulle meeldivad paljud samad asjad, mis tallegi ja mina lihtsalt väärtustan inimeses neid omadusi, mis temal kogemata on või mulle paistavad olevat. Aga ideaal ongi ju just iga inimese oma väärtuste pundar. Imelikul kombel oleme meie sinuga vist suhteliselt ainukesed, kes teda ideaaliks peavad. Kas meie väärtushinnangud on siis teiste omadest nii erinevad? Või näeme meie teda kuidagi teisiti kui teised?
Ja üks asi veel - see Teletupsu naeratus, millest ma kusagil juba rääkisin, on täpselt selline nagu F.S.Fitzgerald Gatsby kohta kirjutas: "Ta naeratas arusaavalt - rohkem kui arusaavalt. Niisugust naeratust, kust lausa hoovab piiritut julgustust, kohtate oma elus kõige rohkem neli-viis korda. Silmapilgu näib see suunatud olevat kogu välismaailmale, siis aga, otsekui mingi vastupandamatu eelise sunnil, keskendub hurm teile. See naeratus mõistab teid niivõrd, kuivõrd teid mõista on teile kasulik, usub teis just seda, mida te eneses uskuda soovite, ja kinnitab teile, et teist saadud mulje on täpselt niisugune, nagu te endast jätta lootsite." Need on parimad neli lauset, mida ma tean kunagi ühe naeratuse kirjeldamiseks kirjutatud olevat.
Oh, see tuli juba nagu uurimustöö:) Paneks ennast sinna kirjandusevärki kirja, äkki läheb koolieksamina arvesse:P
- mingi erakordne väärikus, mis hoiab klassis ilma käskudeta distsipliini
- tohutud teadmised, mis tugevdavad autoriteetsust(just nimelt autoriteetsust, sest kirjutades "autoriteeti", tähendaks see ka muud)
- osavõtlikkus ja huvi iga vastuse vastu(nii teemal, mida ta tunneb, kui ka teemal, mida nii häst ei tunne)
- kõnelemis - ja esinemisoskus (kuigi ta koolilehe intervjuus ütles, et tal on iga kord enne tundi minekut väike närv sees, ei paista see kuidagi välja)
- ühiskondlik aktiivsus
- enesekindlus või -usk, tänu millele ta üldse kõigi oma hobide-harrastustega tegeleda saab, ja samas ei kaasne sellega mitte mingil juhul liiga kõrge enesehinnang
- üleüldine väga avar silmaring ja huvi maailma asjade vastu
- mingi õrnalt läbikumav kurbus/nukrus või mure maailma asjade pärast
- põnevad tuttavad, kellest ta ei pelga meilegi sobiva teema juures väikesi seikasid rääkida
- oskus ühildada nö igapäevatarkus ja info õpitava ainega nii enda kui õpilaste jaoks - oskus luua minu jaoks ainega isiklik side, st et ta räägib kuidagi nii, et mul on kerge teisendada ennast sellesse situatsiooni, millest ta räägib
- avatus - mõistab, et inimesed võivad sama asja väga erinevast küljest näha ja kumbki ei pruugi eksida; julgeb muuta oma arvamust millegi suhtes, kui on saanud täiendavat infot, mis ei lange eelneva teadmisega kokku
- inimlikkus - see, millest ja kuidas ta räägib, näitab, et ta on ka kõigest inimene nagu ta ka ise ütles
- hooliv suhtumine - eelmisest sissekandest võib lugeda pudrupakkumise kohta, tema oli see, kes muretses, et meil ikka kõhud täis saaksid. Hoolivus tuleb arvatavasti sellest, et tal nii palju õdesid-vendi oli.
- loomingulisus - näiteks õpilastelt vastuseid küsides ei alusta ta aknapoolsest esimesest pingist või mingi teise tavalise süsteemi järgi, vaid küsib näiteks tagant poolt kolmandast pingist või kuidagi mittetraditsiooniliselt
- personaalsus - kui ta su nime veel peast ei mäleta, aga tahab just sind küsida, siis teeb ta päeviku lahti ja otsib su nime üles, mitte ei küsi kedagi suvalist, kelle peale sõrm päevikus jäi; esimeses tunnis küsis igaühe käest ükshaaval hobide ja huvialade kohta, mis aitas tal kindlasti seoseid tekitades paremini inimesi meelde jätta
- tunnistab, et ta võib eksida ja sellisel juhul tahab, et teda parandataks
- vaimukad näited, mida välja tuues ta ise üldjuhul ei naera (ja see tõstab nende väärtust)
- huumorisoon, mida võib järeldada ka sellest, et ta luges minu kohutava ja nats familiaarse sõnastusega(mis tulenes järjekordselt oskamatusest sõnu korrektselt kasutada) vastused kontrolltöös õigeks
- ilus ja kergesti loetav käekiri
- õrnaltmärgatav teatraalsus, mis paneb mõnusalt muigama ja mõjub väga armsalt
- stiilne, korrektne ja hoolitsetud sümpaatne välimus
Ajalehe intervjuus:
- Teda on raske endast välja viia, kuna ta mõistab, et kõik inimesed ei saa huvituda ühest ja samast asjast. Seega püüab ta vähesele lobisemisele tunnis läbi sõrmede vaadata, hoolimata sellest, et see segab.
- Humanitaarina armastab ta loomulikult ka teatrit. Ja õppimist armastab ta ka.
Ja ma olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad nö esinemissituatsioonides mõelda ja veel nii asjalikult. Tema tunnis on minul ka motivatsioon vastata ja seda närvi, mis mõtlemise halvab iga kord kui mind küsitakse, alla suruda, sest ma tean, et mul on vaja sellest lahti saada. Ja harjutamine teeb ju meistriks, nii et mida rohkem ma pean vastama, seda rohkem peaks see närv kaduma. Kuigi mulle ikka üldse ei meeldi, kui mind küsitakse:S
Kuigi mõned omadused tulenevad arvatavasti sellest, et tema aine on just see, mis ta on, ja ma ise ka juhuslikult humanitaar olen, siis natuke on tingitud ka lihtsalt sellest, et mulle meeldivad paljud samad asjad, mis tallegi ja mina lihtsalt väärtustan inimeses neid omadusi, mis temal kogemata on või mulle paistavad olevat. Aga ideaal ongi ju just iga inimese oma väärtuste pundar. Imelikul kombel oleme meie sinuga vist suhteliselt ainukesed, kes teda ideaaliks peavad. Kas meie väärtushinnangud on siis teiste omadest nii erinevad? Või näeme meie teda kuidagi teisiti kui teised?
Ja üks asi veel - see Teletupsu naeratus, millest ma kusagil juba rääkisin, on täpselt selline nagu F.S.Fitzgerald Gatsby kohta kirjutas: "Ta naeratas arusaavalt - rohkem kui arusaavalt. Niisugust naeratust, kust lausa hoovab piiritut julgustust, kohtate oma elus kõige rohkem neli-viis korda. Silmapilgu näib see suunatud olevat kogu välismaailmale, siis aga, otsekui mingi vastupandamatu eelise sunnil, keskendub hurm teile. See naeratus mõistab teid niivõrd, kuivõrd teid mõista on teile kasulik, usub teis just seda, mida te eneses uskuda soovite, ja kinnitab teile, et teist saadud mulje on täpselt niisugune, nagu te endast jätta lootsite." Need on parimad neli lauset, mida ma tean kunagi ühe naeratuse kirjeldamiseks kirjutatud olevat.
Oh, see tuli juba nagu uurimustöö:) Paneks ennast sinna kirjandusevärki kirja, äkki läheb koolieksamina arvesse:P
teisipäev, september 19, 2006
Meie armsatele humanitaaria abiturientidele - vähemalt nii ütles lauluraamat
Päris tükk aega on lihtsalt niisama elatud-oldud, mitte midagi ülesmärkimisväärset tegemata. Eile läksime Vargamäele(mitte, et see tegelikkuses üldse eksisteerikski aga..), täna tulime tagasi. Seal toimus mingisugune humanitaaria abituuriumi kokkusaamine, mida ilma mingi põhjuseta nimetati ka praktikumiks (praktikumi asjade arutamiseni me ei jõudnudki).
Igatahes venisime oma kahekordse bussiga kõigepealt Järva-Madise kiriku juurde ja käisime selle ümbruse ja sisemuse läbi ning siis kolasime pimedas mööda rabaplankusid, mis kohati ära kadusid ja siis uuesti välja ilmusid. Ühel hetkel lõppes tee ära elektrikarjusega kokku põrgates ja siis oli väike segadus, et kuhu edasi minna, aga see lahenes suht libedasti ja mõne aja pärast möödusimegi Põhja-Tammsaare talust, et jõuda oma sihtmärki - Hundipalu Tiidu talusse. Seal saime endale esmajoones madratsid 12-kohalises kilukarbis/silgutünnis, kus polnud üllataval kombel absoluutselt kitsas, ja siis oli aega kondamiseks ja söömiseks ning seejärel suundusime kaminasaali, kus meist pikkuse järgi üheksa umbes kuueliikmelist gruppi moodustati. Iga grupp sai omale teema, mille põhjal tuli teha mingi plakatilaadne moodustis, et seda järgmisel hommikul ette kanda. Kõik teemad olid loomulikult koolikesksed, meie rühm sai ülesandeks välja pakkuda, kuidas kooli ajalugu paremini eksponeerida. Tohutute utoopiate ja totruste(või on 10-meetrine Treffneri kuju aatriumis midagi muud?) keskel leidusid ka üksikud ideed, mis võiksid tõesti kasutusse tulla. Kuna me oleme alles rumalad lapsed, kellel supitaldriku tühjaks söömiseks motivatsiooni vaja, siis võiks olla taldrikuäärele kirjutatud küsimus kooli ajaloo kohta, mille vastuse saad teada siis, kui supp söödud. Nagu värvilised pardid lapsepõlves. Ega teistelgi gruppidel geniaalsemaid ideid polnud:P
Nii enne kui pärast rühmadega jändamist, laulsime oma pühadest lauluraamatutest 58+7kesi igasuguseid üldtuntud laulukesi, õnneks "Kikilipsuni" me ei jõudnud. Kui ühistegevused läbi olid ja suured massid omi asju ajama läinud, toimus kaminasaalis väike erakontsert kahe klassi parimate solistidega. Hiljem asendus see kolmeduuriliste kitarrilugudega rämedahäälsete paralleelklassi tüüpide esituses. Meie seltskond liikus peamiselt marsruudil kaminaruum-magala- tähetäpiline õu, peamiselt naerdes ja kuulates-vestes äärmiselt huvitavaid lugusid, milledest populaarseimad olid vaieldamatult pärit rubriigist "Seiklused Kreekas". Kui väsimuse-eufooria viimaks kaminaleeki vahtides igasuguseid tsensuuri piire kaotama kippus, ronisime oma koomuskisse ja muigasime ukse ees platseeruva kamba (ütle mingi tabav omadussõna!) jutu üle. Kellaajast polnud mul praktiliselt terve õhtu jooksul aimugi ja ausalt öeldes ka sooja ega külma, aga ma oletan, et ju ma vist varsti pärast 05.12-st kellavaatamist ära vajusin.
Hommikul kobisime mitmekordse ärkamise järel söögiruumi ning pärast riisiputru pidid kõik rühmad avaldama oma geniaalsusesähvatused ka teistele. Siinkohal ei saa ma kuidagi mainimata jätta, et kui teised õpetajad tulid pidevalt lagedale laialivalguvate mõtterendustega ja kippusid üksteisega täiesti mõttetute punktide üle vaidlema minema, siis isik, kes on hetkel tõsine kandidaat ideaalõpetaja kohale(edaspidi Erka), kuulas kõiki süvenenult ja esines vahetevahel väga tabavate küsimuste või tähelepanekutega. Kui nö ametlik osa läbi sai, oli aega, et majale tiir peale teha ja vaatetorni ronida. Vaatetorni keelati meil õhtul turnima minna, aga kui me kohale jõudsime oli juba nagunii nii pime, et torn, mis hommikul aknast välja vaadates esimesena silma jäi, polnud õhtul üldsegi nähtav.
Igatahes, sel ajal, kui me maja ees bussi väljumist ootasime käidi meilt kaks korda küsimas, et ega me putru ei taha. Aga need kaks korda olid kategooriliselt erinevad. Esimene tuli suhtumisega, et võtke nüüd ometi putru, muidu ma pean selle ära viskama ja teine muretses, et ega meil kõhud tühjaks ei jäänud. Äärmiselt tore:)
Nõnda käisid inimesed edasi-tagasi söögivarudega, mis üle jäid. Üks fotohetk oli, kui Erka kahe pooltühja ketšupipudeliga lapselikult kerge sammuga bussiukse poole suundus. Kummaski (täitsa tavaliselt keha kõrval kõlkuvas) käes üks pudel, mis tänu päikesele läbi kumas. Kuidagi paeluva värvikombinatsiooni moodustasid need pudelid koos tema oranži-rohelise-teksasinise riietusega.
Kui me lõpuks (see pole üldsegi kärsitult mõeldud) sõitma saime, tegime kohe varsti oma põhipeatuse Tammsaare talus. Seal on praegu päris korralik muuseum. Kuna meid oli nii palju, siis löödi klassid lahku- Meil vedas, saime endale parema giidi, kes rääkis päris asjatundlikult ja kaasahaaravalt kõiksugustest tööriistadest ja vidinatest, mis aitades ja reheelamus leidusid. Hiljem ehitatud elumajas oli suhteliselt võigas vahakuju-Tammsaare, kes oli sunnitud kuulama sama juttu, mida üks teine giid meile pilte seinale kuvades suhteliselt kuivalt ja prototüüpe otsides seletas. Siis vaatasime kiirelt saunikute majakesed, kaevu ja tülikraavi üle ja potsatasime taaskord bussi. Bussis kaarte mängides ei suutnud mind põnevaid seosteteooriaid genereerimast takistada isegi artisti-ja bändinimede mäng, mis tekitas küll tunde, et lisaks telefoni sim-kaartile, peaks ka enda oma välja vahetama. Aga meie reeglitega oleks b-tähega võinud öelda veel näiteks Ben Harperi.
Millegipärast ütleb keegi mulle nüüd iga kord, kui ma parasjagu naeran, "Jälle sa naerad!" Aga ma loodan, et see pole kurjasti mõeldud, ja kui ongi, siis õnneks ei kõla ta niiviisi:)
Nagu järeldada võib, siis on üldmulje reisist väga positiivne, mida ma enne väljasõitu kuidagi uskuda ei suutnud. Selliseid asju võiks tihemini korraldada küll, kuidagi kaotas natuke tõkkeid inimeste vahelt, ühendas klasse omavahel ja näitas õpetajate inimlikke/päriselulikke külgi.
Selline oli siis minu väikeste mugavdustega meenutus.
Igatahes venisime oma kahekordse bussiga kõigepealt Järva-Madise kiriku juurde ja käisime selle ümbruse ja sisemuse läbi ning siis kolasime pimedas mööda rabaplankusid, mis kohati ära kadusid ja siis uuesti välja ilmusid. Ühel hetkel lõppes tee ära elektrikarjusega kokku põrgates ja siis oli väike segadus, et kuhu edasi minna, aga see lahenes suht libedasti ja mõne aja pärast möödusimegi Põhja-Tammsaare talust, et jõuda oma sihtmärki - Hundipalu Tiidu talusse. Seal saime endale esmajoones madratsid 12-kohalises kilukarbis/silgutünnis, kus polnud üllataval kombel absoluutselt kitsas, ja siis oli aega kondamiseks ja söömiseks ning seejärel suundusime kaminasaali, kus meist pikkuse järgi üheksa umbes kuueliikmelist gruppi moodustati. Iga grupp sai omale teema, mille põhjal tuli teha mingi plakatilaadne moodustis, et seda järgmisel hommikul ette kanda. Kõik teemad olid loomulikult koolikesksed, meie rühm sai ülesandeks välja pakkuda, kuidas kooli ajalugu paremini eksponeerida. Tohutute utoopiate ja totruste(või on 10-meetrine Treffneri kuju aatriumis midagi muud?) keskel leidusid ka üksikud ideed, mis võiksid tõesti kasutusse tulla. Kuna me oleme alles rumalad lapsed, kellel supitaldriku tühjaks söömiseks motivatsiooni vaja, siis võiks olla taldrikuäärele kirjutatud küsimus kooli ajaloo kohta, mille vastuse saad teada siis, kui supp söödud. Nagu värvilised pardid lapsepõlves. Ega teistelgi gruppidel geniaalsemaid ideid polnud:P
Nii enne kui pärast rühmadega jändamist, laulsime oma pühadest lauluraamatutest 58+7kesi igasuguseid üldtuntud laulukesi, õnneks "Kikilipsuni" me ei jõudnud. Kui ühistegevused läbi olid ja suured massid omi asju ajama läinud, toimus kaminasaalis väike erakontsert kahe klassi parimate solistidega. Hiljem asendus see kolmeduuriliste kitarrilugudega rämedahäälsete paralleelklassi tüüpide esituses. Meie seltskond liikus peamiselt marsruudil kaminaruum-magala- tähetäpiline õu, peamiselt naerdes ja kuulates-vestes äärmiselt huvitavaid lugusid, milledest populaarseimad olid vaieldamatult pärit rubriigist "Seiklused Kreekas". Kui väsimuse-eufooria viimaks kaminaleeki vahtides igasuguseid tsensuuri piire kaotama kippus, ronisime oma koomuskisse ja muigasime ukse ees platseeruva kamba (ütle mingi tabav omadussõna!) jutu üle. Kellaajast polnud mul praktiliselt terve õhtu jooksul aimugi ja ausalt öeldes ka sooja ega külma, aga ma oletan, et ju ma vist varsti pärast 05.12-st kellavaatamist ära vajusin.
Hommikul kobisime mitmekordse ärkamise järel söögiruumi ning pärast riisiputru pidid kõik rühmad avaldama oma geniaalsusesähvatused ka teistele. Siinkohal ei saa ma kuidagi mainimata jätta, et kui teised õpetajad tulid pidevalt lagedale laialivalguvate mõtterendustega ja kippusid üksteisega täiesti mõttetute punktide üle vaidlema minema, siis isik, kes on hetkel tõsine kandidaat ideaalõpetaja kohale(edaspidi Erka), kuulas kõiki süvenenult ja esines vahetevahel väga tabavate küsimuste või tähelepanekutega. Kui nö ametlik osa läbi sai, oli aega, et majale tiir peale teha ja vaatetorni ronida. Vaatetorni keelati meil õhtul turnima minna, aga kui me kohale jõudsime oli juba nagunii nii pime, et torn, mis hommikul aknast välja vaadates esimesena silma jäi, polnud õhtul üldsegi nähtav.
Igatahes, sel ajal, kui me maja ees bussi väljumist ootasime käidi meilt kaks korda küsimas, et ega me putru ei taha. Aga need kaks korda olid kategooriliselt erinevad. Esimene tuli suhtumisega, et võtke nüüd ometi putru, muidu ma pean selle ära viskama ja teine muretses, et ega meil kõhud tühjaks ei jäänud. Äärmiselt tore:)
Nõnda käisid inimesed edasi-tagasi söögivarudega, mis üle jäid. Üks fotohetk oli, kui Erka kahe pooltühja ketšupipudeliga lapselikult kerge sammuga bussiukse poole suundus. Kummaski (täitsa tavaliselt keha kõrval kõlkuvas) käes üks pudel, mis tänu päikesele läbi kumas. Kuidagi paeluva värvikombinatsiooni moodustasid need pudelid koos tema oranži-rohelise-teksasinise riietusega.
Kui me lõpuks (see pole üldsegi kärsitult mõeldud) sõitma saime, tegime kohe varsti oma põhipeatuse Tammsaare talus. Seal on praegu päris korralik muuseum. Kuna meid oli nii palju, siis löödi klassid lahku- Meil vedas, saime endale parema giidi, kes rääkis päris asjatundlikult ja kaasahaaravalt kõiksugustest tööriistadest ja vidinatest, mis aitades ja reheelamus leidusid. Hiljem ehitatud elumajas oli suhteliselt võigas vahakuju-Tammsaare, kes oli sunnitud kuulama sama juttu, mida üks teine giid meile pilte seinale kuvades suhteliselt kuivalt ja prototüüpe otsides seletas. Siis vaatasime kiirelt saunikute majakesed, kaevu ja tülikraavi üle ja potsatasime taaskord bussi. Bussis kaarte mängides ei suutnud mind põnevaid seosteteooriaid genereerimast takistada isegi artisti-ja bändinimede mäng, mis tekitas küll tunde, et lisaks telefoni sim-kaartile, peaks ka enda oma välja vahetama. Aga meie reeglitega oleks b-tähega võinud öelda veel näiteks Ben Harperi.
Millegipärast ütleb keegi mulle nüüd iga kord, kui ma parasjagu naeran, "Jälle sa naerad!" Aga ma loodan, et see pole kurjasti mõeldud, ja kui ongi, siis õnneks ei kõla ta niiviisi:)
Nagu järeldada võib, siis on üldmulje reisist väga positiivne, mida ma enne väljasõitu kuidagi uskuda ei suutnud. Selliseid asju võiks tihemini korraldada küll, kuidagi kaotas natuke tõkkeid inimeste vahelt, ühendas klasse omavahel ja näitas õpetajate inimlikke/päriselulikke külgi.
Selline oli siis minu väikeste mugavdustega meenutus.
neljapäev, september 14, 2006
Tervislikel, perekondlikel ja isiklikel põhjustel
Kaasajooksiku süümekaid tekitanud koolipäevapoolitus ei osutunudki vajalikuks:( Tundub, et ma teen alati vale otsuse, kui kuhugi minnes midagi sees kripeldama jääb.
Ja selle LU asja kohta..On kaks võimalust: ma olen kas väga nõudlik või äärmiselt totu, aga ma ei leidnud ikka midagi sobivat:( Pinnapealne nagu ma olen, ma küll eriti põhjalikult ei uurinud, aga jäi mulje, et see on rohkem tarkadele ja andekatele mõeldud. Nagu kõik. Nagu alati. Aga sa räägi mulle kunagi, mis sulle endale seal üldse silma hakkas. Ma ju nii tahaksin sinna minna! Juba asukoht on lihtsalt ideaalne:)
Tegelikult tuleks lihtsalt kohale minna, kui õige aeg on ja öelda, et noh, ma olen nüüd siin, mis teil mulle pakkuda on:p
Tegemiste nimekiri pole ikka vähenenud.
Huvitav, kas meie kallis füüsikaõpetaja magabki prillid peas...
Ma ei mõista, kuidas inimestele saab meeldida film "A walk to remember".
Mu hularõngas on kadunud.
Ja üks asi veel. Nimelt seitsmest kolm. Ühe aasta jooksul. That's the way life goes!
Ja selle LU asja kohta..On kaks võimalust: ma olen kas väga nõudlik või äärmiselt totu, aga ma ei leidnud ikka midagi sobivat:( Pinnapealne nagu ma olen, ma küll eriti põhjalikult ei uurinud, aga jäi mulje, et see on rohkem tarkadele ja andekatele mõeldud. Nagu kõik. Nagu alati. Aga sa räägi mulle kunagi, mis sulle endale seal üldse silma hakkas. Ma ju nii tahaksin sinna minna! Juba asukoht on lihtsalt ideaalne:)
Tegelikult tuleks lihtsalt kohale minna, kui õige aeg on ja öelda, et noh, ma olen nüüd siin, mis teil mulle pakkuda on:p
Tegemiste nimekiri pole ikka vähenenud.
Huvitav, kas meie kallis füüsikaõpetaja magabki prillid peas...
Ma ei mõista, kuidas inimestele saab meeldida film "A walk to remember".
Mu hularõngas on kadunud.
Ja üks asi veel. Nimelt seitsmest kolm. Ühe aasta jooksul. That's the way life goes!
esmaspäev, september 11, 2006
911
Millegipärast tuleb mul kohe meelde kunagise "Päästja koolikella" lõik, kus Keegi nr1 (ma nimesid ei mäleta:P) kukkus kokku, Keegi nr2 hõikas "Call 911(ehk siis umbes nainwannwann)!" ja Keegi nr3 küsis selle peale "What's the number?". Aga see selleks.
Mul mingeid väga isiklikke seoseid selle numbrikombinatsiooniga pole, kuid mu mälusopis on isegi midagi viie aasta tagusest ajast. Selleks ajaks oli mu aju isegi juba toimima hakanud;)
Ma ei tea, mis mul viga on, aga mu silmamunad valutavad:( Liiga vähe und? Liiga palju lugemist? Või mõlemad ehk? Varsti tuleb vist need läätsed, mis füüsika vihikusse kritseldatud said, kasutusele võtta. Aga kohustusliku kirjanduse raamatute järjehoidjad pole ikka tagakaanele lähemale liikunud.
Õudne tahtmine on kirja panna ka see õpetaja ideaalkuju, mille me täna avastasime, aga sel juhul peaksid sina aitama seda sõnastada, sest mina lihtsalt ei oska. Samas ei tahaks ka ära sõnuda, sest siis selgub kindlasti kohe varsti(näiteks homme), et oletused osutusid valedeks.
Ja mida rohkem aega ma oma toas veedan, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et minust on saamas täielik vaniljelõhnanarkomaan. Päris imelik. Ma lihtsalt istun laua taga mitte midagi tehes ja nuusin lõhna:)
Mul mingeid väga isiklikke seoseid selle numbrikombinatsiooniga pole, kuid mu mälusopis on isegi midagi viie aasta tagusest ajast. Selleks ajaks oli mu aju isegi juba toimima hakanud;)
Ma ei tea, mis mul viga on, aga mu silmamunad valutavad:( Liiga vähe und? Liiga palju lugemist? Või mõlemad ehk? Varsti tuleb vist need läätsed, mis füüsika vihikusse kritseldatud said, kasutusele võtta. Aga kohustusliku kirjanduse raamatute järjehoidjad pole ikka tagakaanele lähemale liikunud.
Õudne tahtmine on kirja panna ka see õpetaja ideaalkuju, mille me täna avastasime, aga sel juhul peaksid sina aitama seda sõnastada, sest mina lihtsalt ei oska. Samas ei tahaks ka ära sõnuda, sest siis selgub kindlasti kohe varsti(näiteks homme), et oletused osutusid valedeks.
Ja mida rohkem aega ma oma toas veedan, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et minust on saamas täielik vaniljelõhnanarkomaan. Päris imelik. Ma lihtsalt istun laua taga mitte midagi tehes ja nuusin lõhna:)
Kogu kupatus
Seened said tänaseks määratud. Huvitav, mitu nendest, mis potti pandud sai, tegelikult mittesöödavad on.. Peaks ütlema, et ma olen ikka tõsine seenesõber vist:P Vaatan, uurin, lödistan - eks näis, kas pärast söömiseks ka läheb. See on vist nagu mõnes õelas ämma-anekdoodis, et ettevalmistus on piisavalt mürgine, et lõpptoodet mitte ise süüa, kuid soovimatutele isikutele sobib ideaalselt. Samas, minu uue suhtumise juures ma arvatavasti siiski üritan vähemalt, sest mõne toiduaine mitte mittesöömine on vaid psühholoogiline probleem.
Aga tegelikult ütle mulle parem üks inimene, kes kell kaksteist öösel kooki-jäätist sööb!
Ja eilsest nii palju, et plaadiesitluskontsert Lutsu Teatrimajas oli väga tore:) Ära nüüd imesta, kui ma midagi ebamäärast ümisedes ringi käin. Needsamad pöllud, pöösad...ja kölin:D Aga kuna sa viisi ei tea, siis sa ehk ei saa pihta, kui mööda ma tegelikult ulun:P Ja ma hakkan iga hetkega järjest rohkem kadestama andekaid inimesi!! Neil pole mitte ainult üks suur ja peamine anne, vaid nad oskavad peaaegu kõike.
Ja Tanel Padar sai kunagi standardimeistrikatel neljanda koha...
Aga tegelikult ütle mulle parem üks inimene, kes kell kaksteist öösel kooki-jäätist sööb!
Ja eilsest nii palju, et plaadiesitluskontsert Lutsu Teatrimajas oli väga tore:) Ära nüüd imesta, kui ma midagi ebamäärast ümisedes ringi käin. Needsamad pöllud, pöösad...ja kölin:D Aga kuna sa viisi ei tea, siis sa ehk ei saa pihta, kui mööda ma tegelikult ulun:P Ja ma hakkan iga hetkega järjest rohkem kadestama andekaid inimesi!! Neil pole mitte ainult üks suur ja peamine anne, vaid nad oskavad peaaegu kõike.
Ja Tanel Padar sai kunagi standardimeistrikatel neljanda koha...
laupäev, september 09, 2006
8da seisuga laual
Täna pole jututuju. Ja jutuaega ka mitte. Maalt tulin, linna lähen. Mõtlesin lihtsalt, et mainin siin korra seda, kus ma eile käisin. OmaDRAAMA raames oli sellise etenduse nagu "Meie isa, kes sa oled..." esimene lugemine. See oli täitsa mõnus. Selline teistmoodi jälle :) Jättis oma kujutlusvõimele rohkem erinevaid võimalusi kui tavalised etendused seda teevad. Ja need kartulikotipadjad olid nii pehmed! :)
neljapäev, september 07, 2006
Üks asi veel..
Õigemini kaks. Reklaami. See Elioni reklaam T.Tauraite ja J.Joostiga, kus üks punase peaga poiss geeniuslast mängima pandud on. Ma turtsatan alati naerma selle lõpus:P
Ja teiseks Selga küpsiste reklaam. See on hetkel mu lemmik. Ma nägin seda täiesti esimest korda ja nii armas oli! :) Sellise südamliku ja stiilse reklaami peale läheks isegi neid kuivi küpsiseid ostma.
Ja teiseks Selga küpsiste reklaam. See on hetkel mu lemmik. Ma nägin seda täiesti esimest korda ja nii armas oli! :) Sellise südamliku ja stiilse reklaami peale läheks isegi neid kuivi küpsiseid ostma.
Segapundar
Eilne päev oli mulle natsa nagu tõestuseks, et ma saan inimestega üks-ühele isegi suheldud:D Isegi võõrastega. Ja sellistega, kellega kunagi ühe korra(kuigi suhteliselt heale soonele saades) rääkinud olen.
Täiesti võõra inimesega olin sunnitud rääkima fotoarhiivist ehk siis asjast, millest mina mitte muhvigi ei tea, samas kui tema teab sellest ju kõike! Ja mulle ei meeldi nii ebavõrdsed olukorrad, eriti kui need on kaalupoolel minu kahjuks. Igatahes sain ma oma ülesande täidetud ja enda arvates isegi mitte kõige hullemini. Mis mulje temale minust jäi, on muidugi iseasi.. Aga seda pole mul vajagi teada. Täna üritasin mingit vähegi normaalselt sõnastatud teksti Uvele andmiseks kokku genereerida. Alguses tundus, et läheb päris kenasti aga juhe jooksis järjekordselt kokku ja lõppkokkuvõttes tuli täielik katastroof, mida ma isegi ei suutnud teist korda läbi lugeda. Aga see selleks.
Teise inimesega sattusime sama marsa peale kui öösel pärast etendust koju tulin. Naljakas on see, et mõne inimesega jutt kohe jookseb ja pause peaaegu et ei tekigi. Kusjuures, etenduseni me oma teemadega ei jõudnudki:P
Aga etendus iseenesest oli siuke keskpärane. VAT-i "Elvis oli kapis". Suhteliselt labaste naljadega ja suhteliselt pointivaba, kuid mulle eneselegi üllatusena tundusid näitlejad isegi täitsa loomulikud. Kuigi see tuleb ehk sellest, et ma väga tihti just neid näitlejaid ei näe. Aga üldjoontes võin kurbusega öelda, et mu kriitiline meel on (suve jooksul?) töntsiks muutunud ja vajab teritamist. Ja matemaatika statistika rühmatöö võiks teha teemal "Mitu protsenti Selle Etenduse vaatajatest olid endised või praegused treffneristid?". Mitte et seda kuidagi adekvaatselt kontrollida saaks aga...:P Ühesõnaga, väga palju oli!
Oeh, ma olen praktiliselt terve tänase päeva igasuguseid kirju ja nö ametlikke tekste lugenud ja kirjutanud(kuigi Malmöni jõuan ehk homme;). Enamuse ajast küll üritanud kirjutada. Ja ikkagi pole ei kvaliteeti ega kvantiteeti. Kui vahetevahel kukub mulle kusagilt humanitaarsus pähe ja tekivad siukesed pikad jutud/kirjad, siis täna küll see päev pole. Kas eesti keeles on nii vähe sõnu, et ma ei leia kuidagi seda, mida ma otsin või just liiga palju, et mulle need õiged meelde tuleksid?
Ja siis veel see tore nähtus, mida ma nimetan ajuapsudeks. Kõige parem näide on muidugi too põhikooliaegne inglise keele tunni tõlketekst, kus konnast sai koer ja istumisest ....:S Ühesõnaga, hetked, kui aju ütleb iseenesest midagi, ilma et mina jõuaksin arugi saada. Selle alla võib vist lugeda ka need hetked, kui peakolu hakkab mõtlema, et kumb on õige kirjapilt, kas lõppeb või lõpeb ja siis igasugused komad ja kokku-lahkukirjutamised. Igatahes on ajuapsud mul täna ja viimasel ajal üldse väga sagedased külalised. Nii et ära üldse imesta. Aga sellist sõna nagu "antku" ju eesti keeles pole, onju?! Ju siis Keilil olid ka ajuapsud.
Huvitav, kas ajuapsud ja mu tänane tahe tunniajase vahetunni ajal koju kobistada ja mitte tagasi tullagi, on omavahel kuidagi seotud? Aga väga stiilne oleks juba esimesel nädalal nõnda toredasti alustada:S
Õnneks tuli mul midagi meeldivat ka meelde:) Nimelt üks alles jäetud vaniljelõhnaline vannipärl, mis seisab mu riiulil paberkoti sees, on hakanud eriti mõnusasti lõhnama ja muudab kuidagi tuju paremaks. Peaks sinna tuppa vist minema. Või ehk tuttu näiteks:) Natti-natti!
Täiesti võõra inimesega olin sunnitud rääkima fotoarhiivist ehk siis asjast, millest mina mitte muhvigi ei tea, samas kui tema teab sellest ju kõike! Ja mulle ei meeldi nii ebavõrdsed olukorrad, eriti kui need on kaalupoolel minu kahjuks. Igatahes sain ma oma ülesande täidetud ja enda arvates isegi mitte kõige hullemini. Mis mulje temale minust jäi, on muidugi iseasi.. Aga seda pole mul vajagi teada. Täna üritasin mingit vähegi normaalselt sõnastatud teksti Uvele andmiseks kokku genereerida. Alguses tundus, et läheb päris kenasti aga juhe jooksis järjekordselt kokku ja lõppkokkuvõttes tuli täielik katastroof, mida ma isegi ei suutnud teist korda läbi lugeda. Aga see selleks.
Teise inimesega sattusime sama marsa peale kui öösel pärast etendust koju tulin. Naljakas on see, et mõne inimesega jutt kohe jookseb ja pause peaaegu et ei tekigi. Kusjuures, etenduseni me oma teemadega ei jõudnudki:P
Aga etendus iseenesest oli siuke keskpärane. VAT-i "Elvis oli kapis". Suhteliselt labaste naljadega ja suhteliselt pointivaba, kuid mulle eneselegi üllatusena tundusid näitlejad isegi täitsa loomulikud. Kuigi see tuleb ehk sellest, et ma väga tihti just neid näitlejaid ei näe. Aga üldjoontes võin kurbusega öelda, et mu kriitiline meel on (suve jooksul?) töntsiks muutunud ja vajab teritamist. Ja matemaatika statistika rühmatöö võiks teha teemal "Mitu protsenti Selle Etenduse vaatajatest olid endised või praegused treffneristid?". Mitte et seda kuidagi adekvaatselt kontrollida saaks aga...:P Ühesõnaga, väga palju oli!
Oeh, ma olen praktiliselt terve tänase päeva igasuguseid kirju ja nö ametlikke tekste lugenud ja kirjutanud(kuigi Malmöni jõuan ehk homme;). Enamuse ajast küll üritanud kirjutada. Ja ikkagi pole ei kvaliteeti ega kvantiteeti. Kui vahetevahel kukub mulle kusagilt humanitaarsus pähe ja tekivad siukesed pikad jutud/kirjad, siis täna küll see päev pole. Kas eesti keeles on nii vähe sõnu, et ma ei leia kuidagi seda, mida ma otsin või just liiga palju, et mulle need õiged meelde tuleksid?
Ja siis veel see tore nähtus, mida ma nimetan ajuapsudeks. Kõige parem näide on muidugi too põhikooliaegne inglise keele tunni tõlketekst, kus konnast sai koer ja istumisest ....:S Ühesõnaga, hetked, kui aju ütleb iseenesest midagi, ilma et mina jõuaksin arugi saada. Selle alla võib vist lugeda ka need hetked, kui peakolu hakkab mõtlema, et kumb on õige kirjapilt, kas lõppeb või lõpeb ja siis igasugused komad ja kokku-lahkukirjutamised. Igatahes on ajuapsud mul täna ja viimasel ajal üldse väga sagedased külalised. Nii et ära üldse imesta. Aga sellist sõna nagu "antku" ju eesti keeles pole, onju?! Ju siis Keilil olid ka ajuapsud.
Huvitav, kas ajuapsud ja mu tänane tahe tunniajase vahetunni ajal koju kobistada ja mitte tagasi tullagi, on omavahel kuidagi seotud? Aga väga stiilne oleks juba esimesel nädalal nõnda toredasti alustada:S
Õnneks tuli mul midagi meeldivat ka meelde:) Nimelt üks alles jäetud vaniljelõhnaline vannipärl, mis seisab mu riiulil paberkoti sees, on hakanud eriti mõnusasti lõhnama ja muudab kuidagi tuju paremaks. Peaks sinna tuppa vist minema. Või ehk tuttu näiteks:) Natti-natti!