nii

Nii, paar päeva jälle möödas. Reedel vaatasin rakoja platsil prantslasi, kes mingit janti etendasid ("Tujud ja tunded" vms), ja nägin üllatusena oma Leigo-paarimeest (või noh tüdrukut), keda pärast Leigot rohkem näinud polnudki :)

Laupäeval käisin Täpel korraks. Timbut üle vaatamas. Aga miskipärast polnud ta küll ainuke tuttav nägu seal... :P Ta tegi sama asja nagu eelmisel aastal, nii et mõni koht oli isegi meeles. See koeraga kõrbes käimise jutt näiteks :)
Aga jah, kaua seal olla ei saanud, sest ärasaatmise/sünnipäevapidu tuli peale. Eks ma siis rääkisin, kuhu ma lähen ja mida tegema. Ja kus ma käisin ja mida tegin, näidates Dubrovniku pilte ja jälle kord tagasi tahtes :(

Aga rääkides sellest, kuhu ma lähen, siis ... ma ladusin eile enamuse kraamist, mis kaasa on vaja võtta, oma toa põrandale, mis oli seejärel kõndimiseks kõlbmatu. Siis võtsin kaalu, millega inimesi kaalutakse ( eeldusel, et ta mõõdab teisi asju ehk veits mööda), ja vaatasin palju mingi hunnik kaaluks. 3+3+5+3+4+3+2 + veel kohver, kus osa kraami sees oli 9 + õe ja enda saapad 2 + need asjad, mida ma veel ei kaalunud ~5 vähemalt ja siis veel käsipagas 8,1 :P Mul tekkis tunne, et lennukisse mind küll ei lasta... :S Kas on mingi reegel ka, et pagas ei tohi kaaluda rohkem kui reisija ise või üle mingi kindla numbri (ma ei mõtle nüüd seda 20 kg, mis tasuta on)?

Ja siis hakkasin ma vaatama, et iirlased pole mulle jälle mitu päeva vastanud, mis arvatavasti tähendab seda, et nad ei saanud mu meili kätte või ei tulnud nende vastus mulle kohale. Jälle. Ja nüüd on mul väike probleem kindlustuse tegemisega, sest see sõltub natuke nagu nende vastusest. Ja ma ütlen, et Kui kindlustus sigatseb! Kui lihtsalt kalkulaatoris proovida, mis summa selline kindlustus, nagu mul vaja oleks, maksma läheks, siis näitab üle tuhande vähem kui siis, kui panga kaudu sisse logida. Väga kaval moodus muidugi.. Oeh. Ma peangi nüüd linna minema. Kindlustusse, raamatupoodi, hambaarstile, apteeki, plaadipoodi ja kuhugi, kust helkureid saada on.. Mida kuradit viia sellistele lastele, kes on šokolaadi vastu allergilised ja ei armasta üldse magusat? Vana Tallinn? :P

uisutamisest

Täna käisin Lõunakeskuses iluuisutajaid vaatamas. Kõigepealt tehti soojendust, nii et me ei teadnud kellestki midagi. Mulle jäi silma üks kohutavalt graatsiline tumedapäine sinise pluusiga tüdruk - minu reaktsioon oli stiilis "see on Eesti tulevikulootus". Siis saabusid jääplatsile ka kaks poissi, mille peale mina imestasin, et oh, Eestis on meesiluuisutajaid ka tulekul! Ja kui siis värk tegelikult pihta hakkas, öeldi, et esinevad mingi meeldejäämatu vene nimega treeneri õpilased. Nagu arvata võib järeldasin ma kohe, et ootused olid liiga ennatlikud ja polegi tegemist eesti lastega. Aga ka see järeldus oli ennatlik, sest tuli välja, et see treener oli siin ainult mingit laagrit teinud ning tema õpilased Venemaalt olid ainult kaks poissi, kes viimastena esinesid (ja kelle kohta peab ütlema, et see oli klass omaette, nii et mu suust väljus lause "Ma panen kunagi oma poja iluuisutama!"). Ülejäänud kuuest tüdrukust olid kaks kõige pisemat Tartu klubi õpilased -päris tublid, eriti väiksem, kes oli üks vähestest, kes ei kukkunud; üks suur tüdruk punases kleidis Rootsist, kes polnud eriti graatsiline ja iluuisutajalik; üks Austria tüdruk, kellel on potentsiaali, aga kes kukkus pea igal hüppel; üks teine punases tüdruk, kellest ma ei mäleta suurt midagi; ja siis see sinise pluusiga imetüdruk - ta oli Eestist!:) Nii tore.

Ma ei tea, mis värk mul uisutamisega on, aga seda vaadates muutun ma alati kuidagi härdaks... Võib-olla sellepärast, et mulle on räägitud, et kui Tartus oleks viisteist aastat tagasi jäähall olnud, oleksin ma praegu võinud uisutaja olla. Ikka need kuradi oleksid. Reaalselt mõeldes võin ma peaaegu päris kindlalt öelda, et ma poleks sellega hakkama saanud - isegi tantsimisega, mis on umbes poole lihtsam, läks ju nii nagu läks, mis siis veel uisutamisest saanud oleks.. Aga samas, you never know! Pealegi saaks uisutada ka üksiksõitjana, mis tähendab, et vähemalt samadel põhjustel kui tantsimist poleks ma seda katki jätnud. Aga ikka need kuradi oleksid. Mingid killud torgivad ikka veel.

täna sain

... kolmveerandtunnise ootamise järel uue pangakaardi kätte. Mõnikord on ikka hea, et õigel ajal tuleb meelde ette mõelda. Muidu oleksin ma detsembrist alates kaarditu ja see pole just kuigi tore, eriti Eestist eemal viibides.

... hambast ilma jäetud. 3 gone, one more to go! Aga seda ehk kunagi kevadel. Või suvel..
Ja nüüd ma tean, mis tunne on inimestel, kellel on üks näopool halvatud. Kummaline, et keel on tömp ja huul poleks nagu minu oma ja lõug väriseb vahepeal - tuimestusega sai vist natuke liialdatud täna:P

... poes käidud! Pärast hambatõmbamist on minu jaoks päris suur saavutus ise jalgsi koju jõuda ja teel ka poest läbi käia, et oma lödidieedi jaoks midagi osta, ja apteegist varsti vajaminevaid valutapjaid osta. Isegi mu vähest tähelepanelikkust polnud suudetud ära tuimestada - tuletasin ühele noorele lapsega paarile meelde, et need Pampersid, mis kassa juurde jäid, on arvatavasti nende omad.. :) Kusjuures ma imestasin, et nad said aru, mis ma ütlesin, sest endal oli küll tunne, et mingi pudikeel tuli välja. Aga ehk nad on harjunud, neil ju väike laps:P

... eile öösel leitud võtmete kohta leiubüroosse kuulutuse üles pandud. Millegipärast läks kohe kaks tükki, aga ma ei viitsinud enam vaadata, kuidas ühest lahti saaks.

Miskipärast tegelen ma rohkem teiste kaotatud ja unustatud asjade märkamise kui endal kohe-kohe vaja minevate tülikate asjade uurimisega. Ma pean nimelt reisikindlustust silmas. Sest töötu ja koolitu nagu ma olen, pole mul pärast seda sünnipäeva enam tervisekindlustustki, ning seekord peaks vist pagasikindlustuse ka tegema, et mitte kogu "varandusest" ilma jääda.

Aga ikkagi on tore mõelda, et ma pääsen siit varsti minema:D Kuigi ega siingi väga paha pole (viidates näiteks eilsele õhtule) ;)

traditsiooniline küpsetusõhtu

Kuna pilt ütleb rohkem kui sõnad, siis.... :P
Aga sõnu niipalju, et ikka väga tore oli. Ja mulle nii meeldib, kui on inimesi, kelle puhul ei loe see, kui vahepeal kaua näinud pole. Et kokku saades on ikkagi tunne, nagu oleks alles eile näinud:D

Huvitav, millal küll järgmine selline istumine toimuda saab...

PS! Vabandust punaste silmade pärast. Mul pole fotoka režiimid veel kuigi käpas. Ja ükski vajalik programm ei jõua ennast avada.

võidab see, kel on surres rohkem asju

Ma ei oskagi kohe midagi rääkida. Seis on muutumatu ja ma pole vahepeal millegi märkimisväärsega hakkama saanud. Värkimismäärsega oleks esimese ropsuga kirjutanud:P

Ükspäev ostsin lõpuks kohvri ära. Olin ligi kümnest poest kõik läbi vaadanud ja siis ühe välja valinud, aga kuna samal päeval ma autoga polnud, siis otsustasin järgmiselpäeval uuesti tagasi minna, mitte jalgsi-bussiga koos selle hiiglasega mööda linna kooserdama hakata. Ja mida selles poes järgmisel päeval ei olnud???! Loomulikult seda kohvrit. Ma nagu mäletaks oma neli aastat vanema teisiku kohvriostust täpselt samasugust hetke.. Aga jah, siis ma mõtlesin, kas võtan teist värvi sama mudeli, (mis iseenesest oligi täpselt samasugune, ainult teist värvi ja seetõttu nägid nurkades olevad tugevdused koledamad välja) või lähen teise poodi, kus kuuldavasti pidi ka seda sorti kohvreid olema ja on lootust õiget värvi saada. Aga ei näinud me sealgi õiget värvi, nii et vedisin juba lohutuseksemplari letti, ja sel ajal kui mina kotist raha otsima asusin nägi emme hoopis teise seina ääres veel üht kohvritelaadungit, mida müüja oli unustanud meile tutvustada. Nii et sain lõpuks selle, mis tahtsin.

Täna sain varajase sünnipäevakingi ka kätte:) Fotoka. Küll ma ikka saan palju asju!:P :D Fotokast pole palju midagi rääkida, eks siis ole näha, mis ta väärt on, kui klõpsutusi kunagi siia üles sättima hakkan.


Today's fortune: A well-directed imagination is the source of great deeds

1+1

Naljakas, et tegelikult võib päev otsa kodus istudes palju rohkem uudiseid saada, kui ringi asjatades. Või ka vanu asju pika aja möödudes esmakordselt uuesti hoopis teises valguses näha. Igatahes siin on kummastki üks esindaja.

Kuna võtsin meilijamade pärast ühe oma väga vana aadressi kasutusele, siis hakkasin uurima saadetud kirjade kausta ja seal oli ikka absoluutset lollust:P Ma olen ikka arvanud, et umbes seitsmendast klassist alates tuli mul mõistus pähe, aga no.... ei ütleks küll. Muidugi osad kirjad olid veel varasemad ka, aga siiski. Seal oli juttu asjadest ja inimestest, mille toimumist ja kelle olemasolu ma ei mäletanudki, nüüd aga tuli meelde, et jah, võis nii olla küll. Igatahes sai kõhu kõveraks naerda:D

Oled sa mõnikord imestanud, miks inimesed näiteks "Supermodellides" nii tohutult kisama pistavad, kui Tyra neile teatab, et nad sõidavad Jaapanisse või Taisse või ...sse? Novot, ma imestasin ikka iga kord, ise samal ajal mõeldes, et jah, see on koht, kus ma isegi kunagi ära käia tahan (õigemini: ma lähen ka kunagi sinna:P). Ühesõnaga, on selliseid kohti, kuhu minemisest ma pole julgenud veel reaalselt unistadagi, aga et kui ma kunagi suureks ja tubliks ja soovitavalt väga rikkaks saan (hahaa, õpetajapalgaga?:P), siis ma käin seal ära. Ja siis tuleb välja, et mõned inimesed käivad sellistes kohtades näiteks aastavahetusi veetmas! Einojah:S Nii et esimene reaktsioon küsimusele, kas ma tahan ka kaasa minna, oli sama nagu supermodellidel. Aga nüüd ma hakkasin mõtlema, et kas meiemaalased lastakse Mehhikosse üldse niisama sisse? Mu meelest võiksid nad karta, et me tahamegi sinna sooja paradiisi jääda... kuigi ma loodan, et see nii pole, sest siis on väikene võimalus veel alles:)


PS! Today's fortune: When winter comes heaven will rain success on you
Kas see võiks tähendada midagi head?:)

midagigi

Mina mõtlesin, et probleemid kirjade kohalejõudmisega olid aktuaalsed Romeo&Julia või maailmasõdade ajal, aga tuleb välja, et ei saa tänapäeval palju kindlam olla. Shakespeare'i ajal oli ses mõttes veel kõige kindlam, et kõik toimetati isiklikult käest kätte, mitte ei jäetud kuhugi vedelema.
Pean praegu silmas nii käega katsutavat posti kui ka meili teel liikuvaid kirjutisi. Huvitav, kas on teisigi, kes sidetehnoloogias pettunud, või on asi minus? Sest no mul lähevad kõiksugu asjaajamised, mis nõuavad kellegi teisega kontakteerumist, vett vedama ja enamasti lihtsalt sellepärast, et teine pool ei võta vedu. Nii et kui see tõesti ainult mind puudutab, ei tasugi sellele üldse tähelepanu pöörata.
Käesoleval juhul olin mina juba arvestanud, et enam ei tasu loota ja mul on lihtsalt järjekordselt tegemist inimestega, kellel minu plaanide lörriajamisest ükskõik on. Nüüd tuletati mulle meelde, et mõnel juhul on tõesti põhjuseks see, et teine pool polegi seda kirja saanud. Nimelt on Yahoo ära kaotanud vähemalt kuus kirja. Kolm minu saadetut ja kolm mulle saadetut. Ma süüdistan Yahoo'd sellepärast, et mulle on Hotmaili igasugustelt teistelt aadressidelt meilid kohale tulnud, ainult Yahoo omad tulevad nii kuis tahavad - mõnikord tulevad ilusti, mõnikord poolikult ja mõnikord ei tule üldse kaks nädalat järjest.
Aga praeguseks on asi enam-vähem korras:) Ära sõidan igatahes 4.oktoobril, esialgu ligi kahenädalase peatusega Londonis. Siis praeguste plaanide kohaselt paras jõnks põhjapoole ja päevake Edinburghis ning siis kogu kupatusega Limericki.

Ja Eesti Post pole suutnud kuu ajaga pakki Eestist Londonisse kohale toimetada. Õigemini maksikirja, kui täpne olla. Et ma ka just tolle tšeki ära suutsin kaotada... :S


Ma käisin täna juuksuris. Ei värvinud punaseks ega lõiganud kiilaks ega tulnud ka maani juustega tagasi. Ju sellepärast keegi midagi tähele ei pannudki:P Aga tulevikus on mul plaanis vähemalt üks neist kolmest variandist ära proovida küll, eks näis, kuidas plaanid kevadel kokku sobivad. Aga loodetavasti saab lennukist igatahes minu suur sõber:) Ja loodetavasti on ka mõni teine sõber sel ajal õiges kohas ja tahab mind vastu võtta;)

tänane

http://www.lille.tartu.ee/vaatauudised.php?uudis=98

See oli minu tänane päevakava. Ja väga huvitav oli. Sain endale veel ühe autoriteedi juurde ja teada, et mõni inimene on nagu Pantalone, vaatasin kolmandat korda filmi "Klass" ja sain teada, et ära surid kindlalt ainult Paul, Joosep ja Toomas (kaheksanda klassi tüdruk jäetakse ellu:)), teisi näeme veel kohtuprotsessi-seriaalis.
Ja siis lõpetuseks mõtlesin, et hakkaks räppi õppima:P

"Kogu �rituse eesm�rk on suurendada noorte tolerantsust teistlaadse m�ttemaailma ja k�itumisega noorte suhtes." Ma arvan, et minu puhul see õnnestus, kuigi ma olin ennegi täitsa tolerantne.

incomplete

Päris jube, kui kolmest-neljast pikast nimekirjast saab päeva lõpuks vaid kaks asja maha tõmmata:( Aga vähemalt tundsin ma end asjalikuna kahes kohvripoes, kahes apteegis, kolmes pangas, kolmes raamatupoes, neljas fotokapoes, viies kingapoes ja lugematutes mantli-jakipoodides käies. Ma pole enam kindel, kas tegemist on nõudlikkuse või pirtsakusega. Või polegi asi üldse minus, vaid selles, et meil siin ei müüa lihtsalt normaalseid (loe: minule sobivaid) asju. Homme üritan teises linnaääres õnne katsuda, kuigi lootust on vähem kui täna.

Aa, see ka veel. Linnas nägin kahte endist klassikaaslast. Niimoodi kaugelt üle tee. Üks (koduteel) nägi mind ja viipas käega, teine ei näinud ja vaevalt et olekski viibanud. Ja ühte paralleelklassi inimest nägin ka, samuti mitte väga lähedalt. Ta noogutas sõbralikult naeratades ja maigutas suud (ma ei saanud aru, mis tervitussõna see oli), kuigi me oleme umbes-täpselt ühel korral samas seltskonnas olles juttu ajanud. Njah, inimesed on ikka väga erinevad.

plöks

Minust on saamas kodueperenaine. Esialgu veel mitte meeleheitel, aga ega sinnanigi ülearu aega jäänud pole. Samas on mõneti mõnus hommikul normaalsel ajal ehk mitte kella peale ärgata ja siis samaaegselt hommikust süüa, filme vaadata ja moosiks õunu koorida. Mõlemas tänases filmis kasutati lauset "You're going to miss your plane!", kuid isik, kellele seda öeldi, ei tundunud sellest just eriti hoolivat. Samuti oli mõlemas seos Prantsusmaaga ja peamised osatäitjad üks mees ja üks naine.

Kõigepealt "Before Sunset", mis jätkas esimese osa meeleolus ja euroopalikult ringi jalutades. Esimene osa meeldis mulle rohkem, aga tüübilt mulle siiski meeldivad sellised filmid:) See laul kummitab mul kindlasti nüüd nädal aega ja paneb aeg-ajalt keerutama.

Siis viskasin läpaka köögilauale ja panin poti tulele.
Ja siis "Science of sleep", mis polnud üldse selline, nagu ma ette kujutasin. Ma olen viimasel ajal rohkem dokumentaalilaadsetega harjunud, nii et lootsin leida midagi, mis põhineb kuidagi aju-uuringutel ja tõesti teadusel, aga tegu oli puhta mängufilmiga. Kui esimeste sekundite järel sellele pihta sain, lootsin, et vähemalt midagi põnevalt segast ja mõtlemautsitavat, aga ei. Kuigi ka mitte just halb film. See meespeaosatäitja on siuke kummaline - ühest küljest nagu jätab hästi toreda mulje ja vist meenutab ka kedagi, teisest aga kuidagi nõmeda. See võiks üldiselt ka filmi iseloomustada.

Kummaline tunne on ülipehme saiakantsukaga sügava poti põhja upitada, et kuuma moosi ära "kraapida"... :) Mina olin pärast igatahes üleni lögane.

"klass" 2-3

Meie seltskonna kogunemised on vist alati lõbusad:) Noh, võib-olla ma kahekümne aasta pärast kibestunud vanamutina ei oska enam millestki rõõmu tunda ja räägin teist juttu, aga praegune tunne on igatahes selline.

Inimesed, kellega kolm aastat iga päev kokku pole saanud, on muutunud. Ma ei oskagi seletada, mis teistmoodi on, aga midagi on. Üldse mitte halvem ega parem teistmoodi, vaid lihtsalt teistmoodi. Aga samas ikka vanaviisi ka natuke:)

Meil on ikka hale seltskond küll:P Kogu kamba peale on ainult ühel autojuhiload ja vaid üks elab vanematest eraldi (mis sest, et see kohe muutuma hakkab). Kellelgi pole oma maja, suvilat Vahemere ääres, autot, abikaasat ega lapsi. On kaks tulevast medõde, üks veterinaar, üks noorsootöötaja, üks ajaloolane... hm.. ja kaks vagabundi (ning needki humanitaarid). Aga noh, mis me üldse räägime - sotsiaal- ja meditsiinivaldkond on ju pidevalt alarahastatud!:P

Äge, et kõigil on mingid toredad tulevikuplaanid ja mittemaetud lootused ja üldse.... Ühesõnaga, mulle meeldis see positiivsus ja energia ja .. natuke nostalgiat maitseaineks. Sarnased istumised (noh, vähendatud või teistsugustes koosseisudes, aga sama eesmärgiga) on mulle viimase kuu-kahe jooksul väga tähtsad olnud:) Sotsialiseerun vaikselt.

Ainult see oli ebameeldiv, et viimatine klassijuhataja pidi oma statistikaameti telefonikõne täpselt valel ajal tegema. Samas oli siis meeleolu parasjagu õige, et ta küsimustele pooleldi lõõpides (aga siiski ausalt) vastata. Sinust ma parem siinkohal ei räägi:P Vähemalt sai ta ka kaks kärbest ühe hoobiga. Muide, ma kuulsin nüüd, et statistika lõpptulemusena ei jätka 25% meie viimasest klassist sel aastal õpinguid. Saab see protsent tõesti nii suur olla? Veerand klassist? Ehk siis 9 inimest. Iseenesest numbrina polegi palju... Mina, Sina, 'e, 'a, 'i, 'i, 's, 'l, 'l ? Näh, ainult paar nime ju! Aga see-eest kummaline kooslus. Potentsiaali on!:D

Today's fortune

Today's fortune: You will be advanced socially, without any special effort

Tuleb tuttav ette? Huvitav, kas Orkut varastas selle kusagilt, kust ka selle raamatu autor selle haaranud oli või varastas Orkut selle sealt raamatust või raamat Orkutist... Aga noh, tore on, kui ma midagi tegema ei pea:) "Ma ei tarvitse mitte vähimatki teha. Ja ometi langeb mulle seejärel midagi sülle." Ma küll ei plaaninud täna ninagi uksest välja pista, nii et tahaks näha, mil viisil see sotsiaane edu tulla saab, - mormoonid koputavad uksele või telefonimüüjad tahavad midagi pähe määrida? - aga mulle sobib:P
Ma ju tavaliselt isegi ei loe neid. Rääkimata siis tõsiselt võtmisest..

Laiskvorstitsen nüüd edasi:)

väheke eklektikat

Kui Yahoo ei oleks jamanud, oleks mul piletid ostetud ja võiks asju pakkima hakata. Aga nüüd tuleb paar päeva veel kannatada. Ja ma loodan, et vasakpoolne nunnu (ühelt ammusisestatud pildilt) saab varsti terveks ja haiglast koju:)

Täna hommikul jooksin Tavidisse latte vahetama. Mitte enda jaoks. Lõpuks ei olnud teistel ka vaja. Sellegipoolest polnud tühi käik. Kuna ma pole ammu midagi ostnud, siis sain viimaste päevade totakat tegevusetust ja tühjust tillukese šoppamisega leevendada. Olen saagiga rahul. Oranž värv on mõnusalt ergas sombuse talve jaoks ja "Triiksärk on ilus!" nagu ütleb Orkutis üks community, mille liige minagi olen.
Ülejäänud osa päevast sorisin niisama netis. Kõplasin Orkutis tuttavate ja mittetuttavate pildialbumeid ja vaatasin, milliste kommuunidega nad liitunud on. Ühe inimese nimekirjas oli kartustäratavalt suur osa Sinu (Ü!) "asju". Blogile otsisin ka ilusamat tausta, aga enamus olid ikkagi koledad, üks enam-vähem värk oli kvaliteedilt kohutav ja ainumas ilus ei sobi stiililt mu asukohariigiga kokku.

Huvitav, kas ma olen tõesti mõjutatud sellest oranžist raamatust, mille ma raamatukogule tagasi peaksin viima? Igatahes mõtlesin teha nimekirja asjadest, millega mul "mingi värk" on:
- apelsinid
- kuu
- plätud või kingad vms (üks lihtsalt kingib mulle alati mingi kingamotiiviga asja:P)
- aeg
- aknad
- lilla värv (eriti seelikutel, eriti velvetseelikutel)
- kollane ka (eriti köögimööblil, köögi tapeedil, köögi kardinatel ja laudlinal)
- köök
- ploomimahl
- poetšekid
- sokid (viimase aja värk pole enam igasugused värvilised motiivid, vaid lihtsalt see, et kõik sokid on pidevalt kadunud!)
- vihikud
- lambilülitid
- inimesed, kes jätavad mu ootama ja ei vasta meilidele
- raamatukogu

Oh, vaevaliseks läheb. Kui mingi situatsioon ette tuleb, küll ma siis oskan öelda, aga praegu aitab küll.

Aa, tänasest veel nii palju, et kuna ilm oli ilus ja ma nagunii lösutasin toas pea kogu päeva maha, siis otsustasin mingil hetkel lihtsalt püsti karata ja läksin välja jooksma. Mis sest, et esmaspäev polnud. Ühest küljest mõjus hästi, aga peavalu pole siiani ära läinud. Ühele treenimatule laiskvorstile on isegi pool tunnikest kõige aeglasemat sörki juba liig :( Millegipärast tuleb meelde lausejupp raamatust, kus ülekaaluline ema, ülekaaluline isa ja ülakaaluline laps New Yorgi Mac'i minnes küsivad, kas teisele korrusele saab liftiga..
Ei, ma ei ütle praegu, et see raamat mulle meeldis! Jään selle juurde, et ta mõjus liiga tehtult (lakoonilisus tundus ebaloomulik), aga ma ei vaidle üldse vastu, et seal leidus päris tabavaid tähelepanekuid ja häid ideid, mis jäävad kummalisel kombel isegi minule meelde.

vanadusest

Oeh, päris väsitavaks on muutunud see linnas elamine. Eile veetsin juba ainuüksi Athena majas terve tööpäeva jao, aga õnneks oli seekordne programm ka seda väärt:) Umbes kahe ajal avastasin, et mu kael ei liigu enam, ja ülejäänud aja istusin liikumatult. Põlved ja selg torisevad ka, kurk ja nina on üllatavalt hästi vastu pidanud. Aga külmaga pole ma ikka veel ära harjunud ja tahan Eestist ära, kuigi ega sealgi palju soojem pole, kuhu mina tahan.

Paari viimase päeva jooksul olen ma esitanud ootamatult kohatud kunagistele tuttavatele kümmekond erinevat versiooni oma "järgmise" aasta plaanidest. "Järgmise" seetõttu, et ma elan ikka veel kusagil koolilõpujärgses ajas ja pole veel kohale jõudnud aru saada, et see "järgmine" on juba algamas. Igatahes on päris lõbus jooksvalt otsustada, kas mingit nüanssi ühele või teisele rääkida ning kuidas seda täpselt serveerida. Jääks mul ainult meelde ka, kellele ma mida rääkisin.. :P Nüüd jääb vaid üle loota, et ma näen neid järgmine kord alles 4-5 aasta pärast ;)

Filmikommentaarid tulevad ka kunagi tagantjärele.
Ja sel nädalal saadud meilidele loodan vastused saata alates homsest-ülehomsest.

Mõnes mõttes on mul isegi hea meel, et "Draamale" nagunii pileteid saada pole:) Seekordne programm pole ka suurte ahvatlustega täidetud muidugi.. ja kui leidubki midagi, mida ma näha-kuulda tahaksin, on see tänase filmiõhtu ajal. Kuigi mõned konverentsid/arutelud saavad endale ehk siiski ühe kuulaja lisaks, kui nad õigele ajale juhtuvad.

Nädalavahetuse filmid:

Laupäev:
1. "A Quest for Missing Piece" - päris huvitav film juudist, kes hakkab uurima ümberlõikamise tagamaid. Ka kunstilise poole pealt oli film teistest religioonitolerantsi programmi filmidest erinev oma üleminekutega seismajäänud kaadritest joonistusteks. Ja autor oli päris muhedalt meelestatud ning olles nö linnukese pärast ja lapsena juudiks tehtud (ok, sündinud ka, jah), polnud ta tegelikult ise kuigi usklik. Tema gei-abielu tõi ka humoorikama liini sisse:)

2. "Devil's Playground" - seda filmi ma ootasin. Tehes kunagi toda kodust ülesannet Jürkale saatmiseks, tundus mulle tõesti, et amishid on mingil moel teistest usugruppidest peajagu üle, et nendes on mingi lisaannus inimlikku mõistmist ja loodusearmastust jms. Aga nüüd sain ma näha, et see oli ainult mingi idealiseeritud ja romantiseeritud pinnapealne nägemus, sest nad on samamoodi harimatud (ausalt öeldes puhta lollid) ja kahepalgelised, ning tegelikult oma elu mõttetuses veel hullemadki, kui ülejäänud tõsiusklikud. Saades 16-aastaseks, lähevad nad tavalisse ellu prooviperioodile. Kui neil oleks vähegi rohkem haridust, kui lubatud 8 klassi, ei arvaks nad ehk, et ainult joomine, suitsetamine ja narkotsi proovimine on ülejäänud maailma normaalne eluviis, ning üritaksid näha ka elu kultuursemaid "pahesid", millest nad lapsepõlve jooksul ilma on jäetud. Mul hakkas tõsiselt kahju, et nad nii rumalad on, sest idee poolest oleks amishluses võimalik elada tõeliselt puhast ja õilsat elu, aga nad lasevad end ikkagi liiga palju aeg-ruumist mõjutada. Ja et jällegi on üks moodus toota hukkaminevaid noori, kes jäävad eluks ajaks liinitöölisteks või Mac'i müüjateks. Aga kes olen mina, et neid hukka mõista.. Mul on ainult tõsiselt hea meel, et sellest 10%-st, kes ei pöördu kogu ülejäänud eluks amishiks, on üks nullilähedane protsent ka neid, kes tahavad teistmoodi elada ning saavad oma elu jalule, nagu too tüdruk, kes läks ülikooli nõustajaks õppima.

3. "Trigger" - tüüpiline koguperefilm mingist lapsest ja mingist loomast, kes tuleb päästa. Tugevuseks oli norra keel:) Ja eriti lõbus oli hetk, kui meist paar rida eespool maandusid mingid noormehed ja rääkisid omavahel õiges keeles! :D

E.-L. läks koju just siis, kui ta võitis! Ei tea, kas kohvi või alkoholi, aga midagi ikka. Peamine ongi see, et üldse võitis, mitte mille võitis:)

4. "Moliere". (Mis nuppu all hoides e-le see õige kriips küll peale tuli?) Natuke kostüümidraamat ja totrat tolleaegset näitlemist, aga muidu normaalne eluloofilm. Peaosaline ei näinud aga selles filmis karvavõrdki Johnny Deppi moodi välja:P

Edasi läksin Athena katusekambrisse teatriöö filme vaatama. Kohale jõudes oli "Libahundi needus" lõppemas - mu meelest ikka kohe päris hea film, miskipärast ei jaga seda arvamust peaaegu keegi mu tuttavatest. Seejärel algas "Kohtumine tundmatuga", millesse mul suurt usku ei olnud, aga tegelikult oli päris tore ja mitte nii pila, kui ma arvasin. Ja siis tuli "Joller" - väga vana mustvalge film Panso, Järveti, Pajusoo ja teistega, keda ma nii noorena varem vist näinud polnudki. Eluloofilm, teatriteemaline, mõneti elufilosoofiline. Mulle meeldis:) Tegelikult ei lõppenud programm veel üldsegi ära, aga mina tulin lihtsalt tulema, sest tahtsin enne koju jõuda, kui kodused üles ärkavad ja märkavad, et mind ikka veel pole.. Vaatama jäi vist kaheksa inimest:)



Pühapäev:
1. "Get the fire! Young mormon missionaries abroad" - film mormoonidest, nagu pealiirjastki välja võib lugeda. Minu lemmikuks osutusid nö endise mormoonide tagasivaated oma misjoniajale, ülestunnistused oma tolleaegsest lollusest:) Üks ütles kohe otse, et tal on häbi, et omaarust haritud inimesena kuulutas, et "ameerika indiaanlased on tegelikult päris Iisraelist ja ...". Ma arvan, et Saksamaa on tõesti paras paik, kuhu neid saata - seal on piisavalt skeptilisi inimesi, kes panevad nad mõtlema, kas ikka tõesti on nii, nagu neid mõtlema õpetatakse. Üks kolmest peaosalisest meenutas tungivalt üht selleaastast psühholoogiatudengit;)

2. "Hamburger lektionen" - väga monotoonselt üles ehitatud, uinutav. Nagu näha oli, pole just palju inimesi, kes suudaksid 133 minutit vaadata, kuidas üks suvaline mees, suvalises kõledas ruumis suvalisi pabereid edasi-tagasi krabistades sahmerdab ja mittemidagiütleva suvalise häälega loeb. Eriti kui samal ajal on ukse taga arutelu "Mida räägivad noorte elust kunstid" ning enne filmi lõppu algaks ka raekoja platsi film. Nii et mina lahkusin saalist mõni minut pärast kaheksat ja potsatasin ukse taha trepile arutelu kuulama. Ja siis jõudsin ka üheksasele filmile..

3. ..mis ei alanud üldsegi mitte õigel ajal. Probleem oli selles, et täispuhutav ekraan ei kannatanud üle 15 m/s tuuleiile ning kukkus korduvalt kokku. Öeldi, et selle uuesti üles seadmine võtab umbes 20-30 minutit, nii et me läksime E.-L.-ga MacDonaldsisse:P Kogu tagasitee vasardas mul südametunnistus erinevate põhjendustega sees, et see polnud just kõige õigem tegu (eriti arvestades niigi nädal aega ebakorrapärast toitumist ja eelmise päeva pitsalaadungit), aga mis seal enam teha oli. Lõpuks jäi alles ainult kahepalgelisust meelde tuletav hääl, et mitte-mainstream filme vaadates Mac'i toitu süüa on kummaline. Ja kuna friikad olid mõnusalt soojad, kadus temagi:)
Film ("Harold and Maude") oli üle ootuste hea:D Selline musta kiiksuga, nagu mulle ikka meeldib. Muusika oli ka mõnsa:) Ja täna kirjutati lehes, et see sai publikulemmikuks ka! Ei imesta, seal polnudki peale meie eriti palju rahvast:P

4. "Venus" oli teema poolest põhimõtteliselt ümberpööratud variant eelmisest, aga ei jätnud minusse mingit positiivset hõngu. Ju vist ka sellepärast, et niipidiseid lugusid levib pidevalt. Pealegi polnud selles ei midagi ekstra meeldejäävat, humoorikat ega haruldast.

Pealekauba jagati viimasel õhtul ka katalooge, mida varem 25.- eest osta sai. Ja üldse oli tore:D Ma loodan, et järgmisel aastal pole mul vaja muude asjadega tegeleda ja saan jätkata traditsiooni ning vaadata ära kõik, mis näidatakse. Ja loodetavasti on samuti mingi hariva suunitlusega kõrvalprogramm, sest seekordne igatahes avas mu silmi nii mõnegi koha pealt. Ja nüüd olen ma päris kindel, et suuremate (laiemalt teadaolevate) usundite seas pole õigupoolest mitte ühtegi "head usku", nad kõik on tohutult arengut ja mõtlemisvõimet piiravad ning rumalust ja kinnisilmsust külvavad. Aga ma ei loobu edasi otsimast. Äkki ikkagi leidub kusagil midagi ka minule:) Mingis filmis ütles üks mees (minu lihtsustusena) midagi sellist, et tegelikult pole ju vahet, millist jumalat me usume, sest kõik nad on tegelikult üks ja kõik inimesed on vennad (oh kui klišee onju!). Nii et kõige olulisem on humaansus/humanism (mis minu jaoks kõigil neil usunditel tegelikult puudus). Misjaoks on siis vaja end mingi usundi nimekirja saada, kui võib ka niisama inimlik olla:)

käidud

Tulin koolist. Päris naljakas oli. Direktor tuli kohe küsima, et kuidas läheb ja mis plaanid edasiseks on. Suhtumine oli üllatavalt positiivne, kuigi ma ei näe põhjust, miks ta mind üldse mäletamagi peaks. Hiljem tuli ka õppealajuhataja rääkima - siis kui ta mitme korra vaatamise järel aru oli saanud, kes ma selline olen:P Suhtumine oli küll samuti positiivne, kuid teema tüüris kuidagi materiaalses ja asises suunas, nii et kohtumine direktoriga jättis mulle igatahes inimlikuma ja hingestatuma mulje. Kuna see oli siiski ainult üheksandike ja esimesse klassi minejate aktus, polnud asjaga mitteseotud õppetajaid platsis ning sain niisama "mängu" jälgida.
Esimese klassi lapsed olid ikka väga tublid, et kogu selle kõnede ja laulude-luuletuste joru vastu pidasid! Seda polnud iseenesest üldsegi palju, kuid arvestades seda, et nublud ei jälginud sellest mitte sõnagi, suutsid nad siiski kohal istuda ja mitte üleliia niheleda.
Neil kästi hästi meelde jätta selle üheksandiku nägu, kellega käsikäes nad aulasse tulid. Võimatu! Mina mäletan oma esimest koolipäeva ainult piltide järgi. Kuigi jah, minu mälu pole just kõige etem eeskujuks võtta...
Huvitav oli jälgida üheksandike reaktsioone oma klassikaaslaste esinemiste või direktori "See on teie viimane 1.septembri aktus siin!"- kõne ajal. Mõtlesin tagasi oma ajale. Mul on tunne, et ma mäletan mõnd üksikut tunnet, ja et ma kartsin alati ja kõike. Mõnikord tahaks, et saaks uuesti selle aja jäbi mängida, sest nüüd ma teaksin mängureegleid ja ei kardaks eksida. Oleksin teistega võrdne(, kuigi tookord ei teadnud ka nemad, mis ees ootab). Ei põeks nii kohutavalt iga öeldud sõna pärast või selle pärast, kuidas ma teistele kas või saali sisenedes paistan. See pole ju üldse oluline! Ja võõrale, kes ei tea, milline on klassi kõige targem, populaarsem või andekam inimene, tunduvad kõik ühtmoodi võõrad, eelarvamusevabad. Ja esimesed arvamused tekivad neil siis, kui ise end pidevalt mingisse grupeeringusse suunata, ebakindlate hulka.
Nüüd on mul tunne, et ma olen hakanud pihta saama, kuidas mäng nimega "Elu" käib ja võin täringut veeretada, ilma et enne numbri välja otsiks.

vopsti

Valehäire. See, et ma ei lähe viiesele filmile. Kõik filmid said nähtud ja Vanemuise külastajatepäeval ka veel käidud.

Aga ma praegu ei viitsi hästi rääkida. Homme tuleb järjekordne hommik, kui ma enne kümmet aktsioonis pean olema. Mõtlesin, et lähen kooli:P Ikkagi 1. september ju;)

Hiljem filmidest:
Seekord lasti ühe viiese filmi asemel kaks lühikest. Mõlemad olid kehvad... "Crossroads" oli praktiliselt tummfilm ja praktiliselt sisutühi oma 22 minutis, "Holy warriors" oli veidi etem, aga mitte oluliselt. Kuigi see, et filmid mulle jamad tundusid, võib natuke ka mu magamatuse süü olla. Aga ma tegelikult ikkagi väga ei usu, sest huvitavad filmid sain ma ka unise peaga ilma tukkuma jäämata ja isegi haigutamata vaadatud.

Seitsmene oli "Buddha's lost children". Ootused olid suured, sest enne kiideti filmi igast otsast, aga tegelikkuses polnud nii hea midagi. Ja mulle üldse ei meeldinud selle munga kasvatusmeetodid, või noh, mis kasvatusmeetodid need üldse olid - võimukasutus lihtsalt. Plussiks oli Tai. Ja ma kujutan ette, et seda filmi võis tõesti olla keeruline filmida..

21.00 "Emmas glück". Miskipärast tõlkisid nad seda "Emma's õnn" :P See oli veits kahtlane. K. ei suutnud pidevalt mainimata jätta, et "Issand, kui rõve see naine on!". Ma võtsin seda kui sakslaste omapära:P Tugev keskmine, aga ei midagi erakordset. Etteaimatav, kuigi kiiksuga. Kahjuks minu jaoks madalam tase kui eelmise aasta saksa filmidel.

23.00 "West side story". Olen seda püüdnud kunagi telekast vaadata, aga jättis liiga totra ja veniva mulje, nii et läksin vaatama negatiivse eelarvamusega. Ja ei pidanud pettuma. Eelarvamus läks täppi, aga lisaks olid veel haledusest nutmaajavalt naiivsed tantsu-laulustseenid ja ameeriklaslik ärplemine. Aga mõni meloodia oli siiski ilus ka, nii et kokkuvõttes nii kohutav polnudki, kui ma enne kartsin.

Reede kohta oleks võinud paremad filmid olla!