Vot täpselt selline tunne on küll. Täna on esimest päeva lumi maas ja minul on tunne nagu oleks ma juba nädalaid kusagil eraldatuses elanud ja mitte ühtki inimest näinud (sellepärast pole vist olnud ka tahtmist kirjutada). Selline Kuutamolla-meeleolu on ka, vaatasin kaks filmi ära. Esimene oli mingi suht mittemidagiütlev mustvalge rootsi klassika ja teine oli "High Fidelity", milleni olen korduvalt üritanud jõuda, aga alles nüüd õnnestus. Sobis mu meeleollu nagu rusikas silmaauku, kahju ainult, et nii ruttu otsa sai. Lõppes nii järsku ära, et ma ei saanud arugi, et juba läbi on.
Praegu jäin kogemata aknast välja vahtima, mul seisab ju arvuti praktiliselt akna ees, nii et pole just keeruline oma pilk hoopis õue ära kaotada. Mingid väikesed mõttetud mardikad muudkui sibavad ringi ja arvavad, et nad polegi mõttetud. Või õigemini loodavad vist. Endal silmad säravad peas nagu laternad. Sellest vist säravadki. Lootusest mitte olla mõttetu.
"Kuid unistusel millestki ebatõenäolisest on oma nimetus. Me nimetame seda lootuseks." - "Apelsinitüdruk"
Ehk on see kõik vaid hingedepäevast...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar