Eile tuli mul mingi inspiratsioonilaine ja mõte hakkas jooksma, aga mind ei lastud arvutisse, nii et panin selle hoopis käsitsi kirja, aga kunagi ma toksin ta siia sisse. Märksõna(de)ks on õhtune film.
Aga praegu olin ma parasjagu lugemas koomilistest sotsiaalfoobikute intsidentidest, mis tunduvad kuidagi vääga tuttavad, ja emme rääkis kellestki, kellel ka igasugu probleeme oli ja siis ta olevat ükskord kõndinud mööda Riia mäge alla ja küsinud kõigi inimeste käest: "Vabandage, kas ma olen imelik?". Pole just raske arvata, mis ta vastuseks võis saada... Ei noh, tegelikult olevat üks vanatädi temaga isegi rääkima hakanud, aga ülejäänud vaid kinnitasid oma näoilmetega tema arvamust oma imelikkusest.
Kolmas lõik peab minu puhul ainult osaliselt paika(see teretamise osa näiteks), sest mul on teine haigus veel-uudishimu inimeste vastu. Seepärast ei käi ma silmad maas, vaid jõllitan ise. Aga mina ei ürita teiste eest varjata, et ma neid kardan. Ma pigem ütlen selle esimestel kohtumistel välja, ainuke jama on, et see kantakse vahetevahel mu iroonia arvele.
Minu hetkelemmik on viies lõik. Ma teeksin ka nii, kui ma ei kardaks olulisest infost ilma jääda(see tähendaks, et ma peaksin ju kellegi võhivõõra käest mingeid imelikke kanaleid pidi infot hankima!)..
Ja kui lugeda kuuendat lõiku, siis on see juba täiesti mina. Ja üheksas. Ja kümnes. Ma täna parem edasi ei loe....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar