Hehee, maandusin just Shannoni lennujaamas ja tegin läpaka lahti, et näha, kas mõni meil on tulnud. Loomulikult ei ole! Nimelt on juba mingi nädal aega meilivahetusega jama, nii et arvatavasti ei tea nad täpsemalt, millal ma tulen, kui 23.dal. Hea seegi muidugi, aga ega mul hetkel muud üle ei jää, kui lennujaamas oodata ja vaadata, kas keegi mind omale ei taha:P
Sõit oli täitsa normaalne, ei mingeid jamasid ja istusin akna ääres (jälle) nii et nägin natuke maad ka juba. Ja lambaid:P Londonis lennule minnes oli kohutavalt palju lapsi, nii et tekkis kohe siuke "oooo:)" tunne. See on vist väga lapsesõbralik linn.
Huvitav, kas peaks minema ja küsima igaks juhuks, et mis kell läheb viimane buss Limericki. Ma tean, et mingi poole üheksa ajal lähevad veel kindlasti, aga et kuidas sealt edasi on... Ja mis ma siin üldse tegema peaks - kas on mõttekam ringi kooserdada ja ise kedagi taga otsida või siin istuda ja ringi vaadata. Või käia kusagil kohvikutes ja poodides mööda lennujaama:P

Igatahes, paanikas ma veel pole. Hakkan nüüd hosteleid uurima.

Shakespeare

Tänane väljasõit Strarford-upon-Avonisse jättis väga mõnusa mulje:) See on Williami sünnilinnake, mis meenutas natuke Viljandit, nii oma suuruselt kui olekult, ja omas temast päris head ülevaadet mitme muusemi/maja näol.
Linnake ise oli ka nagu päris. Ses mõttes, et seal olid päris inimesed, kes rääkisid inglise keelt emakeelena, mitte nagu Londonis, kus isegi thelondonpaperi andmetel iga kolmas inimene väljaspool UK'd sündinud on. Sõbralikkus oli alles. Aga juures oli mingi mitteniiautomaatsus. Suhtlus oli personaalsem. Tuli välja, et üks muusemitädi oli Eestis ka käinud:)

Kuna äratus oli kella kuue paiku, et ikka rongile jõuda ja siis mitu tundi loksuda (noh, siin pole see küll kuigi loksumine, aga siiski), siis mitu+paar tundi linnas kolada ja siis veel mitu tundi rongi ja tuubiga koju kolistada, siis ma olen praeguseks suht läbi. Nii et jääb jälle pikemalt kirjutamata. Väga nõrk ikka küll, ma tean. Eelmine kirjutis on ka pooleli ja vahepealsest pole ka rääkinud, sest eile oli õigel ajal server maas, aga jah.. Nii kahju, et detailid nii kiiresti ununevad.

jõuan veel

Palju õnne Beierile ka minu poolt! Ma siin just ükspäev meenutasin teda, kui restorani seinal oli Van Goghi "Cafe Terrace" (mis tal see eestikeelne pealkiri oligi?) ja keegi imestas, et kuidas ma küll pilti vaadates oskan öelda, kes selle autor on...

Ja selle artikli viimast osa "Miks siis?" küsimusest alates räägib ta alati nii suure uhkusega, ju see on piisavalt maitseainetega üle kallatud ja tema ainuke vähegi jugustükki meenutav sündmus..

Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Nii et aitäh talle:) Ja palju roose... :P

T

Mis needus see on siin, et alati on just teisipäeviti nõnda kole ilm? Ülejäänud nädal on justkui ok, mõni päev lausa suviselt ilus, aga teisipäeval on siuke vihm ja külm ja tuul ja..., et ei taha uksest väljagi minna. Täna lõpetab S. kuuest töö ja me pidime pärast seda minema järjekordsele kingajahile poodi, kus tavaliselt järjekordades seismine kolmveerand tundi võtab. Ja siis, kui veel kell liiga palju pole, loodame Stratfordi Theatre Royal Bari elava muusika õhtule jõuda.

Eile tabasin end paaril korral juba kohalikuna tundmast. Näiteks siis, kui ajalehed kaenlas ja kuuma šokolaadi topsik käes pingi poole sammusin. (Jätame nüüd kõrvale selle, et McDonald'sist ei tasu kunagi hot chocolate'i osta, sest nad teevad selle nii kuuma, et lisaks keelele kõrbeb ka kurk ära! Lihtsalt see koht, kust ma viimati mittekõrvetavat ja tõeliselt head hot chocolate'i sain, polnud käeulatuses...)

Teine kord oli siis, kui ühes poes pluusiliste osakonnas ringi vaadates tuli üks tüse tumedanahaline naine minult küsima, et mis minu number on ja mis number on tollel puusil, mida ta käes hoidis. Väikese ehmatusega tema agressiivse temperamendi tõttu puterdasin alguses midagi, aga lõpuks jõudsime järeldusele, et selle konkreetse pluusi kõige väiksem number oleks mulle ikkagi suur, nii et ta asus edasistele otsingutele millegi sinisevärvilise järele.

Kolmas kord oli pärast teatrit Chopsticksist ostetud nuudleid süües mööda pimedat linna metroopeatuse poole jalutades(+tunnelites ja vagunis ka, mis minu jaoks harjumatult võõras ja ebaeetiline tundus). Vaatamata sellele, et ma kasutasin söömiseks kahvlit, mitte pulki, olin lõpetades ülepea rasvane. Pealegi võttis see mul kaks korda sama kaua aega kui S.'l. Lohutasin end sellega, et mu keel ei kannatanud pärast toda kakaoäpardust just paljut ja et S. sööb alati palju ja kiiresti (see on siin juba mingi üle-Londoni nali:P). Kusjuures, koju jõudes tuli meelde, et me unustasime midagi metroosse - paberkoti nuudlikarpidega. Tõeline suurlinna mentaliteet...

Aga nüüd siis teatrist. Juba pileteid ostmas käies tundus koht väga huvitav ja piletimüüja (õrnalt oranžika peaga ligi 35-aastane mees) parajalt muhe. Eile väikese ekslemise järel kohale jõudes ol aga mulje veel ekstra mõnus:) S. tegi pilti ka (mille peale tuldi küll ütlema, et ei tohi, aga mitte sellise tooniga nagu seda Eestis tehtaks, vaid a la "kas te palun võiksite vältida pildistamist":P), nii et kunagi ehk näeb. Etenduse pealkiri oli The Vegemite Tales ja seda on arvustustes võrreldud seriaaliga "Friends". Eks ta natuke sarnane oli ka, aga mitte ülearu. Üldiselt võib öelda, et ma pole ammu nii kohutavaid näitlejatöid näinud :p Esimeses vaatuses mängisid kõik tohutult üle, aga ma võtsin seda rohkem paroodiana ja mitte nii kriitiiselt kui tavaliselt. Pealegi - välismaalased on ju päris elus ka enamjaolt sellised, et vahel tundub, et nad "mängivad üle", kas pole?! Teine vaatus tundus kohati juba lausa väga loomulik, polnud pandud nii suurt rõhku koomikale ja sisse hüppasid ka tõsisemad teemad, ehk ka sellepärast. Ja üldine atmosfäär oli ikkagi väga meeldiv - toredad äratundmishetked nii aktsentide, käitumismaneeride, olukordade kui sõnavara kasutuse poolest:) Teinekordki... ;)

another me?

Täitsa lõpp! Ma rääkisin umbes kaks ja pool tundi peaaegu et võõra inimesega mitteemakeeles eksistentsiaalsetel teemadel:) Diskussiooniks ei saa seda vist nimetada, sest, damn it, eriarvamusi ma ei leidnud.... Tegelikult on lausa kummaline mõelda, et keegi võib sinuga täpselt samamoodi mõelda, olles nii teistsuguse kultuuritausta ja vanusega. Aga kuna tema on saanud seda mõtteviisi kauem praktiseerida, siis pean tunnistama, et ta on ikka waaaay ahead of me!

Tegelikult oleksin pidanud/võinud samal ajal täiesti tundmatute inimeste keskel viienda (noh, 11da) rattana veeklaasi käes loksutada, aga ma pidasin paremaks mitte minna õe sõbra endise korterinaabri 39-dale sünnipäevale. Plaanisin natuke söömise ajal lugeda ja õhtuks valmistasin endale ette filmi "A beautiful mind". Aga nii palju siis filmist:P Kuna M. läks poodi ja B.&N. restorani ja kuhugi, siis olin ma home alone. Ja kuna mulle hullult meeldib nende köök, siis ma vallutasin selle:D Kui olin jõudnud söömise lõpetada ja raamatust kolmekümnendat lehekülge keerata, tuli M. poest tagasi. Ta tõi mulle magustoitu!:D Aga see selleks.. Ma ei teagi, millest jutt alguse sai, aga kuskilt sai ja jätkus ka, sest tegelikult on võimalik igas asjas näha mingit sarnasust oma läbielatuga ja siis sealt edasi arendada, nii et vaikus polnud just kerge tulema.
Aga jah.., lausa creepy tegelt. Nii ei saa ju üldse mõelda midagi, ilma et keegi teaks, mida sa mõtled! :P Aga teisest küljest jälle annab kuidagi energiat oma joru jätkata, kui keegi teine veel samamoodi arvamusel on. Igatahes on mul väga hea meel:D

Ma vist vaatan nüüd ikka filmi ka veel ära, kuigi mõtteainet on niigi päris piisavalt.. Kuna mul on hetkel oma tuba koos oma läpakaga, millel on ka kõrvaklapid taga, siis ei pea isegi kartma, et ma kedagi häirida võiks.

Wii, I'm in London, my English is improving step by step, I'm happy and becoming more outgoing and I found a soulmate! What else could I want from life?! :D

nädal täis

Hakkan vaikselt väsima. Paar päeva tagasi kirjutasime S. tööpakkumise jaoks poole ööni covering letterit, sest järgmine päev oli tähtaeg. Iseenesest oli selle kirjutamine väga põnev - ma sain teada, et ega igapäevase suulise inglise keele oskusest veel ei piisa, et ametlikumat paberit täis kirjutada ja et ses suhtes on koolist midagi ikka kasu ka olnud. S. sai magada 3 tundi ja siis pidi mingi kümme tundi tublisti tööl trallima. Mina, kes ma midagi vajalikku ei tee, pole sellest lihtsalt välja maganud. Imelik on see, et ma ärkan siin alati isenesest täpselt samal kellaajal ehk 9 AM. Mis on minu jaoks vara! Ja siis ma mõtlen, et oleks raiskamine edasi magada ning tulen üles.

Kuna rahvas on päeval tööl, käin üldiselt lihtsalt ise linna avastamas. Eile sai nädalane Oyster otsa, siis pikendasin. Küll ma ikka olen siin kaua! Nagu elakski siin juba lausa.

Viimaste päevade uudis on see, et S. ei otsi enam uut elukohta, sest M. on lihtsalt nii harukordselt hea inimene! See tähendab, et ta jääb siiasamma ilusasse tuppa armsa köögiga majasse toredate majanaabrite juurde!:D Ja hoiab nii närve kui aega kokku igasuguste kuulutuste peale helistamise ja vaatamaskäimiste arvelt. Ja kolimise arvelt loomulikult samuti. Õigupoolest peaksin ma praegu asju pakkima, kui M. nii hea poleks..

teisipäev

Vihma kallab nagu oavarrest. Ja mina olen niigi pidevast tuuletõmbusest kurguvaluga ja tatine. Pealegi pole mul vihmakõlbulikke riideid. Nii ma siis ootan, et suurem padukas mööduks. Juba kaks tundi ootan. Kuigi ega ootamine on täidetud kõige sellega, millele muidu ei raatsi aega kulutada:)

08.10

Äratus oli tunduvalt varem kui numbrid pealkirjas. Sel ajal läks vist juba rong. Aga see selleks..

Kodus tegi S. mulle rikkaliku hommikusöögi - laadungi pannkooke! Ma sõin neid nii kohutavalt palju, unustades, et me väga varsti (põhimõtteliselt järgmise asjana pärast hommikusööki, siin võtab igale poole jõudmine lihtsalt aega) RIBAsse sööma lähme.

RIBA on siis see koht, kus mu õde töötab. Hirmuäratavalt suur maja vapustavalt kõrgete lagede ja saalisuuruste ruumidega. Kuna ma olen teadupärast mugav, laisk ja koonerdaja, siis olen väga harv restoranikülastaja. Seekord aga tellisime kolmekäigulise lõuna, et näha, mida imet nad seal üldse pakuvad. Starteriks oli(st võtsin mina endale) mingi pika ja arusaamatu nimega roog (Hgkdsjahgdgytdnas vutt), mille üle kokk oli sel päeval väga uhke. Pearoaks oli hiiglasliku salatikuhila otsas kükitavad kanaliha viilud äärmiselt vürtsika kastmega. Tuleb tunnistada, et eelroog oli maitsvam. Ning kuna mul oli kõht pearoa ajaks ka kohutavalt täis, siis jäi sellest kahjuks suurem osa alles. (Loodetavasti kokk ei solvunud.) Magustoiduks tellisin mingi traditsioonilise inglise ploomiasja, mis oli täitsa hea, vaatamata selleks hetkeks mittemidagimahutavale kõhule.
Aga söök söögiks, see polnud üldse peamine. Kõige põnevam oli käia kõigis nendes koridorides, kuhu tavaline restoranikülastaja ei pääse. Ja näha kõiki õe kolleege, kes märkisid peaaegu eranditult meie silmatorkavat sarnasust ja soovisid mulle õnne. Ääriselt armas oli, et inimesed, kellega ma juba eelnevatel päevadel kohtunud olin, tulid niisama juttu ajama kui ma parasjagu õde ootasin või nii. Palju positiivseid emotsioone ühesõnaga:)

Seejärel tegime väikese tuuri linnas ja poodides, kust ma ka seekord endale jakki ega jalatseid ei leidnud.

Õhtul koju jõudes sadasid mulle kaela M., B. ja N. õnnesoovid. Mõnelt lausa kingitustega. B. ja N. läksid elutuppa, nii et me S.'i ja M'iga jäime kööki juttu ajama (st lõõpima:P). Kui me ka elutuppa suunduma hakkasime, siis keegi nihverdas midagi ja korraga tuli N. jutuga sünnipäevatordist. See pidi üllatus olema:P No ja tuligi tort! Ja šampanja (mitte vahuvein), mis oli üllatavalt joodav:) Ja oh, nad olid ikka nii toredad kõik:D Kõiki detaile pole nüüd ka vist vaja.. Nii et ei jäänudki palju puudu sellest traditsioonilisest välismaisest sünnipäevast, mida sa kirjeldasid;)

Njah, nii ebatavalist sünnipäeva pole mul veel olnud.

pühapäev

Pühapäevane kava nägi ette Windsori lossi külastamist. I. tuli hommikul vara koos oma meessoost nõbuga meid auto peale võtma ja sõitsime edasi ta naissoost nõbu juurde. Seal oli meile hommikusöögiks mingeid bulgaaria traditsioonilisi lehttaignapirukaid, mille nime ma ei mäleta, ja šokolaadimuffineid tehtud:) Kuna meid oli kokku kuus -4 jutukat ja valjuhäälset bulgaarlast ja kaks eestlast, kellest üks oli esialgu täiesti võõras seltskonnas ja vähemuses ka veel, läksime kahe autoga. Hullult pikk maa oli sinna. Esiteks tuli pea läbi terve linna sõita ja siis maanteel ka paras jupp. Kohale jõudes oli parkimisega ka jändamist.
Lossi sisenemiseks oli vaja pikk piletijärjekord ja turvakontroll läbida. I. indiaanlase välimusega nõbul oli taskus mingi väike nuga, mida ta alati kaasas kannab, talismanina või nii. Ja sellest tuli jama! Võeti ära ja politsei tuli kohale ja pidi mingi paberi täitma jms. Jeerum:S Päris hirmuäratav süsteem, me juba mõtlesime, et nüüd võtavad ta kinni ka veel.

Saime endale audiogiidid kaasa ja läksime tuurile. Ausalt öeldes oleks ma enamat lootnud. Ei olnud erakordset arhitektuurilist ilu, ega ka looduslikku. Kõik see kuninglikkus ja suursugusus, mida telekast näidatud, oli puudu. Aga nüüd on mul mingi templiga paber, millega ma järgmisel korral tasuta sisse saan (kui see aasta jooksul on või nii ja veel mingitele reeglitele vastab). Vaevalt ma kunagi sinna veel lähen, aga kes teab. Audiogiid oli suht paha, mul hakkasid lausa kõrvad valutama. Ja ega seal midagi väga huvitavat ei räägitudki, niipalju kui ma viitsisin-suutsin jälgida. Nii et mulle jääb lootus, et asi oli minu võhiklikkuses ja rumaluses, et ma sealt suurt elamust ei saanud.

Kui me lõpuks kunagi linna tagasi jõudsime, sõitsime jälle teisest otsast välja. I. maja vaatama. Ta peab ka kohe-kohe välja kolima, nii et viimane võimalus. Tegime süüa (nende rahvustoitu, millest osa oli kuratlikult vürtsikas), vaatasime filmi ja läksime tuttu:P

reede-laupäev

Reede
..oli mu esimene päev üksi kondamiseks. Ilm oli ilus ja päike väljas, niisiis istusin bussi ja sõitsin metroopeatusesse. Õigele bussile ja metroole muide;)
Läksin Oxford Circuses maha, et peamisel poetänaval kolada ja kingi-jakki otsida (milleni ma muidugi peaaegu ei jõudnudki, aga vähemalt tean nüüd, et mu jalanumber on siinmaal u 4). Mingis poes oli üle poole kaupadest jõulufännidele, kingitustepoes müüdi kaarte lehmalellepoegadele ("For my brother and his fiancée/ cousin and her boyfriend"). Kõrgema klassi butiikpoodides sättisid gei väljanägemisega mehed Mika laulu saatel riideid kenasti riidepuule. Palju toredaid vaatepilte:)
Bond streetil hakkas üks massaažipatjade müüja minuga juttu ajama ja kutsus õlut jooma, millest ma kenasti keeldusin. Oleks ma aru saanud, mis koht see teine oli, kuhu ta mind veel kutsus, oleks ehk tollele mõelnud veel, aga.. :P Ta imestas, et kuidas ma küll eestlane saan olla, et need pidavat ju kõik blondid ja siniste silmadega olema. Ma jätsin mainimata, et inglaste prototüüp on ka midagi prints Harry sarnast. Ja kurat, padja hinda ma ka ei kuulnud - see kuluks tegelikult ära küll.
Siis käisin suure osa Hyde parkist läbi, vaatasin kuldse Alberti üle ja suundusin mööda saatkondade tänavat Regent parki poole (mis just väga lähedal ei asu). Kuna mul oli palju aega, siis jõudsin otsaga lausa Paddingtoni ja Kensingtoni. Enne S.-ga kokkusaamist ostsin Great Portland Streeti kentsaka ringi toidupoest endale flapjacki(olen oma müslibatoonid nende vastu vahetanud) hamba alla ja kokku saades ostsime Beni juurde minekuks toitu kaasa.
Ben on üks mõnusalt vaba austraallane. Parajalt irooniline, pool maailma läbi käinud ja veerandis pikemat aega elanud. Ta oskab rootsi keelt ka:)
Nende jämmimine tuletas mulle "Once"'i meelde, mille plakatid üksikutes metroopeatustes siingi paistavad. Ma nõuan, et nad seda koos vaatama läheksid! Aga õhtust rääkides - väga mõnus oli. Mõnus muusika, huumor, seltskond - what else would you want in life?! Ja nüüd võib ametlikult öelda, et austraalia inglise keele aktsent on mu lemmik, õigemini see on kõige puhtam ja ilusam inglise keel ilma igasuguste labaste või kõrkide julladeta:) See õige inglise keel.

Laupäeval...
käisime kinos. Koos Miraga, kes on Slovakkiast pärit 31 aastane, aga u 10 a noorem välja nägev tore ja krapsakas inimene. Aktsent meenutas täpselt "Once"ist tšehhi tüdrukut:) Ja muidu olemuselt naiskarakterit "Before Sunset"'ist. Starbucksi hot chocolate ja hubasus, edasiste plaanide arutelu. Samuti väga tore päev.

Huvitav on see, et inimesed siin on hoopis millelegi muule orienteeritud kui Eestis. On settle down'ides hoopis vanemad. Nad on avatud uuele - reisivad, arenevad, õpivad keeli, tahavad teistest kultuuridest teada saada, mitte endale majalaenu kaela korjata vms. Inimesed, kellega ma olen kohtunud on 30+, aga näevad kõik umbes 10 aastat nooremad välja, ei stressa nii palju, kuigi nende elus pole midagi püsivat, mõtlevad teistmoodi. Mulle meeldib, kui on mingi pettumusnoot minevikule mõeldes, samas ollakse õnnelikud, et nii käituti, sest teisiti polnud tol ajal võimalik või oleks nüüd hoopis halvem. Ja kuigi kõik on mulle öelnud, et "Oh, you're so young", sul alles terve elu ees, siis tegelikult ei pea nad oma kauemelatud elu üldsegi mitte vähemväärtuslikumaks või mõttetult kasutatuks, vaid teavad, et nad on selle käigus palju õppinud ja paremateks inimesteks saanud. Või nojah, minu öist tõlgendust ei tasu nüüd päris kullana võtta.. Aga mul on kohutavalt hea meel, et on nii toredaid ja mittekibestunud inimesi:D


Tänavapildist:
Kõik inimesed tänaval on imelikud, mis on nii tore, sest Eestis kõik jälgivad end, et ei teeks midagi totrat, sest keegi ju näeb, aga siin ei huvita see kedagi. Kõik laulavad, millal tuju tuleb, teevad kentsakaid liigutusi või nägusid, ütlevad otse ja valjuhäälselt välja, mis neile vastumeelt on. Inimesed vabandavad ette-taha, on sõbralikud, küsivad teistel, kus miski on, sest 'they're in this together'. Aitavad hädistel plikakestel 27,5 kilost kohvrit üles vedada. Naeratavad, kui sina neile naeratad!:) Ja mõnikord ka siis, kui sina neile ei naerata:P

day 1

Ausalt öeldes ma ei viitsi siia kirjutada väga. On parematki teha:P Õhtul lähme Beni juurde jämmima, homme Windsorisse, pühapäeval kondama ja Miraga kinno ja nii edasi. Kuna täna olen ma päev otsa omapäi, siis klõpsin vast pilte ka, nii et kui kunagi ikka siia kirjutama satun, on mida näidata.


Today's fortune: You are always welcome in any gathering
Jee raight!:P