leave the numbers for me, please ;)

Tänane päev algas mõnusa morfoloogia tunniga, kus ma järgmisel korral oma F'i kätte saan, sest ma lihtsalt ei kirjutanud sellele lehele peale oma nime ja ülesande juhise mitte midagi. Aga ega ma ainuke selline ei olnud... Ei tea kust kohast me peaks oskama mingit teoreetilist juttu, termineid ja näiteid, kui me kõik tunnid (ja kodutööd) ainult mingeid ühesuguseid totakaid põhikooli "ava sulud" ülesandeid teeme ja keegi meile vajalikust osast midagi ei vihja??

Ettekanne integreeritud kõneoskustes ei läinudki nii peesse, kui ma arvasin, et läheb. Üldiselt on õhus tunda märgatavalt vähem ambitsioonikust, rivaalitsemist ja ülikriitilisust kui keskkoolis, nii et vaatamata värisevatele kätele ja kuivavale suule, sain oma osa ka kuidagi ette kantud ja ei pidanudki häbist läbi põranda vajuma. Muide, Mr. Bean käis Oxfordi ülikoolis! :D Kui muu meie ettekandest nagunii meelde ei jää, siis see võiks ju jääda. Ja vähemalt oli meil äge rühm ja ka kõige suurem kogu klassi peale, pole siis ime, et meie ettekanne naatukene kauem aega võttis kui oleks tohtinud:P
Kusjuures, ma avastasin, et tegelikult ma ei mõelnud keelele üldse. Võib-olla on see just halb, sest ega ma ju ei jälginud, mis mul suust välja tuli, aga tagantjärele tundub siiski, et nii ju peakski, et ei peaks mõtlema väljendusviisile, vaid sellele, mida väljendada. Ja minu üleüldine võimetus esinemissituatsioonis samaaegselt kaasa mõelda sai väikese augu (vist Mr.Beani kandis), aga normaalse ettekande tegemiseni on küll vääga via longa.

Nüüd kavatsen minna RoGeriga (meie germaani-romaani instituut:P) teed jooma ja pärast seda filmiklassaika vaatama. Eelmisel korral jäi ju filmi vaatamas käimata.. Ometi kord on õhtu vaba ja homseks saab asjad vast pärast ka tehtud;)

oodates päeva, mil ei pea

Jõudsime eile ilusti Soome ja tagasi ka. Täna lugesin lehest Estonia huku mälestamise kohta ja tuli meelde, et jah, õige kuupäev küll. Ei tea, kas seepärast nii vähe rahvast oligi?

Soome jättis üllatavalt positiivse mulje ja oli vägagi skandinaaviapärane. Varem oli mul Soome kohta mingi ebameeldivam eelarvamus, nüüd aga võiks teinekordki nädalavahetusel sinna minna. Kui aega oleks...

Kool pole õieti veel alanudki ja tööl pole ka veel kuigi palju käinud, aga olen juba väsinud. Kõige rohkem vist väsitabki asjade klapitamine ja kontrollimine, ega siis lõpuks ikka ei kattu midagi. Ja siis avastamine, et kattubki, kuigi ei tohiks, ja üritamine neid kattuvusi likvideerida. Kahju, et niimoodi nii mõnestki toredast üritusest osavõtmine ära jääb. Ja mulle tegelikult ei meeldi see pidev rahmeldamine ja jooksmine ühest kohast teise ja siis jälle esimesse, siis hetkeks koju ja jälle teise, et siis pooleldi hommikul koju jõuda. Endale jääb tunne, et ma ei tea enam, mis on tehtud ja mille ma ikkagi unustasin, või on mingi uus asi tekkinud, mille tulekust ma tõmblemise tõttu teadlikki pole.

Aga tuletades endale meelde, et tegelikult ma ei pea mitte midagi tegema, et olen lihtsalt teinud sellised valikud, millega endale sellised kohustused võtnud, tundub elu kohe helgem. Ma ei mõtle ette, et ei saa ja ei jõua (kui siis ainult kellelegi kirjutades;P), vaid lihtsalt teen ja kui saan hakkama, on tore, aga kui ei saa, pole ka veel maailma lõpp. Alati saab ju pooleli jätta ja midagi muud teha (sh kuhugi mujale minna). Kas pole?:)

Aga nüüd lõpetan loba ja hakkan rühmatöö jaoks huvitavaid fakte otsima. Ja ehk ei jää poolelt sõnalt magama, sest õhtul on veel tööle vaja jõuda.

Kes teeb, see jõuab 154

Sellest olen alles nüüd hakanud aru saama.
Ülitore nädalavahetus andis suure energiaboosti, millele tänu jõudsin kõigi kodutöödega järje peale:) Muidu olen ikka siuke laisk, et tean, et nagunii aega on, ja küll jõuab ka pärast netis surfamist midagi ära teha. Aga nüüd, kui teadsin, et nii teisipäevaks kui kolmapäevaks oli vaja valmis saada päris retsilt ülesandeid (millest mõni nõudis ka ametlikku kõneviisi ja sõnade produtseerimist:P), ning täna pidin otse koolist tööle minema (ehk siis null tundi õppimiseks) ja lõpetama alles keskööl, siis kohusetundliku tudengina tegin esmakordselt kõik kodutööd varakult ära!:) Noh, välja arvatud ladina keel muidugi, aga see pidi nagunii ära jääma, nii et... ;)
Ja kui ma kell 3 öösel printeri sisse panin, mõtlesin küll, et terve maja ärkab üles, aga tutkit, ei teinudki nii kõva mürinat, nagu ma kartnud olin. Ja kõige üllatavam on, et täna üle lugedes ei tundunudki kohutavalt katastroofiline:D

Vaba ladina keele tunni ajal lösutasin EHI aatriumi pehmel diivanil ja uurisin vahelduva eduga maja taga asuvas lastehoiumajas käivaid inimesi ja võõraste sõnadega õpikut. Ok, tegelt ma ikka nii usin ei ole, kui püüan siin näida.. pool ajast sai niisama maha jutustatud.

Sain täna oma esimese tähe ka. Oli parem, kui lootsin. Või noh, mitte et ma oleks lootnud, et halvasti läheb, aga... tead ju küll. Ja et + taga oli, oli ka positiivne:) Mitte ainult matemaatilises mõttes. Mitte et mul veel aimu oleks, mis protsenti iga täht ja +/- tähendavad, aga vähemalt nii palju tähti ma ikka tähestiku algusest pihta hakates tunnen, et seda enda kohta piisavaks pidada :) Ainult et järgmisel korral tuleb klassi ees presentation teha... :S Õnneks on vähemalt teema selline, mille kohta võib põnev materjali otsida olla (kuigi kõigil on sama teema: tudengielu Stanfordi ja Edinburghi ülikoolides). Eile öösel Miriami kodutöö jaoks endale "ülikooli valides" leidsin, et nii Brighton kui Bristol oleksid täitsa toredad, kui näiteks õppemaks alla £10 000 jääks...
Aa, selles tunnis oli täna üks tumedanahaline Erasmus Prantsusmaalt ja ma sain mingi paaritöö ajal temaga juttu ajada. Forineeridega(kas sellesarnast sõna polegi veel leiutatud eesti keelde?) on kuidagi lihtsam:) Ja ma ei tea, mis see on, aga mu inglise keelel on kaks erinevat taset: 1) eestlastega/ eestlaste juuresolekul rääkimise; ja 2) välismaalastega suhtlemise tase.

Välismaale tahaks! Kuigi praegu on siingi päris põnev ja rutiinivaba elu. Homme otsin ühe jaapanlase üles. Ja ühest ameerika-korea tudengi pakkumisest talle eesti keelt õpetada, saades ise vastu inglise keele vestluspraktikat, üritan ka kinni haarata. Kui ise välja ei saa, tuleb väljamaa siia tuua.
Hmm... neljapäeva õhtul on meil kursapidu. Eks näis, mis toimuma hakkab:P Ma üritaks reede hommikul ikkagi rongi peale jõuda:D

Jeerum, mul käis praegu deja vu peast läbi. Tuli meelde, et ma kunagi nägin/kujutasin täpselt ette, kuidas mulle Tallinnas elades Needsamad külalised tulevad. Huvitav, kas ma seda kuhugi detailsemalt üles ei kirjutanud? Või kellelegi ei rääkinud, nii umbes-täpselt pool aastat tagasi? Või äkki ajan ma lihtsalt praegu segast, väheste unetundide asi.. Loodetavasti püsin 18-00.00ni jalul, siis pean suutma klaase purustamata-inimesi sõimamata hakkama saama:P

Millalgi võiks vist mõned pildid ka siia üles visata. Ja mul tuli meelde, et see Iirimaa kaardi idee, et külastatud linna kohal on link asjakohaste piltide juurde, jäi vaatamata pikale suvepuhkusele siiski tegemata.. Ma peaks vist ikka selle aeglasema rongiga tulema:P

abajea ;)

Siia tuleb kunagi (arvatavasti mitte enne reedehommikust rongisõitu) üks korralikult paljusõnaline kirjeldus mu üliägedast nädalavahetusest :D

Nüüd aga pean tagasi "normaalsusesse" vajuma (väää:( ) ja kõik kolme esimese nädalapäeva kodutööd ära tegema, sest tööinimesel on ju veel vähem aega kui tudengil, kes turistidega mööda linna kolab.

lühisissekanne 76

Tänase tühja tunni ajal käisin seda imehead piparmündikakaod joomas ja raamatut lugemas:) Selles alumises kohvikus oli mündisiirup otsas ja siis need neiukesed saatsid mu üles, ja seal oli seesama äge tüüp:D Ta räägib ikka aktsendiga veits. Aga ma ei julgenud küsida, kust ta pärit on. Väga vabalt võib ka venelane olla. Siuke muhe. Ja piima löömises väga osav;) Aga see selleks..

Olen suutnud ühte esmapilgul väga igavana tundunud loengut jälgima hakata ja käisitsi konspekti kirjutamine polegi probleem. Ainuke jama võib siis tulla, kui eksam kätte jõuab. Sest seda materjali on ikka retsilt... Ja üks 700 lk'line raamat oleks ka hea läbi saada selleks ajaks. Ja kuna seda loengut on 2 korda nädalas, saab ta juba oktoobris läbi, nii et..... :S

Kumu dokumentaali käisin ka vaatamas. Neljast tunnist pidasin vastu ühe, ei olnud väga huvitav. Seekord. Aga Kadrioru park oli tänase karge ja kuiva ilmaga nii imeimeilus, eriti see tagumine Kumupoolne külg, kus valged pingid purskkaevu ääres päikeseloojangus särasid:)

Aa, seda ka, et ma olen Damien Rice'is lihtsalt lummatud. Neis nukrameelsetes veits kähehäälsetes poolboheemlaslikes (iiri) kitarripoistes ikka on midagi atraktiivset...

270

Midagi pakilist polegi toimunud, aga väikeste jõnksatustega sai selgeks, et septembrikuu nädalavahetused on bookitud. Nüüd varsti host'in itaallasi, järgmine kord jõuan ehk Tartusse ja viimasel s nv'l lähme siis Soome:) Praegu on mõnus, et ei ole kõike korraga ja palju, vaid tuleb niimoodi ükshaaval juurde, et väga tähele ei pane ja kokkuvõttes polegi veel depressiooni hakanud tekitama (vastupidiselt mu esialgsele kartusele).
Ja mulle meeldib, kui mõni õppejõud annab ülesande ja ütleb selle kohta, et tehke nii palju kui jõuate:D Siis on viimasel õhtul kella ühe ajal sellele pilku heites tunne, et ma korra ikka uurin lähemalt, ükskõik siis, kui eriti palju ei jõua, ja kui lõpetad, on tehtud ka:) Väga positiivne mu meelest.
Tänasest veel nii palju, et avastasin U-hoones väga mõnusa kohviku (nagu Kehrweiderid ikka olema kipuvad) ja et seal töötab seesama tüüp, kes 1.sept peol ka kohvikuletis oli ja keda ma arvasin kuskilt Hispaaniast vms maalt pärit olevat:P Aga ta rääkis täiesti eestlaslikku eesti keelt, kuid tema positiivne sära sobis nii toredasti kokku kohviku interjööriga. Kunagi lähen ma igatahes sinna seda piparmündikakaod jooma, kui loengute vahele pikem paus jääb. Nagu homme. Muideks, Eestis ikkagi müüakse mündimaitselist Bailey's 't, aga kuradi palju raha tahavad suure pudeli eest saada. Huvitav, kas päritolumaa hinnatase mitte kõrgem ei pidavat olema??!

Homme kavatsen vahelduseks oma asukohalinna ära kasutada ja Kumu dokumentaali vaatama minna. Reedel olen tööl ja öösel kunagi otsin mööda linna oma külalisi taga arvatavasti:P Siis jõlgun nendega kuni pühapäeva lõunani. Äkki jõuan(jõuame) Uuskasutuskeskuse kirbuturule ka näiteks või mingi tantsugrupp Moduse pakutavale lahtiste uste päevale(õigemini nädalale, mis kestab kuni neljapäevani). Järgmisel nädalal olevat mingi tutvumisõhtulaadne asi ka plaanis. Nii et tegevust ikka jagub ja igav ei hakka:) Neid mõnusaid läpaka seltsis veedetud õhtuid saab aga vist vähem olema. Aga ongi vaja elama ka hakata, mitte ainult midagi elamiselaadset kirjeldada.

Aa, muide, pesumasin hakkas ka tööle, pärast seda kui ma parklavalvurionu appi olin kutsunud ja ta kruttis neid nuppe samamoodi ja korraga hakkas masin häält tegema. Siis panin enne loengutesse minekut pesu pesema ja tagasi tulles võtsin välja. Oli küll läbimärg, aga ma mõtlesin, et laon ikka oma radikate peale laiali(mida küll ei köeta veel, aga...:P). Sokkidega oli lihtne, aga need kunagi ropprasked velvetid ja paar pluusi tilkusid küll nii agaralt, et ma otsustasin proovida, et äkki saab ikkagi kuidagi tsentrifuugi ka tööle. Ja saingi:D

Tore, kui igasugustest teha-vaja/korda-saada/üles-otsida/endale-muretseda nimekirjadest asju maha saab tõmmata:)

Hmmm... nende kolme uue tuntud (tundmatu) estoonlase jalajälgedes ma juba tatsasin eile. Või oli see üleeile. Igatahes, mis neist enam avada, kui nad algusest peale avatud juba on;)
Huvitav, kas nad lasid kunagi omal ajal kõigil näitlejatel ja muidu tegelastel oma jäljed kuhugi savisse või kas või plastiliini astuda, et nüüd need niiviisi võtta on? Või hoitakse üks paar igaühe jalanõudest alles? :P

L

Täna ajasin end ilusasti varakult üles ja läksin ostsin endale printeri. Päris seda ei saanud, mis esialgu plaanis oli, aga niikaua kui töötab, on mul täitsa ükskõik. Seadistamine ja tahmakasseti sissepanek on ikka eriliselt lollikindlaks tehtud, nii et isegi minul (tehnikatumbal!!) ei võtnud see kokku kauem kui 5-10 minti. Kasti koju vedamine oli ainuke veidigi pingutust nõudev etapp, kuigi viimati kui mingi kastiga mööda mingit linna ringi kalpsasin, oli seal umbes 15 kg rohkem sees kui täna... ;) Aga nüüd tulin ausalt ilma abivahenditeta koduni ära ja ei jäänud üldsegi iga kahe sammu tagant seisma, et ähkida. Vasikavaimustuse etapis tahtsin kõike kohe printima hakata, aga siis tuli välja, et paberit oleks ka vaja:D Aga eks sa mine paberi paksust, tooni ja kvaliteeti vaatama, kui nad ainult kinnistes pakkides on! Kui lõpuks ühe pataka ära ostsin ja keskusest välja läksin, siis tuli välja, et sajab - ja kohe siukest padukat, et kohe on! Nii ma siis ootasingi ilma vihmavarju ja kilekotita, millal koju saaks.. Lõpuks "randudes" oli tunne, nagu oleksin need 500 lehte ükshaaval kogu linna erinevatest kontoritarvete poodidest kokku kogunud.

Õhtul käisin Uue Maailma Festivalil ka korraks. Seal suurte ja väikeste Ameerikate kandis. Nad üritavad seal sama liini ajada, nagu ikka Supilinna päevad ja Karlova päevad jms ajavad, aga minu meelest jäi puudu igasugusest ühtsusest. Ma ei leia selle linnajao majades mitte mingisuguseid arhitektuurilisi sarnasusi ega näiteks autode või riietumisstiilide järgi otsustades ka nende elanikes. Nii et ei päästa siin Indigolapsed ega J.M.K.E. Homme üritan päevasel ajal jõuda, äkki toimub rohkem põnevat.

Ma pean ikka oma kummikud Tartust ära tooma vist. Kuigi see nimekiri, mis kõik kaasa peab mahtuma, on jälle üks paras autotäis :S Aga eks rong mahutab ju rohkem:D

61

Eestlane, soomlane ja sakslane jagasid korterit. Igaüks istus oma toas:P
Näh, ma ikka ei oska nalja teha. Aga kuidagi nii need rahvuste pihta käivad anekdoodid ju algasid... Igatahes kolis siia täna mingi soome tüdruk sisse. Nime ma ei mäleta, midagi muud ka eriti (st pole kindel, kas ta tänaval näiteks ära tunneksin), ainult et ta suht ebaviisakalt külma mulje jättis. Aga eks see ole ju meile põhjamaalastele omane.

Mis ma täna õppisin?
-Et isegi kui pitsakarbile on kirjutatud ka mikroahjus valmistamise juhend, ei tasu lootagi, et ta seal küpseks..
- Et meie pesumasin ei tööta.
- Et kardinaid ei tasu eest ära tõmmata, kui su akna all on trepp, sest keegi võib seal seista ja lihtsalt sulle otsa vaadata:P
- Et läpakakottide sangakonksud on ülihaprad.
- Et netis saab kursustele registreerida küll ja end maha võtta ka.
- Et sõna "saun" on tulnud sõnast "seep" (aga see tuletamine oli aeganõudev ja vaevaline!).
- Et mõni lektor võib mõjuda täpselt nagu muuseumigiid..
- Et mu sünnipäevajärgsel hommikul jääb "Keele variatiivsuse" loeng ära ja pean kooli jõudma alles 14ks.

312

Postimehes oli jälle mingi jutt oma lapse varastanud isast. Naljakas oli neid inimeste kommentaare lugeda, kusjuures enamus olid ju ema vastu häälestatud. Ju eestlased ei salli ikka üldse kaasmaalasi:P
Minu meelest on see lihtsalt üks tüüpsituatsioon, milles on kaks põikpäist inimest, kes arvavad kumbki, et vaid neil saab õigus olla. Eesti kohtu otsus mu meelest eriti üllatav ei olnud, arvestades seda pidevat pedofiilide lainet. Ja eks Norra pidi ju ka oma kodaniku eest väljas olema, ju neil pole lapseahistamine nii päevakorral ja võimalik, et sealses heaoluühiskonna võrdõiguslikkuses pole emad peamised lapsekasvatajad. Imelik on lihtsalt see, et kui meil siin on üks maailm, siis peaks ju olema ka vaid üks kehtiv kohtuotsus, mitte igaühele oma. Ja kummaline, et hooldusõiguse otsust saab ühe vanema selja taga lihtsalt ümber tõsta.

Seda lõiku lugedes jääb kindlasti mulje, et ma olen ema poolt. Tegelt ei ole, mul on suht ükskõik, kuna nagunii tegelikku tõde ja detaile ei tea. Aga ma olin täna ühe kummalise situatsiooni tunnistajaks.
Reimanni tänaval on üks sinine maja, kus asub lasteaed. Kui sealt kuskil kella 18 kandis mööduda, võib näha vanemaid lastele järele minemas, nii ka täna. Minu ees kõndis suurt kasvu mees, käes kägaras minimõõtmeline vihmajakk. Korraga ta hõikas: "Oota!" Umbes 10 meetrit eespool hüplev minu meelest u 4-aastane laps, keda ma enne märganudki polnud, jäi seisma, näoga autotee poole, nagu tahaks hakata üle minema, vist astuski juba otsapidi autoteele. Mees karjatas: "Ei lähe üle tee! Me ei lähe sinna." Laps hakkas kohapeal olles väikestviisi jonnima ja viskas oma mütsi maha. Mees ütles hirmuäratava külmusega: "Ma annan sulle peksa!" Ja laps ütles seepeale: "Jah, võta nuga ja pussita mind surnuks". Või kasutades sõna "torka", ma ei mäleta.
Nii see elu siis käibki...


Lõhkusin täna poes kaussi valides taldriku ära. Nagu elevant portselanipoes.. Mul küll sellist tunnet ei tekkinud, et killud õnne toovad.

Ja capoeirat ei olnud.

live fast, ....

Tõotab kiire elu tulla. Viimase kahe päeva jooksul olen nii palju näinud ja kogenud, et tundub, nagu eile hommik oleks nädal tagasi olnud...

Igatahes, oma esimesse loengusse suutsin ma hiljaks jääda!:D Aga sellega on üks pikem ja naljakam lugu tegelt, mida kirjutada ei viitsi. Tundub, et see hilinemine palju pahandust ei tekitanud mulle (pealegi polnud ma ka ainus) ja lõppkokkuvõttes sujus kõik vast pareminigi kui muidu oleks läinud.

Ma ei saa mainimata jätta, et praktilist ainet "Integrated Language Skills" annab meile üks hääästi lahe tädi! Ma ei saa aru, mis maalane ta on, sest tema inglise keeles pole midagi eestlase inglise keelest, samas on ta nimi Ene Alas... Aga karm semester tuleb, praktilisi aineid, kus tahetakse pidevalt hunnikutena kodutöid ja tunnis aktiivset diskussiooni, rühmatöid ja ettekandeid jms (mida ma ei kannata) on juba esimese koolipäeva lõpuks nii, et tundub liiga palju. Ja lõpus on mõnusad suulised eksamid:D Samas, äkki saan ma lõpuks oma hirmudest üle, kui neid iga päev nii palju on, siis lihtsalt ei jõua enam koguaeg hirmul olla ka ju;)

Töö sain ka. Eks näis, kui suurt koormust täpselt mulle seal peale panna tahetakse, aga kogu aeg ka rakkes ei tahaks olla. Juba praegu on vaikselt süümepiinad, et võiks ju oma koduseid ülesandeid lahendada siin pläkutamise asemel, sest kes teab, millal jälle võimalus tekib. Oi, meelde tuli, ühe tähtsa kirja pean bossile ära saatma ja IVA asjad üle vaatama, siis võib rahulikult tõlkima asuda ja MSNis ühte teatud õde oodata:)

Aga tulge mulle külla! Mahub küll, keegi saab paberivirna otsa istuda ja keegi sõnaraamatuid madratsina kasutada ja ... :)
Tallinn tundub päris melu ja põnevust täis, on küll, mida vaadata ja kuhu minna, ma arvan (kuigi ma pole veel kuhugi jõudnud...).