Njah. Täna oli vaba päev. Ja mida mina tegin? Haa, mökutasin arvutis. Ja isegi mitte uues (sest netita pole nagu mõtet väga)! Vaatasin jälle oma viinamarjad ja õunad üle ja olen ikkagi viinamarjade pool. Juuli lõpuks saadan andmed ka ära ja on lootust, et juba 20.augusti kandis hakkab pihta, sest sel aastal on kõik viljalised varasemad. Ja igasugust muud jura uurisin ka, aga ikka mitte midagi targemaks ei saanud. Või osavamaks, et mind kuhugi tööle tahetaks. Kurgikasvatusse pidin helistama (kodumaisesse siis), aga selle unustasin ka õigel ajal ära ja nüüd on juba õhtu ja siis nädalavahetus, nii et... Kurat, keegi võiks lihtsalt niisama tänaval jalutades tööd pakkuma tulla ju!
Ja praktiliselt ülejäänud aja päevast tegin süüa. Päris pingeline on kolmel augul korraga midagi küpsetada-keeta. Nii et ma suutsin pannkooke tehes kuidagi oma käe vastu kuuma panni toetada (tegelikult on lihtsalt pann väärakas ja kuna ma pole varem tolle panniga midagi küpsetanud, siis ma ei tulnud selle peale, et osa käepidemest võib kõrvetav olla), nii et nüüd on vasaku käe nimetissõrm paistes ja villis ja kipitab viinahaisus. Nüüd olen suht ühekäeline trükkal.
Sellest juhtumist läks tuju veel halvemaks. Ja siis tuli telekast jälle see siiami kaksikute dokumentaal ja mulle jõudis kohale, et mul on alates Käopesa lastekodus käimisest nende (st teistsuguste inimeste) vastu foobia või mingi tõrge.
Miskipärast pole elu praegu (või noh, täna ja edaspidi) just päris selline nagu ma enne kooli lõppu edaspidist ette kujutasin.. Ja kõik on ainult sellepärast, et kogu see pikk-pikk vaba aeg on hakitud tükkideks ja koguaeg on mingid tähtajad-kuupäevad, kui ma pean kindlalt kusagil olema ja midagi tegema. Nendest 20st eilsest töökuulutusest saaks ju ka vastu võtta ainult ühe, sest see on siuke umbes paarinädalane ots, kus kedagi väga ei huvita, et ma ikka iga päev kindlal kellaajal kohale ilmuksin. Normaalsele tööle ei taheta ju sellist, kes käib kaks nädalat tööl, siis on 10 päeva ära, siis on kaks päeva olemas, siis kolm ära, siis kaks nädalat olemas ja siis võib-olla ei tule üldse enne oktoobri lõppu, või mis?
Aga vähemalt olen ma jälle õhtuti lugema hakanud. Ja ma lihtsalt ei luba endal raamatut enne ära viia või kõrvale panna, kui see on läbi loetud, ükskõik, kui halb see ka poleks. Ühe kunagi lubatud raamatuga olen lõpusirgele jõudmas - kahjuks polnud veeranditki nii hea, kui tema pealkirja-analoog.
reede, juuni 29, 2007
neljapäev, juuni 28, 2007
minuminuminu:)
Hakkasin täna jälle jupiti kola koristama. Kapist olen juba kotitäite viisi riideid ära visanud ja on veel üks hunnik, mida ma ei raatsi ära visata, sest keegi võiks ju kanda neid. Ma mõtlesin need öösel kotiga mingi kaltsuka ukse taha jätta:P Ja siis on üks hunnik, mis läheb ümbertegemisele. See on mul alati suurte ideede hunnik:D Aga kahjuks on mul siiamaani alles need hunnikud, mis ma viis aastat tagasi ümbertegemisele saatsin:P Õmblusmasinat ja natuke oskust oleks ka vaja, siis edeneks ehk käbedamini.
Koolikotti tühjendades leidsin igasuguse muu prahi seest 250.- Apollo kinkekaardi, mis kehtib veel oktoobrini! :) Nüüd ma saan raamatuid osta!:D Vedas, et kehtivusaeg üle polnud läinud, sest tavaliselt on mul kombeks asjad ikka niimoodi üles leida, et neist enam kasu pole. Ja raamatuid tahaks küll saada. Viimati (st eile) raamatokogus käies võtsin ma jälle portsu, tagasi ei viinud midagi. Ma muudkui kogun raamatukoguraamatuid:P Ja siis kui 6 korda pikendatud on, viin mõne ikka lugemata kujul tagasi..
Eile sain ma üldse palju asju. Lisaks raamatukogu hunnikule, käisin ma plaadipoes ka lõpuks ära ja nüüd ilutseb mu koristamata laua kõige kõrgemas kihis üks värviline plaat ühe äärmiselt armsa ja andeka lokkidega noormehe esituses:)
Ja kõige suurem saamine oli läpakas, millega ma pole küll siiani jõudnud veel suurt midagi teha peale plaadi kuulamise:P Aga ta on ilus ja võimas ja kerge ja piisavalt suure ekraaniga, et filmide vaatamine mugav oleks, aga piisavalt väike, et teda ikkagi transportida saaks:D Otsustusvõimetuse tõttu jäi praegu kott ostmata, aga kuna ma pean nagunii veel muidki lisatarvikuid (näiteks hiire ja klapid-mikri) muretsema, siis saab seda kõike korraga teha.
Ja nüüd on mul süümekad, sest ma pole ju midagi teinud, et läpakat ära teenida. Ja need ülejäänud lõpukingitused veel... :S
Osaliselt süümekatest ja osaliselt lihtsalt ammusest tahtmisest hakkasin ma täna töökuulutusi vaatama. Ja kuradima palju oli selliseid, kuhu mind isegi võidaks võtta, st mis ei vajanud erilisi oskusi ega midagi, nagu nõudepesijad ja teised sellised. Aga kui ma hakkasin siis neid 20 rõngastatut uuesti üle lugema, siis jõudis kohale, et ega ma ju ei saagi tööle minna, sest praegu on ainult mõni nädal Horvaatiasse sõiduni ja siis tagasi tulles on varsti veel midagi ja siis on jälle ainult paar nädalat ärasõiduni ja kui ma siis eeldatavasi oktoobris tagasi tulen, siis tahan ma 2.detsembril Londonis olla ja 20 naelasele kontsertile hüpata;) Kurat, oleks kõik need asjad järjest, siis poleks mingit probleemi. Kurat, et see suvi ka nii lühike peab olema!
Aa, eile käisin ma Johnny Deppi üle vaatamas. Kuna see oli vist ainuke "ööklubi", mis kolmapäeviti lahti, siis oli seal kohutavalt palju rahvast ja kahjuks ei saa ma aru, mis vahe on tavalise ööklubi sihtgrupil ja Johnny Deppi sihtgrupil.. Ainult üks asi vist: Superstaari Taavi oli ka Johnny's ;) Aga ta käis seal paar korda kitarriga edasi-tagasi ja läks vist ära suht kohe. Kuna me ei suutnud ära oodata, et midagi toimuma hakkaks (seal pidi midagi kontserdilaadset ka olema), siis jäi meil see kuulmata, kui üldse midagi kunagi algaski. Aga nüüd ma siis vähemalt tean.
Vahepeal võtsime Maailmas ühe kuuma šokolaadi, mis oli tõesti šokolaadist tehtud, mitte nagu enamustes kohtades tavaline kakao vale nime all. Ja Maailm oli üldse väha mõnus ja hubane koht:) Ma ei saa aru, kuidas saavad kaks kohta juba näiteks miljöölt ja hõngult nii erinevad olla, kui sisekujundaja on sama ja üks omanik ka. Arusaadav, et otstarve peakski nagu erinev olema, aga ma pean silmas just seda, et ühes oli tunda ajaloolist hubasust ja viimistletud ideid, teises aga suvalisi detaile ja ei midagi pilkupüüdvat. Kuigi ega Johnny nüüd nii kohutavalt jube (kui mu jutust kõlada võib) ka ei olnud tegelikult. Kuigi ma pole kunagi üheski ööklubis käinud, eeldan ma, et seal päris sellist muusikat ei lasta. Nii et muusikal polnud viga ja valgustus mõjus koostöös punase seinavärviga samuti suht kobedalt. Aga noh, eks see nägi rohkem baari/pubi/lounge'i moodi välja kui ööklubi moodi. Ja selles kategoorias ei olnud ta midagi omanäolist. Kui minust kunagi igapäevane baariskäija saab, siis võib seal täitsa käia. Apelsini mahl koos aprikoosilikööriga (väidetavalt) oli ka isegi joodav. Aga eks sellele on lõpetamisejärgsed istumised ka veidi maitsemeele tolerantsemaks muutumisel kaasa aidanud..:P
Ma mõtlesin, et ma lõpetamisest ei viitsigi rääkida. Peaaegu nädal möödas ka juba. Ma ei mäletagi enam ju! Ja seda osa, mis Vanemuises, Hugo kuju juures, hiljem koolis ja Wilde'is toimus, tead sa paremini kui mina ja loodetavasti aitad minulgi meelde tuletada, kui kunagi peaks vaja olema ja tuleb välja, et mu mälu (ehk seesama siin) ei saagi mind aidata. Aga Riinu juures toimuva kohta võin ma vaid öelda, et nende klass (8st inimesest 6 ehk enamus olid d-kad ja siis mina ja H.) on mulle algusest peale tundunud hoopis pingevabam ja eelarvamustevaesem kui meie oma (pean silmas seda enamust, keda viimases lauses pärast koma mainitud on), ja need paar tundi ainult süvendasid mu arvamust. Ja see, mis vahepeal "banketi" ajal aulas toimus, samuti. Mitu inimest meie klassist seal ennast tühjaks tantsis?! Peale iseenda nägin ma vahelduva eduga vist ainult ühte, kui ma ei eksi. Ülejäänud ajasid aatriumis niisama juttu ja sõid torti (oleksime ikka pidanud taskusse ka toppima;)) , olid üldse koolimajast kadunud või klatšisid-halasid-loputasid klassis eneseväärikust maha!
Koolikotti tühjendades leidsin igasuguse muu prahi seest 250.- Apollo kinkekaardi, mis kehtib veel oktoobrini! :) Nüüd ma saan raamatuid osta!:D Vedas, et kehtivusaeg üle polnud läinud, sest tavaliselt on mul kombeks asjad ikka niimoodi üles leida, et neist enam kasu pole. Ja raamatuid tahaks küll saada. Viimati (st eile) raamatokogus käies võtsin ma jälle portsu, tagasi ei viinud midagi. Ma muudkui kogun raamatukoguraamatuid:P Ja siis kui 6 korda pikendatud on, viin mõne ikka lugemata kujul tagasi..
Eile sain ma üldse palju asju. Lisaks raamatukogu hunnikule, käisin ma plaadipoes ka lõpuks ära ja nüüd ilutseb mu koristamata laua kõige kõrgemas kihis üks värviline plaat ühe äärmiselt armsa ja andeka lokkidega noormehe esituses:)
Ja kõige suurem saamine oli läpakas, millega ma pole küll siiani jõudnud veel suurt midagi teha peale plaadi kuulamise:P Aga ta on ilus ja võimas ja kerge ja piisavalt suure ekraaniga, et filmide vaatamine mugav oleks, aga piisavalt väike, et teda ikkagi transportida saaks:D Otsustusvõimetuse tõttu jäi praegu kott ostmata, aga kuna ma pean nagunii veel muidki lisatarvikuid (näiteks hiire ja klapid-mikri) muretsema, siis saab seda kõike korraga teha.
Ja nüüd on mul süümekad, sest ma pole ju midagi teinud, et läpakat ära teenida. Ja need ülejäänud lõpukingitused veel... :S
Osaliselt süümekatest ja osaliselt lihtsalt ammusest tahtmisest hakkasin ma täna töökuulutusi vaatama. Ja kuradima palju oli selliseid, kuhu mind isegi võidaks võtta, st mis ei vajanud erilisi oskusi ega midagi, nagu nõudepesijad ja teised sellised. Aga kui ma hakkasin siis neid 20 rõngastatut uuesti üle lugema, siis jõudis kohale, et ega ma ju ei saagi tööle minna, sest praegu on ainult mõni nädal Horvaatiasse sõiduni ja siis tagasi tulles on varsti veel midagi ja siis on jälle ainult paar nädalat ärasõiduni ja kui ma siis eeldatavasi oktoobris tagasi tulen, siis tahan ma 2.detsembril Londonis olla ja 20 naelasele kontsertile hüpata;) Kurat, oleks kõik need asjad järjest, siis poleks mingit probleemi. Kurat, et see suvi ka nii lühike peab olema!
Aa, eile käisin ma Johnny Deppi üle vaatamas. Kuna see oli vist ainuke "ööklubi", mis kolmapäeviti lahti, siis oli seal kohutavalt palju rahvast ja kahjuks ei saa ma aru, mis vahe on tavalise ööklubi sihtgrupil ja Johnny Deppi sihtgrupil.. Ainult üks asi vist: Superstaari Taavi oli ka Johnny's ;) Aga ta käis seal paar korda kitarriga edasi-tagasi ja läks vist ära suht kohe. Kuna me ei suutnud ära oodata, et midagi toimuma hakkaks (seal pidi midagi kontserdilaadset ka olema), siis jäi meil see kuulmata, kui üldse midagi kunagi algaski. Aga nüüd ma siis vähemalt tean.
Vahepeal võtsime Maailmas ühe kuuma šokolaadi, mis oli tõesti šokolaadist tehtud, mitte nagu enamustes kohtades tavaline kakao vale nime all. Ja Maailm oli üldse väha mõnus ja hubane koht:) Ma ei saa aru, kuidas saavad kaks kohta juba näiteks miljöölt ja hõngult nii erinevad olla, kui sisekujundaja on sama ja üks omanik ka. Arusaadav, et otstarve peakski nagu erinev olema, aga ma pean silmas just seda, et ühes oli tunda ajaloolist hubasust ja viimistletud ideid, teises aga suvalisi detaile ja ei midagi pilkupüüdvat. Kuigi ega Johnny nüüd nii kohutavalt jube (kui mu jutust kõlada võib) ka ei olnud tegelikult. Kuigi ma pole kunagi üheski ööklubis käinud, eeldan ma, et seal päris sellist muusikat ei lasta. Nii et muusikal polnud viga ja valgustus mõjus koostöös punase seinavärviga samuti suht kobedalt. Aga noh, eks see nägi rohkem baari/pubi/lounge'i moodi välja kui ööklubi moodi. Ja selles kategoorias ei olnud ta midagi omanäolist. Kui minust kunagi igapäevane baariskäija saab, siis võib seal täitsa käia. Apelsini mahl koos aprikoosilikööriga (väidetavalt) oli ka isegi joodav. Aga eks sellele on lõpetamisejärgsed istumised ka veidi maitsemeele tolerantsemaks muutumisel kaasa aidanud..:P
Ma mõtlesin, et ma lõpetamisest ei viitsigi rääkida. Peaaegu nädal möödas ka juba. Ma ei mäletagi enam ju! Ja seda osa, mis Vanemuises, Hugo kuju juures, hiljem koolis ja Wilde'is toimus, tead sa paremini kui mina ja loodetavasti aitad minulgi meelde tuletada, kui kunagi peaks vaja olema ja tuleb välja, et mu mälu (ehk seesama siin) ei saagi mind aidata. Aga Riinu juures toimuva kohta võin ma vaid öelda, et nende klass (8st inimesest 6 ehk enamus olid d-kad ja siis mina ja H.) on mulle algusest peale tundunud hoopis pingevabam ja eelarvamustevaesem kui meie oma (pean silmas seda enamust, keda viimases lauses pärast koma mainitud on), ja need paar tundi ainult süvendasid mu arvamust. Ja see, mis vahepeal "banketi" ajal aulas toimus, samuti. Mitu inimest meie klassist seal ennast tühjaks tantsis?! Peale iseenda nägin ma vahelduva eduga vist ainult ühte, kui ma ei eksi. Ülejäänud ajasid aatriumis niisama juttu ja sõid torti (oleksime ikka pidanud taskusse ka toppima;)) , olid üldse koolimajast kadunud või klatšisid-halasid-loputasid klassis eneseväärikust maha!
laupäev, juuni 23, 2007
ometi
Ma ei jõua ikka veel kirjutada. Sellest on tegelikult kahju, sest minu mälu kaua seda kõike kinni ei pea ja siis jääbki pool jäädvustamata.
Ja ma märkasin, et viimase seitsme postituse hulgast on neli tükki, mida ma pole publishdanud (oh mis sõna:P), sest need on lihtsalt mingid arusaamatud poolikud killukesed sellest, mida ma plaanisin kirjutada.
Aga OMETI on kool läbi!:) Ja ma kuigi ma olen tohutult väsinud, olen selle üle väga õnnelik.
Ja väikese hilinemisega ka üks kohustuslik pildike kellegi teise fotoaparaadist ja albumist pätsatud. Nagu näha pole valgus just kõige õnnestunum..
Ja ma märkasin, et viimase seitsme postituse hulgast on neli tükki, mida ma pole publishdanud (oh mis sõna:P), sest need on lihtsalt mingid arusaamatud poolikud killukesed sellest, mida ma plaanisin kirjutada.
Aga OMETI on kool läbi!:) Ja ma kuigi ma olen tohutult väsinud, olen selle üle väga õnnelik.
Ja väikese hilinemisega ka üks kohustuslik pildike kellegi teise fotoaparaadist ja albumist pätsatud. Nagu näha pole valgus just kõige õnnestunum..
pühapäev, juuni 17, 2007
kõik on perfecto, kui mitte mõelda
Kuna ma sain üle pika aja arvutisse, siis oli postkast igasugust prahti täis. Nende hulgas leidus ka järjekordne Tickle'i pakkumine teha mingit tasuta testi. Ja mulle meeldib neid täpikesi sinna märkida, sest see pole midagi keerulist ja puudub võrdlusmoment kellegi tuttavaga. Ei teki tunnet, et issakene, tema(!!) sai kirjandi eest nii palju, aga ta on ju muidu jummala tumba!! Pärast totaalset enesehinnagngukrahhi on mulle kohutavalt vaja selliseid lauseid: You scored higher than 97% of other test takers. Aga ka nende puhul ei tohi mul lasta mõtlema hakata, et umbes 80 % testi tegijatest on need toredad "Stupid Americans"'i esindajad, 15 % vajutasid hunniku vastustest niisama huupi sõnu lugemata ja 2 % on need, kes on põhimõtteliselt samas kaalukategoorias, kus mina. Nii et ei mingit ego tasakaalustumist ega lohutust.
Kuidas lülitada ajus välja see nupp, mis pidevalt võrdleb kõike kõigega? Sest lihtsalt numbritel ei oleks mingit tähtsust ja tähendust ega masenduma panevat jõudu. Ja seda nuppu võiks vajutada ka kõigil nendel, kellele ma ei taha oma tulemusi öelda.
Ja kui keegi räägib mulle veel kunagi keelelisest andekusest, siis olen ma sunnitud talle mõningasi vigastusi tekitama!
Kuidas lülitada ajus välja see nupp, mis pidevalt võrdleb kõike kõigega? Sest lihtsalt numbritel ei oleks mingit tähtsust ja tähendust ega masenduma panevat jõudu. Ja seda nuppu võiks vajutada ka kõigil nendel, kellele ma ei taha oma tulemusi öelda.
Ja kui keegi räägib mulle veel kunagi keelelisest andekusest, siis olen ma sunnitud talle mõningasi vigastusi tekitama!
piiiiidu-pidu
Oeh. Täna tahan ma vinguda.
Mu jalad on kolm päeva katkise tallaga ketsidega ringi tatsumisest läbi vettinud ja villis.
Ja mu käsi on telgi vedamisest valus.
Mu juuksed haisevad lõkkesuitsu järele, sest ma pole veel viitsinud neid ära pesta.
Ja ma vihkan, et kõik inimesed räägivad kogu aeg eksamitulemustest. Õigemini seda, et need neil minu omadega võrreldes nii head on, et mul on tahtmine järgmisel aastal vähemalt 2 eksamit korrata.
Aga mulle meeldis öösel pimedas paadiga järvel sõita ja vaadata, et me kogemata Lätti ei jõuaks.
Ja mulle meeldisid mõned seal peetud vestlused.
Ja mulle meeldis, et klassivideost tuli välja mõningaid fakte, mida ma ei teadnud, inimeste kohta, keda ma ei tunne.
Ja mulle hakkas tunduma, et mul pole tegelikult vist ühegi klassikaastalse vastu midagi. (Isegi liiga ambitsioonikate.)
Kokkuvõttes olen ma väsinud ja ootan päeva, mil ma saaks end täiesti välja magada. Ehk kunagi räägin ka seda, mis toimus.
Mu jalad on kolm päeva katkise tallaga ketsidega ringi tatsumisest läbi vettinud ja villis.
Ja mu käsi on telgi vedamisest valus.
Mu juuksed haisevad lõkkesuitsu järele, sest ma pole veel viitsinud neid ära pesta.
Ja ma vihkan, et kõik inimesed räägivad kogu aeg eksamitulemustest. Õigemini seda, et need neil minu omadega võrreldes nii head on, et mul on tahtmine järgmisel aastal vähemalt 2 eksamit korrata.
Aga mulle meeldis öösel pimedas paadiga järvel sõita ja vaadata, et me kogemata Lätti ei jõuaks.
Ja mulle meeldisid mõned seal peetud vestlused.
Ja mulle meeldis, et klassivideost tuli välja mõningaid fakte, mida ma ei teadnud, inimeste kohta, keda ma ei tunne.
Ja mulle hakkas tunduma, et mul pole tegelikult vist ühegi klassikaastalse vastu midagi. (Isegi liiga ambitsioonikate.)
Kokkuvõttes olen ma väsinud ja ootan päeva, mil ma saaks end täiesti välja magada. Ehk kunagi räägin ka seda, mis toimus.
neljapäev, juuni 14, 2007
piiridega vabadus
Vabaduseta vabadus on väsitav. Ja homme on jälle minek. Pole saanudki kirjutada, sest arvuti oli mõned päevad kapitaalselt haige ja ega ma kodus just ka polnud. Eks ma pärast kirjutan, kuidas koogisöömine ja klassiga metsas müttamine läks:) Kui ma kohale jõuan, sest praegu pole aimugi, kas ma pean homme kell 7 bussi peal olema, või hoopis 17...
Ma luban, et ma kaon kunagi täiesti nii ära, et mitte keegi ei tea, kus ma olen, ja minuga pole võimalust ühgendust saada! Ainult, et keegi seda mulle meelde ei tuletaks.. :P
Ma luban, et ma kaon kunagi täiesti nii ära, et mitte keegi ei tea, kus ma olen, ja minuga pole võimalust ühgendust saada! Ainult, et keegi seda mulle meelde ei tuletaks.. :P
pühapäev, juuni 10, 2007
blank
Hmh, maal käimine (edasi-tagasi sõitmine mingite poepeatustega) võtab terve päeva ära. Lihtsam ja vähem aeganõudev oleks lihtsalt mõneks ajaks sinna jäädagi. Aga iga päev on midagi siin ära teha vaja, nii et ei saagi jääda. Praegu vähemalt. Aga kui paberi järgi elu algab, siis saab ehk.
Täna olevat mingi mööduv noormees mu värava ees heina niitva venna käest küsinud, et kui palju eest ta maja maha müüks. Õnneks tabas too öelda, et maja pole müügiks. Aga näedsa, see vist tõestab, et on veel üksikuid inimesi, kellele meeldib korralagedus ja kes ei vihka puid. Või just vastupidi, et see talle absoluutselt ei meeldi, aga seda saab ainult siis ära kaotada/koristada, kui see tema oma on.
Kurat, kell ei ole veel nii palju, et mul absoluutselt sõnad sõrmest välja ei peaks tulema. Kohutav uni on. Tahaks lihtsalt 20 tundi järjest magada, aga koguaeg on kellelgi mingid plaanid, millega arvestada tuleb. Ja kui ma ära kaon, siis olen jälle vastutustundetu, egoistlik ja maiteamiskõikveel.
Ma ei tunne tegelikult isegi mingit pingelangust või eufooriat, et kõik läbi on. Lihtsalt väsimus on. Mitte midagi muud. Ja siis ma üritan endale koguaeg meelde tuletada, et läbi on. Ja sellepärast alustan igat kuradi blogi sissekannet või kirja a la "oh jee, elu algas täna". Ainult mõistus ütleb, tundeid pole. Ja kui väsimusest mõistus ka otsa saab, siis on sitasti. Nagu praegu.
Täna olevat mingi mööduv noormees mu värava ees heina niitva venna käest küsinud, et kui palju eest ta maja maha müüks. Õnneks tabas too öelda, et maja pole müügiks. Aga näedsa, see vist tõestab, et on veel üksikuid inimesi, kellele meeldib korralagedus ja kes ei vihka puid. Või just vastupidi, et see talle absoluutselt ei meeldi, aga seda saab ainult siis ära kaotada/koristada, kui see tema oma on.
Kurat, kell ei ole veel nii palju, et mul absoluutselt sõnad sõrmest välja ei peaks tulema. Kohutav uni on. Tahaks lihtsalt 20 tundi järjest magada, aga koguaeg on kellelgi mingid plaanid, millega arvestada tuleb. Ja kui ma ära kaon, siis olen jälle vastutustundetu, egoistlik ja maiteamiskõikveel.
Ma ei tunne tegelikult isegi mingit pingelangust või eufooriat, et kõik läbi on. Lihtsalt väsimus on. Mitte midagi muud. Ja siis ma üritan endale koguaeg meelde tuletada, et läbi on. Ja sellepärast alustan igat kuradi blogi sissekannet või kirja a la "oh jee, elu algas täna". Ainult mõistus ütleb, tundeid pole. Ja kui väsimusest mõistus ka otsa saab, siis on sitasti. Nagu praegu.
reede, juuni 08, 2007
elu algab täna
Oeh, ma mõtlesin täna kohe palju kirjutada, aga nüüd on tuju hoopis kõike muud teha. Sest nüüd ma ju saan!:D
Ja ega mul seda, mis koolis toimus, polegi vaja siia kirjutada, sest sina ju tead juba, ja mäluks kirjutasin ma juba paberkandjal blogi, kui ma arvutisse ei saanud.
Igatahes mõjub pärast eksameid šoppamine väga hästi:P Ses mõttes, et on alati tulemuslik. Sest siis on tunne ühest küljest jube kehv, ükskõik kui hästi eksam ka läks, ja samas on kergendus, et see möödas on, ja siis tahaks kõige selle leevendamiseks midagi ilusat/toredat/mugavat/meeldivat omada:) Ja eriti tore on, kui mingid üliüliallahindlused müüvad üksikuid allesjäänud numbreid ja need täiesti kogemata ka selga mahuvad:) Nii et ma sain endale mingid üliümber teksad, mille jalgaajamine on aeganõudev ja liigsöömise korral lausa võimatu, aga kuna ma sain nad 79 krooni eest, siis... Ja ära küsi, kas eesti või rootsi krooni!:P
Aga kuna keegi suutis mind poes olles tujust ära ajada, siis koju jõudes turtsusin ja läksin tagurpidi välja tagasi. Ostsin esimest korda alkoholi:P Ma ise ka imestasin, et alles nüüd, aga tavaliselt olen ma lihtsalt õigel ajal dokumentideta olnud ja liiga korralik, et ilma ostma hakata. Aga nüüd ei küsitudki:(
Ja kui siis koju tulin, siis tuuseldasin kogu oma sokisahtli laiali. Viskasin kõik sokid, millele võib lähima aja jooksul auk sisse kuluda, minema ja sahtel sai praktiliselt tühjaks (kusjuures, prügikott sai täis). Enne polnud võimalik teda liigutada, sest pooled sokid punnisid sahtlipraost välja:P Nii et nüüd olen peaaegu sokitu. Ja endiselt pole mul ühtki ühevärvilist sokipaari.
Kuna ma olen nii kuradi laisk, siis ma viskasin minema ka kõik sokid, millel mingi õmblus lahti on tulnud nagu varvassokkidele tavaline. Siis mõtlesin küll, et vanasti parandati ja lapiti ju kõike - sokke, sukki, kalosse(!), isegi vihmavarjuparandused olevat täiesti laialt kasutusel. Ma tahaks näha inimest, kes tänapäeval vihmavarju parandusse viiks! (Siinkohal on ehk oodata täiendavaid kommentaare värskelt Freudi-asjatundjalt? Ja sukkade koha pealt võib tõstatada selle Teringu-Salo lemmikteema "Naise kolm K'd" :P)
Aga see ei ole üldse mõnituseks või õrritamiseks, et näedsa, mul sai läbi ja ma joon nüüd jäätise kõrvale veini, sina õpi. Tegelikult ma arvan, et sa ei loe seda. Vähemalt enne kolmapäeva küll mitte.
PS! Tack så mycket, Lisa!;) Jag måste köpa din skiva nu..
PPS! Mu kõige suuremad tänud ülimalt käepärasele, töökale ja abivalmile kaaslasele! Ilma temata poleks ma hakkama saanud, sest kohati oli ta ainuke, kelle käest nõu küsida:)
Täna on Ephemera tuju. BYE! ;)
Ja ega mul seda, mis koolis toimus, polegi vaja siia kirjutada, sest sina ju tead juba, ja mäluks kirjutasin ma juba paberkandjal blogi, kui ma arvutisse ei saanud.
Igatahes mõjub pärast eksameid šoppamine väga hästi:P Ses mõttes, et on alati tulemuslik. Sest siis on tunne ühest küljest jube kehv, ükskõik kui hästi eksam ka läks, ja samas on kergendus, et see möödas on, ja siis tahaks kõige selle leevendamiseks midagi ilusat/toredat/mugavat/meeldivat omada:) Ja eriti tore on, kui mingid üliüliallahindlused müüvad üksikuid allesjäänud numbreid ja need täiesti kogemata ka selga mahuvad:) Nii et ma sain endale mingid üliümber teksad, mille jalgaajamine on aeganõudev ja liigsöömise korral lausa võimatu, aga kuna ma sain nad 79 krooni eest, siis... Ja ära küsi, kas eesti või rootsi krooni!:P
Aga kuna keegi suutis mind poes olles tujust ära ajada, siis koju jõudes turtsusin ja läksin tagurpidi välja tagasi. Ostsin esimest korda alkoholi:P Ma ise ka imestasin, et alles nüüd, aga tavaliselt olen ma lihtsalt õigel ajal dokumentideta olnud ja liiga korralik, et ilma ostma hakata. Aga nüüd ei küsitudki:(
Ja kui siis koju tulin, siis tuuseldasin kogu oma sokisahtli laiali. Viskasin kõik sokid, millele võib lähima aja jooksul auk sisse kuluda, minema ja sahtel sai praktiliselt tühjaks (kusjuures, prügikott sai täis). Enne polnud võimalik teda liigutada, sest pooled sokid punnisid sahtlipraost välja:P Nii et nüüd olen peaaegu sokitu. Ja endiselt pole mul ühtki ühevärvilist sokipaari.
Kuna ma olen nii kuradi laisk, siis ma viskasin minema ka kõik sokid, millel mingi õmblus lahti on tulnud nagu varvassokkidele tavaline. Siis mõtlesin küll, et vanasti parandati ja lapiti ju kõike - sokke, sukki, kalosse(!), isegi vihmavarjuparandused olevat täiesti laialt kasutusel. Ma tahaks näha inimest, kes tänapäeval vihmavarju parandusse viiks! (Siinkohal on ehk oodata täiendavaid kommentaare värskelt Freudi-asjatundjalt? Ja sukkade koha pealt võib tõstatada selle Teringu-Salo lemmikteema "Naise kolm K'd" :P)
Aga see ei ole üldse mõnituseks või õrritamiseks, et näedsa, mul sai läbi ja ma joon nüüd jäätise kõrvale veini, sina õpi. Tegelikult ma arvan, et sa ei loe seda. Vähemalt enne kolmapäeva küll mitte.
PS! Tack så mycket, Lisa!;) Jag måste köpa din skiva nu..
PPS! Mu kõige suuremad tänud ülimalt käepärasele, töökale ja abivalmile kaaslasele! Ilma temata poleks ma hakkama saanud, sest kohati oli ta ainuke, kelle käest nõu küsida:)
Täna on Ephemera tuju. BYE! ;)
kolmapäev, juuni 06, 2007
Ma ei kirjuta siia enne midagi, kui eksam on möödas. Sest kirjutamine võtab mul kaua aega. Ja tänane päev läks niigi tutitamise nahka. Kuigi ma ei saa öelda, et mulle meeldinud poleks:)
Ma ootan nii kohutavalt, et tuleks reede õhtu ja kõik oleks möödas... Ja see on jube kui kõik igal sammul REKKi saadetud sõnumitest või muust siukesest räägivad!
Ma ootan nii kohutavalt, et tuleks reede õhtu ja kõik oleks möödas... Ja see on jube kui kõik igal sammul REKKi saadetud sõnumitest või muust siukesest räägivad!