Mulle miskipärast tundub, et ma olen juba kõike ja nii palju reisist rääkinud, nii et enam pole mõtet, aga lihtsalt enda jaoks tuleks ka kirja panna, sest see siin on minu mälu. Ja lisaks veel mõni märkmik-vihik, mis parajal hetkel kaasas on.
Please mind the gap!:P Mõlemas mõeldavas mõttes. Kuigi selles, mida mina rohkem silmas pean, teda tegelikult ei kasutata.. Anyway, London oli kasulik. Tüüpilistest turismipunktidest ma ei räägi, pigem suvalistest meeldejäänud seikadest.
Maailm on jätkuvalt väike ja kahaneb veelgi. Kui tõenäoline on, et täiesti kogemata satub ühest klassist mitu inimest sama bussi peale, mis viib nad lennujaama, et istuda sama lennuki peale? Ja siis kohale jõudes satud lennujaamast linna sõites samasse bussi noormehega, kes kunagi mitte päris kümme aastat tagasi(aga umbes) sinuga koos trennis käis.. Aga ega selle peale ma eriti ei üllatunudki. Pigem selle peale, et on veel inimesi, kes tunnevad ära inimesi, kellega pole aastaid kohtunud ja tegelikult pole kunagi eriti suhelnudki. Mälu nägude peale - see ainuke mälu, mis minul on. Tuli välja, et ta töötab praegu Londonis ja varsti läheb õppima ka. Palju rohkem ma minutiajase vestluse jooksul teada ei saanud.
Esimene värviline sõiduk, mis bussist möödus, oli suur Sainsbury keti veoauto, millel olid kirja "Try something new today" vahel nämmad apelsinid. Apelsinidest rääkides - lahtiste puuviljamüükide apelsinikuhilad on mulle lihtsalt vastupandamatud! Juba see iseenesest on minu jaoks välismaa linnade fenomen.
EasyJeti stjuuardid on väga lahedad! Nagu "Ühe miili klubist" pärit:P (Kuigi ma nägin ainult ühte osa.) See Barry sobiks jube hästi "minu juuksuri" boyfriendiks.
Maandumise ajal hakkas rahvas mitu korda liiga vara siblima ja oma pagasit urgitsema, kuigi seatbeldid pidid kinni olema ja siis pidi kapten korduvalt ütlema, et veel ei või püsti tõusta. Aga ta tegi seda kuidagi muhedalt, üldsegi mitte kurjalt. Ja kui me lõpuks maandunud olime, aplodeeris kogu lennuk:) Hästi mõnus õhkkond. Väljudes soovisid stjuuardid-stjuuardessid igaühele personaalselt häpisid jõule ja uut aastat väga siira moega. Sellise sooja suhtumisega sobisid ülihästi ka kõiksugused oranžid kostüümid ja istmekatted.
I realized that my English is even worse than I thought! Isegi see vähene, mida ma rääkima pidin, tuli ülisuure pingutuse ja tobedate vigadega suust välja, nii et...
Olen üllatunud, kui kiire õppimisvõimega sibling mul on! Kogu metroo- ja bussiliiklus kolme kuuga nii selgeks saada, et map'i pole praktiliselt vajagi..
Ma pole varem jõuluõhtul võõras Londoni majas end nii koduselt tundnud ja mõnuledes "Love Actually"'st samu kohti vaadanud, kus paar tundi tagasi ise kondasin. Tore:)
Pole välistatud, et ka mina (loomavihkaja!) kunagi vanatüdrukuna endale kassi võtan.. Naljakas on kedagi kutsuda sõnadega "Kurt, tule siia!" Eriti kui ta võib mõista(kuigi ma selles kahtlen) vaid bulgaaria keelt.
Ma ei jõua ära imestada, kuidas mõni inimene võib olla niiiii tähelepanelik, hoolitsev ja isetu! Ja tänapäeval on süümepiinade tundmine ka väga haruldane.. Mul on kohutavalt kahju, et riikidevaheliste tülide tõttu mõne inimese tulevik minevikus tuksi keerati:(
Ainuke koht, kus tumedanahalisi polnud, oli väidetavalt raamatupood. See polnud minu tähelepanek(sellest ka väidetavalt), sest mul pole nende vastu absoluutselt midagi. Pigem võib juhtuda midagi sarnast nagu "Crash"is, et neil on mingi paranoia ja nad arvavad, et neid diskrimineeritakse kuidagi heledanahaliste poolt ja siis tekitavad ise sellega probleeme. "Ühistransport on välja mõeldud mustanahaliste alandamiseks" - umbkaudne tsitaat filmist.
Ja see, et mõne aja pärast on kogu maailma rahvastik ühtlast tooni kreemjad, meeldiks mulle ka:)
Kui nüüd stiilsetest inimestest rääkida, siis neid oli ikka märgatavalt rohkem kui meil siin. Aga ikka hakkasid nad silma. Ühe, kes meile London Eye järjekorras pidevalt ette jäi, ristis Silja minu tulevaseks meheks. Tal oli küll see haarav nukrameelne ilme.. Emme arvates oli tal liiga suur nina. Milline jube perekond, eksju?! Üldse käisime me pidevalt kõiki kriitilise pilguga vaadates ringi ja kommenteerisime valjuhäälselt, eeldades, et eesti keelt neist keegi ei mõista. Vedas, ei mõistnudki. Või vähemalt ei näidanud välja, et mõistis.
Tagasi tulles oli lennujaamas muhe check-in'i onu, kes jättis küll tüüpilise inglise pereisa mulje. Hääldas meie kõigi nimesid ja siis küsis, ega see väga meie kõrvadele haiget ei teinud ja kui ma ütlesin, et natuke tegi küll, siis üritas uuesti. Millegipärast tuleb neil alati välja midagi Sula ja Sulä vahepealset välja. Kuidas nad küll ei oska?!:P
Soovitused: Pane alati pass viimasel hetkel nii kinni, et jämedate näppudega piirionu peaks kolme korra passi läbilappamise järel sult küsima, kus pildiga lehekülg on!
Ära imesta, kui armas naabrineegripoiss õhtul pimedas rulluiskudega koperdades sinu akna alla prügikasti laiali tuhnima tuleb!
Ära imesta, et mõne maja esihoovis on teise korruse akendeni ulatuv prügihunnik - neil oli suurpuhastus ja prügiauto pole veel tulnud.
Mulle ei meeldi, kui mind sunnitakse küsima asju, mis on niigi igal pool siltidel või piletil kirjas! Nii et palun, ära palu mul kunagi seda teha!
Kui tabloole pole õigeks ajaks ilmunud värava täpset numbrit(mida pardakaartilt ammugi otsida ei tasu), siis tasuks minna vaatama, ega äkki juba pardale ei lasta. Tänu minule ei jäänud pooled toolidel mugavlejad lennukist maha:P
Oijah, mul on sõnadega ikka tõsiseid probleeme. Mulle meeldivad hirmsasti mitmetähenduslikud sõnad. Et igaüks saaks sealt välja lugeda seda, mida parasjagu tahab. Et oleks võimalus asju mitut moodi näha. Näiteks Londoni ülekäiguradade juurde kirjutatud "Look right" on nii lihtne käsk vaadata paremale ja samas viide kogu maailma näilikkusele ja maskistatusele.
Äge meeletuks ja hingetuks tegev üllatus;) Ega selliseid sõnu just väga palju ole ja ehk just sellepärast on mul kogu aeg raskusi õige sõna leidmisega. Igal sõnal on ju kindel tähendus ja pole üldse õige kasutada esimest ettejuhtuvat sõna, mis enam-vähem sobib, sest siis on tähendus kohe teine. Tõlkides osutub asi aga veel hullemaks, sest kui vastavat sõna lihtsalt ei olegi olemas, siis jääbki lihtsalt ütlemata. Sest iga detail ja nüanss loeb(see matters mõttes lugema)!
Mul tekkis ükskord oma väsimust analüüsides küsimus, et mis on sõna füüsiline vastand? Loogiline oleks, et vaimne, eksole? Aga kui mõtlema hakata, siis kuhu hingeline jääb? Sest vaimne on ju vaid mõistuslik? Ja mis sõna on ühend hingelisest ja vaimsest?
Ja pealkirja "Tagasi" võib samuti lugeda mitut moodi. On vaja seletada kuidas? Ma arvan, et pole, aga, noh, nii igaks juhuks: 1) et olen tagasi; ja 2) et tahan tagasi. Loodetavasti on olemas ka kolmandad variandid.
laupäev, detsember 30, 2006
laupäev, detsember 23, 2006
Tomorrow...papapaaa..:)
Jälle see laul tonditab... :) Aga homme on minek!:D Lõpuks. Samas ma kohe üldse ei taha mingeid jamasid pagasis olevate "keelatud ainete" pärast. Aga eks siis näis. Keda üle kolme kuu silmast silma, keda mõne aja pärast Eestis tagasi olles:)
Ja kui keegi kunagi kolmekesi reisima plaanib minna, siis soovitan võtta kõige väiksema koti, sest siis pannakse kõige "väärtuslikumad" (st raskemad) artiklid just Sinu kotti;)
Muide, ma poleks arvanudki, et on võimalik peaaegu terve päev kulutada plaatide kirjutamisele!
Läksin.
Ja kui keegi kunagi kolmekesi reisima plaanib minna, siis soovitan võtta kõige väiksema koti, sest siis pannakse kõige "väärtuslikumad" (st raskemad) artiklid just Sinu kotti;)
Muide, ma poleks arvanudki, et on võimalik peaaegu terve päev kulutada plaatide kirjutamisele!
Läksin.
neljapäev, detsember 21, 2006
Kooli jõulupidu
Täna käisin jõulupeol, et oleks põhjus, miks mitte jõulupeole minna:P Tegelikult asi nii hull muidugi polnud, sest ega ma kellelegi selle kohta, kus ja miks ma käin, seletusi andma ei pea ja oleks võinud ka lihtsalt kappi edasi koristada ja plaate kuulata. Igatahes on konks selles, et ma läksin hoopis eelmise kooli jõulupeole, selle asemel, et minna praeguse kooli omale. Õigemini läksin jõuluetendust vaatama. Inimesed, kes "minu ajal" olid olnud väikesed, olid korraga sama suured ja suuremadki kui mina. Ja kuradi tublid ka. Ma ei julge andekad kohe öelda, sest enamuse puhul oli vist tegemist pigem julguse, pealehakkamise ja enesekriitilisuse puudumisega, aga sellegipoolest olid nad päris kobedad.
Näitlemises nad meie praeguse kooli ülikiidetud näiteringi kümnendikele küll alla ei jäänud, ülemängimist esines isegi veits vähem.
Laulmise osas pole mina just kõige õigem hindaja, aga ega nad hullemini ikka ei laulnud kui need tüüpilised tümpsulugude esitajad raadios, kuigi ega keegi ka kuidagi teistest ei eristunud. Minu imestuseks oli nii paljudele(umbes 10le?) antud võimalus primadonnatsedes mikriga soolot laulda.
Tantsimisega oli asi hullem. Selles mõttes, et tõesti paljud oskasid tantsida. Ja kohe väga hästi tantsida. Kõigepealt pani mind imestama väikeste valgesse riietatud tüdrukukeste pallikava, millest jäi mulje nagu oleks Veerikus mingi spetsiaalne võimlemisrühm tehtud - nii graatsilised ja painduvad olid nad. Õnneks oli üks rühm esinejaid ka suhteliselt mittemuljetavaldavad - need, kes midagi Riverdance'i sarnast üritasid ei säranud just rütmitaju ja graatsilisusega. Ja siis muutsid poisid mind kadedaks oma meremeeste tantsuga. Kõik said väga hästi hakkama ja mõni oli ikka jube osav. Ühesõnaga - talente oli! Isegi nii väikeses koolis. Lavakasse saadaksin ma hetkel ühe, aga ta peab enne diktsiooniga tegelema. Seda ma ei kuulnud, kas ta ka laulda oskas, aga tantsimine oli igatahes üks tema suurimaid plusse ja tal oli ka mingi näitlejalik nõks, mingi esinduslikkus igas tehtud liigutuses.
Ja ausalt öeldes oli jutustaja väga professionaalne ja mõnusa häälega. Ta võiks muinasjutte linti lugeda:)
Nii et päris tore üritus oli:) Ja õnneks (või kahjuks?) ei tundnud (vist) keegi meid eriti ära ka (kuigi meieaegseid õpetajaid oli üldsekohal vaid 5), nii et jäime ilma sellest "Oot, mis kooli te nüüd läksitegi"-jutust. Ehk siis järgmine kord;)
Ma peaksin vist vähem sulge kasutama ja sõnad väga, vist, ka, üldse, küll, üsna/päris, ikka, see erinevad vormid, mingi ja muud sellised võiksid ka harvemini mu tekstis esineda...
Näitlemises nad meie praeguse kooli ülikiidetud näiteringi kümnendikele küll alla ei jäänud, ülemängimist esines isegi veits vähem.
Laulmise osas pole mina just kõige õigem hindaja, aga ega nad hullemini ikka ei laulnud kui need tüüpilised tümpsulugude esitajad raadios, kuigi ega keegi ka kuidagi teistest ei eristunud. Minu imestuseks oli nii paljudele(umbes 10le?) antud võimalus primadonnatsedes mikriga soolot laulda.
Tantsimisega oli asi hullem. Selles mõttes, et tõesti paljud oskasid tantsida. Ja kohe väga hästi tantsida. Kõigepealt pani mind imestama väikeste valgesse riietatud tüdrukukeste pallikava, millest jäi mulje nagu oleks Veerikus mingi spetsiaalne võimlemisrühm tehtud - nii graatsilised ja painduvad olid nad. Õnneks oli üks rühm esinejaid ka suhteliselt mittemuljetavaldavad - need, kes midagi Riverdance'i sarnast üritasid ei säranud just rütmitaju ja graatsilisusega. Ja siis muutsid poisid mind kadedaks oma meremeeste tantsuga. Kõik said väga hästi hakkama ja mõni oli ikka jube osav. Ühesõnaga - talente oli! Isegi nii väikeses koolis. Lavakasse saadaksin ma hetkel ühe, aga ta peab enne diktsiooniga tegelema. Seda ma ei kuulnud, kas ta ka laulda oskas, aga tantsimine oli igatahes üks tema suurimaid plusse ja tal oli ka mingi näitlejalik nõks, mingi esinduslikkus igas tehtud liigutuses.
Ja ausalt öeldes oli jutustaja väga professionaalne ja mõnusa häälega. Ta võiks muinasjutte linti lugeda:)
Nii et päris tore üritus oli:) Ja õnneks (või kahjuks?) ei tundnud (vist) keegi meid eriti ära ka (kuigi meieaegseid õpetajaid oli üldsekohal vaid 5), nii et jäime ilma sellest "Oot, mis kooli te nüüd läksitegi"-jutust. Ehk siis järgmine kord;)
Ma peaksin vist vähem sulge kasutama ja sõnad väga, vist, ka, üldse, küll, üsna/päris, ikka, see erinevad vormid, mingi ja muud sellised võiksid ka harvemini mu tekstis esineda...
kolmapäev, detsember 20, 2006
Tarkust tuleb uksest ja aknast
Tänases Postimehes oli leheküljel nr 8 "Lühidalt" rubriigis uudis pealkirjaga "Šokolaad aitab väsimuse vastu", milles öeldi, et ületöötamisest tingitud kroonilise väsimuse ehk nn pintsaklipslaste palaviku vastu aitab eriti tõhusalt tume šokolaad, mis sisaldab 85% kakaod. Leheküljel 28 on uudis "Tume šokolaadaitab väsimuse vastu" ja seal öeldakse lisaks kõigele eelnevale, et haiguse ametlik nimi on healoomuline müalgiline entsefalomüeliit ja sümptomiks ka närvivalu. Huvitav, kas see teine "uudis" oli mõeldud kui esimese "lühidalt"-uudise põhjalikum versioon?:P
1906 aastal oli kooliprogrammis õppeaine nimega sehkendamine:)
Homse jõulupeo asemele tuleks leida mingi piisav minematajätmise põhjus.. "Sortsid" ehk. Kuigi mulle pole veel ükski Kudu lavastus meeldinud ja vaevalt seegi midagi tema stiili välist (ehk mulle sobivat) on. Teine võimalus on asjade pakkimine:P
"Tais on sellepärast palju aega, et nad ei muretse. Eestlastel läheb suurem osa ajast muretsemise peale." Näedsa siis:) Aga Teda ma enne ei teadnud:( Tegelikult on see lausa imelik, sest temast on ju nii palju räägitud-kirjutatud. Igal pool. Ja juba nii tükk aega. Kuigi selle raamatu pealkiri on kohutavalt tuttavlik. Kus ma küll elanud olen? Küll ma olen ikka loll. Aga hea seegi, et isegi lollid iga hetkega targemaks saavad. Mis sest, et sellele vaatamata ikka lolliks jäävad.
1906 aastal oli kooliprogrammis õppeaine nimega sehkendamine:)
Homse jõulupeo asemele tuleks leida mingi piisav minematajätmise põhjus.. "Sortsid" ehk. Kuigi mulle pole veel ükski Kudu lavastus meeldinud ja vaevalt seegi midagi tema stiili välist (ehk mulle sobivat) on. Teine võimalus on asjade pakkimine:P
"Tais on sellepärast palju aega, et nad ei muretse. Eestlastel läheb suurem osa ajast muretsemise peale." Näedsa siis:) Aga Teda ma enne ei teadnud:( Tegelikult on see lausa imelik, sest temast on ju nii palju räägitud-kirjutatud. Igal pool. Ja juba nii tükk aega. Kuigi selle raamatu pealkiri on kohutavalt tuttavlik. Kus ma küll elanud olen? Küll ma olen ikka loll. Aga hea seegi, et isegi lollid iga hetkega targemaks saavad. Mis sest, et sellele vaatamata ikka lolliks jäävad.
teisipäev, detsember 19, 2006
Järjepidevuseks
Vahepeal pole midagi põnevat juhtunud, nii et kirjutan lihtsalt järjepidevuse jätkamiseks.
Koolis ei toimu praegu midagi. On see arvestustejärgne ja jõulueelne nädal, mis tavaliselt saab tükeldatud kingitusteostmise ja McDonaldsis käimisega.
Millegipärast on nii, et paralleelklassidele on kutsutud igasuguseid põnevaid esinejaid, aga meile mitte. Ja nende klass teeb mingit luulekava, mida meie näha ei saa.. Pärast seda miniseeliku-juttu bussis tuli uuesti teemaks, et mis nad luulekava esitades selga peaks panema. Katrin ütles tõsimeeli:"Ma mõtlesin, et ma panen ühe vöö.." ja jätkata ta ei saanud:P
Ma ei oska sel aastal kellelegi kingitusi teha. Aga osa kohustuslikust punasest pakist on vähemalt olemas.
Koolis ei toimu praegu midagi. On see arvestustejärgne ja jõulueelne nädal, mis tavaliselt saab tükeldatud kingitusteostmise ja McDonaldsis käimisega.
Millegipärast on nii, et paralleelklassidele on kutsutud igasuguseid põnevaid esinejaid, aga meile mitte. Ja nende klass teeb mingit luulekava, mida meie näha ei saa.. Pärast seda miniseeliku-juttu bussis tuli uuesti teemaks, et mis nad luulekava esitades selga peaks panema. Katrin ütles tõsimeeli:"Ma mõtlesin, et ma panen ühe vöö.." ja jätkata ta ei saanud:P
Ma ei oska sel aastal kellelegi kingitusi teha. Aga osa kohustuslikust punasest pakist on vähemalt olemas.
reede, detsember 15, 2006
Potitamine
Praegu on väga kaiff olla:D On reede õhtu (arvestustenädal sai tänasega läbi!) ja minu suur tuba on täis mõnusat värvihaisu ja klaviatuur on vist homseks kollase-lilla kirju. Värvisime emmega lillepotte ja ülejäänud värviga oli nii mõnus lihtsalt plökerdada nagu vanasti!:D Praegu hakkame lõpetama ja põrandal on hunnikud kommipaberitest, salvrätipaberitest, mis olid potivärvimisel osaks, ja värviplökerduspaberitest. Kraanikauss on veits roheline ja pintslid vedelevad laiali. Minul käivad karglemistuurid, kui keegi prantsusekeelne tädi laulma hakkab;) Oh, oh, Cheri... Kust ma e'le katuse saan? Emme küsis, mis kell on ja mina vastasin:"28:38"
Ploomimahl sai otsa, järgmiseks korraks muretsen baarikappi Kiiu torni:)
Homme võtame ette klaasivärvid, millega ma oma valge tassi, mis kunagi munavärvidega ära mökerdatud ja täna uuesti valgeks sai, ära värvida saan.
See on õige viis eneseväljenduseks, mitte kirjandi kirjutamine!!
Ploomimahl sai otsa, järgmiseks korraks muretsen baarikappi Kiiu torni:)
Homme võtame ette klaasivärvid, millega ma oma valge tassi, mis kunagi munavärvidega ära mökerdatud ja täna uuesti valgeks sai, ära värvida saan.
See on õige viis eneseväljenduseks, mitte kirjandi kirjutamine!!
See ka mõni küpsuseksam...
Mulle tundub täiesti mõttetu raisata 6 tundi(praktiliselt terve kooli- või tööpäev ju!) oma elust tegevusele, millest pole kellelgi kasu ja tänu millele peab mõni inimene veel oma aega ka raiskama. Tegevusele, mis on harjutamine tegevuseks, mis on sama mõttetu. Jutt käib proovikirjandist, kui veel aru polnud saada. Ok, mu oma viga, et ma nii aeglane kirjutaja olen, et ainult natuke alla 6 tunni aega läks, aga see pole point. Asi on selles, et kui kirjandi kirjutamine on nii kuradima kindlate reeglitega, et ma ei saa kirjutada sellest, millest tahaks ja nii nagu tahaks, vaid pean kirjutama seda, mida mult eeldatakse ja nii nagu tuleb ühte formaalset, isiksusetut ja kuiva teksti kirjutada, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui on käsk kirjutada selle totra stiiliga "Tänapäeva ühiskond...", aga tegelikult märgitakse see ära kui "lame stiil" ja oodatakse, et ma laoksin igas lauses järjest fakte ja kasutaksin "Tõe ja õiguse" näiteid, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui ligi pool klassi valib sama teema, sest see on ainuke, kuhu saab vähegi oma arvamust ja emotsiooni sisse panna, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui ma lõpuks olen oma puhtandi suure hädaga valmis saanud ja üritan seda üle lugeda, siis piisab mulle kolmveerandist leheküljest, et naerukrambid saada ja paber suure kiiruga õpetaja lauale visata ja ukse taha naerma joosta!
Vähemalt oli mu teema number 8. Ainuke, mis kogu selles tsirkuses tore oli:)
Lõpetades oli väljas juba pime. Mantel polnud kapis ära kuivanud. Taskus olevad asjad olid läbi ligunenud ja tassitäis sente-münte kleepusid, sest taskus oli ka lahtine nätsupakk...
Ja kui on käsk kirjutada selle totra stiiliga "Tänapäeva ühiskond...", aga tegelikult märgitakse see ära kui "lame stiil" ja oodatakse, et ma laoksin igas lauses järjest fakte ja kasutaksin "Tõe ja õiguse" näiteid, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui ligi pool klassi valib sama teema, sest see on ainuke, kuhu saab vähegi oma arvamust ja emotsiooni sisse panna, siis ma lihtsalt ei oska!
Ja kui ma lõpuks olen oma puhtandi suure hädaga valmis saanud ja üritan seda üle lugeda, siis piisab mulle kolmveerandist leheküljest, et naerukrambid saada ja paber suure kiiruga õpetaja lauale visata ja ukse taha naerma joosta!
Vähemalt oli mu teema number 8. Ainuke, mis kogu selles tsirkuses tore oli:)
Lõpetades oli väljas juba pime. Mantel polnud kapis ära kuivanud. Taskus olevad asjad olid läbi ligunenud ja tassitäis sente-münte kleepusid, sest taskus oli ka lahtine nätsupakk...
kolmapäev, detsember 13, 2006
Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha!
Ma ei tea, kas see on nüüd ebaõiglus, õiglus või lihtsalt vedamine, aga ma ei kukkunudki kunstiajaloo arvestusel läbi!:D Kuna selles võib ikka päris kindel olla, et Beier siinolevat kirjutist mitte kunagi ei loe (kui muidugi keegi õelutseja seda talle ekstra näitama ei lähe), siis võin ausalt öelda, et oli vist 2 piletit, mida vastates ma läbi oleksin saanud, ja mulle juhtus üks neist. See päev peaks lausa ajalukku minema! (Keegi võiks minu auks ka mingi samba püstitada, mida saja aasta pärast vaesed õpilased endale pähe kopsima peaksid!) Ja mõelda vaid, rohkem Beieri arvestusi ei pea enam terve elu jooksul üle elama!:D Nüüd võiks lausa kunsti õppima hakata:) Aga sellega läheb vist nagu keemia ja vene keelegagi.. Siiski, idee loeb ka midagi.
Raamatukogust ostetud ports rootsikeelseid raamatuid vajaks ka lugemist. Ja too virn, mis paar kuud tagasi ostetud sai, samuti. Ja see hunnik laenutatud raamatutest, mis hakkab vaikselt juba ümber vajuma ja ootab viivisevabadust... Njaa, vaheajaks tegevust jagub.
Hehee, homme saab uisutama. Talv vist tuleb tõesti.
Raamatukogust ostetud ports rootsikeelseid raamatuid vajaks ka lugemist. Ja too virn, mis paar kuud tagasi ostetud sai, samuti. Ja see hunnik laenutatud raamatutest, mis hakkab vaikselt juba ümber vajuma ja ootab viivisevabadust... Njaa, vaheajaks tegevust jagub.
Hehee, homme saab uisutama. Talv vist tuleb tõesti.
laupäev, detsember 09, 2006
Juba jälle
..on elu minu kasuks ebaõiglane. Ma polnud tänaseni nii halvasti tantsimise eest veel kuldmedaleid saanud:S Ja ausõna, kui mina ütlen, et oli hull, siis oli ka! Kuigi ma ei taha uskuda, et me ausal teel oma tulemused saime, ei näinud ma siiski konkurente, kuna ma olin nii tegevuses sammude sassiajamisega. On õhkõrn võimalus, et nad olid sama jubedad, aga seda saan ma teada alles siis, kui näen teisipäeval(arvatavasti) seda kompromiteerivat videot. Neid konkurente oli ka ropult palju muidugi: ST 1 peale meie ja LA 2 paari peale meie. Nii et medal oli algusest peale juba kindlustatud ;)
Seekord oligi meie klubi paaridel kahest äärmusest tulemusi: neid, kes said kõvasti halvema koha, kui oleks väärt olnud (näiteks Xavier;)), ja siis neid, kes said esikohti selle eest, et nad õigest (st korraldajate) klubist pärit olid (näiteks meie). Ega see just kõige ausam pole, et meie treener üks žüriiliikmetest on, või kuidas? Ja ülejäänud tema sõbrad..
Kõige jubedam oli see, et kohal olid igasugused endised treenerid, trennikaaslased, trennikaaslaste tantsivad vanemad, kunagised konkurendid ja... Ma suutsin kuidagi terve päeva neid vältida, kuigi mõnega oleks väga tore rääkida olnud. Eks siis järgmine kord:P
Jeerum, ma polegi täna muud näinud kui tantsimist. Võistlused läksid vähemalt 2 tundi kauem, kui ajakava ette nägi. Autasustamine ise kestis juba üle tunni ja moodustas seega füüsiliselt kõige piinarikkama osa kogu päevast - me pidime kogu selle aja püüdlikult põrandal ühe koha peal seisma, jalas sellised kingad, et homme ma vist voodist välja ei saa..
Kui kolisedes koduni jõudsin, siis tuli välja, et lift on kinni jäänud, nii et sai veel natuke kepsutada, ja uksest sisse jõudes potsatasin ma lihtsalt maha ja nõudsin süüa, ise samal ajal vahtides täna telekas olnud tantsuvõistluste videot.
Praeguseks olen ma kohutavalt väsinud, sest eile plaanitud koolijärgsest uinakust ei tulnud midagi välja ja täna ärkasin ma ainult natuke hiljem kui argipäevadel, et endale juustest mingi konstruktsioon pähe meisterdada. See oli muideks ainuke asi, mis tuli natuke paremini välja, kui ma loota julgesin. Nüüd tuleb ta veel kuidagi lahti monteerida ja jube vaap näost maha pesta ja saab lõpuks ometi tuttu!
Seekord oligi meie klubi paaridel kahest äärmusest tulemusi: neid, kes said kõvasti halvema koha, kui oleks väärt olnud (näiteks Xavier;)), ja siis neid, kes said esikohti selle eest, et nad õigest (st korraldajate) klubist pärit olid (näiteks meie). Ega see just kõige ausam pole, et meie treener üks žüriiliikmetest on, või kuidas? Ja ülejäänud tema sõbrad..
Kõige jubedam oli see, et kohal olid igasugused endised treenerid, trennikaaslased, trennikaaslaste tantsivad vanemad, kunagised konkurendid ja... Ma suutsin kuidagi terve päeva neid vältida, kuigi mõnega oleks väga tore rääkida olnud. Eks siis järgmine kord:P
Jeerum, ma polegi täna muud näinud kui tantsimist. Võistlused läksid vähemalt 2 tundi kauem, kui ajakava ette nägi. Autasustamine ise kestis juba üle tunni ja moodustas seega füüsiliselt kõige piinarikkama osa kogu päevast - me pidime kogu selle aja püüdlikult põrandal ühe koha peal seisma, jalas sellised kingad, et homme ma vist voodist välja ei saa..
Kui kolisedes koduni jõudsin, siis tuli välja, et lift on kinni jäänud, nii et sai veel natuke kepsutada, ja uksest sisse jõudes potsatasin ma lihtsalt maha ja nõudsin süüa, ise samal ajal vahtides täna telekas olnud tantsuvõistluste videot.
Praeguseks olen ma kohutavalt väsinud, sest eile plaanitud koolijärgsest uinakust ei tulnud midagi välja ja täna ärkasin ma ainult natuke hiljem kui argipäevadel, et endale juustest mingi konstruktsioon pähe meisterdada. See oli muideks ainuke asi, mis tuli natuke paremini välja, kui ma loota julgesin. Nüüd tuleb ta veel kuidagi lahti monteerida ja jube vaap näost maha pesta ja saab lõpuks ometi tuttu!
neljapäev, detsember 07, 2006
Nothing to tell 3
Elu on ikka niii ebaõiglane!! Seekord küll minu kasuks, nii et ma ei peaks vinguma, aga ikka on paha. Igasugune ebaõiglus on paha, ükskõik kui hea ta ka ei ole. Aga vähemalt see on hea, et teisipäeval jääb mata arvestuse aeg nüüd kunstiajaloo tuupimiseks. Näed kui pika jutu saab maha pidada, kasutades vaid kolme labast omadussõna.
Avastasin, et kingadele iluravi tegemine võtab ikka kohutavalt palju aega. Issand, mis veel siis oleks, kui hakkaks endale tegema:S Loodan, et see paar kingi, mille tald õliga immutatud sai, ei hakka põranda külge naksuma..
Istun (ok, tegelikult hüppan ja kargan ringi) juba kaks tundi pea nõelu täis. Need on küll ainult juuksenõelad, aga kuna ma pole vist eriti osav soengumeister, siis tunduvad nad nagu päris. Eksperiment seisneb selles, et kas on võimalik endale ise selline soeng teha, mis tõmblemise (loe:jive'i) tagajärjel laiali ei pudiseks. Siiani on püsinud, kuigi ma pole ka väga elavalt pead loksutanud. Iseasi, kas mina suudan oma näppe talitseda ja seda torkimist välja kannatada.
Kusjuures, imelik on see, et iga kord suudab keegi vahetult enne võistlusi oma jalga vigastada.. Järgmine kord ma hundiratast igaks juhuks ei tee.
See kuuest plekkplaadist koosnev poemaja(jälle üks tore sõna:) kas seda kasutatakse ka?), mis mu akna all juba tükk aega kasvab, pidi valmis saama 12.10.2006. Mulle tundub, et ei saa isegi 10.12.2006. Äkki nad eksisid aastaarvuga? Mitte, et ma väga igatseksin igasse ümberkaudsesse majja poodi või neid liiklusõnnetusi, mis sellel teeristil siis toimuma hakkavad, või neid autosid, kes end meie maja parklasse mahutavad, sest mujal pole ruumi, aga seal on ilusad vihikud:D Ja odavad tühjad videokassetid ka. Tänapäeva arhitektuur on ju nii keeruline, et selle maja ehitamiseks võiks tegelikult kuluda sama palju aega kui Toomkirikule omal ajal..
Oioi, Londonis käis tornaado... :S
Avastasin, et kingadele iluravi tegemine võtab ikka kohutavalt palju aega. Issand, mis veel siis oleks, kui hakkaks endale tegema:S Loodan, et see paar kingi, mille tald õliga immutatud sai, ei hakka põranda külge naksuma..
Istun (ok, tegelikult hüppan ja kargan ringi) juba kaks tundi pea nõelu täis. Need on küll ainult juuksenõelad, aga kuna ma pole vist eriti osav soengumeister, siis tunduvad nad nagu päris. Eksperiment seisneb selles, et kas on võimalik endale ise selline soeng teha, mis tõmblemise (loe:jive'i) tagajärjel laiali ei pudiseks. Siiani on püsinud, kuigi ma pole ka väga elavalt pead loksutanud. Iseasi, kas mina suudan oma näppe talitseda ja seda torkimist välja kannatada.
Kusjuures, imelik on see, et iga kord suudab keegi vahetult enne võistlusi oma jalga vigastada.. Järgmine kord ma hundiratast igaks juhuks ei tee.
See kuuest plekkplaadist koosnev poemaja(jälle üks tore sõna:) kas seda kasutatakse ka?), mis mu akna all juba tükk aega kasvab, pidi valmis saama 12.10.2006. Mulle tundub, et ei saa isegi 10.12.2006. Äkki nad eksisid aastaarvuga? Mitte, et ma väga igatseksin igasse ümberkaudsesse majja poodi või neid liiklusõnnetusi, mis sellel teeristil siis toimuma hakkavad, või neid autosid, kes end meie maja parklasse mahutavad, sest mujal pole ruumi, aga seal on ilusad vihikud:D Ja odavad tühjad videokassetid ka. Tänapäeva arhitektuur on ju nii keeruline, et selle maja ehitamiseks võiks tegelikult kuluda sama palju aega kui Toomkirikule omal ajal..
Oioi, Londonis käis tornaado... :S
kolmapäev, detsember 06, 2006
Nothing to tell 2
Nüüdsest kasutangi kõigil postitustel, milles mitu erinevat ja mittehaakuvat teemat on, seda pealkirja. Loodetavasti tunnen ma suuri numbreid...
Eile bussiga koju sõites paistis läbi porise akna, kuidas ühe maja "akna sees" värviti tuba üleni kollaseks. Selles toas võiks küll elada:) Ühe Võru tänava maja seinale oli kirjutatud "Päike on kohal". Selles kollases toas ehk on tõesti.
Õhtune film "Fabulous! The Story of Queer Cinema" oli suht ... ma ei oskagi kohe öelda. Mingit väärtuslikku informatsiooni ma ei saanud, ainult mingi väga üldise ülevaate ja paari filmi äratundmisrõõmu. Enamuse ajast avaldasid ameerika homoseksuaalidest filmirežissöörid kõiksuguste teemakohaste filmide (millest meile näidati vaid lõike) ja nende autorite kohta oma arvamust. Neile ei meeldinud, et Oscareid on saanud vaid straight'ide mängitud tegelaskujud :P
Tänase päeva tippaeg oli inglise keele tund. No tõesti, nii "huvitav" pole mul juba ammu olnud! Esiteks see imehea kvaliteediga kuulamisülesanne, millele me suutsime nii osavalt reageerida, et õpetaja läks endast välja. Aga tegelikult ma arvan, et viga oli meis endis. Ainult 17 inimest ju, kes ei saanud aru, mis podin sealt lindilt tuli! Ja mida ma peaksin vastama, kui teema on ära räägitud ja õpetaja küsib "Suule, do you want to add something?"? Ja "Hmm..no" ei kõlvanud:( :P Järgmine kord ma vastan siis "Hmm.. no thank you", ma olen ju keeleliselt nõnda andekas:P
Praktiliselt terve tunni tegi meie kolmeinimeseline rida oma bändi, mille põhilised instrumendid olid erinevad klõgisevad-kahisevad-kriuksuvad kirjutusvahendid, ja jälgis, kuidas ülejäänud klass on suremise äärel. Aga niikaua oli meil vähemalt väga lõbus ja ma olen väga tänulik Marinale, kes istus täpselt minu ja õpetaja vaadete vahel, nii et kumbki teist ei näinud:P Õpetaja (kas seda sõna saab veel valemini kirjutada kui "õepatja"?:P) ütles mingi ülesande kohta, et ta seda töösse ei pane, aga vaevalt ta saaks sellest materjalist üldse midagi töösse panna, sest meil lihtsalt ei tule rohkem töid.
Muide, arva ära, kes kirjutas täna Postimehe vastukaja rubriigis päris pika jutu pealkirjaga "Reisirong ei rapu ainult liiprite tõttu"! Ta võiks nende eest juba raha küsima hakata, sest need ilmuvad kohati tihedamini kui mõne Postimehe palgalise ajakirjaniku kirjutised.
Mis kuradi "Eesti muusikataeva komeet" see Ursula küll on? Üks suht hea meloodiaga lugu (mis küll meenutab mingit teist lugu, mida ma ära tuvastada ei suuda) ja üks kummitus ja nüüd reklaamid muudkui pläkutavad..
Eile bussiga koju sõites paistis läbi porise akna, kuidas ühe maja "akna sees" värviti tuba üleni kollaseks. Selles toas võiks küll elada:) Ühe Võru tänava maja seinale oli kirjutatud "Päike on kohal". Selles kollases toas ehk on tõesti.
Õhtune film "Fabulous! The Story of Queer Cinema" oli suht ... ma ei oskagi kohe öelda. Mingit väärtuslikku informatsiooni ma ei saanud, ainult mingi väga üldise ülevaate ja paari filmi äratundmisrõõmu. Enamuse ajast avaldasid ameerika homoseksuaalidest filmirežissöörid kõiksuguste teemakohaste filmide (millest meile näidati vaid lõike) ja nende autorite kohta oma arvamust. Neile ei meeldinud, et Oscareid on saanud vaid straight'ide mängitud tegelaskujud :P
Tänase päeva tippaeg oli inglise keele tund. No tõesti, nii "huvitav" pole mul juba ammu olnud! Esiteks see imehea kvaliteediga kuulamisülesanne, millele me suutsime nii osavalt reageerida, et õpetaja läks endast välja. Aga tegelikult ma arvan, et viga oli meis endis. Ainult 17 inimest ju, kes ei saanud aru, mis podin sealt lindilt tuli! Ja mida ma peaksin vastama, kui teema on ära räägitud ja õpetaja küsib "Suule, do you want to add something?"? Ja "Hmm..no" ei kõlvanud:( :P Järgmine kord ma vastan siis "Hmm.. no thank you", ma olen ju keeleliselt nõnda andekas:P
Praktiliselt terve tunni tegi meie kolmeinimeseline rida oma bändi, mille põhilised instrumendid olid erinevad klõgisevad-kahisevad-kriuksuvad kirjutusvahendid, ja jälgis, kuidas ülejäänud klass on suremise äärel. Aga niikaua oli meil vähemalt väga lõbus ja ma olen väga tänulik Marinale, kes istus täpselt minu ja õpetaja vaadete vahel, nii et kumbki teist ei näinud:P Õpetaja (kas seda sõna saab veel valemini kirjutada kui "õepatja"?:P) ütles mingi ülesande kohta, et ta seda töösse ei pane, aga vaevalt ta saaks sellest materjalist üldse midagi töösse panna, sest meil lihtsalt ei tule rohkem töid.
Muide, arva ära, kes kirjutas täna Postimehe vastukaja rubriigis päris pika jutu pealkirjaga "Reisirong ei rapu ainult liiprite tõttu"! Ta võiks nende eest juba raha küsima hakata, sest need ilmuvad kohati tihedamini kui mõne Postimehe palgalise ajakirjaniku kirjutised.
Mis kuradi "Eesti muusikataeva komeet" see Ursula küll on? Üks suht hea meloodiaga lugu (mis küll meenutab mingit teist lugu, mida ma ära tuvastada ei suuda) ja üks kummitus ja nüüd reklaamid muudkui pläkutavad..
teisipäev, detsember 05, 2006
Nothing to tell
Viimasel ajal mööduvad esmaspäevaõhtud telekast läägeid filme vahtides, kui peaks mingiks teisipäevaseks tööks õppima, ja iga nädalaga lähevad filmid järjest hullemaks ja tööd järjest totramaks. Kust ma peaks teadma, kuidas on ette vuristama? Võiks näiteks nendel, kes ise mitte kunagi mitte midagi ette ei vurista, seda punktikaotust hinde panekul mitte arvestada. Ja kui ma kunagi ei saada mingile tähtsale ninale kaebekirja, siis võiks teinekord kirja ülesanne vabatahtlik olla.. :P
Täna oli Kaubamajas vist kuulsuste paraad - Kaie Kõrb nuuskis küünlaid, Peeter Võsa sõitis minu ees seistes eskalaatoriga üles ja pärast, kui mina sõitsin alla, sõitis tema uuesti üles ja toksis samamoodi närviliselt sõrmeotstega vastu käepidet nagu mina. See pani muigama, kui märkasin:P Ja siis oli veel ansambel The Sank ka laiali lastud + mõned lihtsalt tuttavad näod.
Raamatukogust on mitu kurja teadet:S Kas keegi helsitaks neile minu eest? :A Nad võiksid ometi selle peale tulla, et saata teatis päev varem, mitte päev hiljem! Kuigi jah, nii teenivad nad ju kasumit, varem saates mitte.
E-mail pealkirjaga "Tallapuhastaja" tuletab millegipärast keelepuhastajaga hambaharjareklaami meelde:P Kui on neli väga natuke erinevat, aga täiesti sama otstarbega vidinat, millest 2 ja 2 on omavahel täiesti ühesugused, kuid eri ärvi, siis kas on loogiline, et kõigil on erinev hind? See ei ole matemaatikaülesanne muide...
Tundub, et mittemillestki on alati midagi rääkida.
Täna oli Kaubamajas vist kuulsuste paraad - Kaie Kõrb nuuskis küünlaid, Peeter Võsa sõitis minu ees seistes eskalaatoriga üles ja pärast, kui mina sõitsin alla, sõitis tema uuesti üles ja toksis samamoodi närviliselt sõrmeotstega vastu käepidet nagu mina. See pani muigama, kui märkasin:P Ja siis oli veel ansambel The Sank ka laiali lastud + mõned lihtsalt tuttavad näod.
Raamatukogust on mitu kurja teadet:S Kas keegi helsitaks neile minu eest? :A Nad võiksid ometi selle peale tulla, et saata teatis päev varem, mitte päev hiljem! Kuigi jah, nii teenivad nad ju kasumit, varem saates mitte.
E-mail pealkirjaga "Tallapuhastaja" tuletab millegipärast keelepuhastajaga hambaharjareklaami meelde:P Kui on neli väga natuke erinevat, aga täiesti sama otstarbega vidinat, millest 2 ja 2 on omavahel täiesti ühesugused, kuid eri ärvi, siis kas on loogiline, et kõigil on erinev hind? See ei ole matemaatikaülesanne muide...
Tundub, et mittemillestki on alati midagi rääkida.
esmaspäev, detsember 04, 2006
Jõulud
Täna koolist tulles oli juba pime. Kui üle Raekoja platsi tulin, seisis seal suur punaste tulukestega kuusk ja üle platsi olid majalt majale veetud valgete tulede read nagu pesunöörid. Ei mitte pahas mõttes, väga ilus oli! Ja lisaks sellele oli kuuse ümber veel palju väikeseid kuusekesi ja jõulumajakesi. Muusika mängis ja oli üllatavalt mõnus hetk. Sellised võiksidki jõulud olla! Ilma üleliigse kära, ostuhulluse ja krabisevate kingipakenditeta.
pühapäev, detsember 03, 2006
MA TAHAN SIIT ÄRA!!!
Mitte et see midagi uut oleks... Film mõjus. Ja Xavier oli nii Helmeti moodi. Helmet tegi hommikul tangot tantsides täpselt sama nägu kui tema.
reede, detsember 01, 2006
Väikesed asjad
Kool oli täna sünnipäeva-aktuste tõttu suvalise tunniplaani järgi. Palju uimaseid aineid ja tühja juttu. Reisiasja ei saanud ikka selgemaks ja tundub, et meil jääbki minemata. Või läheme Kiievisse...
Beier oli juukseid lõiganud.
Erka oli kuidagi eriti lõbus. Näide: tunni alguses kirjutati tahvlile teade "Klassijuhataja jõulukingi raha 10.- Mariele" ja kui Erka klassi tuli, siis kirjutas ta selle kõrvale analoogi oma aine ja nimega, ainult rahasumma oli 50.- :P
Pärast tunde käis Mart Laar rääkimas. Üllatavalt muhe onu! Mul on poliitikute suhtes ikka jubedad eelarvamused ja nii ka tema suhtes, aga ta suutis need oma kuulamapaneva loenguga hajutada. Kusjuures, mina ja ajalugu ei lähe üldiselt just hästi kokku, aga mul oli väga huvitav. Mulle meeldib, kui inimesed räägivad sellest, mida nad teavad ja jätavad sellele mingi isikliku nüansi külge. Ja vastus küsimusele "Kas te tahate kunagi Eesti presidendiks ka saada?" oli mulle väga meeltmööda:)
Kaubamaja lõngapoes on ainult natuke laiem valik kui Abakhanis. Käisin seal mitu tiiru peale ja mõtlesin ikka, et mille tegemiseks missugust lõnga kasutada, aga neid oleks nii palju tulnud, et ma jätsin selle idee ja ostsin ühe kärtssinise lõngakera, mis silma hakkas.
Siis läksin laste mänguasjaosakonda. Kolasin seal ringi ja mõtlesin, et küll tänapäeval on alles palju ilusaid pudinaid titadele tehtud. Ja lasteriided on ikka jube armsad! Oleks mõni väike sugulane, keda nunnutada.. :) Raamatupoes käisin ka jälle tiiru peale - lasteraamatute nurk on lihtsalt muinasjutuline!
Poest välja minnes tuli mulle meelde, et kuupilet sai eile läbi ja otsustasin mitte jänkut sõita. Läksin jala ja avastasin, et nii mõnelgi majal on juba jõulutulukesed küljes. Ja et Tiigi seltsimaja juurde on mingi uus maja ehitatud, või noh, lihtsalt maja, mida mina näinud veel polnud. Hoti aknast paistsid rahvamassid ja üks teatud inimene, kes kannab tüüpiliselt seljas Kaubamaja kaupluste viimast toodangut. You know who I mean;)
Härmast mööda minnes kiikasin aknast sisse ja ausalt öeldes kohe imestasin. Kas meie ajal tõstsid ka kõik algklassilapsed korraga käed üles kui õpetaja midagi küsis? Või tänapäeva tendents? Või on see ainult härmakate eripära?
Kui Selverini jõudsin, oli tuul mu peaaegu nutma suutnud ajada. Läksin sisse silmi puhkama. Ja sattusin jälle ahvatlusletti, st raamatuid vaatama. Suure vaevaga sain sealt mööda ja jõudsin puuviljadeni, kus tuli kohutav isu apelsinide järgi. Ostsin. Ja apelsini-porgandi smuuti ka. Olen juba üle poole aasta neid silte uurinud, need on nii toredasti peaaegu personaalsed, et toovad kohe naeratuse näole. Igal asjal võiks selline silt küljes olla!:)
Ühes vahekäigus oli paras pundar inimesi koos, nii et mööduda sai ainult üks inimene korraga. Mina hakkasin oma poolelt liikuma ja teiselt poolt hakkas liikuma üks habeme ja Hansapäevade kotiga onu, keda ma enne söögiosakonna ees pingil istumas ja midagi lugemas märkasin. Siis kui mõlemad nägime, et keegi tuleb vastu, astusime mõlemad tagasi, et teist mööda lasta. See pole küll midagi ütlematult imepärast, aga tuletab meelde, et on veel olemas killukesi inimlikust ja sõbralikust viisakusest:)
Oh, täna õhtul on dokfilm nn võõra käe sündroomist. Ma mäletan, et kunagi jube ammu (võib-olla et isegi 10 aastat tagasi) oli ka sellest saade ja ma imestan praegu, et ma seda mäletan. Ju pidi ikka midagi väga imelikku ja enneolematut tolleaegse minu jaoks olema, sest ma mäletan väga väheseid asju..
Selle asemel, et tänane õhtu aktiivselt veeta, tuleb homme hommikul vara ärgata ja trenni minna. Teaks vähemalt täpset kellaaega, siis ma ei toriseks üldse...
Hilisem(laupäevaõhtune) lisand: Üks asi veel- sealt Swingiringist saadeti mulle e-kiri:) Eile õhtul oleks saanud Illegaardi tantsima minna. Elava muusika saatel ja puha.. Ja homme on botaanikaaias kontsert A.Vago kitarriõpilastega. Nii palju siis reklaamist.
Beier oli juukseid lõiganud.
Erka oli kuidagi eriti lõbus. Näide: tunni alguses kirjutati tahvlile teade "Klassijuhataja jõulukingi raha 10.- Mariele" ja kui Erka klassi tuli, siis kirjutas ta selle kõrvale analoogi oma aine ja nimega, ainult rahasumma oli 50.- :P
Pärast tunde käis Mart Laar rääkimas. Üllatavalt muhe onu! Mul on poliitikute suhtes ikka jubedad eelarvamused ja nii ka tema suhtes, aga ta suutis need oma kuulamapaneva loenguga hajutada. Kusjuures, mina ja ajalugu ei lähe üldiselt just hästi kokku, aga mul oli väga huvitav. Mulle meeldib, kui inimesed räägivad sellest, mida nad teavad ja jätavad sellele mingi isikliku nüansi külge. Ja vastus küsimusele "Kas te tahate kunagi Eesti presidendiks ka saada?" oli mulle väga meeltmööda:)
Kaubamaja lõngapoes on ainult natuke laiem valik kui Abakhanis. Käisin seal mitu tiiru peale ja mõtlesin ikka, et mille tegemiseks missugust lõnga kasutada, aga neid oleks nii palju tulnud, et ma jätsin selle idee ja ostsin ühe kärtssinise lõngakera, mis silma hakkas.
Siis läksin laste mänguasjaosakonda. Kolasin seal ringi ja mõtlesin, et küll tänapäeval on alles palju ilusaid pudinaid titadele tehtud. Ja lasteriided on ikka jube armsad! Oleks mõni väike sugulane, keda nunnutada.. :) Raamatupoes käisin ka jälle tiiru peale - lasteraamatute nurk on lihtsalt muinasjutuline!
Poest välja minnes tuli mulle meelde, et kuupilet sai eile läbi ja otsustasin mitte jänkut sõita. Läksin jala ja avastasin, et nii mõnelgi majal on juba jõulutulukesed küljes. Ja et Tiigi seltsimaja juurde on mingi uus maja ehitatud, või noh, lihtsalt maja, mida mina näinud veel polnud. Hoti aknast paistsid rahvamassid ja üks teatud inimene, kes kannab tüüpiliselt seljas Kaubamaja kaupluste viimast toodangut. You know who I mean;)
Härmast mööda minnes kiikasin aknast sisse ja ausalt öeldes kohe imestasin. Kas meie ajal tõstsid ka kõik algklassilapsed korraga käed üles kui õpetaja midagi küsis? Või tänapäeva tendents? Või on see ainult härmakate eripära?
Kui Selverini jõudsin, oli tuul mu peaaegu nutma suutnud ajada. Läksin sisse silmi puhkama. Ja sattusin jälle ahvatlusletti, st raamatuid vaatama. Suure vaevaga sain sealt mööda ja jõudsin puuviljadeni, kus tuli kohutav isu apelsinide järgi. Ostsin. Ja apelsini-porgandi smuuti ka. Olen juba üle poole aasta neid silte uurinud, need on nii toredasti peaaegu personaalsed, et toovad kohe naeratuse näole. Igal asjal võiks selline silt küljes olla!:)
Ühes vahekäigus oli paras pundar inimesi koos, nii et mööduda sai ainult üks inimene korraga. Mina hakkasin oma poolelt liikuma ja teiselt poolt hakkas liikuma üks habeme ja Hansapäevade kotiga onu, keda ma enne söögiosakonna ees pingil istumas ja midagi lugemas märkasin. Siis kui mõlemad nägime, et keegi tuleb vastu, astusime mõlemad tagasi, et teist mööda lasta. See pole küll midagi ütlematult imepärast, aga tuletab meelde, et on veel olemas killukesi inimlikust ja sõbralikust viisakusest:)
Oh, täna õhtul on dokfilm nn võõra käe sündroomist. Ma mäletan, et kunagi jube ammu (võib-olla et isegi 10 aastat tagasi) oli ka sellest saade ja ma imestan praegu, et ma seda mäletan. Ju pidi ikka midagi väga imelikku ja enneolematut tolleaegse minu jaoks olema, sest ma mäletan väga väheseid asju..
Selle asemel, et tänane õhtu aktiivselt veeta, tuleb homme hommikul vara ärgata ja trenni minna. Teaks vähemalt täpset kellaaega, siis ma ei toriseks üldse...
Hilisem(laupäevaõhtune) lisand: Üks asi veel- sealt Swingiringist saadeti mulle e-kiri:) Eile õhtul oleks saanud Illegaardi tantsima minna. Elava muusika saatel ja puha.. Ja homme on botaanikaaias kontsert A.Vago kitarriõpilastega. Nii palju siis reklaamist.