matkides Veneetsiat

Eilse õhtu kohta ütlen ainult, et õhtusöök Montse juures oli väääga tore:) Ja venis päris pikale ka.. Juttu juba jagus. Ja quiche oli ülimaitsev:D

Täna on terve päev otsa padukat sadanud, vist üks tugevamaid üldse minu siinoleku jooksul. Töölt tulles oli tee Bobby Byrnes'i ees umbes 15 meetri ulatuses täiesti läbimatu (u 7 cm sügav jõgi/järv), sest kõnnitee osa on tolles kohas madalam kui autotee ja kõik valgub sinna, ja kanalisatsiooniaugud ei funkand. Nii et kui juba osa maast mööda saarekesi hüpates või 2 cm laiusel kõrgemal äärel läbitud, tuleb ots ringi keerata ja tagasi minna, et teisele poole autoteed saada, sest siis kaovad isegi need viletsad võimalused ära.
Lihsustades: kui koju jõudsin, olin täiesti ligunenud. Jätsin oma pooleldi vihmaveega täidetud caramel macchiato ukse ette ja haarasin maja tagant kuhjaga täis prügikasti, sest noh, sellise ilmaga ma enam välja ei kavatse minna, kui kord juba sisse olen saanud. Ja kui tuppa jõudsin, tuli Adeline väga sobiliku uudisega - õli on jälle otsas! Wiiihuu!:D :S Ja pesukuivatusmasin ka ei tööta. Super ajastus, kas pole?! Õnneks oli ta kaminasse tule teinud, ja kuna ta ise läks kodust ära, siis kuhjasin mina kogu elutoa oma asju täis. Hea ikka, et ma töölt täna teepakke ja šokolaadipallikesi pätsasin... :P Homme on mul vaba päev. Hommikul helistan (mina! :P) õlimeestele ja hoian pöialt, et nad kohe samal päeval tuldud saaks.. Tänase õhtu veedan igatahes siin teki sees, peab vist kindad ka varsti välja otsima... Ja tasside viisi teed lürpides!

leek and potato

Njah, niipalju siis mu plaanidest homme kriminaali tagajärgi koristada ja lugeda ja mökutada... L. helistas just rota pärast, nagu lubanud oli, et saaksin oma järgmise nädala ajad teada. Tuli välja, et Susani poeg on haiglas, nii et ta ei saa homme tööl olla. Nii et ma saan endale selle pühapäeva. I don't really mind kah, saangi palgapaberi kohta küsida ja paari tunni eest rohkem palka:P. Lihtsalt see, et täna lähen Montse juurde õhtusöögile, nii et tuleb jälle üks hiline magamaminek... Aga vähemalt alustan alles kell 2 nagu alati, nii et saan üheni põõnata:P
Ja veel üks imelik käik tööl: Ger (meie muhe turvamees) on tagasi, kuid ainult laupäevadeks ja kolmapäevadeks.
Ja Ash'i postitsiooni nimi ei ole enam supeavisor, nagu mulle neljapäeval juba mulje jäigi.
Ja tänase info järgi tuleb meile Kieth'i asemele mingi naiskokk, aga alates esmaspäevast. Ei tea, mis jutt see üldse Graigi köökipanekust oli, jälle mingi manageri uitmõte, millest Graigiga räägitudki polnud vist.... Komöödia. Aga minu tegelaskuju astub enne viienda vaatuse lõppu mängust välja. Omal tahtel;)

Aa, Helene, kes jõulureisil oli, läheb järgmisel laupäeval Prantsusmaale tagasi. Tal on ka küllalt saanud:) Käis veel sushit söömas täna, aga ma olin selleks ajaks juba lõpetanud ja Tescos ananasse valimas, nii et teel kodu poole astusin jälle töölt läbi ja ajasime paarkend mitsa juttu. Siis Ash mainis mööda minnes muidega, et ma ikka armastan seda kohta nii palju, et ei saa kohe eemal püsida:P Ta oli mingil perioodil iga päev paar tundi kauem töö juures ja jõi mõne sõbraga kohvi, nii et ma ikka hõõrusin seda nina alla siis, nüüd ta tegi tagasi. Ainult et kui tulevikku vaadata, on mulle öeldu veelgi asjakohasem:D

tomato soup

Täna oli tööl väga vaheldusrikas päev. Sue ja Ash olid tööl, mõlemad muudatustest ikka veel üllatunud. Täna tuli veel uus uudis - Keith (meie kokk) olevat töölt ära läinud. Great! Koguaeg käivad mingid vangerdused. Täna oli siis Barry köögis abiks, vastas telefonile ja nii:P
Siis kuulsin veel, et Graig olevat laupäeval autoavarii teinud (kuuldavasti mitte kuigi tõsise, täitsa terveks jäi) ja ei saanud tööle tulla ja Louise lasi ta telefoni teel lahti seepeale. Põnev... Aga täna mainis L., et Graig töötab homsest köögis. Veel põnevam. Sellest oli kunagi varem juttu, et ta läheb kööki, aga Keith'ile appi, sest ülejäänud ei mõista inglise keelt, mitte niiviisi. Ausalt öeldes ma ei mõista, miks ta veel tagasi tahtis tulla, kui juba lahti oli lastud:P
Susaniga rääkisime täna quittimisest. Ta ütles, et plaanib ka paari nädala jooksul ära minna, Aisling olla ka sellest rääkinud. Aga tundub, et see on siuke umbmäärane plaan nagu mul varem, sest kui ma talle oma kindla kuupäeva ütlesin, oli ta suht šokeeritud.

Mul on meie koha söögid nii üle visanud, et täna läksin lõunapausi ajal Subway'sse (esimest korda muide) ja siis ostsin poest veel paar banaani ka ja oligi korras. Poes olid pikad järjekorrad ja siis tädi, kes minu taga oli, ütles, et mul on ikka vägev kannatus, et kahe banaani pärast selle järjekorra viitsin ära oodata:P Mis seal ikka, see ainult mu lunchbreak ju! Aga ma mõtlen ise ka, et mille kuradi pärast ma küll nii kannalik veel olen... Aga igatahes, lõunat ei söönud ma mitte eeskujulikult bistroos laua taga, vaid staffi nö puhkeruumis raamatut lugedes, hoopis lõõgastavam muide.

Täna oli siis minu esimene kord nõusid lõhkuda. Kena lögahunniku tekitasin ja omal olid põll ja püksid mõnusasti kohvist läbi leotatud.. Sõrmele sain ainult erksinise plaastrikese, jama et midagi tõsist ei olnud. Pärast seda kolistamist tuli järgemööda igasuguseid jamasid tellimuste segiajamisega, mille peale Mõni vahtis mind nagu oleks mina selles süüdi olnud, kuigi mina olin sel ajal 'puu otsas' kui segapuntraid tekitati. Aga sitta kah. Ongi viimane aeg nad kuu peale saata.

Pärast tööd ostsin endale kollase pluusi ja sinise salli. Kuigi ma tean, et ei tohiks kas või juba kohvri ülekaalu pärast rohkem midagi osta, aga.. (Laon tulles kõik sallid kaela omale;)) Nad olid ju ainult kolm euri:P Ja pealegi pole arvatavasti kellelgi Eestis päris sama, aga sama asja analoogi Seppäläst või Takkost (või mis need eestlaste Penny vasted võiks olla?) ostes on kõigil ühesugused.

Raamatukogus käisin ka tund aega. Alles nüüd sain aru, kui väike valik seal ikka on! Dublini kohta sain paar raamatukest, Belfastist polnud midagi. Joyce'i teostest oli alles ainult 2, mida ma ei tahtnud. Võtsin Hornby "How to be good" nii raamatuna kui audio variandis, et äkki on kuidagi mugavam lugeda. Ja koju jõudes avastasin, et audio on kaheksast kassetist koosnev:P Minu arvutil aga kassettide jaoks auku ei ole...

Nüüd lürbin juba viiendat tassitäit teed. Ei tea, mispärast mul täna siuke janu on.

John käis ka uuesti külas. Tuleb välja, et Eimear'l oli võti täitsa olemas, nii et huvitav, miks ta küll akna kaudu käia otsustas... :P

elu nagu actionfilmis

Puhkusemuljeteks praegu aega ei ole, tuleb igapävasemate asjadega tegeleda;) Aga nagu näha, jõudsin tagasi elusa ja tervena. Kui juttu ei jõuagi kirjutada, siis vähemalt mõned pildid viskan millalgi üles siia.

Aga nüüd.. John tuli meile täna suurte uudistega külla! See uus plika, kes minu reisilesõidu päeva õhtul sisse kolis, olla (oma teisel korrusel asuva toa) aknast välja ronides alla kukkunud, ja kuna keegi arvas, et on sissemurdmine, mitte väljamurdmine, siis kutsuti politsei ja olevat mingi suur trall käinud hommikul. Hea, et ma tund aega enne seda tööle olin läinud..
Igatahes tuli välja, et plika on politseile vana tuttav ja Johnil soovitati tast kiiremas korras lahti saada. Nii et hakkasime siis tema tuba avavat võtit otsima.. Johnil oli suur purgitäis kandidaatvõtmeid. Poovis kõik läbi, ükski ei sobinud:P Ja siis tuli välja, et alumise wc võti keeras ukse lahti:D Heheee. Aga nali naljaks, tuba oli sitahunnik, kui nüüd leebelt väljenduda.. Lisaks voodil vedelevatele pesukuhjadele (mis minu toast palju ei erinenudki:P), oli kogu põrand ka ühtlaselt kola täis ja huvitavamate leidude hulka kuulusid seljakott tööriistadega, mingi sõbra nimega ümbrikukene, kuhu oli trükitud kiri 'prisoners property', passi vahel vedelev Amsterdami lennupileti pardakaardi lipik(kurat, et ma ei tabanud vaadata, kust kohast ta sinna lendas..), mis sobis hästi kokku nende kilekotikestega, kuhu peab lennukisse minnes vedelikud panema, ainult et temal olid umbes 2*3 cm suurused ja neid oli vast sadakond. Lisaks üks väike valge plastikust jubin, mida haiglates nõelte otsas näha saab.. Get the picture? ;)
Oeh, ma ei oskagi kohe kõike kirja panna.. Mingi kamp käis teda juba otsimas ka, õnneks oli esimesel korral John veel siin ja lasi neil näha, et teda pole majas. Aga kui keegi sult tuhat euri on pätsanud (ok, väidetavalt), siis tullakse ikka uuesti otsima, mitte ei jäeta asja sinnapaika. Ja kuigi neil soovitati oma murega politseisse minna, siis ma kahtlen, kas nad gardale omi nägusid väga näidata tahavad, olles ise sama masti mehed kui meie endine majanaabrinna...
Nii et uksed, aknad ja kardinad püsivad minust nüüd kinni, kuigi see oleks isegi tavaolukorras vist normaalne:P Ja enam ei vaata pesukuivatustoas aknapeegelduselt, kas tantsuvõte on paigas:P

Aga kasu meile:
*Saame jälle end koduselt tunda ja ei pea põdema iga kööki või mõnda teise ühiskasutatavasse ruumi jäetud asja pärast. Muidu ei tahtnud oma toast väljagi tulla, kui mingi kiunuv 'halvakvartaliaktsendiga' hääl oma pidevalt siin viibiva boyfriendiga kraakles, et äkki satud veel koridoris kokku või nii..
*John vahetas trepi kohal oleva lambipirni ära, milleni ilma redelita muidu ei pääsenud. Tema aga toetus ühe jalaga trepi käsipuule, teisega aknalauakesele. Eks jõuluvanad vist harjuta igasugust turnimist:P
*Ja Johni naine, kes käis abis 'asju pakkimas', lubas meile kööki uue ruloo muretseda, sest see kas kukub alla või on kogu aeg üleval(mina näiteks arvasin siiani, et meil lihtsalt pole köögis kardinat). Ja tema juuksurisalongis, mis Abra ja O'Mahoney vahel asub, saab äkki soodukat ka;) Või vähemalt normaalse soengu äkki.
*Tuletas meelde, et tänapäeva maailm on ikka karm koht ja kõiki inimesi ei saagi ikkagi usaldada, mis minusuguses naiivitaris taaskord imestust tekitab.


Aga muudest asjadest niipalju, et tööl puhuvad jälle muutused. Graig on läinud ja Susan töötab vaid paar tundi nädalalõppudel. Uus tüdruk Nessa on täiskohaga, Barry on iga päev lõunaajaks. Homme on Ash ka tööl, saan ehk rohkem uudiseid kuulda. Aga see Nessa tulek on väga kahtlane mu meelest, ta olla varem ühe teise kohviku manager olnud. Nii et vaevalt ta alampalga peale ja kehvematesse tingimustesse nüüd tuli. Mul on kahtlus, et äkki tehakse temast Ashlyni asemel supervisor. Polegi enam kaua jäänud kui algkambast enam kedagi järel pole...

Tegevuskava ülilähitulevikuks:
* saada raamatukogust või -poest paar raamatukest Dublini, Belfasti, Arani saarte ja teiste plaanitud sihtpunktide kohta/ paari iiri kirjaniku mõned teosed alla neelata
* võtta ühendust 'kadunud' inimestega
* panna Pacole fotod plaadile
* saada maksuametiga asjad selgeks, kui olen laupäeval näinud, et payslip siiani valet asja näitab
* likvideerida kriminaali tekitatud kaos majas
* käia jooksmas
* käia kinos, teatris, bändi kuulamas (ära) - konkreetsed üritused, mitte niisama lahmimine
* lugeda viimased kättejäänud raamatud läbi
* osta lennupilet ära
* saada vähemalt 10 kilost asjadest lahti (kas keegi ei taha mulle külla tulla ometi?!)
* võtta end töölt lahti
* minna Iirimaa tuurile (marsruut, vaatamisväärsused, ööbimiskohad, reisikaaslased)
* otsida endale töökoht Tartus, mitte Küprosel või Taanis nagu ahvatlemad kuulutused pakuvad
* minna mõnikord varem kui kell 2 magama, vähemalt kui järgmisel hommikul 8.30 tööl alustama pean
* juuksur ;)
* uurida toidupoodide ja restoranide pastavalikuid ja kasutatava kohvi marki
* veel üks käsipiimavahustaja muretseda, ja espressokann ehk kah (ja kui juba, siis ka kollane külmkapp, laetaladega katusekorter jms:P)
* HAKATA TEGUTSEMA!

Miks küll enamus neist koguaeg korduvad on?? Mõni asi on vähemalt kolmes listis juba olnud. Ja on vast veel kolmes. Praegu jooksis aju kokku. Ja tumesinised silmaalused viitavad magamatusele. Aga huvitav, kas ainult mulle tundub, või on mu nägu Veneetsia olematust päikesepaistest kuidagi pruunikama varjundi saanud..? Igatahes, kunagi täiendan seda lünklikku ja mitteajalises järjekorras nimekirja.

Venice, not Ennis!

Miks on küll alati nii, et ainukesed korrad, kui ma end kaalun, on enne reisile minekut, ja iga kord lähen ma ülekilode pärast närvi? Ja mitte nii eriti enda, vaid selle koti/kohvri ülekilode, mis mul teist korda kaalule astudes käes on. Nii et tahaks jälle känguru olla või omale lennufirma teha, kus üks inimene koos oma pagasiga võib kuni 100kg kaaluda, nii et peaks motiveerima kaalust allavõtmist ka:P Aga et keegi ei mõtleks, et ma lihtsalt mingi friik olen (seda olen ma ju nagunii;)), kes puhkusele kogu elamise kaasa võtab, siis tegelikult kavatsen ma kodustele kogu oma raamatuvirna ja talvemantli ja veel mõned asjad ära anda, et arvatavasti(!) 27.aprillil tulles veidigi vähem koormat kanda tuleks..

Täna oli kummaline päev. Muudkui tegin igast asju, aga tehtud nagu midagi ei saanud. Trallisin mööda linna, et hommenähtavatele kingitusi leida, aga mitte muhvigi! Siin linnas on kõik poed kurat ainult kingi täis! Mõned ka riideid, aga muud võibki otsima jääda. Kuna mul on nagunii juba ülekilod ka, mida ma enne ei teadnud (asjad olid juba eile õhtul pakitud, kaalusin alles täna õhtul), siis on ses mõttes isegi hea, et midagi ei leidnud, aga..

Koju jõudes tegin tortellinid ära, alustasin juba täna itaaliapärase toiduga:P Nüüd on külmkapp põhimõtselt tühi kah. Ainult hommikuks jäi midagi veel. Seekord varusin ärkamise (piniseb kell 7 :S) ja uksest välja astumise vahele rohkem aega, et jääks aega midagi närida ka, sest järgmine söömaaeg on arvatavasti kella 2 paiku öösel või mõni random sandwich lennujaamas.

Kui ma süüa tegin, tulid teised ka koju. Ja täitsa ime lausa - me olime kõik kolmekesi samal ajal kodus ja ka köögis!:) Viimati juhtus see olema vist rohkem kui kuu aega tagasi.. Õieti siis kui Sarah välja kolis. Ja siit ka järgmine teema - John käis täna meil külas. Ja tõi ühe iiri tüdruku tuba vaatama. Algul käis ise korra, vaatas maja üle ja ajas meiega 10 mintsa juttu (ta on ikka nii naljakas!:D) ja siis läks tüdrukuga kokku saama (mul pole aimugi, mis ta nimi oli, mingi iiri oma, a täht oli vist sees:P). Kui nad tulid, tegin mina ukse lahti. Ja vaatepilt oli suht šokeeriv. Tüdruk astus sisse, andis teretamiseks tülpind näoga käe, ise samal ajal teise käega krõpse või küpsiseid pugides. Nagu siin paljudel kohalikel kombeks, kandis ka tema lühikest mingite "teemant"-kaunistustega nahkjakki, nii et pool selga paljas ja tätokas sangadel paistmas. Vaatas algul alumise korruse üle, siis käisid nad Johniga üleval, meie vahetasime tüdrukutega all mitte kuigi paljulubavaid esmamuljeid, siis tulid nad alla tagasi. Tüdruku ainuke lause oli, samal ajal mobiilil midagi toksides, et ta on nüüd homsest meie uus majanaaber siis. Oh jess! Ukse keeran ma igatahes kolm korda lukku nüüd!:P

Mu kadunud blogilugeja rohelisele üllatuskirjale kavatsen vastuse homme mõnes lennujaamas kirjutada ja sihtkohta jõudes mõne kena postkaardi leida ja teele saata. Seekord saab vähemalt aadress õige;) Muide, asju kokku pakkides ja sortides, mis praegu siia jääb ja mis koju läheb, leidsin selle neljaleheküljelise kirja, mille kunagi novembris kirjutasin, aga posti panemata jäi..

Igatahes..Ma nüüd paar päeva ei kirjuta siia. Vähemalt enne kolmapäeva pole loota midagi. Tsutsufrai;P

tuduu

Heh, täna läksin 8.30ks tööle. Hommikul viitsisin end voodist välja vedada alles 8.05, nii et tegin pudru valmis, aga kurat, süüa ei jõudnudki. Mõtlesin siis, et söön mõne muffini või midagi, aga läks meelest. Ja lõunapausi ajal jäi ka söömata, Helene käis korra tere ütlemas ja siis ajasime The Sandwich Shopis (!!JAH!:P) juttu. Ta läheb 4.aprillil tagasi Prantsusmaale.

Igatahes jäi söömata. Ja siis töötasin jutti kuni 15.15ni. Siis läksin kööki, et lasta endale chicken wrap kaasa teha ja sain ceasari salati pealekaubaJ Küsimata lausa. Õigemini ma lausa ütlesin, et pole vaja ja ma ei saa konteinerit tagasi tuua, sest ma ei tule nüüd üle nädala tööle jms. Aga noh.. Eks ma siis toon kunagi, kui tulen. Ma siis soovisin talle pühapäevaks Ashlyniga edu/õnne:P Ta alati küsib pühapäeviti, et kas mina üksi olen ja ega Ash tööl pole:P Nad keegi(st ingliskeelsed) ei salli, et ta inglise keelt väga ei mõista ja siis on kurjad temaga, aga mina kui samas olukorras olija, olen leebem ja mõistvam (täna näitasin, mis asi see coleslaw on, mida ise kaks nädalat tagasi esimest korda kuulsin...). Nii et ma saan suppi ja kartuliputru ja salatit ja wrappe ja... :D

Siis asju kotti ladudes vaatas mulle see pruun ümbrik vastu, mille ma maksuametilt sain. Läksin siis panka ja ütlesin, ma sain siukese paberi ja ma nüüd ei tea, mis ma taga täpselt ette võtma pean. Noh, tuli välja, et ongi tšekk, panid raha arvele nüüd. (Tegelt tahtsid, et ma oma PINi sisse toksiks, aga tuli välja, et ma ikka ei mäletanud õiget. Aga polnud vahet. Ja siis ma pidin kuhugi oma aadressi ja telefoninumbri kirjutama. Aadress sai vast õige, aga telefoninumbriga oli probleeme..Ei tulnud jälle meelde. Lõpuks sai 0858252379 asemel 0852852379, aga polnud ka vahet, nii et... Numbritega läheb mul ikka üüratult hästi:D :P) Väga tore:) Siis edasi läksin raamatukogusse. Tee peal põrkasin Eestlasega kokku. Imestasin, et ta nii vara hommikul linna peale jõudnud on.. Kui mul öövahetused olid, mäletan, et ärkasin vast kolme-nelja paiku, heal juhul millalgi pärast viit viitsisin end uksest välja ajada, kui asju korda saata oli vaja enne tööd. Aga see selleks.. Ta olevat lambist piletid Manchesteri ostnud, jalgpannimatši (vist, või oli rugby..? nagu mul siuksed asjad meelde peaks jääma) läheb vaatama. Aga Manchesteri! Ma olen kade nüüd. Õigemini oleksin, kui ma ise Veneetsiasse ei läheks!:P :D Hehehee:D Aga selle peale olen küll kade, et mõnel käivad otsused ja minekud nii tsiuh-tsäuh!

Anyway, raamatukogust võtsin paar raamatukest Itaalia kohta. Sõnaraamatutega oli mingi jama. Kõik olid ainult audioraamatud. Ja ma isegi ei tea, miks ma ei küsinud lõpuks, kas neil tavalisi ei olegi või et kus need on (küsija nagu ma olen nüüd:P). Aga nendes on ka fraase ja mõned leheküljed sõnaraamatut, ainult et muud taskust on ka lisaks. Kuigi ma usun, et minu 1 grammine kollane 'Fast talk Italian' on ikka lõpuks ainuke, mida kasutada:D

Järgmine punkt nimekirjas oli check-in. Mõtlesin, et miskesesse internetipunkti ma siis seekord lähen (algusajal siin sai pea kõik ju läbi käidud:P), otsustasin selle kasuks, kus kõige rohkem käinud olin (ehk siis sellepärast, et kõige normaalsem tundus), see jäi nagunii peaaegu koduteele ka. Ja arva ära, kes sealt kaugelt paistvaid valgeid pabereid (arvatavasti Manchesteri pileteid) tuulutades välja astus?:P Sain check-in'i tehtud. Aga kuna tagasitulek ei jää viie päeva sisse, siis toda otsa ei saanud.

Kui välja tagasi tulin, siis kuulsin kõhukorinat. Tuli meelde, et mu ainuke söögikord oli tass kuuma Ribena-jooki hommikul... Läksin siis Inimeste/rahvaste parki (erinevatel linnakaartidel on ülakomad eri kohtadel, ja oma juhe pole ka siiani funkama hakanud, et aru saada) ja sõin oma kanarulli ära. Ilm oli ilus ja muru roheline/nartsissid õitsesid nagu selles pargis vist koguaeg.

Siis läksin koju. Esimene samm uksest sees maandus maksuameti kirjale..:P Naljakas, et nad tšeki enne saadavad kui balancing statemendi. Aga eelmise aastaga on vähemalt korras nüüd asjad.

Pakkisin asjad ära!! Peeaaegu kõik raamatud, paar mitteraamatulist asja mahtus ka õnneks nende vahele. Kuigi 55*40*20 cm on natuke naiivne lootus... :P Ja mul pole aimugi kui palju see komps kaaluda võiks, aga päris raske tundus. Aga vähemalt tagasi tulles on seal loodetavasti ainult need paar Itaalia kohta käivat raamatut sees:D

Jeerum, minust on saanud Chewy Dragees-sõltlane. See on Lidli lariant Mentosest. Ma sõin siin järjest poolteist pakki ära..:S

Teisipäevale kohaselt läksin ka täna kinno. Charlotte Gainsbourgiga 'Golden door' oli. Jubedalt veniv ja aeglane. Suht emotsioonitu, pointi ka nagu polnud. (Ja itaalia keel ei kõlanud üldse itaalia keelelikult!) Vahepeal oleksin magama jäänud, vahepeal oleksin minema jalutanud. Siplesin toolil edasi-tagasi pidevalt asendit muutes, aga sellest film kiiremini ei liikunud just. Õnneks oli viimane pooltund natuke elavam, nii et lahkusin saalist kui nad oma piimajões ujumise olid lõpetanud ja nimed jooksma hakkasid (mina, kes ma tavaliselt kõik nimed ära lasen joosta ja alles valgest saalist välja astun!).

Homme on mul siis vaba päev. Ma ei tea küll mis hea pärast Louise graafiku niimoodi tegi, aga... Mingi uus tüdruk oli kirjas. Ja Barry on rohkem tööl kui Susan ja... Ega ma just väga kindel ei saa olla, et kui ma tagasi tulen, siis töö ootab. Ja ausalt öeldes võiks üldse natuke varem kui eelmise päeva õhtul teada saada, kas järgmisel päeval oled tööl või ei! Lollid.

Aga homme kavatsen magada(mida just iga päev pole saanud..), lugeda mõne raamatu lõpuni(et kõik kasutamata kujul koju tagasi ei sõidaks:P). Töölt kapist kõik asjad ära tuua(saab ühe masinatäie pessu visata) ja karbid tagasi viia(korralik, nagu ma olen).Viimased tähtsad asjad kotti pista. Poes ja pesus käia. Ühesõnaga puhkuse-eelne lösutamispäev:)

Paddy's day

Hiljem. Pikk jutt.

Vot nii.
Mitte et kõik numbrid väga vettpidavad oleksid, aga... Idee on hea, teostus võiks parem olla. Tõlge ka..


Ja tore, et Tallinna Sõprus ikka kenasti elus püsib, pakub Coca-Cola Plazale alternatiivi. Nagu Ateena Tartus. Või Belltable Limerickis.

Mitte vanemate maja keldrikorrusel..

Kolasin niisama mööda netti ringi ja mis ma leidsin! Armastuse esimesest silmapilgust:D

Ma kohe ei saa! Kui rõõmus ja päikesepaisteline üks kõleda Tallinna korter paista saab! Nagu oleks pilt kuskil ... Dubrovnikus tehtud :P Kui keegi kampa lööks ja kahest toast kõledama (mõlemad ei saa ju ometi nii ideaalsed olla, eksole) endale võtaks, lendaks ma suht kiiremas korras kodumaale tagasi..

Siin võiks ka täitsa elada. Kui just kõrvus ei kõmiseks Võsa-Petsi häälega "Pae tänava pommimees"..

Young people expect life on a plate

3. veebruari Sunday Independenti artikkel, mis paneb mu muigama:) Ühe sektordiagrammi kohal on paksus kirjas küsimus "How acceptable do you think it is that children over the age of 25 should still live at home with their parents?". Ja 46% vastab "Acceptable"! Väga lohutav, et tegemist on Iirimaal tehtud uuringuga. Et kogu arenenud maailm on "hukas" ja täis parasite single'eid. Ja väljend "children over the age of 25" :D

Edasi lugedes tuleb välja, et just 50-64-aastaste vanusegrupp ehk siis nende üle 25-ste vanemad, aktsepteerib seda kõige enam, mis on väikestviisi vasurääkivus, ja 18-24 grupp ka, aga see on vägagi arusaadav. Ühe lausega on veel välja toodud, et 3/4 18-24-aastastest peab normaalseks püsitöö nurkaheitmist, et aastaks reisima minna. Ja enamusel neist pole pensionikindlustust ega midagi. Oh meid kurjajuuri küll... Selfish, lazy and raised to be brats.

"Encouraged to choose third-level courses that we enjoy, instead of ones that will equip us for a career, we are horrified to discover that our degree in Ancient Greek is of no practical use. The idea that we have to work hard to achieve success doesn't sit well with a generation raised to believe that we are more talented, interesting and wonderful than we are. No wonder so many of us opt out to travel around the world instead." Kurat, ma ei saa kogu lehekülge siia ka ümber kirjutada, kuigi võiks vabalt. Basement-dwellers, charity work in Africa, backpacking around Thailand... Oijah. Ainult teine lause tsiteeritud lõigust on veits möödapanek, sest mitte sellepärast, et me ennast nii võrratuteks ja andekateks peaksime, pole me sellised ja seal, kus oleme.

Aga jah.. kuradi irooniline. Ja jõuame jälle sinnani, et kas on parem teha seda, mis on ühiskonnale kasutoov/millega raha teenib, või seda, mida sulle teha meeldib?

"Mistaking their hobbies for a career, they start a band or a company making designer handbags, failing to understand that being self-employed in a creative industry takes 10 times more self-discipline and hard work than going into an office every morning." Ja autori sujuv üleminek "meilt" "nendele"... :P

Ei oskagi kohe, kas tuleks nüüd nutta või naerda.

Et mis ma teinud olen? Laupäeva öösel vaatasin ära kaks filmi uuelt plaadilt: "Juno" ja "Atonement". Mõlemad olid ok, aga mitte midagi fantastilist. Hiljemnimetatu meeldis veits rohkem, kuigi minu antipaatia Knightley vastu pole põrmugi kahanenud, samas kui esimesena mainitud filmi peategelanna äärmiselt sümpaatne mõjus. Siit siis järeldub, et näitlejad ei ole ikkagi kõige olulisem osa filmist ja point on tähtsam. Mulle tundub, et "Atonement"i materjal oleks võimaldanud teha hoopis tugevama filmi, praegusel kujul tehtu ei puudutanud kuigi sügavalt. Ja kas Keira Knightley on ikka ainuke noorem naisnäitleja, kes briti aktsenti suust välja ajada suudab? Ei pea ju kõigis eelnevaid sajandeid kujutavates filmides ka teda kasutama!

Eilaommikune turulkäik oli naljategu:P Kui ma teinekord oma mõistuse tööle saan, siis äkki jõuab varem kohale, et pühapäeval kell kolmveerand kaks on plats puhas... Eriti kui vahelduva eduga rahet kaela pillutakse.

Pärast tööd saime Sarah'ga kokku. Käisime täidetud kartuleid söömas ja pärast läksime Daffy'sse bändi(Sesame street, nagu ma nüüd teada sain) kuulama. Aga kuna me jõudsime liiga vara kohale ja nad polnud isegi lubatud algusajal seda nägu, et proov läbi on (kõik liikmed polnud veel kohalegi jõudnud:P), siis pidi Sarah täna vajaminevat presentationit ette valmistama minema enne kui bänd õige hoo sisse sai. Seekord oli bassimängijaks üks tüdruk, kes ülejäänutega esimest korda kohtus, ja kohal oli ka täisvarustuses trummikomplekt päris trummariga. Eelmisel korral ignoreeritud saksimees oli tõstetud keskele (rambivalgusesse:P) juustega tüübi (süntesaatori ja elektrikitarri) ja õrnaltpatsutatavate trummide vahele. Helikvaliteet oli tunduvalt etem kui eelmisel korral ja tüütavat müra või kahinat ei kostnud, ainult kirdakast undas paaril harval korral. Muusika ise oli eelmise korraga võrreldes natuke liiga instrumentaalikeskne ja suured trummid tillukese ruumi jaoks ülearused, aga see on ka kõik, mille üle nuriseda annab. Kui ühel hetkel mingi suvaline päss poole loo keskel küsis, kas ta võib parasjagu kasutuseta kitarri haarata, siis oli selge, et tegu on mingi endise profiga. Naljakas oli vaadata, kuidas ta kolmeks-neljaks looks bändi enda käpa alla võttis ja dikteeris, millal üks või teine oma soolo teha võib. Aga kuna see siuke ajutine muutus oli, siis keegi vastumeelsust ei avaldanud, ainult muigasid veits vanamehe jõulise esinemise üle. Natuke enne lõppu läks keegi teine veel laulma. Siis küsis kõrvalseisev mees minult, et kas ma lähen järgmisena. Kui ma suure imestuse järel ei suust välja sain, siis küsis, et kas saksimängija on mu boyfriend. Hahaa:D Ju siis tundub imelik, et mingi alaealise välimusega tütarlaps pimedal ajal üksi kuskil pubis niisama bändi kuulamas võiks olla... Aa, enne veel kui bänd alustas, näitas turvameheonu mulle nende 95nda aasta arvutis mingit Skype'i-laadset programmi (mille nime ma ära unustasin), millega telefonile helistamine ainult 1 sent minutis pidi maksma. Et ma ju kodust kaugel. :) Ma siis ütlesin, et ma parem helistan eestlaste leiutatud Skype'iga arvutilt arvutile täitsa tasuta;) Päris tore tegelikult, et vahepeal meelde tuletatakse, et ma tegelt veel täitsa lapsemõõtu olen, ning abi ja soovitusi jagatakse. Samas teisest küljest jälle päris tõsimeeli minu (kui mitut esinemist kuulnu) kriitilist arvamust bändi mängu kohta küsitakse ja sellest teerulliga üle ei sõideta :)


Täna ärkasin poole päeva ajal. Ei tegelt ärkasin seitse kopikatega, sest ma olin öist vihmasadu vaadates kardinad puhta pärani jätnud ja valgus ajas üles, nii et peapaela silmaklappideks pähe tõmbasin (kuigi kas kardinate ettetõmbamine mitte lihtsam ei tundu:P). Lugesin läbi mõned vanad ajalehed, mis kuskilt välja ilmusid, ja kõik artiklid 16.detsembri The Sunday Times Magazine'ist (mis sisaldas adekvaatset kokkuvõtet Madeline'i kadumisest, lugu Bocellist, Argentiina uuest naispresidendist, meeste väljasuremise teooriast, Londonis teatrikooli omavast Amanda Redmanist jms). Tegin väikest inventuuri asjadest, mis Veneetsia kaudu Eestisse võiksid jõuda ja lõpuks koukisin välja inglise keele materjalid, mis ma eksamiks õppimise lootuses (oh seda naiivitari küll!) kaasa võtnud olen ja mida oleks tagumine aeg sirvida, ehk saaks midagi veel keelekeskkonnas viibides kasutusse panna.
Suured saavutused küll. Aga siukese hundiilmaga ei taha koeradki välja minna. Nii et prügikast on ikka tänavanurgal ja külmkapp on ikka tühi, jooksma minekust ärgem parem üldse räägi...
Kuigi noh, õhtu on veel ees, äkki saan midagi veel tehtud.

salsa

Blogi on "puhkuselt" tagasi.

Läksin siis eile õhtul suure hädaga seda arvatavat salsatundi vaatama, kuigi padukas ei tahtnud uksest välja lasta ja vihmavari läks katki (see on mu esimene vihmavari, mille ma olen suutnud katki ilmatada!), ja kohale jõudes olid jalad märjad ja nina tatine. Ja Bernardit polnud uksel, et ma oleks saanud päris kindel olla, et see ikka õige maja on (silte ega midagi neil ei ole ju!) :P Uksest sees, vaatasin ringi - ühtki tuttavat nägu ei paista ja koht on suht rahvast täis. Hmm.. Kahe sekundi pärast ilmus vaatevälja "tuttav" omanik/baarman/trummar jne. Heheee:D Ajasime juttu nagu vanad sõbrad kunagi. Tuli välja, et salsakursus käib alumisel korrusel ja on kuuenädalane ning praegu on kolmas nädal ja poole pealt ei saa liituda. Hmm.. Ja et treener pole mitte eestlane Rainer vaid sakslane Reiner:P Hmm... Mis küll oli see põhjus, mille pärast ma end uksest välja sundisin tulema??:P Noh, igatahes vahtisin niisama pealt kuidas mitmeaastase kogemusega profid seal ringi sibasid. Salsat võiks lühidalt kirjeldada kui vudimist käputäie keerutustega. Will näitas mulle paar põhilist sammu (kui veel ruumi oli) kätte, mis ei muutnud küll fakti, et ma olin kogu majas ainuke inimene, kes salsast mõhkugi ei tea, aga... Kui kursuslased ka üles jõudsid, siis läks tõeline pidu lahti. Tutvuste poolest sain vahepeal trummi lüüa ja nii mõnegi salsa tantsida:) Sain pihta, mispärast see pubi nii jahe peab olema ;) Rõõmsaks tegi, et mul veel mingigi rütmitaju säilinud on ja et sammugi oskamata on tegelikult võimalik mõned sammud siiski teha, sest kogu tants on nagunii üles ehitatud juhtimisele. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas on võimalik neid keerulisemaid asju suvaliste partneritega tantsida, sest mina olen ju harjjunud, et kavad on pähe õpitud ja enne figuuride järjestuse kokkuleppimist suvalise inimesega niisama lihtsalt ikka ei tantsi.. Siit ka järeldus - kui sa tantsid salsat esimest korda ja ei peagi oskama, on see lihtne ja lõbus (nagu ilma kaardita võõras linnas kondamine, kui kesklinna suunda tajud:P), aga tundub, et kui juba natuke õpitud ja peaks nagu midagi oskama, on see arvatavasti päris keeruline ja kaootiline, eriti minusugusele improviseerimisoskuseta põhjamaiselt uimasele inimesele. Nii et respekt neile, kes seda tõesti oskavad(ja mitte kokkulepitult)! Muide, see saksa treener nägi rohkem soomlane välja:P Aga naistreener oli vähemalt kobe (aga siiski mitte kuubalanna, vaid lihtsalt iirlane). Ja mulle meeldib idee, et ühes linnas on üldse olemas selline koht ja seda juba palju aastaid! (Siin on salsa üldse popim kui meil ja mujal igasuguste tantsusaadetega haibitud võistlustants, kursuste tasemevahe on ka märgatav, kui nüüd meelde tuletada minu muljeid eelmisest tantsutunnist:P) Palju on Eestis kohti, kus saaks tantsida midagi muud kui süldika või tümpsu saatel võimalik on (väljaspool tantsukursusi)? Ma väga loodan, et asi on lihtsalt minu ignorantsuses ja et kas või üks selline koht ikka leidub...
Kui minus oleks veits rohkem ambitsioonikust, siis... tasuks salsaga lähemalt tutvust teha.
Aga üldiselt tagasi - kui lõpuks kahe paiku uksest välja astusin oli kõlaripoolne kõrv pooleldi kurdistunud ja totakas muie näol. Täna olevat ka salsaõhtu, aga kuna on reede, siis on kindlasti rohkem muidujoojaid kui asjatundjaid. Aga kes teab, pühapäevasele bändiõhtule ehk isegi lähen..

Kusjuures, täna tekkis mul hetkeks tunne, et ma olen võimeline umbes viis grammatiliselt korrektset ingliskeelset lauset normaaltempos, varem valmis mõtlemata ja ilma kokutamata järjest suust välja saama. Ei tea, kas väike vaheldus igapäevasele teremidateile-jutule aitas kaasa:P Sest üldiselt toimuvad mu pikemad jutuajamised miskipärast siiski teiste välismaalastega, nii et mõnikord on tunne, et ma oskan ainult kõigi vigu endasse korjata ja neid siis kenasti kasutama kukkuda..

Igatahes..mul kadus mölalaine ära nüüd. Uni pitsitab kah vaikselt.. Ja homme tuleb end taaskord tööle ajada. Manager ütles täna mulle ja Aisling'ile, et tahab meiega enne kui me koju lähme rääkida. Ash lõpetas 5 ajal ja läks nii, et ma ei jõudnudki pärida, mis teema oli. Kuna ma niigi 15 minti hiljem lõpuks minema sain, siis minu jutuajamine tuleb homme. Nüüd tuleb mul veel kähku välja mõelda, kas ühildan selle jutuajamise sujuvalt "mulle-ei-meeldi-siin-ja-tahan-ära-minna" vestlusega, nagu üks idee oli, ja saan nädala pärast vabaks, või kannatan veel natuke ja ütlen alles pärast puhkuselt saabumist, et kaon minema. Mõistus käsiks nagu oodata, pealegi on kogu see kuradi emergency tax'i jama ikka veel lahendamata, aga... Igatahes, kui tekib olukord, kus ma enam vait olla ei saa, siis pole mul sitasti ütlemisega eriti midagi kaotada.. :)