Näedsa, kodus olles olen ma veel laisem kui Iirimaal. Ma pole mitu päeva muud teinud kui põhimõtteliselt ainult söönud ja telekat vahtinud ja niisama toas mökutanud. Nii palju siis eksamiks õppimisest... :S Või lugemisest või koristamisest vms. Kuigi noh, üks põhjus on ka selles, et ma lihtsalt ei oska kuskilt otsast alustada, sest teha oleks paaalju.
Homme õhtul loodan Lotmani filmi teist linastust näha ja kümneks Illegaardi minna. Natuke kultuursust ka üle pika aja:)

Ja kui see "prantslane" järgmisel aastal ka samamoodi öölaulupeol on, lähen ma kindlasti temaga rääkima! Või kui kuskil mujal niisama nägema juhtun ;)

Nüüd aga üritan lõpuks ühe filmi ära vaadata. See lint ootab mind juba kolm aastat.

suurt lindu oodates

Aeg läheb ikka kuradima ruttu. Praeguseks olen juba kaks tundi lennujaamas istunud ja pole veel tunnetki et igav võib hakata. Nii palju tahaks veel teha, aga aega pole kuigi palju enam jäänud. Ja und ei paista ka kusagilt. Eriti kui see trollimees nii kõvasti kolistab!:P Aga muidu on küll vaikne. Peale minu on veel kaheksa reisijat, kellest seitse magab või vähemalt silmad kinni lesib.
Mulle meeldivad lennujaamad öösiti, neis on mingi rahutu rahu. Tuletab meelde, et isegi inimesed, kes pidevalt ühest kohast teise tormavad, vajavad vahepeal puhkust. Ja nii ma tunnen, et ma polegi ainuke hädine, kes normaalselt kümme tundi und vajaks.

Aga aja ruttu minemisest - ma justkui mäletaks, kuidas ma pool aastat tagasi samas kohas olin:P Tegelikult on ju müsteerium siiani lahendamata. Ja nii ta vist jääbki.

Panen nüüd arvuti puhkama mõneks ajaks. Saab konte sirutada ja raamatut lugeda:) Sellised nö sunnitud ajaraiskamisolekud on mu meelest väga tervitatavad. Saab ometi mõned kuhjunud asjad ära teha, mida muidu ei raatsiks või viitsiks.

Eile käisime Cliffs of Moherit vaatamas - päris võimas. Kummaline, et mina sinna oma viimasel päeval jõudsin, tavaliselt on see üks esimesi kohti, kuhu turistid lähevad. Aga noh, mõned kohad jäid üldsegi lõpuks nägemata, nii et ...
Koju jõudes olin päris kutu. Kuskil üheteist paiku kukkusin ära, kuigi oli plaanis veel pidu kaema minna ja õue paar asja ära visata. Aga mis teha. Täna pole tunne kuigi palju parem. Ärkasin nagu naksti ilma alarmita jälle enne kaheksat üles ja pillun viimast kraami vastavalt kas prügikasti või kohvrisse. Tuba on imelikult elutu ja kõle, isegi oma väiksuses. Aga imelik, et täna pole mul külm. Ja esimest korda tundub, et vaade mu aknast paistvale roosades õites sireli moodi puule ja võilillelisele murule on päris armas. Ka siin on kevad.
Kuidagi alenderlik meeleolu on.

Ja raamat jäi ka pooleli. Pean tagasi viima. Jõudsin leheküljele 73. Esimene lugu sai läbi, teisest 4 lehekülge. Vaevalt ingliskeelset versiooni Eestis kuskil vedeleb, eestikeelsest rääkimata. Pealegi ma ei tahaks tõlkest tõlgitud raamatut lugeda. Aga see selleks.

Varsti näeme.

.

Täna oli tegus päev. Sain paki ära saadetud.
20 minutilise hilinemisega jõudsin Montse juurde lõunasöögile/netiproovile. Nende korter on netiauk igatahes...
Pärast seda viskasin plaadid-raamatud rmtkogusse ära. Tagasiteel Brown Thomasest möödudes peatusin jälle ühe Face2Face tüübiga rääkimiseks. Seekordne oli Dublinist ja sama asja raames nagu nädal tagasi Galways juba kuulnud olin. Ta oli väga üllatunud, kui tuli välja, et ma olen kõigi nendega (st Aafrika pimedate laste, kurtide laste, Iirimaa tänavainimeste ja kaks korda Iirimaa kehvadest peredest laste toetusetaotlejatega) juba rääkinud.
Sain Imasast paberi ka kätte. Denise oli väga kena ja kallistas ja soovis edu jms :) Ash oli tööl (sulgemas), nii et ajasime kümmekond minutit juttu (minu üllatuseks oli meil isegi millestki rääkida:P). Tuli välja, et Susan ei tööta ka enam Imasas, mis tähendab, et algsest koosseisust on alles ainult Ash. Ja talle tehti ka üle tee asuvas uues pitsakohast(kus enne Monika Fish&chips oli) supervisori kohale pakkumine. Säh siis. Kuue kuuga muutub nii mõndagi.
Helistasin Pacole! Lõpuks ometi:) Ja ta oli kohe-kohe linna jõudmas. Nii et käisime kohvil ja pärast läksime tema poole õhtust sööma. Küll on mugav, kui ühtki söögikorda ise valmistama ei pea:P
Homme lähen sõitu jälle. Või noh, viimast korda siis vast. Pole veel kindel kas Dingle'ile või Cliffs of Moherit vaatama, eks homme otsustame. Autoga saab ju:) Varahommikul üritan veel maksuametis asjad selgeks saada, siis peaks kõik hetkel hädavajalik aetud olema ja saab rahulikult hingata.
Aa, ja võimalik, et Paco saab mu lennujaama ära visata, kui kindlustuse korda saab. Tal on ka nüüd auto;) Nii et nendel, kes muretsesid, et äkki buss ikka ei tule jms, pole vaja enam pabistada! Kuigi noh, vahet ses mõttes pole, et kohale jõuan nagunii:P

Eks ta ikka naljakas ole, et inimesed lähevad aina ahnemaks, mida rohkem neil on.. Selle uudise peale poleks ime, kui Eesti õpetajad ka mässama hakkaksid, eriti neid hirmuäratavaid "eesti rahasse tõlgitud" numbreid nähes..

See you in a bit!;)

Blarney kivi on suudeldud. Ei ütleks, et aidanud oleks:( Aga park oli väga kena, loss ok ja maja oma erinevate stiilide kokkuköitmisega üsna huvitav (vahelduseks ka giidi suust kuuldud briti aktsenti:))
Õhtul läksime Corki ja otsisime mingit kultuurset tegevust, aga noh, esmaspäevasel päeval oli 2005 aasta Euroopa kultuuripealinnal pakkuda vaid ühte muusikali, kommertskino ja teine kino, milles lastud filmi me ka vaatama läksime (ja mis polnud üldse selline, nagu tutvustavate lõikude ja lollakate piltide järgi arvata võiks). Ööbisime samuti Corkis, üllatavalt kobedas hostelis! Aga ameeriklased on ikka matsid küll, midagi pole teha.
Kinsale'i sattusime parasjagu turupäeval ja pillimehed mängisid keset platsi oliivide ja juustu vahel. Aga lõbu ei kestnud just kuigi kaua, sest mõni mees otsustas jälle töinama pista ja jäi vait alles siis, kui me juba bussis istusime ja tagasi koju sõitsime..

Mõtelen hirmuga, mida ma nädala pärast samal ajal küll teha võiksin..

Olen viimasel ajal jooksus. Läbitud on Killarney, Inishmore ja Dublin. Dublinis oli päris tore. Eriti seltskond ja paar kohta;) Kesklinn tundus suht pisike.
Mul on tekkinud unehäired - ma ei saa hommikuti kauem kui kaheksani magatud (aga tavaliselt plõksavad silmad 6 milegagi lahti), isegi kui ei pea vara ärkama ja kuhugi tormama. Ametlikud asjad on kõik ripakil ja ootavad, et inimesed, kes oma tööga õideks ajaks hakkama ei saanud, selle nüüdki ometi ära teeksid. Aga olen arvestanud, et ei saagi mõnda asja enne tulekut korda ajada. Ja needki, mida saan, peavad ootama, kuni mina Cork-Kinsale-Blarney(-Cobh) reisilt tagasi olen jõudnud.

Enne kolmapäeva siia vaevalt midagi tekib. Ja kirjadele vastamisega on sama lugu.. Andestust.

vot

Waterford - v
Tramore - v
Ja ilm oli esimest korda lausa super!:D

Waterford oli tõeliselt ilus! Kui edetabelit koostada, siis asetaksin ta kohe Galway järele. Otsest põhjust (või üht kindlat), miks ta mulle meeldis, nagu polegi. Aga seal oli õhku(majad ei olnud igal pool otse keset tänavat, vaid oli ka kõnnitee:P) ja rohelust(näiteks People's Park oli võrratu!!), omapära(erinevad kunstipärased kujud jm lahendused, ebasümmeetria, erksiniste sukkpükstega tüdruk suure pappkastiga:P), ajalugu (vanim järjepideva asustusega linn Iirimaal, Reginaldi torn tundus ka huvitav), kultuuri (teater, kino, kunstimaja), nii vaikust kui suminat. Mõnus pagaripood, kus ostsin Waterfordile iseloomuliku saialise - blaa; hubane kohvikukene, kus ma oma elu parimat porgandikooki sõin.. Ja Eestit oli ka! ;)

Ainult väike valearvestus Tramore'is käimisega ajas mu vihale. Jäin varasemast bussist maha, mis tähendas, et pean kolm tundi järgmist ootama, mis tähendas, et plaanitud täpsed reisiarutelud ja Big Soy kontserdikülastus Limerickis jäi ära. Mis tähendas, et tuju langes natuke ja väsimus tegi mu veits torisevaks (kui buss 8 minutit hiljaks jäi, liitusin teiste torisemisega, et nii ikka ei saa, ja kui oodates minuga samale pingile mingi bhiku istus, siis ma palusin kuradit, et ta ometi kuidagi absurdselt mu vihasest näost välja ei loeks, et ma temaga juttu tahan ajada! :P). Bussis sõites ei saanud ma kuidagi paigal püsitud, igas asendis istudes oli seljal ja turjal väga paha ja jalad-käed tahtsid ära surra. Õnneks jäin viimasel pooltunnil lõpuks tukkuma ja kui buss Limerickis vastu äärekivi matsatas, tegin plaksti silmad lahti.
Mõtlesin, et lähen sellist teed mööda koju, et saan vilksamisi näha-kuulda, kuidas see bänd oma lõpuminutitel ka on. Tänavanurgale, kust midagi paistab, jõudes oli ukseesine tühi ja tundus, et uksed on kinni, nii et hakkasin koju suunduma, aga korraga astus Bernard trepile:) Kuigi ta mind nii kaugelt ära ei saanud tunda ega midagi, mõtlesin, et lähen ja küsin ikka, et kuidas siis õhtu oli. Ja tuli välja, et bänd ei esinenudki!:D Kuna nad olid Texasest ja midagi ootamatut juhtus, pidid nad oma tuuri lühendama ja kontsert jäi ära. Mul läks kohe tuju paremaks! Aga väljas oli juba jahe juttu ajada, nii et nad kutsusid mu sisse ja tegid teed:) Peale minu oli pubis parasjagu veel 4 inimest (lisaks W'le ja B'le):P Telekast jooksis poliitikasaade, muusikat ei mänginud - njaa, esmaspäevaõhtu. Mul tekkis ometi võimalus mõnelt iirlaselt pärida, et mis värk see on, et nemad ainukesena Lissaboni lepingu asja rahvahääletusega valida saavad/peavad ja et kuidas nad siis ka meelestatud on (kõigi nende vastuoluliste propagandaürituste tulemusel). Noh, ega nad väga huvitatud sellest just ei tundunud, aga vähemalt oli neil olnud plaanis ikkagi valima minna. Poliitika, ühiskonnaõpetuse teemad, geograafia. Kuuldavasti olevat Tramore iirlastele mingi Kauksi rand, nii et mu pahameel seal käimise mitte väga suure mõtte pärast vähenes veel veidi. Sain veel arvamusi, kuhu tasuks minna ja kuhu mitte, enamus läksid kokku mu enda omadega, nii et seda parem:) Pakuti isegi küüti, kui ma kuhugi lähemale ja üheks päevaks (E, T või äärmisel juhul K :P) minna tahan. Ja Sesame Street'i CD on ka tulekul. Lahe:)

Nii et kokkuvõttes läksin tuttu küll suure väsimusega, aga suht rahulolevana.

Turul käidud:) Turg nagu turg ikka - värvilistest puuviljadest ja auravast supist omaküpsetatud leibadeni, Nice'i botastest koledate kitliteni:P Mulle meeldib selle turu paigutus - kaupmehed on oma kohad sisse võtnud kaheksanurkse(või äkki 6 vms, ma pole üle lugenud) halli kivimüüri sees hoovil..


Kuna mul oli eile raamatukogutähtaeg, sii käisin täna rmtkogus ära. Joyce'i "Dubliners" oli tagasi toodud, kogemata jäi silm peale Yoshimoto raamatule "asleep" ja igaks juhuks võtsin Arani saarte kohta ka mingi teejuhi. Ja avastasin, et ma polegi muusikakogust midagi laenutanud. Uurisin siis, mis neil pakkuda on ja võtsin paar plaati rubriigist "iiri".

Kuna rmtk-st tulles oli päike väljas ja kell miski 11-12 paiku, siis istusin Artur's Quay parki maha ja asusin raamatut lugema. Aga üllatus-üllatus, mis siis pooleteise lehekülje järel taevast alla pladisema hakkas!! :S Nii et kobisin võimalikult kiiresti koju teki alla ja tarbin seda, mis raamatukogust sain. See igapäevane märgade jalgade ja riietega väljas tuule käes ja üleüldiselt külmas viibimine on mul lisaks krooniliselt tilkuvale ninale ka aeg-ajalt kaduva hääle tekitanud. Ja juba paar päeva on nägu pidevalt õhetav, kuigi punastamiseks pole nagu põhjust olnud..

Kuidagi sattusin uurima, et mis ma siis koju jõudes tagantjärele ära pean tegema-nägema. Tundub, et hooaeg hakkab läbi saama ja valikus polegi midagi väga meelitavat. NO ei paku hetkel midagi, Vanemuises on ikka suht sama kraam, mis ennegi(ok üksikuid leide võib ka olla), Draamateater on pea kõik välja müünud, Linnateatris on enamus reserveeritud või pahadel kuupäevadel ja nii edasi.. Selle võiks vast üritada piletit saada.

Tuleb välja, et Iirimaa on ainuke riik, kus toimub Lissaboni lepingu vastuvõtmise küsimuses referendum. Kõigis teistes hääletab parlament. Seda ma siin mõtlesin, et mispärast küll mulle tänaval "Vote NO for Lisbon treaty - Ireland deserves better!"-paber pihku pisteti..
Ja aitäh neile, kes otsustasid tema Iirimaale saata! Siin on palju kirkikuid, kus ta "praktiseerida" saaks.. Aga filmi tahan ma nüüd näha.

Ma kadestan rotte! Neil on parem mälu kui minul:(

Ja oh mis probleemid mõnedel küll on... :P

tik-tak

Athlone - v
Nenagh - v

:P
Kenad väikesed linnakesed, kus täitsa elatakse! Lisaks kirikutele ja pubidele on olemas ka koolid, postkontorid, politseijaoskonnad, kohtumajad, poed, kohvikud, pangad. Ja loomulikult kihlveokontorid;)

Mul on plaanis kunagi arvutiga Iirimaa kaart ära "linkida". Linnad, kus ma käinud olen ja pilte klõpsinud, tulevad paksus kirjas ja peale vajutades avaneb fotoalbum. Aga hetkel on see ainult ideetasandil. Ja minu arvutialaste oskustega jääb see kardetavasti veel kauaks nii.. Pealegi - ma pole ju veel midagi näinudki!

Ja transpordist/teedest : ...jeerum, ma ei oskagi kirjeldada kohe, seda peab lihtsalt nägema. Õigemini tagumikuga tunnetama. (Kuigi ega ma ei tea, kas Eestis just sama seis pole, seal ma liigun peamiselt vaid Tartu-Tallinn, Tartu-Valga ja Tartu-Viljandi lõikudel.) Ja kui mingi rekka vastu tuleb, pole nõrganärvilistel soovitatav aknast välja vaadata, sest enamus teid on siin justkui ühesuunalised ja ääres kohe kivimüür, nii et pole teepervele ka võimalik tõmmata.
Kas ongi normaalne, et buss sõidab (mitte ühel korral ja äpardusena, vaid nii peabki olema) 110 km pikkust maad 2 tundi? Ja kas on normaalne, et mõni buss jääb 29 minutit hiljaks? Kuigi nagu eelnevast teekirjeldusest järeldada võib - on jah normaalne! Nii et kokkuvõttes ei olegi võib-olla lennuki alternatiiv nii ebareaalne.

Söömisest ka. Kuigi ma olen üldiselt rohkem taimsele toidule ja kanale üle läinud, tuleb see vist rohkem laiskusest ja mugavusest. Täna aga ületas mu lihaisu laiskuse ja läksin ostsin poest käntsaka Irish beef'i ja praadisin ära. Kuradi hea oli:P
Ja kui juba toidu juure olla, siis bussijaamast tulles nägin tee peal Keith'i. Õigemini tema nägi mind, mina maadlesin tuules-vihmas oma kapuutsiga ja üritasin valest kohast teed ületada.. Ta tuli kohe kallistas ja tundus hoopis-hoopis positiivsem ja eluga rahul:) Kui jutuga meie ühise endise töökoha juurde jõudsime, mainis ta kuidagi, et L. on üks ikka tõeline bitch (ta seda muidu niisama igaühe kohta ei loobi, nagu ingliskeelsetest inimestest oletada võiks). Mul tuli esimese asjana suust välja "Ma juba ammu ootasin, et keegi selle nii otse välja ütleks!:) ". Sest tegelikult ma tean, et väga paljud mõtlevad täpselt sedasama:D

Homme on mu esimene vaba laupäev alates 10.novembrist (kui puhkuse oma mitte arvestada)! Mille puhul ma kasutan ainukest võimalust, et näha, mida Milk Market endast tegelikult kujutab:)

if you

Nagu pea iga päev jooksis tänagi taevast vesi suurema vooluga kui meie dušist (mis ei ole tegelikult mingi vapustav saavutus, onju), nii et välja viitsisin end alles kella viie ajal vedada. Kolasin mööda tänavaid, kus kunagi varem käinud polnud. Tuleb välja, et mõnda kohta saab teist teed pidi ka, kõik tänavad ei olegi tupikud;) Minust kimas mööda huilgav politseiauto. Tunni aja pärast ja hoopis teises kohas nägin pealt kuidas üks kiirustav hall auto kirsipunasele, kes valgusfoori taga oma aega ootas, tagant sisse sõitis. Keegi väga mõlke ei saanud, lihtsalt naeruväärne kobadus. Mina põgenesin sündmuskohalt:)
Kui tagasi kesklinnas olin, nägin matuseid. Mõtlesin, et imelikult hiline (millalgi pärast 8 pm) aeg selleks. Kusjuures, see on juba mitmes kord, kui Iirimaal matuseid näen, aga pulmi pole kordagi juhtunud nägema(või mu mälu blokib lihtsalt?). Samas, igasugustel lühiajalistel viibimistel näiteks Horvaatias ja Inglismaal (võib-olla kuskil veel, aga ei mäleta, ja varem ma ei osanud seda tähele panna) nägin nii pulmi kui matuseid. Ja kas ma Veneetsias ka mitte pulmi ei näinud? Kuigi noh, ma üldse imestan, et mõned inimesed siin siiski abielus on, ma küll oma pulmapäeval lirtsudes ringi ei tahaks sibada. Pealegi polevat siin aasta jooksul ühtegi lühikese varrukaga väljaskäimise ilma olnud, nii et... Ja ainult "toas" peetud pulmad pole ju ikka nagu päris. Aga see selleks.
Kui kodust paari minuti kaugusel olin, vuras undav kiirabiauto mööda.

Lugesin just "krokside" kasulikkusest:P Minu jaoks olid nad siiani lihtsalt vanaldaste turistide "olenpiisavaltnoorneoonrohelistejalatsitejaoks" moeröögatus. Mul oli paar päeva tagasi just tahtmine endale mingid kirju mustriga või ka lihtsalt erksavärvilised kingad muretseda, vahelduseks mustadele ja mustadele ja mustadele ja pruunidele ja mustadele ja mustadele ja mustadele ja valgetele, beežidele ja mustadele, mustadele, mustadele. Ok, tegelt mul küll nii palju jalatseid ei ole. Õnneks:D Ja kõik mustad on piisavalt ribadeks kantud, et nad lähiajal prügikasti lennutada. Siis võib Crocsid asemele võtta:)

Homme lähen Athlone'i. Pidavat kena ajalooline linnake olema. Aga kuna siin on ühistranspordiga nii nagu ikka (loe: nii nagu Eestis või hulleminigi..), siis tulen tagasi viimase bussiga, mis väljub 17.25!

Sattusin kogemata siukesele pildile peale:
Läheb tänase märguse ja eelmise kirjutise lõpunootidega hästi kokku mu meelest.

time to move on

Täna oli mu viimane tööpäev! Ainult lõunaaeg 12-4ni. Millest kokkuvõttes umbes tund aega oli elektrikakestus ka! :P Pool tundi oli täitsa pime, terve tänavablokk. Üle tee oli elekter olemas. Ja siis pool tundi käis elekter iga paari minuti tagant ära ja tuli jälle tagasi. Tööta sa siis niimoodi, kui kohvimasinad-külmkapid jms, arvutid ja telefonid ei tööta, liftid ka mitte. Ja inimestele tuleb öelda, et iga hetk võib elekter jälle ära minna, nii et ma ei tea, kas teil on väga mõtet üldse maha istuda:P Aga noh, lõbus oli. Kogu staff võttis korraga lõunapausi ja üritas küünlavalguses kogu deli-kraami hävitada, sest noh, külmkapp ju ei tööta ja söök läheb halvaks:P

Kui mul oli veel 6 minutit tööaja lõpuni jäänud, vaatasin iga 20 sekundi tagant kella ja valmistasin endale "viimse söömaaja" - strawberry cheesecake & latte. Ja kuna kahele inimesele nagunii tegevust ei olnud, siis sain lausa paar mintsa varem lõpetada ja oi, mis tempoga ma siis trepist alla jooksin.. Hea, et keegi ette ei jäänud:D Kui ma seal oma magustoitu nautisin, Duffy parasjagu "...I'm leaving you for the last time..." taustaks laulmas, tuli Ciara Imasa kotikesega - nad tegid mulle kingituse:)
Kaardi sisse olid igasugused inimesed (kellest mõnega ma pikemat juttu kui "täna on tomatisupp" pole ajanud) siis midagi kirjutanud, a la "Et sul hästi läheks". Kena. Naljakas :P Ma just eriti ei oodanud sellist asja-ei tulnud nagu ette, et enne mind minejad lahkumiskingitusi oleks saanud.. Aga eks ma olin vist esimene inimene, kes oma soovil ära otsustas minna ja nendega siiski head suhted säilitas. Khmm :P
Ash'iga vahetasime meiliaadresse. Talle meeldis see lõhn, mis mulle kingiti. Soovitasin tal ka tulema tulla, saab endale ka;)

Ja siis mu kõrvallauda istus üks püsiklient, ~55 naine, kes alati ainult kannutäie teed tellib. Küll ta oli alles kurb, et ma ära lähen:P Ja imestunud, et mitte "tagasi Poolasse", kuigi olen talle vähemalt neljal korral Eesti ja Poola erinevust seletada püüdnud:P Ja et Eesti on tegelt umbes 3 tunni kaugusel, mitte teiselpool Venemaad:P

Veits varem sattusin ühe teise põhimõtteliselt samasse kategooriasse käiva, kuid mittepüsikliendiga vestlema. Tuli välja, et ma olla teine eestlane, keda ta "tunneb" (tema jaoks ei käinud eestlased aga üldsegi poolakate ja leedukatega ühte patta). Ta ütles, et George'i (mis otse meie kohal, st teisel korrusel asub) restoranis pidavat mingi väga handsome eestlane töötama. Ta olla seal tihe külaline, teadis täpselt tolle eestlase tööaegu isegi:P


Kusjuures, olin mingil pimedusjärgsel vaikusehetkel kassa kõrvalt ühe hea vormistusega ja korralikus inglise keeles CV leidnud (vahelduseks igasugustele pakistani ja slovakkia inimeste omadele, mida meil oma 30 tükki kausta vahel). See kuulus ühele rootsi tüdrukule, kes oli varem mitmetes restoranides ja söögikohtades töötanud! Ma vaatasin kohe, et oh, selle ma võtaks küll enda asemele:D Ja kui mina oma kooki õgisin, tegi Nessa temaga intervjuud. Minu üllatuseks nägi Linda väga normaalne (minu, mitte siinsete kriteeriumite järgi;P) välja - meikimata, igapäevastes tavalistes riietes, skandinaaviapäraselt loomulikud blondid juuksed hobusesabas. Nad pidavat tal proovida laskma. Kena.

Huvitav, kas ma homme saan ometi kord kauem kui kuueni magatud... Ja homme plaanin üldse lösutamispäeva teha. Igasuguseid maakaarte ja turistiraamatuid lapata. Ussisõnu lugeda. Kasti teist korda ära pakkida. Ja kui ilus ilm on, teeks mingi tiiru veel läbikäimata äärelinna rajoonidesse. Fotodega peaks ka midagi ette võtma..

Vajan süsteemi. Siinmaal saadakse see saatest "Not enough hours" :P
Point on selles, et tuleb õigetpidi mõelda. "I would like to do this but I'm not sure if I'm good enough" digimuutub "I'm not sure if I'm good enough but I'd like to give it a go." Märkad erinevust? Miskipärast tuleb mulle ikka meelde, kuidas ma kuuendas klassis inglise keele tunni jaoks neid if-lauseid endale selgeks üritasin teha, ja siis kui töös oli lause teistpidi kui õpitud näites, pidin ma selle mõttes samapidiseks pöörama, et vigu ei teeks. He will sing if you ask him;)

Bye now.

Ebatähtsad uudised:

Ma sain kasti:) Õigemini võtsin. Teipisin seda siis pool tundi ja täitsin asjadega, mida ma enam siin olles nagunii ei kasuta. Täpselt mahtus kõik ära. Või noh, ainult natuke jäi puudu:P Kujutan ette, kuidas ma selle täidetud kastiga postkontori poole siban... :S Kaalust pole mul praegu aimugi:)

Kuna täna oli tööl hiirvaikus ja ma olin alates poole kolmest üksi kuni sulgemiseni, siis sain õige cappuccino tegemist harjutada(ilusa mustriga ja puha:)), tavaliselt pole ju kunagi aega. Ma ei tea, kas tuli liiga lahja või oli mul täna midagi viga, aga ma jõin selle ära ka:) Täitsa hea oli. Ja kõhus ei hakanud ka keerama! Nüüd lürbin siin kaasa tehtud latte't, millele tilga Vana Tallinna kreemlikööri sisse törtsasin.. nagu Bailey's coffee. Kes teab, minust võib veel kohvijooja saada;) Eestisse jõudes muretsen endale õige espressokannu (sest noh, masinad on ikka retsi hinnaga..), ja piimavahustaja on ka olemas, nii et siis teeme kohviõhtuid:D Või noh, vähemalt kunagi, kui mul kollase külmkapiga katusekorter on..

Kui ma suure hurraaga oma toas kasti pakkisin, tuli üks naabermaja Sarah tuttav/kolleeg meie tühja tuba üle kaema. Tema maja olevat kas eile või üleeile maha põlenud, nagu ma pärast Adeline'ilt kuulsin. Minu pooleminutilise suhtluse põhjal (ühel jalal läbi 10 sentimeetrise prao vesteldes..) tundus korralik ja vaikne inimene. Prantslane (Vincent), pidavat armastama söögi tegemist(prantslane ju!:P), ei suitseta.. Mis siis veel tahta?!:P Ideaalmees ju ;) Aga eks täpsemad kommentaarid tulevad, kui ma temaga rohkem kui kaks lauset vahetanud olen.

Ühe raamatu sain läbi. Ühe filmi vaadatud. Päris lootusetuse tunnet ei ole:)

Peaks välja arvutama, mitu vaba päeva mul täpselt jääb ja mis kohtades ma tahan ära käia. Et kui palju aega igale kohale jääb või vaja läheb ja millal tahan veel Limerickis olla (paar kultuuriüritust või kokkusaamist mõne inimesega). Sest tegelt on ju kohe varsti 27.aprill! :S

lühikokkuvõte

Õli ei ole ja ei tule ka. Enam pole mõtet nagu.

Ümbrik leiti täna hommikul diivanilt vedelemast. Osa ajast, mil ta seal vedeles, oli pood avatud. Mina ei saa ikka muud, kui ainult muiata kogu selle situatsiooni üle:P Muide, minuga ei vaevutud isegi pahandama tulla ;)

Nancy's on sissesaamise piir 21. Bye-bye, Helene.

Dublin on paras segapundar, vähemalt kaardilt vaadates. Aga seal on ka Grand Canal ;) Ja ma vihkan majutuskohtade otsimist! Miks tuleb ikka täiesti sobimatuid asju ette, kui ma täidan kõik kriteeriumikastikesed ilusti ära (et ei taha 10 kilti linnast väljas jms)??! Võimatu on sellise info laadungi seest midagi normaalset üldse leida.

Keegi võiks mulle meelde tuletada, et ma homme töölt mingi kohviubade kasti pätsaks.

Mul tuli ilge tahtmine raamatuid osta.. Juba lennujaamas oleks ostnud, aga õnneks polnud mul siis õige valuuta ühikuid kaasas. Ja nüüd ma ei mäleta, mis need täpselt olid, mis ma osta tahtsin..

Huvitav, millal ma modemi tagasi andma pean..

ups

Hommikul helistasin unise peaga õlimeestele, et mis värk on. Tuli välja, et väike veoauto olevat katki olnud ja et hommikul tulevad. Ma ei tea, kas asi oli minu unises peas või tema jurases jutus, aga seekord ei saanud ma üldse aru, mis ta rääkis. Korduvalt üle küsides sain lõpuks selgeks, et see hommik tähendab homset. Ja rõhutasin, et nad enne 11 tuleksid! Sest pole mul aega päev otsa nende järel passida! Imelik süsteem ikka. Kui helistad esmaspäeval ja öeldakse, et tulevad T/K ja (või vähemalt) helistavad, siis reaalsuses ei tasu enne reedet loota. Ja poole ootamise pealt tekib juba tunne, et kas ikka on vaja, sest ilm läks korraks ilusaks.

Tööl polnud midagi erilist, nagu ikka. Paar tükki küsisid imestunult (või noh, lihtsalt natuke emotsionaalsemalt kui "ahah ok"), et oh, lähedki ära või. Aga kui lõpetasin, siis tahtsin ümbriku L.'le anda, aga teda ei paistnud. Barry(meeldetuletuseks: ta on L. parim sõber, kes töötab vajadusel nii bistroos kui köögis) tuli teel vastu ja küsisin, et kuspool L. olla võiks. Ta ütles, et siinsamas kõrval kabiinis vahetab riideid. Ma siis andsin ümbriku talle ja ütlesin, et andku edasi. Ok. Mina sain ära minna.
Ja siis mingi tunni aja pärast, kui ma oma jalutuskäiguga(ilm oli tõesti soe ja veel oli täitsa valge, nii et läksin äärelinna kaema) linnast välja jõudmas, helises telefon. Õigemini alguses tuli mingi kõneteade, millele mu telefon ei lase kuidagi reageerida. Paarikümne minuti pärast helises korralikult ja võtsin vastu ka. Teine manager oli. Küsis, et ega ma ei tea, kus see ümbrik olla võiks. Heh:P Huvitav, mis Barry sellega siis tegi....
Neil võis päris lõbus seda taga otsida olla:) Ja teades, et ma nagunii varsti lahkun, siis võisid nad vabalt ka arvata, et nonii, nüüd võttis reisirahaks, enam me seda plikat ei näe. Aga suva sellest. Loodetavasti leiti see ümbrik lõpuks ikka üles.

Kui tiirult lõpuks tagasi jõudsin, oli Dunnes veel avatud. Ma mõtlesin, et ta pannakse iga päev 8 kinni, nii et poole kümne paiku ei tasu midagi loota. Aga näed siis.
Mul on tunne, et banaanid on apelsinid konkurentsist välja trüginud. Laisa inimese söök ju;) Kas võib öelda, et ma olen ahvistunud, kui päevas nii umbes 4 banaani ära õgin? Ja noh, mis konkurentsist saab juttu olla, kui ma pole mitu kuud ühtki apelsini söönud..

harjutamine teeb meistriks

Ütlen kõige suurema uudise esimesena ära siis: ütlesin täna managerile, et ma tahan töölt ära minna! Et annan nüüd selle nädalase notice'i. Ta vastas: "Ahah ok". No selge siis. Ma olin vist väga vajalik neile:P
Aga harjutamisega (see pole mitte esimene kord mul töölt ära tulla ju:P) läheb tunne iga korraga paremaks. Täna näiteks irvitasin-muigasin terve kodutee, et see nii lihtne oli:) Süümekaid ei ole (või Abrast lahkumise nadolidjumuvastukenadjaminaolennüüdniialatu-tunnet). Isegi hea meel, et otsustasin täna öelda, mitte reedel-laupäeval, sest nüüd nad peavad järgmiseks neljapäevaks kellegi leidma, kes oleks võimeline end laupäeval käbedasti liigutama, ja mina olen sel ajal VABA!:D
Eile käis John üüriraha korjamas, siis ütlesin talle ka, et see on minu viimane üür, et kolin kuu lõpus välja ja sõidan koju tagasi. (Ja eile käisin ka juuksuris ja maksuametis ära. Kui lihtsalt ette võtta, siis käib enamus asju ju tsiuhti!:) Juuksur oli totter, mingit vahet pole. Maksuametist öeldi, et mul ei peaks kuidagi praegu suurem maks jooksma, et teevad korda. Äkki juhtub ime ja ma saan kõik jamad sirgeks triigitud enne ärasõitu!

Ainult kuidagi hirmuäratavalt lähedal tundub kojuminek nüüd. Tööl Ash küsis, et kas ma juba ootan, et koju saaks. Mulle polnud veel midagi kohale jõudnud, enne tahan siin veel palju asju ära teha ja nende planeerimisega pole ma veel üldse tegelenud, nii et ei osanud talle esiti midagi kosta. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis... Mis ma seal tegema hakkan? Kes mind seal ikka näha tahab/ootab? Kõigil oma elu ilusti, saavad kõik minuta hakkama. Ja nüüd ma trügin vahele... Avastasin paar päeva tagasi täiesti juhuslikult ühe inimese blogi, kellega ma hästi natuke isegi suhelnud olen. Ja sealt leidsin sellise lõigu:
One year ago I was preparing myself to leave Estonia, to leave my hometown Tartu in search of knowledge, experience, friendship, happiness and myself. And I found everything I had hoped for. Now I am back and still adjusting to my old life. I make no longer part of certain things: my apartment is no longer my home, my friends haven't shared everything therefore I feel them a bit far. It's me who has to find a place in their lives.. Oh well, I'll manage, like always. I just need some time and peace of mind. And all that hurry of recent days: university, documents, family, friends, e-mails, msn, skype, apartement, hobbies??? Can I handle ...
Väikeste variatsioonidega, aga muidu hakkab ka minu puhul kehtima.

Muide, kui nüüd nostalgitseda, siis täpselt kuus kuud tagasi oli mu viimane õhtu kodumaa pinnal, enne kui paariks nädalaks Londonisse (ja sealt edasi siia) platseerusin. Kusjuures, 4.oktoober, mis mustas kirjas lennupiletilt vastu vahib, oli ka neljapäev. Aeg tõesti lähebki jube kiiresti.


Oih, ma ei tea, miks, aga mul oli tunne, et täna on kolmapäev ja 3.aprill... aga ei olegi:P Nii et viimasel lõigu võib tegelt ära kustutada..


NB! Soetasin endale äsja lennupileti 27.aprilliks väljumisega Shannonist(06.20) Riiga(saabub 11.30).

how to be good

Oh, kuidas ma küll endaga täna rahul olen:P Istusin hommikust peale elutoa sohval teki sees, helistasin õlifirmale(nad lubasid homme või ülehomme tulla), lürpisin muudkui teed, lugesin raamatut, õppisin hea olemist ja vahtisin telekat. Sellised lösutamispäevad kuluvad alati ära. Ja tegelt polegi vahet, kus sa oled või millega enamuse nädalast tegelenud oled, selline päev näeb ikka enam-vähem sama välja, ehk vaid telekast räägitakse pisut teise aktsendiga ja mõne briti raamat on originaalkeeles. Nüüd selle kella keeramisega läheb siin jube hilja pimedaks, nii et alles 7 paiku otsustasin, et võiks tuld vaja minna, nii et kolisin kogu kolaga oma tuppa ära.

Tegelt peaks vaikselt hakkama oma kuu aja pärast saabuva rum springa lõpu peale mõtlema. Sest kui nüüd aus olla, siis on võrdlus amišitega päris asjakohane;) Mis sest, et minu puhul pole kumbki elukorralduse periood nii äärmuslik loomulikult.

Naljakas ikka, kui paradoksaalne on see, et midagi, mis on läinud või parasjagu minemas, väärtustatakse ikka rohkem..

Muide, et nüüd kellegi üllatusmoment tulevikus ära rikkuda, siis "Kodus ja võõrsilis" tuleb (Eesti tempos paari aasta pärast:P) välja, et see Sally väljamõeldud sõber Milko... et see polnudki päris väljamõeldis. Et tegelt on tal vend Miles, kellest midagi ei teata, aga kes kunagi mingi vereülekande pärast kuidagi üles leitakse. Aga ma nägin ainult 3 minutilist lõiku, nii et võisin ka valesti aru saada.