Alustasin siis täna ka raamatukogust võetud kotitäie tarbimist. Okupeerisin suure toa ja haarasin oma läpaka kaissu, laual virn filme, termostass, millel i-tähe täpiks on ristikuleht, ning äratuskellaks telefon.
Breakfast on Pluto tundus mu (postvihurimäeliku) meeleoluga sobivat - roosa kübaraga kena naine ümbriskarbil viitab ju lihtsalt meeleahutusele, kas pole? Sobib nende valgete öödega, kus hommikusööki võib süüa igal ajal, sest hommikut pole nagunii olemas. Tuli välja, et vaatamata oma humoorikale lähenemisele oli film päris mõtlemapanev. Lugu "tüdrukust", kes eksles Iirimaalt Londonisse, et oma ema üles leida. Kõlab nagu tavaline hollivuudlik vanemateotsimislugu ikka. Aga vähemalt oli seekordne eriti kiiksuga. Ja sobis minu viimasel ajal tegutseva "ära" perioodi nostalgiaga, sai vahelduseks jälle r-tähtedega inglise keelt kuulda. Pluss enamjaolt meeldiv muusika, kenad maastiku- ja linnavaated, ilus Mika'lik peaosatäitja :P
Tuli meelde, et leidsin eile kohvrit lahti pakkides lõpuks ühe kaotatud paberilipiku meiliaadressiga sealt oranžijuusteliste saarelt. Peaks end meelde tuletama mõnele ;)
neljapäev, juuni 26, 2008
kolmapäev, juuni 25, 2008
Otsides unistuste tööd : siin on nimekiri!:P
Homme saadame ühe tagasi Londonimaale. Pidu läbi ju! Eile autoga mööda linnatänavaid sõites tekkis mõte, et kui keegi turiste piinata ja Eesti-vastaselt meelestada tahab, tuleb nad jaanipäeval üksi Tartusse maha panna. Soovitavalt sellised, kes inglise keelt ei mõika, siis pole võimalust, et nad kellegi pargipingilt omale lõkkekaaslaseks leiavad. Õigemini, et see keegi neid oma jaanituld põletama kutsuks. Pealegi, üldse kedagi linnast leida on päris kõva pähkel. Ja ilmad on ju ka sel ajal ülimalt turistisõbralikud alati, nii et...:D
Edaspidiseks:
* paberid
* maa raamatukoguga arved klaariks!!
* etenduse peaproov
* 5 päeva jooksul ap.
* saisistamine
* üks testike
(Sellised kuupäevalised ja vajalikud asjaajamised läheksid kõik meelest ära, kui keegi ette ei teataks.)
* käsk iseendale: kõik kobedad filmid videodelt plaatidele ümber lasta!
JNE (nagu alati..)
Homme saadame ühe tagasi Londonimaale. Pidu läbi ju! Eile autoga mööda linnatänavaid sõites tekkis mõte, et kui keegi turiste piinata ja Eesti-vastaselt meelestada tahab, tuleb nad jaanipäeval üksi Tartusse maha panna. Soovitavalt sellised, kes inglise keelt ei mõika, siis pole võimalust, et nad kellegi pargipingilt omale lõkkekaaslaseks leiavad. Õigemini, et see keegi neid oma jaanituld põletama kutsuks. Pealegi, üldse kedagi linnast leida on päris kõva pähkel. Ja ilmad on ju ka sel ajal ülimalt turistisõbralikud alati, nii et...:D
Edaspidiseks:
* paberid
* maa raamatukoguga arved klaariks!!
* etenduse peaproov
* 5 päeva jooksul ap.
* saisistamine
* üks testike
(Sellised kuupäevalised ja vajalikud asjaajamised läheksid kõik meelest ära, kui keegi ette ei teataks.)
* käsk iseendale: kõik kobedad filmid videodelt plaatidele ümber lasta!
JNE (nagu alati..)
esmaspäev, juuni 23, 2008
Porgandi - Pille
Olen ikka mõelnud, et peaks jälle kirjutama midagi, aga pole seda teinud. Kuigi palju pole just toimunud-muutunud, et oleks, millest kirjutada. Kui Päikese ja Naeratajate kontserdil käimine (ja seegi polnud minu idee) ja mu juuksevärv välja arvata:P
Kui nüüd aus olla, siis mind häirib, et iga päev on puhkepäev! (Ma tean, see on mõnes mõttes lihtsalt õel ja nõme, sest minul oli siiani nagunii kogu aeg põhimõtteliselt vaba aeg, ja nüüd kui teistel on paar vaba päeva, siis ma vingun..) See tähendab lihtsalt siinsetes oludes, et tuleb jube palju süüa ja ühest kohast teise sõita, nii et midagi ei saa tehtud. Ja mulle ei meeldi, kui mingit tulemust ei paista. Olen jõudnud muretsemapaneva järelduseni - vahepealsest muutumismängust polegi mingit kasu olnud, olen jälle täpselt samasugune nagu enne. Tagasilangus.
Ja ma ei suuda välja mõelda, mil viisil ma saaksin juulikuu niimoodi tarvitada, nagu ma paar hetke tagasi tahtsin, ilma et sellest jama ei tuleks. Kuigi tean, et need jamad poleks üldsegi ületamatud, ma olen lihtsalt re-eestindatud ja laisk vinguja.
Ja sellistest sissekannetest pole üldsegi kasu, seda tean ka.
Kui nüüd aus olla, siis mind häirib, et iga päev on puhkepäev! (Ma tean, see on mõnes mõttes lihtsalt õel ja nõme, sest minul oli siiani nagunii kogu aeg põhimõtteliselt vaba aeg, ja nüüd kui teistel on paar vaba päeva, siis ma vingun..) See tähendab lihtsalt siinsetes oludes, et tuleb jube palju süüa ja ühest kohast teise sõita, nii et midagi ei saa tehtud. Ja mulle ei meeldi, kui mingit tulemust ei paista. Olen jõudnud muretsemapaneva järelduseni - vahepealsest muutumismängust polegi mingit kasu olnud, olen jälle täpselt samasugune nagu enne. Tagasilangus.
Ja ma ei suuda välja mõelda, mil viisil ma saaksin juulikuu niimoodi tarvitada, nagu ma paar hetke tagasi tahtsin, ilma et sellest jama ei tuleks. Kuigi tean, et need jamad poleks üldsegi ületamatud, ma olen lihtsalt re-eestindatud ja laisk vinguja.
Ja sellistest sissekannetest pole üldsegi kasu, seda tean ka.
teisipäev, juuni 10, 2008
Heidad pilgu minevikku, sest selle kaudu saad tulevikku planeerida. Oled hetkel olevikus, kuid tahaksid olla juba samm edasi.
Ma üldiselt ei loe horoskoope. Ainult mõnikord, aga mitte kunagi mingi hasardiga, et nii nüüd lähebki või et siis sellepärast juhtuski naamoodi. Ja see on ju kõik üks lollikindel jura nagunii. Aga olen viimastel päevadel olnud jälle samas punktis tagasi nagu eelmisel aastal. Või noh, mitte päris samas, aga väga sarnases.
Ja selle lühikese Eestis olemise ajaga olen ma tänaseks närtsinud tundeni jõudnud. Väsinud ja tüdinud. Sellest, et ma midagi konkreetset iga päev kellast kellani ei tee, aga samas olen ikka kuidagi kinni. Teiste eludes.
Ma tahan oma elu. Aga tundub, et mõni koht on selleks liiga väikeste võimalustega, et midagi, mida ma otsin, leida oleks. Isegi kõige elementaarsemad asjad nagu suveks tööle minemine on siin (ja lähiümbruses) kuratlikult komplitseeritud pakkumiste vähesuse või tingimuste nõmedusega, nii et tõmbakski ainult kardinad ette ja magaks septembrini.
Ma üldiselt ei loe horoskoope. Ainult mõnikord, aga mitte kunagi mingi hasardiga, et nii nüüd lähebki või et siis sellepärast juhtuski naamoodi. Ja see on ju kõik üks lollikindel jura nagunii. Aga olen viimastel päevadel olnud jälle samas punktis tagasi nagu eelmisel aastal. Või noh, mitte päris samas, aga väga sarnases.
Ja selle lühikese Eestis olemise ajaga olen ma tänaseks närtsinud tundeni jõudnud. Väsinud ja tüdinud. Sellest, et ma midagi konkreetset iga päev kellast kellani ei tee, aga samas olen ikka kuidagi kinni. Teiste eludes.
Ma tahan oma elu. Aga tundub, et mõni koht on selleks liiga väikeste võimalustega, et midagi, mida ma otsin, leida oleks. Isegi kõige elementaarsemad asjad nagu suveks tööle minemine on siin (ja lähiümbruses) kuratlikult komplitseeritud pakkumiste vähesuse või tingimuste nõmedusega, nii et tõmbakski ainult kardinad ette ja magaks septembrini.
kolmapäev, juuni 04, 2008
Blinkende lygter
Midagi peab ikka vilkuma hakkama, et seda märgata vist:) Pealkirja varastasin eilselt taani filmilt, mille ma "põneviku" asemel pigem "tragiabsurdikomöödiaks" kategoriseeriksin.
Tuli meelde, et ma tavatsesin kunagi pea iga päev (ja mõnikord mitu korda päevaski) blogisse midagi kirjutada. Paaril korral kirjutasin eemalolekuperioodil isegi kuhugi salvrätinurkadele üksikuid ideid, mida arvuti lähedusse jõudes sisse toksida, aga üldiselt olen vist nii mittemärkimisväärset elu elanud, et ei tundnudki sellest kirjutamisest kuigi suurt vajadust.
Aga kuna mu vennaksel oli täna eesti keele (põhikooli) lõpueksam ning ta küsis mult eile nõu ja abi ning et ma kontrolliksin paari tehtud ülesannet, siis tundsin end nii lollina, sest iga koha peal oli kahtlus, kas kirjutada kokku või lahku, panna koma või mitte, isegi sõnade õigekirja olin sunnitud kontrollima, sest mõni lihtsalt nägi üllatavalt harjumatu välja. Ja tegelikult - vähemalt ühte keelt võiks ikka osata korralikult kirjutada ja rääkida!
Käes on juuni! Eile sai geo eksam tehtud. Ja tõesti suht pulli pärast. Või õigemini lihtsalt enda proovilepanekuks - kas ma vana känd olen veel võimeline midagi pärast nii pikka akadeemilist pausi omandama. Või kas üldse olen võimeline end õppima sundima. Ja tuli välja, et vähemalt selle teise punktiga on parasjagu probleeme. Sõitsin eelmisel teisipäeval (27.dal siis) ära maale, et võimalikult vähe segavaid faktoreid oleks. Ok, ei olnud netti ega telekat, mille taga niisama lösutades aega surnuks lüüa. Polnud linna, kuhu lihtsalt kolama minna. Polnud kaaselanikke, kes oma tegemistega mind häirida võinuks. Suurimateks välispidisteks vaenlasteks olid vaid sääsed ja trimmerimüra, aga sellegipoolest asusin ma õppima alles eelviimasel päeval. Ei, valetan. Juba teisipäeval lugesin esimesest raamatust poolteist lehekülge ja kolmapäeval, kui olin raamatukogust kaardi tegemise järel lõpuks teise hädavajaliku õpiku võtnud (ma ei mõista, kuidas neil Si ja Sa arvutis olemas olid, aga mind mitte! ma käin jah kõige harvem seal...), ka sealt sissejuhatuse, aga see oli ka kõik. Hoopis ahvatlevam tundus nabani ulatuvat heina maha raiuda ja võssakasvanud puid - põõsaid oksakääridega taga ajada. "Maa õnnistus" edenes ka tunduvalt kiiremini kui "Üldmaateadus gümnaasiumile" ;)
(Muide, nii raamatukogutädi, kes mu ankeeti sisse toksides minult küsimata staatuseks "õpilane" märkis (jah, seekord mitte kodune:P), kui ka bussijuht, kes mulle "Palun üks pilet Õrru" peale 41-kroonise pileti trükkis, pidasid mind vist nooremaks :D )
Esimese õpiku lugemise lõpetasin esmaspäeva pärastlõunal, st loetud tunnid enne eksami algust. Mõtlesin, et mis ma enam. Nagunii ei jõua ju, jätan üldse minemata. Aga kuradi pärast, kõike ei saa ka lõpetamata jätta! Ja tuli meelde, kuidas ma ükskord enne ajaloo arvestust terve öö olin õppinud ja hommikul enne kooliminekut paar tundi maganud. Mõeldud - tehtud :) Mis sest, et ma tean, et eriti maksimumilähedast tulemust ei tasu oodata, aga vähemalt on endal tunne, et jagan asjast veits rohkem kui esimesel katsel 10.das klassis. Kuigi jah, toda 21. märtsi ülesande juures tuli täielik loogikablokeering, nii et võtsin vana hea bingo appi. Aga kui eelmisel korral jätsin paljud kohad lihtsalt peaaegu valgeks, siis nüüd kirjutasin kõik antud jooned täis ja ühe rea pealekauba :P Isegi siis, kui vastusest suurt aimugi polnud - õnneks miinuspunkte ju ei anta;)
Kell kaks sain A-L ja K'ga kokku. K't nägin viimati vist u 11,5 kuud tagasi! Oli veel täitsa äratuntav :) Ikka sama asjalik ja pidevalt tegevuses. Sõidab nüüd kuuks ajaks Norrasse suusatama.
Kui me parasjagu raekoja platsil passisime (ja kohutava koguse endisi õpetajaid ja koolikaaslasi ära näinud olime!) ütles A-L suht emotsioonitult minu seljataguse poole viibates, et näe A. tuleb ka. Nagu ta oleks lihtsalt järjekordne tuttava näoga mööduja! Minu üllatus oli ikka päris võimas, sest olin arvanud, et ta on praegu veel kindlasti Taanis. Aga säh siis! Ikka sama väike ja armas, ehk vaid veits rohkem naerusuine ja avatud. K. meelest ropendas-vandus rohkem:P
Igatahes, väga mõnus jutuajamispäev oli. Ja informatiivne ka:) Ja küsimustele stiilis "Mis sa järgmisel aastal teed?" olen ma lõpuks stampvastuse välja mõelnud. Ja kui mult seda veel palju küsitakse, hakkab endale ka tunduma, et just nii ongi kõige õigem teha.
Muide, see on väga tore asi.:)
Tuli meelde, et ma tavatsesin kunagi pea iga päev (ja mõnikord mitu korda päevaski) blogisse midagi kirjutada. Paaril korral kirjutasin eemalolekuperioodil isegi kuhugi salvrätinurkadele üksikuid ideid, mida arvuti lähedusse jõudes sisse toksida, aga üldiselt olen vist nii mittemärkimisväärset elu elanud, et ei tundnudki sellest kirjutamisest kuigi suurt vajadust.
Aga kuna mu vennaksel oli täna eesti keele (põhikooli) lõpueksam ning ta küsis mult eile nõu ja abi ning et ma kontrolliksin paari tehtud ülesannet, siis tundsin end nii lollina, sest iga koha peal oli kahtlus, kas kirjutada kokku või lahku, panna koma või mitte, isegi sõnade õigekirja olin sunnitud kontrollima, sest mõni lihtsalt nägi üllatavalt harjumatu välja. Ja tegelikult - vähemalt ühte keelt võiks ikka osata korralikult kirjutada ja rääkida!
Käes on juuni! Eile sai geo eksam tehtud. Ja tõesti suht pulli pärast. Või õigemini lihtsalt enda proovilepanekuks - kas ma vana känd olen veel võimeline midagi pärast nii pikka akadeemilist pausi omandama. Või kas üldse olen võimeline end õppima sundima. Ja tuli välja, et vähemalt selle teise punktiga on parasjagu probleeme. Sõitsin eelmisel teisipäeval (27.dal siis) ära maale, et võimalikult vähe segavaid faktoreid oleks. Ok, ei olnud netti ega telekat, mille taga niisama lösutades aega surnuks lüüa. Polnud linna, kuhu lihtsalt kolama minna. Polnud kaaselanikke, kes oma tegemistega mind häirida võinuks. Suurimateks välispidisteks vaenlasteks olid vaid sääsed ja trimmerimüra, aga sellegipoolest asusin ma õppima alles eelviimasel päeval. Ei, valetan. Juba teisipäeval lugesin esimesest raamatust poolteist lehekülge ja kolmapäeval, kui olin raamatukogust kaardi tegemise järel lõpuks teise hädavajaliku õpiku võtnud (ma ei mõista, kuidas neil Si ja Sa arvutis olemas olid, aga mind mitte! ma käin jah kõige harvem seal...), ka sealt sissejuhatuse, aga see oli ka kõik. Hoopis ahvatlevam tundus nabani ulatuvat heina maha raiuda ja võssakasvanud puid - põõsaid oksakääridega taga ajada. "Maa õnnistus" edenes ka tunduvalt kiiremini kui "Üldmaateadus gümnaasiumile" ;)
(Muide, nii raamatukogutädi, kes mu ankeeti sisse toksides minult küsimata staatuseks "õpilane" märkis (jah, seekord mitte kodune:P), kui ka bussijuht, kes mulle "Palun üks pilet Õrru" peale 41-kroonise pileti trükkis, pidasid mind vist nooremaks :D )
Esimese õpiku lugemise lõpetasin esmaspäeva pärastlõunal, st loetud tunnid enne eksami algust. Mõtlesin, et mis ma enam. Nagunii ei jõua ju, jätan üldse minemata. Aga kuradi pärast, kõike ei saa ka lõpetamata jätta! Ja tuli meelde, kuidas ma ükskord enne ajaloo arvestust terve öö olin õppinud ja hommikul enne kooliminekut paar tundi maganud. Mõeldud - tehtud :) Mis sest, et ma tean, et eriti maksimumilähedast tulemust ei tasu oodata, aga vähemalt on endal tunne, et jagan asjast veits rohkem kui esimesel katsel 10.das klassis. Kuigi jah, toda 21. märtsi ülesande juures tuli täielik loogikablokeering, nii et võtsin vana hea bingo appi. Aga kui eelmisel korral jätsin paljud kohad lihtsalt peaaegu valgeks, siis nüüd kirjutasin kõik antud jooned täis ja ühe rea pealekauba :P Isegi siis, kui vastusest suurt aimugi polnud - õnneks miinuspunkte ju ei anta;)
Kell kaks sain A-L ja K'ga kokku. K't nägin viimati vist u 11,5 kuud tagasi! Oli veel täitsa äratuntav :) Ikka sama asjalik ja pidevalt tegevuses. Sõidab nüüd kuuks ajaks Norrasse suusatama.
Kui me parasjagu raekoja platsil passisime (ja kohutava koguse endisi õpetajaid ja koolikaaslasi ära näinud olime!) ütles A-L suht emotsioonitult minu seljataguse poole viibates, et näe A. tuleb ka. Nagu ta oleks lihtsalt järjekordne tuttava näoga mööduja! Minu üllatus oli ikka päris võimas, sest olin arvanud, et ta on praegu veel kindlasti Taanis. Aga säh siis! Ikka sama väike ja armas, ehk vaid veits rohkem naerusuine ja avatud. K. meelest ropendas-vandus rohkem:P
Igatahes, väga mõnus jutuajamispäev oli. Ja informatiivne ka:) Ja küsimustele stiilis "Mis sa järgmisel aastal teed?" olen ma lõpuks stampvastuse välja mõelnud. Ja kui mult seda veel palju küsitakse, hakkab endale ka tunduma, et just nii ongi kõige õigem teha.
Muide, see on väga tore asi.:)