Päris tükk aega on lihtsalt niisama elatud-oldud, mitte midagi ülesmärkimisväärset tegemata. Eile läksime Vargamäele(mitte, et see tegelikkuses üldse eksisteerikski aga..), täna tulime tagasi. Seal toimus mingisugune humanitaaria abituuriumi kokkusaamine, mida ilma mingi põhjuseta nimetati ka praktikumiks (praktikumi asjade arutamiseni me ei jõudnudki).
Igatahes venisime oma kahekordse bussiga kõigepealt Järva-Madise kiriku juurde ja käisime selle ümbruse ja sisemuse läbi ning siis kolasime pimedas mööda rabaplankusid, mis kohati ära kadusid ja siis uuesti välja ilmusid. Ühel hetkel lõppes tee ära elektrikarjusega kokku põrgates ja siis oli väike segadus, et kuhu edasi minna, aga see lahenes suht libedasti ja mõne aja pärast möödusimegi Põhja-Tammsaare talust, et jõuda oma sihtmärki - Hundipalu Tiidu talusse. Seal saime endale esmajoones madratsid 12-kohalises kilukarbis/silgutünnis, kus polnud üllataval kombel absoluutselt kitsas, ja siis oli aega kondamiseks ja söömiseks ning seejärel suundusime kaminasaali, kus meist pikkuse järgi üheksa umbes kuueliikmelist gruppi moodustati. Iga grupp sai omale teema, mille põhjal tuli teha mingi plakatilaadne moodustis, et seda järgmisel hommikul ette kanda. Kõik teemad olid loomulikult koolikesksed, meie rühm sai ülesandeks välja pakkuda, kuidas kooli ajalugu paremini eksponeerida. Tohutute utoopiate ja totruste(või on 10-meetrine Treffneri kuju aatriumis midagi muud?) keskel leidusid ka üksikud ideed, mis võiksid tõesti kasutusse tulla. Kuna me oleme alles rumalad lapsed, kellel supitaldriku tühjaks söömiseks motivatsiooni vaja, siis võiks olla taldrikuäärele kirjutatud küsimus kooli ajaloo kohta, mille vastuse saad teada siis, kui supp söödud. Nagu värvilised pardid lapsepõlves. Ega teistelgi gruppidel geniaalsemaid ideid polnud:P
Nii enne kui pärast rühmadega jändamist, laulsime oma pühadest lauluraamatutest 58+7kesi igasuguseid üldtuntud laulukesi, õnneks "Kikilipsuni" me ei jõudnud. Kui ühistegevused läbi olid ja suured massid omi asju ajama läinud, toimus kaminasaalis väike erakontsert kahe klassi parimate solistidega. Hiljem asendus see kolmeduuriliste kitarrilugudega rämedahäälsete paralleelklassi tüüpide esituses. Meie seltskond liikus peamiselt marsruudil kaminaruum-magala- tähetäpiline õu, peamiselt naerdes ja kuulates-vestes äärmiselt huvitavaid lugusid, milledest populaarseimad olid vaieldamatult pärit rubriigist "Seiklused Kreekas". Kui väsimuse-eufooria viimaks kaminaleeki vahtides igasuguseid tsensuuri piire kaotama kippus, ronisime oma koomuskisse ja muigasime ukse ees platseeruva kamba (ütle mingi tabav omadussõna!) jutu üle. Kellaajast polnud mul praktiliselt terve õhtu jooksul aimugi ja ausalt öeldes ka sooja ega külma, aga ma oletan, et ju ma vist varsti pärast 05.12-st kellavaatamist ära vajusin.
Hommikul kobisime mitmekordse ärkamise järel söögiruumi ning pärast riisiputru pidid kõik rühmad avaldama oma geniaalsusesähvatused ka teistele. Siinkohal ei saa ma kuidagi mainimata jätta, et kui teised õpetajad tulid pidevalt lagedale laialivalguvate mõtterendustega ja kippusid üksteisega täiesti mõttetute punktide üle vaidlema minema, siis isik, kes on hetkel tõsine kandidaat ideaalõpetaja kohale(edaspidi Erka), kuulas kõiki süvenenult ja esines vahetevahel väga tabavate küsimuste või tähelepanekutega. Kui nö ametlik osa läbi sai, oli aega, et majale tiir peale teha ja vaatetorni ronida. Vaatetorni keelati meil õhtul turnima minna, aga kui me kohale jõudsime oli juba nagunii nii pime, et torn, mis hommikul aknast välja vaadates esimesena silma jäi, polnud õhtul üldsegi nähtav.
Igatahes, sel ajal, kui me maja ees bussi väljumist ootasime käidi meilt kaks korda küsimas, et ega me putru ei taha. Aga need kaks korda olid kategooriliselt erinevad. Esimene tuli suhtumisega, et võtke nüüd ometi putru, muidu ma pean selle ära viskama ja teine muretses, et ega meil kõhud tühjaks ei jäänud. Äärmiselt tore:)
Nõnda käisid inimesed edasi-tagasi söögivarudega, mis üle jäid. Üks fotohetk oli, kui Erka kahe pooltühja ketšupipudeliga lapselikult kerge sammuga bussiukse poole suundus. Kummaski (täitsa tavaliselt keha kõrval kõlkuvas) käes üks pudel, mis tänu päikesele läbi kumas. Kuidagi paeluva värvikombinatsiooni moodustasid need pudelid koos tema oranži-rohelise-teksasinise riietusega.
Kui me lõpuks (see pole üldsegi kärsitult mõeldud) sõitma saime, tegime kohe varsti oma põhipeatuse Tammsaare talus. Seal on praegu päris korralik muuseum. Kuna meid oli nii palju, siis löödi klassid lahku- Meil vedas, saime endale parema giidi, kes rääkis päris asjatundlikult ja kaasahaaravalt kõiksugustest tööriistadest ja vidinatest, mis aitades ja reheelamus leidusid. Hiljem ehitatud elumajas oli suhteliselt võigas vahakuju-Tammsaare, kes oli sunnitud kuulama sama juttu, mida üks teine giid meile pilte seinale kuvades suhteliselt kuivalt ja prototüüpe otsides seletas. Siis vaatasime kiirelt saunikute majakesed, kaevu ja tülikraavi üle ja potsatasime taaskord bussi. Bussis kaarte mängides ei suutnud mind põnevaid seosteteooriaid genereerimast takistada isegi artisti-ja bändinimede mäng, mis tekitas küll tunde, et lisaks telefoni sim-kaartile, peaks ka enda oma välja vahetama. Aga meie reeglitega oleks b-tähega võinud öelda veel näiteks Ben Harperi.
Millegipärast ütleb keegi mulle nüüd iga kord, kui ma parasjagu naeran, "Jälle sa naerad!" Aga ma loodan, et see pole kurjasti mõeldud, ja kui ongi, siis õnneks ei kõla ta niiviisi:)
Nagu järeldada võib, siis on üldmulje reisist väga positiivne, mida ma enne väljasõitu kuidagi uskuda ei suutnud. Selliseid asju võiks tihemini korraldada küll, kuidagi kaotas natuke tõkkeid inimeste vahelt, ühendas klasse omavahel ja näitas õpetajate inimlikke/päriselulikke külgi.
Selline oli siis minu väikeste mugavdustega meenutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar