Ma loodan, et pole patt V.Woolfi raamatu kohta esseed kirjutades kasutada samalaadset ramble'davat lausestust, lademetes komasid ja partitsiipe.. Mul küll pole veel ühtegi 19-realist lauset (kas nii palju ridugi on:P), aga jõuab veel:D
Mõnes mõttes on seda mõnus kirjutada, võimalik, et seetõttu, et ma raamatu lugemist suures osas nautisin ja lihtsalt jalutasingi mõne tegelasega koos mööda Londonit või istusin Regent Park'is ja jälgisin mööduvaid inimesi, aga teisalt on see kirjutamisprotsess väga vaevaline. Ma saan järjest rohkem aru oma oskamatusest välja öelda/kirjutada seda, mida ma tunnetan ja millest (nagu) aru saan. Selline tunne, et keegi viskas lennukist sõnadega lipikud alla ja ma ajan neid taga, aga seda võidulipikut ei tule ega tule. Ja et selle kirjatüki jaoks vajalikud sõnad kukkusid kindlasti hoopis kusagile keset Serpentine'i, nii et ma peaks neid mingi kalavõrguga püüdma minema. Aga ei saa ju kindel, et nad sealgi on..
Anyway, eks ma püüan natuke veel ja siis lähen itaalia keelele üle.

Päeva, tundi, minutit, sekundit. Ja siis on kevad!!! Mitte et ma teaks, mis õige kell praegu on, aga...:P Või et mis aja järgi see countdown käib.. Aga ega ma elan nagunii juba tükk aega vähemalt kahes erinevas ajas, miks siis mitte see arvestus hoopis kolmanda järgi võtta:D

Oeh, ma olen ikka nii halb inimene.... :( Paras õppetund eluks - ütle kohe välja, kui sa arvad, et ei saa/sobi, sest pärast oled juba liiga seotud ja on veel raskem.

You might have what it takes, Chippewa girl, but ...

Täna polnud ilmselgelt minu päev (mitte, et mõni üldse oleks, aga..). Sai nö ametlikult selgeks, et ma pole tegelikult viimase kolme aastaga absoluutselt muutunud ja kõik vahepealne oli mingi hämar enesepetteudu. Ma olen ikka sama kuradi ARG! Ja see polnud rootsi keeles. Kuigi, jah, vihane olen ka. Aga mitte kellegi teise kui enda peale. Ja see kõik ajab üldse pikema ringiga koju tulema, selle Islandi pakkumise peale mõtlema ja Damien Rice'i kuulama ja ... šokolaadi sööma. Aga need meetmed ei paku isegi erilist lohutust, mis siis veel lahendusest rääkida.

Kui lahendamine juba teemaks on, siis teise vooru intervjuu ülesanded olid täitsa normaalsed. Eks igasugu põikpäiseid inimesi võib ju ette tulla.. Ma loll muidugi selle peale ei tulnud, et öelda, et ma jätakski sellised sinnapaika, kellele nii nõmedaid kliente vaja oleks! Sest noh, ma ju jätkan oma argpüksi taktikat ja loodan, et nad mind ei taha. Kui mina nemad oleksin, siis ma nende vastuste põhjal küll ennast tööle ei võtaks, aga... mis siis, kui teised veel hullemad on?

Ja ma vihkan seda, et väljas nii külm on (jah, Island oleks ikka hea mõte küll:P) ja ma vihkan seda, et nädalavahetusel sula pidi tulema ja... ma vihkan seda, et ma pole siiani öösel Šnellile uisutama jõudnud ja ma vihkan seda, et ma oma nimekirjadest midagi maha tõmmata pole saanud, ja ma vihkan seda, et selle vingumise ajal oleksin ma jõudnud mitmeid lehekülgi lugeda, ja ma vihkan seda, et alati, kui ma ometi kord otsustan, et võtan aega Jamie saate vaatamiseks, siis on selle asemel hoopis midagi muud, ja ma vihkan seda, et mul kõige tegemine nii kuradi kaua aega võtab, ja ma vihkan seda, kui keegi mulle seda ütleb, mida ma isegi tean, aga mille muutmisega ma lihtsalt hakkama ei saa, ja ma vihkan seda, et ma isegi siis närvi lähen, et jalad laua all tõmblevad, kui selleks isegi põhjust pole, ja ma vihkan seda, et mul lihtsalt ei ole midagi öelda...

Kui keegi teab, kus see nupp asub, kust emotsioonid välja lülitatakse, siis palun võtke minuga ühendust!


Tore vähemalt, et Postimees oma naljasoont kaotanud pole.. "Lisaks peaks kõik riigieksamid olema Tartu Ülikooli ettepaneku kohaselt kahetasandilised ehk saaks valida lihtsama ja kergema variandi vahel." - Ma ei teakski kohe, kumba valida... Pakutaks edaspidi ka nii häid variante, siis ma küll ei vinguks nii palju!:)

Jätkame transpordi teemadel..

Siukese bussiga võiks isegi mina iga päev kooli sõita küll:P
Ja nüüd me siis olemegi sinna jõudnud. Ootan huviga, millal tuleb reegel, et iga pileti kohta on lubatud nt 100 kg transport (piletihinna sisse arvestatuna), eks siis igaüks ise otsustab, kas veab iseenda lisakilosid või pagasi omi:D

Et ühendada meeldiv ja kasulik:
infinito:procrastinare

io procrastino
tu procrastini
lui/lei procrastina
noi procrastiniamo
voi procrastinate
loro procrastinano

Ma tunnen, et mul on probleeme terviku(te) hoomamisega. Ja sellest tulenevalt ka nende osade meeldejätmisega. Või teistsuguste tervikute puhul tükkide kokkupanemisega, sest terviku pilti ei teki kuidagimoodi. Aga noh, ma pole kunagi Rubiku kuubiku 'lahendamises' ka hea olnud. Ajame selle kõik sünnijärjekorra süüks:P

Ja kuna ma olen sellesse kasti iga natukese aja tagant midagi ebaolulist juurde kirjutanud ja jätkuvalt avaldamata jätnud, siis jätkan veel.. Täna on juba laupäev tegelikult.

Olen viimasel ajal nii paljudest erinevatest tekstidest katkendeid lugenud, et kui need kokku köita tuleks üks ütlemata söödamatu kompott. Aga selles polegi nagu probleem. Või ka mitte selles, et nad segamini läheksid. Aga mul on mingid kummalised vilksatavad "nägemused". Kohtadest, kus ma olnud olen. Isegi sellistest kohtadest, mis mulle mingit erilist muljet ei jätnud. Lihtsalt tuleb sekundiks ette pilt mingist tänavanurgast. Enamasti täiesti ühendamatu selle tekstiga, mida parasjagu loen. Siiani on vaid üks mingil määral klappinud - teksti säravvalge kirik üleval mäe otsas vs flashback Tramore'is mäkke (halli!) kiriku suunas ronimast. Kusjuures, Tramore oli pea kaks aastat tagasi ja ma ei mäleta, et oleksin sellest kunagi hiljem mõelnud (Waterfordist küll, jah, aga mitte kiirest ja äpardunud käigust Tramore'i). Isegi seda nime ei mäletanud enam. Ja Google ei lase seal ka mööda tänavaid jalutada.. "It was the end of the world to some. Where the maps stopped." Heh. Igatahes, kummaline.

Küll on hea, et kolmapäev seekord vaba saab olema:)

Oggi in figura, domani in sepoltura

"Lihtsaid atru kasutatakse alemaa harimisel ja külvamisel praegugi Põhja-Aafrikas, Lääne-Aasias ja mõnes Euroopa kõrvalises kolkas." - milline kena akadeemiline sõnastus:P Aga noh, ma ei imesta. Kui isegi 'neeger' pole ametlikult halvustava tähendusega, siis...

Naljakas on see, et ma avastasin oma kultuurantropoloogia konspektist midagi umbes sama, mida esimeses itaalia keele tunnis kuulda võis. Aga ma olen kindel, et küsimused on hoopis sinnakanti, et paluks nüüd Selle ja Tolle järgi kultuuri definitsiooni (ehk siis mõnda neist üle 400st..) või et kirjelda Dahome kuninga (1000-2000st ametlikult kuningaga abielus olevast eliitsõdalasnaisest koosnevat) 'ihukaitseväge' või et miks on mõnes keeles 33 erinevat sõna, millega väljendada rohelist värvi.

Mul on tunne, et kõik kohad on rohelisi post-it'e täis. Mõned selliste nimekirjadega, kust aegamisi üksikuid asju maha tõmmata saab, mõned sellistega, mis vaevalt enne kevadet mõne kriipsu juurde saavad. Kuna nad on lehekujulised (aitäh, R.!), siis peaks mingi suure paberi peale puu joonistama ja nad sinna kleepima..

Peaks uuele šokolaadi-šopingule minema.. Varud vähenevad väga vingelt. Ingverijoogi kraanuleid piprapoes ei olnud.

Aa, ja vestlus, muide, oli väga tore:) Neiu, kellega rääkisin, jättis väga sümpaatse mulje, ja suures osas oligi see lihtsalt vestlus jutuajamise tähenduses, mitte pingetest punnis tööintervjuu. Sellistel puhkudel, kui "The only source of knowledge is experience", ja mingi teemasse minev kogemus on olemas, on kuidagi hea tunne. Selline lihtsalt 'human being' olemine, mitte 'human doing' üritamine. Ja see on ju alati meeldiv, kui keegi su vastu huvi üles näitab, eriti aga see, kui saan jälle oma suvetripist rääkida:D Mitte et see edaspidiste ülesannetega toimetulemises kuidagi oluline oleks, aga.. Kahju kohe, et see koht niig tihedatel kuudel selline 'nädal-jutti'-'kaks- nädalat-jutti' on...

Vem vet? Inte jag..

Hehhee, ma suutsin täna rootsi keeles umbes sama hea killuga lagedale tulla kui millalgi viienda klassi paiku inglise keeles seoses koera, konna ja istumisega (kes teab, see teab) :P Aga seekord õnneks vist paljud peale õpetaja seda tähele ei pannud/aru ei saanud:D Kuigi natuke murettekitav on see, et täna olin ma "kohal", mitte kuskil omas maailmas uitamas. Aga kinnitan endale fortfarande, et ma lihtsalt kuulsin valesti.. gör ja går on siiski natuke sarnased (kuigi häälduselt vähem kui pildina silme ees). Ja ma pole siiani aru saanud, mis mu klaviatuuril viga on või kust kohast ma mingi asja seadistama peaks, et saaksin Alt+0229 vms rootsi o-d ilma, et peaksin iga kord mingi sõna sõnaraamatusse toksima ja siis kopima.

Täna helistati sealt reisibüroost, kuhu oma CV saatsin. Reedel lähen nendega juttu ajama. Mõnes mõttes mõtlen (haa, mõ-mõ-mõ, mõnus:P) hirmuga, et kust ma küll selle aja võtan, kui nad peaksid olema nõus mind enda sekka võtma. Aga samas... see tundub nii lähedal ....le:D Aga eks näis, võib-olla tahavad nad üldse, et see inimene neil seal iga päev kellast kellani kohapeal istuks, mis tundub minu praeguse graafikuga nagunii võimatu.

Kui ma tänase õhtuga(st ööga) neli asja(R, K, B, M või vähemalt 3 esimest neist) tehtud saan ja homme 8st 6ni koolis ellu jään ja siis ka õhtul asjalikult funktsioneerin, ja reedet maksimaalselt kasutada suudan, siis võin laupäeva õhtul pausi teha küll.

Ciao!

"Det är synd att de okunniga är så säkra på sin sak och de kunniga så fulla av tvivel"

Njaaa, oleks see vaid minu puhul ka nii.. Aga olla 'okunnig' ja ikkagi 'så full av tvivel' on veel keerulisem. Ühest küljest olen ma õnnelik, et mu ümber on nii palju seda, mis mind huvitab, ja et see on kõigile valla, nii et mine ainult ja ammuta. Teisest küljest on väga väsitav seda kõike tahta ja mitte osata otsustada, millest peaks loobuma. Sest see on juba füüsiliselt võimatu. Kui vaid võimed oleksid piiritud...
Kuigi ma näen nii mõnegi teema sobivust erinevate edasiste plaanidega, siis ma lihtsalt ei oska valida, millist oksa mööda ronida, sest mõni võib olla liiga ronimatute harudega minu koibadele, mõni jällegi liiga habras, et mind kanda. Ja ühe otsast teise otsa liaaniga just alati minna ei õnnestu...

Edusamm: Ma ei ürita enam iga kord raamatukogu ust vales suunas kangutada;) Harjutamisest on kasu ka.

Vastatud on 3 raamatut. Ma parem ei ütle, palju veel jäänud on...:P Endal hakkaks hale. Ja palju ei lohuta seegi, et tõesti otsast lõpuni omal käel 'läbitud'.
Valsineri tahaks millalgi põhjalikult uurida, tekitas huvi. Ja see ka, et ma olen tema pead korduvalt tolmust pühkinud, hahaa:D

Olen tegelikult siia 10 avaldamata kirjutist jätnud. Küll pole olnud aega lõpuni kirjutada, küll on olnud öeldu liiga oluline või just tähtsusetu. Nüüdsest on kaks võimalust: 1) ma olen liiga ametis kogu selle kuhja vähendamisega, mille endale koormale ladunud olen, ja ei satu pikka aega kirjutama; 2) kuhja vähendades veedan paratamatult arvutis rohkem aega, mis tähendab, et kui hädaldamistuju peale tuleb, on seda vaja vaigistada..

Igatahes, ma paluuun, ärge mind vähemalt märtsi lõpuni mitte kuhugi kutsuge (ega eeldage, et mina kutsun)! Või veel parem, juunini.. Kui ma selle aja peale veel elus olen, förstås.