Tagasi

Mulle miskipärast tundub, et ma olen juba kõike ja nii palju reisist rääkinud, nii et enam pole mõtet, aga lihtsalt enda jaoks tuleks ka kirja panna, sest see siin on minu mälu. Ja lisaks veel mõni märkmik-vihik, mis parajal hetkel kaasas on.

Please mind the gap!:P Mõlemas mõeldavas mõttes. Kuigi selles, mida mina rohkem silmas pean, teda tegelikult ei kasutata.. Anyway, London oli kasulik. Tüüpilistest turismipunktidest ma ei räägi, pigem suvalistest meeldejäänud seikadest.

Maailm on jätkuvalt väike ja kahaneb veelgi. Kui tõenäoline on, et täiesti kogemata satub ühest klassist mitu inimest sama bussi peale, mis viib nad lennujaama, et istuda sama lennuki peale? Ja siis kohale jõudes satud lennujaamast linna sõites samasse bussi noormehega, kes kunagi mitte päris kümme aastat tagasi(aga umbes) sinuga koos trennis käis.. Aga ega selle peale ma eriti ei üllatunudki. Pigem selle peale, et on veel inimesi, kes tunnevad ära inimesi, kellega pole aastaid kohtunud ja tegelikult pole kunagi eriti suhelnudki. Mälu nägude peale - see ainuke mälu, mis minul on. Tuli välja, et ta töötab praegu Londonis ja varsti läheb õppima ka. Palju rohkem ma minutiajase vestluse jooksul teada ei saanud.

Esimene värviline sõiduk, mis bussist möödus, oli suur Sainsbury keti veoauto, millel olid kirja "Try something new today" vahel nämmad apelsinid. Apelsinidest rääkides - lahtiste puuviljamüükide apelsinikuhilad on mulle lihtsalt vastupandamatud! Juba see iseenesest on minu jaoks välismaa linnade fenomen.

EasyJeti stjuuardid on väga lahedad! Nagu "Ühe miili klubist" pärit:P (Kuigi ma nägin ainult ühte osa.) See Barry sobiks jube hästi "minu juuksuri" boyfriendiks.
Maandumise ajal hakkas rahvas mitu korda liiga vara siblima ja oma pagasit urgitsema, kuigi seatbeldid pidid kinni olema ja siis pidi kapten korduvalt ütlema, et veel ei või püsti tõusta. Aga ta tegi seda kuidagi muhedalt, üldsegi mitte kurjalt. Ja kui me lõpuks maandunud olime, aplodeeris kogu lennuk:) Hästi mõnus õhkkond. Väljudes soovisid stjuuardid-stjuuardessid igaühele personaalselt häpisid jõule ja uut aastat väga siira moega. Sellise sooja suhtumisega sobisid ülihästi ka kõiksugused oranžid kostüümid ja istmekatted.

I realized that my English is even worse than I thought! Isegi see vähene, mida ma rääkima pidin, tuli ülisuure pingutuse ja tobedate vigadega suust välja, nii et...

Olen üllatunud, kui kiire õppimisvõimega sibling mul on! Kogu metroo- ja bussiliiklus kolme kuuga nii selgeks saada, et map'i pole praktiliselt vajagi..

Ma pole varem jõuluõhtul võõras Londoni majas end nii koduselt tundnud ja mõnuledes "Love Actually"'st samu kohti vaadanud, kus paar tundi tagasi ise kondasin. Tore:)

Pole välistatud, et ka mina (loomavihkaja!) kunagi vanatüdrukuna endale kassi võtan.. Naljakas on kedagi kutsuda sõnadega "Kurt, tule siia!" Eriti kui ta võib mõista(kuigi ma selles kahtlen) vaid bulgaaria keelt.

Ma ei jõua ära imestada, kuidas mõni inimene võib olla niiiii tähelepanelik, hoolitsev ja isetu! Ja tänapäeval on süümepiinade tundmine ka väga haruldane.. Mul on kohutavalt kahju, et riikidevaheliste tülide tõttu mõne inimese tulevik minevikus tuksi keerati:(

Ainuke koht, kus tumedanahalisi polnud, oli väidetavalt raamatupood. See polnud minu tähelepanek(sellest ka väidetavalt), sest mul pole nende vastu absoluutselt midagi. Pigem võib juhtuda midagi sarnast nagu "Crash"is, et neil on mingi paranoia ja nad arvavad, et neid diskrimineeritakse kuidagi heledanahaliste poolt ja siis tekitavad ise sellega probleeme. "Ühistransport on välja mõeldud mustanahaliste alandamiseks" - umbkaudne tsitaat filmist.

Ja see, et mõne aja pärast on kogu maailma rahvastik ühtlast tooni kreemjad, meeldiks mulle ka:)

Kui nüüd stiilsetest inimestest rääkida, siis neid oli ikka märgatavalt rohkem kui meil siin. Aga ikka hakkasid nad silma. Ühe, kes meile London Eye järjekorras pidevalt ette jäi, ristis Silja minu tulevaseks meheks. Tal oli küll see haarav nukrameelne ilme.. Emme arvates oli tal liiga suur nina. Milline jube perekond, eksju?! Üldse käisime me pidevalt kõiki kriitilise pilguga vaadates ringi ja kommenteerisime valjuhäälselt, eeldades, et eesti keelt neist keegi ei mõista. Vedas, ei mõistnudki. Või vähemalt ei näidanud välja, et mõistis.

Tagasi tulles oli lennujaamas muhe check-in'i onu, kes jättis küll tüüpilise inglise pereisa mulje. Hääldas meie kõigi nimesid ja siis küsis, ega see väga meie kõrvadele haiget ei teinud ja kui ma ütlesin, et natuke tegi küll, siis üritas uuesti. Millegipärast tuleb neil alati välja midagi Sula ja Sulä vahepealset välja. Kuidas nad küll ei oska?!:P

Soovitused: Pane alati pass viimasel hetkel nii kinni, et jämedate näppudega piirionu peaks kolme korra passi läbilappamise järel sult küsima, kus pildiga lehekülg on!

Ära imesta, kui armas naabrineegripoiss õhtul pimedas rulluiskudega koperdades sinu akna alla prügikasti laiali tuhnima tuleb!

Ära imesta, et mõne maja esihoovis on teise korruse akendeni ulatuv prügihunnik - neil oli suurpuhastus ja prügiauto pole veel tulnud.

Mulle ei meeldi, kui mind sunnitakse küsima asju, mis on niigi igal pool siltidel või piletil kirjas! Nii et palun, ära palu mul kunagi seda teha!

Kui tabloole pole õigeks ajaks ilmunud värava täpset numbrit(mida pardakaartilt ammugi otsida ei tasu), siis tasuks minna vaatama, ega äkki juba pardale ei lasta. Tänu minule ei jäänud pooled toolidel mugavlejad lennukist maha:P


Oijah, mul on sõnadega ikka tõsiseid probleeme. Mulle meeldivad hirmsasti mitmetähenduslikud sõnad. Et igaüks saaks sealt välja lugeda seda, mida parasjagu tahab. Et oleks võimalus asju mitut moodi näha. Näiteks Londoni ülekäiguradade juurde kirjutatud "Look right" on nii lihtne käsk vaadata paremale ja samas viide kogu maailma näilikkusele ja maskistatusele.
Äge meeletuks ja hingetuks tegev üllatus;) Ega selliseid sõnu just väga palju ole ja ehk just sellepärast on mul kogu aeg raskusi õige sõna leidmisega. Igal sõnal on ju kindel tähendus ja pole üldse õige kasutada esimest ettejuhtuvat sõna, mis enam-vähem sobib, sest siis on tähendus kohe teine. Tõlkides osutub asi aga veel hullemaks, sest kui vastavat sõna lihtsalt ei olegi olemas, siis jääbki lihtsalt ütlemata. Sest iga detail ja nüanss loeb(see matters mõttes lugema)!

Mul tekkis ükskord oma väsimust analüüsides küsimus, et mis on sõna füüsiline vastand? Loogiline oleks, et vaimne, eksole? Aga kui mõtlema hakata, siis kuhu hingeline jääb? Sest vaimne on ju vaid mõistuslik? Ja mis sõna on ühend hingelisest ja vaimsest?

Ja pealkirja "Tagasi" võib samuti lugeda mitut moodi. On vaja seletada kuidas? Ma arvan, et pole, aga, noh, nii igaks juhuks: 1) et olen tagasi; ja 2) et tahan tagasi. Loodetavasti on olemas ka kolmandad variandid.