Mul on tunne, nagu see oleksin mina ise. Ja pisarad lihtsalt voolavad... Ei teagi täpselt, miks. Et iga etapiga jääb midagi maha. Midagi, mille olemasolu olulisust enne ei taju, kui seda enam pole..
Tahaks The Vegemite Tales'i uuesti näha.
........................võib-olla just sellepärast ei olegi ma oma kella õigeks pannud.......
esmaspäev, september 28, 2009
pühapäev, september 27, 2009
"So what?"
Kümnetunnise grupiviisilise ajurünnaku tagajärjel läksime laiali kolm korda vahetatud teemaga, nii et kirja sai definitsioon. Ja kõige kummalisem ongi see, et tegelikult oli kogu see aeg väga produktiivne (kui esimesed kolm tundi välja arvata) diskussioonide poolest ja me saime ikka väga palju targemaks (või noh, mina vähemalt sain) selles, kuidas ei jõua mingite tulemusteni ja mis meetoditega ei saa infot kätte või piisavalt usaldusväärset statistikat ja mida kõike veel. Ja et guugeldamine pole alati kõige otstarbekam tegevus:P
Igatahes, K. oli kojusõidu jooksul mingi ideega lagedale tulnud ja saatis selle nüüd mulle. Nii et ma asusin jälle The Guardiani lehel surfama ja nüüd juba natuke Äripäeva omal ka. Midagi otsitavast leidsin täiesti üles, iseasi on see, kas sellest piisab.
Ma ei mäletagi, millal ma viimati MSNi kasutasin..
Küll on ikka hea, et mu arvuti GMT's elab. Nii tundub, et kõigeks on aega rohkem.
Igatahes, K. oli kojusõidu jooksul mingi ideega lagedale tulnud ja saatis selle nüüd mulle. Nii et ma asusin jälle The Guardiani lehel surfama ja nüüd juba natuke Äripäeva omal ka. Midagi otsitavast leidsin täiesti üles, iseasi on see, kas sellest piisab.
Ma ei mäletagi, millal ma viimati MSNi kasutasin..
Küll on ikka hea, et mu arvuti GMT's elab. Nii tundub, et kõigeks on aega rohkem.
teisipäev, september 22, 2009
esmaspäev, september 21, 2009
21. on surnud joon
Ahne olen. Kolmandiku võrra liiga ahne.. Ja tean, et niimoodi pole perfektsionistlikult midagi teha võimalik, aga ei raatsi loobuda ka, nii et läheb, nagu läheb. Mis sest siis ikka, umbes tunni aja pärast on otsus purgis. Ja varsti on ju kevad nagunii:P
Tantsimatusest on kahju. Aga mul on suured aknad.. Ja jääb loota, et järgmisel semestril kergejõustiku ajad klapiksid..
Luban, et kui E. mulle homme külla ei taha tulla, siis lähen kindlasti õhtul jooksma! Mitte ei küpseta järjekordset apple crumble'it.
Tantsimatusest on kahju. Aga mul on suured aknad.. Ja jääb loota, et järgmisel semestril kergejõustiku ajad klapiksid..
Luban, et kui E. mulle homme külla ei taha tulla, siis lähen kindlasti õhtul jooksma! Mitte ei küpseta järjekordset apple crumble'it.
esmaspäev, september 14, 2009
just see, just see...
Ehk hakkavad asjad tõesti paremuse poole minema. Täna koolis trepist üles tormates hõikas keegi mu nime ja lühikese ringivahtimise järel märkasin, et M. istus lauanurgal. Esimene asi, mis ta küsis oli, et kus mu punased kiharakesed jäänud on. Siis jõudis mulle kohale, et vot just nii ammusest ajast me näinud polegi! Pärast seda umbes kooliaastapikkust perioodi, mil iganädalaselt koos leti taga pulli tegime...:D Ja teine asi, mis ta ütles oli, et tal pole praegu mu ŠOKOLAADI kaasas! Endal oli põlv ja veel pool jalga mingil põhjusel tumelilla ja kõndida sai ainult ühe kena "kargu" abil, aga minu šokolaadi ta ei unustanud:) (Ehk näen neljapäeval G.'t ka lõpuks. Tuleks ainult selles kokkuleppele jõuda, et kes kellele külla tuleb/läheb:P)
Sellele järgnenud loeng oli ka väga tore. Mu esimese semestri lemmikaine õppejõud annab seda, ja mulle kohutavalt meeldib, kuidas ta mingite näidete toomisega nii palju killukesi endast ära annab:D Või on asi selles, et mulle lihtsalt istuvad sellised kultuuriti võrdlevad ained, vot ei oska öelda.
Teiste üle headmeelt tunda on ka nii hea tunne:) Ma ei jõua kohe ära kiita M.'i ettevõtlikkust ja julgust Austriasse minna! Kolimispõhjusele elan ka siiralt kaasa:D Kahju küll, et siin selliseid inimesi järjest vähemaks jääb niimoodi, aga mis seal parata. Ju on sedapidi parem.
Ja teise M.'i (õigemini nüüd vähemalt kolmanda.. miks küll kõigi nimed sama tähega algama peavad?!) kutsumuse leidmine teeb ka nii rõõmsaks:D Kuigi vahel on selliste sihti omavate inimeste keskel tunne, et milleks mina veel siin üldse olen, aga mõnikord annab see kõigele kuidagi suurema mõtte ja kaalu. Ja siis vahel ma tunnen, et kõik on võimalik... ;)
Aitäh:)
PS! Pealkiri on tegelikult lihtsalt eestikeelne;)
Sellele järgnenud loeng oli ka väga tore. Mu esimese semestri lemmikaine õppejõud annab seda, ja mulle kohutavalt meeldib, kuidas ta mingite näidete toomisega nii palju killukesi endast ära annab:D Või on asi selles, et mulle lihtsalt istuvad sellised kultuuriti võrdlevad ained, vot ei oska öelda.
Teiste üle headmeelt tunda on ka nii hea tunne:) Ma ei jõua kohe ära kiita M.'i ettevõtlikkust ja julgust Austriasse minna! Kolimispõhjusele elan ka siiralt kaasa:D Kahju küll, et siin selliseid inimesi järjest vähemaks jääb niimoodi, aga mis seal parata. Ju on sedapidi parem.
Ja teise M.'i (õigemini nüüd vähemalt kolmanda.. miks küll kõigi nimed sama tähega algama peavad?!) kutsumuse leidmine teeb ka nii rõõmsaks:D Kuigi vahel on selliste sihti omavate inimeste keskel tunne, et milleks mina veel siin üldse olen, aga mõnikord annab see kõigele kuidagi suurema mõtte ja kaalu. Ja siis vahel ma tunnen, et kõik on võimalik... ;)
Aitäh:)
PS! Pealkiri on tegelikult lihtsalt eestikeelne;)
pühapäev, september 13, 2009
Le Petit Prince
"Küll neil on aga kiire, " sõnas väike prints. "Mida nad otsivad?"
"Isegi mees veduri peal ei tea seda," kostis rööpaseadja.
Ja mürinal kihutas teine tuledes särav kiirrong vastupidises suunas.
"Juba tulevad tagasi?" imestas väike prints.
"Need pole samad," kostis rööpaseadja. "See oli vahetus."
"Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid?"
"Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse," kostis rööpaseadja.
Ja möödus kolmanda tuledes särava kiirrongi kõuemürin.
"Need kihutavad esimestele reisijatele järele?" küsis väike prints.
"Nad ei kihuta millelegi järele," vastas rööpaseadja.Nad magavad seal sees või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase."
"Ainult lapsed teavad, mida nad otsivad," sõnas väike prints. "Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neil käest ära võetakse, siis nad nutavad..."
"Inimesed," ütles väike prints, "trügivad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida nad otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi..." Ja ta lisas: "See ei tasu vaeva..."
"Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias...ja ei leia, mida nad otsivad... Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast vees..."
"Kui armastad lille, mis asub tähe peal, siis on öösel taevast nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad."
"Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Õpetlastele on tähed keerulised küsimused. Minu ärimehele tähendasid nad kulda. Kuid kõik need tähed vaikivad. Sina said endale niisugused tähed, mida ei ole mitte kellelgi..."
"Mis sa sellega öelda tahad?"
"Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist tähtedest, sellepärast et mina naeran ühel neist, näib sulle, otsekui naeraksid kõik tähed. Sina saad endale tähed, kes oskavad naerda!"
Ja ta naeris jälle.
"Kui sa leiad lohutust, siis oled rõõmus, et mind kunagi tundsid. Sa jääd minu sõbraks. Sul tuleb tahtmine minuga koos naerda. Ja mõnikord sa avad akna, vaat nii, lihtsalt oma lõbuks... Ja sinu sõbrad on väga hämmastunud, kui näevad sind taevast vaadates naermas. Siis sa ütled neile:"Jah, need tähed panevad mind alati naerma!"
Kummaline, et ma ei mäletanud eelmisest lugemisest üldse, kuidas ta oma planeedile tagasi sai...
Ja nii kummaliselt habras meeleolu tekib, kui lugemise ajal instrumentaalmuusikat kuulata. Polnudki ammu Dubrovnik Quartet'i varianti "Libertangost" või oma ainumast Opium Flirdi lugu (Saint European King Days) kuulanud. Sellistel üksikutel hetkedel pole tähtsust sellel, kas või mida otsid, või kas üldse on reaalne seda kunagi leida, sest sel hetkel oled sa kohal. SIIN. Just nagu siis kui Mark kõrvaltoas "La Valse d'Amelie"'d mängis :)
See oli mu pooletuhandes kirjutis siin..
"Isegi mees veduri peal ei tea seda," kostis rööpaseadja.
Ja mürinal kihutas teine tuledes särav kiirrong vastupidises suunas.
"Juba tulevad tagasi?" imestas väike prints.
"Need pole samad," kostis rööpaseadja. "See oli vahetus."
"Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid?"
"Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse," kostis rööpaseadja.
Ja möödus kolmanda tuledes särava kiirrongi kõuemürin.
"Need kihutavad esimestele reisijatele järele?" küsis väike prints.
"Nad ei kihuta millelegi järele," vastas rööpaseadja.Nad magavad seal sees või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase."
"Ainult lapsed teavad, mida nad otsivad," sõnas väike prints. "Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neil käest ära võetakse, siis nad nutavad..."
"Inimesed," ütles väike prints, "trügivad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida nad otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi..." Ja ta lisas: "See ei tasu vaeva..."
"Inimesed sinu kodus kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias...ja ei leia, mida nad otsivad... Ja ometi võiksid nad leida, mida otsivad, ühestainsast roosist või tilgast vees..."
"Kui armastad lille, mis asub tähe peal, siis on öösel taevast nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad."
"Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Õpetlastele on tähed keerulised küsimused. Minu ärimehele tähendasid nad kulda. Kuid kõik need tähed vaikivad. Sina said endale niisugused tähed, mida ei ole mitte kellelgi..."
"Mis sa sellega öelda tahad?"
"Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist tähtedest, sellepärast et mina naeran ühel neist, näib sulle, otsekui naeraksid kõik tähed. Sina saad endale tähed, kes oskavad naerda!"
Ja ta naeris jälle.
"Kui sa leiad lohutust, siis oled rõõmus, et mind kunagi tundsid. Sa jääd minu sõbraks. Sul tuleb tahtmine minuga koos naerda. Ja mõnikord sa avad akna, vaat nii, lihtsalt oma lõbuks... Ja sinu sõbrad on väga hämmastunud, kui näevad sind taevast vaadates naermas. Siis sa ütled neile:"Jah, need tähed panevad mind alati naerma!"
Kummaline, et ma ei mäletanud eelmisest lugemisest üldse, kuidas ta oma planeedile tagasi sai...
Ja nii kummaliselt habras meeleolu tekib, kui lugemise ajal instrumentaalmuusikat kuulata. Polnudki ammu Dubrovnik Quartet'i varianti "Libertangost" või oma ainumast Opium Flirdi lugu (Saint European King Days) kuulanud. Sellistel üksikutel hetkedel pole tähtsust sellel, kas või mida otsid, või kas üldse on reaalne seda kunagi leida, sest sel hetkel oled sa kohal. SIIN. Just nagu siis kui Mark kõrvaltoas "La Valse d'Amelie"'d mängis :)
See oli mu pooletuhandes kirjutis siin..
“Inimene, kes ei tantsi, ei saa kunagi elust täielikku rõõmu tunda.” B. Shaw
Tean, et midagi tuleb ette võtta. Eilne M. Big Band'i kontsert tuletas meelde, et kunagi oli mul selles funktsioonis tantsimine. Nii ma siis hakkasin otsima kohta, kuhu minna. Aga mu õhtuti kella kaheksani kestvale loenguplaanile on keeruline mingitki sobivat kursust leida ja eks lisaks sellele ole ikka sama jama nagu alati ka... :( Tore, et mõni selle ära tabanud on ja nüüd lausa naiste soolotantsutunde pakutakse:P Ainult et vales linnas. Kuigi teoreetiliselt oleks see isegi teostatav, kui ma igal nädalavahetusel Tartus käia suudaks... Aga ma ei arva, et üksi pooltki nii tore oleks. Üksi tantsiks ma ainult siis, kui üks teatud riigiteaduste magister "üle" on:P Pirts ja isepäine nagu ma olen.
Oleks ma juulis teadnud, et Leevikate UK "kontor" Bournemouthis asub! Noid võistlusi vaatama oleksin küll kolm päeva hiljaks jäänud, aga mis siis tost:D Kui sellest pisikesest Glennist ei saa maailma parimat, siis ma ei kujuta ette, kellest üldse võib saada! Selliste geenidega ja tantsudünastiast suguvõsade "suunamisega"... Et tal ainult see kõik üle ei viskaks!
Oleks ma juulis teadnud, et Leevikate UK "kontor" Bournemouthis asub! Noid võistlusi vaatama oleksin küll kolm päeva hiljaks jäänud, aga mis siis tost:D Kui sellest pisikesest Glennist ei saa maailma parimat, siis ma ei kujuta ette, kellest üldse võib saada! Selliste geenidega ja tantsudünastiast suguvõsade "suunamisega"... Et tal ainult see kõik üle ei viskaks!
teisipäev, september 08, 2009
pilves selgimistega
Olen viimasel ajal mõtlemisele kõige suuremad osad oma päevadest "raisanud". Ja siis nende säilitamisele. Ei kahetse, kuigi konkreetseid tulemeid siiani pole. Aga ideid jagub. Iga kandi pealt kohe. Kuigi jah, võiks ju midagi ka lõppude lõpuks selgeks saada. Mõne asjaga on aega 14.septembrini. Mõnega semestri lõpuni. Vastava info uurimisega peaks pidevamalt tegelema.
Täna sain siis lõpuks teada, millised on tähtsamad ninad meie instituudis. Ja ei saa öelda, et see kokkupuude kuidagigi meeldiv oleks olnud. Sellest siis ühe idee süvenemine..
Ja kui probleemid vajavad lahendamist, siis ... CS võib ka depressiooni leevendada!
Täna sain siis lõpuks teada, millised on tähtsamad ninad meie instituudis. Ja ei saa öelda, et see kokkupuude kuidagigi meeldiv oleks olnud. Sellest siis ühe idee süvenemine..
Ja kui probleemid vajavad lahendamist, siis ... CS võib ka depressiooni leevendada!
laupäev, september 05, 2009
saunapirukas
Tore, et mõnel maal kasvab lademetes porgandeid ja kapsaid. Siis on ainult taigen, kaks neiukest ja saun puudu. Ja jäätisekokteil ploomimahlaga. A.-M. korterist avastasin igasugu šokolaadiretseptidega ajakirju ja trühvlite artikli ja.... Mmmm. Ja raamaturiiulit läbi sirvides turgatas pähe, et mul polegi oma "Piiririiki" ega "Väikest printsi"... Ja saunast tulles "päevitades" seda viimast lugema hakates jõudsin kohani, kus paluti lammas joonistada.. Ja täna oma toas istudes avastasin, et see kast ripub mul laes:) Kes saab aru, see saab. Pildid on veel fotokas.
Nüüd siis siin ka.
Nüüd siis siin ka.
reedesel päeval
Mõnikord ma vihkan, et maailm on valla. Istun oma voodil ja üritan kirjutada, vahin aknast välja “Kosmose” peatuses siblivaid inimesi. Üks tüdruk oli kohutavalt Karolina moodi. Ja siis hakkas nii põhjatult kurb… Kui palju kalleid inimesi on mööda ilma laiali. Ja isegi omaenda õe nägemiseks on selliseid pingutusi vaja teha. Ja siis näeme ehk paar korda aastas. Vikerkaar on päris õige nähtus seda tunnet kirjeldama. Praegune on ühekordne ja vallutab pool taevast. Aga nüüd tuli järjekordne vihmapilv teda varjutama. Ja juba pillubki pisaraid jälle. Ja üks kitarriga poiss jalutas bussipeatusest mööda. Ja üks punases mantlikeses pisike Schindleri-tüdruk sikutab oma emme kotist.. Ja nr 36 imes peaaegu kõik teised peale nende endasse. Ainult üks kepiga vanatädi tüli ooteputka katuse alt välja ja astus keset autoteed, et trammile jõuda. Nüüd on kõik läinud.
Mitte et mul muud teha poleks vaja..Aga lihtsalt mulle meeldibki niimoodi. Lasta nukrameelsetel mõtetel kõige muu tegemist edasi lükata. Prokrastineerida:P
reede, september 04, 2009
just
Kohe kummaline, kuidas see koht siin kutsub kirjutama, kui olen normaalsemast veidi melanhoolsemas meeleolus.. Mõnikord hoian kohe sihilikult eemale, sest vastasel juhul olekski siin vaid ülim hala, aga täna võib.. On lihtsalt mingi kummaliste kirjade päev. Tavaliselt tundub, et ma saan asjadest enam-vähem aru, niimoodi ühtpidi nagu on võimalik. Aga täna ei oska ma absoluutselt seisukohta võtta. Isegi mitte hinnata, kas sõnum oli pigem positiivne või negatiivne.
Ja kohe halenaljakas, kuidas viimastel päevadel on nii pargipinkidel, köögilaua taga kui diivanil lösutades juttu aetud ja suhteterapeuti mängitud.. Aga isegi Timbu üritas kunagi mingis läikivas teraspotis ahjurooga teha. Lohutus missugune, hahaa. Mitte et see üldse mingi hea võrdlus oleks olnud...
Täna käisin esimest korda üle pika-pika aja koolimajas. Raua avatud loengut kuulamas. Teadmistest ja nattost ja muust toredast. Ja nüüd õhtul oli pidu ka, kuhu me alguseks ei raatsinud minna ja lõpus olime ainukesed kolm (jah, need kaks, kes kuskil pidevalt jooksus olid, ei lähe arvesse;P), kes tantsisid, nii et pool tundi enne peo lubatud lõppu pandi pillid kokku ja aeti meid koju. Nii et väikeste vahepeatustega mina nüüd siia jõudsingi, sest tohutu uni tuli peale. Ja isegi tantsimine ei aidanud. Telefoni lülitasin ka välja. Vist üldse esimest korda elus sihilikult (ja mitte lihtsalt sim'i vahetamiseks). Tahaks mingiks ajaks täiesti levist ära kaduda. Lihtsalt ära..
Oih, praegu tuli meelde, et esimene lause eelmises lõigus on puhas vale. Ma käisin ju eile õhtul ka(mäluaugud vist)! Tudengifilme vaatamas. Mõni oli täitsa hea. Mõnes oli täpselt sama vaade nagu minu toa aknast. Mõnes oli huvitavalt morbiidseid lähenemisi. Ja näinud olin ma seekordsetest filmidest vaid ühte. Ja toda teist, mida ei saanud näidata, sest plaat oli katkine. Kahju, ma oleksin toda väga näha tahtnud. Eriti just hommikuti...
Ja kohe halenaljakas, kuidas viimastel päevadel on nii pargipinkidel, köögilaua taga kui diivanil lösutades juttu aetud ja suhteterapeuti mängitud.. Aga isegi Timbu üritas kunagi mingis läikivas teraspotis ahjurooga teha. Lohutus missugune, hahaa. Mitte et see üldse mingi hea võrdlus oleks olnud...
Täna käisin esimest korda üle pika-pika aja koolimajas. Raua avatud loengut kuulamas. Teadmistest ja nattost ja muust toredast. Ja nüüd õhtul oli pidu ka, kuhu me alguseks ei raatsinud minna ja lõpus olime ainukesed kolm (jah, need kaks, kes kuskil pidevalt jooksus olid, ei lähe arvesse;P), kes tantsisid, nii et pool tundi enne peo lubatud lõppu pandi pillid kokku ja aeti meid koju. Nii et väikeste vahepeatustega mina nüüd siia jõudsingi, sest tohutu uni tuli peale. Ja isegi tantsimine ei aidanud. Telefoni lülitasin ka välja. Vist üldse esimest korda elus sihilikult (ja mitte lihtsalt sim'i vahetamiseks). Tahaks mingiks ajaks täiesti levist ära kaduda. Lihtsalt ära..
Oih, praegu tuli meelde, et esimene lause eelmises lõigus on puhas vale. Ma käisin ju eile õhtul ka(mäluaugud vist)! Tudengifilme vaatamas. Mõni oli täitsa hea. Mõnes oli täpselt sama vaade nagu minu toa aknast. Mõnes oli huvitavalt morbiidseid lähenemisi. Ja näinud olin ma seekordsetest filmidest vaid ühte. Ja toda teist, mida ei saanud näidata, sest plaat oli katkine. Kahju, ma oleksin toda väga näha tahtnud. Eriti just hommikuti...