Pärast paljusid ekskursioone, külaliste vastuvõtmisi, reise, kokkusaamisi, nukrat öörongiga Rooma-sõitu ja paaripäevast sealviibimist, olen nüüd Läti kaudu Tartusse jõudnud. Rääkida oleks palju, pilte oleks palju sortida ja näidata ja vaadata, teha oleks palju vaja, ja tahaks mõtlemisaega. Ees ootavad maaleminek, geocachimised, paberimajandus, Tartuff ja kokkusaamised, väike perekondlik road trip, korterijaht ja palju muud, enne kui saab taasiseseisvumispäeva tähistada ning vaikselt igapäevaelu rutiini ja koolirütmi tagasi vajuma hakata.. Tunnen, kuidas nimekirjad sellest, mida järgmise õppeaasta jooksul kindlasti tehtud saama pean, on kasvanud pikemaks kui ma ise, lisades veel neid asju, mida ma lihtsalt tahan teha. On ju tore unistada:) Kuigi, ehk on ka seekord tõsi, et kes teeb, see jõuab. Ma loodan ainult, et ma veelgi isekamaks ja tuulepäisemaks pole sunnitud muutuma. Ja ma loodan, et saab olema palju sama helgeid hetki kui neid Vahemere valgusest pimestatuna oli, või ka näiteks Viini tänavamuusikute saatel valssi keerutades:)
Jah, ma pole ammu järjepidevalt siia kirjutanud. Ja ma arvan, et ma mõistsin, miks. Mitte sellepärast, et poleks, millest kirjutada. On, ja ülearugi. Mitte sellepärast, et poleks üldse aega. Seda saab ju väidetavalt alati tekitada. Mitte sellepärast, et ei tahaks jagada. Tahaks, ja vägagi (kuigi olen avastanud, et nii mõnigi kord on näost-näkku jalutamas olles või pargipingil, kiigel, kohvikus või köögis teetassi taga istudes sedasama kuid emotsionaalsemate vahenditega edasi anda, kui seda mu piiratud kirjaoskus lubab). Aga olen jõudnud järeldusele, et nii paljud neist kirjutistest on alguse saanud mingist sisemisest ohkamisest, ihkamisest või vihkamisest. Ja ma tunnen, et ma enam lihtsalt ei tunne seda niivõrd. Vaatamata ajutistele maailmavalu- ja sisemiste piinade perioodidele või tavalistele torisemistujudele olen ma üldiselt palju rahulolevam. Võib-olla lihtsalt vana ja mõttelaisk, aga rahul. Kuigi ma jätkuvalt tahan sinna, kuhu ei saa, või nendega, kes ei saa, või seda, mida ei saa, või sel ajal, kui ei saa... Ja mõnikord tuleb välja, et kui saan sinna, kuhu olen tahtnud, siis seal olles tahan sealt pärast kahte päeva ka kohe minema, nii et..;) Igatahes, basta così! Ja ciao praeguseks, bella! Kui kellelgi peaks Torinos elukohta otsima, siis ma tean ühte soovitada - imeliselt abivalmite ja armsate omanike ajaloohõnguline ja mõnus korter, kust oli kahju lahkuda.. Eriti kui ees ootav valik just paljulubav pole.
Ma ei mäleta nüüd, kas mu arvuti sai nüüd siinse aja järgi seadistatud, või elab veel minevikus, aga igatahes olekd 03.38 ka päris paras aeg magamaminekuks. Sogni d'oro!
