Heh, mina käisin täna esimest korda kooliarsti(õigemini õe) juures. Mitte et mul põhjust oleks olnud, ta lihtsalt avastas, et kõik inimesed polegi veel teda külastanud ja et muidu läheme veel niiviisi minema, et ta polegi näinud meid:) Igatahes olen ma kahe aasta jooksul kasvanud poolteist sentimeetrit ja ületanud ümmarguse numbri piiri. Silmanägemine, vererõhk ja muud parameetrid olid mul ka ideaalses korras, isegi liiga head, nagu ta ütles:P Kui mul meelde jääb, siis pean ainult neljapäeval, kui arst ise majas on, korra sealt läbi käima, et oma kõverat selga näidata ja võib-olla ortopeedi juurde saatekirja saada.
Ristikivi muuseumis käimine tegi mind kuidagi nukraks. Iseenesest oli ju tore seal käia - poole päeva ajal linna peal(looduses!) jalutada, näha, kus üks kuradima andekas ja tark onu kunagi poolteist aastat oma elust veetis, kuulata muuseumitädi toredasti vaimustunud juttu Karlist ja otsida sugupuust üles meie muhe ühiskonnaõpetuse õpetaja:) Aga ikka tegi nukraks. Esiteks see, et ma jälle liiga hilja kohale jõudsin - ta elas ju tegelikult veel suhteliselt hiljuti ja kui mitte arvestada eesti meeste madalat eluiga, siis võiks ta veel praegugi elada(kuigi väga kõrges vanuses). Teiseks jäi kummitama see, et mis küll Erka vendadega juhtus sellel 76da aasta eeleelviimasel märtsikuu päeval. Ja kolmandaks see, et kuidas küll kõik lähevad maailma avastama - mina tahan ju kaa!
Oh mind melanhoolikut.. peaks parem ühiskonna tööks õppima hakkama või "Nõiduse õpilase" ära lõpetama.
Aga vähemalt stiilsed manööverdused projektor-masinaga toovad näole siiani muige:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar