Mulle tundub täiesti mõttetu raisata 6 tundi(praktiliselt terve kooli- või tööpäev ju!) oma elust tegevusele, millest pole kellelgi kasu ja tänu millele peab mõni inimene veel oma aega ka raiskama. Tegevusele, mis on harjutamine tegevuseks, mis on sama mõttetu. Jutt käib proovikirjandist, kui veel aru polnud saada. Ok, mu oma viga, et ma nii aeglane kirjutaja olen, et ainult natuke alla 6 tunni aega läks, aga see pole point. Asi on selles, et kui kirjandi kirjutamine on nii kuradima kindlate reeglitega, et ma ei saa kirjutada sellest, millest tahaks ja nii nagu tahaks, vaid pean kirjutama seda, mida mult eeldatakse ja nii nagu tuleb ühte formaalset, isiksusetut ja kuiva teksti kirjutada, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui on käsk kirjutada selle totra stiiliga "Tänapäeva ühiskond...", aga tegelikult märgitakse see ära kui "lame stiil" ja oodatakse, et ma laoksin igas lauses järjest fakte ja kasutaksin "Tõe ja õiguse" näiteid, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui ligi pool klassi valib sama teema, sest see on ainuke, kuhu saab vähegi oma arvamust ja emotsiooni sisse panna, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui ma lõpuks olen oma puhtandi suure hädaga valmis saanud ja üritan seda üle lugeda, siis piisab mulle kolmveerandist leheküljest, et naerukrambid saada ja paber suure kiiruga õpetaja lauale visata ja ukse taha naerma joosta!
Vähemalt oli mu teema number 8. Ainuke, mis kogu selles tsirkuses tore oli:)
Lõpetades oli väljas juba pime. Mantel polnud kapis ära kuivanud. Taskus olevad asjad olid läbi ligunenud ja tassitäis sente-münte kleepusid, sest taskus oli ka lahtine nätsupakk...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar