tükid

Kui päev algab jooksmas käimisega, jõuab lõpuks midagi tehtud ka:) Ma pole ammu nii palju ja põhjalikult koristanud. Avastasin, et köögipõranda väikeste siniste ruudukeste vahed on originaalis hoopis hallikasvalged, mitte beežid;) Ja oli veel muidki kohti, mis polnud varem päevavalgust näinud.. Aga kui siis päev otsa kraamida ja nühkida ja absoluutselt kõik olemasolevad asjad ükshaaval üle vaadata ja kuhugi paigutada, ning alles hommikul nelja ajal lõpetada, siis hästi järgmisel hommikul üheksast jooksma ei jõua:P
Kuigi ma pole siiani tuba päris paigutatud saanud, olen nüüdseks enam-vähem rahul. Vähemalt riiulitega. Ja postkaardinööridega. Aga natuke selline tunne on küll, et tehases läks masin rikki ja pusletükid said sellise kujuga, et mõnes kohas tuleb neid haamriga paika taguda.. Ja siis tuleb välja, et Lumivagekesel on punane müts või midagi sellist.. Sellest on kahju, et mu klaasliblikas vastu maad otsustas lennata ja kaheksaks killuks kliriseda...

Ja oh seda õnne, august ongi läbi.. :(
Ja tunniplaan on kuidagi kummaline. Ja ps ainete aegu pole üldse üles pandud, nii et ma ei oska kuidagi kõike kokku klapitada. Ja üksikute ainete osakondades registreerimine tundub tüütu:p
Ving-ving jah. Tegelikult peaks üldse midagi asjalikumat õppima. Sest ma tunnen, et Jamie'l on õigus.. "But the world don't need scholars as much as I thought..." Ja minust ei saa isegi Shakespeare'i-eksperti, nii et siis pole kohe üldse vaja. Peaks endale päris oma "Naiiv.Super." koopia varuma... või kopsimisaluse vähemasti. Kusjuures, ma nõustun väga sellega, mida lingitud lehelt lugeda saab. Ainult et teist korda pole olnud ja kolmanda jätaks vahele (aga selleks peaks ühe keeletesti tegema, et teaks, mis taseme rootsi keele kursusest kõige rohkem kasu on, aga sain just teada, et need testid on ainult inglise, saksa ja vene keele jaoks, nii et mina pean olema võimeline end ise hindama:S).

Lähen ostan parem sibulat ja pipart.

kolmas kivi päikese eest

Täna sai lõpuks mõned asjad ometi kaelast ära. Viimasena neist ka essee, huuh. Aga päev kulus suures mahus toa sisustamisele ja selleks tarvilike elementide otsimisele. Sain (st mulle pandi loomulikult) kardinapuud niimoodi üles, et pole ohtu, et need üldse enam kunagi kaela võiksid sadada. Laupäeva õhtul saabunud Sugulane tegi klambrieemaldaja abiga mu "tikkudest" kokkumonteeritava veiniriiuli kasutuskõlblikuks. Ja mu toas on nüüd ometi kapp, mis mulle läbi suurte seiklemiste tükkhaaval tuppa toodi ja veel kokku ka pandi, ning riiul, mis Tartus lausa uue läikiva värvikihi peale oli saanud, nii et saan ehk tagasi minnes oma toa lõpuks ära "kodustada". Hundinuiasid oleks mõned veel vaja, ja ka mõned konksud ja nöörid, et lakke kardinaid hõljutada. Aga seinade augustamise koha pealt peaks omanikult nõusoleku küsima.. Kirjutuslaua kohta küsisin lahtisaamisvõimaluste kohta ja ta ütles, et võib selle ära viia küll. Siis jõuan ehk kunagi talvel ka oma veinikorkidest kott-tooli tegemiseni.. Aa, selle kohutava terasest laelambi võtsid poisid ka tsiuhti alla, nüüd saan varsti lambipoodides luurel käia:) Igatahes, loodan, et mu tuba jäävad kirjeldama kardinad, palju istumis- ja lösutamisvõimalusi, kummaline valgus (või pigem pimedus) ja ... kollane:)

Homsest saab vast vabaduses kitsepiima juues õunamahla ja kuivatatud õunu teha. Magamine oleks ka vist hea idee tegelikult. Vaikselt tuleks end ka suve lõpule meelestama hakata..

Aga ühe asja pärast ei saa ma ikka rahu. Kahju.

Tore vähemalt, et nukud Brüsselisse sõitsid:)

"Kill all your darlings"

Mul muudkui kummitab see lause peas. Võimalik, et olen seda siin juba varem maininud, sest eks ta tuleb suht iga kord, kui on mingid dilemmad "loomingulistes" töödes. Ma ei teagi, kes selle välja ütles esimesena. Äkki Ilmar Raagi käest saaks teada...
Igatahes, ma ei taha kuidagi loobuda oma kõige lemmikumast kohast kogu töös, kuigi saan väga hästi aru, et selle teemassesobitamiseks peaks lugejal olema sama võimas seoste tekitamise device peas, kui minul.. Ja üleüldse oleks kogu jutt sobilikum kasvatuspsühholoogiasse, aga ma lihtsalt ei oska oma aju ümber lülitada sellele lainele, kus talle jääks "näppu" need asjad, mida vaja, mitte need, mis teda niisama huvitavad.

Kui kellelgi on efektiivseid mooduseid keskendumishäirete kaotamiseks välja pakkuda, siis palun, öelge mulle ka!

"Kosmose vastas"

Mida kõike inimene ei teeks, et pääseda korrakski esseekirjutamise juurest..
Eile saime A.'ga kokku ja rääkisime igasugustest sellistest asjadest, millest mul varem aimugi polnud. Ja mina mõtlesin, et me kunagi juba rääkisime peaaegu kõigest, kui tööl "vaba aega" oli! Seltskonna täienedes jõudsime lõpuks sinnagi, kuhu kõik teed Tallinnas viivad. Ja oh, mis huvitavaid inimesi ma seal nägin! Lisaks sellele, kellel ühe nelja aasta taguse asja pärast siiani midagi väga hingel on, nii et ta ise minult igasugu asju pärima tuli, põrkasime kokku selle kummalise fotograafiga, kes esmaspäeval minuga samal ajal Tallinna suunas hääletamas oli, ja küsimusele, kui kaua nad juba üritanud on, vastuseks küsis, kas võib minust pilti teha (ok, mu Tagahoovi-Petja ruudulised püksid võisid veits šokeerivad olla).

A. helistas mõni aeg tagasi ja ütles, et M. ja teised lähevad randa. Ilus ilm ja vaba päev ju. Mina, vastutustundlikkuse kehastus, ütlesin, et pean homseks tõesti oma esseega ühele poole saama, nii et jätan selle vahele. Njah.

Aa, 20.august on. Head liputamist!:P

verine varvas ja autod kui kirbud

Festivalidega on nüüd ühele poole saadud, vähemalt minul. Aga avastasin just, et seal, kus on terve augustikuu kõiksuguste festivalidega nii täidetud, et tudengid kolivad sõprade või vanemate juurde ja annavad oma korterid sissetungijatele kalli raha eest elamiseks, asub ülikool, mis on lingvistika ja keele osas kogu UK's kõige tugevamaks hinnatud. Ja et õppejõud kellele ma nüüd ühte esseekest nikerdama pean, on just selles koolis oma doktorikraadi saanud.. Kui ülijulgustav:S

Aga üleüldse pole ma kirjutamislainel. Isegi mitte niisama eestikeelne tilu-lilu ei taha kuidagi välja tulla. Mõtted uitavad pigem tolle linna mäe otsa või ühele soojale maale.

Ma igatsen hullult šokolaadi järele. Selle kindla firma puuviljatükkide ja pähklitega šokolaadi. Neil on nii toredalt muinasjutuline kodulehekülg kuidagi:) Üritan siin Lindat süüa, sest ei raatsi viimast allesjäänud C.'d ära süüa, aga Linda ajab kuidagi südame pahaks. Ja ma pole kuigi kaugele veel jõudnudki..
See essee tekitab stressi. Ja see ka, et kohe-kohe on suvi läbi. Ja et isegi tunniplaan on vähemalt mingil kujul juba ammu välja pandud. Ja see häirib ka, et SEB ei funka nii nagu lubati. Ja et isegi Ryanair ei kirjuta mulle enam iga päev. Muidugi ise olen loll, et siis piletit ära ei ostnud, kui isegi neid Riiast väljuvaid jälle tasuta ära anti.. Tegelt on mu torisemise põhjuseks lihtsalt huuleohatis.

festivalitseja

Sel aastal põhjalikke filmiarvustusi minu käest näha ei saanud. Pole filmid olnud ka midagi ülivapustavat. Kuigi tänane "Tuvike" meeldis mulle oma unistav-realistliku vastuolu ja ilusa taevaga:) Kui see oleks Eesti film, oleks peategelasteks kindlasti Hele Kõre ja Tõnu Oja, eksole (kes näinud, saab ehk aru, mispärast) ;)

Homme-ülehomme Leigole. Alkolett on ka sel aastal minu käpa all:) Loodetavasti pole ma pika pausi tõttu veiniavaja kasutamist unustanud...

Minu vahepealne masendus on hakanud leebuma. Kirjutamine, lugemine, kirjade saamine ja saatmine aitavad palju. Ja tillukesed asjad. Eileöise filmi ajal pakkusid minu kõrval istuvad võõrad mulle kommi näiteks:) Ei ole kõik eestlased kurjad ja endassetõmbunud midagi kui natukenegi üritada! Või on viimasel ajal lihtsalt kommipakkumine moes kui lihtne pettemanööver?:P

väikesed asjad

Minu viimase aja meeleolust võib olla jäänud mulje, et mulle ei meeldi Eestis.. Päris nii nüüd ka ei ole:P Aga selle juurde jään ikkagi, et turistipilguga ringi käies ei tasu "vaatamisväärsusi" mõne teise kohaga võrrelda. Aga nagu lehtedessegi jõudnud, sobib võõramaalastele aja maha võtmiseks küll.
Kuniks päike väljas ja pilved muude maade kohal on paras aeg raamat ja rätik kaasa võtta ning õue maanduda. Ringi kolades avastasin suurepärase ja mitte just eriti täistuubitud muruplatsi/pargi praktiliselt minu maja taga (natuke raamatukogu ja Šveitsi aukonsuli poole), nii et tänase hommikupooliku praadisin end seal. Pärast seda käisin taaskord lennujaamas ja kuna juba sealkandis olin, siis ka järjest ostukeskustes, et leida midagi oma toa sisustamiseks ja kola peitmiseks;) Mitte täielikult tulutu käik.. Ja Sikupilli Walkingus on tööl üks äärmiselt tore neiu, kelle nimesildil laiutas kahjuks vaid ÕPILANE, nii et ma ei saa teda siin nimeliselt hea tunde jätnud teeninduse eest kiita:)
Kodu poole jalutades jäi mulle Tornimäe kandis ette üks mees kommikarbiga, millest ta lahkelt möödujatele konjakikomme pakkus. Et valgusfoorid soodustasid paari lause vahetamist, küsisin, mis põhjuseks on. Tuli välja, et tal olevat sünnipäev, nii et soovisin õnne. Ja uurisin, mil moel inimesed sellele reageerinud on (mul on meie küpsise-eksperimendist meeles, et suhtuti kuidagi kahtlustavalt, Bristolis nähtud saate rahajagamiseksperiment Sydney's oli muidugi veel etem:P). Aga sünnipäevalaps ütles, et ainult mõni pole võtnud, ja seda alkoholi pärast. Hea seegi:) Pärast mind jäi karpi veel kaks kommi.

Homme sõidan Tartuffile. Mitte et seal sel aastal midagi palulubavat näha oleks... Päris viimane film on, aga reedel-laupäeval olen ma hoopiski Leigoga hõivatud.

Start reading a book today.

Tagasijõudmisest saati on mul kogu aeg tegevust olnud ja ümberringi inimesed. Käisin ühel maal, praegu olen teisel. Käisin sünnipäeval/soolaleival, nägin ühte oma minimõõdulistest uutest sugulastest:) Eile õhtul käisin Tätte kontserdil ja pärast väikse seltskonnaga Pirogovil. Kõik on olnud väga-väga tore. Aga midagi on valesti. Sest nendel üksikutel hetkedel autos istudes või voodis lesides vms, kui mul on võimalus lihtsalt mõelda, on ... kurb.
Ma tunnen, kuidas ma ei saa midagi teha. Ja mitte keegi teine pole selles süüdi. Kuigi natuke tundub kogu maailm minu jaoks liiga kuri. Ja üldsegi mitte toetav. Vähemalt siinpoolne maailm.
Ma tunnetan vaikseid kohustusi iseenda ees, mille täitmiseks pole mul piisavalt aega või sobilikke vahendeid või...
Igatsen.

Ja nii ma viivitan ja lükkan jälle vajalikke toimetusi edasi. Ja lähen õhtul GenKlubisse britpoppi kuulama.

Ryanair is my best friend.


Glasgow vetsulektüüri hulgas leidunud kunstikooli kogumikus oli ühel seinal kirjas:
vicky viola
Relationships are kinda like rooms.
If things aren't a little messy sometimes, it's not really
home.

Jeffrey Brown