Minu Dublin

Kuigi ma varem just eriti paljusid Minu-sarja raamatuid läbi lugenud pole, sain endale sünnipäevaks "Minu Dublini" ja kuna ka info toimuvast blogikampaaniast üsna varsti pärast lugemisega alustamist minuni jõudis, mõtlesin, et ühendan siis need kaks.
Et ma oleksin ka kunagi sama pealkirjaga raamatu võinud kirjutada, või isegi "Minu Iirimaa", oli lugemine mõistagi isiklikuma pilgu läbi kui teiste paikade kohta kirjutatud raamatute puhul, ja läks vägagi ludinal. Alustasin lugemist suure õhinaga, kuid tundsin õrnalt ka hirmu end mõttes tagasi kahe aasta tagusesse ellu viimise ees - tagasi sellesse piiritusse vabadusse ja iseseisvusesse, ükskõik kui vihmane ja sombune see paiguti ka olnud poleks. Kõhedust tekitas seegi mõte, et mis siis, kui leian Tema Dublinist need asjad ja kohad, kuhu ma enda Dublinis ei jõudnud või mida tähele ei pannud. Nüüd võin öelda, et polnud põhjust muretseda - kuigi loomulikult tulid nii pangakonto avamise kui PPS numbri saamise lugudega igasugused nostalgilised mälestused meelde, siis kokkuvõttes on mul hea meel tõdeda, et olen nii Iirimaa kui Dublini elustiilist päris õigesti aru saanud, vaatamata sellele, et mu sealviibimised kuigi pikad ei jõudnud olla. Kui juba nii staažikas dublinlane nagu selle raamatu autor kõiksuguseid seiku samasuguse alatooniga kirjeldas, nagu nad minulegi ette jäid, siis ju nii ikka ongi:) Või tundub võib-olla lihtsalt kõigile eestlastele? Igatahes on mul selle üle hea meel, et kõiki raamatus kirjeldatud ekstreemsusi ei tulnud mul läbi elada, nii mõnestki sai varasemate Limericki-kogemuste baasil ja tutavate nõuannete abiga hoidutud. 

Kui nüüd täpsemalt raamatust rääkida, siis see oli väga ladusalt kirjutatud ja haaras endasse, ükskõik kas lugeda seda kõige rahvarohkemates kohtades metroo peal või vaikselt omaette kodus. Ma arvan, et ka nendele, kes Dublinis elanud pole, tuli nii mõnegi koha peal elav filmilint silme ette ja tegelased hüppasid sellest kiiruga läbi. Mul on hetkel raske eraldi hoida seda, mida autor kirjutas, ja mida mina juba varem mõelnud olin. Ja mida mina mõtlesin, et peaks kindlasti kirjutama, aga autor seda maininud ei olnud.. Üks asi küll, et kuna meie tutvusringkonnad erinesid päris märgatavalt ja elustiilid samamoodi, siis näiteks seda, kuidas Dublinis on tegelikult ka selline varjatud keskkonnaaktivistide ja anarhistide seltskond olemas, kes aeg-ajalt veganõhtusööke korraldavad ja jalgrattaparandamist õpetavad. Öko-tegelastest ei puudu loomulikult ka teine külg - näiteks väikeettevõtjatest käsitsi maiuste tegijad ja kõik need lahedad vabaõhulaadad, mis kahjuks vist küll Euroopa kõige kallimate hindadega, kuid siiski toredad on. Sellegipoolest tundub, et mõned asjad on vist lihtsalt iiri elulaadile nii omased, et sellest ei saa keegi üle ega ümber, näiteks kolimine - see käib tsiuh-tsäuh, lausa iga kuu, kui soovi on, ja maja on alati rahvusvahelist seltskonda täis:) Üleüldse oli see raamat päris heas tasakaalus ekstreemsemate seikluste ja lihtsalt igapäevaste toimingute kohapealt. Loodan, et autor jätkab oma julgete sammudega, kuid püsib edaspidigi täiskasvanuks saamise liinil. Eks vist ole nüüd peamised asjad juba järele proovitud ja Ballymuniski elatud (kuidas ta küll ühistransporti kasutades koju ja tööle liigeldud sai, sellest ma aru ei saa, sest harvad on need korrad, kui sealsetes peatustes buss ka uksed lahti teeb...), nii et jääb üle ainult jätkata samade sõnadega nagu raamatu lõpuakordid: "Aga ma ei tee seda. Ma ei koputa kunagi selle maja uksele. Ma ei ava väravat, et trepile istuda. Ma tean selletagi. Tean, et kõik on sama, hoolimata sirgunud puudest, vananevatest majadest ja äravahetatud välisuksest. Ainus, kes muutunud on, olen mina."
Jah, ja ma loodan, et ta mina ei anna enam järele kiusatusele minna tagasi ja vaadata, kas see kirsipuu meie köögiakna all ikka sama roosalt õitseb...;)

Viimased minutid Eesti vanast aastast.. olgu need head ja uue aasta omad veelgi paremad!

Kodu, magus kodu ;)

Niii, oleme lõpuks pärast seda "maailmaturneed" koju jõudnud ja B. ütles selges eesti keeles "kodu, magus kodu", kui oma täislaaditud kohvritega uksest sisse sadasime:P Enne kui oma aastavahetuse raclette'i kütma hakkame, tuli mul aga meelde, et lubasin endale ju, et kirjutan ühe arvustuse. Kui ei tegutse, siis ju kindlasti ei saa, nii et... Kuna oma nö Uganda-avaldusele vajutasin eile lõpuks "Submit!" ära, ja kohe kui postkontorid jälle lahti tehakse, panen ka paberversiooni posti, aga nüüd tuleb siis eeltöö ära teha ja selleks oleks väga kasulik see raamat läbi lugeda ;)

Nii et.. kirjutamise juurde:)
Kunagi räägin ka sellest, kuidas Istanbulis elu käis ja mis Dortmundis jõulude ajal toimus, ja kui mõnus linn Hamburg on. Aga kõigest omal ajal.

olen homme parem kui täna

Heh, mul tuli kohe naeratus näole, kui teatud artikli eestikeelseks tegemise ja kohendamise juures oma kahtlusi ÕSist, kohanimeandmebaasist ja kust kõik veel kontrollides selgus, et varem kirjutatu polnudki vigane:) Muidu tuleb küll juba igapäevaselt ette, et näiteks -ki ja -gi liiteid lisades tunduvad mõne sõna lõpus miskipärast mõlemad valed...
Ja kui ma üle kontrollisin, et palju ma siis veel juurde kirjutama pean, et 3-lehelisest referaadist 4-leheline arikkel saaks, siis selgus, et see 3-leheline ületas juba niigi nõutud sõnadearvu. Polegi enam nii vastik-vastik:D Ainult et mõni asi kuidagi ei sobiks nagu eesti keeles kirjutatuna. Eks vist seepärast on ka ülikeeruline leida kasvõi ühte korralikku eestikeelset teadusartiklit, mis liiga pikaks ei veniks ja loengupidamisele kohast kõnekeelsust täis poleks, mida näidiseks võtta.

Muide, panin end täna (khmm..homme pannakse registreerimine lukku) lõpuks jaanuaris algavale kursusele ka kirja. Kuigi valida oli veel kolme asukoha vahel, millest üks on praegune - kodule kõige lähemal ja otseühendusega, teine peamajas ja kolmas pärapõrgus, otsustasin, et mingit muutust on vaja, nii et "kolin" sellest kiitsakate kaelaväänamis- või antisotsialiseerumist tekitavate klassiruumidega majast välja. Ei tea, kas sel oli ka midagi pistmist selle raamatuga, mida ma praegu loen, aga igatahes tundus, et nii on parem. Nüüd on selline tunne, nagu oleks juuksed maha lõiganud:) Praeguste ilmadega ja raske kotiga kuigi tihti nagunii jalgsi kooli või tagasi ei satu minema/tulema, nii et pole väga vahet, mitu peatust sõita tuleb. Ehk ongi lausa parem, et see kesklinnast läbi ja natuke veel idapoole jääb, siis on põhjust rohkem mobiilne olla ja kesklinna sattuda. Ja sinna jäävad ka kõiksugused asiaatide poed, kust kookosõli, bambusest aurutaja "korve" ja rohelise tee nuudleid ja palju muud huvitavat saab. Pealegi on selles keelekursuse majas veel kinosaal, filharmoonia kontserdimaja, üldse rahvaülikool kogu täiega ja raaaaaamatukogu:) Ja nüüd tehti võõrkeelse kirjanduse osa ka uuesti lahti, nii et ..;)
Me käisime pühapäeval ka Gasteigis ja seal oli veel viimast päeva raamatumess. Kahjuks sattusime me nii hilja, et üle tunni ei saanud seal ringi vahtida, aga väga äge oli! Ja kui palju taimetoiduraamatuid ja a la "Kui su mees aednikuks hakkab" ja lapitekitehnikat ja muidugi asjalikke asju ka, aga kui ikka värvilisi ja/või isutama ajavaid pilte sees pole, siis ega minust ju veel korralikele juturaamatutele või veel hullem ajaloo vms kirjutistele oma keeleoskusega lugejat pole. Üllatavalt palju käis seal aga igasugu ameeriklasi ringi, mis sest, et kõik raamatud ainult saksakeelsed olevat paistsid.
Aga tegelikult läksime me pühapäeval sinna majja hoopis sellepärast, et olin enne nende kodulehelt näinud, et sel päeval saab nö elavaid raamatuid laenutada, ehk siis mingite huvitavate inimestega nende kogemustest rääkida. Igaks juhuks küsis B, kas mõni nende "teavikutest" ka inglise keelt räägib, ja tuli välja, et ainukesena neist kuuest või kaheksast just see räägib, kellega ma teema poolest rääkida tahtnud oleksingi! Nii me siis vestlesime umbes pool tundi Põhja-Iraagist pärit kurdiga (nimetav: kurd, mitte kurt!!), kes Husseini eest pagedes 1987. aastal Saksamaale oli tulnud  - ma polnud siis veel sündinudki ju! Aga kuna me kõik nö välismaiste juurtega olime, läks jutt üliladusalt ja ma arvan, et me kõik saime päris palju huvitavat informatsiooni. Mina eriti:) Ongi vaja end motiveerida motivatsioonikirja kirjutama. Ja kõik selleteemalised kogemused meelde tuletada.

Ahjaa, on teil ikka kuused kaunistatud juba? Siin oli juba nädal tagasi näha, kuidas naabrid omale kuuske rõdule tassisid ja nüüd on kõik tuledes. Peaks vist fotoka välja otsima;) Jõuluturud on muidugi ka praeguseks oma täies säras.

ära hõiska enne hommikut..

Ja sajab meilgi siin lund. Mitte küll nii tormiliselt kui teil seal, aga kes teab, mis veel tulema võib hakata..

valge

Ei, ei saja meil siin veel lund, (mis sest, et jõuluturud on juba avatud). Vihma aga küll. Sellist parajat Iirimaa seenekat. Ja vahet pidamata, nii et isegi toas sees ei taha pesu ära kuivada (ma olen nüüd aru saanud, miks pesukuivati Sealmaal palju hädavajalikum kodumasin oli kui näiteks pliit). Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Täna hommikul sai väike tripp kesklinna tehtud (kohe jõuan ka selleni, miks) ning tagasiteel oli ometi kord piisavalt valge, et märgata, et see väike apelsinikarva seintega Bäckerei, mis meie kodu ja metroopeatuse vahele jääb ja minu siiakolimise hetkel veel täiesti töökorras oli, on vahepealse pika puhkuse järel hakanud jällegi ellu ärkama. Nad on oma aknad läbipaistmatute kiledega kinni tapitseerinud, et uudishimulikke õrritada, aga täna seisis aknalaual üks kaheldava maitsekusega lambilühter, mille taha kiusukardina seelikusaba kinni oli jäänud, nii et sain natuke sisse piiluda ja seal käivat remonti jälgida. Sain jällegi kinnitust, et sakslased kohe kuidagi värvilisi seinu ei salli! Apelsinisusest on saanud kunstigalerii või haiglapalat hallikasvalgete seintega...Passipiltide tegemiseks sobiks need ka muidugi hästi. Ja vaevalt, et see vaid vaheetapp on, sest uksel seisva töökuulutuse järgi peaks seal küpsetustöö juba paari päeva pärast algama. Loomulikult saksa keeles.

Valgetest seintest rääkides.. jõudsin eile selleni, et kui ma end kohe keeletestile kirja ei pane, siis jääb mul sellesse unistuste magistriprogrammi kohe kindlasti kandideerimata. Kui ma USA ja UK teste võrreldes nende head ja vead kaalule panin, leidsin üllatuslikult, et idee poolest meeldib mulle TOEFL tunduvalt rohkem - kujutlege vaid seda imet, et nad testi täiesti arvutipõhiselt teevad!;) Pealegi lubasin endale kunagi, et ma rohkem ühtegi sellist haiget päheõpitud reeglitega eksamit ei tee nagu seda on gümnaasiumi inglise keele eksami suuline osa. Ja see kuulamisosa vastuste teisele lehele ülekandmine... nagu kiviajast oleks! Paberile kirjutamine tundub ka palju aeganõudvam tegevus kui arvutisse toksimine, nii et tuleb kirjutamise osas sisu mõtlemisega kiiremini hakkama saada. Njah, pärast ameerikapärase proovitesti läbivaatamist jõudsin siiski järeldusele, et olen pigem ikka konkreetsust armastav inimene, ja kõik need abstraktsusemullilised valikvastused tunduvad mulle ühesuguse hämamisena. Võib-olla lihtsalt harjumise asi, aga kuna mul ümberharjumiseks aega pole, jään parem vana rasva peale lootma ja virisen selle vanaaegse ja konservatiivse süsteemi üle:)

Niisiis sundisin end brittide absurdseid reegleid järgides registreerimist läbima ja imestasin, et nad mult eelmise kuu elektriarvet ei nõua.. Kuigi nad oma kodulehel uhkelt teatavad, et "All communication is done by email", tuleb neile tigupostiga Berliini väljaprinditud registreerimise kinnitus, pangaülekande tõestus, ID kaardist või passist tehtud koopia ja passipilt saata. Nagu väljaprintimine nende toimingute või dokumentide õigsust tõestaks! B esimene reaktsioon oli, et tal võtaks mõne sellise paberi "leiutamine" arvatavasti vähem aega kui nende välja printimine ja/või koopiate tegemine. Foto puhul on muidugi terve rida reegleid, nii et kui ma siis öösel avastasin, et minu ainukesed olemasolevad passipildid lisaks sellele, et nad on vanemad kui lubatud pool aastat (aga keda see ikka huvitaks!), ka 2-3 mm liiga väikesed on, tuli kasuks, et meil veel üks sein puhta valge on.... Neaksin end muidu vist elu lõpuni, kui mind nende 2 mm pärast testi tegema ei lubataks :P Nii et üritasin oma tülpinud ja unise näo võimalikult neutraalseks moondada ja paar klõpsu ära teha. Panime siis 6 tk nö ühele fotole ja käisime täna ühes nö rohupoes seda "ilmutamas". Loodan, et pildi kvaliteet ei reeda, et see professionaalses kohas tehtud pole - 27 sendi eest 6 tükki pole just paha tehing:P Vähemalt polnud kääre sisse lüües hirmu, et kui nüüd vildakalt lõikan, tuleb kõike otsast peale alustada.. Millimeetritäpsusega lõikamine on päris hea käeline harjutus:D
Kusjuures, enne testi tegemist tuleb, nagu autojuhilube taotledeski, kohapeal nagunii foto teha. Isiku tuvastamiseks. Sellepärast peavad alla 18-aastased ka kvanematelt kirjaliku nõusoleku saama, et üldse testi teha. Igatahes... et ma nüüd ei unustaks selle käsitööfoto tagaküljele oma nime kirjutada. Muidu arvavad veel, et saatsin kellegi teise pildi ;P

Ja siis postmargijahile ja kooli... kui veel Hausaufgabeniteni (oeh, kuidas seda lõppu nüüd külge kleepidagi?) ka jõuaks oleks eriti tore:)

Tervita iseennast!
(B kavatseb alustada selleteemalise pealkirjaga blogi kirjutamist Grüß Gott'i vastu "võitlemiseks", nö seeriast "ema sul on.../ise oled...")

Kui juba, siis juba! Näe, siin ka mõned toredad sakslaste kohta käivad stereotüübid. Olgu öeldud, et minu 1.5 palli kümnest võimalikust vist eriti kõrget akulturatsioonitaset ei näita, aga vähemalt sellega olen ma väga rahul, et minu 2017. aasta kalender on sama valge kui sakslaste seinad :D Ja Ritter Sport'i õnneks tegelikult selliste "originaalsete" maitsetega ei müüda, isegi selles vinges muuseum-kohvik-poes Berliinis, kus saad saja (ok, liialdan vist) komponendi vahel valida ja lasta endale kohapeal täpselt endale sobiva maitsega tahvli valmis plökerdada.

Ja uus katse.. Tschüss!
S.

Oi, ma leidsin täna niiii palju huvitavat lugemismaterjali, et ei saanud silmi ekraanilt lahti..pole just kuigi hea asi tegelt, kui teatud asjad kiiremas korras tegemist vajavad, aga nii see juba kord minuga on.
Igatahes, siit tuleb nimekiri, kes huvitatud (see on rohkem sellepärast, et ma ei leia oma kaootilisest bookmarkidekogust varsti enam midagi üles, kui ma neid kuidagi pealkirjastatud kujul välja ei kirjuta):

1. Work less, play more and stop screwing the planet

2. "The fact that nearly half of the people in the United States don’t even understand evolution well enough to realize it isn’t a question of belief should show us that there is a fundamental intellectual deficit in this country."

3. Can a bike-powered blender really save the world?

4. samal soonel

 5. "Sharespray"

6. lihavabasusest

7. "Paul McCartney once said: "If slaughterhouses had glass walls, we'd all be vegetarians". Well, if people could see the state of war-torn Iraq, we'd all be cyclists."

8. ja lõpuks ka see, kuidas ma kõigi nende seotud teemadeni jõudsin..

9. kaotab see, kel on surres kõige rohkem mõttetuid asju

(Mõtlesin, et vahelduseks peaks saksa keele asemel oma inglise keele jäänukeid ka natuke roostest puhtaks pühkima, nii et..)


Ja Löwenzahn!!:D

meeldetuletus

Laupäeval on rahvusvaheline ostuvaba päev!! Ärge siis seda ära unustage:)

Kuidagi tuli sellega seoses meelde, et meie äsja kahenädalaselt Brasiilia-puhkuselt tagasi jõudnud saksa keele õpetaja mainis tänase tööotsimise teema juures, et keegi poliitik oli välja tulnud ideega, et annaks igale inimesele (ma ei tea, kas see oli Saksamaa-spetsiifiline või suurema/väiksema mastaabiga idee) 1000 eurot ja kes rohkem tahab saada, peaks tööd tegema. Et kui kogu poliitikute raha ümber jagada, siis... :P Polekski nii paha idee. Kohe näha, et palgad on siin vist natuke teises kaalukategoorias. Ma usun, et paljud inimesed teeksid siis vabatahtlikult tõesti seda, mida nad tunnevad, et peavad tegema. Ja reaktsioonile "But somebody still has to make money!" ütleks lihtsalt, et egas seda pidevalt ka juurde prindita, see on lihtsalt ringluses. Väärtuse tõus või langus oleks aga vist suht ettearvamatu. Aga mis sest ikka, rahavaba elu olevat tunduvalt realistlikum idee:D

Näedsa, see on see, millest ma rääkisin..

Wer wenig sagt, kann nicht so viele Fehler machen..;)

Ma otsustasin oma mök-mök suhtumist muuta ja (vähemalt vahelduseks) siia midagi kirja panna. Seda sellepärast, et ma sain just..eem..eile vaat et nagu kaebekirja (positiivse:), et mu blogi istub omadega jätkuvalt suves, kuigi meil siin (ja teil seal kindlasti ka) juba poolest päevast just nagu kott pähe tõmmatakse ja sügisestest värvilistest lehtedest pole enam kuigi palju alles. Eelmisest šokolaadilaarist ei jäänud just palju alles, muidu oleksin juba B'le tööle nö advendikalendri teinud. Ok, noh, natuke on laiskuse ja muude faktorite süüd ka, aga sellegipoolest. Oma advendikalendri mõtlesin teha sellepärast, et esiteks loomulikult saab siis šokolaadi ilma igahommikuse "oeh, ma lähen paksuks niimoodi" jututa kaasa sokutada:) Teiseks, kui neil kontoris ringi vaadata, siis just sellised lapsikud asjad pea igal laual ja arvutipealsel vedelevadki, nii et see sobiks ideaalselt:) Kolmandaks saaks vähemalt mõned leheküljed neist lõpututest tasuta saadetavatest reklaamidest ja kolmekordse ajakirja mõõtu kataloogidest kasutatud, vägagi otseses mõttes:) Nagu ka see liimipulk, mille leidmiseks enne pool linna läbi käia tuleb, sest ega keskmistes Aldides/Rewedes/Tengelmannides siin ometi sellist luksust ei müüa, selleks tuleb nö Lõunakeskusesse sõita. Ja neljandaks see kõige peamisem põhjus - kuna me 18.dal Euroopa suurimasse linna (kus tänu Allahile mingit totakat jõulueelset hullust olla ei saa!) sõidame, siis läheksid paar viimast "aknakest" kalendris võibolla juba selle aja peale halvaks, kui me läbi jõulude (seekord siis poola-saksa traditsioonidega) ja häkkerikonverentsi ükskord tiiruga koju tagasi jõuame.

Muide, mul on vist mingi haigus küljes. Aer Lingus saatis mulle täna oma uudiskirja, nagu nii mõnigi kord. Seekord tegin ma selle aga lahti ka ja avastasin, et ega New Yorki või Torontosse lendamine palju kulukam pole kui Eestisse... Njah, kui ainult töö ka olemas oleks.. Kel töö on, siis palun!

Kuulasin just praegu poolkogemata Jaak Printsi TEDxTartu videot, kus ta korrutas ikka ja jälle, et "me vajame teadmatust". Jah, seda tõepoolest. Ma soovin ka, et inimesed ei võtaks teatud asju iseenesestmõistetavalt. Et me oskaksime rohkem "sündmustele seljagaseismist" kasutada. Et me oskaks unustada need etteaimatavad, ette teada olevad situatsioonid.
Jah, tõsi ta on, et me mäletame seda, millest oleme aru saanud, ja seejärel laseme neil külmaks ja loiuks muutuda. Panen seda keelekursusel iga päev järjest enam tähele. Kuna meid on "õnnistatud" pideva õpetajate vahetusega, siis tuleb iga paari tunni tagant end jälle kord tutvustada ja teatud fraasid on muutunud täpselt sellisteks ah-jälle-see ütlusteks, millest aga 90% juhtudest kogu grammatika välja imetud on (haa, teeme seekord siis kõrvallause saksa keele süntaksi kohaselt;P). Kuna ma meie U-tähe põhjas istun, siis võttis järje minuni jõudmine parasjagu nii palju aega, et ma jõudsin ilusti paar päris lause moodi lauset välja mõelda (sh eessõnadele ja käänetele ja lausete sidususele mõeldes), nii et õpetaja tegi suured silmad ja küsis, et kaua ma siin olen olnud. Kui kuulis, et augusti lõpust alates, ehk siis umbes sama nagu vist grupi keskminegi, küsis, et kui kaua ma siis enne tulekut omal käel saksa keelt õppisin. Haa-haa:P Aga noh, ta pidas meid üldse veits pikaldasteks vist, sest erinevalt teistest õpetajatest, kes meil siiani olnud on (ja neid on kahe ja poole kursuse peale kokku juba hea 8), rääkis ta praktiliselt lihtlausetega ja justkui veerides. See vist tekitaski natuke trotsi ja tuli tahtmine talle paar päris lauset vastu öelda ja näidata, et pole me nii lollid midagi! Me C. ja N.'ga ringutasime seal akna all juba tükk aega, oodates, millal ta lõpuks oma venitatud pausidega laused lõpetatud saab. Mõnikord lihtsalt on nii, et kannatus käib peale nagu pissihäda ja kohe kuidagi ei suuda lihtsalt istuda ja kuulata, kui samal ajal võiks eluga nii palju asju korda saata ja iga selline minut tundub raiskamine.

Muide, eile saime esimese kursuse inimestega kokku ja kuna paar tükki neist inglise keelt ei räägi, tegime "reegliks", et räägime ainult saksa keeles. Kultuurilistest erinevustest tingituna tuli arvestada vähemalt 40-minutilise ooteajaga;) Esimene tund aega, enamjaolt pooliku grupiga oodates, (ma kauem kahjuks olla ei saanud) oli igatahes ülimalt naljakas:D  Ja noh, midagi saab ju räägitud ka juba. Näiteks õpetajate kirumine tuleb meil kõigil hästi välja:D Ja mõne üksiku kiitmine ka  - meie Hiinast pärit õpetaja on näiteks minu edetabeli tipus hetkel. Aga laupäevase lauamänguõhtu teeme igatahes "kein Deutsch". Muidu oleks vist vaikus majas. Või räägiksid ainult doktor-insenerid omavahel..:S Igatahes, ootan huviga. Eelmine kord said kõik guugeldajad minult igatahes Carcassonne'is pähe:D

Aga praeguseks siis tadaaa!!:)
S.

It wasn't me

Ausõna, see polnud mina, kes Münchenis pommi plahvatama pani! Kummalisel kombel oli neil peaaegu täpselt samal ajal ka Varssavis samasuguse pommileiuga tegemist. Kui juba, siis ikka korraga.

Igatahes, praegu pole veel mahti olnud eriti midagi asjalikku või uut ja huvitavat kaema minna, kui neid mõnda jalutuskäiku ja töövihikute jms tagaotsimist mitte arvesse võtta. Peamiselt niisama kool ja kodu ja tagantjärele uudiste lugemine ja asjadega kurssi viimine ja uurimine-vaatamine, kuidas kõiksugu paberimajandus korda saada. Iga asi on ju toredasti teisega seotud. Selleks, et tollele integratsioonikursusele end kirja panna, on vaja paberit, et oled Saksamaale registreeritud, milleks omakorda on vaja tervisekindlustust, milleks omakorda on vaja eelmiselt tervisekindlustuselt dokumenti, mis näitab, et nendega on nüüd suhe läbi, milleks on vaja end nö Eestist välja kirjutada, milleks nõutakse nüüdse elukoha tõendit omaniku loaga jne. Iseenesest pole ühtegi etappi ülikeeruline teostada, sest nii mõndagi saab neti kaudu teha ja mõne jaoks tuleb vaid passiga kohale minna, mõne jaoks vaid papper kuskilt üles korjata, aga kõik kokku on lihtsalt natuke keeruline korraga ära seedida. Kasvõi juba lihtsalt see, et mis otsast kõige kasulikum alustada oleks. Aga üleüldiselt ma võtan asja rahulikult, sest nagunii jääb kõik see venima ja pabistamisel pole mingit mõtet. Parem õpin homseks uusi sõnu ja vaatan, kuidas nädalavahetus nii organiseerida, et nädalavahetusel tulevatel külalistel, kellest üks on ..eem.. ühe kuu vanune vist, tore oleks:)

Seda ka, et ma avastasin, kui luitunud on mu oskus paberile trükitud sõnaraamatuid kasutada, eriti kui lehekülgede arv on 1500 ringis, sõnade arv 82000 ja täpitähed on kuskile suvaliselt oma täppideta sõsarate kõrvale ära peidetud.. Kuna ülesandeks oli paari lehekülje mahus sõnu saksa keelest OMA keelde tõlkida, siis mõtlesin, et kasutan siis juba seda telliskivi, mis spetsiaalselt selleks suunaks mõeldud on, aga juba väga ülesande alguses sain aru, et kui ma sama tempokalt jätkan, ei pruugi ma ülejärgmiseks tunniks ka selle ülesandega valmis saada... Nii et tuli vana hea netisõnastik appi, kahju ainult, kui läbi lisakeele tõlkes midagi olulist kaduma läheb.. Võiks ju selle peale tulla tänapäeval, et iga sõnaraamatuga käib kaasas mingil kujul fail, millega saad sedasama kasutada ka arvutis, aga noh..:P

Ma nüüd vaatan, kas ja kuidas saksakeelsete ajalehtede lugemine välja tuleb..

Tschau! ;P

4 pakki Selga küpsiseid, kondenspiimapurgid ja sprotid "Riga"

Nonii, nagu juba kombeks on saanud, edeneb blogimine välismaal elades ikka jõudsamini. Mitte et ma lubaks nüüd tagasi mölapidamatusesse laskuda, aga ehk vahetevahel annan lühiülevaateid sellest, mis siin toimub või mida avastanud olen. Täna näiteks leidsin poest (täiesti tavalisest või isegi keskmisest kõrgema kvaliteedi ja hinnatasemega (a la Stockmann) poest, mitte mõnest nö Ida-Euroopa keskusest!) Selga küpsiseid, venekeelsete kirjadega kondenspiima "konserve" ja sprotid "Riga", mida oli oma kaheksat erinevat maitset:P


(Vabandust kõiksuguste kirjavigade pärast!! Ma tunnen end üleüldse kirjutamises väga roostes olevana, eelkõige eesti keele muutuvate algustähereeglite keskel...)

uusvana

Head vananenud uut aastat ka kõigile siis! Ma pole viimasel ajal väga viitsinud siia midagi kirjutada, päriselu vajab elamist:P
Praegu olen ametis ühe kodulehekülje tõlkimisega, mis osutus eeldatust hoopiski teistsuguseks ülesandeks. Ma ei tea, kes see totu need tööriistad välja mõtles, aga kui lehele peale vaadata, tundub, et pole midagi hullu - ainult ladus järjest tulev jutt ju vaja tõlkida. Aga ei - tegelikult on vaja kõik tillukeste fraasidena tõlkida, ja ega pole näha, kuhu see fraas siis kodulehel satub. Selle näitamiseks on tööriistad liiga katkised, nii et eeldatakse, et tõlkijad on selgeltnägijad. Ja tehniliselt on nende tekst nii inglise keelel põhinev, et kõike pole lihtsalt võimalik tõlkida, nii et ainult üks versioon oleks. Näiteks selline lihtne tekstikild "Sending message to ${name}" vajab nimele alaleütlevat käändelõppu, ükskõik mis pidi seda lauset ka väänata, aga kui nimi just täishäälikuga ei lõppe, on valida nii -ule, -ele kui -ile vahel. Aga noh, huvitav on. Kuigi ma loodan, et ükski eestlane ei märka, et seda on hakatud eesti keelde tõlkima, enne kui mul töö valmis ja paar nädalat kontrolliaega, mille jooksul vigu parandada, ka möödas.

Üks naljakas "uudis" Postimehe online-versioonist. Uudis ise polegi väga koomiline, aga kui kommentaare lugeda, on päris lõbus:) Mulle meeldib see, et "kui hiinlased veel kahvliga sööma õpivad, siis..." :P

Täitsa ime, et öö jooksul lumetekk maha on laotatud:) Peaks uisud välja otsima, äkki on varsti päris jääd ka näha mõnel liuväljal.