SIBIT
vaatamata kõigele
ja mu oliiviõli ja oranž jakk tulevad ise Amsterdamist. kunagi.

Pole saanud tükk aega mahti kirjutada. Praegu peaks ka õigupoolest magama minema, et jõuaks hommikul varakult üles hüpata ja kõik ära näha, mis täna nägemata jäi.
Aga ühte ma ütlen, kellele meeldib koostada igasuguseid TOP10 moodi asju, siis Edinburgh ja üleüldse Šotimaa peaks seal kindlasti eesotsas olema. Kes vihma ei kannata, ostku kummikud! Minul pole neid siiani, nagu ka vihmavarju.. :P Mitte et märgade jalgadega väga mõnus ringi lirtsuda oleks, aga... Seltskond kompenseerib kõik:) Ja milline vaade!
Küll on kahju, et meie Erasmuse nimekiri nii väike on...

Today's fortune: Life is like a book: what matters is how good it is, not how long it is!
Nagu ma ise ei teaks! Aga ikka tahad ju, et head asjad kauem kestaksid...

:D

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head:D
Ausalt öeldes ei suuda kohe uskudagi kui head!

koletisekohake

Esinevad esimesed suuremad väsimusemärgid. Või tuleb see sellest, et esimest korda oma tripi jooksul ei ela ma koos CS inimestega, vaid ühes hostelis (kus on üheks receptioni inimeseks tüdruk, kes põhikoolis mu paralleelklassis käis:P aga ta on homse õhtuni kodus puhkusel ja mina lahkun homme hommikul, nii et me ei kohtu) koos karja prantslaste ja ameeriklastega. Jehhuu:P Aga ei noh, siiani on mõnest mulje parem kui varem;) Ja hostel on iseenesest päris mõnus. Ja köögis olen nagu omas kodus:)

Inverness on väike linn. Tõsiselt väike. Kuigi siinsete meelest mitte. Nad siin üldse mõõdavad linna suurust ainult inimeste arvu järgi. Aga see 60 tuhat on kokku saadud kindlasti mööda maakonda laiali lugedes, nii et... Kesklinna tunde järgi mõõtes on see vast enam-vähem Viljandi mõõtu. (Muide, Willi, mu eelmise host'i sakslannast tüdruk pidavat praegu Viljandis mingite veskitega jändama:P) Ja kui parasjagu Rock Ness'i ei toimu, on siin vaikne.
Täna käisin pikemal Loch Nessi tuuril. Koletist ei näinud. Aga mägesid ja vett ja lossivaremeid jms oli küll:) Ja väikese jooksuspurdi järel sain aru, et ma ei tohiks vist nii palju jalgsi liikuda...:S Ja ega otseselt midagi ei juhtunud, nii et olen elus edasi.

Homme sõidan Glasgowsse. Bussiga;) Vahelduse mõttes. Muu on veel segane.

house of dreams

Kui nii Bristol kui Belfast olid väljaspoolt tulijatele mõelnud ja mingeid tutvustavaid paberikesi välja riputanud, kus linna kaart vms peal, siis East Midlands oli üks paras auk. Leidus mingi bussiaegade paber, aga nali on selles, et lennujaam asub kolme linna lähedal. Ja silte nad kuigi palju ei armasta. Suund bussidele näitas lihtsalt uksest välja, seal aga ühtegi bussipeatuse silti ei paistnud. Infolauast küsides tuli välja, et Nottinghami bussid väljuvad hoopis eemalt ümber nurga puude tagant:P Olin oma host'iga kokku leppinud, et tulen maha peatuses nimega Trent Bridge, nii et bussi astudes küsisin igaks juhuks, kas ta ikka seal peatab. Ja eeldasin, et siis peatab ka:P Aga bussis oli peale minu veel viis inimest ja neli märgitud peatuskohta ei paistnud kunagi kätte jõudvat, aknast paistis vaid igast suvalisi bussipeatusesilte. Nii et lõpuks maandusin ikkagi viimases peatuses kesklinnas:D Tuli välja, et Trent Bridge'i peatuses on väljas hoopis silt Victoria Embankment. Helistasin siis Willile, et sorry, panin mööda. Ta kohe rõõmsalt, et ära muretse, ma olen rattaga, jõuan varsti sinna. Ja siis mõne aja pärast veereski üks afrolokkidega tõmmu poiss kohale:D Jalutasime kodu poole, mis asub ma ei tea kus (juttu ajades on siuke jama, et unustad jälgida, millest mööda läksid). Ta on eriliselt vaba olekuga ja siuke veits kuu pealt:D Märkasin umbes viie minuti jooksul, et tema laused on kohutavalt loomingulised ja voolavad. Ja nagu ülearu loovatele inimestele kohane, juhtub temaga pidevalt igasugu kummalisi apsakaid. Kui poodi minnes ratast lukku pani, jäi näiteks i-podi juhe ka luku vahele. Ja poest tulles jalutasime mõlemad lihtsalt ilma rattata minema:P Kohutavalt naljakas inimene. Ja kodu on neil ikka ülisassis! Aga on kuidagi nii loomulik ja sobib neile. Majas elab veel neli inimest: Bennet (tüdruk, kellel ongi selline imelik eesnimi), Speakman(tüdruk, keda kutsutakse perekonnanime järgi), Dowdy(kelle perekonnanimi on liiga keeruline (Dowdeswell vms), et seda kasutada ja mugavnes lihtsuse mõttes, ja Baby-Tom, keda ma pole veel näinud, aga kuulduste järgi on ta suurt kasvu ja joob koguaeg teed;) Õhtul istusime elutoas ja vaatasime UK supermodelli lõppu lakkamatu jutuvada saatel. Ma pole ammu näinud, kuidas inimesed nii sundimatult elavad ja räägivad lihtsalt kõike, mis pähe tuleb, kusjuures see on veel väga intelligentne jutt ka. Olles täiesti kained, muide. Aga eks (loov lähenemine kõigele) see on vist õige tudengi kirjeldus:D Will teeb näiteks ülikoolis doktorit praegu, omamata igasuguseid ambitsioone olla korralik ja asjalik teadlane, vaid lihtsalt kõike teada tahtes ja olles boheemlaslikult hajameelne ja kergesti ühelt sihilt teisele suunatav(see olevat düslektikutel tavaline). Kontrast on kohutavalt suur võrreldes eneseteadlike staatust jälgivate keskkõrgklassi kodanikega, kellega Belfastis õhtusöömal (jube hea NZ Sauvignon Blanc oli, muide) käisin. Ma ei oskagi otsustada, kui mul oleks valida nende kahe elu vahel, kumba võtta (ma tean, et ma joonistasin praegu pildi suuresti Nottinghami boheemide kasuks, aga ma vist ei suudaks tegelikult üle kolme päeva sellises kaoses elada:P). Olen kaotanud oskuse midagi hukka mõista või heaks/halvaks tembeldada. Kõik on lihtsalt loomulik elu osa. Ühed ühtmoodi, teised teistmoodi. Igas on nii head kui halba, aga on raske koguseid kaaluda, kui et oska neid eri anumatesse lahterdada. Nii ma siis naudin edasi. Lihtsalt kõige nägemist. Ja see on ikka väga võimas kogemus:D

Muide, vennake, kas sina tead midagi Wii mängudest? Mängisime eile elutoas bowlingut, kui olime endale karakterid "meisterdanud", ja see oli üle ootuste äge. Puldiga vehkides:D

Belfast

Belfasti lennuga oli naljakas lugu. Sattusime hommikul putru keetma ja teed jooma ja kokaraamatuid lappama ja nii ma siis väljusingi kodust piisavalt hilja, et napilt lennujaamabussile jõuda(mis oli niigi 20 minti hiljaks jäänud). Ja siis kotikontrolli troppis järjekorras olid mul närgid päris püsti, kui värava sulgemiseni oli üks minut jäänud:P Aga kõik asjad on vangerdatavad ja venitatavad, nii et tegelikult jõudsin vabalt lennule. Ja üldsegi, pagasimõõtude pärast ei muretse siin küll keegi! Oleks ma teadnud, oleks 30 cm pikema ja sama võrra laiema koti kaasa võtnud, sest asjad lihtsalt ei taha kuidagi ära mahtuda. Paks põrsas aga ei taha üles kasti igas asendis mahtuda.

Igatahes, Belfasti jõudes oli siis see telefoninumbripaanika, millest kirjutasin. Siis kondasin mööda peatänavaid ringi ja uudistasin linna, kuni mu host vanematel külaskäimise ja ülikonnaproovi järel muga vaateratta juures kokku sai. Neville'il oli auto, nii et viskasime mu kotikese koju ära. Ja nagu ta mulle enne oli öelnud, asusime teele, et sõprade ringis õhtustama jõuda. Aga tuli välja, et me sattusime linna kõige uhkemasse restorani ja tema sõbrad olid keskealised riigiametnikest kolleegid, kelledest ühel sünnipäev oli. Tundsin end nagu "Jalgpallurite naistesse" sattununa.. Aga hea on, et mind ei hoiatatud ette, muidu oleksin äkki põdenud ka:) Ja mu kollane kapuutsiga kampsun oli koos tossudega lihtsalt ideaalne riietus:P Aga tegelikult tegi see kõik mulle lihtsalt nalja. Kõik olid nii kädistavalt sõbralikud ja toredad ja abivalmid. Samas jällegi lõõpisid üksteist vahetpidamata ning nagu hiljem välja tuli, siis olid lihtsalt kohutavalt silmakirjalikud. Ühel tähtsatest meestest oli kaaslaseks tüüpiline vananenud ameerika blondiin, kes oli minu meelest talumatult labane nii jutu kui üleüldise käitumise poolest, kuid kellega kõik väga kenasti käitusid. Järgmisel hommikul kui ühe Nev'i kolleegi juurde teed jooma ja scone'e sööma läksime, tuli välja, mida nemad temast tegelikult arvasid, ja nii mõnestki teisest. Aga eks see olegi siinse maailma oskus. Mind häirib kohati ka see pidev sama asja kordamine ja takka kiitmine. Kui sa oled juba korra öelnud, et see on 'just lovely', siis pole vaja seda ju veel kuus korda teha?!! Aga vaikust ju ometi olla ei tohi:P
Minul on küll väike 'silent period' peal. Ju vist kohanemisraskused. Teise keele omandamisest (kevadsemestri aine oli siuke) on meeles, et see on täiesti tavaline ja esineb kõigil (juttu oli siis lastest, kes on visatud võõrasse keelekeskkonda), aga on igaühel erineva kestusega. Aga sellest teadmisest pole just eriti kasu. Ja ma ei saa tegelikult aru, kas see on üldse keele tõttu või on see lihtsalt tavaline võõrastamine, mida ma ka emakeeles teeksin (või vähemalt oleksin teinud mõnda aega tagasi ja kuna teises keeles olen madalamal arengutasemel, siis nii peabki olema). Teatud seltskondades mul lihtsalt ei olegi midagi öelda. Ja teatud teemadel. Nad räägivad siin ikka kohutavalt palju kõiksugustest teistest inimestest ja kes see tollele on ja kust külast pärit jms (tore on, kui Mary nüüd Portadownis elab, aga mitte see Mary, kes enne Holywoodis nende naaber oli, eksole:P). Oi-oi kui palju uusi inimesi ma näinud olen! Esimese päeva õhtusöögile järgnes loomulikult ka edasi välja minemine. Hakkasin end juba väheke katkise grammofinina tundma, kui järjekordne tutvustamisvoor tuli. Esimene koht oli poolkohustuslik, aga kui teised ära koju läksid, suundusime am:pm'i (loe: eiemmpiiemmi;P), kus oli ka üks hästi lahe paarike. Tüdruk nägi kuidagi austraallaslik välja, poiss jättis kunstniku mulje. Siiralt toredad:)
Pühapäev oli täiesti kaootiline:P Hommikuse teejoomise järel (eelmisel õhtul kohatud inimestega veel mullist mulli välja pigistades ehk "oikuikenamaja ja kellemaalidneedilusadon") kihutasime edasi ühte randa grillima. Nevi õed pidid ka oma lastega tulema. Rannailmast oli küll asi kaugel, aga kuna olime kõik kola ja isegi grilli korstna kaasa vedanud, siis kannatasime ka tibutamise ära. Kui Gillian(Nevi minuvanune õde, kellel kaheksakuune laps oli) tööle joostes autovõtmed meile unustas ja me seda asju kokku pakkides avastasime, sis tegime väikse kiirenduse. Kuna hommikul oli juttu vaid grillimisest, siis tuli mulle jällegi üllatusena, kui sattusin korraga Nev'i vanematekodusse ja siis pärast nõo juurde, kus seekordne pühapäevane suguvõsakokkutulek aset leidis. Seal oli nii kohutavalt kirju seltkskond, et mul võttis lausa pildi virvendama. Kõige vanem kohalviibijatest oli vanaema, kellel oli 5 last, seitseteist lapselast ja 4 lapselapselast. Pluss veel kõigi partnerid ka, nii et siuke hunnik inimesi ikka... Ja ma oli ausalt öeldes väga üllatunud, kui erinev mõni inimene teatud olukordades olla võib). Tõeliselt naljakaks kujunes kõigile CS olemuse seletamine. Eriti kui NI aktsendiga öelduna kõlab 'couch' rohkem nagu 'kite'. Pärast suguvõsakogunemist sõitsime edasi, vaatasime lossi üle ja läksime ta sõprade juurde, kes kümneks päevaks Austraaliast koju olid tulnud ja nüüd tagasi sõitma hakkasid. Igalpool leidus eri vanuses titasid:P Sõprade juures oli tõesti tore:) Belfastis viibisin senisest kõige lühiajalisemalt, aga tundub, et see oli kõige intensiivsem aeg. Nägin nii palju erinevaid inimesi (vanusegruppide, sotsiaalse tausta ja huvide põhjal), erinevaid kodusid, elustiile. Päris elu! Just seda ma CS puhul armastangi, et sul on võimalus näha vaatamisväärsuste taha:) Ka keelepraktika oli parasjagu intensiivne, kuna nad on seal kõik väga jutukad ja tugeva kohaliku aktsendiga. Tahaks oma inglise keele variantide konspekti nüüd näha, et kas minu tähelepanekud ikka kattuvad sellega, mis ametlikult nende eripäradeks märgitakse.
Muide, kui enne vaid oletasin, et Iirimaal elatakse rohkem laiali üle kogu maakonna, siis nüüd sain sellele kinnituse. Sõitsime praktiliselt kogu Belfasti ümber asuva maakonna läbi sel päeval. Ja nende meelest elavad nad kõik nii lähestikku!:P

Viimasel ööl enne lendu kasutasin võimalust netis istuda ja järgmisteks peatuspaikadeks elukohti otsida. Vaatasin huvi pärast, kes Limerickis diivanit pakuvad. Ja täitsa lõpp, ma leidsin Paco üles!!:D Kirjutasin talle, et küsida, kas ta on sel ajal seal, kui mina tulen. Ja ta vastas et on küll. Jaet kuigi tal on siis kolm hispaania tudengit külla tulemas, leiab minu jaoks ikka mingi koha:) Oh, kuidas ma couchsurfingut armastan!!!

Hommikul enne lendu jätsin Nev'i asju pakkima (ta sõitis viienädalasele puhkusreisile, mis algab Horvaatiast ja siis purjetavad Kreeka saarte vahel jne) ja läksin linna peale. Seda polnud ma veel kuigi palju näinudki:P Kesklinnaosa on Belfastil suhteliselt väike ja imelihtsasti orienteerutav. Kondasin botaanika aia ja ülikoolihoonete vahel ringi ja olin peatänavale jõudes parasjagu läbi vettinud (sadas!), nii et sättisin end katedraali ette platsile, kus nüüd päike sillerdas, pingile istuma ja võtsin jalanõud jalast ja kuivatasin end päikese käes. Tee pealt olin ühe liitrise piparmündijäätise ostnud, arvestusega, et ülejääva osa saan lihtsalt ära visata enne lendu. Aga see oli niiii hea, et ma sõin praktiliselt kõik ühe korraga ära:P Ära viskasin hoopis oma ribadeks kõnnitud ja lirtsuvad papud, kui olin Urban Outfitters'ist uued asemele saanud. Ja üsna pea asutasingi lennujaama poole teele. See asub küll sellisel kaugusel, et sinna oleks võinud vabalt ka jalutada, aga ma seekord ei viitsinud.

esimene juuli ja Bristol

Viimane Dublini hommik oli päris teguderohke. Läksime J’ga jälle koos uksest välja, ehk siis et äratus oli taas 6 kopikatega. Eelmisel õhtul talle helistades tuli välja, et ta oleks peaaegu et 11ni tool olnud. Ja ei, ta ei tööta kuskil sellises kohas nagu mina “kunagi”. Neil on lihtsalt mingi kvartali lõpp ja hullumaja. Anyway.. Otsustasin, et ei saa teist korda Dublinist nii lahkuda, et pole presidendi majakest näinud. Ma loodan, et see oli ikka õige maja:P Phoenixi park on lihtsalt tohutu!! Ja nagu meie pisikest Kadriorgu, ei suudeta ka toda täielikult korras hoida, nii et sumpasin läbi kõrge heina (öö otsa oli sadanud ja hommikulgi tibutas veel;P) lühemat teed pidi, aga väga lähedale nagunii ei lastud.
Eile õhtul olin korraks CS järele vaadanud, ega uudiseid pole. Üks Dublinis viibiv rootslane/itaallane pakkus välja, et võiks kohvi jooma minna, nii et pidin pargist piisavalt vara tagasi jõudma, et veel õigele bussile ja parasjagu õigeks ajaks lennujaama jõuaksin. Jõudsin. Pargist tagasi, juttu ajama (tundsin end erilise latatarana..) ja ka lennnujaama. Aga vahepeal nägin veel teel neid toredaid inimesi, kelleks ma peaaegu oleksin saanud:D Ma lihtsalt ei saa, nad on nii ägedad!! Äkki järgmisel suvel…;) Kuna olin enne ülisoodsalt endale tänavamüüjatelt 12 banaani soetanud, ja ärasõiduni oli vaid mõni tund aega, siis andsin fundraiser J.’le ka kaks banaani, et äkki meelitab endale mõne heategija lisaks:P Sain veits taustinfot ka, aga kuna mul polnud aega oodata, millal nende lõunapaus hakkab, siis see vestlus jäigi vaid kümneminutiliseks. Aga loodan neid selle kuu jooksul veel näha:)

Lend, muide, jäi väljumisega 40 minutit hiljaks. Aga kuna mul oli vaja enne kõik kotid tühjaks süüa-juua ja osa asju ära visata (nagu see “uus” valge pluus nt:P) ja igasugu muud jahmerdamist oli ka veel (Dublini lennujaamas on paras kaos, võimalik et ümberehituse pärast), siis polnudki aega arvutit välja koorida. Ja mu põrsakujuline kott lubati läbi:) Aga seda kogu mu Wicklow materjale ohverdades :(

Igatahes, Bristolisse lennates üritasin aru saada, mis kohal me parasjagu asume, aga ta keerutas muudkui ringi, nii et ma ei saanudki aru, kus need lõigatud külgedega järvekesed seal mägede vahel siis on. Lennujaamas oli toredalt palju infot. Kasulik brošüürikene busside kohta, kus kogu ajakava, hinnatabelid, marsruudikaart ja veel linna kaart ka:) Oleks igas kohas nii hästi organiseeritud, poleks mul üldse põhjust muretseda.

Hiljem lisatult:
Oma majutaja Timiga kohtusin bussijaamas, kuhu ta mulle pooljuhuslikult õigel ajal vastu sattus tulema. Siuke laheda oleku ja vaba jutuga tüüp. Äsja ülikooli lõpetanud ja pärast pikka tööotsingut tööl mingis kohas, mis talle väga ei meeldi ja kuhu ta pidi vaid kolmeks päevaks jääma, aga nüüdseks oli kolm nädalat möödas. Aga tema tüdruk Laura tegeleb parasjagu töö otsimisega. Ei ole see siinmaal ka nii lihtne midagi, kui tahta korralikku tööd, mis ülikooliharidusega kooskõlas.. Ja Laura kaksikvend Neil(kes oli ka Timi hea sõber ja klassivend)oli selline, et ma ei saanudki lõpuks teada, mis tööd ta nagu ametlikult teeb, aga igatahes oli nende majas üks tuba, kus seisis kõikvõimalikke pille. Nii tore oli, et nad nii perekondlikult elasid:) Õhtuti tegid koos süüa ja küpsetasid. Neil tegi ükskord näiteks superhea apple crumble'i!! Maja oli ka hästi hubane ja valgus langes headest nurkadest. Vannitoas, mis asus ülemisel korrusel, oli katuseaken, mis tegi kogu vannitoa mõnusasti helgeks. Ühesõnaga väga tore oli kõik!:D Bristol jättis üldse väga avara ja helge-valge mulje. Eks see ole vist ilmade "süü" ka veits, aga sellegipoolest. Sadas ainult korraks, ja selle kannatasin ka katusenurga all oodates kenasti ära. Bath muide jättis ka väga hea mulje! Ma mõtlesin, alguses, et mis ma neid rooma vannikesi ikka vaatama lähen üldse, käin parem niisama ringi. Ja kuna just tol päeval oli tapvalt soe (sain oma esimesed päevitusrandidki), siis see ringijalutamine muutus nii väsitavaks, et õhtupoole päikese taandumise aegu otsustasin ikka muuseumis ka ära käia. Ja minu suureks üllatuseks oli see vägagi asjalik. Eriti see audiogiid, mis rääkis kõiksugu põnevaid asju. Näiteks et sealt vannide (mis nende kohta eesti keeles tegelikult öeldakse? ongi lihtsalt nii labaselt või?) põhjast on leitud ilusaid värvilisi kivikesi, millest mul ka pilte on (aga mille nime mul meeles pole), ja sinna sattusid nad just sellepärast, et soe vesi lõi selle kinnitusaine, millega nad sõrmuste küljes olid, lihtsalt lahti:) Igasugu muid põnevaid detaile räägiti ka, aga minu mälu ju... Ja eks ajaloo kohta oleks ka kindlasti teada saanud. Mina lihtsalt kujutasin ette, kui mõnus oleks seal nüüd(selle palava päeva õhtul) lösutada ja dionüüsiat pidada:P

Aa, Bristolist pärit UK tuntuima graffitikunstniku Banksy näitusel käisin ka. Ta ei tee mitte ainult graffitit, vaid ka lihtsalt igasugust ühiskonnakriitilise tooniga värki. Väga paeluv ja geniaalne. Ja eriti äge oli see, et lisaks tema tööde saalidele oli kogu muusemi peale laiali laotatud teatud töid, mis sinna algupäraselt ei kuulunud, nii et ka kuivade topiste vaatamine muutus palju põnevamaks, kui nende hulgast midagi kiiksuga otsid/leiad. (Ja näedsa, temast räägitakse isegi Eestis;)

Kokku olin Bristolis siis saabumispäeva õhtu(käisime ühes väga stiilses pubis gig'iõhtul), kaks tervet päeva ja neljanda päeva hommikul läksin taas lendu. Aa, ühe Bristolis elava prantslasest CS'iga sain ka kokku. Tal oli kaasas ka itaallasest majanaaber, kes inglise keelt ei rääkinud, ja natuke pärast kohtumist saime tema teise majanaabriga (prantsuse neiu) kokku. Flavi oli natuke svipsis, aga ülilahe:D Ta olevat selle õppeaasta Bristolis viivinud ja postdoktorit teinud. Neil on töökaaslastega(mingi 15kesi) komme igal reedel pubisse lõõgastuma minna. See on siin üldse paljudel kombeks... Vabalt võtmist ja lõõgastumist on päris palju. Nii et ma mõtlesin kohe kergendatult tagasi, et vähemalt nenedega võrreldes olin ma kevadsemestril ikka veel väga asine:P

tagantjärele Dublini lõpuots (mingi poolik kirjutis)

Täna käisin mägedes ronimas. Tõeliselt võimas! Kuna tulin hommikul koos Jeaniga kodust välja, oli äratus 6.35. Siis käisin veel mööda kesklinna ringi ja otsisin omapäi neid kohti, kus koos käidud. Leidsin ka;) Buss läks 11.30 ja võttis umbes poolteist tundi, et “kahe järve vahele” jõuda:p Ilm oli lihtsalt vapustavalt ilus, nii et mu uuekaheeurose valge särgiga, mille sooja tõttu ostsin, oli veel palavgi. Ja hea on, et lühikesed püksid ikka kaasa võtsin. Tegelikult oleks võinud juba poole kaheksa ajal hommikul niimoodi ringi käia. Igatahes, see oli ikka väga äge ronimine täna ja eks ma kunagi panen kuhugi ka pilte neist mägedest. Üleval olles oli selline tunne, et siruta vaid käed välja ja tunnedki taevast. Ja milline mõnus fiiling füüsilisest pingutusest! Need mäed olid Dubrovnikust veits kõrgem klass, kuigi enamus tõuse olid lauged (paksudele ameeriklastele sobilikud:P) siis see kõige vägevam oli ikka päääris järsk. Ja arvake ära, kus ma praegu istun ja kirjutan seda? Bussis. Jah, tarkpea võttis läpaka kaasa:D Mägironimiseks. Aga see tundus kõige ratsionaalsem ajakasutuse mõttes. Ja tegelikult oli plaanis seda nii enne kui pärast trippi linnas veel kasutada. Siis saan õhtul kodus veel asju pakkida ja muud uurida. Bristoli jaoks on küll inimene põhimõtteliselt olemas, aga mingeid lähemaid juhtnööre või kokkusaamiskohta/aega pole, nii et… Mõnes mõttes on kohe kahju edasi minna, siin on nii mõnus. (Mul on väike plaan paarile festivalile tulekuga seoses, kui lennupiletid klapivad..;P) Igatahes on see ikka parem variant kui see, et jään senikauaks kui enam ei meeldi:P Homseks hommikuks olen jätnud veel Phoenixi pargi, siis on enam-vähem peamised asjad nähtud. Muuseumid jäävadki minust puutumata! Eelmisel korral vaatasime paar kunstigaleriid üle, Guinnessi ka ja ukse pealt ka Jamesoni tehase. Kõiksuguste fassaade on ka vaadatud. Seekord on rohkem siuke looduse ja vaba õhtu nautimise reis.Ma armastan seda rohelust ja parke siin:) Avastasin täna lisaks põhilistele lösuplatsidele veel St Patricku kiriku juures imeilusa aiakese.

Nii lahe on vaadata, kuidas lambad ja lehmad ja hobused mööda vuhisevad:P Kusjuures, ajastus on täna lihtsalt super – kogu ronimise jooksul oli päike väljas või vähemalt lihtsalt ilus ja soe, nüüd alla jõudes läks jahedaks ja praegusel hetkel pillub vahelduseks pisaraid lausa.

Eilsest ka veits.. Kuna ma polnud eriti jõudnud mõelda, mida millisel päeval kõige kasulikum teha oleks, läksin lihtsalt hommikul vara välja, käisin linnas niisama ja poodides (kolm õhukest asjakest ikka ju mahuvad vast, ja kui ei mahu, siis jätan osa J.kätte, et küll toob ära, kui kunagi külla tuleb või äkki lausa Shannonis olles ).
Igatahes, pärast varahommikut jõudsin siis lõpuks rongijaama ja hakkasin vaatama, kuhu minna tasuks. Leidsin, et võiks DARTiga sõitmist proovida ja võtsin edasi-tagasi pileti Bray’sse. DART jättis väga mõnusa mulje, midagi metroolaadset, ainult et maa peal. Aga päris tavaline rong nagu ka ei tundunud. Sõitis ägedalt mööda kallast ja kuna mul oli kunagisest ajast üks hea Dublini kaart, mille tagaküljel transpordiliinid (v.a bussid), siis oli tore jälgida ka. Luasega on nüüd veel sõitmata ainult. Aa, seekord jäi tavalise rongiga sõitmata, omast lollusest natuke:P Aga ega see väga ei morjendanudki. Sest käisin vähemalt Powerscourti aeda vaatamas. Päris kena oli. Kuigi ekstra selle pärast ma küll nüüd sinnakanti sõitma ei hakkaks, kui just teel poleks või väikelinnast küllalt ei saaks. Kui oleks päikest võtta saanud, oleks võinud muidugi lihtsalt seda päev otsa tehagi, aga.. Infopunkti tädi oli nii tore ja abivalmis ja jagas mulle igasugu tarkust ja isegi ühe Wicklow mägede DVD.
Oeh, kõrvad lähevad lukku siin kõrgustes bussiga sõites. Ja süda läheb pahaks samal ajal kirjutades. Nii et praegu lõpetan. Minu taga istuvad mingid kolm ameeriklastest preestrit..

olen loll, jajaa

Telefoninumbreid ei tasu ikka ainult telefoni sisse panna. V]ib juhtuda, et see ei n'ita sulle vajalikku numbrit vajalikul hetkel (s]numit saatma hakates lihtsalt polegi numbrit aadressiraamatus) ja siis sa loomulikult ei usalda oma m'lu, et sa selle kindlasti sisse panid. V]i arvad, et 'kki ei vajutanud "save". Ja siis sa otsid m;;da linna(kuhu kolm minutit tagasi esimest korda saabusid) taga, kust internetti saaks, sest kiirustamisega polnud muidugi mahti ja m]istust see nr endale paberile [les kirjutada. Ja siis sa leiad [he tasulise netipunkti, v]tad selle numbri ja hakkad seda uuesti telefoni panema, ja avastad, et teises kohas on see olemas k[ll!! Urrrr... sellistel hetkedel pole ma enda suurim s]ber.. Aga muidu on siiiani k]ik super:) Kui aega saan, kirjutan Bristoli osa ka l]puni. N[[d olen igatahes Belfastis.

Ja sorry-sorry-sorry, ma pole siiani [htki postkaarti kellelegi saatnud:(

Tervitades,
S.

ümber tõstetud eilne (ehk siis T 30.juuni)

Täna käisin mägedes ronimas. Tõeliselt võimas! Kuna tulin hommikul koos Jeaniga kodust välja, oli äratus 6.35. Siis käisin veel mööda kesklinna ringi ja otsisin omapäi neid kohti, kus koos käidud. Leidsin ka;) Buss läks 11.30 ja võttis umbes poolteist tundi, et “kahe järve vahele” jõuda:p Ilm oli lihtsalt vapustavalt ilus, nii et mu uuekaheeurose valge särgiga, mille sooja tõttu ostsin, oli veel palavgi. Ja hea on, et lühikesed püksid ikka kaasa võtsin. Tegelikult oleks võinud juba poole kaheksa ajal hommikul niimoodi ringi käia. Igatahes, see oli ikka väga äge ronimine täna ja eks ma kunagi panen kuhugi ka pilte neist mägedest. Üleval olles oli selline tunne, et siruta vaid käed välja ja tunnedki taevast. Ja milline mõnus fiiling füüsilisest pingutusest! Need mäed olid Dubrovnikust veits kõrgem klass, kuigi enamus tõuse olid lauged (paksudele ameeriklastele sobilikud:P) siis see kõige vägevam oli ikka päääris järsk. Ja arvake ära, kus ma praegu istun ja kirjutan seda? Bussis. Jah, tarkpea võttis läpaka kaasa:D Mägironimiseks. Aga see tundus kõige ratsionaalsem ajakasutuse mõttes. Ja tegelikult oli plaanis seda nii enne kui pärast trippi linnas veel kasutada. Siis saan õhtul kodus veel asju pakkida ja muud uurida. Bristoli jaoks on küll inimene põhimõtteliselt olemas, aga mingeid lähemaid juhtnööre või kokkusaamiskohta/aega pole, nii et… Mõnes mõttes on kohe kahju edasi minna, siin on nii mõnus. (Mul on väike plaan paarile festivalile tulekuga seoses, kui lennupiletid klapivad..;P) Igatahes on see ikka parem variant kui see, et jään senikauaks kui enam ei meeldi:P Homseks hommikuks olen jätnud veel Phoenixi pargi, siis on enam-vähem peamised asjad nähtud. Muuseumid jäävadki minust puutumata! Eelmisel korral vaatasime paar kunstigaleriid üle, Guinnessi ka ja ukse pealt ka Jamesoni tehase. Kõiksuguste fassaade on ka vaadatud. Seekord on rohkem siuke looduse ja vaba õhtu nautimise reis.Ma armastan seda rohelust ja parke siin:) Avastasin täna lisaks põhilistele lösuplatsidele veel St Patricku kiriku juures imeilusa aiakese.

Nii lahe on vaadata, kuidas lambad ja lehmad ja hobused mööda vuhisevad:P Kusjuures, ajastus on täna lihtsalt super – kogu ronimise jooksul oli päike väljas või vähemalt lihtsalt ilus ja soe, nüüd alla jõudes läks jahedaks ja praegusel hetkel pillub vahelduseks pisaraid lausa.

Eilsest ka veits.. Kuna ma polnud eriti jõudnud mõelda, mida millisel päeval kõige kasulikum teha oleks, läksin lihtsalt hommikul vara välja, käisin linnas niisama ja poodides (kolm õhukest asjakest ikka ju mahuvad vast, ja kui ei mahu, siis jätan osa J.kätte, et küll toob ära, kui kunagi külla tuleb või äkki lausa Shannonis olles ).

Igatahes, pärast varahommikut jõudsin siis lõpuks rongijaama ja hakkasin vaatama, kuhu minna tasuks. Leidsin, et võiks DARTiga sõitmist proovida ja võtsin edasi-tagasi pileti Bray’sse. DART jättis väga mõnusa mulje, midagi metroolaadset, ainult et maa peal. Aga päris tavaline rong nagu ka ei tundunud. Sõitis ägedalt mööda kallast ja kuna mul oli kunagisest ajast üks hea Dublini kaart, mille tagaküljel transpordiliinid (v.a bussid), siis oli tore jälgida ka. Luasega on nüüd veel sõitmata ainult. Aa, seekord jäi tavalise rongiga sõitmata, omast lollusest natuke:P Aga ega see väga ei morjendanudki. Sest käisin vähemalt Powerscourti aeda vaatamas. Päris kena oli. Kuigi ekstra selle pärast ma küll nüüd sinnakanti sõitma ei hakkaks, kui just teel poleks või väikelinnast küllalt ei saaks. Kui oleks päikest võtta saanud, oleks võinud muidugi lihtsalt seda päev otsa tehagi, aga.. Infopunkti tädi oli nii tore ja abivalmis ja jagas mulle igasugu tarkust ja isegi ühe Wicklow mägede DVD.

Oeh, kõrvad lähevad lukku siin kõrgustes bussiga sõites. Ja süda läheb pahaks samal ajal kirjutades. Nii et praegu lõpetan. Minu taga istuvad mingid kolm ameeriklastest preestrit..