Pühapäeval kirjutan siia midagi. Peaaegu et luban! Viimane aeg on nii tegemist täis olnud (st et kirjutada oleks ka oi-oi kui palju), et pole aega olnud. Aga kui homme pragmaatika eksami ära saan tehtud, siis on peaaegu aega.Ainult veel paar töö- ja koolipäeva ja järjekordne laupäevane eksperiment ja paar plaanitavat kevadist veiniõhtut erinevate seltskondadega ja...
Nii palju vaid, et uisutamine läks imehästi ja et uus korterinaaber on üks väääga tore muusikatudeng Itaaliast:)
Pühapäevani!
teisipäev, aprill 28, 2009
neljapäev, aprill 16, 2009
"see number on uues majas"
Oeh, ma ei teagi kohe, millest rääkida. Nii palju peaks/tahaks kirja panna, aga kas on juba meelest läinud või ei jõua kirjutada. Reisist ma ei räägi, sest vajalikud isikud saavad seda mult otse kuulda, mõni oli koguni kaasas. Kui viitsin pildid läbi sortida, panen üles midagi.
Aga pärast reisi on nö perspektiivinihe. Või siis lihtsamini öeldes, ideede paljusus, otsustusraskused ja lihtsalt laiskus. See kõik korraga kulmineerub mul tavaliselt sellega, et satun kogemata keset ööd Everwoodi vaatama:p Või noh, seekord läks nii.
Täna hommikul käisime järjekordset korterit vaatamas ja K. peab mindvist kohutavalt pirtsakaks juba, aga ma ei taha tõesti päris suvalisse korterisse ka elama minna, eriti arvestades meie kuudepikkusi otsinguid ja kohe-kohe algavat tudengite väljakolimishooaega. Ja pärast loenguid väsinud ja näljasena koju jõudes (ma parem ei hakka seletama, millega ma järjekordselt pool ööd sisustasin, igatahes tõusin hommikul üles 10 minutit enne kokkusaamiskellaaega, nii et süüa polnud ka aega) tuli kohutav tuju midagi muuta. Nii et kiskusin kõik kardinad (v.a see, mis laes on) ja voodikatted ära ning viskasin pesumasinasse, korjasin oma praktiliselt statsionaarseks muutunud külalistevoodi kokku ja pöörasin oma voodi ristipidi. Te ei kujuta ette, kui kohutavalt ma tolmuimejast puudust tunnen! Aga eks hädapärase saab ju harja-mopiga ka korda aetud.. Aknad lahti, päike sisse sillerdamas, pidev tegevus näpus - ja väsimus-tühikõhtsus olidki meelest pühitud :) Niimoodi siis..
Pärast seda tuli vajadus värsket õhku hingata (jah, Tallinna kesklinnas:P), nii et läksin jalutama. Vaiksema koha leidmine, kus rahulikult telefoniga rääkida saab, ilma et automüra segaks, on päris aeganudev.. Wismari ees on üks maalapp;) Ja et ilm õhtule vaatamata ikka ilus püsis, jalutasin edasi, mööda Suve ja Sügise tänavatest, jupike Telliskivil ja Reisijatest üle. Tuli meelde, et kuskil praegusel ajal on alati Supilinna päevad. Nagu ka Karlova ja Tammelinna ja..... Eks näis, pühapäeval jõuan vahelduseks ka Tartusse, kord kahe kuu takka. Issi juba ütles, et ta läheb kala ostma:)
Pärast poest läbi hüppamist jalutas mulle Nunne tänaval vastu E. Ta olevat just eile reisilt saabunud ja uuris, mis mul P plaanis on, et neil on järellainena itaaliapärane õhtu kavas. Nii kahju, et ajastus ei klapi, ma tahaks kohutavalt pilte näha!
Kui naljakas, et toidust on saanud üks peamisi nautimisallikaid. Mõtlesin mitu päeva, et teeks tänase vaba õhtu ja issi sünnipäeva puhul pitsat, siis saab näiteks homme kaasa võtta, sest olen järjekordselt niimoodi tööle kirja sattunud, et loengust joostes veits hiljaks jään. Igatahes, tegingi pitsat. Esialgu oli plaan T.'le helistada ja uurida, kas ta äkki oma lõputöötuhinas mõne vaba pooltunni leiaks ja külla viitsiks tulla, aga kuna olen eriline slow food'i meister, venis asi liiga hiljapeale, nii et normaalsed inimesed(hispaanlastest me ei räägi!;)) sellisel ajal enam nagunii ei sööks (ja tunnistan, et olin selleks hetkeks ka juba liiga väsinud igasuguseks sotsialiseerumiseks ning teades T. töölepühendumist, pelgasin natuke teda tülitada). Tagatipuks oskasin ma täpselt valel hetkel oma kollaseid kardinaid üles riputama minna, nii et mu kärme gaasiahi karastas pitsapõhja päris korralikuks:P Aga selliste komponentidega kate lihtsalt ei saa halvasti maitseda, ükskõik kui koba koka käest tulnuna, nii et lõpuks läks alla küll. Klaasike Lambruscot ka ja.. :) Mis veel naljakas tundub, on see, et mõeldes, millised komponendid kattuvad nendega, mida mõned aastad tagasi mu pitsa pealt leida võis, siis... pähe tuleb ainult juust. Mõned lapsed on ikka rumalad küll:P
Aga pärast reisi on nö perspektiivinihe. Või siis lihtsamini öeldes, ideede paljusus, otsustusraskused ja lihtsalt laiskus. See kõik korraga kulmineerub mul tavaliselt sellega, et satun kogemata keset ööd Everwoodi vaatama:p Või noh, seekord läks nii.
Täna hommikul käisime järjekordset korterit vaatamas ja K. peab mindvist kohutavalt pirtsakaks juba, aga ma ei taha tõesti päris suvalisse korterisse ka elama minna, eriti arvestades meie kuudepikkusi otsinguid ja kohe-kohe algavat tudengite väljakolimishooaega. Ja pärast loenguid väsinud ja näljasena koju jõudes (ma parem ei hakka seletama, millega ma järjekordselt pool ööd sisustasin, igatahes tõusin hommikul üles 10 minutit enne kokkusaamiskellaaega, nii et süüa polnud ka aega) tuli kohutav tuju midagi muuta. Nii et kiskusin kõik kardinad (v.a see, mis laes on) ja voodikatted ära ning viskasin pesumasinasse, korjasin oma praktiliselt statsionaarseks muutunud külalistevoodi kokku ja pöörasin oma voodi ristipidi. Te ei kujuta ette, kui kohutavalt ma tolmuimejast puudust tunnen! Aga eks hädapärase saab ju harja-mopiga ka korda aetud.. Aknad lahti, päike sisse sillerdamas, pidev tegevus näpus - ja väsimus-tühikõhtsus olidki meelest pühitud :) Niimoodi siis..
Pärast seda tuli vajadus värsket õhku hingata (jah, Tallinna kesklinnas:P), nii et läksin jalutama. Vaiksema koha leidmine, kus rahulikult telefoniga rääkida saab, ilma et automüra segaks, on päris aeganudev.. Wismari ees on üks maalapp;) Ja et ilm õhtule vaatamata ikka ilus püsis, jalutasin edasi, mööda Suve ja Sügise tänavatest, jupike Telliskivil ja Reisijatest üle. Tuli meelde, et kuskil praegusel ajal on alati Supilinna päevad. Nagu ka Karlova ja Tammelinna ja..... Eks näis, pühapäeval jõuan vahelduseks ka Tartusse, kord kahe kuu takka. Issi juba ütles, et ta läheb kala ostma:)
Pärast poest läbi hüppamist jalutas mulle Nunne tänaval vastu E. Ta olevat just eile reisilt saabunud ja uuris, mis mul P plaanis on, et neil on järellainena itaaliapärane õhtu kavas. Nii kahju, et ajastus ei klapi, ma tahaks kohutavalt pilte näha!
Kui naljakas, et toidust on saanud üks peamisi nautimisallikaid. Mõtlesin mitu päeva, et teeks tänase vaba õhtu ja issi sünnipäeva puhul pitsat, siis saab näiteks homme kaasa võtta, sest olen järjekordselt niimoodi tööle kirja sattunud, et loengust joostes veits hiljaks jään. Igatahes, tegingi pitsat. Esialgu oli plaan T.'le helistada ja uurida, kas ta äkki oma lõputöötuhinas mõne vaba pooltunni leiaks ja külla viitsiks tulla, aga kuna olen eriline slow food'i meister, venis asi liiga hiljapeale, nii et normaalsed inimesed(hispaanlastest me ei räägi!;)) sellisel ajal enam nagunii ei sööks (ja tunnistan, et olin selleks hetkeks ka juba liiga väsinud igasuguseks sotsialiseerumiseks ning teades T. töölepühendumist, pelgasin natuke teda tülitada). Tagatipuks oskasin ma täpselt valel hetkel oma kollaseid kardinaid üles riputama minna, nii et mu kärme gaasiahi karastas pitsapõhja päris korralikuks:P Aga selliste komponentidega kate lihtsalt ei saa halvasti maitseda, ükskõik kui koba koka käest tulnuna, nii et lõpuks läks alla küll. Klaasike Lambruscot ka ja.. :) Mis veel naljakas tundub, on see, et mõeldes, millised komponendid kattuvad nendega, mida mõned aastad tagasi mu pitsa pealt leida võis, siis... pähe tuleb ainult juust. Mõned lapsed on ikka rumalad küll:P
teisipäev, aprill 07, 2009
J'adore le printemps, mais j'ai froid.
Kevad on käes, jah, sellele viitab mu tänane kuueteistkümnes aevastus.
Mida lähemale Pariis jõuab, seda vähem suudan ma kannatada. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal oleksin varem nii valusalt reisiootuses vaevelnud. Ja praegu pole asi üldsegi mitte selles, et siin kohutavalt paha ja väljakannatamatu elu oleks, pigem ikka selles, et olen kõike lihtsalt niivõrd rohkem tahtma hakanud ja pidevalt on probleeme üliemotsionaalsusega.. (perekonna viga?;))
Eile näiteks istusin kolm tundi Kanuti Gildis füüsiliste valude käes. Ja mitte nende ülikõvade toolide ega kevadise külmetuse pärast, vaid intensiivsest jälgimisest tingitud klombi pärast kurgus, mis ei tahtnud ka aplausi vaibudes kaduda, nii et otsustasin kojumineku asemel nutust puiklemiseks vähegi seltskondlikuma suuna võtta ja läksin WL'i. Iga kord pole ka vaja kõike enda sees lõpuni läbi elada...:) Ja mõnusa jazzi saatel paranes meeleolu tunduvalt, klaasike tundmatut Pinot Noir'i polnud ka sugugi paha. Praegu oleks peaaegu öelnud midagi, mis vist lepinguga keelatud oleks...
Muide, mul jäi vist rääkimata paari nädala tagusest filmist nimega "Okuribito". Või kui ei jäänud, siis see väärib igatahes mitmekordset nimetamist küll. Lisandus mu lemmikute hulka. Ja ajas korduvalt pisarad välja (isegi koolis viibides!). Ilus ja valus. Kus sõnu on palju vähem kui seda, mis nendega öeldud saab.
Kuna olen hakanud harjuma, et ühtegi minutit pole raisata, on aeg saanud minu silmis suurima väärtuse (ok, vabadusega viigis). Seda tähtsamana tunduvad need hetked ja ajavahemikud, millele olen valinud rohkem aega rööviva tegevuse, kuid mida saaks tegelikult mingitmoodi kiiresti ka tehtud. Jalgsi liiklemisest ei tasu rääkida, see on elementaarsem kui hingamine (kuigi seda pidevalt mu tartlaslikkuse kaela üritatakse lükata, tuletan meelde, et gümnaasiumis ma küll hommikuti jalgsi linna ei käinud). Või näiteks see, et olen paaril viimasel pühapäevaõhtul (kuna päeval on uisutamine, olen nagunii Tlnas aga tööl olla ei saa, nii et see vahemik on nö vaba) võtnud aega kokkamiseks. Ja täiesti tuntav on see maitsevahe (võimalik, et see on vaid psühholoogiline ja teised ei märkaks erinevust) pooleldi valmis või kiiresti tehtava toidu ja otsast lõpuni enda kooritud-lõigutud-klopitud-segatud toidu vahel! Endalegi üllatuseks tuli kastet maitstes meelde, kuidas me S. ja T.'ga lapsepõlves vaheaegadel Memme juures olime ja söömise ajal seda raamaturiiulimängu mängisime... :)
Ja näiteks see, et satun viimastel kuudel üha rohkem tabama end mõttelt, et kõik on väga hästi. Eks ikka käivad need tüüpilised minupärased hood peal, aga varem olid nad kauem, palju märgatavamad ja hullemad. Kas ma mitte ei korda ennast jälle? Aga nii mõnus on tunda end vabalt ja suvalisi ideid loopida.
Je t'embrasse,
S.
Mida lähemale Pariis jõuab, seda vähem suudan ma kannatada. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, millal oleksin varem nii valusalt reisiootuses vaevelnud. Ja praegu pole asi üldsegi mitte selles, et siin kohutavalt paha ja väljakannatamatu elu oleks, pigem ikka selles, et olen kõike lihtsalt niivõrd rohkem tahtma hakanud ja pidevalt on probleeme üliemotsionaalsusega.. (perekonna viga?;))
Eile näiteks istusin kolm tundi Kanuti Gildis füüsiliste valude käes. Ja mitte nende ülikõvade toolide ega kevadise külmetuse pärast, vaid intensiivsest jälgimisest tingitud klombi pärast kurgus, mis ei tahtnud ka aplausi vaibudes kaduda, nii et otsustasin kojumineku asemel nutust puiklemiseks vähegi seltskondlikuma suuna võtta ja läksin WL'i. Iga kord pole ka vaja kõike enda sees lõpuni läbi elada...:) Ja mõnusa jazzi saatel paranes meeleolu tunduvalt, klaasike tundmatut Pinot Noir'i polnud ka sugugi paha. Praegu oleks peaaegu öelnud midagi, mis vist lepinguga keelatud oleks...
Muide, mul jäi vist rääkimata paari nädala tagusest filmist nimega "Okuribito". Või kui ei jäänud, siis see väärib igatahes mitmekordset nimetamist küll. Lisandus mu lemmikute hulka. Ja ajas korduvalt pisarad välja (isegi koolis viibides!). Ilus ja valus. Kus sõnu on palju vähem kui seda, mis nendega öeldud saab.
Kuna olen hakanud harjuma, et ühtegi minutit pole raisata, on aeg saanud minu silmis suurima väärtuse (ok, vabadusega viigis). Seda tähtsamana tunduvad need hetked ja ajavahemikud, millele olen valinud rohkem aega rööviva tegevuse, kuid mida saaks tegelikult mingitmoodi kiiresti ka tehtud. Jalgsi liiklemisest ei tasu rääkida, see on elementaarsem kui hingamine (kuigi seda pidevalt mu tartlaslikkuse kaela üritatakse lükata, tuletan meelde, et gümnaasiumis ma küll hommikuti jalgsi linna ei käinud). Või näiteks see, et olen paaril viimasel pühapäevaõhtul (kuna päeval on uisutamine, olen nagunii Tlnas aga tööl olla ei saa, nii et see vahemik on nö vaba) võtnud aega kokkamiseks. Ja täiesti tuntav on see maitsevahe (võimalik, et see on vaid psühholoogiline ja teised ei märkaks erinevust) pooleldi valmis või kiiresti tehtava toidu ja otsast lõpuni enda kooritud-lõigutud-klopitud-segatud toidu vahel! Endalegi üllatuseks tuli kastet maitstes meelde, kuidas me S. ja T.'ga lapsepõlves vaheaegadel Memme juures olime ja söömise ajal seda raamaturiiulimängu mängisime... :)
Ja näiteks see, et satun viimastel kuudel üha rohkem tabama end mõttelt, et kõik on väga hästi. Eks ikka käivad need tüüpilised minupärased hood peal, aga varem olid nad kauem, palju märgatavamad ja hullemad. Kas ma mitte ei korda ennast jälle? Aga nii mõnus on tunda end vabalt ja suvalisi ideid loopida.
Je t'embrasse,
S.
neljapäev, aprill 02, 2009
Kevad
..on käes. Ma ei mäleta juba enam, kas kirjutasin siia ka, või ainult kuskil kirjas, et teisipäeval tundsin esimest korda tõesti Tartu-igatsust, kui pärast loengut tuli idee üle Toompea koju minna, ja mul tuli peaaegu Toomemäe selle asemel suust välja.. :P Ja kevadiselt toredaid ideid leidub seal ikka ka.
Aga tegelikult on Tallinnas ikka veel tore. Inimesed ikka annavad energiat:)
Täna oli kirjandusteoorias esimene eksamipool. Tegime eile õhtul-öösel K'ga minu põrandal väikse õppimisorgia, nagu "vanadel headel aegadel" gümnaasiumis enne kirjanduse suulisi arvestusi kuskil koridorinurgas materjali lihtsalt läbi arutades. Nii saab asi ikka palju selgemaks. Kahjuks polnud küll õppimisest mingit tolku, sest küsiti mingeid muid asju, aga vähemalt polnud aeg raisatud ja targemaks saime kindlasti:D Keegi teab, kuidas "Karate Kid"'i stiilis kretikust näidata?;) Või et daktüki saab meelde jätta kui "slow-quick-quick" ja mis asi on amphibrahh. Ja et soneti tavaline riimiskeem on kaks ABBA't ja kolm CD'd ;)
Ja kui vahepeal üle viskas, luges K. mulle kordagi minu poolt kasutamata Belgia kasutatud raamatupoest ostetud prantsusekeelsest kartulikokaraamatust retsepte ette:D
Ja koduteele jäi ette Kaubamaja, mille ees on praegu mingite kampaaniate raames igasugu Saaremaa lihatööstuse degusteerimislette jms ja Reval Cafe müüs igasugu pirukaid ja nämm-nämmi seal 5.- eest, nii et ma ostsin endale hunniku kirjusid koeri;)
Ja soovitus: "Let Stalk Strine" by Afferbeck Lauder ;)
Ja väga-väga vabandust, kelle kirjadele vastamata on.. Äkki täna öösel pärast tööd jõuan. Või homme pärast inventuuri ja enne loengut pausi ajal.. Sest loengust jooksen homme jälle tööle ja jään niigi u 8 minutit hiljaks. Aga kui siis ka ei ole vastatud, siis laupäeva hommikul ehk jõuan selleni.
Juuksurisse mõtlesin ka minna, aga mulle ei meeldi need "keti" omad. Ja siin läheduses enamasti vaid need ongi.. Kahju, et see üritus just 11.dal toimub, muidu saaks äkki mingi änksa soengu endale;) Kui ma ikka asjast õigesti aru sain, ja sinna põhimõtteliselt iga üle 170 cm'ne inimene kohale võib ronida..
Nädala pärast samal ajal võiks näiteks kuskil Montmartre'i hubases kohas Chablis'd juua...:D
Aga tegelikult on Tallinnas ikka veel tore. Inimesed ikka annavad energiat:)
Täna oli kirjandusteoorias esimene eksamipool. Tegime eile õhtul-öösel K'ga minu põrandal väikse õppimisorgia, nagu "vanadel headel aegadel" gümnaasiumis enne kirjanduse suulisi arvestusi kuskil koridorinurgas materjali lihtsalt läbi arutades. Nii saab asi ikka palju selgemaks. Kahjuks polnud küll õppimisest mingit tolku, sest küsiti mingeid muid asju, aga vähemalt polnud aeg raisatud ja targemaks saime kindlasti:D Keegi teab, kuidas "Karate Kid"'i stiilis kretikust näidata?;) Või et daktüki saab meelde jätta kui "slow-quick-quick" ja mis asi on amphibrahh. Ja et soneti tavaline riimiskeem on kaks ABBA't ja kolm CD'd ;)
Ja kui vahepeal üle viskas, luges K. mulle kordagi minu poolt kasutamata Belgia kasutatud raamatupoest ostetud prantsusekeelsest kartulikokaraamatust retsepte ette:D
Ja koduteele jäi ette Kaubamaja, mille ees on praegu mingite kampaaniate raames igasugu Saaremaa lihatööstuse degusteerimislette jms ja Reval Cafe müüs igasugu pirukaid ja nämm-nämmi seal 5.- eest, nii et ma ostsin endale hunniku kirjusid koeri;)
Ja soovitus: "Let Stalk Strine" by Afferbeck Lauder ;)
Ja väga-väga vabandust, kelle kirjadele vastamata on.. Äkki täna öösel pärast tööd jõuan. Või homme pärast inventuuri ja enne loengut pausi ajal.. Sest loengust jooksen homme jälle tööle ja jään niigi u 8 minutit hiljaks. Aga kui siis ka ei ole vastatud, siis laupäeva hommikul ehk jõuan selleni.
Juuksurisse mõtlesin ka minna, aga mulle ei meeldi need "keti" omad. Ja siin läheduses enamasti vaid need ongi.. Kahju, et see üritus just 11.dal toimub, muidu saaks äkki mingi änksa soengu endale;) Kui ma ikka asjast õigesti aru sain, ja sinna põhimõtteliselt iga üle 170 cm'ne inimene kohale võib ronida..
Nädala pärast samal ajal võiks näiteks kuskil Montmartre'i hubases kohas Chablis'd juua...:D