Heh, ellu jäin. Praeguseks vähemalt.
Tundub, et iga kord see süsteem, et minna õhtul magama ja paari tunni pärast ärgata, et siis üles jäädagi, ei too just nii palju tulu, kui tol ühel õnnelikul korral. Ehk oli asi lihtsalt selles, et ma ei oska jätkuvalt mitut asja korraga teha. Nii et Oscarite jagamisel vilksasin ma just kõige põnevamate kohtade peal kööki või kuidagi suutsin kõrvust mööda lasta, sest olin heli maha kruttinud, et vahepeal lugeda.
Ühiskonna "tunnikas" oli käkitegu: viis seletust, millele tuli mõiste vastuseks kirjutada ja tööd ära andma ei pidanud. Loogiline. Mulle meeldib see, et saab ise vastutada, kas õpid või ei, sest ega kõigil teistel on ju täiesti ükskõik meie teadmistest ja tulemustest.
Tunniplaaniaugud kasutasin ma täna filsoofia tööks õppimiseks. Vihik oligi kapis alles;)
Aga filoga oli veel üks intsident. Me ootasime enne tunni algust ukse taga, sest uks oli lukus, mitte nagu tavaliselt. Siis tuli Jürgenstein kuidagi kummaliselt elevil olles, lasi meid sisse ja ütles, et tal on üks väike uudis. Me juba lootsime, et plaanid muutusid ja töö jääb ära või midagi meile soodsat, aga ta ütles hoopis, et ETV tuleb teda filmima:P Noh, tuligi. Aga kogu nali oli selles, et me võtsime teemaks jälle Kirkegaardi (ei tea, kas see on ta lemmiks või?), kellest me juba mõni nädal tagasi rääkinud olime. Ta rääkis absoluutselt identset juttu, isegi naljad ja nime häälduse värk jms oli kõik sama. Küsiti ainult inimesi, kes alati korralikult vastavad. Ime, et me tunni alguses püsti tõusma ja vastates kätt tõstma ei pidanud:P Ühesõnaga nägi kogu kupatus äärmiselt kentsakas välja, nii et kui saates mingi naeru käes vappuv klass paistab, siis see pole mitte kaameratest, vaid olukorra totrusest.
Homme läheme religiooni ajal õigeusu kirikusse.
Enne inkat juhtusime Eeva-Liisaga valimistest rääkima. Ta oli teinud mingi testi, et kelle vaated sarnanevad kõige enam tema omadega, ja tuleb välja, et see on sama isik, keda mina kavatsen valida! Wii, juba kaks häält:) Aga selle testi tahan ma ka ära teha. Vaataks, kas tuleb sama.
Isegi inka elasin üle. Tõenäosus, et mult küsitakse ühte nendest mitmest ülesandest, mis pidid tehtud olema, oli väga suur, sest jube palju oli puudujaid ja terve rida minu eest oli tühi, nii et õpetaja vaatas rõõmsalt otse mulle otsa. Aga kuidagi vedas ja ta küsis igaühelt natuke, nii et ma ei pidanudki review'd tegema:) Me olime E-L'ga juba arvestanud, et vähemalt ühte meist küsib ta kindlasti, kui mitte mõlemat. (Ta jagas meile mingid lehed, mis me homseks läbi peame lugema ja küsimustele vastama jms. Nii et seda sa ei saa teha.)
Oh, mulle meeldib see Gutta mahla reklaam, kus väike lokkidega poiss kastab mahlaga mingit puud ja siis valab bensiinipaaki ja.. :)
Nii tore, et keegi on ostnud mingeid minimõõtmetes apelsine, mis on väiksemad, hapumad, paremad ja kinnisema koorega kui mandariinid :)
esmaspäev, veebruar 26, 2007
laupäev, veebruar 24, 2007
tujuparandusmeetodid
Ma poleks arvanud, et postitus nr. 100 nii ruttu ja nii melanhoolne tuleb. Või noh, mitte ka melanhoolne, natsa nukker ja lootev ainult.
Varem on mulle õhtud meeldinud, eriti reedeõhtud. Aga tänane eelmisele postitusele järgnenud aeg oli pehmelt öeldes kehv. Inimesed istuvad teleka ees, vaadates midagi, mida nad ise ka ei tea, mis see on. Siis istuvad arvuti taga ja räägivad sama juttu nagu eelmisel õhtul. Siis mökutavad niisama magamaminekuga. Justkui ei paneks tähelegi, et minul on ootamiseks valida praktiliselt WC ja köögi vahel. Enamasti ma valin köögi ja loen seal kägaras kõva tooli peal, aga köök on õhtul-öösel külm.
Kuna täna oli kell veel vähe, siis ma otsustasin hoopis Selverisse minna. Ostsin jälle ploomimahla ja sepiku. Minu tavalisest programmist jäi puudu ainult Maxima maasikajogurt, selle asendasin jõhvikamoosiga jäätisega. Kummaline, et Selveris teatatakse 15 minutit ja 5 minutit enne sulgemist, et hakake nüüd välja kobima. Võiks siis juba iga 5 minuti tagant ju. Huvitav, kas need, kes 2 minutit enne sulgemist ukse ette kihutasid, lasti veel sisse.. Aga see selleks. Tagasiteel tundus mulle, et Kuu on vahepeal paksemaks läinud.
Tagasi jõudes polnud olukord ikka muutunud. Hakkasin siis oma menüüd teostama. Lõikusin juustu, porgandi ja ühe huvitava leiva pulkadeks ja avastasin, et see suvaliselt kukkunud kuhi näeb tumesinisel taldrikul väga kunstipärane välja:) Otsisin välja viimased stroopwafelsid(mis tore sõna siit tuli:P) ja mulle tundub, et baarikappi jäi viimasest korrast ka veits Vana Tallinnat. Segu ploomimahlaga võiks päris huvitav tulla. Ja jäätisega.
Vahepealsete sekelduste ja MSNi pärast jäi jutt pooleli. Hmm..tundub, et kui ma nüüd lõpuks filmi vaatama hakkan, siis ei saa ma magama enne nelja. Aga loodetavasti on vähemalt see film, mida ma arvan ta olevat.
Head ööd, kallis Härra Q
Homme näen ma sind telekast(kui selleks ajaks üles ärkan).
Varem on mulle õhtud meeldinud, eriti reedeõhtud. Aga tänane eelmisele postitusele järgnenud aeg oli pehmelt öeldes kehv. Inimesed istuvad teleka ees, vaadates midagi, mida nad ise ka ei tea, mis see on. Siis istuvad arvuti taga ja räägivad sama juttu nagu eelmisel õhtul. Siis mökutavad niisama magamaminekuga. Justkui ei paneks tähelegi, et minul on ootamiseks valida praktiliselt WC ja köögi vahel. Enamasti ma valin köögi ja loen seal kägaras kõva tooli peal, aga köök on õhtul-öösel külm.
Kuna täna oli kell veel vähe, siis ma otsustasin hoopis Selverisse minna. Ostsin jälle ploomimahla ja sepiku. Minu tavalisest programmist jäi puudu ainult Maxima maasikajogurt, selle asendasin jõhvikamoosiga jäätisega. Kummaline, et Selveris teatatakse 15 minutit ja 5 minutit enne sulgemist, et hakake nüüd välja kobima. Võiks siis juba iga 5 minuti tagant ju. Huvitav, kas need, kes 2 minutit enne sulgemist ukse ette kihutasid, lasti veel sisse.. Aga see selleks. Tagasiteel tundus mulle, et Kuu on vahepeal paksemaks läinud.
Tagasi jõudes polnud olukord ikka muutunud. Hakkasin siis oma menüüd teostama. Lõikusin juustu, porgandi ja ühe huvitava leiva pulkadeks ja avastasin, et see suvaliselt kukkunud kuhi näeb tumesinisel taldrikul väga kunstipärane välja:) Otsisin välja viimased stroopwafelsid(mis tore sõna siit tuli:P) ja mulle tundub, et baarikappi jäi viimasest korrast ka veits Vana Tallinnat. Segu ploomimahlaga võiks päris huvitav tulla. Ja jäätisega.
Vahepealsete sekelduste ja MSNi pärast jäi jutt pooleli. Hmm..tundub, et kui ma nüüd lõpuks filmi vaatama hakkan, siis ei saa ma magama enne nelja. Aga loodetavasti on vähemalt see film, mida ma arvan ta olevat.
Head ööd, kallis Härra Q
Homme näen ma sind telekast(kui selleks ajaks üles ärkan).
reede, veebruar 23, 2007
paha tuju
Oeh, tänane päev oli paha:(
Kuna mind puksiti eile õhtul teise tuppa magama, sest minu tuba oli haigetest pisikuid täis, siis passisin ma veel täitsa öösel arvuti taga.
Hommikul pool kaheksa oli äratus. Ma ütleks, et mobiiltelefoni ei hoita öösel sees, kui ei oodata mingit kindlat kõnet/sõnumit või ei taheta kella vaadata. Ja isegi sellisel juhul ei jäeta seda kuhugi teise tuppa vedelema, eriti kui mina seal toas magama pean! Mõni mees aga pole jätkuvalt sellest aru saanud. Kurat, kuidas mulle ei meeldi lollid! Urrr. Ja see "mõni mees" teeb kodus ainult nelja asja, millest kolm kattuvad imikute tegevusega ja neljas on teleka vahtimine/lindistamine.
Nii et täna olen ma terve päeva torisenud. Mitte et oleks eriti ärkvel või piisavalt adekvaatseid inimesi, kes sellest aru saaks. Aga need, kelle peale ma torisenud olen, on tegelikult kohe ausalt selle ära ka teeninud. Ärgu siis tehku selliseid totrusi! Ja ma nii vihkan, kui mulle delegeeritakse mingeid täiesti tähtsusetuid ülesandeid, mille saaks ise nö jooksu pealt ära teha. Kuradi õpitud abitus! Ja kui ütlen, et nii on nõme teha, siis saan ma õiendada. Ma saan ju aru küll, et kõigil on palju teha ja väsimus ja haigus jms, aga, no ausõna, ärge mängige märtreid - magage välja ja ravige end terveks, mitte ärge elage seda teiste(MINU) peal välja!
Vabandust, aga mul lihtsalt oli vaja seda kusagil välja elada. Niimoodi umbisikuliselt või mittekellelegi on seda kõige parem teha, sest ega ma sinu peale ei ole pahane, nii et keegi ei peaks solvuma ega midagi. Rohkem kui lugemiseks kuluva aja, ei kaota vast midagi, aga ega vist juurde ka midagi ei saa. Ehk ainult teadmise, et kui sina peaksid kunagi nii tegema, siis saan ma ka pahaseks ja ehk sa siis ei tee nii:)
Ausalt öeldes on isegi kahju, et need, kelle peale ma olen pahane, ei loe seda nagunii. (Kui loete, siis see viimane lõik paluks lugemata jätta!) Peaks selle välja printima ja neile padja alla panema. Sest kui ma üritan seda suulisel teel neile selgitada, siis ei peeta seda objektiivseks ja konstruktiivseks kriitikaks, millena see aga mõeldud on.
Ah, nagunii on kõik ju minu süü:(
neljapäev, veebruar 22, 2007
väss
Kiireloomuline (jeerum, kui tobe sõna:S) teade: Koolibri poodi jäi pärast minu lahkumist veel üks ühiskonnaõpetuse eksamiasjandus ja kolmapäeval tuleb neid juurde.
Lihtsalt kohutav, kui väsitav on kindla sihiga (leida seesama asi, millest eelmises lauses juttu oli) järjest viies raamatupoes käia. Ja siis veel postkaarti valimisele üle poole tunni kulutada. Oleks siis veel, et lõpptulemus on vapustavalt geniaalne!
Mulle hakkab juba veits kahtlane tunduma, et mulle raamatukogust ikka veel raamatuid laenutatakse:P Ma ju koguaeg ainult võtan ja võtan, aga tagasi viimisega on asi natsa kidur.
Kui nüüd kikutohtri juures käigust ka rääkida, siis nüüd saan ma ehk jälle šokolaadi pugida nii, et see kuues hammas valutama ei hakkaks. Ja see tarkus, mida mul üle ajab, saab vist ka välja opereeritud:S Ainuke jama on selles, et lõualuud ei pidavat pärast operatsiooni häste liikuma, nii et enne inka suulist eksamit ei oleks seda vist kõige arukam teha... Nali oli selles, et minu hambaarst saatis mu kesklinna röntgenipilti tegema. Mulle aga jõudis kohale, et saatekiri oli tänaseks, alles Toomemäel (mõni üritas täna jala koju minna:P). Ja siis oli ülimõnus äsja mäest üles roninuna hingeldades uuest mäest üles ronida. Selle nädala trenninorm on juba ületatud:P
Mul on tekkinud halb harjumus vahtida mööda sõitvate autode akendest sisse. Või noh, see harjumus on mul vist juba mõnda aega (kasvõi näiteks see taksojuhtum pärast etendust). Igatahes on lausa hämmastav, et umbes 20 sekundi jooksul Kaubamaja ees bussipeatuses seistes sõitsid mööda mõned eriliste tunnusteta juhid, kolm juhti, kes suitsetasid, kaks, kes rääkisid telefoniga, üks, kes midagi sõi ja üks, kes nokkis nina:P
Kui hea, et homme saab lõpuks ometi magada:) Aga jama, et mu vend on haige ja nii palju siis üksi kodus olemisest...
Lihtsalt kohutav, kui väsitav on kindla sihiga (leida seesama asi, millest eelmises lauses juttu oli) järjest viies raamatupoes käia. Ja siis veel postkaarti valimisele üle poole tunni kulutada. Oleks siis veel, et lõpptulemus on vapustavalt geniaalne!
Mulle hakkab juba veits kahtlane tunduma, et mulle raamatukogust ikka veel raamatuid laenutatakse:P Ma ju koguaeg ainult võtan ja võtan, aga tagasi viimisega on asi natsa kidur.
Kui nüüd kikutohtri juures käigust ka rääkida, siis nüüd saan ma ehk jälle šokolaadi pugida nii, et see kuues hammas valutama ei hakkaks. Ja see tarkus, mida mul üle ajab, saab vist ka välja opereeritud:S Ainuke jama on selles, et lõualuud ei pidavat pärast operatsiooni häste liikuma, nii et enne inka suulist eksamit ei oleks seda vist kõige arukam teha... Nali oli selles, et minu hambaarst saatis mu kesklinna röntgenipilti tegema. Mulle aga jõudis kohale, et saatekiri oli tänaseks, alles Toomemäel (mõni üritas täna jala koju minna:P). Ja siis oli ülimõnus äsja mäest üles roninuna hingeldades uuest mäest üles ronida. Selle nädala trenninorm on juba ületatud:P
Mul on tekkinud halb harjumus vahtida mööda sõitvate autode akendest sisse. Või noh, see harjumus on mul vist juba mõnda aega (kasvõi näiteks see taksojuhtum pärast etendust). Igatahes on lausa hämmastav, et umbes 20 sekundi jooksul Kaubamaja ees bussipeatuses seistes sõitsid mööda mõned eriliste tunnusteta juhid, kolm juhti, kes suitsetasid, kaks, kes rääkisid telefoniga, üks, kes midagi sõi ja üks, kes nokkis nina:P
Kui hea, et homme saab lõpuks ometi magada:) Aga jama, et mu vend on haige ja nii palju siis üksi kodus olemisest...
kolmapäev, veebruar 21, 2007
nimetu
Rubriigist nalja kah ehk minu tänane horoskoop: Sind ümbritsevad inimesed näevad ainult sinu head poolt(oled kindlasti märganud, jah?:P). Avastad endas kolm iseloomujoont: sihikindluse, töökuse ja kaastundlikkuse(hmm, kui sihikindlus tähendab seda, et ma elan ainult (suve)vaheaja nimel, siis küll. Töökuse ja kaastundlikkuse suhtes olen õnneks ajapikku suht immuunseks muutunud).
Meie toreda tunniplaani tõttu oli täna sama ratsionaalne koolipäev kui eile ja üleeile ja ... Njah, minna kooli, et kuulata, kuidas Siim räägib emulsioonimeetodist ja mullikambrist?
Esimene Beieri-vaba kunsti tund ei olnudki nii ebasümpaatne kui rämedat õpetajat silmas pidades oletada võis. (Kusjuures, too tuletõrjesireen andis sellele kataloogi-prostituutide moe jutule mingi allegoorilise vihje. Ja see "Ei, ma ei mõtle teid, ma mõtlen neid, kes seal Atlantises käivad" võtab muigama, kui vahetundide ajal kõrvad lahti hoida:P)
No ja siis veel põhimõtteliselt esmaspäeval ärajäänud infominuteid tasa tegev klassijuhatajatund, mis kandis ametlikult eesti keele nimetust.
Ülesanne eesti keele tunnist:
Pane järgnevad valikud tähtsuse järjekorda, alustades tähtsamast.
Kooli valik - mis sest enam? tagantjärele pole mõtet kahetseda
Elukutse valik - njah, ilma ei saaks?:P
Elukaaslase valik - ilma saab ka:)
Kingitus kallimale - mis kallimale?
Suure summa investeerimine - pole suurt summat, pole probleemi ka:)
Lapse sünnitamine - tahan lapselapsi, mitte lapsi;)
Kodutee valik öises linnas - hmm, igal teel on võimalik ellu jääda või peksa/nuga saada. (muide, ma jäin 3a-ga tulles ellu;))
Ma ei hakka oma nummerdatust näitama. See on lihtsalt tuletamaks meelde, millised teemakohased tunnid meil koolis on. Ülesande tekst on justkui miljonimängust maha viksitud, variandid totaka sõnastusega ja nats mööda (ses mõttes, et kas poistele ikka sobib kirjutada lapse sünnitamine?). Kahju, kui pole arendavamat tegevust tunni sisustamiseks... Ja kahju, kui mõni arvab, et tema teab jube häid filme, mida tervele karjale näidata (a la "Kellavärgiga apelsin", mida tema ise näiteks näinud pole). Ja see raamatututvustus on ka tobe! Jeerum, kas inimesed ei oska ise minna kohta nimega raamatukogu ja vaadata, mis silma hakkab? Miks mina peaksin neid väheseid raamatuid, mida mina lugenud olen ja heaks pean, teistele loovutama? Ma olen ju selle koha pealt kohe eriliselt kitsi! Kui Nemad need endale võtavad, siis minule ei saa jääda.
Egoistidest rääkides. Ma jõudsin nüüd alustada ÄRMAküla raamatuga. Või noh tema kirjadega. Olen aastas 1964/65, aga oleks nagu tänapäev. Ta on südamlik, tundlik, siiras, enesekriitiline, irooniline, tabav, ..............
"Kahjuks ei sobi
ma üleüldse üksinda
elama. See on ilmselt
looduse seadus:
egoist vajab teist,
et olla egoist."
Ja juba kaanekujundus on mõnusalt mõtlik ja hämarates toonides.
Meie toreda tunniplaani tõttu oli täna sama ratsionaalne koolipäev kui eile ja üleeile ja ... Njah, minna kooli, et kuulata, kuidas Siim räägib emulsioonimeetodist ja mullikambrist?
Esimene Beieri-vaba kunsti tund ei olnudki nii ebasümpaatne kui rämedat õpetajat silmas pidades oletada võis. (Kusjuures, too tuletõrjesireen andis sellele kataloogi-prostituutide moe jutule mingi allegoorilise vihje. Ja see "Ei, ma ei mõtle teid, ma mõtlen neid, kes seal Atlantises käivad" võtab muigama, kui vahetundide ajal kõrvad lahti hoida:P)
No ja siis veel põhimõtteliselt esmaspäeval ärajäänud infominuteid tasa tegev klassijuhatajatund, mis kandis ametlikult eesti keele nimetust.
Ülesanne eesti keele tunnist:
Pane järgnevad valikud tähtsuse järjekorda, alustades tähtsamast.
Kooli valik - mis sest enam? tagantjärele pole mõtet kahetseda
Elukutse valik - njah, ilma ei saaks?:P
Elukaaslase valik - ilma saab ka:)
Kingitus kallimale - mis kallimale?
Suure summa investeerimine - pole suurt summat, pole probleemi ka:)
Lapse sünnitamine - tahan lapselapsi, mitte lapsi;)
Kodutee valik öises linnas - hmm, igal teel on võimalik ellu jääda või peksa/nuga saada. (muide, ma jäin 3a-ga tulles ellu;))
Ma ei hakka oma nummerdatust näitama. See on lihtsalt tuletamaks meelde, millised teemakohased tunnid meil koolis on. Ülesande tekst on justkui miljonimängust maha viksitud, variandid totaka sõnastusega ja nats mööda (ses mõttes, et kas poistele ikka sobib kirjutada lapse sünnitamine?). Kahju, kui pole arendavamat tegevust tunni sisustamiseks... Ja kahju, kui mõni arvab, et tema teab jube häid filme, mida tervele karjale näidata (a la "Kellavärgiga apelsin", mida tema ise näiteks näinud pole). Ja see raamatututvustus on ka tobe! Jeerum, kas inimesed ei oska ise minna kohta nimega raamatukogu ja vaadata, mis silma hakkab? Miks mina peaksin neid väheseid raamatuid, mida mina lugenud olen ja heaks pean, teistele loovutama? Ma olen ju selle koha pealt kohe eriliselt kitsi! Kui Nemad need endale võtavad, siis minule ei saa jääda.
Egoistidest rääkides. Ma jõudsin nüüd alustada ÄRMAküla raamatuga. Või noh tema kirjadega. Olen aastas 1964/65, aga oleks nagu tänapäev. Ta on südamlik, tundlik, siiras, enesekriitiline, irooniline, tabav, ..............
"Kahjuks ei sobi
ma üleüldse üksinda
elama. See on ilmselt
looduse seadus:
egoist vajab teist,
et olla egoist."
Ja juba kaanekujundus on mõnusalt mõtlik ja hämarates toonides.
pühapäev, veebruar 18, 2007
lõi siniseid sädemeid ainuke rong..
Nüüd ma tean, mis tunne on nii napilt rongist maha jääda.. Ma ei imesta üldse, et filmides sellised kohad nii traagiliseks tehakse, sest see on ikka tõeliselt kohutav tunne. Hea, et ma vähemalt ainuke mahajääja olin, sest muidu oleks mõni mu naeruväärsust nähes naerukrampide pärast rongi alla kukkuda... :S Igatahes tean ma nüüd, et Maximasse minnes tuleb 15 minuti asemel varuda 30. Ja tean seda ka, et rongijaama pole võimalik libeda ja konarliku tee peal (viimased 100 meetrit lume sees) punnis kotiga joostes 8 minutiga jõuda. Ja et hingeldamise kadumiseks kulub ikka väga kaua aega.. ja selle aja jooksul hüppavad silme ees muudkui pildid hetkedest, kui oleks saanud end veidi kärmemini liigutada. Njaa, nii väikese asja pärast nii destrueeritult ma ennast veel tundnud polegi.. Aga alati on võimalik tekitada plaan B :) Ja bussid käivad meil siin tihedamini.. Ühesõnaga läksin ma siis bussiga poole maa peale, kus emme juba ees ootas. Ainult suured plaanid rongisõidu sisustamiseks said rikutud ja Evaldi raamatu asemel jõudsin ma lugeda ainult ühe lehekülje rootsikeelse raamatu sissejuhatust:P Kui iga teise sõna järel sõnaraamatut lapata, siis ei hakka pea ka eriti ringi käima;)
reede, veebruar 16, 2007
teater
Esiteks ebaoluline kohustuslik ettekanne: tänasel etendusel olid prominentidest näiteks Rüütlid. (Kuidagi kummaline on näga Ingridit mobiiltelefoniga rääkimas:P Sama kohatu kui mp3-mängijat kuulav Koidula.) Ja mõned väiksema kaliibri näod, Sasi näiteks. Teatritegelastest olid kohal need, kes asjast ise osa võtavad, näiteks kujunduse koha pealt. Ühesõnaga ei kedagi erakorralist.
Ma etendusest pikalt ei räägi. Esimene "poolaeg" oli päris hea. Teine vajus lõpus ära. Või vajusin mina ära. Kõige halvem(kuigi etenduse sisu arvestades ei tohiks ma ehk kasutada mõisteid hea ja halb) oligi minu jaoks see kuhjamine. Et igast otsast tahtis minuni tungida erinevat miskit(sest info see just ei olnud, kuigi..kõik on ju info). Et lava eesosas toimub mingi üks tegevus paari näitlejaga, tagaosas tegutsevad hüppajad, seinale on kuvatud kolmas asi ja telekast tuleb neljas asi. Kõike korraga jälgida on suhteliselt piinarikas ja ebamugav, et mitte öelda võimatu. Etenduse lõpuosa just sellepärast ära vajuski, tekkisid mingid liinid, millele tähelepanu pööramine minu meelest üldse vajalik ei olnud. Mingid ülevõimendatud tähtsusetud liinid. (Või olid need väga olulised, aga ma ei saanud lihtsalt aru? Kah võimalik.) Ja liiga palju lahtisi otsi. (Jah, mõjus nagu taotluslik diiplus.) Ühesõnaga raskestijälgitav. Mis väljendus ka liiga kiires kõnes. Näitlejad kandsid ette perfektselt päheõpitud teksti, aga mõtlemisaega(mida oleks filosoofiliste teemade puhul eriti vaja) ei olnud jäetud. Ei neile endile, ega ka vaatajale. Peab püüdma, et järjel püsida. Samas oli ikkagi kuidagi köitev ja ma ei avastanud ühtki korda, et ma mõtleksin igavledes millelegi muule.
"Tulevik on kollane." - See ei olnud tegelikult mingi parool ega midagi. Keegi mainis seda vaid korra ja muuseas, aga mulle hakkas see kõrva, sest kollast oli palju. Kogu hüppajate kari. Nad olid ühesugused ja neid oli palju. Oma venna tuvastasin ma ära küll. Ma avastasin, et tal on mingi iseloomulik põlvenõks, mis kõndimisel avaldub. Ei tea, kas mul on ka? Igatahes olin suht üllatunud tema võimete üle. Tema, kes ta pole elus trenni teinud ja kes lesib tavaliselt röötsakil teleka ees, samal ajal solki süües-juues. Tuleb välja, et tahte ja enesedistsipliiniga on võimalik imesid teha:)
Nii et üldiselt jäi teatriskäigust mõnus tunne. Aga selles on suur osa ka vaheajal, millest viis minutit veetsin ma ajades juttu meie üheksanda klassi geograafiaõpetajaga. Ikka kohutavalt tore inimene! :D Ta andis meile tunde ju ainult ühe aasta, aga ta tunneb mu alati ära ja küsib kuidas läheb ja suhtub äärmiselt osavõtlikult ja sümpaatselt. Me jõudsime selle viie minutiga ikka väga palju rääkida, kui ma praegu tagasi mõtlen. Natuke praegusest, natuke tulevikuplaanidest, natuke hiljuti toimunust, inimestest(nö ühistest tuttavatest) ja etendusest ikka ka. Kui teda näha tahad, siis tolgenda näiteks Laia tänava kandis ;) Oh, mõni inimene kohe suudab nii vähesega sellise positiivsuse laengu anda, et..... :D Ja toredad inimesed istuvad tavaliselt minust kolme inimese raadiuses, seekord siis kaks rida eespool.
Kui ma bussis istusin, siis Ümera poe juures ma muigasin. Seal on mingisugune totter parkla, eksole, kus seisis mingi takso. Takso tahtis sõitma hakata, aga buss tegi mingi jõnksu ja ei lasnud teda enda ette. Ok, ei ole viisakas selle üle muiata, aga mul oli lihtsalt hea tuju ju! Pealegi ma ei muianud üldsegi paha pärast ega kurjalt. Aga tundub, et taksojuht seda ei arvanudki, sest ta igatahes naeratas mulle selle peale:) Huvitav, millises taksofirmas töötavad noored tumedate lokkidega naeratavad taksojuhid?:P
Aa, vot, et ma ära ei unustaks. Maarjamõisa polikliiniku lähedal (või noh, selle Kristi tänava nurga peal) passis politsei ja lasi vist puhuda. Et ma siis ütleks issile, kui ta vennale järgi läheb. Muidu jahtub pitsa ära veel:P
Aitab tänaseks küll:)
Ma etendusest pikalt ei räägi. Esimene "poolaeg" oli päris hea. Teine vajus lõpus ära. Või vajusin mina ära. Kõige halvem(kuigi etenduse sisu arvestades ei tohiks ma ehk kasutada mõisteid hea ja halb) oligi minu jaoks see kuhjamine. Et igast otsast tahtis minuni tungida erinevat miskit(sest info see just ei olnud, kuigi..kõik on ju info). Et lava eesosas toimub mingi üks tegevus paari näitlejaga, tagaosas tegutsevad hüppajad, seinale on kuvatud kolmas asi ja telekast tuleb neljas asi. Kõike korraga jälgida on suhteliselt piinarikas ja ebamugav, et mitte öelda võimatu. Etenduse lõpuosa just sellepärast ära vajuski, tekkisid mingid liinid, millele tähelepanu pööramine minu meelest üldse vajalik ei olnud. Mingid ülevõimendatud tähtsusetud liinid. (Või olid need väga olulised, aga ma ei saanud lihtsalt aru? Kah võimalik.) Ja liiga palju lahtisi otsi. (Jah, mõjus nagu taotluslik diiplus.) Ühesõnaga raskestijälgitav. Mis väljendus ka liiga kiires kõnes. Näitlejad kandsid ette perfektselt päheõpitud teksti, aga mõtlemisaega(mida oleks filosoofiliste teemade puhul eriti vaja) ei olnud jäetud. Ei neile endile, ega ka vaatajale. Peab püüdma, et järjel püsida. Samas oli ikkagi kuidagi köitev ja ma ei avastanud ühtki korda, et ma mõtleksin igavledes millelegi muule.
"Tulevik on kollane." - See ei olnud tegelikult mingi parool ega midagi. Keegi mainis seda vaid korra ja muuseas, aga mulle hakkas see kõrva, sest kollast oli palju. Kogu hüppajate kari. Nad olid ühesugused ja neid oli palju. Oma venna tuvastasin ma ära küll. Ma avastasin, et tal on mingi iseloomulik põlvenõks, mis kõndimisel avaldub. Ei tea, kas mul on ka? Igatahes olin suht üllatunud tema võimete üle. Tema, kes ta pole elus trenni teinud ja kes lesib tavaliselt röötsakil teleka ees, samal ajal solki süües-juues. Tuleb välja, et tahte ja enesedistsipliiniga on võimalik imesid teha:)
Nii et üldiselt jäi teatriskäigust mõnus tunne. Aga selles on suur osa ka vaheajal, millest viis minutit veetsin ma ajades juttu meie üheksanda klassi geograafiaõpetajaga. Ikka kohutavalt tore inimene! :D Ta andis meile tunde ju ainult ühe aasta, aga ta tunneb mu alati ära ja küsib kuidas läheb ja suhtub äärmiselt osavõtlikult ja sümpaatselt. Me jõudsime selle viie minutiga ikka väga palju rääkida, kui ma praegu tagasi mõtlen. Natuke praegusest, natuke tulevikuplaanidest, natuke hiljuti toimunust, inimestest(nö ühistest tuttavatest) ja etendusest ikka ka. Kui teda näha tahad, siis tolgenda näiteks Laia tänava kandis ;) Oh, mõni inimene kohe suudab nii vähesega sellise positiivsuse laengu anda, et..... :D Ja toredad inimesed istuvad tavaliselt minust kolme inimese raadiuses, seekord siis kaks rida eespool.
Kui ma bussis istusin, siis Ümera poe juures ma muigasin. Seal on mingisugune totter parkla, eksole, kus seisis mingi takso. Takso tahtis sõitma hakata, aga buss tegi mingi jõnksu ja ei lasnud teda enda ette. Ok, ei ole viisakas selle üle muiata, aga mul oli lihtsalt hea tuju ju! Pealegi ma ei muianud üldsegi paha pärast ega kurjalt. Aga tundub, et taksojuht seda ei arvanudki, sest ta igatahes naeratas mulle selle peale:) Huvitav, millises taksofirmas töötavad noored tumedate lokkidega naeratavad taksojuhid?:P
Aa, vot, et ma ära ei unustaks. Maarjamõisa polikliiniku lähedal (või noh, selle Kristi tänava nurga peal) passis politsei ja lasi vist puhuda. Et ma siis ütleks issile, kui ta vennale järgi läheb. Muidu jahtub pitsa ära veel:P
Aitab tänaseks küll:)
hmmm... :)
Ometi kord teostasin ma peaaegu täielikult oma plaani! Kavatsesin kolmapäeval kohe pärast kirjanduse arvestuselt koju jõudmist magama minna. Noh, arvestuse aeg nihkus ja päris kohe koju jõudes ma ka magama ei läinud, aga siiski püsisin peaaegu graafikus. Ärkasin siis, kui "korterinaabrid" magama läksid ja sain terve öö täielikus vaikuses lugeda:D Seda ei juhtu just kuigi tihti. Ainsateks häirivateks faktoriteks olid videomakk, mis iga tunni aja tagant end automaatlindistama seades ragises, ja korisev kõht. 3.50 tegin pausi ja varustasin end toidumoonaga. Avastasin, et külmkappi oli ettenägelikult siginenud nelja erinevat sorti jogurteid(see minu lemmik Maxima maasikajogurt ka;) ja hunnik kohukesi, laual seisis kausitäis õunu, sõbrapäevaks tehtud kook ja neli kommikarpi, millest üks parem kui teine. Miks kõike neli oli, ma ei tea. Igatahes olin piisavalt varustatud, et isegi Berliini blokaad üle elada:)
Kui hommikul rahvas üles tulema hakkas, olin ma lugemisega suht heal järjel (ainult mõnikümmend lehekülge õpiku lõpuni). Nii issi kui emme küsisid, et kas ma kooki ei söönudki:P Kas ma peaks siis üksi kolmveerand kooki ära hävitada jõudma?? Ega ma mingi näljas hoitud sõjavang ka pole, pealegi oli ju sõjajärgsetel aastakümnetel igal pool muudkui näljahädad või vähemalt defitsiitki ja selle taustal on väga kohatu kooki pugida. Igatahes jõudsin ma napilt enne venna ärkamist magama jääda, sest ta läks jälle kooli asemel proovi(küll mõnel on mugav elu:P) ja sai tänu sellele kauem magada. Ärkasin endalegi üllatuseks pooleteise tunni pärast üles ja väikese ringikondamise järel enam und ei tulnud, nii et lugesin viimased allesjäänud leheküljed ära ja siis oli terve vaba päev ees:) Praktiliselt terve päeva mökutasin arvuti taga ja läksin arvestusele veits varem, lootusega, et ajad on seekord niipidi nihkes, et ma jõuaks seitsmeks Sadamateatrisse Manifestile. Aga ei jõudnud. Vaatamata sellele, et mõned(ei tea küll kes:P) jätsid arvestusele tulemata, oli kõik ikka valetpidi nihkes ja ma sain veel hiljem sisse, kui oleksin pidanud saama. Sain totra küsimuse, mis polnud eriti meie õpitava teemagagi seotud. Vastasin umbes nelja lausega midagi sellist, millele ma oleks ka ilma sellise ööta tulnud, aga mind kui mitteeksamitegijat ta piinata ei viitsinud. Ütles lihtsalt, et ma olen üldjoontes asjadest aru saanud ja lisas rootsi keeles, et rootsi keele eksamikursus algab hoopis märtsist, mitte järgmisest nädalast. Mul jälle väikestviisi süümekad:S Aga noh, lippasin, endal nägu naerul, bussi peale (sest filmi polnud enam mõtet poole pealt vaatama minna). Varsti tuli bussi peale umbes 9-aastane poiss, kellel oli sall ninani ja kogu näost paistsid välja ainult suured siirad Mitko-silmad:)
Tänane läks ka üldjoontes korda. Kui ma ainult poleks seda muusika vihikut koju jätnud! Ma usun, et Ann-Leenal oli suht sama tunne, kui ta avastas, et kirjand, mille ta suure vaevaga valmis oli saanud, polnudki kotis.. Aga noh, eks ma siis kunagi kahe nädala pärast kuulan need viis lookest ära. Ta võiks mulle Kapi "Noortesümfooniat" lasta, see on vähemalt ilus:)
Bio õpsil oli täna kuidagi üllatavalt-imelikult minusõbralik tuju. Referaadi ettekannet polnudki lõpuks esitada vaja, sai hinde ilma ka kätte. Ja veel väga ootamatult hea ka. Ja tuli välja, et minu suur hirm, et referaat oli liiga sisutühi jms, oli liiga võimendatud. Ta isegi ütles, et väga suur hulk materjali on läbi töötatud. Nii et jah, täitsa ime kohe.
Eilse (kui seda ikka eilseks nimetada saab) teemaga sobis ideaalselt kokku "Goodbye, Lenin!", mille vaatamise ma just lõpetasin. Nägin vist alles kolmandat korda. Aga päris hea film ju ka.
Praegu on siuke rahulolev tunne. Kõik asjad on enam-vähem korras. Varsti lähen venna etendusele, homme maale. Rongis saan "Evaldi armastuskirju" lugeda ja välja mõelda, kas ma kasutan Abakhanist ostetud riiet godeedega seeliku või peleriinvarrukatega pluusi tegemiseks.. See lehekülg 91 kaob mul miskipärast koguaeg ära ja ma lappan raamatut edasi-tagasi nagu totu. Jah, mõnus on:)
Ja 21.-31. juuli... :D Kui unistamise eest palka makstaks, oleks ma vist küll üks maailma rikkamaid inimesi:)
Kui hommikul rahvas üles tulema hakkas, olin ma lugemisega suht heal järjel (ainult mõnikümmend lehekülge õpiku lõpuni). Nii issi kui emme küsisid, et kas ma kooki ei söönudki:P Kas ma peaks siis üksi kolmveerand kooki ära hävitada jõudma?? Ega ma mingi näljas hoitud sõjavang ka pole, pealegi oli ju sõjajärgsetel aastakümnetel igal pool muudkui näljahädad või vähemalt defitsiitki ja selle taustal on väga kohatu kooki pugida. Igatahes jõudsin ma napilt enne venna ärkamist magama jääda, sest ta läks jälle kooli asemel proovi(küll mõnel on mugav elu:P) ja sai tänu sellele kauem magada. Ärkasin endalegi üllatuseks pooleteise tunni pärast üles ja väikese ringikondamise järel enam und ei tulnud, nii et lugesin viimased allesjäänud leheküljed ära ja siis oli terve vaba päev ees:) Praktiliselt terve päeva mökutasin arvuti taga ja läksin arvestusele veits varem, lootusega, et ajad on seekord niipidi nihkes, et ma jõuaks seitsmeks Sadamateatrisse Manifestile. Aga ei jõudnud. Vaatamata sellele, et mõned(ei tea küll kes:P) jätsid arvestusele tulemata, oli kõik ikka valetpidi nihkes ja ma sain veel hiljem sisse, kui oleksin pidanud saama. Sain totra küsimuse, mis polnud eriti meie õpitava teemagagi seotud. Vastasin umbes nelja lausega midagi sellist, millele ma oleks ka ilma sellise ööta tulnud, aga mind kui mitteeksamitegijat ta piinata ei viitsinud. Ütles lihtsalt, et ma olen üldjoontes asjadest aru saanud ja lisas rootsi keeles, et rootsi keele eksamikursus algab hoopis märtsist, mitte järgmisest nädalast. Mul jälle väikestviisi süümekad:S Aga noh, lippasin, endal nägu naerul, bussi peale (sest filmi polnud enam mõtet poole pealt vaatama minna). Varsti tuli bussi peale umbes 9-aastane poiss, kellel oli sall ninani ja kogu näost paistsid välja ainult suured siirad Mitko-silmad:)
Tänane läks ka üldjoontes korda. Kui ma ainult poleks seda muusika vihikut koju jätnud! Ma usun, et Ann-Leenal oli suht sama tunne, kui ta avastas, et kirjand, mille ta suure vaevaga valmis oli saanud, polnudki kotis.. Aga noh, eks ma siis kunagi kahe nädala pärast kuulan need viis lookest ära. Ta võiks mulle Kapi "Noortesümfooniat" lasta, see on vähemalt ilus:)
Bio õpsil oli täna kuidagi üllatavalt-imelikult minusõbralik tuju. Referaadi ettekannet polnudki lõpuks esitada vaja, sai hinde ilma ka kätte. Ja veel väga ootamatult hea ka. Ja tuli välja, et minu suur hirm, et referaat oli liiga sisutühi jms, oli liiga võimendatud. Ta isegi ütles, et väga suur hulk materjali on läbi töötatud. Nii et jah, täitsa ime kohe.
Eilse (kui seda ikka eilseks nimetada saab) teemaga sobis ideaalselt kokku "Goodbye, Lenin!", mille vaatamise ma just lõpetasin. Nägin vist alles kolmandat korda. Aga päris hea film ju ka.
Praegu on siuke rahulolev tunne. Kõik asjad on enam-vähem korras. Varsti lähen venna etendusele, homme maale. Rongis saan "Evaldi armastuskirju" lugeda ja välja mõelda, kas ma kasutan Abakhanist ostetud riiet godeedega seeliku või peleriinvarrukatega pluusi tegemiseks.. See lehekülg 91 kaob mul miskipärast koguaeg ära ja ma lappan raamatut edasi-tagasi nagu totu. Jah, mõnus on:)
Ja 21.-31. juuli... :D Kui unistamise eest palka makstaks, oleks ma vist küll üks maailma rikkamaid inimesi:)
teisipäev, veebruar 13, 2007
mööda teed
Kuna on arvestustenädal ja meie "tihe" graafik sobib päris hästi, et teha väikesi jalutuskäike värskes õhus, loovutasin oma kuupileti ühele Hüppajale ja käisin mõlemad otsad jalgsi. Teadagi, et külmaga hakkavad jalad automaatselt kiiremini sibama, nii et ma mõtlesin, et teen veel oma rajarekordi, aga tutkit- hoopis nagu lehm libedal jääl. Libeda vastu aitavad ainult kivikesed, aga meil ollakse ju kitsid ja koonerdajad ning üritatakse teid soola ja kaneeliga maitsestada. (Hääküll, on vist jah liiv, aga no tõesti, Gildi tänava nurgal oli isegi kaneeli lõhna tunda! Ja ma ei usu, et see mingi eilsest saiavormi söömisest tekkinud sündroom on.) Njah, igatahes pole praegu kõige sobilikum taevasse vaadates ringi käia.. Muide, tänane Päike nägi kahtlaselt Kuu moodi välja, kuidagi külm ja valge. Nagu lume alla maetud.
Koolist:
Koolist:
- Homme me kell 10 kirjanduse arvestusele ei saa, meid tõsteti ümber kella 15 peale(Ära küsi miks!), nii et pärast muusikaajalugu on meil tükk tühja maad.
- Ei tea, kas asi on (bioloogia) referaatides/ettekannetes või õpetajas, aga iga korraga läheb küsimuste küsimine järjest õelamaks. Ma kohe üldse ei oota reedet!:S
- Kurvid ja trepid(või veel parem kurviga trepid), mis on ustele liiga lähedal, tuleks ära keelata! Ma suutsin täna vähemalt neljal korral ummiku tekitada või uksega pihta saada.
esmaspäev, veebruar 12, 2007
tuled põlema
Oijah, täna on jälle selline päev, kui kõik metsa läheb. Või tegelikult ei tasuks seda päeva süüks ajada, sest need asjad, mis metsa lähevad, läheksid metsa ka homme või ülehomme või üleülehomme... Olen järjekordselt oma võimeid ülehinnanud ja kui mulle siis vihjatakse, et kuule, sa ikka oledki loll, siis on küll mõnus tunne:(
Täna oli ju ainult kaks väikest asja, aga juba nende mitteoskamine on hea algus arvestustenädalale. Veel eile oli mul tunne, et ma olen näitekirjanduses tugevam kui näiteks matemaatikas. Veel eile oli mul tunne, et ma saan enam-vähem aru, mida inimesed mulle inglise keeles räägivad. Ja veel eile oskasin ma ka inglise keeles lugeda. Tänane tõestas, et ei. Ja kahjuks mitte sellepärast, et ma korraga matemaatikas geeniuseks oleks saanud või midagi.
Ja peaaegu auto alla jäämine ei ole sugugi tore, eriti niigi null-tujuga. Autojuhid võiksid tuled põlema panna, me oleme ju ometigi Eestis! Siit järeldub, et kui ma kusagil mujal oleksin, siis ma vist üle ühe päeva ei elaks. Aga on siis vaja pikka ja nõmedat elu, kui saaks ka ühe päevaga elatud?!.. Siia oleks vaja sellist morni altkulmu põrnitsevat ja sarkastiliselt muigavat smailit, mis pole kas leiutatud või lihtsalt mulle ette jäänud.
"Kus põlesid minu tuled?
Millised olid minu küsimused?
Minu toad?
Kes olid need inimesed, keda mul õnnestus puudutada ja
kes puudutasid mind,
enne, kui pood suletakse?..."
- Göran Tunström
On ilus raamat ilusa pealkirja ja kaanekujundusega, aga sees...on üksikud head read ja nüüd ka kohukeselt pudisenud šokolaadiglasuuri killud. Kahju. Ja mitte sellepärast, et ma raamatukogu raamatu ära mökerdasin või et need killud mulle suhu ei jõudnud..
Tuled põlema. Sadistlik, aga mitmetähenduslik.
Täna oli ju ainult kaks väikest asja, aga juba nende mitteoskamine on hea algus arvestustenädalale. Veel eile oli mul tunne, et ma olen näitekirjanduses tugevam kui näiteks matemaatikas. Veel eile oli mul tunne, et ma saan enam-vähem aru, mida inimesed mulle inglise keeles räägivad. Ja veel eile oskasin ma ka inglise keeles lugeda. Tänane tõestas, et ei. Ja kahjuks mitte sellepärast, et ma korraga matemaatikas geeniuseks oleks saanud või midagi.
Ja peaaegu auto alla jäämine ei ole sugugi tore, eriti niigi null-tujuga. Autojuhid võiksid tuled põlema panna, me oleme ju ometigi Eestis! Siit järeldub, et kui ma kusagil mujal oleksin, siis ma vist üle ühe päeva ei elaks. Aga on siis vaja pikka ja nõmedat elu, kui saaks ka ühe päevaga elatud?!.. Siia oleks vaja sellist morni altkulmu põrnitsevat ja sarkastiliselt muigavat smailit, mis pole kas leiutatud või lihtsalt mulle ette jäänud.
"Kus põlesid minu tuled?
Millised olid minu küsimused?
Minu toad?
Kes olid need inimesed, keda mul õnnestus puudutada ja
kes puudutasid mind,
enne, kui pood suletakse?..."
- Göran Tunström
On ilus raamat ilusa pealkirja ja kaanekujundusega, aga sees...on üksikud head read ja nüüd ka kohukeselt pudisenud šokolaadiglasuuri killud. Kahju. Ja mitte sellepärast, et ma raamatukogu raamatu ära mökerdasin või et need killud mulle suhu ei jõudnud..
Tuled põlema. Sadistlik, aga mitmetähenduslik.
neljapäev, veebruar 08, 2007
telekast
Oh, vaatan praegu Viasat 8 pealt mingit saadet, kus tehakse tööintervjuusid pulmakorraldaja kohale. Kandidaate on 5, kellest 4 on närvipuntrad naised ja üks muhe geimees. Esimene voor, mida mina nägin, oli 60-sekundiline enesetutvustus. Loomulikult valiksin mina selle järgi oma pulmakorraldajaks Steve'i, kes rääkis sellest, milline ta ise on ja mis talle meeldib, polnud suurest hirmust punaste kõrvalestadega ega tumm/ülevatraja. Ja tal oli pulmakorraldaja kogemus ka - 2 aastat tagasi läks ta kuskil eksootilisel saarel, mille nime ma ei mäleta, mehele ja korraldas oma pulmad ise:) Pealegi oli ta umbes sama sõbraliku ja siira olekuga kui Milko:)
Järgmise ülesande algust ma küll ei näinud, aga nagu ma aru saan, oli neile ette näidatud toa sisustus, see siis laiali lammutatud(riiulid ja nendel olevad esemed, diivanid) ja nad pidid uuesti kõik oma kohale panema. Kui viimased sekundid jooksid ja kähku-kähku apelsinikauss ja vaasid riiulile laoti, raputas üks naisosaleja riiulit, kontrollimaks, kas see püsib püsti ja siis kukkus vaas alla..Aga ta jäeti sisse.
Kolmandas voorus tuli teha pärast pruutpaariga kohtumist 3-minutiline esitlus, mis sisaldaks nii kiriku, peo kui reisi nägemust. Üheõnaga kogu kupatus salvrättidest kleidi ja autoni. Selles voorus visati välja naine, kes vaasi maha kukutas, ja Steve:( Väitega, et tal pole piisavalt organisaatori skilli.
Viimases voorus on kaks naist. Üks ebakindel ja väga närvis, teine isikupäratu ja tuim. Nüüd üritatakse nad vestlusega purki ajada. Vestlus oli vist jube pikk, sest kui see juba tükk aega oli kestnud, öeldi, et veet 20 minutit on jäänud. Nii...nipid: ära vehi liiga palju kätega, ära nooguta liiga tormakalt, ära pane oma juukseid kuidagi nii kinni, et su punased kõrvad välja paistavad ja reedavad su tegelikku närvilisuse astet, ära ütle korduvalt, et sa oled väga enthusiastic ja et see oleks sulle ikka väga fantastic opportunity. Njah, peaks ikka selle videoeksperimendi varsti ära tegema...
five.tv/sellingyouself - juhuks kui kunagi on surfamistuju
Ma ei saa aru, mis kanal see selline on, et ma pole teda varem näinud?:O Ja on see siis rootsi kanal üldse? Vahepeal näitab paremas ülemises nurgas ühte logo, mõne aja pärast teist....kummaline. Ju mingi Viasati värk, ühendatud kanalid jms. Väga imelik, et kõik saated on puhtalt inglise keeles ja reklaamid rootsi omad. Aga kuidagi värskendav, teistsugused reklaamid kui meil;) Juhuks, kui tuleb täielik mälukaotus: see kanal asub mul 11da peal.
Eine õhtu möödus "Tšehhi unelmat" vaadates. (Unelm on tšehhi keeles "sen", muide.) Mulle nii õudselt meeldivad sellised eksperimendid!:D Korralik reklaamkampaania olematule hüpermarketile kutsub kuhugi suvalisele põllule kohale 2000 inimest, et 50 krooni eest kilo loomaliha osta. Ausalt öeldes jäid "petetud" inimesed üllatavalt rahumeelseks. Õnneks oli ka ilus ilm, nii et paljud leidsid, et vähemalt said kodust välja, ja lubasid, et hakkavadki nüüd nädalavahetustel sellel põllul piknikku pidamas käima. Nii et filmitegijatel vedas. Ja kohtusse neid ka ei kaevatud, sest reklaamid "Ärge minge!" ja "Ärge kulutage!" ei lubanud ju iseenesest midagi, nii et pettust nagu polnudki. Kampaania tegemiseks tehti põhjalikku eeltööd: uuriti inimeste käest, miks nad supermarketites käivad, kui palju ja mille peale nad seal aega ja raha kulutavad, igasuguse kaadervärgiga tehti kindlaks, mis nüansid täpselt inimestele reklaami juures silma jäävad. Linnas kleebiti metrooseintele ja bussipeatustesse suured erksavärvilised plakatid, postkastidesse topiti kaupu ja nende hindu tutvustavad lehed - ühesõnaga kõik nagu päris. Ja minu lemmik on see laul:D Pole nagu väga reklaamlaulu maiguga, või mis?
Ja kurat, mulle hakkas tšehhi keel ka jubedasti meeldima:D Ma ei mäleta küll, mis "lubadus" mul täpselt oli ja mis kool (vist kohe Karli silla otsa juures?) too veel oli, aga kes teab;) Ja Prague on ju minu must-visit linn, nii et sinna jõuan ma kindlasti kunagi veel tagasi.
Ühe väikese telekast võõrandunud inimese püüe "normaalmaailma" tagasi tulla:P
Järgmise ülesande algust ma küll ei näinud, aga nagu ma aru saan, oli neile ette näidatud toa sisustus, see siis laiali lammutatud(riiulid ja nendel olevad esemed, diivanid) ja nad pidid uuesti kõik oma kohale panema. Kui viimased sekundid jooksid ja kähku-kähku apelsinikauss ja vaasid riiulile laoti, raputas üks naisosaleja riiulit, kontrollimaks, kas see püsib püsti ja siis kukkus vaas alla..Aga ta jäeti sisse.
Kolmandas voorus tuli teha pärast pruutpaariga kohtumist 3-minutiline esitlus, mis sisaldaks nii kiriku, peo kui reisi nägemust. Üheõnaga kogu kupatus salvrättidest kleidi ja autoni. Selles voorus visati välja naine, kes vaasi maha kukutas, ja Steve:( Väitega, et tal pole piisavalt organisaatori skilli.
Viimases voorus on kaks naist. Üks ebakindel ja väga närvis, teine isikupäratu ja tuim. Nüüd üritatakse nad vestlusega purki ajada. Vestlus oli vist jube pikk, sest kui see juba tükk aega oli kestnud, öeldi, et veet 20 minutit on jäänud. Nii...nipid: ära vehi liiga palju kätega, ära nooguta liiga tormakalt, ära pane oma juukseid kuidagi nii kinni, et su punased kõrvad välja paistavad ja reedavad su tegelikku närvilisuse astet, ära ütle korduvalt, et sa oled väga enthusiastic ja et see oleks sulle ikka väga fantastic opportunity. Njah, peaks ikka selle videoeksperimendi varsti ära tegema...
five.tv/sellingyouself - juhuks kui kunagi on surfamistuju
Ma ei saa aru, mis kanal see selline on, et ma pole teda varem näinud?:O Ja on see siis rootsi kanal üldse? Vahepeal näitab paremas ülemises nurgas ühte logo, mõne aja pärast teist....kummaline. Ju mingi Viasati värk, ühendatud kanalid jms. Väga imelik, et kõik saated on puhtalt inglise keeles ja reklaamid rootsi omad. Aga kuidagi värskendav, teistsugused reklaamid kui meil;) Juhuks, kui tuleb täielik mälukaotus: see kanal asub mul 11da peal.
Eine õhtu möödus "Tšehhi unelmat" vaadates. (Unelm on tšehhi keeles "sen", muide.) Mulle nii õudselt meeldivad sellised eksperimendid!:D Korralik reklaamkampaania olematule hüpermarketile kutsub kuhugi suvalisele põllule kohale 2000 inimest, et 50 krooni eest kilo loomaliha osta. Ausalt öeldes jäid "petetud" inimesed üllatavalt rahumeelseks. Õnneks oli ka ilus ilm, nii et paljud leidsid, et vähemalt said kodust välja, ja lubasid, et hakkavadki nüüd nädalavahetustel sellel põllul piknikku pidamas käima. Nii et filmitegijatel vedas. Ja kohtusse neid ka ei kaevatud, sest reklaamid "Ärge minge!" ja "Ärge kulutage!" ei lubanud ju iseenesest midagi, nii et pettust nagu polnudki. Kampaania tegemiseks tehti põhjalikku eeltööd: uuriti inimeste käest, miks nad supermarketites käivad, kui palju ja mille peale nad seal aega ja raha kulutavad, igasuguse kaadervärgiga tehti kindlaks, mis nüansid täpselt inimestele reklaami juures silma jäävad. Linnas kleebiti metrooseintele ja bussipeatustesse suured erksavärvilised plakatid, postkastidesse topiti kaupu ja nende hindu tutvustavad lehed - ühesõnaga kõik nagu päris. Ja minu lemmik on see laul:D Pole nagu väga reklaamlaulu maiguga, või mis?
Ja kurat, mulle hakkas tšehhi keel ka jubedasti meeldima:D Ma ei mäleta küll, mis "lubadus" mul täpselt oli ja mis kool (vist kohe Karli silla otsa juures?) too veel oli, aga kes teab;) Ja Prague on ju minu must-visit linn, nii et sinna jõuan ma kindlasti kunagi veel tagasi.
Ühe väikese telekast võõrandunud inimese püüe "normaalmaailma" tagasi tulla:P
kolmapäev, veebruar 07, 2007
nimi ei riku meest, kui ...
Huvitav, mitu korda ma olen täna mõtlema jäänud ja öelnud "Oeh!"? Tähtajatu vaheaja ootus on juba viimse piirini viidud. Iga väike asi tekitab mul kummalisi obsessioone. Nagu näiteks see nimedevärk täna! Mulle pole siiani meelde tulnud too nimi filosoofia tunnis vaadatud "Sofie maailmast". Mis on Albertole/Albertile vähegi sarnane rahvusvaheline nimi? Arnold, Adolf, Arthur, Alfred, ....? Kõigile võiks o-tähe ka lõppu panna.
Kui juba nimedest rääkida, siis saan ükskord ka üles kirjutada oma kiiksu. Mulle nimelt meeldib nimi Bert ja igasugused sellele sarnased(Berk, Pent, Pärt, Bertil, Pärtel) ja seda sisaldavad (Bertram, Robert) nimed. Ja skandinaavia aktsiendiga veel... :) Nii et, palun, need on reserveeritud;)
Kui ma kunagi raamatu kirjutama peaks (see on naljakoht!), siis on tegelastel vähemalt ilusad nimed. Mitte nagu vene kirjanduses..:S Kas keegi pole siis teinud "M&M"'i ümbertrükki euroopalike nimedega? Mind kipub juba tüütama, et tuleb pidevalt lehekülgi tagasi keerata, saamaks kinnitust, et Ivan Ivanovitš ei ole sama mees, kes Ivan Aleksandrovitš ja nii edasi. Kui ühest rahvusest inimesi on nii palju, kas siis on ikka hea, kui kuuendik neist on Mihhailid, kaheksandik Nikolaid ja üheksandik Sergeid, seitsmendik Tatjanad ja kümnendik Mariad? Ühe nimega inimesi võiks olla üks!:P Või, noh, äärmisel juhul paar tuhat.
Kui juba nimedest rääkida, siis saan ükskord ka üles kirjutada oma kiiksu. Mulle nimelt meeldib nimi Bert ja igasugused sellele sarnased(Berk, Pent, Pärt, Bertil, Pärtel) ja seda sisaldavad (Bertram, Robert) nimed. Ja skandinaavia aktsiendiga veel... :) Nii et, palun, need on reserveeritud;)
Kui ma kunagi raamatu kirjutama peaks (see on naljakoht!), siis on tegelastel vähemalt ilusad nimed. Mitte nagu vene kirjanduses..:S Kas keegi pole siis teinud "M&M"'i ümbertrükki euroopalike nimedega? Mind kipub juba tüütama, et tuleb pidevalt lehekülgi tagasi keerata, saamaks kinnitust, et Ivan Ivanovitš ei ole sama mees, kes Ivan Aleksandrovitš ja nii edasi. Kui ühest rahvusest inimesi on nii palju, kas siis on ikka hea, kui kuuendik neist on Mihhailid, kaheksandik Nikolaid ja üheksandik Sergeid, seitsmendik Tatjanad ja kümnendik Mariad? Ühe nimega inimesi võiks olla üks!:P Või, noh, äärmisel juhul paar tuhat.