Eelviimane filmiõhtu

...oli kokkuvõttes vist kõige parem. Seekord olid mõlemad filmid ühtviisi tugevad, kuigi ka kõige sellisemad, milliseid meile iga päev televiisorist näidatakse. Ühesõnaga olen ma vist lihtsalt tüüpiline hollivuudistunud filmivaataja. Eks sellest muidugi kahju ole, aga ega wannabe-filmid, mis üritavad eriti indie'd välja paista on kohati ikka tükk maad kehvemad ja tuletavad meelde "Keisri/kuninga uued rõivad" muinasjuttu, kus kõik ütlevad, et jaaa, väga hea film oli, et mitte näida rumalad.
"Crash" oli väga läbimõeldud, kuid mitteliigairoonitsedaüritava sõnastuse ja tüüpiliste Hollywoodi nõksudega, mis peavad panema inimese südame heldima(nagu näiteks lukuparandaja tütre lõik). Ja panid ka minul. Kui filmi poleks topitud Sandra Bullockit, oleks muidugi parem olnud. Mitte et mul tema vastu midagi oleks, aga sellesse filmi ei sobi nö superstaar-näod. Džungli George oleks ka olemata võinud olla:P Aga mulle meeldib ikka veel see, kui lõpuks tuleb välja kõikide inimeste omavaheline seotus ja pilt tuleb välja.

"Gegen die Wand" oli vaatamata oma saksa päritolule samuti hollivuudlik. Mõnel inimesel on vist sama palju elusid kui kassidel... Selles filmis kasutuselolevad motiivid on kõik juba korduvalt filmideks tehtud. Samas ei jätnud ta ikkagi äraleierdatuse muljet ja võõraste nägudega filme on värskendav vaadata. Oleks tore, kui siis, kui omal elu parandamatult tuksi läheb, võiks lihtsalt sõita Türki:)

Ja täna ongi viimane päev. Filmidega. Ja enne kooli. Huvitav, kuidas ma homme nii vara ärgatud saan:P

Surnuaiaonu

Suhteliselt kohe peale toda sündmust kirjutasin ma üles ühe lühikese lõigukese, millest vist vaid mina ise taban ära selle fiilingu, mis tol hetkel tegelikult oli. Aga sellegipoolest, siin see on: Tulin just praegu surnuaiast tagasi. Oli üks kummaline juhtum. Tegelesime emmega parasjagu haua kallal, kui meie juurde tuli üks mees. Ta küsis, kas võib meile ühe luuletuse lugeda. Luges. Väga pikk ja südamlik luuletus oli. Ta luges seda peast ja kui emme pärast küsis, kelle luuletus see oli, siis ta vastas, et see on läbi tema tulnud, et ta teiste luuletusi niimoodi ei loeks, aga et kas seda ka päris tema luuletuseks saab pidada... Ja luuletused(ta luges pärast veel kaks) olid tõesti igati head, nii sisuliselt kui riimilt. Ja kogu see olukord oli kuidagi meeldejääv... Pärast paistis prügikastist okste ja mulla vahelt kilekott kollase naerunäo ja sõnaga "Täname!".

Ütlen veel nö selgituseks, et see oli suht hilja õhtul(kusagil 22-23 paiku), kuid nagu juuniõhtule kohane, siis pime veel polnud, sellegipoolest liikus surnuaias vähe rahvast. Ja seda meest olen ma hiljem korduvalt linnas näinud. Ma ei tea, mis on tema lugu, aga kujutlen, et ta käis tookord oma naise ja väikese poja, kes olid autoõnetuses vms hukkunud, haual. Ja et ta käib seal peaaegu iga päev ja nii juba umbes kuus aastat. Aga see on juba minu loodud muinasjutt...

Tea-Ter

Käisin siis kähku Vanemuises ära. Mõtlesin minna juba laada alguseks aga see oli mulle vist liiga hommik :P Nii et läksin siis selleks ajaks, kui majas ekskursioon algas. Jube palju rahvast oli ja siis jagati kuidagi gruppidesse aga need olid ka tobedalt suured ja kõik liikus nii aeglaselt, et eriti midagi ei näinudki. Peale ringkäiku oli terrassil planeeritud teatrikülastajate konverents aga vihma sadas ning see kadus kuhugi keepide müümise ja vihmavarjude avamise varju ära. Ega ma eriti targemaks ei saanud küll aga samas ei tekkinud ka negatiivseid emotsioone, et aeg oleks raisatud. Peale seda läksin tipa-tapa vihmasajus koju ja ostsin endale tee pealt kampsuni. Umbes tunni aja pärast tuleb uus jalutuskäik, seekord suunaga sinna, kuhu eile ja üleeile ja üleüleeile ja üleüleüleeile. Päris kurb, et täna juba eelviimane FFi päev on. Samas, siis saab õhtuti jälle raamatut lugeda:) Homme tuleb kooli õpikute jätele minna? Oioioi.. REEDEL ALGAB VIIMANE KOOLIAASTA!!
Muide, täna oli Vanemuise ekskursioonil too onu ka, kes mulle ja emmele ükskord surnuaias luuletusi luges. Ta tuli küsima ka, et kas ma olen see, kes emaga..Ma ei lasnud tal lauset lõpetada, sest oli ju ilmselge, mida ta küsib ja ütlesin, et olen küll. Siis ta soovis mulle ilusat kooliaasta algust. Mulle lähevad sellised asjad väga hinge.

PS! Head tüdrukud ei huvita kedagi, pahad tüdrukud on aga täna õhtul Kanal 2's. Küll mina olen ikka hea tüdruk siis...

Eile-täna

Vaatamata sellele, et mul tuju halb oli, läksin siiski Raekoja platsile. Ja õigesti tegin. Olid sellised easy watching filmid. Esimene oli Vom Suchen und Finden der Liebe, mis oli natuke absurdikas ja mulle täitsa meeldis. Aga võib-olla oli see eilse tuju süü. Teine film oli Bride&Prejudice, mis oli täielik Holly-Bollywood aga kuna me naabrinaisega juba õiges konditsioonis olime, siis läks see meil kommenteerides ja naerdes päris lõbusasti. Etteaimatava lõpu mitteteostamise ja Gilmore'i tüdrukute osatäitja eest lisapunktid:P
Tänaseks olen ma päris turtsuv ja aevastav jooksva ninaga ja uduste silmadega, nii et õhtul võiks paksu teki kaasa võtta ja loota, et on sama selge ilm nagu eile.
Kella kahest alates kavatsen täna Vanemuises tolkneda, polegi kunagi korralikult lavatagustes soppides kolada saanud, nii et täna loodan ekskursioonile saada. Äkki saab odavalt mingeid pileteid ka. Viimasel ajal olengi juba täiesti teatrivõhikuks jäänud/saanud. Tuleb taastada endine süsteem- kord nädalas teatrisse. Aga nüüd tahaks süüa saada..

Try again

Arvutil on vist täna sama sitt tuju kui minul. Vabandust muidugi väljenduse pärast, aga ta logis ennast just siis välja, kui mina olin oma kirjutise lõpetanud, kuid veel mittte salvestada jõudnud ja kõik kadus ära. Nii et ma uuesti ei hakka kirjutama. Ehk oligi hea, et too sissekanne üles ei saanud, liiga palju vingumist ja hädaldamist. Ma hakkan vist fatalistiks muutuma juba. Või siis jälle. Vahepeal ma olin juba täiesti teist meelt, aga nüüd jõuan jälle sinna, et mõned asjad lihtsalt juhtuvad ja kui ikka ei lähe nii nagu mina tahaks, siis ehk Saatus, või kes ta nüüd ongi, tahab teistmoodi ja teeb nii nagu tahab. Aga esimene sissekanne oli sellest, kuidas mul täna ertiti üksik tunne on.
Ja kadunud sõprade sõpru poes näha on väga tore küll.
Inimesed, vastake oma telefonidele, isegi siis, kui mina helistan. Ja tegelikult võib minule ise ka helistada!

Nagu välismaal 2

Täna on esmaspäev, onju? Järelikult oli eile pühapäev:) Ja pühapäeva koha peal leidub tARTuffi kavas esimese filmina "Bonnie and Clyde". No mina ei mõista selle filmi fenomeni! Loomulikult on väga võimalik, et mina olen lihtsalt väga rumal. Aga no tõesti, vaadata 111 minutit sellist filmi, on suhteliselt suur ajaraisk. Ehk polnud 1967.aastal palju nö tapmise-tagaajamise filme ja "B&C" on lihtsalt ajas oma "väärtuse" kaotanud, kuid ma siiski ei mõista, et tal võis tol ajalgi mingi väärtus olla. Kuigi jah, tänapäevalgi on palju inimesi, kes naudivad sellist jama.. Minul tekib aga paratamatult mingi üleolev suhtumine sellistesse totrustesse ja muigama paneb hoopis see, kui mõni inimene tõesti naerab filmis esinevate naljade üle. Sama sündroom, mis füüsika tunnis "MacAivarit" vaadates.. Mäletad?

Eile läksime Raekoja platsile neljakesi, esimese filmi järel läksid pooled meist koju ja asemele tuli minule võõras suhteliselt ebakaine seltskond, kelledest osad olid järgmist filmi näinud ja kommenteerisid valjuhäälselt toimuva jubedusastet. Nii et filmi algus, mis oli juba kvaliteedi poolest väga ähmane, pime ja raskestijälgitav, jäigi praktiliselt nägemata. Aga ehk ongi parem. Teadmiseks, et teine film oli "Irreversible" - 2002. aasta prantsuse film. (Kuidas seda rõhumärgiga e'd saigi??) Oli päris võigas küll. Ja isegi siis, kui umbes 15 alguseminutit nägemata jäi! Mõnda aega oli raske pihta saada, mis seal toimub, aga lõpuks oli vähemalt filmi ülesehitus selge. Ja selles filmis oli isegi mõni iva sees, mitte nagu eelmises. Taaskord tekkis mul küsimus, et millega ikkagi meelitatakse näitlejaid sääraseid rolle mängima. Või on kuulsuseihalus mõnes hinges tõesti nii tohutult suur..?

Peale filmi lõppu asusime väikeste viivitustega koduteele, mis 1/3 tandemist minu arvates natuke liiga käänuliseks osutus.

Loodan, et täna on subtiitrid loetavalt paigas, sest ma tõepoolest pole võimeline hiina ega ungari keelest aru saama..

Nagu välismaal

Teen kiire kirjutise eilsest esimesest tARTuffi-õhtust. Mina läksin kohale täpselt avamise ajaks ehk siis 20.30, nii et varasemaid sündmusi ei tea, kui üldse midagi toimus. Avamine oli nagu rohkem rahva kogunemiseks mõeldud, esines üks Viljandi kultuuriakadeemia jazzbänd, Hannaliisa Uusmaa/Chalice ja kõnepidajad Laine Jänes ja Tiina Lokk.

Mina läksin üksi, nagu olin varem plaaninud ja potsatasin kuhugi tagapoole sellisesse ritta istuma, kus kedagi veel polnud. Esimese filmi alguseks kogunes rahvast päris palju ja võõristavad eestlased olid sunnitud ka üksteise kõrvale istuma. Isegi mina sain endale naabrid:) Ja ma avastasin, et ma pole sugugi mitte viimane vaba ja vallaline inimene Tartu linnas. Igatahes, kui film algas, siis oli rahvale suureks üllatuseks see, et subtiitrid olid rootsi keeles:D Mina loomulikult rõõmustasin selle üle, et sain filmi kuulata inglise keeles ja lugeda rootsi keeles. Paljud (eriti vanemad) inimesed lahkusid, nagu ka üks minu naabritest, kuigi tegelikult olid rootsikeelse teksti all ka eestikeelsed subriitrid (selguse mõttes ütlen parem, et osaliselt kattis rootsi keel eesti keelt, kuid osaliselt asetses eesti keele kohal). Igatahes oli eestikeelne tekst suhteliselt kehvasti loetav ja ma parem ei üritanudki, sest ega see siis mingi teaduslik dokumentaal polnud, et aru ei saaks.

Kui tehnilisest kvaliteedist rääkida, siis heli oli täitsa hea, pilt oli tänavavalgustite tõttu kohati liiga hall. Aga mis ma ikka nurisen.

Nüüd filmi juurde ka. Kui sa oled seda filmi ( "Me and You and Everyone We Know") näinud, siis tead, millest ma räägin ja ma ei hakka otseselt sisukokkuvõtet tegema, vaid mainin niisama paar asja, mis mulle meeldis ja ei meeldinud. Ausalt öeldes meeldis mulle selle filmi puhul just täiskasvanute liin, mitte laste oma, kuigi väikese neegripoisi osa päris lõpus pargis kohtumisel oli ka tore. Mu selja taga rääkisid ühed neiud peale filmi lõppu omavahel ja üks ütles, et talle ei meeldi see, et kõikidesse nö kultuurfilmidesse topitakse laste seksuaalne väärkohtlemine. Ausalt öeldes olen ma temaga suht nõus, eilne film näiteks oleks ilma selleta parem olnud. Siiski ei kumanud üldiselt sellist taotletud kunstipärasuse tekitamise maiku läbi ja film oli nauditavalt armas. Ma ei tea, kas see just nii mõeldud oli, kuid minu jaoks oli peategelaseks too kunstinaine, kes vanuritaksot sõitis. Tal olid ikka päris geniaalsed ideed kohati. Minu lemmikkoht filmis oli too, kus ta tegi videot papudest(ühel oli kirjas You, teisel Me), mis liikusid vahepeal üksteise poole, siis pööras näiteks You selja aga Me ei keeranud ja mõne aja pärast Me tüdines ja läks ka oma teed, kuid siis pööras You end jälle Me poole jne jne. Ma pole kunagi osanud selliseid asju arusaadavalt ära seletada..:P Igatahes oli selles iva.

Oioi, teisest filmist ma ei jõuagi eriti rääkida. No too meeldis mulle ka vähem, sest selleks ajaks olin ma suht ära külmunud(rahvas läks enne teist filmi koju) ja selg valutas(kuigi olid päris head seljatoega toolid), nii et ma ei suutnud eriti keskenduda(põhjuseks võib olla ka mu ajaloovastuvõtmatu aju muidugi..) ja filmi vaadata, vaid jälgisin rohkem, mida inimesed teevad ning ajalugu pole ka mu tugevaim külg. Sellegipoolest oli "The Lost City" väga stiilne film ja ma väga maha teda ei teeks.

Kui "Kadunud linn" läbi sai, siis läksin bussipeatusesse, sest, taibu nagu ma olen, ei uurinud ma enne linnaminekut loomulikult marsaaegu. Ja tuli välja, et viimane marsa läheb 23:... Ja filmi lõppedes oli kell peaaegu kaks.. Nii et väike valevorst tegi kiire taksosõidu. Kuna ma polnud, nagu avastasin, varem üksi taksoga sõitnudki, siis ei teadnud ma loomulikult telefoninumbreid ega midagi, aga õnneks kimas neid pimedas Tartus omajagu, nii et sain helistatud. Esimesel numbril öeldi, et pole ühtegi taksot välja saata enam. Siis mõtlesin küll, et tipa-tapa on küll tore koju minna. Aga 02:26 olin juba kodus teki all.

Time to go!

Neljapäev

Tänasest ma väga rääkida ei viitsi. Üldiselt on käsil kila-kola koristus mitmel pool korraga ja kodus pole jõudnud suurt midagi ära teha. Köögi laud on ühtlase kihina kaetud hetkel tühjana seisvate kappide sisuga ja välisuksest sisse astudes põrnitseb siiani vastu vana pliit, mis ootab kannatlikult reisileminekut. Minu tuba ei ole kohe üldse valmis kooliminekuks ja ega seda ole ma isegi. Ma parem ei mõtle mis kuupäev täna on. Või et täpselt nädala pärast lähen ma magama ja pean ärkama kellatirina saatel, et jõuda meie viimasele aktusele.

Aga päris kõik pole veel kadunud. Laupäeval tulevad Raekoja platsile ju filmid. Ma pole veel kava uurinud, aga igatahes tahan ma mõndagi neist näha. Eriti veel arvestades, et OmaDraamal seekord just palju vaatamisväärset(millele veel pileteid saaks) ei ole.

Muide, oled sa kuulnud ansambli Neljapäev laulu "Punane müts ja punane mantel ja jääkülmad käed"? Pealkiri vist tegelikult nii pikk pole, midagi punast oli, aga ma ei mäleta, kas müts või mantel. Igatahes on see jubedalt tolle The Selfishi moodi, mille kolm lugu mul kunagi üheksandas teada olid. Kahe pealkirjad tulid meelde(Mäest alla, Reede 13), kolmandat ei suutnud tuletada. Nii et, võid mullegi öelda, kui sul peaks see meeles olema.
Aga tegelikult pole minust veel raadiokuulajat saanud:) See oli lihtsalt tolle õnnetu aknavärvimisseansi ajal, kui üks kass meie aknalaual oma käpatempleid vajutamas käis.

Ütle mulle mõned head sünonüümid sõnadele muide ja igatahes. Mul saab suu juba tühjaks.

Plaanimatuse saavutused

Pärast teisipäevast loputust lõid väikesel vanainimesel vanad liigesed taas logisema ja olemine oli üldiselt väga kehv. Mul oli üle pika aja palavikutunne ja tahtmine vaikuse, rahu ja poputuste järele. Kuigi õde-venda olid sõitnud Tallinnasse, et järgmisel hommikul varakult laeva peale jõuda, oli kodus kuidagi pinges olemine ja ma otsisin võimalusi, et minna välja kondama. Ettekäändeid oli mitmeid ja nii ma siis käisingi üksiti ka poes ja tegin pika tiiru ja istusin mõnda aega pargis. Imelikul kombel oli liikvel niivõrd vähe inimesi, et ma võisin täiesti häirimatult vihmasel pingil kössitada ja ümiseda, isegi laulda. Rändteatri ajast olid mul mitu laulu kummitamas ja telgiööl sain veel teist samapalju kummitusi juurde, nii et ega ma eriti koju ei kiirustanud. Kui ma lõpuks minema hakkasin, avastasin, et tee, mida mööda ma küll ammu käinud polnud, kuid alati pargist kodupoole läksin, oli kinni pandud. See on see, kui kunagi pole aega oma kodu ümbruses ringi kolada. Ühe mitmekordse korterelamu ehitust märkasin ka alles siis, kui maja juba peaaegu valmis hakkas saama. Jah, tähelepanelik Suule... Igatahes, kui ma ukseni jõudsin, lugesin silti, mis teatas, et järgmisel päeval on 11st-17ni vesi ära. Ja mina mõtlesin just pikalt vannis liguneda! Nii et ma läksin siis vanni asemel hoopis Tallinnasse. Tallinnasse nimelt seetõttu, et mu õde-venda on niisama tobud kui mina ja olid alles hommikul avastanud, et õhtust bussi kolmapäeviti enam tagasi Tartusse ei sõida ja kuna on väga ebaratsionaalne sõita nii pikk maa maha lihtsalt niisama, siis me otsustasime varem minna, et saaks ka valges linnas jalutada.

Sõitsimegi peaaegu kohe peale mu ärkamist välja, umbes kella kahe ajal siis:) Tee peal käisime Adavere poest läbi ja issi ostis jubedas koguses komme, mis hiljem mitmetel isikutel südamele hakkasid. Kõrval olevast poest ostsin mina mõned vihikud, milliseid ma pole mujal müügil näinud. (See on mul juba kutsehaigus:P) Ja siis sõitsime edasi.
Päris tüki maa pärast nägime silti Saueaugu 12. Võhikud nagu oleme, ei juurelnud me esialgu eriti pikalt tõenäosuste üle ja pöörasime kitsale kruusateele. Etendusele me minna ei kavatsenud, polnud pileteidki(kuigi ehk oleks mu erakordne sarnasus oma õega ja mõningased varemased kokkuleppelaadsed jutud ka aidanud). Kui 12 km oli sõidetud igasuguseid käänamisi-väänamisi, jõudsimegi Saueaugu külasse. Selles külas oli vist umbes neli maja:D Aga seal olid mingid mänguväljakud ja kiik ja ühed lapsed jändasid hularõngaga. Me sõitsime natuke edasi-tagasi aga polnud mingit märki teatritalust ega punasest sajajalgsest autost, mis nüüd Kasterpalu kasutusse läks. Küsisin(kujutad ette, mina!) isegi laste käest, ega nad ei tea, kus võiks olla teatritalu, aga nad ei teadnud. Õige kah, et ei teadnud:P Nagu sa võid juba järeldada, siis selgub peagi, et Eestis on vähemalt kaks Saueaugut! Kui mitte rohkem. Me targad loomulikult korralikku kaarti kaasa ei võtnud, polnud ju plaanigi kuhugi ekslema minna, ja vana kaart oli piisavalt segane, et mitte midagi üles leida. Ma polnud nagu varem mõelnud ka, et kus See Õige Saueaugu asuda võiks, teadsin vaid, et kusagil põhjapool - Lääne-, Rapla- või Harjumaal. Aga seegi meie oma Eestimaa, mida ma kohe üldse ei tunne. Nägingi jälle midagi uut:)

Ilma edaspidiste sekeldusteta jõudsime Tallinnasse. Ma olen üldjuhul peaaegu et tallinnavaenulikkus ise, aga seekord ma nägin ka täiesti ebatallinlikke kohti ja leebusin pisut. Käisime seal kuskil Nõmme kandis suusahüppetorni, Sarviku ja krokodilli kuju, Glehni lossi juures - issi rääkis lugusid oma TPI ajast, mil ta oli palju sealkandis ringi liikunud. Seal oli ropult palju tervisesportlasi, ma poleks arvanudki, et tallinlased nii aktiivselt elavad. Mingi põnev nurgake tiigi, ronimisvõrkude, trossisõidukite ja igasugu muude atribuutidega oli ka sealsamas mäe all. Igatahes olime meiegi oma päevase spordinormi täitnud mäest üles-alla/edasi-tagasi ronimisega. Eriti sobilikes ja ohututes treeningrõivastes veel muide, kui seelik ja lahtised plätud seda on:)

Edasi läksime vist Pirita poole, mitte et mul oleks aimu, kus mingi linnaosa teise suhtes asub.. Ja see hajevilolek mind Tallinna puhul kõige rohkem häiribki. Vaesed lapsed, kes peaksid Vanalinnast koju Piritale jalutama... :S Anyway, sõitsime laululavast ja kloostri varemetest mööda ja suundusime teletorni poole. Metsakalmistul käimise otsustasin jätta järgmiseks korraks ja selleks kohe korralikult aeg varuda. Tee ääres olid mingid järjekordsed tikutopsitehased - ma nimelt leiutasin kogemata uuselamukooslustele sellise nime. Ausalt öeldes tundub mulle, et ma võin midagi kapitaalselt sassi ajada. On kõik see ikka Pirita kandis, millest ma räägin? Kui ka pole, siis mere äärt mööda tagasi sõites käisime laevukeste nimesid lugemas. Stefani, Lady Bird, Leila, Samsung:P Siis sõitsime veel jupikese edasi ja platseerusime Lillepaviljonist üle tee (vist). Seal on mingi pikk tee, millel ratturid ja rulluisutajad edasi-tagasi vuhisedes õhtuid mööda saadavad. Mitmed noortekambad, üks jalgrattur, kes arvas, et rattaga vee sees sõita on kuidagi kasulikum kui asfaldil, üks mediteeriv neiuke, väikemees, kes oli oranži lipukese ja abiratastega jalgrattal oma vanematest ette kimanud ja istus potsatades pingile neid ootama, rulluisutav blondiin "Lihtsast elust"(mida ma ei näinudki, nuuks), nuumatud ärikad, kes samuti veerema on saanud, ...., ... - ühesõnaga põnev seltskond. Ja taevas oli selleks ajaks juba pastelselt siniroosa:)

Järgmine peatuskoht oli Linnahalli parkla, kust saab tipa-tapa näiteks Katkenud elu juurde ja edasi Vanalinna. Vanalinnas midagi erakordset ei juhtunud ega toimunud. Käisime pika tiiru ära ja mulle tundus, et selle jooksul ma möödaminejate suust eesti keelt küll ei kuulnud. Nukuteatri hoovis oli vist Romeo&Julia proov, seda oli Stenbocki maja platvormile ka kosta. Mõtlesin, et lähen mõni päev kuulama:P

Viimaks jõudsime ka sadamasse, kust ma haarasin kohe mõned Tallinna tutvustavad voldikud, mis hilisemal vaatlusel osutusid suht jamadeks. Enne trepini jõudmist suutsin ka telefoniraamatut lapata aga seal ei paistnud silmatorkavalt kummalisi nimesid. Meil oli veel laeva saabumiseni aega ja istusime kakaod jooma. Seinal olid Pindi kinnisvara pakkumised. Tallinnas on ikka nii toredad hinnad, ma ostaks endale küll kohe tolle kahetoalise korteri kesklinna, mille hind oli vaid 2 860 000.- Väga äge, kui näiteks noored inimesed nii edukad on, et jaksavad endale mõne sellise soetada. Aga ma jääksin siiski Tartusse:) Igatahes jõudsin varsti peasüüdlased ka laeva pealt maha ja mõne aja pärast hakkasime reisijuttudest tungil autos sõitma. Koju jõudsime vist umbes kella kahe paiku, kõik olid väsinud ja reisimuljeid rohkem ei jagatud, otsustati une kasuks. Ma juba kadestan neid inimesi, kes kohe voodisse vajudes magama saavad jääda. Mina vaatasin veel 5.44 kella ja ootasin Matit.

I know what you did yesterday..

Eelmisest nädalast pole praegu aega kirjutada, ehk kunagi tagantjärele. Woody Allen tuletab mulle vast hiljem meelde, millest tahtsin kirjutada.

Jõudsin äsja tagasi ligi kahekümneneljatunnise vahelduva eduga kestnud duši alt. Koos Katriniga tagasi lirtsudes nägime välja nagu kaks pooluputatud Quasimodot. Aga üldiselt oli tore ja isegi neljatunnine uni pole eriti valuliselt tunda andnud.

Lühikokkuvõte: Kolm eriliselt taibukat neiukest seavad kohe-hakkab-sadama-ilmaga sammud matkaraja poole, kaasas telk, kümme toosi tikke, pudel süütevedelikku ja natuke kõhutäidet. Viiekilomeetrise raja kolmandal kilomeetril tundub, et peaks telgi püsti panema, et mitte padukat kaela saada. Nii toimitigi ja jäädi võrdlemisi kuivaks, kui välja arvata kaks poolniisket magamiskotti, ühed teksapüksid ja vähemalt üks käekott kogu selles asuva kraamiga. Aga vähemalt sain ma endale niisutatud salvrätikud:D

Suurema vihma möödudes tuli tahtmine tuld saada ja algas meie lõkkesüütamismaraton. Nagu arvata võib, on meil hulgim kuivi oksi ja lademetes vanu ajalehti kaasa võetud! (See oli nali muide;) Lõkkesüütamine läks nagu veetatult ja helistasime neljandale näitsikule, kes pidi hiljem meiega liituma, et ta võtaks veits ajalehti kaasa lisaks nendele asjadele, mida me poest lisaks soovisime. Kui neljas kambajõmm kohale jõudis selgus tore tõsiasi, et ajalehed koos temaga igatahes ei tulnud. Aga ega sellest suurt häda polnud - avastasimegi, et on võimalik ka kümne toosi tikkude ja pudeli süütevedelikuga siiski lõkkevaba püsida :) Idee, paluda härra Oksal kuival kujul ja põlevana kohale ilmuda, ei leidnud kahjuks poolehoidu. Kaasasolnud viinerid kadusid kõhtudesse ka täiesti ilma küpsusastet muutmata. Samal ajal toimus lõbus (vähemasti minu jaoks) jutuajamine, mille käigus üks tänastest Quasimododest teisele muuseas teatas, et sel ajal, kui tema joob (gaseeritud vett!), ei tohi nalja teha. See sai mulle nüüd selgeks, vähemasti kuni järgmise kohtumiseni.

Anyway, kes viimasena tuli, see esimesena läks ja haaras veel ühe ohvri kaasa, nii et niiske neljakohaline telk sai täidetud vaid kahe heatujulise preilnaga, kellel jätkus põnevaid lugusid elust ja inimestest kuni kella neljani. Kuid enne kui me tõeliselt soonele saime, toimus veits actionit ka:) Kui me parasjagu eimäletagimillega tegelesime, ilmusid välja auto tuled ja selgus, et meil on oodata naabreid. Või siis hoopis külalisi. Mokalaadale sai ligi pooleks tunniks paus tehtud ja telgis varitses samasugune meeleolu kui Tom Sawyeril toda indiaanlast luurates. Kuna me telgi "ukse" lukku polnud kinni tõmmanud, siis võisime läbi sääsevõrgu piiluda, mis jõe ääres toimub, kuid näha polnud muud kui suuremahuline auto(eks ma mõtle kunagi välja, mis marki ta olla võis), mille numbrimärgi me üles kirjutasime (juhuks kui homses ajalehes peaks olema uudis Emajõe ääres toimunud tapatööst vms). Igatahes ei näinud me, mida need inimesed(keda oli vähemalt kaks ja kellest vähemalt üks oli mees:P) seal sebisid ja asi tundus kuidagi kahtlane. Kell oli kusagil pool üks öösel, muide. Tegin järelduse, et on kaks võimalikku põhjust nende sealviibimisel: nad uputavad laipa(mis on eeldatavasti tingitud meie telekanalite rohkearvulistest kriminaalsarjadest jms) või püüavad kala. Aeg-ajalt oli kuulda kummalist heli, mis meenutas väga klaasinoa tera lahti tegemist, kuid võis ka kuuluda õngevarustuse kerimisele. Tundus kahtlane, et nad nii lühikese aja jooksul oma kalad kätte oleksid saanud, nii et jäi vaid üle loota, et teine variant sobib:) Väikesed Sherlockid telgis võisid rahulikult hingata ja mõne hetke pärast jätkuski jutuvadin veel elavamalt kui enne "suursündmust".

Ma avastasin alles hommikul, et üks puu, mis meie lõkkeplatsile kõige lähemal paiknes, oli punase värviga koos ja koor tõsiselt noaga vigastatud. Ma usun küll, et varsti saab Postimees endale hea loo. Ma võin oma abivalmi käe ulatada ja neile auto numbrimärgi ju öelda aga...

Hommikusöögiks jätsime vett ja leiba, tomati ning paki kartulikrõpse, millele me hallil hommikutunnil otsa peale tegime. Üritasime telki veidi kuivemaks saada, kuid otsustasime, et on parem ta poolniiskelt sisse pakkida, kui oodata, kuni ta uue vihmahoo käes kuivab. Seda me ka tegime ning asutasime end siis minekule, toppides endale kogu kupatuse kaela ja kõige peale kilekeebid. Üldkokkuvõttes polnud neist just suurt kasu, koju jõudes olin vähemalt mina küll märjem kui pesust tulles. Siinkohal ka väike soovitus: ära kunagi pane mängi papusid palja jala otsa, et neid siis kanda nii kaua kuni hõõruma hakkavad!

Ärajooksikud, kes pidid meile öösel paar korda helistama, seda siiski ei teinud, kuid hilinemisega saime kätte SMSi, kus oli kirjas, et kusagil põõsas varitsevad autoga kaks kahtlast meest:P Või vähemalt midagi umbes sellist. Tänan sellegipoolest hoiatuse eest!
Kui mul mõni põnev pisiasi meelest läks, siis mälu taastumise või asjaosaliste abi korral üritan ta siia kirja panna ja võib-olla isegi mõne klõpsutuse tagajärje väljanäitusele panna.

Loodan, et järgmine kord jõuavad kohale ka need kambajõmmid, kes hetkel Eestis ei viibi või mõnel muul põhjusel kohale ilmuda ei saanud/viitsinud. Ja eriliselt tore oleks, kui ka oma reisimuljeid ja fotosid teistega jagaksid.

Nüüd tahaks sooja teed, pehmet patja, niisutamata salvrätikuid ja mõnusat kalli-kallit. Aga homme võiks uuesti minna küll:D Kes kaasa tuleb?

Aga kõigepealt panen oma vettinud telefoni laadima, ta vaeseke köhib ju päris koledasti.

Viimasel ajal...

..on mul saanud harjumuseks väga tihti Abakhani külastada. See pole iseenesest üldsegi mitte halb, aga tavaliselt ma ei lahku sealt midagi ostmata. Et kõiki neid kangaid ära kasutada (ja mitte tolmulapina), peaksin ma kibedasti-käbedasti õmblema hakkama. Õmblusmasin või mootorsaag, jah, that's the question.

Üks mittemärkimisväärselt eluaegne harjumus on õhtuti söömine, või noh, mis õhtu see kell üks enam on. Selles osas pean natuke tänama ka oma kaaskorterlasi, kelle eluviis mind paratamatult mõjutab. Hetk eilsest õhtust: "Kui keegi ütleks mulle, et ära õgi seda, siis ma ei õgiks ka." - "Söö, laps, söö!" Ja nii ma siis sõin.. :P

Lisaks nohule on mind jälle kiusama tulnud teatrinakkus. Eile käisin Palamusel V.Märka/R.Adlase "Sabani sõlmes Lutsu" vaatamas. Mõned naljad olid üllataval kombel isegi vaimukad ja üldmulje jäi suht positiivne aga üldiselt hakkab selline paroodia ja muu jamps juba vaikselt üle viskama. Ma ei ütleks, et kui publik naerab, siis on hea etendus. See kehtib väga harva.
Täna lähen juubelile. Tead küll, kelle;) Ja seda tead ka, et 100-aastaseks saab. Eks ma saaks poole kõrvaga seda koduaknastki kuulata, aga kui on võimalus näha ka, siis tuleks ikka vaadata. Loodan, et mul ei tule tahtmist silma looja lasta.

Ja homme siis taaskord Rändteatrit vahtima. Sel korral siis Viljandisse. Viljandisse polegi peale Silja lõpetamist enam jõudnud. Aga mis suvi see siis on, kui korralikult Viljandiski käidud pole? Nagu Sa, mu ainuke loodetav tarbija, lugeda võid, ei läinud mu Tallinn-Haapsalu-Pärnu-Viljandi-Tartu plaan just päris nii nagu mõeldud oli.
Muide, ma olen ka selle sajajalgse punaka autoga sõitnud!

Esmaspäeval lähen ma jälle mõneks ajaks maale. Aga mul on telefon kaasas, kuigi ma võtan teda vastu vaid õhtul üheksast kümneni ja juhul, kui ma su numbrit näen. Ma ei saanudki teada, kes tookord helistas:P
Igatahes, kui sa Marcellist ja/või Pariisis tiirutamisest ära tüdined, siis I'm happy to get you back :)

Epu vs Äpu - ise näete, kumb võitis

Otsustasin oma kahevahelolekuperioodi vähemalt ajutiselt lõpetada ja siia siiski midagi kirjutada.

Siiani olin ma salajane nuhk, kes ahmis karistamatult teiste (ja eriti võõraste) inimeste eraelu, kuid nüüd hakkas süütunde haamer juba kõrvulukustavalt kopsima. Kas pole kuidagi paha võtta/saada midagi, ise vastu andmata? Nii et mul on väga üllad eesmärgid! ;)

Ja ausalt öeldes olen ma kade(öelge see parem sõna, palun!) nende peale, kes on alles teada saanud, mis see blogi üldse on (praegu meedia haibib ju korralikult) ja juba toksivad oma kirjutisi sisse, aga mina olen juba pääris tükk aega teiste blogisid lugenud. Omanikutunde riivamine:P

Ja mulle ei meeldi, et kõik kasutavad nimisõnana nimetavas käändes sõna "blogi"(nagu mina eelmises lõigus), "blog" kõlab paremini, algupärasemalt. "Blogi" on ju tegusõna käskiv vorm, või siis keelav, kui juurde lisada "ära".


Ja nüüd ka natuke seda, milleks blogid mõeldud on:

Käisin üleeile õhtul üle pika aja autoga sõitmas. Mitte et see iseenesest mingi suur ime oleks, ainult et seekord oli rool minu mänguasjaks.. Ma pole nimelt autosõidust kuigi vaimustunud ning sattusin sel aastal alles teist korda rooli taha. Kui arvestada, et mul pole ei lube, mälu ega loogikat, siis... Ausalt öeldes ma pigem jälgi(ksi)n ümbritsevat loodust ja arhitektuuri. Üleeile õhtul näiteks hakkas mulle silma täiesti täiuslik täiskuu, mis sobis ideaalselt mu öökapiraamatuga. Kui mul varem hakkasid täiskuud silmates alati kummitama laulusõnad "kõik teavad, et kuu on juust..", siis nüüd meenutab ta pigem apelsini :)

Huvitav, kas üks lugeja on blogile piisav argument, et mul lubataks siin ruumi raisata...ja huvitav, kas raatsin seda ka teist korda teha..