Täna oli üks tore päev:)

Aga sellest praegu rääkida ei jõua. Äkki homme on aega. Või kunagi. Järgmisel nädalal ilmselt:P
Aga tulgu mis tuleb, laupäeval lähen mina (ja üks veel:P) Galwaysse teatrisse:D Täna tegin väikseid ettevalmistusi selleks.

Vahepealne paarpäevak on väiksemate tõusude-mõõnadega läinud. Ei viitsigi kirjutada nendest pikemalt.
Pole suurt midagi asjalikku teha jõudnud. Uurin pidevalt erinevate linnade kaarte ja majutuskohti ja vaatamisväärsusi ja...

Täna oli vabariigi aastapäev. Juubel lausa tegelikult. Palju õnne! Ma ei näinudki pingviinide paraadi ega midagi :(
Oscarite jagamise ülekannet ka otseajas ei näe, meie neljakanaliline telekas võimaldab seda vaadata homme õhtul kell 9. Njah, kui enamusi nominaatfilmidest näinud oleks, oleks arvatavasti põnevam seda jälgida tegelt..
Eile valisid iirlased oma eurolaulu. Võitjaks tuligi "kalkun", nagu musikaalsemad inimesed kartnud olid. Ühesõnaga, sama suund, mis Eestilgi. Kaks väikest suurt eurolaulumaad on läinud paroodiateele:P

Varsti peaks telekast "Memento" hakkama. Ma pole ammu filme vaadanud jälle. Pole midagi kätte juhtund kah nagu. Seda filmi olen juba poolteist korda näinud, aga ikka ei mäleta, mis värk oli. Ja võin kindel olla, et (poole) aasta pärast võin seda jälle nagu uut vaadata (kuigi see peaks üks neist korduvkasutuseta filmidest olema). Ega mu mälu palju parem pole, kui tal seal filmis.. :P
Ja 3.40 peaks ka mingi sõjateemaline film hakkama, mida vaadata võiks, kui ma siis veel silmi lahti suudan hoida.. Ma ei mõista, miks nad siinmail filme enamasti ainult öösiti näitavad. Mitte et ma suur telekavahtija oleks.... Mõtlesin, et peaks selleks hakkama, ikkagi kohalik kultuur ju. Pean silmas "Kodu keset linna"-tüüpi seepe ja siukseid lobasaateid nagu meil need Terevisioonid ja Ärapanijad ja Happy hour'id on olnud. Mitte USA filme.

Ma ei teagi kui mitu korda mul tuli tahtmine õigekeelsussõnaraamat kätte haarata. Ja kirjavahemärkide reeglid üles otsida.. Jube.

Sarah kolis täna välja:( Olime just viimasel ajal rohkem vestlema hakanud ja ühiseid teemasid leidnud.. Ju vist sellepärast, et tema tundis end veits depressiivsena ja vajas mingit muutust (talle tundus see maja liiga külm ja tume ja ta leidis mingi üliõpilaselamu toa kohe kooli lähedal, nii et...) ja mina tunnen ka juba mõnda aega, et ma ei liigu edasi vaid seisan paigal. Aga minu puhul on vaja suuremat muutust kui ainult tuba (ma saaks nüüd natuke suuremasse tuppa kolida, aga mulle ei istu tolle toa planeering, ainuke väärtus on, et tolles küljes on päike, aga minu tuba on külm ja pime) või maja.
Nii me siis sattusimegi kõik muutustest rääkima ja arutama, kes mida plaanib ja mis ootustega midagi teha tahab. Perekondadest, ühiskonna survest, riikide erinevatest süsteemidest (näit med. kindlustus, maksud, ID dokumentide reeglid jms), iseenda tekitatud survest, keelekonfliktidest, huvikonfliktidest. Mind kummitab ikka kõige rohkem aeg. See 'asi' mida pole olemas, mida ma kunagi tajuda pole osanud. Mulle rõhutatakse pidevalt, et ah, sa oled nii noor, sul on aega otsustada ja maailma avastada ja ringi vaadata. Ja teisest küljest tuleb vastu see eestlaslik sund olla arukas inimne ja minna kooli ja saada endale elukutse ja olla korralik kodanik(mees, maja, auto, koer, laps jms käivad siia hulka). Nüüd siis viidi mind jälle mitmeplaanilisema mõlemiseni tagasi. Et kuigi ma ei ole siin päris oma kohta leidnud, ei tähenda see veel, et ma peaks kohe otse koju tagasi minema. Ei tähenda see, et ma ei võiks seda leida kusagil mujalt. Et maailm ei ole suletud, isegi kui ma ei oska parasjagu vajalikku keelt. Vähemalt lukus ei ole, kui ka lihtsalt suletud on. Ja kui tahta, saab lihtsalt linki vajutada ja uksest sisse minna. Aga selleks tuleb teha otsuseid ja tahtmist ka välja näidata..

Ja Palma de Malloca pidi aprillis külm olema. Isegi kui kraadid on üle 20, mis mu meelest päris piisav on, siis pidavat tuuline ja jahe olema.. Nii et njah.. tuleb edasi vaadata.

Neljapäeval käisime Montsega jutustamas ja Marriotti hotelli kohvikus kohvi joomas. Seal oli hästi mõnus õhkkond - kõik oli ilus ja stiilne ja tuled olid küünaldega asendatud, teenindus väga sõbralik ja korrektne, mulle meeldis aga eriti elav muusika (klaveri näol). Ja meeldis, et ei olnud rahvast punnis, nii et kohti ei ole või mürast üle peaks rääkima.

Eile läksin White House'i, et Paco näituse avamist näha. Eehhhe:P Ma ei tea, kust see info tuli (kuskil kuulujutuna igatahes), aga polnud seal mingit näitust. Polnud üldse selline kohtki, kus võiks olla. Aga sellest sain ma umbes poole minutiga aru ja tulin tulema. Kuskilt voldikust oli meelde jäänud, et praegu on otsapidi üks festival käimas ning kohalikus Jaani kirikus daghdakate õhtu. Läksin siis sinna, kuna olin arvestanud, et sel õhtul ma kodus ei passi. Ja üllatus-üllatus, keda ma nägin!:D Performance'i nimega 'Naturaleza Muerta' autoriks oli kavalehel märgitud keegi Francisco Urube ;)

Täna on plaanis Hyacinthe'iga teed jooma minna. Pärast üritan õigeks ajaks Potato Marketile jõuda. Sest jah, minust on saamas igale poole hilineja, enamasti küll sihilikult (kes siis tööle õigeks ajaks minna viitsib, kokkusaamistega on alati teada, et teine pool jääb vähemalt 5 minti hiljaks, ja etendustele-kinno ei tasu enneaegselt ronida, sest algus nagunii venib..), aga mõnikord juhtub ka kogemata. Hakkan vaikselt Hispaaniasse sobima:P



Today's fortune: Stop searching forever, happiness is just next to you

Hmmm.. aga sõna NEXT näitaks nagu, et on ikkagi eemal.

Üritan end nüüd käsile võtta.

* Viisin raamatukogusse kõik raamatud tagasi! Ja tuli välja, et isegi viivist ei pea maksma:D Ei tea, mis imelikud reeglid neil siin küll on, kui isegi kuuajaste tähtajaületamiste eest trahvida ei saa.

* Panka sain ka suure hädaga helistatud. Kolm esimest katset ma katkestasin, sest mulle tundus koguaeg, et seda varianti, mida mul vaja on, nad ei paku (selles osas, kus öeldakse, et kui seda teha tahad, vajuta nr 1 jne) ja siis kui ma lõpuks selle customer service'i onuni jõudsin, siis läks üle nelja minuti, et kõne lõpetada. Sest ma pidin igat lauset kaks korda üle küsima, et aru saada, mis kuradi detaili ta mult nüüd teada tahab.. või millise postiga saadud parooli kolmandat või kuuendat numbrit ta küsib.

* Internet peaks mul kuni lõpuni välja vedama ilma probleemideta, kuni mu kontol raha jätkub. Nii et väga mugav lahendus minusugusele jamamisvastasele :)

Keeleoskamatus hakkab pinda käima:S Nüüd juba mõlema keele.. Ja too jutuke Londoni taksojuhist ja postiindeksi seletamisest pole ka kuigi lohutav...

Ma võtaks ka sellest osa, kui ma õigel ajal õiges kohas viibiks.

people are too demanding...

Eile läksin kinno filmi "Away from her" vaatama. Ma ei tea, kas see oli lihtsalt väga kurb film või viimane piisk mu karikasse, igatahes ma üldiselt ei oota, et hea film ometi ära lõpeks, et ma välja nutma minna saaks... Aga noh, ei jõudnud nii kaua vastu pidada.
Üldse kuradi imelik õhtu. Iga päev ei tule tuju end kesköö paiku säästuka parkimisplatsile kõva häälega välja elama minna...


Täna oli tööl nukker olla. Ja kuigi koju tulles oli ilm nii soe (hommikul aga kraapisid onud autoakendelt jääkirmet), et läksin suvekleidi ja varbavaheplätudega prügikasti järele, ei muutnud see meeleolus suurt midagi. Kuidagi siuke tunne, et viimnegi motivatsioon võeti ära. Mis kasu on üldse millegi hästi tegemisest, kui see midagi ei loe?! Aga teisest küljest tuleb nüüd see vaikne kättemaksuperiood (kogu maailmale, mitte ainult neile), mitte kuigi vägivaldne, aga loodetavasti sihikindel. Uus taktika tööl: kõik pausid venitan pikemaks ja võtan soovitavalt sel ajal kui kõige kiirem on, tööle saabun hiljem, lahkun varem, ajan kõigi vähegi tuttavatega juttu, koristan õhtuti vaid siis korralikult, kui järgmisel hommikul ise tööl pean olema, kui keegi teine on, peidan kõik teelusikad ja klaasid (jms mida hommikuti ettemõtlematute poolt kunagi jäetud pole) ära, kassasse jätan ainult 50-eurosed ja nii edasi.. Õeluseuss:P Aga mulle ei meeldi ebaõiglus. Ja kui muu ei aita, siis tuleb omakohus appi võtta. Kuigi jah, ausalt öeldes oleks praegu kõige õigem hetk uus töö otsida ja/või lihtsalt tulema tulla.

Lähen nüüd jooksma.

Ma ei taha küll koguaeg ainult tööst rääkida, aga täna on mul tõesti põhjust. Ja põhjust vihane ja pettunud olla! Nad vallandasid Montse! Põhjendus kõlas vist umbes "nothing personal, just business". Idioodid! Ainukese inimese, kes töö ajal ka tööd teeb.. Eks nüüd ole näha, kas need inimesed, kes üldiselt niisama ringi vahivad ja juttu ajavad, nüüd ka end rohkem liigutama hakkavad. Ja neil oleks ju kasulikum olnud mõni kõrgemat tunnipalka saav mittepaidlike tööaegadega inimene minema saata.
Kui ma siiamaani väga paindlik olen olnud igasuguste palvete ja tööaegade suhtes, siis sellega on nüüd lõpp. Saagu ise hakkama! Nüüd hakkan mina oma nõudmisi esitama. Ja ausalt öeldes, kui nad mind vallandada tahavad, siis sitta kah, kahju saavad ainult nemad ise.

Naljakoht: mõnikümmend minutit hiljem tuli üks tüdruk küsima, et ega me äkki ettekandjaid ei otsi või midagi. Ma ütlesin sellepeale, et praegusel hetkel kohe kindlasti mitte. Aga kes teab, äkki mõne aja pärast läheb neil kedagi uut mõne asemele vaja....

Ryanairil on praegu erilised soodukad - London-Shannon-London ots on 10 naela(maksud sees!). Nii et kes mulle külla tahab tulla, siis tehke kähku! Pileti ostmisega on aega neljapäevani.

Vaatasin öösel lõpuks "A Scanner Darkly" ära. Esiteks ei saa ma aru, miks on dvd karbile kleebitud silt kirjaga "Fit for viewing by persons aged 18 years or more". Alahindavad noori! Teiseks ei nimetaks ma seda just kuigi sci-fi filmiks.. (ja hea, et ta seda ei olnud!;) )

Kui vaatamise lõpetasin, tundsin, et olid mõned ideed, mis meeldisid, mõned, mis ei meeldinud, kohati oli mõnel tegelasel(Downey) mölapidamatus külas, mõned stseenid venisid liiga pikaks, mõnest mindi liiga ruttu üle. Aga mulle meeldis animeerimine ja kohatine ajuvaba absurd! Ja kuigi vähemalt osaliselt on sama teema igas teises filmis olemas, oli ikka midagi uudset. Pealegi, näidake mulle filmi, mille kõik tegevusliinid kordumatud on!

Ai, natuke valetan. Pärast filmi vaatamist ma ülearu vaimustatud ikkagi ei olnud, meeldimisele aitasid kaasa lisakaadrid filmi tegemisest ja kõiksugused tegijate kommentaarid(ja näiteks see muhe suhtumine, et pea iga stseeni puhul olevat olnud vaidlus, kas jätta alles või lõigata välja:P). Tekkis huvi Philip K. Dick'i raamat, mis filmile aluseks, läbi lugeda. Kuigi tegelt peaks need asjad ju vastupidises järjestuses käima, aga...

Täna oli ärgates päike aknas sillerdamas, nii et viskasin kohe riided selga ja ei lasnud end kauaks mõtlema jääda, sest nagu teada, ei viitsi ma end sel juhul üldse liikvele lükata. Võtsin oma raamatu, tegin tassi teed ja mõned võileivad ning läksin "Inimeste parki" hommikust sööma. Täna oli see tõesti suht inimesi täis. Leidsin ühe vaba pingi ja potsatasin kogu kaadervärgiga istuma.

Igasuguseid inimesi läks mööda. Kaks naist väikeste lastega, üks laps muutis suunda ja tuli minu poole ja jäi vaatama, kuni emme teda siis tagant lükkas, et edasi liiguks. Paari sammu pärast jäi jälle seisma ja pööras ümber, ei tea, miks ma talle küll nii põnev vaatepilt olin... Mõne aja pärast läks üks mustanahaline mees mööda ja küsis välgumihklit, mida mul talle laenata ei olnud. Tiiruga tagasi jõudes küsis, et kas võib muga juttu ajama tulla. Väikeste asukohamuutustega küll, aga jutuajamise lõpetasime pärast kella seitset.. Ma sain teada, mida mu nime umbkaudne häädlus (kirjapildiga soulard, u'l on katus ka) prantsuse keeles tähendab:P

Asjalikud asjad jäid ikka tegemata. Homme tööle tagasi.

Täna olin töölt tulles veits pissed off. Ma ikka üldse ei meeldi vist ühele managerile:P Kuigi ma pole kindel, kas talle üldse keegi meeldib...
Igatahes lõpetasin 22 minutit hiljem kui pidanuks, nii et supervisoriga teen ma järgmisel nädalal ühe jutuajamise küll. Kui mul vähegi mingi inglise keele laine peale tuleb...

Aga teel töölt koju tuli idee, et võiks jooksma minna. Ilm tundus ok (ehk siis mitte väga tuuline, ei sadanud ja päris kottpime ka veel polnud). Nii et riputasin võtme kaela, otsisin kapist oma kolm kuud kasutamata seisnud kossid välja ja kuna mul umbes kaheksandast klassist alates ühtegi paari dresse pole olnud, siis pidin leppima põlvini retuusidega. Aga kätte panin kindad ja kõrvule peapaela:P Õnneks majarahvas mind sellisena ei näinud;) Ja väljas oli parasjagu varjav pimedus. Suundusin otsaga linnast välja ja tegin päris korraliku kaare ära. Siin eriti palju jooksjaid tänavatel näha pole, nii et mõned vaatasid imelikult ja pobisesid midagi, aga võibolla oli see mu triibulise pusa pärast:P
Tagasi tuppa jõudes vaatasin kella, mis näitas 37 minutit rohkem, kui eelmisel vaatamisel enne minekut. Kaardilt uurisin, kui pika tiiru ma ära tegin - midagi ei saanud aru:P Leidsin küll kõik teed üles ja puha, aga mu suuruste pakkumine läheb alati kohutavalt rappa ja Tartu marsruutidega ei oska ma ka võrrelda, nii et... Kes järgmisena siia tuleb, saab seda maad minuga koos jooksma tulla ja siis öelda, mitu kilti oli;) (kuigi ma võiks ka kaardi mõõtkava üles otsida, kui laiskushoog mööda läheb...) Aga huvitav oli see, et enamuse ajast ei teadnud ma üldse, kus ma olen:D Sellesse rajooni pole ma kunagi sattunud. Aga noh, äraeksimise võimalust siin palju pole, eriti kui minna suuremaid teid mööda ja kohati vilksavaid kirikutorne silmas pidada.

Päris kaif tunne oli igatahes:) Pole ju niiiii ammu ennast liigutanud! Väikesed venitusharjutused veel(kui ma homme liikumisvõimeline olla tahan:P) ja siis igapäevarutiini tagasi.. Kurat, keegi võiks mulle süüa tegema tulla, ma ise ei viitsi:P (Täna polnud tööl isegi suppi, et kaasa pätsata oleks saanud!:P) Hommikuste võileibade ja lõunase mochaga vist tuttu ei lähe hästi.. Eriti kui magamaminekuni veel mitmeid tunde aega on.

ilus ilm

Täna puhusid tööl uued tuuled! Kööki oli see vallandatud hiina kokk tagasi tulnud (küll poole kohaga ainult, aga seegi asi), nii et Kiethil jäi aega isegi meile üles appi tulla:P Kuna täna oli ILUS ILM ja puhkepäev, siis oli tööl kohutav kaos. Ütleks, et vähemalt 2 inimest oli puudu. Vahepeal tuli üks poe osas töötav tüdruk, keda natuke koolitatud on, meile appi. Õnneks. Aga jah, seda, et mustade nõude rivi pikkuseks umbes viis meetrit on, ei näinud isegi jõulueelsel nädalal. Või et iga paari minuti tagant tuleks kööki helistada, et meil tassid, taldrikud, teelusikad ja noad jälle otsas on..
Mina täna kliente eriti ei näinud, lödistasin jookidega, pudistasin kookidega, üksikutelt võtsin raha ka vastu. Lucy ja James käisid:) Kummalisel kombel ei juhtunud mina vist ühtegi nende tellitud asja valmis tegema.. :P

Kokkuvõttes oli tänane tööpäev mulle meeldivam kui eilne, vist sellepärast, et seekord olin mina "sees" ja ei pidanud kellegi järel ootama, vaid sain lasta teistel enda järel oodata. Siuke ohjade hoidja tunne:P Aga noh, ei saa just öelda, et ma niisama uimerdanud oleksin...

Kui minu lõpetamisaeg kätte jõudis, oli möll natuke vaibunud ja Montse sai teise poole oma pausist võtta(mina võtan selle järgmisel nädalal). Jalutasime tiiru linnas ringi, ilm oli tõesti ok (mis sest, et mullegi eile selgeks üritati teha, et ingliskeelsete inimeste arusaamiste kohaselt on ok pigem negatiivne iseloomustus)! Kuigi Hispaanias olevat talvel selline ilm:P
Koduteel oleva poe ees olid väljas lillekimbud. Need on seal vist suhteliselt koguaeg, aga ma pole suuremat tähelepani pööranud. Täna ostsin kimbu nartsisse:) Ja kui Suule ostab nartsisse, siis tähendab, et on kevad;) Loodame, et jälle sügis tagasi ei tule (homme võiks olla, sest ma olen puhta üksi tööl ja ei taha väga inimesi näha:P), sest muidu ma lähen hulluks vist.

Kontserdile mineku asemel läksime koos Montse ja Colmiga (jah, nii peaks olema õige ta nime kirjutada!) hoopis ühe nende tuttava kunstniku näitust vaatama. Ja arvake ära, kes oli esimene inimene, keda ma nägin, kui uks lahti tehti??!!:D Õige, Paco! Nädala pärast on tema enda näitus Valges Majas, näitus-performance õigemini. Tal on baleriiniseelikuga mingi värk. Tal on sellele 'riidepuud' vaja. Hmmm... :P
Igatahes oli äge õhtu:) Ja mina veel mõtlesin mitte minna, et nagunii tunnen end viienda rattana ja ühtegi inimest ei tunne, aga vot siis.. Ja võõraste inimestega on ka võimalik rääkida;)
Jällegi leidis kinnitust see, et Arvo Pärt on välismaal rohkem tuntud kui kodumaal! Siin olla tema muusikat isegi kunagi raadios mängitud(pidevalt st), ma pole küll kuulnud, et Eestis oleks raadiost Pärti lastud... Mingi erisaate saames ehk ainult.
Ja mingeid eesti tantsijaid liigub ka siinkandis päris tihti ringi vist, või liiguvad siinsed tantsijad eestlastest kolleegide juurde.

Aga noh, homme tööle 8.30 ;) Aga vähemalt saan 10.30st alates endale Montse seltsiliseks ja ei pea lõunasöögini üksi tõmblema. Klatšijutud jäidki lõpetamata täna, nii et... ;) Keithil ja Aislingil olevat üks tulisem jutuajamine olnud. Aga sellest juba homses järjejutu osas:P

Tänane tööpäev oli üle ootuste pingeline. Mõnele oleks tahtnud kohe sitasti öelda! Aga samas, mõnega tekib kuidagi rohkem kokkukuuluvustunnet rasketel aegadel:) Nii et kokkuvõttes astusin kell 3 naerdes uksest välja, ei teagi, kas sellepärast, et lõpuks minema sain, või et midagi naljakat oli.. Ma loodan, et nad ei unustanud nüüd jälle(tavaliselt läheb kõigil meelest ära, sest seda pole kuskil prinditud paberilipikul kirjas:P) seda kohvi Keithile(st kokale) kööki saata, sest noh, ta on tõepoolest ainuke, kes endast 100% peab andma, töötadest 10 tundi päevas ilma puhkepäevadeta (ja praktiliselt ilma pausideta), nii et on vähemalt kohvigi ära teeninud. Kummaline on see, et keegi ei saa aru, et kui Keith otsustab töölt lahkuda, siis on selle kohaga lõpp kah..

Oleks mul 35 tuhhi taskus ja see kuulutus ikka saadaval, lendaksin ära Etioopiasse..;)

Mu viimastel nädalatel süvenenud depressiivsem meeleolu ja "mismaomatulevikugapealehakkan"- teema jõudis täna sinnani, et:

1. mul on kahju, et mul pole võimalik kuhugi üleookeaniriiki lennata, kus ma oma emakeeles elada saaksin, sest olgugi, et olen võimeline elementaarsel tasandil inglise keeles hakkama saama, jääb see minu puhul alati teiseks keeleks
(õigemini ma lihtsalt natuke kadestan neid, kellel on see võimalus);

2. kui Euroopas oleks riik, kus saaks inglise keeles hakkama ja kus oleks SOE ja VALGE, siis läheksin ma otsejoones sinna(mis ei tähenda, et mulle tegelikult siin ei meeldiks, aga erinevus Eestist pole väga kontrastne);

3. kui mult igal sammul igasuguseid pabereid, sertifikaate, tõendeid, avaldusi ja ankeetide täitmisi ning igasugust muud bürokraatilist sitta ei tahetaks, ei vinguks ma pooltki nii palju (või oleks need vähemalt arusaadavalt kirjutatud siis!) ja võiksin mõelda teises keeles tõsisema elu üritamise peale;

4. kui ma plaanin veel natuke aega oma võimalused avatud hoida, siis tuleks ära teha rahvusvahelised keeletestid (ühes prooviülesandes oli küsimus "How do you say "that's mine" __ Spanish? Ja variandid : by, in, on, with. Mina hakkasin mõtlema, et peaks Monica, Montse või Paco käest küsima:P See viib ka järgmise punktini), kuigi mu arvamus oma teise keele tugevusest pole kuigi kõrge ja arvatavasti ka testide tulemused mitte;

5. maailma laiendamise mõttes oleks äärmiselt otstarbekas ära õppida uus keel, milleks võiks olla hispaania keel, kuna see tekitaks võimaluse paikneda Euroopa soojades piirkondades, aga ka väljaspool Euroopat.. (aga kuna see oleks järjestuses hullem kui teine keel, siis.. :S)

Ja üldse... miks "päris elus" arenemine kuidagi akadeemilisele arenemisele kaasa ei võiks aidata? Kuigi see probleem on vist ainult minul.. Normaalselt peaks see ju käsikäes toimuma.
Tunnen, et mõnes mõttes olen ma ikka samas punktis, kus aasta, kaks ja 5,5 aastat tagasi. Et 'kõik see' ei loe mitte midagi..
Et ma ei saa lahti sellest akadeemilise tasandi vajadusest, kuigi pool minust võitleb kogu aeg selle vastu.

Ühesõnaga. Ma ei tea ikka midagi. Ja mida enam ma tean, et ma midagi ei tea, seda enam ma tunnen, et ükskõik, mida ma ette ei plaani võtta, hakkama ma sellega nagunii ei saa ja kas ongi üldse mõtet siis üritada?

"Mis kasu on enda ette läbikukkunuks tunnistamisest?" Teoreetiliselt ma nõustun, et ei mingit. Aga praktiliselt rakendades tundub see kõigi teiste inimeste kohta paremini sobivat kui minu kohta.

Blääblääblää.

kohv

Täiesti juhuslikult sattusin lubatu asemel hoopis youtube'i videosid vaatama. Ja mis ma leidsin?! Eks ikka viimase aja teema - kohv!
See on midagi ideaalilähedast (või noh, kohvimeistrid teevad üldjuhul koguaeg ainult selliseid) ja see plärts-plörts osa(29 ssekundist 55dani) on midagi sellist nagu meil kästakse teha. On vahet märgata? Ja kui seda käe siputamist harjutada ei lasta, siis ei hakkagi seda kunagi oskama:(
Siin üks lõbusamate kommentaaridega klipikene;) Lohutav, et isegi parajatel osavkäppadel piim iga kord isemoodi välja tuleb, mis tähendab, et kogu cappuccino siis ka. Mis tõstatab minu jaoks küsimuse - miks nad seda kohvikaunistamisasja 'latte art' kutsuvad? Mina olen nelja erineva õpetaja käest (kellest 2 peaksid päris profid baristad olema) kuulnud, et espresso esimesena ja piim teisena järjestuses teeb kokku cappuccino, latte on piima sisse kallatud espresso. Või on siinkohal ikkagi mõeldud lihtsalt 'piima kunsti'(sest jah, eks see piimaga jändamine seal ainuke kunst olegi)? Sel juhul ei mõista ma, miks ingliskeelsed inimesed mõnedel juhtudel kasutavad muukeelset sõna, mõnedel mitte, nagu jumal juhatab.

miski

Vahepeal viskab üle. Iseenda suhtumine eriti. Ma tean ju küll, et mitte sittagi ei muutu, kui ma ise midagi ette ei võta. Aga ikkagi. Ja asukohal pole ka suurt tähtsust ses suhtes, vähemalt endise ja praeguse sarnasust arvestades.

Tänane äratus oli põnev. Montse helistas kell 10.17 töölt. Tuli välja, et Aisling olla rosterit rohkem muutnud kui mulle teada oli. Mina arvasin, et minu jaoks muutus ainult see, et reede asemel on vaba neljapäev, aga kolmapäevase 12-4 töötamise asemel olin kirjas 10st 6.30ni. Ja kõige meeldivam külg selle juures veel, et pärast 3 jäin jälle üksi, sest Montse lõpetas ja Sue, kes pidi 5ni olema, oli jälle nii rivist väljas, et pidi koju minema. Kõige suurematel hädahetkedel tuli turvamees Ger, kes tänase puhul tahma-otsmik oli(nagu ka paljud teised;), cappuccinosid 13.dasse lauda viima:D Aga ma tahaks näha, kuidas need, kes korduvalt mu kiirkõnni üle nalja on heitnud, sellistes olukordades hakkama saaksid...
Muide, lihavõttevärgiga seoses... Eile olevat vastlapäev olnud. Ma magasin maha. Kuradi ignorant. Mitte et ma siin kelgutama oleks saanud minna või midagi, aga noh. Kuigi isegi siinsed religioossete traditsioonidega kodanikud avastasid eile õhtul, et "täna oli pannkoogipäev, ja meil ei olnudki pannkooke menüüs!", nii et.. Aga ühele lollile eesti lapsele, kes usunditest ega usupühade tähtsusest ja tähendustest midagi ei jaga, on kummaline vaadata, et mõni inimene tellib alguses kartulipudru pardilihavorstidega, aga kui meelde tuleb, et liha ei tohi süüa, siis vahetab selle kala vastu välja (kala läks täna üldse rekordiliselt). Kuigi see vorstijuhtum näitab ka päris kenasti, et kogu värk on ikka rohkem 'moe pärast', mitte ei tule kuskilt enda sügavast tundmusest.

Tunnen end ülima antisotsiaalina. Külmapühadel kätte harjunud rutiin voodi-töö-voodi stiilis jätkub.
Tunnen, et ma pole ei liha ega kala.
Eile töölt tulles tabasin end mõtlemast, et ma sobin juba päris hästi sellesse stereotüüpse suurlinna inimese kategooriasse - tuleb pimedas töölt, ühes käes papptops teega, teine käsi kapuutsi tuule käest enda võimusesse kiskumas, kotis töölt kaasa pätsatud küpsetised, mida distsiplineerimatu S. tee kõrvale näsida kavatseb (jälle vahepealse jääaja teene, muide), kui koju jõudes oma kalli klõbiseva kaaslase sisse lülitab ja mittemillegitegemisse süveneb. Ja seda tavaliselt u kella kolmeni, kui viimane mõistusepiisake ütleb, et peaks tuttu minema. Laiskus on nii halvav, et vetsu ka ei viitsiks minna. Elu nagu filmis. Ei oskagi kohe, kas peaks nüüd kurvastama või rõõmustama..
Üks ämblik jalutas just mu voodi peal ringi. Ei tea, kust ta küll siia sai. Aga igatahes, õhtuämblik peaks õnneämblik olema. Aga kas see tähendab, et kui ma ta kogemata eemale tõsta üritades natuke lömmi litsun, siis just väga suur õnn kaela ei saja..?

Ja ma ei mõista, miks see netiühendus täna nii olematu on! On, ei ole, viskab sisse, kukutab välja..Mis kurat?!! Ja isegi tuult pole kuulda!

Hää küll, hakkan nüüd ikka veel minu valduses oleva audioraamatu 5dat cd'd kuulama. Eile juba korra kuulasin seda, aga ärkasin poole viie paiku ja avastasin, et küünal ikka veel põleb... Ehk siis, et olen viiest cd'st u pooleteise võrra sisu haarata suutnud. Kui mõnda lõiku üle kuulan, siis kohati tulevad üksikud laused tuttavad ette:p Näiteks teemaarendus, et tuleks 'väikselt mõelda', sest 'suurelt mõeldes' on kõik asjad ikka nii halvasti - sõjad, looduskatastroofid, näljahädad jms, väikselt mõtlemise näiteid ma ei mäleta:P, aga need olid sellised lihtsad ühe inimese helged hetked - a la mõnusalt võhmale võttev tennisetrenn või ilus tüdruk bussis vastu naeratamas.
Lähen teen oma väikese rõõmu(irooniliselt on seekordse nimi 'Death by Chocolate') kõrvale teed.

Oma jätkuvas enesekesksuses ei tasu lootagi, et ma vabandaks sellise pudrujakapsalise teksti pärast(millest aru saamisega mul endalgi raskusi on).

Tadaa.

Me saime lõpuks ometi kütte:) Ja Johni külaskäiguga sai paagi blokeering kõrvaldatud ja kõik radikad üle kontrollitud, nii et... :D
Aga noh, mõneks kokkulepitud asjaks jäin ma seetõttu natsa hiljaks.

:D


Nagu näha, pole Eesti ainuke, kes arvab, et tegemist on Jobuvisiooniga. Aga seda, kas konservatiivsed iirlased mainitud lool lõpuks ka Serbiasse minna lasevad, saame teada 23dal.

hmm..

Today's fortune: You are soon going to change your present line of work

See ei paista just väga head tõotada, sest noh, mul pole küll esialgu plaanis tööd vahetada, kuigi äkki neil on plaanis töötajaid vahetada.. Kuigi ega "soon" võib alles suve ka tähendada ju;) Kõlabki nagu 'dzjuun'.

Tänase päeva saavutus: kolm raamatut on valmis raamatukokku tagasi minema (mitte et nad kaanest kaaneni läbi oleks loetud:P)! Ja viimased lennupiletid said ka ostetud.

Maha tõmbamata:
* online bankingu aktiveerimise viimane samm
* avaldus eksamikomisjonile (ja õppimisega peaks ka tegelema hakkama)
* Irish Broadbandi asi
* raamatukogule kena põhjenduse sõnastamine:P
* Paco!!:D
* otsida motivatsioon üles
* hakata trenni tegema (alates päevast kui me majja soojuse tagasi saame)
* plaanid välja mõelda, aga samas mitte põdeda
(Millised hetkega täidetavad punktid, kas pole?!:D)

Hea, et vähemalt praeguse motivatsioonilanguse põhjuseks võib külmust nimetada:P Mulle hakkab tunduma, et kliima mängib tegelikult suhtumises ikka veel suuremat rolli, kui ma varem arvasin. Praeguse seisuga olen Islandile või Gröönimaale või sinna minekuks päris hästi ette valmistatud:D

something to talk about

Hehee:P Minu surfamise tagajärg:

"Hey all!

Time for a catch up. Been in Dubai for the Sony UK conference. It was amazing – the setting was beautiful, and the stage area where I performed was set up like a jazz bar. Also been doing some songwriting and recording in Stockholm with Jorgen Eloffsen. OMG!! Bumped into MIKA! Sat beside him in an airport buggy and he gave me two pieces of blue Extra. **Amazing!!**" - Ja seda ei ütle mingi suvaline tüüp, vaid X Factory võitja! Kuigi noh, eks too ole ka suvaline tüüp..

Peaks Bloggeri kella õigesse ajavööndisse tõstma vist. Minul on kell alles 6.30. Mitte et see "alles" oleks, aga...

Adeline tõusis üles. Pole siis ime, et ma majarahvast eriti ei näe :P

YouTube neelas mu alla:S Ma tean küll, kes selles süüdi on..

home early

Tänane tööpäev oli oodatust lühem. Lausa niivõrd, et sain 12 ajal tulema. Käisin natsa linnas ringi ja siis läksin filmi vaatama. Olin ju arvestanud, et täna ma tegelt kinno ei jõuagi, aga näedsa, lausa kahte filmi nägin. Esimene oli ok, kuigi mitte nii hea kui eelmised kaks. Teine oli väga teoreetiline ja poliitikast punnis. Kuna see oli prantsuse keeles(kohutavate emotsioonipursetega) ja ingliskeelsete subtiitritega põhimõtteliselt nagu väike väitluse etendus, siis oli mul raskusi silmade lahti hoidmisega, sest äratus oli ju 7.21 täna..

Igatahes.. Pärast teist filmi kapsasin koju ja sain teada, et õlimehed pole ikka käinud, sest mingi auto oli tee peal ees ja nad ei mahtunud läbi. Juba kolmandat päeva!! Ja me oleme üle nädala külmkapis elanud... Ja nüüd ma kuulsin veel, et tegelikult ei tohiks lasta õlil päris otsa saada, sest siis imeb see masin maa seest mulda ja sodi sisse ja võib õhtale minna kui ei puhastata. Ohjee. Minu ainuke reaktsioon selle peale oli : loodetavasti olen mina selleks ajaks siit kadunud:P

Aga siis tänane suur õhtu kogu staffiga! Restorani osa oli üle ootuste äge:D Ma tundsin end enne väljaminekut suht antisotsiaalsena ja kartsin, et potsatan lihtsalt kuhugi nurka istuma ja vahin, mis tehakse, aga noh.. :) Restoranis oli kaks üüratult suurt lauda keset kogu platsi meie seltskonnale reserveeritud. Kuidagi kujunes nii, et suuremas lauas olid ülejäänud ja väiksemas bistrooseltskond ja manager oma boyfriendiga(kusjuures, mina olin koguaeg jumalast kindel, et see on ta stilist, kes on gei!:P). Ja ma ei teagi, miks meil nii lõbus oli(või noh, eks need naljad mõne inimese harjumuspäraste liigutuste ja parasiitväljendite pihta + situatsioonikoomika lisaks), aga igatahes mul oli küll tunne, et kui see poleks manageri isa restoran, oleks meile ütlema tuldud, et hakake palun astuma.. :P Ja kui ma oleks Eestis olnud, oleksin arvatavasti häbi kätte ära kärvanud, aga siin... :D
Ja muide, söök oli tõesti väga hea. Mitte et ma oleks sellele eriti palju tähelepanu pööranud. Aga kõhud said jube kähku täis. Ja kogu see serveerimisviis ja kõik oli tõesti väga kena. Kahjuks me menüüd ei näinudki, sest see oli mingi planeeritud asi, nii et ma ei teagi, kui palju selline söömaaeg maksma võis minna või mis nende asjade nimed olid ja mida üldse menüüs leidus.

Edasi oli rahval plaanis minna Mojo'sse, kust korra läbi käisime ja vaevu ümber pöörama mahtusime, sest käimas oli mingi poksimatš iirlase ja argentiinlase vahel(pärast tuli välja, et kohalik tüüp oligi võitnud, muide). Siis läksime Trinity rooms'i, kus meile oli bookitud mingi vipide tsoon, sest Graig on seal vist poole kohaga DJ ja noh, tutvuste värk. Me Montsega plaanisime tegelikult üldse mitte sisse minna, aga põrkasime poolel teel hiljem tulnud osaga kambast kokku ja meid lükati sisse. Nii et jälgisime mõnda aega mängu ja ajasime nendega, kes parasjagu kõrvalistmele maandusid, juttu. Kui tundus, et aitab, siis tulime tulema. Kuna Montse oli võtme koju unustanud, siis leppis ta oma noormehega kokku, et too tuleb sõbra juurest vastu, nii et saavad koos koju minna. Aga siis tuli kuidagi jutuks, et kus mina elan (et Limerickis ei ole ühtegi "esplanade"'i, aga on ikka küll;)) ja siis nad saatsid mu koju:) Väga toredad:D

Täna tuli välja, et homme olen ma täiesti üksi tööl. See on küll kena:S Üks asi on lihtsalt jooke valmis teha ja kooke taldrikutele loopida, aga ma ei saa samal ajal neid asju lauale ka veel viia, kui järgmisi teha on vaja... Ja nüüdsest hakkabki pühapäeviti ainult üks inimene tööl olema. Ja eks see olen vist üsna tihti mina. Nii et ma kavatsen ühe tõsisema jutuajamise ette võtta... Aga kõigepealt vaatan järele, kuidas homne kujuneb. Päris paras oleks muidugi helistada ja öelda, et ma ei tunne end kõige paremini ja täna tööle ei tule, huvitav, kas siis jääbki kohvik avamata? We'll see, we'll see...

Tänane film oli Sudaani põgenikest. Paarile üksikule anti võimalus kõigi võimaluste maale (e siis Ameerikasse ikka) lennata ja näidati siis, kuidas nad õppisid lambilülitit, vetsupotti ja kõike meile elementaarset kasutama. Väikestviisi kultuurišokk vist neile:P Aga nad said hakkama. Kuna neil oli eesmärk, mille nimel kolmel töökohal rabada ja ülikoolis käia ja ... Ja nüüd jõuan jälle selle enesekeskse punktini, et sain taaskord aru, et ma olen vist kõige motivatsioonivaesem ja sihipäratum inimene maamunal. Elu on vist ikka nii kuradi lihtne, kui on olemas üksainus kindel eesmärk, mille poole püüelda. Ei aita see ekslemine ja otsimine midagi, ju see on mul loomupärane ja väljaravimatu, et ma ei suuda lihtsalt mingi suvalise asja kasuks otsustada ja ennast petta, et ma sellega rahuldun.

Kavatsen end veel mõnda aega petta, et mu praegune motivatsioonipuudus tuleneb sellest külmusest, millega ei taha kuidagi end teki alt välja vedada, kui just karjuvat põhjust pole. Äkki need õlimehed homme ikkagi tulevad lõpuks..

Iga päev juuakse maailmas umbes 2 miljardit tassi kohvi

Täna sain oma maailmavalu annuse kinos käies. Kohalikus kunstide keskuses on käimas filmifestival. Täna oli avaõhtu ja esimeseks filmiks kohviteemaline "Black gold". Kuna minu esimesed lähemad kokkupuuted kohviga on olnud just viimase paari kuu jooksul ja jätkuvad põhimõtteliselt igapäevaselt praegugi, siis oli juba sellest küljest huvitav vaadata, või noh, huvitavam kui kolm kuud tagasi näiteks.
Kui baristade võistlust näitas, siis keegi mainis millegipärast sõna "Estonia". Aga see tuli mulle nii ootamatult, et ma ei osanud just erilist tähelepanu mainimise põhjusele pöörata. Arvatavasti oli see selle koha peal, kus hakati nimetama uusi ja huvitavaid(st imelikke ja tundmatuid;)) riike, mis nüüd baristade võistlustest osa on hakanud võtma.

Mulle tuli meelde kunagine tahtmine kohvikorjajana töötada. Ja tuletati meelde, et tegelikult ikkagi keerlebki absoluutselt kõik raha ümber (sest noh, eks ta tõsi ole, et ma ei töötaks ka just kuigi hea meelega 8 tundi päevas, et teenida pool dollarit, sest see ei aitaks mul just kuigi kaugele lennata..). Ja et tegelikult ei olegi üldse lahendusi. I can't fix the world:( Kõik probleemid on omavahel ühenduses ja see ahel on lõpmatu, ühesõnaga lootusetu. Kuigi samas keerleb koguaeg peas mingi vastandumine ja naiivne klišee, et üks inimene on ka inimene, et massid koosnevadki nendest üksikutest, kes näiteks fair trade kohvi, banaane jms ostavad, ja et äkki tuleks see ahmisnüüdmina-suhtumine põrmuks trampida..
Aga ma ei oska piire paika panna, jällegi sellepärast, et kõik on ühenduses. Ma ostsin eile endale Ruumi moodi poest triibulise koti, nagu ma vist ka mainisin. See pood on üks neist, mis oletatavasti fair trade kaupu müüb, mis tähendab, et hinnad ei ole kolm eurot nagu Penney's. Minu kott, mis muide viimasele lingile klõpsates avaneval leheküljel alt teises reas paremalt teine on, maksis 26 eurot. Mina, ihnur tavaliselt aksessuaaride ja rõivaste peale nii palju kulutada ei raatsi, aga tegelikult polegi see kuigi kallis(üldist hinnataset vaadates ka). Puust ja punaselt: 26:8,65=3,.... Ehk siis, et kolm töötundi teenisid mulle selle koti. Ma ei usu, et see kott kellegi käes tegelikult nii kiiresti valmis. Mis tähendab, et too keegi teine teenib tunnis vähem. Kuna ma ei ostnud seda isiklikult mingilt Nepaali tädikeselt, siis tähendab see, et mängus on vahendajad, kes kõik tahavad ju ka teenida. Mis omakorda tähendab, et koti tegija teenib tunnis märgatavalt vähem kui mina. Ja kuna ma ei ela Nepalis, siis transport maksab päris korralikult. Mis tähendab, et lõppkokkuvõttes ei jäägi suurt midagi järele(siinsete standardite järgi). Kohviga on samamoodi. "Nafta" etenduses oli analoog ülikonnaga, kui ma õigesti mäletan. Kõik on samamoodi. Aga kõik inimesed tahavad maksta nii vähe kui võimalik, et oleks rohkem raha, et osta kõike, mis aga pähe tuleb, nautida mugavust ja lubada endale väikeseid naudinguid. Sellepärast on vaja, et kas või üks väike filmikenegi vahel harva mõtlema raputaks. Kusjuures, see film polnud üldsegi mitte emotsionaalsele rõhumisele suunatud (ei näidatud nälga surevaid või jubedate haigustega (mis üldjuhul väga elementaarsete asjade puudumisest põhjustatud on) lapsi) ega kampaania "Aita Aafrikat!".

Oijah. Kui kirjutama hakata, siis lendavad kõik mõistlikud mõtted minema. Ausõna, pärast filmi mul olid mõned.

*1 Espresso = 7 grammi kohvi = u 50 kohviuba. Et espresso oleks täiuslik, peab iga uba olema täiuslik. Sest kui sa teed omletti 50st munast, millest 49 on tavalised ja 1 on mäda, siis .... ;) Suure itaallasest kohvimagnaadi Illy suust kõlas see muidugi etemini.

**Pildi leidsin oma Londonis klõpsitud fotode kaustast. Seoste tekitamiseks käib küll.

NB! Veneetsias kavatsen ma mõnel hommikul kohalikesse coffee shopidesse potsatada ja uudistada, mismoodi ühel õigel kohvirahvusel selle valmistamine välja tuleb. Enne aga peaks võrdluse võimalikkuse mõttes siinse asjaga rohkem sinasõbraks saama.