Kuna ma istun jälle tööl netis, siis kirjutan ka tööga seostuvaid sissekandeid. Mitte et väga üldse midagi kirjutada oleks, aga kuna kõik kliendid peale vipide on läinud ja kõik töötajad peale minu samuti, siis kasutan aega kasulikult;)
Täna oli erakorraline kolmapäev - toimus degusteerimisõhtu. Ja see oli ka erakorraline, sest tavaliselt viib koolitust läbi mõni valjuhäälne mees (vahel ka naine), kes iga veini, selle maitsenüansi ja päritolu kohta pika jutu maha räägib, aga täna käis meie oma varustaja P. laua juurest laua juurde ja rääkis, kuidas juhtus. Mõnele mitte midagi, mõnele paar sõna.
Meil käis täna üks valgepäine draamateatri näitleja oma tuttavat seltskonda otsimas, käes valge karp sõnadega "Maša, Happy Birthday!" Aga ta lahkus õige pea, kui olime selgeks saanud, et siin neid ikkagi ei olnud. Veel ;) Mäletad sissekannet, kus oli juttu itaallasest ja grusiinist? Nad tulid täna jälle:) Itaallane olevat eile üksi ka käinud, aga täna oli neil kaasas kaks sõpra (ei saanud teada, kust nad pärit on, aga eestlased nad ei olnud), kellest ühel oli käes lill ja valge karbike... ;)
neljapäev, november 27, 2008
esmaspäev, november 24, 2008
Le Bine
Täna on tõeliselt pull päev. Tulin hommikuse rongiga, mis jäi ainult pool tundi hiljaks. Ja siin ei tuisanud enam ega midagi. Jalutasin siis koju, tõesti jalutasin, sest minu tavaliseks tempoks oli veits liiga libe. Valgusfooriga ülekäiku ületasin kiiremini kui Rein Oja;) Ja siis nägin Woodstocki ees kursaõde, kes kiirustas trammile, et loengusse jõuda. Ma ütlesin, et mina jään arvatavasti "natuke" hiljaks (loengu alguseni oli 35 minutit). Viskasin siis koti koju ja kooserdasin natsa veel ringi enne minema hakkamist. Ja kuna tundus, et minu tavaline viis kooli jõuda on ikkagi otstarbekam kui buss-tramm, siis hakkasin sumpama. Ja jõudsin veel liiga vara kohale ka. Kusjuures, sõbranna, keda tee peal kohanud olin, polnud veel kohal:P
Olen praegu tööl. See on ainuke normaalne koht, kus nett levib. Kodus pole ikka tagasi tulnud, kooli ei viitsinud täna läpakat kaasa võtta ja seal oleks WiFi nagunii nii nõrk, et ühtki lehte lahti ei saa. Tavaliste arvutitega ei saa ma aga kuidagi meili pealt ja e-koolisüsteemist vajalikke materjale kätte, et välja printida. Ja siin on ju nagunii nii palju vaba aega esmaspäeviti!:D
Ühed lahedad kliendid ikka käisid. Kohe kui vormi selga olin saanud, tuli üks stiilne tumedapealiste paar. Kohe näha, et välismaalased;) Meil on siin ingliskeelsete menüüdega väike kitsikus hetkel, nii et M. oli neile lihtsalt esimesed ettejuhtuvad andnud ja too mees tuli siis küsima, kas ingliskeelset poleks. Ma siis seletasin, mis värk on ja andsin mõlemakeelsed menüüd, näidates, et veinilisti võib eesti omast vaadata, sest teises on vana nimekiri, pealegi on nende nimed nagunii rahvusvahelised.
Küsisin siis nagu muuseas, et kust nad ka pärit on. Itaallane!:P Ja gruusia tüdruk, aga kuna tema läks ringi kondama, siis me ajasime Paologa natuke juttu. Kasutasin kohe juhust, et küsida ühe itaalia veini nime häälduse kohta, mis mulle koguaeg vale on tundunud. Ja saingi kinnitust, et mul on õigus;) Ja tuli välja, et nad tahavad Tartusse minna ja tema on Veneetsiast pärit ja mis kellegi lemmikvein on ja ..... Ühiseid teemasid kui palju! Enne lahkumist küsisid nad, et kas ma olen iga päev tööl, et nad tuleks hea meelega tagasi :D
Olen praegu tööl. See on ainuke normaalne koht, kus nett levib. Kodus pole ikka tagasi tulnud, kooli ei viitsinud täna läpakat kaasa võtta ja seal oleks WiFi nagunii nii nõrk, et ühtki lehte lahti ei saa. Tavaliste arvutitega ei saa ma aga kuidagi meili pealt ja e-koolisüsteemist vajalikke materjale kätte, et välja printida. Ja siin on ju nagunii nii palju vaba aega esmaspäeviti!:D
Ühed lahedad kliendid ikka käisid. Kohe kui vormi selga olin saanud, tuli üks stiilne tumedapealiste paar. Kohe näha, et välismaalased;) Meil on siin ingliskeelsete menüüdega väike kitsikus hetkel, nii et M. oli neile lihtsalt esimesed ettejuhtuvad andnud ja too mees tuli siis küsima, kas ingliskeelset poleks. Ma siis seletasin, mis värk on ja andsin mõlemakeelsed menüüd, näidates, et veinilisti võib eesti omast vaadata, sest teises on vana nimekiri, pealegi on nende nimed nagunii rahvusvahelised.
Küsisin siis nagu muuseas, et kust nad ka pärit on. Itaallane!:P Ja gruusia tüdruk, aga kuna tema läks ringi kondama, siis me ajasime Paologa natuke juttu. Kasutasin kohe juhust, et küsida ühe itaalia veini nime häälduse kohta, mis mulle koguaeg vale on tundunud. Ja saingi kinnitust, et mul on õigus;) Ja tuli välja, et nad tahavad Tartusse minna ja tema on Veneetsiast pärit ja mis kellegi lemmikvein on ja ..... Ühiseid teemasid kui palju! Enne lahkumist küsisid nad, et kas ma olen iga päev tööl, et nad tuleks hea meelega tagasi :D
pühapäev, november 23, 2008
"Den som har semester har alltid något att berätta"
Üks väga väsinud S. jõudis lõpuks arvuti taha ka. Päris tegus nädalavahetus on olnud. Mitte et saaks kuhugi nimekirja mingeid linnukesi tõmmata, et tehtud ja tick, aga selline parasjagu mitte mökutamine ja samas mõnusalt lõõgastav :)
Ja veiniõhtu oli minu meelest ülitore! Ma ei arvanudki, et me nii vinged veinijoojad oleme;) Peaks veel tihemini praktiseerima, oleks juba päris professionaalid valmis :D Ja juttu jäkub kauemaks... Ja Rootsi mineku idee on väga motiveeriv, iseasi kui edukaks see kambakesi ühiselt sobiva aja leidmine kujuneb.. kuigi noh, mul poleks aastavahetuse välismaal veetmise vastu ka midagi. Jätkaks peaaegu seda ebanormaalset "jõuluks kodust ära"- traditsiooni.
Kogu selle Rootsi-teemaga hakkas mul äkitselt nii kahju, et ma juba kuid sõnagi svenskat pole näinud(need sõnad, mis teistes keeltes ka samal kujul leiduvad, ei lähe arvesse, nagu näiteks semester, mis minu mäletamist mööda hoopis puhkust tähendab ;P). Otsustasin, et nii ei saa ja järgmisest semestrist võtan end käsile.
Ja viimasel ajal on mul tekkinud mingi tavatu huvi vene keele vastu. Et ma olen lihtsalt koguaeg liiga noor ja loll olnud, et seda omandada ja et äkki ma nüüd saaksin midagi aru, kui üritaksin uuesti alustada. Ja et tegelikult on TLÜl päris suur keeltevalik pakkuda, ja kui huvitav oleks umbes kümne keele algkursused läbida ja samas kõiki neid omavahel võrrelda ja... Ülikooli ei pea ju kolme aastaga lõpetama ;)
Olen viimasel ajal päris tihti mõelnud sellele, mis ma aasta tagasi täna, eile või homme tegin ja kus täpselt olin. Kummaline, et see tõesti juba nii ammu oli... Ei olnud ju!! Ei saanud olla, sest isegi mina mälupuudulik ju mäletan. Kes keeras kella mõned kuud edasi, kui ma magasin??!
Nii tore on, et iga kord kui ma koju satun käima, tehakse siin mõnda mu lemmiktoitu. Seekord näiteks ahjulõhet:D See viib lihtsalt keele alla! Ja veel hea valge veiniga.... ;) (Ma tegelikult veel päris alkoloolik ei ole, isegi kui vaikselt nii tunduma võib hakata!!)
Oh, telekast tuli just see vene tähtedega iluuisutamise saade. Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad uisutamise nii ruttu niivõrd hästi käppa saada! Loogiline, et tantsida oskab igaüks, kes kõndimisega hakkama saab (või noh, vähemalt mingil määral:P), aga uisutamine... see on ju midagi hoooopis raskemat. Kui mul kott tantsukingi ja "Vaikijate hääled 2" täis ei oleks, veaksin homme uisud Tallinnasse ja vaataks kohe Niguliste kõrval liuvälja üle...
Üleüldse on see viimaste päevade lumi päris tore. Nii ilus on kas või lihtsalt tänavalaternaid jälgida, kui lumi neist "läbi" sajab. Kusjuures, reede varahommikul raekoja platsi ületades jäi silma, et kuusk oli sinna juba istutatud ja jõuluküla peaaegu et asustatud.
Ja PÖFFile tahaks. (Btw, Miriam saatis e-maili soovitusega aja ülejäägi korral mõnda filmi vaatama minna:D) Ja kolmapäeval on koolis keeltepäev. Ja KIMUle tahaks. Ja nädalavahetusel on tantsuvõistlused. Ja.... Kahju ainult, et ma sel nädalal viis päeva tööl olen ja kuhugi eriti ei saa.
PS! Kes, palun, ütleks, miks ma niii palju TAHAN kõike viimasel ajal?!
Ja veiniõhtu oli minu meelest ülitore! Ma ei arvanudki, et me nii vinged veinijoojad oleme;) Peaks veel tihemini praktiseerima, oleks juba päris professionaalid valmis :D Ja juttu jäkub kauemaks... Ja Rootsi mineku idee on väga motiveeriv, iseasi kui edukaks see kambakesi ühiselt sobiva aja leidmine kujuneb.. kuigi noh, mul poleks aastavahetuse välismaal veetmise vastu ka midagi. Jätkaks peaaegu seda ebanormaalset "jõuluks kodust ära"- traditsiooni.
Kogu selle Rootsi-teemaga hakkas mul äkitselt nii kahju, et ma juba kuid sõnagi svenskat pole näinud(need sõnad, mis teistes keeltes ka samal kujul leiduvad, ei lähe arvesse, nagu näiteks semester, mis minu mäletamist mööda hoopis puhkust tähendab ;P). Otsustasin, et nii ei saa ja järgmisest semestrist võtan end käsile.
Ja viimasel ajal on mul tekkinud mingi tavatu huvi vene keele vastu. Et ma olen lihtsalt koguaeg liiga noor ja loll olnud, et seda omandada ja et äkki ma nüüd saaksin midagi aru, kui üritaksin uuesti alustada. Ja et tegelikult on TLÜl päris suur keeltevalik pakkuda, ja kui huvitav oleks umbes kümne keele algkursused läbida ja samas kõiki neid omavahel võrrelda ja... Ülikooli ei pea ju kolme aastaga lõpetama ;)
Olen viimasel ajal päris tihti mõelnud sellele, mis ma aasta tagasi täna, eile või homme tegin ja kus täpselt olin. Kummaline, et see tõesti juba nii ammu oli... Ei olnud ju!! Ei saanud olla, sest isegi mina mälupuudulik ju mäletan. Kes keeras kella mõned kuud edasi, kui ma magasin??!
Nii tore on, et iga kord kui ma koju satun käima, tehakse siin mõnda mu lemmiktoitu. Seekord näiteks ahjulõhet:D See viib lihtsalt keele alla! Ja veel hea valge veiniga.... ;) (Ma tegelikult veel päris alkoloolik ei ole, isegi kui vaikselt nii tunduma võib hakata!!)
Oh, telekast tuli just see vene tähtedega iluuisutamise saade. Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad uisutamise nii ruttu niivõrd hästi käppa saada! Loogiline, et tantsida oskab igaüks, kes kõndimisega hakkama saab (või noh, vähemalt mingil määral:P), aga uisutamine... see on ju midagi hoooopis raskemat. Kui mul kott tantsukingi ja "Vaikijate hääled 2" täis ei oleks, veaksin homme uisud Tallinnasse ja vaataks kohe Niguliste kõrval liuvälja üle...
Üleüldse on see viimaste päevade lumi päris tore. Nii ilus on kas või lihtsalt tänavalaternaid jälgida, kui lumi neist "läbi" sajab. Kusjuures, reede varahommikul raekoja platsi ületades jäi silma, et kuusk oli sinna juba istutatud ja jõuluküla peaaegu et asustatud.
Ja PÖFFile tahaks. (Btw, Miriam saatis e-maili soovitusega aja ülejäägi korral mõnda filmi vaatama minna:D) Ja kolmapäeval on koolis keeltepäev. Ja KIMUle tahaks. Ja nädalavahetusel on tantsuvõistlused. Ja.... Kahju ainult, et ma sel nädalal viis päeva tööl olen ja kuhugi eriti ei saa.
PS! Kes, palun, ütleks, miks ma niii palju TAHAN kõike viimasel ajal?!
neljapäev, november 20, 2008
esimene lumi
Mul pole alates esmaspäevast kodus netti. Ei saa aru, kas netiomanik kolis ära või mis värk on, igatahes tunnen, et olen kuidagi poolik. Kohutav tunnistada muidugi, aga ju see ikka on sõltuvus..
"Lihtsad asjad, kergelt käes, nende väärtust siis sa näed, kui nad on sul läinud käest ja oled ilma..." Või kuidas see laul käiski..? Pole juba ammu-ammu kuulanud teist.
Igatahes, interneti puudumine andis väga tugevasti tunda eile õhtul, kui üritasin lõpuks (nagu ikka viimasele minutile jäetuna) tekstianalüüsi&kirjutamisoskuste (ehk siis Miriami) jaoks review'd kokku klopsida. Esiteks polnud mul aimugi, mille kohta seda teha, sest oli enda valida, kas kirjutada võrdlevalt kahest filmist, raamatust, CD'st või film vs raamat või mis iganes.. St 1. otsustusvõimetuse faas.
Kuna tund toimub tegelikult kolmapäeviti ja eeldatakse, et kodutööd antakse siis üle, hakkasin vaikselt teisipäeva õhtul teemale mõtlema. Nagu ikka ideede puuduse korral, otsisin ka seekord välja kõiksugused vähegi idealistlik-moralistliku alatooniga (ma väga vabandan, aga millegipärast ei tunne ma üldiselt, et kergete romantiliste komöödiate, muusikalide jms kohta oleks üldse mõtet midagi vaevanõudvat kirjutada) filmid, mida ma oman. (Btw, isik S., kes saabib 21.detsembril kella 12 paiku, paluks tagastada minu Londonis vegeteeriv vara!;)) Varem kirjeldusi jms kirjutades olen korduvalt oma ingliskeelse fictioni valikut läbi lapanud, et inspiratsiooni saada, kuid siiani pole ma ühegi ülesande puhul leidnud ühtki sobivat teost, mille kohta kodutöö kirjutada. Nüüd siis võtsin ette "Into the Wild"'i filmiversiooni, sest tundub, et raamatu lugemisega ma sel aastal just kuigi kaugele ei jõua:P Ja väikeste valikuvõimaluste tõttu sattus teiseks võrreldavaks filmiks "The King". Ma ise ka imestan, mil viisil on võimalik neis üldse midagi sarnast leida!! Aga kummalisel moel oli lõpptulemuseks järeldus, et nad on muidu väga sarnased, ainult sisu on erinev:P Nii paju siis jäi järele minu +/- lehest, kus - oli ülekoormatud... Aga well, you have to kill all your darlings! Loodetavasti ei ole Miriam nii üliagar, et hakkaks kõiki mainitud filme, mida veel näinud pole, läbi vaatama, sest vastasel juhul avastaks ta, et minu ilustatud ja pehmendustega variant ühest räigeimast ja vihaleajavaimast filmist, mida ma nägema olen juhtunud, on paras pettus... :P
Aga tulles tagasi selle netipuuduse juurde.. Olen nii harjunud, et thesaurused ja tavalised seletavad-tõlkivad sõnaraamatud on igal ajal käepärast (Jah, olen üle saanud osast oma laiskusest ja ei löö enam iga kord käega, kui mõnda neist vaja läheks, vaid sirutan käe välja ja vaatan järele:)), nii et kui korraga ei olegi võimalik neid kasutada, siis kukun potsti tagasi algklassisõnavarasse :( See vist näitab, et peaks tagasi sinna poodi minema, kus šokolaadi anti, ja väikese investeeringu tegema.
Nüüd aga sai aeg otsa. Pean Ameerika ajaloo loengusse minema. Või noh, ei pea, aga kasulik oleks. Sest muidu ma ju ei saa teada, kes 1836dal aastal presidendiks valiti ja kelle ta asepresidendiks valis. Ja juba ma ei mäletagi, kes see tüüp oli, kes läbi suure häda ja ponnistuste presidendiks sai(vist 1840dal), aga aasta pärast ära suri. Ei tasu vist nii väga pingutada, võib juhtuda, et ei saagi tulemust nautida ;)
PS! Kes juhtub homme kella 21 ajal Tartus olema, siis see veiniõhtu minu pool on tungivalt soovituslik!!!
"Lihtsad asjad, kergelt käes, nende väärtust siis sa näed, kui nad on sul läinud käest ja oled ilma..." Või kuidas see laul käiski..? Pole juba ammu-ammu kuulanud teist.
Igatahes, interneti puudumine andis väga tugevasti tunda eile õhtul, kui üritasin lõpuks (nagu ikka viimasele minutile jäetuna) tekstianalüüsi&kirjutamisoskuste (ehk siis Miriami) jaoks review'd kokku klopsida. Esiteks polnud mul aimugi, mille kohta seda teha, sest oli enda valida, kas kirjutada võrdlevalt kahest filmist, raamatust, CD'st või film vs raamat või mis iganes.. St 1. otsustusvõimetuse faas.
Kuna tund toimub tegelikult kolmapäeviti ja eeldatakse, et kodutööd antakse siis üle, hakkasin vaikselt teisipäeva õhtul teemale mõtlema. Nagu ikka ideede puuduse korral, otsisin ka seekord välja kõiksugused vähegi idealistlik-moralistliku alatooniga (ma väga vabandan, aga millegipärast ei tunne ma üldiselt, et kergete romantiliste komöödiate, muusikalide jms kohta oleks üldse mõtet midagi vaevanõudvat kirjutada) filmid, mida ma oman. (Btw, isik S., kes saabib 21.detsembril kella 12 paiku, paluks tagastada minu Londonis vegeteeriv vara!;)) Varem kirjeldusi jms kirjutades olen korduvalt oma ingliskeelse fictioni valikut läbi lapanud, et inspiratsiooni saada, kuid siiani pole ma ühegi ülesande puhul leidnud ühtki sobivat teost, mille kohta kodutöö kirjutada. Nüüd siis võtsin ette "Into the Wild"'i filmiversiooni, sest tundub, et raamatu lugemisega ma sel aastal just kuigi kaugele ei jõua:P Ja väikeste valikuvõimaluste tõttu sattus teiseks võrreldavaks filmiks "The King". Ma ise ka imestan, mil viisil on võimalik neis üldse midagi sarnast leida!! Aga kummalisel moel oli lõpptulemuseks järeldus, et nad on muidu väga sarnased, ainult sisu on erinev:P Nii paju siis jäi järele minu +/- lehest, kus - oli ülekoormatud... Aga well, you have to kill all your darlings! Loodetavasti ei ole Miriam nii üliagar, et hakkaks kõiki mainitud filme, mida veel näinud pole, läbi vaatama, sest vastasel juhul avastaks ta, et minu ilustatud ja pehmendustega variant ühest räigeimast ja vihaleajavaimast filmist, mida ma nägema olen juhtunud, on paras pettus... :P
Aga tulles tagasi selle netipuuduse juurde.. Olen nii harjunud, et thesaurused ja tavalised seletavad-tõlkivad sõnaraamatud on igal ajal käepärast (Jah, olen üle saanud osast oma laiskusest ja ei löö enam iga kord käega, kui mõnda neist vaja läheks, vaid sirutan käe välja ja vaatan järele:)), nii et kui korraga ei olegi võimalik neid kasutada, siis kukun potsti tagasi algklassisõnavarasse :( See vist näitab, et peaks tagasi sinna poodi minema, kus šokolaadi anti, ja väikese investeeringu tegema.
Nüüd aga sai aeg otsa. Pean Ameerika ajaloo loengusse minema. Või noh, ei pea, aga kasulik oleks. Sest muidu ma ju ei saa teada, kes 1836dal aastal presidendiks valiti ja kelle ta asepresidendiks valis. Ja juba ma ei mäletagi, kes see tüüp oli, kes läbi suure häda ja ponnistuste presidendiks sai(vist 1840dal), aga aasta pärast ära suri. Ei tasu vist nii väga pingutada, võib juhtuda, et ei saagi tulemust nautida ;)
PS! Kes juhtub homme kella 21 ajal Tartus olema, siis see veiniõhtu minu pool on tungivalt soovituslik!!!
esmaspäev, november 17, 2008
reede, november 14, 2008
nälg
Ok, tunnistan üles - jah, olen küll väsinud. Võimalik, et see praeguseks juba unustatud uneeksperiment annab alles nüüd tunda, võimalik, et pärast kooli veel kaheksatunnised tööõhtud on minu jaoks liiga palju... Tunnen, et tahan rohkem kirjutada, joonistada, muusikat kuulata, üles ärgates lage jõllitada ja mõelda, kas või niisama kord päevas endale kiirustamata süüa teha ja ajalehte lugeda.
Mul on nälg teatri järele, isegi Estonia mängukava uurisin. On ju nii palju, mida tahaks näha-kuulda-tun(neta)da. Näiteks sellise või sellise põneva asja leidsin, aga neid tuleb veel kaua oodata.
Tunnen, et vaim vajab toitu. Ja hing ka. Ma ei teagi, kumb rohkem, nad on minu puhul vist suhteliselt ühes tükis. Eile öösel töölt tulles oli esimene reaktsioon lihtsalt kohe koos üleriietega teki alla vajuda, aga juba salli kaelast harutades oli selge, et ei, nii ei saa. Otsisin siis arvutist üles ühe sümpaatsete peategelastega filmi, mis aga osutus lihtsalt totralt etteaimatavaks ja naiivseks noortekaks, mis mu nälga kuidagi ei vähendanud. Nii et panin peale Everwoodi, suht lollikindel valik. Seal on ikka midagi sooja, siirast, reaalset ja inimlikku, aga nutma kahjuks ei ajanud.
Olen tüdinud sellest robotlikust automaatsusest, tulevikule orienteeritusest. Mõnda aega pidasin seda elementaarseks ja loomulikuks (ning ei tulnud selle pealegi, et seda robotlikkuseks vms nimetada), nüüd on sellest kuidagi sügavam mõte kadunud. Või on see liiga sügaval, et paari minutiga sinnani kohale jõuda... Järele on jäänud tuim rahmeldamine.
Kõike nagu lastaks vaid pooleldi teha, ainult pinnapealselt. Kõigega saab vaid hädapärast rahul olla, sest vastav olukord ei võimaldanud enam paremini teha. Kuigi jah, võimalik, et ilma aja-jõu piiranguteta ei saakski midagi tehtud või oleks tulem sama või kehvemgi kui niimoodi, aga vähemalt oleks siis tunne, et edasijõudmatuse põhjuseks on võimete piir (kuigi selle tõdemine on vist veelgi hullem..).
Kummaline on see, et tegelikult on mul tegevushetkedel ikka koguaeg lõbus ja hea olla olnud, nii koolis praktilistes tundides (kus ma üleklassiliste küsimuste korral isegi suud lahti tegema olen hakanud, mis peaks tõestama, et tunnen end vabalt ja mugavalt(või et mul on lihtsalt suva?)), loengutes oma paralleelide üle naerdes kui näiteks tööl klientidega lõõpides ja kaasöötajatega üksteise kallal nokkides(eile olid kõik kuidagi mõnusalt ühel lainel ka, nii et ma ei mäletagi muhedamat tööpäeva tegelikult). Mis ma petan iseennast siis või? Kumb see 'mina' ja kumb 'pettur' on sel juhul?
Mul on nälg teatri järele, isegi Estonia mängukava uurisin. On ju nii palju, mida tahaks näha-kuulda-tun(neta)da. Näiteks sellise või sellise põneva asja leidsin, aga neid tuleb veel kaua oodata.
Tunnen, et vaim vajab toitu. Ja hing ka. Ma ei teagi, kumb rohkem, nad on minu puhul vist suhteliselt ühes tükis. Eile öösel töölt tulles oli esimene reaktsioon lihtsalt kohe koos üleriietega teki alla vajuda, aga juba salli kaelast harutades oli selge, et ei, nii ei saa. Otsisin siis arvutist üles ühe sümpaatsete peategelastega filmi, mis aga osutus lihtsalt totralt etteaimatavaks ja naiivseks noortekaks, mis mu nälga kuidagi ei vähendanud. Nii et panin peale Everwoodi, suht lollikindel valik. Seal on ikka midagi sooja, siirast, reaalset ja inimlikku, aga nutma kahjuks ei ajanud.
Olen tüdinud sellest robotlikust automaatsusest, tulevikule orienteeritusest. Mõnda aega pidasin seda elementaarseks ja loomulikuks (ning ei tulnud selle pealegi, et seda robotlikkuseks vms nimetada), nüüd on sellest kuidagi sügavam mõte kadunud. Või on see liiga sügaval, et paari minutiga sinnani kohale jõuda... Järele on jäänud tuim rahmeldamine.
Kõike nagu lastaks vaid pooleldi teha, ainult pinnapealselt. Kõigega saab vaid hädapärast rahul olla, sest vastav olukord ei võimaldanud enam paremini teha. Kuigi jah, võimalik, et ilma aja-jõu piiranguteta ei saakski midagi tehtud või oleks tulem sama või kehvemgi kui niimoodi, aga vähemalt oleks siis tunne, et edasijõudmatuse põhjuseks on võimete piir (kuigi selle tõdemine on vist veelgi hullem..).
Kummaline on see, et tegelikult on mul tegevushetkedel ikka koguaeg lõbus ja hea olla olnud, nii koolis praktilistes tundides (kus ma üleklassiliste küsimuste korral isegi suud lahti tegema olen hakanud, mis peaks tõestama, et tunnen end vabalt ja mugavalt(või et mul on lihtsalt suva?)), loengutes oma paralleelide üle naerdes kui näiteks tööl klientidega lõõpides ja kaasöötajatega üksteise kallal nokkides(eile olid kõik kuidagi mõnusalt ühel lainel ka, nii et ma ei mäletagi muhedamat tööpäeva tegelikult). Mis ma petan iseennast siis või? Kumb see 'mina' ja kumb 'pettur' on sel juhul?
neljapäev, november 13, 2008
nummerdamata
Ma ei tea, mis mul täna viga on, aga märkan pidevalt inimeste isekust. Igasugustes pisikestes detailides, olgu loengus mingite paberite edasisaatmise (kusjuures üldse mitte nii, et minule poleks jõudnud ja ma sellepärast vingun) või tänaval möödumise koha pealt. Mulle mõjub ju iga väike asi!
Ja tagatipuks oleksin ühe politseiniku ka p***** saatnud. Üldsegi, kes kuningas seal Radissonis täna peatub, et sellepärast terve tänava kinni panema ja sadu politseinikke poolemeetriste vahedega patrullima toppima peab? Lehest ei leidnud ma küll ühtegi vihjet selle kohta, kellele täna atentaati teha ei tasuks...
Muide, eile läksin pärast tööd E-L'iga juttu ajama. Tal olid ägedad päikseprillid ees:) Häirisin teda hea mitu tundi ja ei lasnud magama jääda. Ja just enne seda, kui plaanisin ära tulema hakata, näitas telekast (mis oli vist niisama toanurgas kogu aja mänginud) selgeltnägijate saadet, kus nad viidi Sakala-Tatari nurgale Fish&Wine ette (just, seesama stiilne söögikoht Woodstocki juuures, kust ma igal öösel mööda tulen) ja nad pidid ära tunnetama, mis seal kunagi juhtunud oli. Tuli välja, et mingi mõrv, aga ma ei kuulanud täpsemalt kes, mis või millal. Lihtsalt tore oma naabermaju telekast näha... :P
Ja Veerikul tappis mingi Hr. Imelik ühe umbes minuvanuse tüdruku ära. Ja seejärel iseenda. Jehhuuu!
Lõpetuseks natuke musta huumorit integreeritud kõneoskuste tunni definitsioonide leiutamise rubriigist: "Funeral is a celebration where ...."
Ja tagatipuks oleksin ühe politseiniku ka p***** saatnud. Üldsegi, kes kuningas seal Radissonis täna peatub, et sellepärast terve tänava kinni panema ja sadu politseinikke poolemeetriste vahedega patrullima toppima peab? Lehest ei leidnud ma küll ühtegi vihjet selle kohta, kellele täna atentaati teha ei tasuks...
Muide, eile läksin pärast tööd E-L'iga juttu ajama. Tal olid ägedad päikseprillid ees:) Häirisin teda hea mitu tundi ja ei lasnud magama jääda. Ja just enne seda, kui plaanisin ära tulema hakata, näitas telekast (mis oli vist niisama toanurgas kogu aja mänginud) selgeltnägijate saadet, kus nad viidi Sakala-Tatari nurgale Fish&Wine ette (just, seesama stiilne söögikoht Woodstocki juuures, kust ma igal öösel mööda tulen) ja nad pidid ära tunnetama, mis seal kunagi juhtunud oli. Tuli välja, et mingi mõrv, aga ma ei kuulanud täpsemalt kes, mis või millal. Lihtsalt tore oma naabermaju telekast näha... :P
Ja Veerikul tappis mingi Hr. Imelik ühe umbes minuvanuse tüdruku ära. Ja seejärel iseenda. Jehhuuu!
Lõpetuseks natuke musta huumorit integreeritud kõneoskuste tunni definitsioonide leiutamise rubriigist: "Funeral is a celebration where ...."
esmaspäev, november 10, 2008
nämm
Kuna olen liiga mugav, et tundide viisi kõva pingi peal niheledes raamatukogus lugeda, otsisin täna viimaks selle võõrkeelsete raamatute poe üles, kus mu foneetika-fonoloogia õpik müügil pidavat olema. Leidsin kolme minutiga ilma kõrvalist abi kasutamata viimase eksemplari, tegin niisama poele sõnaraamatuid ja iiri slängi kogumikku(culchie oli ka olemas;)) sirvides tiiru peale ja haarasin veel mingi ülisoodsa Baltikumi mapi ka näppu ning suundusin leti äärde. Müüja oli hästi rõõmsameelne ja pakkus mulle šokolaadi!:D Ei tea, kas ta oli ise parasjagu seda söömas või on neil lihtsalt selline poliitika, aga igatahes teeb see siukesel masendavalt lödisel-tuulisel-pimedal pärastlõunal tuju paremaks küll:)
Nüüd pean aga kõik selle nädala ülesanded valmis saama, sest juhtus nii, et jooksen homme otse koolist tööle ja nii kuni pühapäevani välja. Järgmisel nädalalõpul jõuan ehk lausa pooleteiseks päevaks Tartussegi ;)
Nüüd pean aga kõik selle nädala ülesanded valmis saama, sest juhtus nii, et jooksen homme otse koolist tööle ja nii kuni pühapäevani välja. Järgmisel nädalalõpul jõuan ehk lausa pooleteiseks päevaks Tartussegi ;)
pühapäev, november 09, 2008
Paldies! Ludzu! Paldies!
Nii, Riiast olen tagasi. Täitsa elusana muide:) Ja rahulolevana. Kunagi räägin pikemalt. Paar pilti on ka, aga ma ei oska otsustada, milline kõige illustreerivam oleks.
Esmatähtsad asjad, mille tähtsus eriti silmatorkavaks muutus ja mille ma lähimal ajal omandama/omastama/otsima pean:
- vene keel!
- korraliku köögiga korter + korterinaabrid(need ei pea korraliku köögiga olema:P)
- (üle)järgmiseks aastaks vabatahtlikuorganisatsioon
- oskus mittetolerantsusele tolerantsusega vastata
Ja une-eksperiment saab tänasega läbi. Ses mõttes oli jama, et ei tekkinudki mingeid erilisi komplikatsioone ja ongi võimalik kümme päeva mõne öötunniga väga edukalt (ilma peavalude ja pideva haigutamiseta ringi trallides) mööda saata. Nii et kavatsen unepaastu teinekordki kasutada:D
Muide, kui mu nimes üks täht ära muuta, saaks sellest PÄIKE! ;)
Uz redzesanos!
Esmatähtsad asjad, mille tähtsus eriti silmatorkavaks muutus ja mille ma lähimal ajal omandama/omastama/otsima pean:
- vene keel!
- korraliku köögiga korter + korterinaabrid(need ei pea korraliku köögiga olema:P)
- (üle)järgmiseks aastaks vabatahtlikuorganisatsioon
- oskus mittetolerantsusele tolerantsusega vastata
Ja une-eksperiment saab tänasega läbi. Ses mõttes oli jama, et ei tekkinudki mingeid erilisi komplikatsioone ja ongi võimalik kümme päeva mõne öötunniga väga edukalt (ilma peavalude ja pideva haigutamiseta ringi trallides) mööda saata. Nii et kavatsen unepaastu teinekordki kasutada:D
Muide, kui mu nimes üks täht ära muuta, saaks sellest PÄIKE! ;)
Uz redzesanos!
neljapäev, november 06, 2008
310
Nii, täna alustame sissekirjutust palvega kõigil selle blogi lugejatel, kellest ma teadlik ei ole, endast märku anda. Edaspidiste üllatuste vältimiseks või nii. Mulle tehti eile õhtul teatavaks, et haruldast nime omades ei tasu alati oma pärisnime just igal pool kasutada...
Aga see selleks...
Seoses tulevase külastusvisiidiga tuli mul meelde üks koomiline näide fonoloogia loengust. (Selle kuulamiseks vajuta lingitud leheküljel It's a bigga day.) Isegi halb hollywoodlik italjaanode inglise keel pole tavaliselt selline! Rääkimata siis normaalsetest inimestest, kellest mõni haruldane eksemplar praktiliselt inglise keelt emakeelena rääkivana mõjub ;D
Täna hommikul panid mind kooliteel muigama kaks välismaalasliku olemisega noormeest, kes seisid Narva maanteel ühes neist suurtest teeristidest ja ootasid, et saaks üle tee minna. Tundub igati tavaline küll, ainult et seal on valgusfoor paigutatud nii, et sellise teeületuse asemel, nagu nemad teha tahtsid, tuleks teha kolm, kui just kindalt auto alla ei taha jääda:P
Heatujuliselt kooli jõudes ütlesin nagu ikka eriliselt püüdlikult neile alati nukrameelsetele ja tüdinud olekuga garderoobitädidele tere ja täiesti esmakordselt vastasid nemad mulle samaga, isegi peaaegu naeratades:)
Ja kuna olin teinud kas valearvestuse kodust väljumisel või oli täna väljas väga külm (mis muudab mu liikumist tavalisest veel kiiremaks), jõudsin kohale liiga vara, et kohe audikasse passima minna. Aaga pärast tuli välja, et kuna nüüdsest on meil seal teine lektor, siis see loeng ei hakanudki vist veerandi ajal... :P
Kuigi Coldrexi pahade nähtude tõttu tartlast pealinna ei tulnudki ja mul polegi nagu otsest põhjust USA ajaloo loengusse minemata jätta, olen laisk ja ei lähe. Ja nagu äsjasest telefonikõnest selgus, siis kastutavad paljud siiski veel strateegiat "Kui keegi ei lähe, siis ma ka ei lähe" :D
Eile oli üks tore õhtu - vein ja seltskond, mis sest, et kumbagi koguseliselt palju ei olnud, kvaliteet on oluline :D Kuna jõudsin töölt vaatamata sellele väikesele vabatahtlikule viivitusele koju liiga vara, et otse põhku pugeda, siis toppisin aga klapid kõrva ja tantsisin üksi edasi ;) Nii et une-eksperiment on jätkuvalt jõus.
PS! Vot, mis võib juhtuda, kui suud peas ei ole! Tavaliselt on lennujaamas pikema kui ühekordse ööbimise põhjused minu teada veits teistsugused kui piletite-pagasiga tekkinud probleemide mahavaikimine ja lihtsalt oskamatus kuhugi edasi minna, kas pole? Isegi mina pole (vähemalt enda arust) selline tummahammas olnud!!
Aga see selleks...
Seoses tulevase külastusvisiidiga tuli mul meelde üks koomiline näide fonoloogia loengust. (Selle kuulamiseks vajuta lingitud leheküljel It's a bigga day.) Isegi halb hollywoodlik italjaanode inglise keel pole tavaliselt selline! Rääkimata siis normaalsetest inimestest, kellest mõni haruldane eksemplar praktiliselt inglise keelt emakeelena rääkivana mõjub ;D
Täna hommikul panid mind kooliteel muigama kaks välismaalasliku olemisega noormeest, kes seisid Narva maanteel ühes neist suurtest teeristidest ja ootasid, et saaks üle tee minna. Tundub igati tavaline küll, ainult et seal on valgusfoor paigutatud nii, et sellise teeületuse asemel, nagu nemad teha tahtsid, tuleks teha kolm, kui just kindalt auto alla ei taha jääda:P
Heatujuliselt kooli jõudes ütlesin nagu ikka eriliselt püüdlikult neile alati nukrameelsetele ja tüdinud olekuga garderoobitädidele tere ja täiesti esmakordselt vastasid nemad mulle samaga, isegi peaaegu naeratades:)
Ja kuna olin teinud kas valearvestuse kodust väljumisel või oli täna väljas väga külm (mis muudab mu liikumist tavalisest veel kiiremaks), jõudsin kohale liiga vara, et kohe audikasse passima minna. Aaga pärast tuli välja, et kuna nüüdsest on meil seal teine lektor, siis see loeng ei hakanudki vist veerandi ajal... :P
Kuigi Coldrexi pahade nähtude tõttu tartlast pealinna ei tulnudki ja mul polegi nagu otsest põhjust USA ajaloo loengusse minemata jätta, olen laisk ja ei lähe. Ja nagu äsjasest telefonikõnest selgus, siis kastutavad paljud siiski veel strateegiat "Kui keegi ei lähe, siis ma ka ei lähe" :D
Eile oli üks tore õhtu - vein ja seltskond, mis sest, et kumbagi koguseliselt palju ei olnud, kvaliteet on oluline :D Kuna jõudsin töölt vaatamata sellele väikesele vabatahtlikule viivitusele koju liiga vara, et otse põhku pugeda, siis toppisin aga klapid kõrva ja tantsisin üksi edasi ;) Nii et une-eksperiment on jätkuvalt jõus.
PS! Vot, mis võib juhtuda, kui suud peas ei ole! Tavaliselt on lennujaamas pikema kui ühekordse ööbimise põhjused minu teada veits teistsugused kui piletite-pagasiga tekkinud probleemide mahavaikimine ja lihtsalt oskamatus kuhugi edasi minna, kas pole? Isegi mina pole (vähemalt enda arust) selline tummahammas olnud!!
teisipäev, november 04, 2008
b-ööö
http://www.tarbija24.ee/?id=46105
Hoiatan, see on jube pikk artikkel, röövib lausa uneaega:P Ja tundub, et lihtsalt sellest, et oleks ikka soovitatav 8 tundi täis magada(ma laiskvorst läbi ei lugenud ju). No vabandust väga, kes siis minu ees elama hakkab, kui mina magan?? Praegu tundub, et 3 on väga hea arv tunde, et pärast äärmiselt erk olla. Tean, et ega see vast väga pikal perioodil järjest kesta ei saa, aga siiani on enesetunne parem kui tavaliselt tunduvalt kauem magades. Kui varem oli mul probleem, et muidu nagu väsimus eriti tunda ei andnudki, aga silmad vajusid iseenesest kinni, siis nüüd on silmad harjunud vist pideva lugemisega ja ei pea eriti tihti pilkumagi:D
Eksperimendi lõpuks määrasin 9.novembri, mil kavatsen vara magama minna;) We'll see what happens...
Hoiatan, see on jube pikk artikkel, röövib lausa uneaega:P Ja tundub, et lihtsalt sellest, et oleks ikka soovitatav 8 tundi täis magada(ma laiskvorst läbi ei lugenud ju). No vabandust väga, kes siis minu ees elama hakkab, kui mina magan?? Praegu tundub, et 3 on väga hea arv tunde, et pärast äärmiselt erk olla. Tean, et ega see vast väga pikal perioodil järjest kesta ei saa, aga siiani on enesetunne parem kui tavaliselt tunduvalt kauem magades. Kui varem oli mul probleem, et muidu nagu väsimus eriti tunda ei andnudki, aga silmad vajusid iseenesest kinni, siis nüüd on silmad harjunud vist pideva lugemisega ja ei pea eriti tihti pilkumagi:D
Eksperimendi lõpuks määrasin 9.novembri, mil kavatsen vara magama minna;) We'll see what happens...