Algus

Heihopsti!

Jõudsin vaatamata sekeldustele Tallinna lennujaamas siiski veel reedese päeva jooksul Dublinisse. Aga seda mitte läbi Oslo, vaid hoopis paljukardetud Frankfurdi. Polnud ta midagi nii hull!! Noh, suur tõesti (lennukiaknast piiludes oli lennujaam nagu ise eraldi linn, ja kui tõesti kõik need saarekestena asuvad majadeklastrid moodustasid kokku Frankfurdi linna, siis oli see ikka tohutu!), aga mis vahet seal tegelikult ikka nii väga on, kui ka väiksem ja võõras lennujaam oleks olnud (ja ega “tuttavad” lennujaamadki päriselt tuttavad olla ei saa, võib-olla vaid Shannoni mõõtu..) – nagunii juhindun mina alati sildikestest. Ja nagu ajalugu on näidanud, ongi nii kasulikum:P
Kusjuures, kui juba laterdama hakata, siis sain seekord L.Meri lennujaamaga ka natuke rohkem tuttavaks – toidutalongidest oli ikka kasu;) Ja kuna Lufthansa pakub teatud kellaaja lendudel ka süüa, siis oli vahepeal tunne, et ongi mingi söömispäev. Istusin esimesel lennul ühe 70+aastase prantsuse tädi kõrval “douze A” kohal. Kuna ma vahelduva eduga aknast alla vahtisin ja tukkusin, siis ühel hetkel ärgates oli mulle igasugu nänni lauale laotatud. Ja prantsuse tädi pakkus oma käsi desinfitseerivat vedelikku enne söömahakkamist:D Väga tore.
Anyway… Kuna ma vaatasin ühe kellaaja omavahetatud piletil veits mööda, siis tekitasin oma host J.-C.’le natuke segadust ja nii kohtusime ikka The Spire juures. Nagu juba kirjadest mulje jäi, on ta tõeliselt tore ja nii me siis kampamegi ringi nagu sukk ja saabas. Ja saan kõik oma Dublini ööd ka tema juures elada, isegi võtme sain, kui ma äkki homme Wicklow’sse ei peaks minema ja tema äkki enne töölt tagasi ei jõua, kui koju tahan:P
Eile käisime pikad tiirud linna peal ja ostsime talle uued teksad. Ta näitas mulle ühte üliägedat poodi, mis oli läbi nelja korruse ja seal oli igasugu sisustuspudi-padi ja riieteosakonnad jms. Ja seal mängis nii hea muusika, et ma lihtsalt pidin müüjannalt küsima, kes laulab. Ja kuna ta kohe ise seda öelda ei osanud, hakkas ta kõigile helistama ja siis ma tundsin end nii süüdi.. ja siis ta näitas ette, milline letilolevatest plaatidest mängib (üks Nina Simone’i tribuut). Üldse oli selles poes kahju, et ma ainult seljakotiga tulin… Temple Bar’i (siinkohal piirkonna) turul ka. Ja siis ühel boheemlaslikul tänaval, kust ma endale järgmisel korral seeliku ostan. Kuna tegime igasugu haake, kadus mul mingil hetkel orientatsioonitaju ära, nii et sellele põhilisele toiduturule, kust me S.ga eelmisel korralgi läbi jalutasime, ei oskaks ma ikkagi ise minna L Üldsegi pole Dublin nii väike ja lihtsa planeeringuga midagi, kui kõik räägivad! Või olen ma lihtsalt lootusetu juhtum.. Kuigi..J. oli küll imestunud, kuidas ma mõnda kohta minna oskasin, kui ainult korra läbi olin käinudJ
Oh, tegelikult on ikka nii mõnus tunne „kodus tagasi” olla. Kuigi ma pole siin ju elanudki!:P Aga kohutavalt kodune on, kuigi nii võimatult teistsugune sellest, mis minu mälus Iirimaa koha peal asus. S. – meie International Bar ja valge kuuma šokolaadi Butlers on täitsa omal kohal alles:D See koht ka, kust sa piparmünditeed piimaga jõid:P
Naljakas kohe, kuidas linna toitlustusasutuste järgi mäletada, hehee.
Esimesel hommikul(st L) läksime kohe Spire juures ühte kohvikusse. Mmmmm..teepott, piimatopsik, fruit scone ja mustsõstramoos:P Ennelõunal läksim kohvile Bewley’s kohvikusse –jah, sellesse tuntusse. Niisama vaatasime Temple Bar’i ka üle – selle „suitsunurk” oli lihtsalt vapustav lilli täis sisehoovi väliterrass. Õhtusöögile läksime ühte hektilise sisekujundusega ameerikapärasesse kohta, kus mu elu parimat ja hiigelsuurt Caesari salatit pakutakse!:D Ägisedes lahkudes jalutasime veits ringi, leidsime ühe põneva hoovituru, kus lisaks muule müüdi ka münte ja nii ma ostsin endale ühe 1911 aasta inglise ja ühe 1928 aasta iiri ühepennise:) J. üritas kuskil kohas oma peeso eest ka midagi osta, aga ei läinud läbi:P
Igatahes, veeresime siis oma punnis kõhtudega Trinity hoovile ja lösutasime ülikaua seal muru, kus olid sildid, et sellel ei peaks käima. Aga noh, vaevalt on olnud mõnda valgusfoori, millest mind punase tulega üle poleks sikutatud:P Mis sest siis! Muide, seal lösutades oli väga põnev jälgida inimesi, kes kaaskurjategijatena seda muruplatsi tallasid – küll oli turiste, kes olid Books of Kells’i vaatamast tulnud ja teisi, kes üritasid juba suletud ustest sisse trügida; lapsi, kes isadega palli mängisid; noori iirlasi, kes lihtsalt piknikulikult peesitasid; vanapaarikesed platsi ääres pinkidel istumas ja ühed ameerika lapsed (Anna ja Eric), kes just meie lähedal hundirataste, kukerpallide ja kätel seismisega üksteist üle trumbata üritasid. Oli lihtsalt uskumatult ilus õhtupoolik, nii et sai lausa kõhtu päevitada. Õhtul läksime pubituurile ka, aga Bulmers ei maitse mulle miskipärast enam samamoodi nagu varem, nii et ühes kohas tellis J. ootamatult punast veini:P
Täna magasime poole lõunani ja siis käisime ühes superägedas hiina buffeerestoranis söömas, kus on süsteem „söö palju jõuad” kindla summa eest. Ja see oli niiii hea! Kuigi nö rootsi ajast (kes teab, see teab:P) võiks mulle selge olla, et ei saa kõike proovida, mida pakutakse, siis..no kuidas ma jätan proovimata!:P Ja seda masinast vajutatavat jäätist käisime korduvalt kangutamasJ Et me jälle samas olukorras väljusime nagu eilegi, võtsime ette päris pika jalutuskäigu. Seekord botaanikaaeda.. Ma pole siiani Tallinna omasse jõudnud, aga no Tartu oma on vast sama suur pindalalt kui ainuüksi sealsed kasvuhooned kokku..Ja milline roosiaed ja pargiosa.. Sokrates valvas ka;)
Tagasiteel ostsime süüa ja kuna hakkas vihma sadama, siis vaatasime mingit filmi. Nüüd käis J. veerand tundi all (neil on selline kummaline maja, kus välisuksest tulles on koridor, sealt korrus üles on tema tuba ja veel kaks ja üks vannituba, veel korrus kõrgemal ülejäänud kolm tuba; köök, telekatuba ja väike hoovipealne asuvad all „keldris”) ja saabus hiiglasuurte pasta carbonara taldrikutega üles. Mu ainuke reaktsioon oli „Oh, Jesus!”...
Aa, seda veel, et interneti koha pealt on iirlased ikka jätkuvalt kitsid. Igaühel on oma, mis kuhugi ei ulatu ja koodide all (ok, see on veel normaalne), kohvikutes-pubides on paljudel juhtudel siuke nett, mis muidu on tasuta, aga pead end ise kuidagi Eircom’i, Vodafone’i vms kontoga sisse logima, ja J. maja wifi on nii seadistatud, et on vaid kindlatele IP aadressidele ühendatav. Tema arvuti on aga prantsuse klaviatuuriga, mis tähendab, et kõik asub vale koha peal, ja ma ei suuda lihtsalt ära harjuda, et a asemel pean q kohale vajutama ja et m’i asemel pillub muudkui komasid. Nii palju siiski sain, et kiirkorras kaks lauset teistele CS tüüpidele vastata. Järgmised kaks sihtkohta (Bristol ja Belfast) on käpa all ;) Seda romaani kirjutan aga oma arvutis, et see siis üle tõsta ja üles panna.
Üldjoontes on endisest Paanika-Jaanikast saanud vaba elunautija. Ja kõik on kõige paremas korras. Loodame, et homseks on ilm jälle ilus, nii et mul tasub minna kas Bray’sse päevitama või Wicklow mägedesse matkama. Sest ega nii väga palju aega polegi jäänud, aga nii paljut tahaks veel näha..

Palavate kallistustega,
Suile Baile Atha Cliath

njaa

Eks ta arvata oli, et kui S. läheb Iirimaale, ei saa ju ometi kõik asjad plaanipäraselt minna...:S Nii ma siis tõusengi (loodetavasti!) 7.50 asemel hoopis 18.40 ajal õhku.

mine mine

Hei!

Mõtlesin, et kirjutan midagi veel kähku enne ärasõitu. On tore olnud. Põnev, pinev ja pingeline, aga tore. Ja eks samu omadussõnu saab arvatavasti ka terve järgmise kuu kohta kasutada:P

Käsil on viimased asjaajamised. Vana toa sain ära antud, omanik oli loomulikult väga kurb, et ma lahkusin. Asjad on peaaegu pakitud - seda küll juba mõnda aega, aga pidevalt tuleb midagi meelde, mingid pisiasjad, milleta hakkama ei saa. Varusin oma loodetavatele host'idele nänni ka, ehk ei sula ära.

Üritan vahepeal siia ka mõned pildid riputada, kui kuskil aega ja netti leidub. Ja usun, et tuleb nii mõnigi pikk sissekanne, sest ööd on ju pikad:) Ja kirjutamiseks pole paljut vaja. Tehniliselt vähemasti.

Jään teid kõiki igatsema ja loodan, et tagasi olles tahab vähemalt keegigi mind veel näha. Võiks ühe mõnsa pildivaatlusega teeõhtu teha, E.'ga leppisime eile Baltas juba pooleldi kokku selle:)

Kirjutame-joonistame,

S.

PS! How many disabled adults are travelling? - 1

Stressipallike peab vist ise ülevalt Invernessist Glasgow'sse veerema hakkama:S

moving

Massaaži tahaks. Hirmsasti kohe. Väsinud olen. Sest pidevalt on sada asja ajada. Aga midagi nagu tehtud ei saa. You're moving too fast for me.. Laused on ka kahesõnalised kohe..

Olen enamuse oma kolast nüüd ühest kodust teise jõudnud viia. Aga on täpselt selline etapp, et uues on kõik asjad kastide ja kottidega nurka laotud ja kardetavasti ei ole mul nendega enne augustit võimalik tegeleda, vanas toas on aga kogu hubasus laiali lammutatud ja üksikud kuhilad vedelevad veel ebamääraselt mööda põrandat, nagu oleks neist keeristorm üle käinud, ning kõik kardinapuud ja kapiuksed on täis riputatud riidepuid. Eile tekkis uude koju mingi täiesti spontaanne kokkusaamine, nii et võib öelda, et soolaleivapidu on peetud. Võin "rahus" minna..

Kui te tahate oma valgeid asju kollaseks värvida, siis ma just avastasin ühe hea mooduse! Päris ühtlane jäi ka:P Lambad ei peagi ju valged olema.

8

Ma pole kunagi ühe päeva jooksul nii palju lennupileteid ostnud! Arvatavasti tuleb vähemalt üks veel osta, aga ma ei suuda leida head diili (no sama head, kui kõik need "kohalikud" jupid, ma ei loodagi, aga midagigi sarnast) siia tagasi saamiseks. Nii et midagi ei juhtu, kui ma peaksingi lõpuks Liverpool-Manchester-Leeds kanti jääma;)

Mul on nüüdsest kaks kodu korraga! Või noh, Tallinna-välistega kokku palju rohkem veel. Homme Üritan osa asju ära kolida ja siis vist lõunapoole minek, et järgmisel nädalal jälle tagasi olla ja veel enne minekut uus kodu natukenegi omaks teha.


Täna öösel peaks vist magama ka.. Muidu jään homme T. kaitsmisel tukkuma:P

palun

Ma viskasin praegu tühja ploomimahlapaki oma voodil istudes ilusa ümara kaarega otse prügikasti:D Tuli tahtmine sellest kellelegi teada anda, aga vaevalt mõni normaalne inimene selles ajavööndis mind väga kuulda tahaks:P Ja isegi need kaks tundi taga olevad magavad juba mitu tundi õilsat und.

Mul tuli meelde, et mu arvutikene elab juba üle aasta vales ajavööndis. Eks sellepärast tulevad postitustele vist ka valed kellaajad (kuigi ma polegi kontrollinud, kui aus olla).

Igatahes, ma olen täna lihtsalt väga elevil ja hüppan siin ümisedes ringi. Ma nii looooodan, et miski ei riku seda ära. Reede õhtul teen "ametliku" ettekande, et mis ja kus ja millal.

Ja oi, kuidas mulle mu voodi täna meeldib:D Kõik need prinditud kaardid ja kalendrid ja päevasest tegutsemisest vedelema jäänud cd'de hunnikud, teisel pool Csikzentmihalyi "Kulgemise" ja Lehtsaare "Suhtlemiskonflikti psühholoogia" vahel Evelyn Waugh oma "Allakäigu ja langusega", naabriteks Top 10 Dublinist ja National Geographicu kunagisest vettimisest lookas "Ireland"... Nimekirju ei saa ka muidugi ära unustada ja siis mu tähtsat noolekestega paberit:)


Ohhhh!!:)


Have you gone completely mad??!! - Oh yes!


Mitte et ma neid asju muudmoodi kui naljaga vaataks, aga mõnikord lihtsalt on sobivad..
Today's fortune: To know the road ahead, ask those coming back.

juukseid lõikasin õigel ajal

Today's fortune: If you want someone to keep your secret, first keep it yourself

Nii et räägin siis, kui kõik ametlik. Aga tänasega said mitmed asjad selgeks, nii head kui halvad..

Ainuke, mis neutraalne ja nüüdseks kindel, on see, et 26.juunil lendan ära ja loodan, küll väikeste sahkendamistega, lõpuks siiski Dublinis maanduda.

nii ongi

Asjad pakitud ja ruumi ballisaali jagu.. Aga mina seal vist kahjuks enam kunagi ei tantsi:(

Vähemalt on mul nüüd mälestuseks kodus pudelikorkidest prügikott-tool.

aeg on

Te ei kujuta ette (ei noh, tegelikult kindlasti kujutate, ma kahtlustan ainult, et enamus teist on märksa järjepidevamad kui mina, ja siis ei anna erinevus ehk nii palju tunda), kui mõnus on see tunne, kui mitme nädala üliintensiivse töö järel võib lõpuks ometi puhata! Täna eksamilt tagasi tulles käisin lõpuks ometi raamatupoes oma kinkekaarte välja lunastamas ja võtsin endaga kaasa kaks B.Yoshimoto raamatut - nüüd peaks vaid üks noist veel puudu olema. "Asleep" oleks võinud muidugi too jaapanipärasema kujundusega variant olla, aga ega kaas siis sisu riku:) Ja kas ma ikka kirjutasin siia Alessandro Bariccost? Kui ma tema vestlusringi kuulamas käisin.. igatahes ostsin endale lõpuks "Siidi". Siin oli veel 5-6 tema teost müügil, aga väljas sadas..(ja sajab siiani!) Küsisin veel müüja käest, ega neil ingliskeelset varianti ka pole, ta uuris natuke, ütles, et kahjuks pole, aga et eestikeelne on ka väga vahva. Või kasutas ta mõnd teist omadussõna, mida mina oma eelmulje põhjal kuidagi selle sisuga ei seostaks.. Ei, aga müüja oli väga tore, asjalik ja haritud! Me rääkisime lausa veel paar lauset:)

Ükskord peaksin ka õigel ajal õiges kohas olema.

Nii kummaline.. Kui eile kuulsin, et I. läheb täna suveks koju (Eestist ära), jõudis mulle lõpuks kohale, et üks etapp hakkab läbi saama. Ja koos "kohesaabubpingelangus"-emotsionaalse haprusega hakkas siis kuidagi väga kurb. Et jah, kohe-kohe on kool läbi, inimesed sätivad end suvepuhkusteks valmis, pakivad asju, kolivad, lähevad ära... Kuidagi kõle hakkas. Mul pole enam ammu olnud aega ei igatseda tagasi möödunud aegu, nüüd on mul hetk, et igatseda ette seda, kuidas ma igatseksin tagasi praegust. Midagi "It was a very good year..." ja "My way" vahepealset on tunne. Njaa, ma pole kunagi osanud hüvasti jätta, lahti lasta. Reaalselt ma muidugi lasen, ja nagu olekski meelest läinud. Aga kui meelde tuleb, siis ... Eile ma põhimõtteliselt ütlesin endale "Ei, eiii! Sa võid alles homme nutta, täna ei ole aega!" Keskenduda oli vaja, et viimase eksami materjal läbi võtta. Sublimatsioon missugune! Täna tahaks üks osa minust mõnusasti siin üksi teed juua, kirju kirjutada ja lugeda. Teine osa aga utsitab takka, et läheksin Tantsuveskisse..

Jätkub...

Ja tõepoolest.. Plaanide muutus. See nüüd oligi veel puudu. Me kolime kohe igaltpoolt igale poole. Vara veel "hõiskasin", et üks ajajärk on läbi, nüüd alles saab.

A label on a knife made in Korea reads: "Keep out of children."

Mulle on hakanud meeldima igasugu mitmest sõnast koosnevaid mõisteid prantslase kombel lühendada, mitte et sellest meelde jätmisel midagi kasu oleks.
Ja issand kuidas ma tunnen, et mu keeletaju on täiesti kuskil ÄRA. Praegu jäin mõtlema, kumb vorm (-ma või -da) selle lause lõpus peakski nüüd olema..:S Seda probleemi olen varemgi täheldanud, aga eks praegu tuleneb ta vist sellest, et mõnes keeles väljendatakse neid ühesuguselt.

FVWS e. Free Voluntary Web-Surfing - that's my thing!;) Kõik toreda vaatenurgaga ebavajaliku info oskan ma alati kirjatöödesse sisse toppida:D

Kuigi lubasin pärast Sassa eksamiks õppimist, et hakkan nüüdsest žetoonimajanduslikke enesedistsipliinivõtteid kasutama, pole ma siiani selleni jõudnud. Et šokolaadi võid siis võtta, kui 500 sõna kirjutatud on..? Ja kisselli siis, kui 1500 ja ... Hmmm... mis meetoditel nad siis üldse kirja saaks, ma tahaks teada:P Ei, minu režiim on nagu imikutel - söön, millal isu on, magan, millal uni on, käin WC's, millal pähe tuleb, lähen akent avama nii, et ise tähelegi ei pane...jään seda suurt valget salvrätihunnikut põrnitsema ja kaon mingitesse tekstidesse täiesti ära, kuigi pidin sealt vaid ühte nime või mõistet vms vaatama. Täitsa tore on omas mullis ja täiesti isoleeritult oma kuue seinaga toas hõljuda:) Ainult siis ma hüppan, kui jälle mingi sõnum külje all suriseb..

Aa, nojah, eks see käi vist ka nende distsiplineerimisürituste alla, kui luban endale, et magama saan siis, kui "produkt" valmis on. See on ainuke, millest ma viimastel päevadel enam-vähem kinni olen pidanud, kui paar tunniajalist uinakut välja arvata. Ja ega tegelikult ei tahagi praegu magama minna. Siuke mõnus veerandune tasand on, mitte miski ei häiri, isegi väljast kostuv puurimismürin. Nagu pikkadel bussireisidel unefilme vaadates, soundtrackiks ümbritsevad helid-hääled:)

Igatahes on hea tunne, kui ma võin lõpuks ometi kõik need sadakond tab'i järjest kinni klõpsida, sest isegi kasutatud kirjanduse nimekiri sai valmis:) Mulle küll tundub, et esimese ja teise keele omandamise aspektide võrdlusest sai pigem psühholoogiliste põhjuste rada, miks teist keelt raske omandada on, aga ehk piisab sellestki.

Ja nüüd strukturalistide juurde. Huvitav, kas suvi algab homme?

"Ma olen nagu väike laps, kes kasvab aina suuremaks, lalalalaalalalalalaaaaaaaa...."

Ja seda ka, et nii harva kui ma ka Tallinnast ära satun minema, on just alati täpselt siis siin midagi põnevat toimumas..

Wiiiiiii:D

Heheeee, isiksusepsühholoogia tulemused tulid!! Selle testi, kus polnud võimalik punkte saada, sest see oli esiteks minu jaoks võimatult suure mahuga, ülipalju teooriat (et mis asi kelle nägemusse kuulus, aga need olid nii sarnased ju kõik!) ja punkti sai küsimuse eest ainult siis, kui absoluutselt kõik õige oli - nipp oli siis selles, et võis olla määramatu arv õigeid vastuseid!! Ja ma istusin eile päev otsa nii, et iga 10 minuti tagant panin refreshi (Skinneri järgi siis FIRS;P), et näha, kas ma pean seda äkki reedel uuesti tegema hakkama, mis oleks minu jaoks üle jõu, arvestades, et praegu maadlen selle essee/uurimustööga, ja valmis on veerand - tähtaeg on homme, ning neljapäeval on veel kirjandusteooria eksam, millest mul pooled materjalid kadunud on ja ametlik konspekt täiesti kasutuskõlbmatuks osutus:( Oeh, liiga palju lisainfot... igatahes, point on selles, et ma ei pea üldsegi mitte psühhi järgi tegema hakkama, sest sain üleüldse kõige parema tulemuse:D:D Ja koos lisapunktidega, mis ühe mahuka teaduse hüvangu jaoks tehtud testi eest sai, jäi maksimumist puudu ainult 2 punkti:D (Sorry, kui see mingi kekutamise-eputamisena tundub, aga ma olen lihtsalt superüllatunud ja õnnelik!) Kui enne mõtlesin end 15AP kõrvalerialale registreerida, siis äkki tuleks ikka see 30ne välja otsida... Või K. stiilis üldse teisele rongile astuda;)

Ma lihtsalt ei suuda ära oodata, millal reede hommik juba ometi käes on! Pealinnaelu on ülitore küll, aga mina väike maakas vajan vahepeal tagasipöördumist oma juurte juurde e. Tsirku minekut. Ainult kaks "väikest" takistust veel ja mul algab SUVI!:D

Btw.. vot selline on ühe õige mehe CV ;)

CODE11038422079