Jehhuu..käisin täna social welfare office'is, kuna pangast soovitati (eksole) lasta neil endale mingi paber saata, et oleks aadressi tõestus olemas. Seal oli mingi selline 'mhhh, kui PPSN on olemas, siis meie kellelegi midagi ei saada ja selliseid asju nagu aadressi tõestamine ei tee' mees, kes oli nähtavasti surmani tüdinud seal istumisest ja ootas kannatamatult tööpäeva lõppu, et pikale bank holiday nädalavahetusele minna.. Nõiaring.
Nii et täiesti mõttetu, et täna ainult kümneni tööl olin. (Kui Natasha tuli ja imestas, et ma seal olen, siis mõtlesin, et kas ma olen segi läinud ja ei pidanudki tegelt täna minema, aga ei, kõik oli õige.) Asju korda ei saanud, magada ei saanud.. Igareedene jalutuskäik jäi planeeritult ära. Aga vähemasti sai postkontoris käidud:) Ja tegin ise väikse tiiru linna peal kui midagi kasti viskama läksin. Päris amusing on ikka seda tüüpilist Irish night life'i vaadata. Siniste jalgadega ja värvipotist läbi käinud kark-kontstel neiud baaride uste taga tossamas või nendest kolmekümnepealistest Hispaania ja Itaalia kooliõpilaste keelelaagrigruppidest pärit pubekad kuskil tänavaposti najal ropsimas (vabandust, kui see nüüd õel oli:P). Ja siis mingid vintis inimesed, kes möödudes teretavad, kui sa oma muigega piisavalt ettevaatlikult ümber ei käi.. Aga siis ka Grafton Streeti saksofonimängija või kitarripunt St Stephen'i juures....:) Aga tolmuimejat pole seal veel näinud.. Ja ma tahaks jubedasti Once'i uuesti näha!! Käivad jutud, et selle tegevus toimub osaliselt Mountjoy Square'il (ja mis mu aadress nüüd oligi??!!!;))
Ahjaa, üksöö (mulle meeldis see olematu sõna lihtsalt:D) vaatasin On the Edge'i ära (no wonder, et mul magamiseks u 4 h jääb, eksole..). Cillian on jätkuvalt äge. Film oli karm. Mitte nagu Pluto. Ühisjooned Inside I'm Dancing'uga: irooniline probleemne aktsendiga meespeategelane ja Iirimaa, täpsemalt Dublin ja selle lähiümbrus. Cillianit võis näiteks Howthis näha.
tARTuffil jääb sel aastal käimata:( Aga äkki jõuan Kilkenny Arts Festivalile, see peaks päris pikalt kestma, nii et on isegi natuke lootust.
Homme ma magan (ometi!) ja B sai kokku lepitud, et teeme kuskil mingi tiiru (et ta päev otsa oma PhD'ga ei jändaks:P) ja õhtul on Charlotte'i ärasaatmispidu. Pühapäeval tuleb Paco!:D Ja esmaspäev on puhkepäev! Bank Holiday= pangad on suletud;) Mitte et nad normaalsetel päevadelgi väga avatud oleks:P
7x24=168-umbkaudu 35=133-sel nädalal ainult 57.25=75.75-5-3=67.75-38=29.75 aga seda ma enam jagada ei oska.. eks mõned kirjutamis-, jutustamis- ja jalutamistunnid jää üle...:)
Häädööd!
S.
laupäev, juuli 31, 2010
kolmapäev, juuli 28, 2010
täna pole ju 29.. batch 209
Ei ole tore, kui 18 kirja on vastamata... Ja nende hulgas pole ühtegi, mis korteri- või pangajama lahendada aitaks, lihtsalt personaalsed. Paco vastas mulle näiteks:D Ta on Limerickis ja ütles, et peame kindlasti kokku saama:D Ja ma tahan kusagile minna. Ühepäevase tripi teha. Kas just Limericki, aga..:P Cork, Galway või Belfast tõmbavad nagu rohkem. Ja Dingle'il on mul ju siiani käimata.. :(
Ja teatrisse tahaks. Naljakas, et siin puhta samad etendused, mis Eestis käimas/hiljuti käinud. Death of a Salesman'i plaanivad tundmatud CS tegelased grupiga vaatama minna. Aga mul ei ole sinna vist asja, kui algusaeg on 7.30, aga üldjuhul pole ma selleks ajaks veel töö lõpetanudki. Arcadiat pole ma veel näinud, nii et poleks seda võrlusmomenti.. Ei teagi, kas see on hea või halb.
Ja Ryanairil on häid pakkumisi. Äkki peaks mingi pileti ära ostma.. Issakene, kuidas aeg saab lihtsalt nii kiiresti minna?? Kõik on tegemata ja nägemata...
Ja teatrisse tahaks. Naljakas, et siin puhta samad etendused, mis Eestis käimas/hiljuti käinud. Death of a Salesman'i plaanivad tundmatud CS tegelased grupiga vaatama minna. Aga mul ei ole sinna vist asja, kui algusaeg on 7.30, aga üldjuhul pole ma selleks ajaks veel töö lõpetanudki. Arcadiat pole ma veel näinud, nii et poleks seda võrlusmomenti.. Ei teagi, kas see on hea või halb.
Ja Ryanairil on häid pakkumisi. Äkki peaks mingi pileti ära ostma.. Issakene, kuidas aeg saab lihtsalt nii kiiresti minna?? Kõik on tegemata ja nägemata...
esmaspäev, juuli 26, 2010
hate is a strong word
[Njah, on küll, aga mis sest sis ikka. Eile Patricku pargis istudes hakkas üks endine tuletõrjeülem meiega rääkima, väga muhe vana:) Ma ei mäletagi millest jutt käis, aga B teatas igatahes väga kindlameelselt, kuidas ta midagi vihkab.]
Oeh, kuidas ma siinseid pankasid vihkan!! Kas ma rääkisin, kuidas sain reedel varem töölt ära, et ometi kord nende paari tunni jooksul, mil siin üldse pangad avatud on, et uusi kontosid teha (10-12 ja 2-4), aga tegelikkuses aetakse pärast 3.30 järjekord laiali, sest "enam pole aega ju". Ja siis kui jooksuga teises kontoris neist 2 minuti ootamise ustest läbi saanud oled ja järjekorra ära kannatanud, siis selgub, et kui sa ei saagi kunagi saama ühtegi elektriarvet enda nimele, siis ära väga looda, et saad konto avada.. sest PPSN kiri ei kõlba, teise inimese nimega arve, kus aadress peal ja kaasas lisakiri, et ma ka seal elan, samuti ei kõlba.. ja maksuametist (või mis kuradi bürokraatide asutus too oligi) ootan ma juba üle kahe nädala kirja, millega laheneks mitu "kärbest". Aga nali on selline, et kuna mul arvet pole, siis maksti mulle palk tšekiga. Ja täna võtsin pausi, et uuesti pangas ära käia, sest reedel unustasin tšeki suure kiirustamisega tööle:P Ja seekord kui järjekorra ära kannatanud olin ja pausi lõpuni 7 minutit (tagasi tööle jõudmine võtab aega 9 min), tuli välja, et kuna tšekk on pärit tšekiraamatust, mis on välja antus Ennises, Co Clare!! siis pean ma selle rahaks tegemiseks Ennisesse minema! You're joking, right?!! Või kui sul siin pangas konto on, saad selle otse sinna kanda. Hahaaaa!!
Ja tagasi tööle jõudes kukkus telefon kivipõrandale. Jeeei! Lappisin tükid kokku ja nüüd leidsin kodust parooli ka, nii et hakkas isegi tööle.
Ja kurat, kõik on kodus! Tahaksin vaid duši alla minna ja süüa, aga kõik on hõivatud. Ja mind nii kuradi kombel häirib see, kui inimesed lösutavad päev otsa teleka ees ja siis ei suvatse sealt lahkudes isegi diivanikatet, mis praktiliselt käkkis maas on, ka ilusti panna.
Ja see häirib ka, et kui väljakolimiseni on jäänud vähem kui nädal, ja asenduskandidaate pole, ja ma olen korduvalt küsinud, et kas ma äkki võiksin selle kuulutuse paroolid-värgid saada (isegi meili saatsin, millele pole vastust tulnud, kuigi nähtavasti on ta oma meile selle aja jooksul mitu korda vaadata jõudnud), siis seis on ikka sama. Ja see kuulutus on täiesti vigane ja jube! Pole ime, et keegi ei helista.. Urrr... Nähtavasti ei saa inimesed, kel liiga palju vaba aega ja vanemad puhkuse kinni maksavad, mõningate asjade pakilisusest aru.. või sellest, et mul pole kuskilt muud aega võtta kui need paar tundi pärast tööd, et asju ajada.
Oeh, kuidas ma siinseid pankasid vihkan!! Kas ma rääkisin, kuidas sain reedel varem töölt ära, et ometi kord nende paari tunni jooksul, mil siin üldse pangad avatud on, et uusi kontosid teha (10-12 ja 2-4), aga tegelikkuses aetakse pärast 3.30 järjekord laiali, sest "enam pole aega ju". Ja siis kui jooksuga teises kontoris neist 2 minuti ootamise ustest läbi saanud oled ja järjekorra ära kannatanud, siis selgub, et kui sa ei saagi kunagi saama ühtegi elektriarvet enda nimele, siis ära väga looda, et saad konto avada.. sest PPSN kiri ei kõlba, teise inimese nimega arve, kus aadress peal ja kaasas lisakiri, et ma ka seal elan, samuti ei kõlba.. ja maksuametist (või mis kuradi bürokraatide asutus too oligi) ootan ma juba üle kahe nädala kirja, millega laheneks mitu "kärbest". Aga nali on selline, et kuna mul arvet pole, siis maksti mulle palk tšekiga. Ja täna võtsin pausi, et uuesti pangas ära käia, sest reedel unustasin tšeki suure kiirustamisega tööle:P Ja seekord kui järjekorra ära kannatanud olin ja pausi lõpuni 7 minutit (tagasi tööle jõudmine võtab aega 9 min), tuli välja, et kuna tšekk on pärit tšekiraamatust, mis on välja antus Ennises, Co Clare!! siis pean ma selle rahaks tegemiseks Ennisesse minema! You're joking, right?!! Või kui sul siin pangas konto on, saad selle otse sinna kanda. Hahaaaa!!
Ja tagasi tööle jõudes kukkus telefon kivipõrandale. Jeeei! Lappisin tükid kokku ja nüüd leidsin kodust parooli ka, nii et hakkas isegi tööle.
Ja kurat, kõik on kodus! Tahaksin vaid duši alla minna ja süüa, aga kõik on hõivatud. Ja mind nii kuradi kombel häirib see, kui inimesed lösutavad päev otsa teleka ees ja siis ei suvatse sealt lahkudes isegi diivanikatet, mis praktiliselt käkkis maas on, ka ilusti panna.
Ja see häirib ka, et kui väljakolimiseni on jäänud vähem kui nädal, ja asenduskandidaate pole, ja ma olen korduvalt küsinud, et kas ma äkki võiksin selle kuulutuse paroolid-värgid saada (isegi meili saatsin, millele pole vastust tulnud, kuigi nähtavasti on ta oma meile selle aja jooksul mitu korda vaadata jõudnud), siis seis on ikka sama. Ja see kuulutus on täiesti vigane ja jube! Pole ime, et keegi ei helista.. Urrr... Nähtavasti ei saa inimesed, kel liiga palju vaba aega ja vanemad puhkuse kinni maksavad, mõningate asjade pakilisusest aru.. või sellest, et mul pole kuskilt muud aega võtta kui need paar tundi pärast tööd, et asju ajada.
pühapäev, juuli 25, 2010
kultuuripäev
Eilne oli vist mu siin saarel viibitud päevadest üks vingemaid, kui mitte kõige vingem!:) Käisime oma segaseltskonnaga Dun Laoghaire's festivalil, ja vaatamata sellele, et me just väga tuttavad keegi omavahel polnud, oli kohutavalt vaba ja mõnus olla! Ei juhtu just ülearu tihti, et tunneksin, et ma sellesse hetke, kohta, asetleidvasse üritusse ja seltskonda justkui valatult sobiksin. Kui B käest pildid pätsatud saan, siis panen selle üles, kus on esindatud Hiina, Jaapan, Ukraina, Tšehhi, Saksamaa/Poola ja Eesti ;D Ja üks random iirlane ka:P Prantslane, brasiillane ja itaallane ei jõudnud kohale.
Festival oli iseenesest nagu festival ikka: palju süüa (burgers, bratwurst, cupcakes...:P), igasuguste maade esindustelgid nende populaarsete toodetega alates prantsuse meremudaseepidest ja lõpetades Nepaali värviliste sallide-seelikutega, suuremad telgid budistide ja New Age tegelaste meditatsioonivärkidega (käisime ühte kuulamas, sest M tuttav viis seda läbi, aga mina jäin sinna kauemaks kui 2 minutiks istuma ainult sellepärast, et neil olid mõnusad lösudiivanid ja üks tüüp, kes kahe helihargiga "muusikat" tegi, meenutas kahtlaselt McAvoy'd;P), tänavateater India moodi (loe: haleda huumoriga tsirkus, kus loomade asemel inimesed:P), üks väiksem lava, kus igasugu rahvuste muusika segusid kuulda sai ja üks "ebanormaalne" hippilik noormees lava ees improtantsu-joogat tegi..., iiri tantsu tantsivad kuueaastased tidrikud, "rahvusvaheline staar ja multiinstrumentalist" Khaled (kelle araabiakeelset jorinat me kõik kohusetundlikult paar lugu kuulasime ja siis B kannatus katkes ja ta küsis, et ega keegi edasi liikuda ei tahaks, ja kõik olid koormast päästetud:D), lillelaat, ...eeem ma ei mäletagi kohe.. meil jäi muidugi u 80% kohtadest nägemata ka:P Aa, õhtupoole läksime ühe iiri rahvamuusika välilava juurde ja kui nad seal lõpetasid, suundusime edasi ühte pubisse, mis oli kahjuks väga väikese esinemisalaga, nii et see 10-liikmeline punt mahtus vaevalt ära ja rahvast vast ka sama palju või paar korda rohkem. Aga väga tasemel esinejad olid:D Oi, ja siis päris õhtul läksime ainukesele piletiteta kontserdile, kus pidavat mustlasmuusikat kuulma. See toimus ühes baaris, mis asus mingis royal hotellis, nii et tee läbi maja oli paras vaatamisväärsus ja "väga mustlaslik". Aga kui kohale jõudsime, siis oioi kui palju rahvast (kuigi mitte päris niimoodi) ja selline Charlotte Street Bluesi õhkkond ja vapustav jazz-latino-mustlas-blues-muusika (kontrabass, akordion, klarnet ja muu nagunii kohustuslik:D), mille järgi teoreetiliselt super tantsida oleks, aga kui rahvas on nagu silgud tünnis, siis tuleb selleks kõigepealt natuke ruumi teha, või siis jalgu liigutamata/peaga tantsida;D Ja super oli see, et meile kõigile meeldis väga ja pärast tagasi Dublinisse jõudes käisime ühes hiina-korea restoranis "lõunat" söömas. See on alati lõbus, kui menüüd eriti inglise keelt ei sisalda ja siis on seltskonnas näiteks mõni budist, kes on täielik taimetoitlane ja uurib, et kas see tofu on ikka without any pork, beef, fish, seafood, etc ja siis küsitakse temalt, et ah, isegi 'no seafood?':P Yeah, noh, taimetoitlus pole seal maal väga moes! Nii et M mõtles, et on ikka hea mõte enne Hiinasse minekut endale turistiraamatust need kohad välja kirjutada, mis taimetoitlastele ellujäämiseks mõeldud;)
Nii et kokkuvõttes nagu meie oma folk:) Korraldusliku poole pealt oli siinsel festivalil muidugi puudujääke ja kohati mõtlesin, et Viljandis küll sellist jama lavale ei lastaks (;P), aga ega see ju ei loegi.. Lihtsalt väga mõnus tunne jäi igatahes:) Ja B & M endine korterinaaber on niiiiiiii tore! Kohutavalt positiivne ja särav, jutukas ja taibukas, ja peaaegu TCK, ja mitte nii roosilise noorukiikka pikendatud lapsepõlvega nagu paljud lääne-euroopa lapsed. Ja oi, kuidas tal silmad särama lõid, kui näiteks Pariisi jazziõhtust unistama juhtus:D Just nagu siis, kui ühel kontserdil kuulasime meie selja taga platseerunud prantslaste juttu pealt8või noh, üritasime), ja siis kui nood itaallaste vastu vahetusid, olid minu silmad samasugused:D Venticinque...ragazzi.... gelato..:P Jube kahju, et ta praegu Dublinis ei ela ja varsti hoopis aastaks Pariisi õppima läheb. Trinitys on vaat sellised õppekavad, kus kohustuslik aasta sihtkeelt kõnelevas riigis asja juurde käib, mis on Ukrainast pärit inimestele viisaprobleemide lahendamisel igati lihtsustav.
Ja nii lõbus on vaadata, kust kellegi jaoks Euroopa ida-lääne piir läheb, ja näiteks mis on kuskil sovietiaja jäänuk (jeeei, need kolmekuused koolivaheajad!).
Impossible is nothing! Ja Euroopa tundub mõnikord sama väike kui Hong Kongi inimestele, kes New Zealandil olles "that Europe-place"'i esimest korda kaardil näevad;)
Oioi, IKEAs on 2. augustini mingi kampaania! Ja 1.augustil hakkan ma vist kolima (sest B juures on tingimused "ükskõik, tule lihtsalt"). Great timing! Nüüd peaks ainult kiirkorras kellegi siia leidma..
Kuidas küll aeg lendab! Aasta tagasi samal ajal asusin vist Limerickis ja käisin Pacoga salsatamas, kuu aega tagasi olin arvatavasti närvilisena Tartus...:P Kes teab, mis ma veel kuu aja pärast mõtlen... Open end.
Festival oli iseenesest nagu festival ikka: palju süüa (burgers, bratwurst, cupcakes...:P), igasuguste maade esindustelgid nende populaarsete toodetega alates prantsuse meremudaseepidest ja lõpetades Nepaali värviliste sallide-seelikutega, suuremad telgid budistide ja New Age tegelaste meditatsioonivärkidega (käisime ühte kuulamas, sest M tuttav viis seda läbi, aga mina jäin sinna kauemaks kui 2 minutiks istuma ainult sellepärast, et neil olid mõnusad lösudiivanid ja üks tüüp, kes kahe helihargiga "muusikat" tegi, meenutas kahtlaselt McAvoy'd;P), tänavateater India moodi (loe: haleda huumoriga tsirkus, kus loomade asemel inimesed:P), üks väiksem lava, kus igasugu rahvuste muusika segusid kuulda sai ja üks "ebanormaalne" hippilik noormees lava ees improtantsu-joogat tegi..., iiri tantsu tantsivad kuueaastased tidrikud, "rahvusvaheline staar ja multiinstrumentalist" Khaled (kelle araabiakeelset jorinat me kõik kohusetundlikult paar lugu kuulasime ja siis B kannatus katkes ja ta küsis, et ega keegi edasi liikuda ei tahaks, ja kõik olid koormast päästetud:D), lillelaat, ...eeem ma ei mäletagi kohe.. meil jäi muidugi u 80% kohtadest nägemata ka:P Aa, õhtupoole läksime ühe iiri rahvamuusika välilava juurde ja kui nad seal lõpetasid, suundusime edasi ühte pubisse, mis oli kahjuks väga väikese esinemisalaga, nii et see 10-liikmeline punt mahtus vaevalt ära ja rahvast vast ka sama palju või paar korda rohkem. Aga väga tasemel esinejad olid:D Oi, ja siis päris õhtul läksime ainukesele piletiteta kontserdile, kus pidavat mustlasmuusikat kuulma. See toimus ühes baaris, mis asus mingis royal hotellis, nii et tee läbi maja oli paras vaatamisväärsus ja "väga mustlaslik". Aga kui kohale jõudsime, siis oioi kui palju rahvast (kuigi mitte päris niimoodi) ja selline Charlotte Street Bluesi õhkkond ja vapustav jazz-latino-mustlas-blues-muusika (kontrabass, akordion, klarnet ja muu nagunii kohustuslik:D), mille järgi teoreetiliselt super tantsida oleks, aga kui rahvas on nagu silgud tünnis, siis tuleb selleks kõigepealt natuke ruumi teha, või siis jalgu liigutamata/peaga tantsida;D Ja super oli see, et meile kõigile meeldis väga ja pärast tagasi Dublinisse jõudes käisime ühes hiina-korea restoranis "lõunat" söömas. See on alati lõbus, kui menüüd eriti inglise keelt ei sisalda ja siis on seltskonnas näiteks mõni budist, kes on täielik taimetoitlane ja uurib, et kas see tofu on ikka without any pork, beef, fish, seafood, etc ja siis küsitakse temalt, et ah, isegi 'no seafood?':P Yeah, noh, taimetoitlus pole seal maal väga moes! Nii et M mõtles, et on ikka hea mõte enne Hiinasse minekut endale turistiraamatust need kohad välja kirjutada, mis taimetoitlastele ellujäämiseks mõeldud;)
Nii et kokkuvõttes nagu meie oma folk:) Korraldusliku poole pealt oli siinsel festivalil muidugi puudujääke ja kohati mõtlesin, et Viljandis küll sellist jama lavale ei lastaks (;P), aga ega see ju ei loegi.. Lihtsalt väga mõnus tunne jäi igatahes:) Ja B & M endine korterinaaber on niiiiiiii tore! Kohutavalt positiivne ja särav, jutukas ja taibukas, ja peaaegu TCK, ja mitte nii roosilise noorukiikka pikendatud lapsepõlvega nagu paljud lääne-euroopa lapsed. Ja oi, kuidas tal silmad särama lõid, kui näiteks Pariisi jazziõhtust unistama juhtus:D Just nagu siis, kui ühel kontserdil kuulasime meie selja taga platseerunud prantslaste juttu pealt8või noh, üritasime), ja siis kui nood itaallaste vastu vahetusid, olid minu silmad samasugused:D Venticinque...ragazzi.... gelato..:P Jube kahju, et ta praegu Dublinis ei ela ja varsti hoopis aastaks Pariisi õppima läheb. Trinitys on vaat sellised õppekavad, kus kohustuslik aasta sihtkeelt kõnelevas riigis asja juurde käib, mis on Ukrainast pärit inimestele viisaprobleemide lahendamisel igati lihtsustav.
Ja nii lõbus on vaadata, kust kellegi jaoks Euroopa ida-lääne piir läheb, ja näiteks mis on kuskil sovietiaja jäänuk (jeeei, need kolmekuused koolivaheajad!).
Impossible is nothing! Ja Euroopa tundub mõnikord sama väike kui Hong Kongi inimestele, kes New Zealandil olles "that Europe-place"'i esimest korda kaardil näevad;)
Oioi, IKEAs on 2. augustini mingi kampaania! Ja 1.augustil hakkan ma vist kolima (sest B juures on tingimused "ükskõik, tule lihtsalt"). Great timing! Nüüd peaks ainult kiirkorras kellegi siia leidma..
Kuidas küll aeg lendab! Aasta tagasi samal ajal asusin vist Limerickis ja käisin Pacoga salsatamas, kuu aega tagasi olin arvatavasti närvilisena Tartus...:P Kes teab, mis ma veel kuu aja pärast mõtlen... Open end.
kolmapäev, juuli 21, 2010
in this little little world...
Täna jalutas Parnell Streetil part:)
Ja ma lõpetasin töö nii vara, et isegi Aldi oli veel 10 minutit avatud! Ja ossaaa, mis hunniku värske kraamiga ma sealt tagasi saabusin:D But I'm not going to go raw, at least for now.
Naljakas on see kollektiivse ja individualistliku maailma kokkupõrge - mu hiinlasest kolleeg nimelt uurib koguaeg, et ega ma oma ülesannet lõpetama ei hakka, et siis ma saan talle appi minna, ja kui ma koju tahan hakata minema, siis et lõpetame ikka koos ja nii:P Mis tähendaks, et ma peaksin veel pool tundi või tund lisaks oma 13-tunnisele tööpäevale seal kükitama..eem, no thanks:P
Ja naljakas on see võimete piiride kompamine.. Ma ei tea, kas me olemegi lihtsalt üliaeglased ja kobad, või annab N. meile umbes nädala jagu ülesandeid üheks päevaks.. ja siis on tunne, et polegi veel midagi tehtud saanud.
Ja naljakas on see, kuidas eesmärgid (või isegi mitte eesmärgid, plaanid... oletused?) muutuvad alati hoopis teistsuguseks, kui nad esialgu olid. Selle asemel, et kõiksuguste vingete inimestega, keda siin ikka jaguks, igalpool ringi kambata ja niisama tsillida, veedan ma suure enamuse oma ajast ühes ruumis koos kahe inimesega ja peatumatult ringi siblides. Vaikselt hakkab see 'living for the weekends' sündroom tekkima, B'lt hea õppida:P Nädalavahetusel on Festival of World Cultures!;D And everyone is going! Aga te minge siis kõik folkima ikka;)
Muhe, et mu kaks brasiillasest korterinaabrit praegu teises toas omavahel juba pikemat aega inglise keeles räägivad:) Ja läbi avatud akna on sisehoovist kuulda prantsuse keelt.. Eeem....kolin, ei koli, kolin, ei koli....
Charlotte on täna Galways! (Tahan kaaa-tahan kaa!) Seal on praegu kunstifestival... mõni ime, et ta veel tagasi pole jõudnud.
Oeh, tegelt peaks pessu ja tuttu minema. Ma ei suuda vist kunagi harjuda ärkama kell 6! (Normaalsüsteemil poleks ma sel kellaajal veel magamagi jäänud..) Siiani on kõige varasem magamaminekuaeg olnud vist lausa pool üks. Seegi väga pingutatult. Leppisime B'ga kokku, et ta peab mulle helistama, kui ta on 80nene ja muutunud samasuguseks nagu kõik inimesed vanana (i.e. vara üles, vara magama)..
Natti-natti,
S.
Ja ma lõpetasin töö nii vara, et isegi Aldi oli veel 10 minutit avatud! Ja ossaaa, mis hunniku värske kraamiga ma sealt tagasi saabusin:D But I'm not going to go raw, at least for now.
Naljakas on see kollektiivse ja individualistliku maailma kokkupõrge - mu hiinlasest kolleeg nimelt uurib koguaeg, et ega ma oma ülesannet lõpetama ei hakka, et siis ma saan talle appi minna, ja kui ma koju tahan hakata minema, siis et lõpetame ikka koos ja nii:P Mis tähendaks, et ma peaksin veel pool tundi või tund lisaks oma 13-tunnisele tööpäevale seal kükitama..eem, no thanks:P
Ja naljakas on see võimete piiride kompamine.. Ma ei tea, kas me olemegi lihtsalt üliaeglased ja kobad, või annab N. meile umbes nädala jagu ülesandeid üheks päevaks.. ja siis on tunne, et polegi veel midagi tehtud saanud.
Ja naljakas on see, kuidas eesmärgid (või isegi mitte eesmärgid, plaanid... oletused?) muutuvad alati hoopis teistsuguseks, kui nad esialgu olid. Selle asemel, et kõiksuguste vingete inimestega, keda siin ikka jaguks, igalpool ringi kambata ja niisama tsillida, veedan ma suure enamuse oma ajast ühes ruumis koos kahe inimesega ja peatumatult ringi siblides. Vaikselt hakkab see 'living for the weekends' sündroom tekkima, B'lt hea õppida:P Nädalavahetusel on Festival of World Cultures!;D And everyone is going! Aga te minge siis kõik folkima ikka;)
Muhe, et mu kaks brasiillasest korterinaabrit praegu teises toas omavahel juba pikemat aega inglise keeles räägivad:) Ja läbi avatud akna on sisehoovist kuulda prantsuse keelt.. Eeem....kolin, ei koli, kolin, ei koli....
Charlotte on täna Galways! (Tahan kaaa-tahan kaa!) Seal on praegu kunstifestival... mõni ime, et ta veel tagasi pole jõudnud.
Oeh, tegelt peaks pessu ja tuttu minema. Ma ei suuda vist kunagi harjuda ärkama kell 6! (Normaalsüsteemil poleks ma sel kellaajal veel magamagi jäänud..) Siiani on kõige varasem magamaminekuaeg olnud vist lausa pool üks. Seegi väga pingutatult. Leppisime B'ga kokku, et ta peab mulle helistama, kui ta on 80nene ja muutunud samasuguseks nagu kõik inimesed vanana (i.e. vara üles, vara magama)..
Natti-natti,
S.
pühapäev, juuli 18, 2010
don't waste wastes, punkin;)
Eile pärast tööd tuli "väike" linnatuur läbi Pheonix Park'i ja pärast veel War Memorial Park'i, mille värav oli, nagu hiljem selgus, juba siis suletud, kui me tagumisest otsast sisenesime. Nii et väljumiseks ronisime üle aia. Polnud väga keeruline:) Teel leidsime vist 4 geocache'i ka. Sekund pärast seda, kui ma olin öelnud, et ma ei suudaks vist ilmaski ühtegi neist karbikestest või imepisikestest magnetjulladest kuskilt üles leida, jäi mulle üks topsik näppu:)
Täna käisime sellel ja tollel turul. Ikka suure ringiga. Nagu alati;) Et ikka muud ka näha, mis teele jääb. Ja näiteks üks apteek jäi. Ja kuna B oli vaja oma Hiina viisataotluse jaoks fotosid, siis tegime seal peatuse. Ma tean jah, et see kõlab väga loogiliselt:P Tõepoolest, siin tehakse pilte apteegis, ja põhimõtteliselt samasuguse kaameraga nagu mul. Ja pärast antakse käärid kätte, et äkki lõikad ise väiksemaks, muidu jätan su veel mõnest kõrvast või juuksetutakast ilma..:P Aga see apteegionu oli muhe ja ajas meiega vabalt juttu (või noh, näidake mulle inimest, kes ei ajaks B'ga vabalt juttu:P) ja näitas, mis imeliku süsteemiga neil seal need filmirullid ühest masinast sisse käivad ja kuskilt teisest nurgast kaugelt 7 minuti pärast (tolle filmi pildid) välja tulevad.
Turul koperdasime esimese asjana ühe Itaalia oliivõlimüüja otsa. See turg oli sisehallis, mitte nagu ülejäänud, nii et ilma eest kaitstud;) Ja loomulikult sai jälle igasugu asju maitsta:) See õli näiteks maitses nagu ... sarnane sellele, mida meie raw living foodi juures kasutame (M küsis täna silti lugedes päris tabavalt, et kas ta peab X enne söömist siis ära tapma (taustaks nii palju, et meie toidud on vegan, nii et selles mõttes pole ühegi eluka tapmisest juttugi):P see mõtegi oleks budistile vist vastuvõetamatu). Puuvilju ja juustu ja jogurtijooki ja leiba ja miskõik seal veel polnud.. Ja korraga märkasin, et see koogilaadne müslilõigumaius, mida ma eile tükeldasin, oli laual nende Bee Polleni šokolaadikommide kõrval, mida ma eile pakkisin:) Igatahes siuke mõnus koht, kuhu tuleb hea tuju ja avatud olekuga minna. Hunnikutes raha poleks ka muidugi paha, sest hinnad on seal ikka kohe eriliselt kirved.. Eriti naljakas on näha tikreid ja kirsse ja vaarikaid jms peotäit €5 eest müüdavat. Aga juba puhtalt ringi jalutamine ja vaatamine annab piisavalt õige tunde:)
Ja Meeting House Square'i turul sai veel oliive ja igasugu salsakastmeid ja kartulipannkooki jms maitsta. Ja jällegi oli meie lett ka esindatud:P Ja raamatute-plaatide osast otsis B välja linnakaarte, mis oleks vanemad kui 50 aastat, sest siis ei kehti neile enam autoriõigused, ja neid võib vabalt Open Street Map'i ja/või geocashingu jaoks kasutada.
Hiljem rattatuurile minnes tiirutasime näiteks St Anne's Park'is, mis oli tõeliselt vinge! Ja no gates! Aga, oi, milline see tee sinnani oli... Ma ei vaadanud ühtki valgusfoori, ei sõitnud kordagi kõnniteel, oleks 2 korda B tagant sisse sõitnud ja korra keset tiheda liiklusega ristmikku lihtsalt edasi liuelnud, sest polnud veel M ratta piduritega harjunud. Ja tegin oma elu kõige hirmuäratavamaid parempöördeid üle kolmerealise risti, näidates parema käega suunda, mitte hoides teda pidurdamisvalmis asendis! Aga ellu jäin:D
Ja ma tumba polnud kunagi selle peale tulnud, et casino võiks olla "väike majake", tuletatud casa+ino nagu cioccolatino vms. Vot, mis kõik peitust mängides teada saab!:)
Nonii, nii palju siis varajasest magamaminekust täna jälle. Teised on ka juba tagasi oma väljaskäigult, sest siin pannakse kõik kohad meeletult varakult kinni, nii et on aeg teha tupsu-tadaa!:P
Ai, üks asi veel... T teatas, et ta kolib B ja M juurest välja, nii et B küsis kohe, et kas ma poleks huvitatud. Ühest küljest oleks jube lahe päriselt ka sellesse kohta kolida, kuhu ma algusest peale tahtsingi, pealegi on kõik tingimused kas võrdsed või paremad kui praegused ja teeksin B'le teene, et ta ei peaks hakkama oma eriti kiireks muutuval ajal kedagi otsima ja saaksin ise praegu omale asendaja otsida, mitte ei peaks seda siis äramineku eel tegema hakkama.. aga teisest küljest jällegi on siin ka lahe lihtsalt suvaliste inimestega koos elada ja suvalistel hetkedel kokku põrgata ja suvalistel teemadel rääkida. Täna oli see nii naljakas, kui me Lidl'ist väljuma hakates Moa'd nägime ja siis minut pärast väljumist Charlotte vastu tuli. Kõik täiesti omal käel ja väel:)
Nii et andke oma hääl kas kolimise poolt või vastu! Sest valikute rohkus on mulle alati kurjast;)
Täna käisime sellel ja tollel turul. Ikka suure ringiga. Nagu alati;) Et ikka muud ka näha, mis teele jääb. Ja näiteks üks apteek jäi. Ja kuna B oli vaja oma Hiina viisataotluse jaoks fotosid, siis tegime seal peatuse. Ma tean jah, et see kõlab väga loogiliselt:P Tõepoolest, siin tehakse pilte apteegis, ja põhimõtteliselt samasuguse kaameraga nagu mul. Ja pärast antakse käärid kätte, et äkki lõikad ise väiksemaks, muidu jätan su veel mõnest kõrvast või juuksetutakast ilma..:P Aga see apteegionu oli muhe ja ajas meiega vabalt juttu (või noh, näidake mulle inimest, kes ei ajaks B'ga vabalt juttu:P) ja näitas, mis imeliku süsteemiga neil seal need filmirullid ühest masinast sisse käivad ja kuskilt teisest nurgast kaugelt 7 minuti pärast (tolle filmi pildid) välja tulevad.
Turul koperdasime esimese asjana ühe Itaalia oliivõlimüüja otsa. See turg oli sisehallis, mitte nagu ülejäänud, nii et ilma eest kaitstud;) Ja loomulikult sai jälle igasugu asju maitsta:) See õli näiteks maitses nagu ... sarnane sellele, mida meie raw living foodi juures kasutame (M küsis täna silti lugedes päris tabavalt, et kas ta peab X enne söömist siis ära tapma (taustaks nii palju, et meie toidud on vegan, nii et selles mõttes pole ühegi eluka tapmisest juttugi):P see mõtegi oleks budistile vist vastuvõetamatu). Puuvilju ja juustu ja jogurtijooki ja leiba ja miskõik seal veel polnud.. Ja korraga märkasin, et see koogilaadne müslilõigumaius, mida ma eile tükeldasin, oli laual nende Bee Polleni šokolaadikommide kõrval, mida ma eile pakkisin:) Igatahes siuke mõnus koht, kuhu tuleb hea tuju ja avatud olekuga minna. Hunnikutes raha poleks ka muidugi paha, sest hinnad on seal ikka kohe eriliselt kirved.. Eriti naljakas on näha tikreid ja kirsse ja vaarikaid jms peotäit €5 eest müüdavat. Aga juba puhtalt ringi jalutamine ja vaatamine annab piisavalt õige tunde:)
Ja Meeting House Square'i turul sai veel oliive ja igasugu salsakastmeid ja kartulipannkooki jms maitsta. Ja jällegi oli meie lett ka esindatud:P Ja raamatute-plaatide osast otsis B välja linnakaarte, mis oleks vanemad kui 50 aastat, sest siis ei kehti neile enam autoriõigused, ja neid võib vabalt Open Street Map'i ja/või geocashingu jaoks kasutada.
Hiljem rattatuurile minnes tiirutasime näiteks St Anne's Park'is, mis oli tõeliselt vinge! Ja no gates! Aga, oi, milline see tee sinnani oli... Ma ei vaadanud ühtki valgusfoori, ei sõitnud kordagi kõnniteel, oleks 2 korda B tagant sisse sõitnud ja korra keset tiheda liiklusega ristmikku lihtsalt edasi liuelnud, sest polnud veel M ratta piduritega harjunud. Ja tegin oma elu kõige hirmuäratavamaid parempöördeid üle kolmerealise risti, näidates parema käega suunda, mitte hoides teda pidurdamisvalmis asendis! Aga ellu jäin:D
Ja ma tumba polnud kunagi selle peale tulnud, et casino võiks olla "väike majake", tuletatud casa+ino nagu cioccolatino vms. Vot, mis kõik peitust mängides teada saab!:)
Nonii, nii palju siis varajasest magamaminekust täna jälle. Teised on ka juba tagasi oma väljaskäigult, sest siin pannakse kõik kohad meeletult varakult kinni, nii et on aeg teha tupsu-tadaa!:P
Ai, üks asi veel... T teatas, et ta kolib B ja M juurest välja, nii et B küsis kohe, et kas ma poleks huvitatud. Ühest küljest oleks jube lahe päriselt ka sellesse kohta kolida, kuhu ma algusest peale tahtsingi, pealegi on kõik tingimused kas võrdsed või paremad kui praegused ja teeksin B'le teene, et ta ei peaks hakkama oma eriti kiireks muutuval ajal kedagi otsima ja saaksin ise praegu omale asendaja otsida, mitte ei peaks seda siis äramineku eel tegema hakkama.. aga teisest küljest jällegi on siin ka lahe lihtsalt suvaliste inimestega koos elada ja suvalistel hetkedel kokku põrgata ja suvalistel teemadel rääkida. Täna oli see nii naljakas, kui me Lidl'ist väljuma hakates Moa'd nägime ja siis minut pärast väljumist Charlotte vastu tuli. Kõik täiesti omal käel ja väel:)
Nii et andke oma hääl kas kolimise poolt või vastu! Sest valikute rohkus on mulle alati kurjast;)
reede, juuli 16, 2010
Oeh..kirjad on siiani vastamata... Vabandust! Mul lihtsalt pole praegu mingitki jaksu mõelda, näpud streigivad (kuigi tunduvalt vähem kui jalad) ja silmad kipuvad kinni vajuma. Tegelt peaks vist lihtsalt kohe pärast tööd magama minema, aga ikka loodad ju, et äkki saab veel midagi tehtud, aga tegelikult läheb vaid aeg. Ja ei magamise ega mõne muu kasuliku tegevuse peale, vaid lihtsalt..kaob. Poolunes. Aga varsti on nädalavahetus!
neljapäev, juuli 15, 2010
Oh, jah.. Ma vaatan just Titanicu lõppu:P Ei ajanud nutma. Aga ma ainult lõppu nägingi. Siin käib mingi Leonardo Dicaprio mini season, nii et näidatakse tema filme. Kummaline isik valitud selleks, aga noh...
Ma pole viimasel ajal väga kirjutamisvõimeline. Sorry. Lihtsalt see ajagraafik ei istu mulle veel väga, kui iga päev kuuest üleval peab olema, siis väike jalutuskäik, millele järgneb näiteks neliteist tundi tegus olemist nagu täna.. Käib muudkui huvitavate tõusude-mõõnadega. Millest ma alustama peaksingi.. Pühapäeval käisime B'ga Howthis. Sai mööda kive ronida ja kaljurannikuid vaadata ja turul käia ja niisama ringi kolada ja juttu ajada. Naljakas kuidas mõne inimesega nii lühikese ajaga sõbaks saab saada:) Aga ega ma ei tea ka ühtegi teist inimest, kes niii palju räägiks! Öökullisus ja ringi kondamine on meie põhiline ühisosa:pKui tagasi Dublinisse jõudsime, siis oli alles varaõhtu. Ja kuna mul jäi reede vahele ja laupäev läks kuidagi tsiuhti, nii et polnud ammu linna peal ringi vaadanud, siis mõtlesime, et teeks paar tiiru. Seda enam, et kodus olles oleksin ma kindlasti jalgpalli jälgima pidanud;P Avastasime igasuguseid huvitavaid nurgataguseid ja näiteks ühe vinge suure Aasia poe, kust võid valida umbes 200 erineva riisinuudli variandi vahel!! Kuna me astusime sisse kaks minutit enne sulgemist, siis jäi palju veel nägemata. Ühest teisest poest, kus kõik töötajad bhikud olid, avastasime täiesti absurdseid asju, mida eales varem näinud polnud. Küll konservi, küll pulbri kujul. Ja siis ostsime ühe kolmekilose jogurtiga kaetud rosinate paki, mille pooleks jagasime:) Nüüd käib väikestviisi võistlus, et kellel hiljem otsa saab:P Aga ma olen lootusetult kaotamas. Mõtlesime veel ühte parki minna, mida mina eelmisel korral siin olles taga otsisin, aga üles ei leidnud (parki!! - jälle see, et kaardil on, aga kus tegelikult:P). Siinsamas kesklinnas. B olevat koguaeg mõelnud, et läheb ükskord enne tööleminekut läbi, et geocache üles otsida, aga see pole veel õnnestunud. Ja pärast tööd on park loomulikult kinni. Või noh, tema puhul varsti avanemas. Igatahes, leidsime pargi üles ja oli pastakaski kogemata kaasas (sest see leid pidi liiga tilluke olema, et pastakas see oleks), aga park oli loomulikult juba suletud. Siin käib see niimoodi toredasti, et võid sisse luku taha ka jääda.. Mis tuletab mulle meelde, et u pool tundi tagasi helistas mu boss ja küsis, et kas meie olime need, kes natuke aega tagasi majast lahkusid ja uksed lukku keerasid. Jaaa. Tore on, ainult et..üks naine oli sees, ja nüüd istus seal luku taga, sest selline trellilaadne kõige välimine uks on ainult väljaspoolt avatav.... Väga julgustav on siukeseid apsakaid teha pidevalt. Esmaspäevase äparduse järel (kui N. ise tööl polnud, vaid jättis meile (pärast esimest "proovipäeva") ülesanded, olin täiesti kindel, et olen järgmine, kes kinga saab. Tulin õhtul koju ja tuju oli null. Charlotte ja Sami olid kodus. Sami võttis ette vannitoas laepuhuri puhastuse, nii et põhimõtteliselt istusime pimedas:P Ja et ta lööki ei saaks, võtsime kõik välja, nii et server ka ei funkand ja netti polnud. Aga väga mõnus oli. Saime Charlotte'iga rohkem jutule. Ja tuli välja, et meil on päris sarnane maitse filmide osas (ja et mul on päris palju prantsuse filme..). Ja sellises minnalaskmismeeleolus vahtisime pool ööd igasugu lõike ja siis seda Erasmuse filmi, mis mu mõtted viimatisel vaatamisel itaalia suunas juhtis;) Lõpetasime ikka päääris hilja. Oi, kuidas ma ei tahtnud teisipäeval tööle minna! Aga tuli välja, et ta oli tegelikult väga rahul meiega:) Tänase seisuga (kui ikka korralikumalt maitsta;P) tuleb küll mu vürtsipakid ümber teha, aga ju me ennastsalgav töörügamine on talle muljet avaldanud, nii et ta lausa kiidab meid:) Ja pakkus välja idee, et äkki teeks 5 päeval 9 h asemel hoopis 4 päeval 12h. Sest nagunii kujuneb lõpuks alati niimoodi:P Oleks tore. Üks vaba päev kuluks vägagi ära.. Ma ei mäleta, millal mu jalad nii kanged oleks olnud.. Aga üldiselt on äge! Mittetüütavalt mitmekülgne. Saab igasugu vingeid masinaid näppida ja sadade seemnetega energiabatoone teha ja siis üleni agave või kakaovõiga kaetud olla:P Ja ma pole elus sellise maitsega oliiviõli kohanud! Sõna otseses mõttes toore maitsega.
Ja kummaline on see, et N. suhtub minusse kuidagi positiivsemalt, võrdsemana (võib-olla sellepärast, et minuga on võimalik rääkida ka:P). Nagunii on meil selline hullude kokkutulek, et miks siis juba mitte, eksole:P Taustaks mängib näiteks ribadeks kuulatud Hare Krishna plaat, millel mõni lugu lootusetult hüppab, nii et ma külmutatud kakao-kookoselõike pakkides pidevalt makki kolgin. Office'i riiulil (mitte sellel, kus lähkrites kaneel ja kookosvõi ja maca ja seesamiseemned jms seisavad) on mõnikümmend raw food'i elustiili- ja kokaraamatud. Peaks laenutama. Kui me mingi päev B'ga ühes "kahtlases rajoonis" kondasime, siis mingi kamp knackereid hõikas meie peale 'vegetarian'. Nähtavasti on osatud sellele sõnale ka ebameeldiv tähendus külge pookida..
Ei jõudnud kuigi kaugele..aga mu silmad lihtsalt vajuvad kinni. Ja kui ma ei taha homme Jälle sisse magada, siis... kunagi jätkan. Pole aimugi millal. Social life on sellise režiimiga küll super, peaks ütlema:p
Ma pole viimasel ajal väga kirjutamisvõimeline. Sorry. Lihtsalt see ajagraafik ei istu mulle veel väga, kui iga päev kuuest üleval peab olema, siis väike jalutuskäik, millele järgneb näiteks neliteist tundi tegus olemist nagu täna.. Käib muudkui huvitavate tõusude-mõõnadega. Millest ma alustama peaksingi.. Pühapäeval käisime B'ga Howthis. Sai mööda kive ronida ja kaljurannikuid vaadata ja turul käia ja niisama ringi kolada ja juttu ajada. Naljakas kuidas mõne inimesega nii lühikese ajaga sõbaks saab saada:) Aga ega ma ei tea ka ühtegi teist inimest, kes niii palju räägiks! Öökullisus ja ringi kondamine on meie põhiline ühisosa:pKui tagasi Dublinisse jõudsime, siis oli alles varaõhtu. Ja kuna mul jäi reede vahele ja laupäev läks kuidagi tsiuhti, nii et polnud ammu linna peal ringi vaadanud, siis mõtlesime, et teeks paar tiiru. Seda enam, et kodus olles oleksin ma kindlasti jalgpalli jälgima pidanud;P Avastasime igasuguseid huvitavaid nurgataguseid ja näiteks ühe vinge suure Aasia poe, kust võid valida umbes 200 erineva riisinuudli variandi vahel!! Kuna me astusime sisse kaks minutit enne sulgemist, siis jäi palju veel nägemata. Ühest teisest poest, kus kõik töötajad bhikud olid, avastasime täiesti absurdseid asju, mida eales varem näinud polnud. Küll konservi, küll pulbri kujul. Ja siis ostsime ühe kolmekilose jogurtiga kaetud rosinate paki, mille pooleks jagasime:) Nüüd käib väikestviisi võistlus, et kellel hiljem otsa saab:P Aga ma olen lootusetult kaotamas. Mõtlesime veel ühte parki minna, mida mina eelmisel korral siin olles taga otsisin, aga üles ei leidnud (parki!! - jälle see, et kaardil on, aga kus tegelikult:P). Siinsamas kesklinnas. B olevat koguaeg mõelnud, et läheb ükskord enne tööleminekut läbi, et geocache üles otsida, aga see pole veel õnnestunud. Ja pärast tööd on park loomulikult kinni. Või noh, tema puhul varsti avanemas. Igatahes, leidsime pargi üles ja oli pastakaski kogemata kaasas (sest see leid pidi liiga tilluke olema, et pastakas see oleks), aga park oli loomulikult juba suletud. Siin käib see niimoodi toredasti, et võid sisse luku taha ka jääda.. Mis tuletab mulle meelde, et u pool tundi tagasi helistas mu boss ja küsis, et kas meie olime need, kes natuke aega tagasi majast lahkusid ja uksed lukku keerasid. Jaaa. Tore on, ainult et..üks naine oli sees, ja nüüd istus seal luku taga, sest selline trellilaadne kõige välimine uks on ainult väljaspoolt avatav.... Väga julgustav on siukeseid apsakaid teha pidevalt. Esmaspäevase äparduse järel (kui N. ise tööl polnud, vaid jättis meile (pärast esimest "proovipäeva") ülesanded, olin täiesti kindel, et olen järgmine, kes kinga saab. Tulin õhtul koju ja tuju oli null. Charlotte ja Sami olid kodus. Sami võttis ette vannitoas laepuhuri puhastuse, nii et põhimõtteliselt istusime pimedas:P Ja et ta lööki ei saaks, võtsime kõik välja, nii et server ka ei funkand ja netti polnud. Aga väga mõnus oli. Saime Charlotte'iga rohkem jutule. Ja tuli välja, et meil on päris sarnane maitse filmide osas (ja et mul on päris palju prantsuse filme..). Ja sellises minnalaskmismeeleolus vahtisime pool ööd igasugu lõike ja siis seda Erasmuse filmi, mis mu mõtted viimatisel vaatamisel itaalia suunas juhtis;) Lõpetasime ikka päääris hilja. Oi, kuidas ma ei tahtnud teisipäeval tööle minna! Aga tuli välja, et ta oli tegelikult väga rahul meiega:) Tänase seisuga (kui ikka korralikumalt maitsta;P) tuleb küll mu vürtsipakid ümber teha, aga ju me ennastsalgav töörügamine on talle muljet avaldanud, nii et ta lausa kiidab meid:) Ja pakkus välja idee, et äkki teeks 5 päeval 9 h asemel hoopis 4 päeval 12h. Sest nagunii kujuneb lõpuks alati niimoodi:P Oleks tore. Üks vaba päev kuluks vägagi ära.. Ma ei mäleta, millal mu jalad nii kanged oleks olnud.. Aga üldiselt on äge! Mittetüütavalt mitmekülgne. Saab igasugu vingeid masinaid näppida ja sadade seemnetega energiabatoone teha ja siis üleni agave või kakaovõiga kaetud olla:P Ja ma pole elus sellise maitsega oliiviõli kohanud! Sõna otseses mõttes toore maitsega.
Ja kummaline on see, et N. suhtub minusse kuidagi positiivsemalt, võrdsemana (võib-olla sellepärast, et minuga on võimalik rääkida ka:P). Nagunii on meil selline hullude kokkutulek, et miks siis juba mitte, eksole:P Taustaks mängib näiteks ribadeks kuulatud Hare Krishna plaat, millel mõni lugu lootusetult hüppab, nii et ma külmutatud kakao-kookoselõike pakkides pidevalt makki kolgin. Office'i riiulil (mitte sellel, kus lähkrites kaneel ja kookosvõi ja maca ja seesamiseemned jms seisavad) on mõnikümmend raw food'i elustiili- ja kokaraamatud. Peaks laenutama. Kui me mingi päev B'ga ühes "kahtlases rajoonis" kondasime, siis mingi kamp knackereid hõikas meie peale 'vegetarian'. Nähtavasti on osatud sellele sõnale ka ebameeldiv tähendus külge pookida..
Ei jõudnud kuigi kaugele..aga mu silmad lihtsalt vajuvad kinni. Ja kui ma ei taha homme Jälle sisse magada, siis... kunagi jätkan. Pole aimugi millal. Social life on sellise režiimiga küll super, peaks ütlema:p
laupäev, juuli 10, 2010
craaazy girl..:D
Guess who just finished her "2 hour trial" :P Noh, kell 8 hommikul algas;) Talk to you about it later! Aga ma ei saa kuidagi mainimata jätta neid.. kale crunchies, agave, spirulina, humous, sprouted sunflower seed pâté etc, superfood chocolate collection, etc.. And we're the dream team.. dessert chef.. personal assistant.. and she's amazing! :D Raw and veggie;) Üks töötaja sai kinga, sest ta keeras 26 koogi täidise tuksi, kuna pani umbes kuus kilo kookosvõid mööda (ja isegi ei muretsenud väga selle pärast!):P Ehk siis u €200 suurune ämber;) Ja siis teine töötaja pani mingi teise retseptiga puusse, nii et kui mulle mingi retsept välja pakuti ütlesin otse välja, et I'm gonna fuck it up anyway:P
And I could lick the buckets of pure raw mint chocolate!! Wiiiiii...;D Homme on mul seal vabad käed, nii et vaatame, kuidas ma selle dehydratori tuksi oskan keerata:D
Wippiiidooo, should probably get some sleep before tomorrow. And Sunday is going to be the Howth foodmarket day with B, Simon and one other CSer. Yey:D
G'd night, love!:P
And I could lick the buckets of pure raw mint chocolate!! Wiiiiii...;D Homme on mul seal vabad käed, nii et vaatame, kuidas ma selle dehydratori tuksi oskan keerata:D
Wippiiidooo, should probably get some sleep before tomorrow. And Sunday is going to be the Howth foodmarket day with B, Simon and one other CSer. Yey:D
G'd night, love!:P
neljapäev, juuli 08, 2010
Heihoo,
täna on siin siuke ilm, et läksin välja kui väheke tibutas ja tulin tagasi lirtsuvate kingade ja läbivettinud seelikusabaga. Sobiv riietusevalik ka muidugi:P
Aga muidu..mul pole aimugi, kellele ja mida ma juba kirjutanud/rääkinud olen. Igatahes see eilne intervjuu oli selline suvakas, tööjõuagentuuriga. Aga ega neil väga mingit tööd nagunii pakkuda poleks:P Ja nad tahavad endistelt tööandjatelt reference'e :D ;P
Aga.. täna hommikul saatsin veel mõned cv'd ja ühele tuli maksimaalselt minuti pärast vastus, et kas tahad homme vestlusele ja 2-tunnisele proovipäevale tulla:) Ja ma ei oleks vist tohtinud mingit taustauuringut teha, sest nüüd ma tahan kohutavalt sinna tööle saada...
Kuna neil on seal multifunktsionaalseid inimesi vaja, siis ma kirjutasin kohe ausalt, et seda-toda oskan ja olen varem teinud, aga ega mul maiustuste valmistamise osas küll ametlikku kogemust pole, aga kohutavalt tahaks ja lalalaaa. Ja pärast avastasin, et see kiri sai suht poolikus järgus ära saadetud, mingi "and" vedeles üleliigselt, "me" jäi juurde lisamata, kui lauset muutsin jms. Väääää, oleks kell juba homme 10 am!
Täna jääb vist öine Dublini-tuur siis tegemata, sest muidu peaks nagu mõned tunnid hiljem juba seal kohal olema.
Oh, mul tuli kohe siuke tahtmine hullult kokkama ja küpsetama hakata praegu! Oleks ainult, et see homne on sobiv!
täna on siin siuke ilm, et läksin välja kui väheke tibutas ja tulin tagasi lirtsuvate kingade ja läbivettinud seelikusabaga. Sobiv riietusevalik ka muidugi:P
Aga muidu..mul pole aimugi, kellele ja mida ma juba kirjutanud/rääkinud olen. Igatahes see eilne intervjuu oli selline suvakas, tööjõuagentuuriga. Aga ega neil väga mingit tööd nagunii pakkuda poleks:P Ja nad tahavad endistelt tööandjatelt reference'e :D ;P
Aga.. täna hommikul saatsin veel mõned cv'd ja ühele tuli maksimaalselt minuti pärast vastus, et kas tahad homme vestlusele ja 2-tunnisele proovipäevale tulla:) Ja ma ei oleks vist tohtinud mingit taustauuringut teha, sest nüüd ma tahan kohutavalt sinna tööle saada...
Kuna neil on seal multifunktsionaalseid inimesi vaja, siis ma kirjutasin kohe ausalt, et seda-toda oskan ja olen varem teinud, aga ega mul maiustuste valmistamise osas küll ametlikku kogemust pole, aga kohutavalt tahaks ja lalalaaa. Ja pärast avastasin, et see kiri sai suht poolikus järgus ära saadetud, mingi "and" vedeles üleliigselt, "me" jäi juurde lisamata, kui lauset muutsin jms. Väääää, oleks kell juba homme 10 am!
Täna jääb vist öine Dublini-tuur siis tegemata, sest muidu peaks nagu mõned tunnid hiljem juba seal kohal olema.
Oh, mul tuli kohe siuke tahtmine hullult kokkama ja küpsetama hakata praegu! Oleks ainult, et see homne on sobiv!
teisipäev, juuli 06, 2010
nugis(est)->marten (eng)->martre(fr)->marta(pt)->...
Meil siin kisub tormile täna.. Akna taga olev tumedaleheline vaher igatahes vinges hüplemishoos.
Aga, kes veel ei näinud, siis meie nugised pole üldse ainukesed omataolised;) Mitte et ma väga lehelugemisega ametis oleks olnud, aga jäi lihtsalt ette, kui netiakna lahti võtsin. Ja see tundus imelik, et järgmine jalgpalli ülekanne pidi ju 7.30 olema (pm of course), aga Postimees näitas kaks tundi hilisemat;P Üks Sami sõber pidi meile tulema, et nad vaatavad koos. Mis sest, et Brasiilia on mängust väljas:P
Oot, olen ma üldse rääkinud, et ma kolisin B. juurest välja ja pole praegu enam couchsurfer, vaid maandusin minut maad ümber nurga aadressile 35 Mountjoy Square:) Ja elan koos Sami(brasiillane), Moa(tuli välja, et ka brasiillane) ja Charlotte'iga (prantslanna). Kõik tunduvad toredad:D (of course, muidu ma poleks ju siia kolinud:P) Meil on kaks magamistuba, poiste ja tüdrukute, vannituba-wc, ja kööginurgaga kollakas elutuba, kus vedelevad malelaud ja kitarr:) Nii et kõik basic on olemas igatahes minu jaoks:) On nii privaatsust kui ka seltskonda.
Täna käisin endale igast voodikraami ostmas ja üksiti jäi tee peale üks poola pood. Mõtlesin, et vaatan, kas seal müüakse rukkijahu, sest kõigis poodides on ainult need laiskade valged self risingud, aga püüa sa poolakeelse paki pealt midagi välja lugeda, kui ühtegi sõna mõnes muus keeles või näiteks keeleoskajat kaasas pole! Ja poemüüja vaatas mind alguses segaduses näoga, siis küsis kust ma pärit olen, mu vastuse peale küsis vene keeles, kas ma vene keelt räägin, ja siis ma vedasin ta oma EI-ga riiuli juurde ja üritasin seletada, et jahu, vaata, selline pruunikam ja puha:P Eks ma pean vist mingisse ökopoodi otsima minema, kui seda tahan, mis Eestis igas tavapoes mitmes variandis müügil;) Aga üllatusena vaatasin meeter eemal tatrapakke ja kolmest keelest kõige alumises oli kirjas Tatratangud. Inglise keelt muide nende kolme keele hulgas polnud, nagu ka mitte ühegi teise sildi peal. Nii et ma kaebaksin selle tarbijakaitsesse või midagi..
Aa, seda ka, et teel osturetkele hakkasin kotist mobiili otsima, et kella vaadata, aga ta kuramus helises just. Ja ma olin parasjagu kahe autotee vahel. Võtsin vastu, aga ega kuulda küll midagi polnud, nii et jooksin siis lihtsalt kähku sellesse poodi, kust omale pärst ilusa täpilise tekikoti ostsin:) Ja helistati ühest kohast, kuhu ma oma CV olin saatnud - ometi keegigi! Ja tuleb välja, et mu korterinaaber käis samas kohas intervjuul, nii et ma ei peagi ise kõiki bussiliine jms välja nuputama hakkama:D Life is so simple! :P
Aga, kes veel ei näinud, siis meie nugised pole üldse ainukesed omataolised;) Mitte et ma väga lehelugemisega ametis oleks olnud, aga jäi lihtsalt ette, kui netiakna lahti võtsin. Ja see tundus imelik, et järgmine jalgpalli ülekanne pidi ju 7.30 olema (pm of course), aga Postimees näitas kaks tundi hilisemat;P Üks Sami sõber pidi meile tulema, et nad vaatavad koos. Mis sest, et Brasiilia on mängust väljas:P
Oot, olen ma üldse rääkinud, et ma kolisin B. juurest välja ja pole praegu enam couchsurfer, vaid maandusin minut maad ümber nurga aadressile 35 Mountjoy Square:) Ja elan koos Sami(brasiillane), Moa(tuli välja, et ka brasiillane) ja Charlotte'iga (prantslanna). Kõik tunduvad toredad:D (of course, muidu ma poleks ju siia kolinud:P) Meil on kaks magamistuba, poiste ja tüdrukute, vannituba-wc, ja kööginurgaga kollakas elutuba, kus vedelevad malelaud ja kitarr:) Nii et kõik basic on olemas igatahes minu jaoks:) On nii privaatsust kui ka seltskonda.
Täna käisin endale igast voodikraami ostmas ja üksiti jäi tee peale üks poola pood. Mõtlesin, et vaatan, kas seal müüakse rukkijahu, sest kõigis poodides on ainult need laiskade valged self risingud, aga püüa sa poolakeelse paki pealt midagi välja lugeda, kui ühtegi sõna mõnes muus keeles või näiteks keeleoskajat kaasas pole! Ja poemüüja vaatas mind alguses segaduses näoga, siis küsis kust ma pärit olen, mu vastuse peale küsis vene keeles, kas ma vene keelt räägin, ja siis ma vedasin ta oma EI-ga riiuli juurde ja üritasin seletada, et jahu, vaata, selline pruunikam ja puha:P Eks ma pean vist mingisse ökopoodi otsima minema, kui seda tahan, mis Eestis igas tavapoes mitmes variandis müügil;) Aga üllatusena vaatasin meeter eemal tatrapakke ja kolmest keelest kõige alumises oli kirjas Tatratangud. Inglise keelt muide nende kolme keele hulgas polnud, nagu ka mitte ühegi teise sildi peal. Nii et ma kaebaksin selle tarbijakaitsesse või midagi..
Aa, seda ka, et teel osturetkele hakkasin kotist mobiili otsima, et kella vaadata, aga ta kuramus helises just. Ja ma olin parasjagu kahe autotee vahel. Võtsin vastu, aga ega kuulda küll midagi polnud, nii et jooksin siis lihtsalt kähku sellesse poodi, kust omale pärst ilusa täpilise tekikoti ostsin:) Ja helistati ühest kohast, kuhu ma oma CV olin saatnud - ometi keegigi! Ja tuleb välja, et mu korterinaaber käis samas kohas intervjuul, nii et ma ei peagi ise kõiki bussiliine jms välja nuputama hakkama:D Life is so simple! :P
pühapäev, juuli 04, 2010
Scarecrow wanted.
Hea on, et ma eilset kirjutist ära ei postitanud. Muidu võiks lausa mulje jääda, et ma hakkan lähiajal tagasi tulema:P Aga kuidagi läks hoopis nii, et me istusime Bartoszega hommikul kaheksani üleval ja ajasime maast ja ilmast juttu:D See ikka aitab! Vahepeal, mingi 2-3 paiku käis korra Tanya ka meie juurest läbi, kui koju tuli, ja Martin jõudis vist veel veits hiljem ja jäi mõneks ajaks ka sekka. Päris hirmutav doktorantidest kaaskond:P Aga see on ikka fantast küll, mida kõike mõni inimene teab!!! Ja mulle sobib ideaalselt, et ta nii pika ja kiire jutuga on:) Kui nüüd keeleanalüüsi teha, siis sellest ma enam ei räägi, kuidas ta kolme keelt nagu muuseas edasi-tagasi vahetab, lisaks on ta inglise keelele iirlaslikkus ka külge hakanud:P Ainult -art kombiatsiooniga sõnades on õrn saksapärasus sees. Mitte, et ma midagi saksa keelest teaks. Veel:) Igatahes, vaatamata sellele, et ma ennast kohutavalt totuna tunnen, on see kuidagi positiivselt meelestav ja motiveeriv. Bartosz ütles, et see on vist päris hea, et Tanya oli suht vahetult enne sisse kolinud, kui mina oma pakkumisega lagedale tulin. Muidu ei magaks siin majas vist keegi, või vähemalt öisel ajal mitte:P Noh, ütleme nii, et mul läks ka kurk lahti lõpuks:)
Aga.. ajasin end pärast järjekordset nelja unetundi hädaga üles, et minna vaatama korterit, kus see, kellele ma helistasin, mu nime samamoodi hääldas nagu Montse:) Ainuke jama, et teda ennast kohal polnud. Ukse ees sain kokku ühe teise brasiilia tüdrukuga, kes ka seda vaatama tuli. Nad on kõik siin muudkui inglise keele õppimise eesmärgil:P Valisid kah õige maa ikka! Nagu mulle ikka öeldakse:D :P Aga noh, kahjuks oli see korter lausa kohutav ja ma käisin veel mitut vaatamas.
Ohhoo, B. tuli valimast koju:) Poolas saavad nad presidenti ju otse valida, ja kuna siin on poolakaid nii palju, siis on neil siin nagu eraldi valimised. Helistas vanematele ka, nood seal juba tähistavad, et õige mees võitis. Kuigi ametlikud tulemused pole selgunud ju veel!
Oot, korteritest. Käisin siinsamas ümbernurga majas ka ühte vaatamas, sama maja, kus esimesel korral nalja sai juba:P Nüüd juhtus nii, et me jäime sinna pikalt juttu ajama ja leppisime kokku, et isegi kui ma sinna ei koli, siis võiks niisama koos midagi ette võtta. Aga noh, juba hilja, sest ma paar tundi ja paar kohutavat korterit hiljem helistasin neile, et öelda, et ma tulen! Kuidagi hea tunne oli lihtsalt:) Ja kui nad uurisid, et kus ma praegu peatun, ja seejärel, et mis see couchsurfing on, siis tuli välja, et nende meelest on see super idee, ja et me võiks ka hakata endale couchsurfereid võtma.
Ja siis läksin linna. Kaarega ja teist teed mööda. Ja nägin kohti kuidagi teise pilguga, st leidsin kogemata üles kohad, kus eelmisel korral olnud olin, aga mida nüüd märganud polnud. Eilsest oli meeles üks restoran-baar vms koht, kus oli kirjas, et otsivad töötajaid. Käisin sellest esimese asjana kaarega mööda. Tundus ikka veel kuidagi liiga hirmutavalt kõrge klassi oma.. Aknal polnud kirjas, milliseid töötajaid täpselt. Kokaks vms ma ju nagunii ei sobiks... Ja siis kuskil Grafton Streeti juurde jõudes tuli keegi minu käest küsima, et mida ma praegusest sotsiaalsest olukorrast Iirimaal arvan. Kaks lauset hiljem tunnistas ise ka, et ega ta ajas nagunii mulli, tahtis lihtsalt tutvust tegema tulla. Ja just see ongi tore, et inimesed niisama rääkima tulevad:) Ja samas ei taha end kohe kuidagi vastikult külge haakida. Nagu siis, kui ma eile pargis istusin ja ootasin-vaatasin, et kus see Argentiina tango küll algama peaks, samal ajal korterkuulutuste 12 märkmepaberitäit aadresse kaardil leida üritades, ja siis üks hispaanlane, kes kõrvalpingil istus, tundis muret, et ega ma eksinud pole:) Abivalmid on siin inimesed küll. Aga enamasti pole nad sel juhul iirlased;) Oi, aga need tänavamuusikud teel St. Stephen's Parki..!! Ma üritan kunagi ühe laheda videolõigu ka üles panna. See oli tõeliselt lahe, ja inimesi oli ka kohe hulgim seisma ja vaatama jäänud. Ja üldsegi mitte muusiku või tema ägeda loo pärast (kuigi need olid ka täitsa toredad, Jason Mrazi oma nt)! Siis tegin väikse tiiru pargis. Ilusad pargid on üks Dublini kõige paremaid omadusi!:) Ja siis läksin korra sealt kuulutusega kohast läbi. Sinise särgiga noormees tuli kohe küsima, et kas saab aidata. Ma siis ütlesin, miks ma seal olen. Küsis kohe, et kas kogemusi on:P Seekord ma pikalt mõtlema ei jäänud;) Uuris, et kus ja mis jms. Väike vestlus lõppes sellega, et ta ütles, et neil on praegu üks treeningperioodile kutsutud, aga vaatavad, kuidas tollel läheb, ja küsis veel igaks juhuks mu telefoninumbri üle, et siis äkki helistavad mulle. Ja et.. kas ma kolme taldrikut korraga kanda oskan..eem.. ma pole küll kindel:P Muidu poleks ju häda, aga nad kuramused on enamasti kas kuumad või mingid kõveriku kujuga.. No ükskõik, sellegipoolest lahkusin sealt suht hea tundega. Ja koju minema hakates jäi Temple Barist (igaks juhuks: see pole ainult see üks baar, vaid piirkond!) läbi minnes, jäi mulle täiesti kogemata tee peale üks hostel, mille aknal mu teritatud silm kogemata kuulutust nägi:) Ja kuidagi täiesti automaatsusega astusin lihtsalt sisse, ootasin ära, kuni kliendiga tegeldud, ja uurisin, mis värk on:) See klienditeenindaja oli küll ülisõbralik ja kena (kuigi vist iirlane:P)! Ja kui küsisin, et kas tingimata on kogemusi ka vaja just täpselt sellisest kohast, siis ütles, et temal küll enne polnud, ja see ei ole kindlasti määrav. Nii et see koht sai hetkel mu lemmikuks võimalikest valikutest. Sellesse vipide veinikohta pole ma julgenud veel midagi saata (too on netist). Pean ühe korraliku cv-tuunimise läbi viima ja erakorralise covering letteri kirjutama, et üldse mõtet oleks. Well, we'll see. Mulle hakkab üha enam tunduma, et lihtsalt minnalaskmine mõjub paremini:D Too päev, kui ma siin (endale mitte nii silmnähtavalt küll, aga..) mossis olin, siis ütles üks möödamineja mulle lihtsalt heast peast "Cheer up, love!", aga täna igasuguste chillide inimestega vabalt suheldes ja pärast hea tundega ringi käies inimesed hoopis naeratasid mulle!:D Ja 4.juuli pidustuse unustasin üldse ära kogu muu tralliga:P
Oh, see korter on nii koduseks saanud. Kogu hängimine käib köök-elutoas:D Kusjuures, ma pole siiamaani B. tuppa vaadanud!:P Enamasti on siis, kui meelde tuleb, ikka keegi sees magamas;)
Hmm.. Bartosz, kes siinsamas istub, saatis mulle just neti kaudu smsi, et noh, kas vaatame filmi ka:D
Aga.. ajasin end pärast järjekordset nelja unetundi hädaga üles, et minna vaatama korterit, kus see, kellele ma helistasin, mu nime samamoodi hääldas nagu Montse:) Ainuke jama, et teda ennast kohal polnud. Ukse ees sain kokku ühe teise brasiilia tüdrukuga, kes ka seda vaatama tuli. Nad on kõik siin muudkui inglise keele õppimise eesmärgil:P Valisid kah õige maa ikka! Nagu mulle ikka öeldakse:D :P Aga noh, kahjuks oli see korter lausa kohutav ja ma käisin veel mitut vaatamas.
Ohhoo, B. tuli valimast koju:) Poolas saavad nad presidenti ju otse valida, ja kuna siin on poolakaid nii palju, siis on neil siin nagu eraldi valimised. Helistas vanematele ka, nood seal juba tähistavad, et õige mees võitis. Kuigi ametlikud tulemused pole selgunud ju veel!
Oot, korteritest. Käisin siinsamas ümbernurga majas ka ühte vaatamas, sama maja, kus esimesel korral nalja sai juba:P Nüüd juhtus nii, et me jäime sinna pikalt juttu ajama ja leppisime kokku, et isegi kui ma sinna ei koli, siis võiks niisama koos midagi ette võtta. Aga noh, juba hilja, sest ma paar tundi ja paar kohutavat korterit hiljem helistasin neile, et öelda, et ma tulen! Kuidagi hea tunne oli lihtsalt:) Ja kui nad uurisid, et kus ma praegu peatun, ja seejärel, et mis see couchsurfing on, siis tuli välja, et nende meelest on see super idee, ja et me võiks ka hakata endale couchsurfereid võtma.
Ja siis läksin linna. Kaarega ja teist teed mööda. Ja nägin kohti kuidagi teise pilguga, st leidsin kogemata üles kohad, kus eelmisel korral olnud olin, aga mida nüüd märganud polnud. Eilsest oli meeles üks restoran-baar vms koht, kus oli kirjas, et otsivad töötajaid. Käisin sellest esimese asjana kaarega mööda. Tundus ikka veel kuidagi liiga hirmutavalt kõrge klassi oma.. Aknal polnud kirjas, milliseid töötajaid täpselt. Kokaks vms ma ju nagunii ei sobiks... Ja siis kuskil Grafton Streeti juurde jõudes tuli keegi minu käest küsima, et mida ma praegusest sotsiaalsest olukorrast Iirimaal arvan. Kaks lauset hiljem tunnistas ise ka, et ega ta ajas nagunii mulli, tahtis lihtsalt tutvust tegema tulla. Ja just see ongi tore, et inimesed niisama rääkima tulevad:) Ja samas ei taha end kohe kuidagi vastikult külge haakida. Nagu siis, kui ma eile pargis istusin ja ootasin-vaatasin, et kus see Argentiina tango küll algama peaks, samal ajal korterkuulutuste 12 märkmepaberitäit aadresse kaardil leida üritades, ja siis üks hispaanlane, kes kõrvalpingil istus, tundis muret, et ega ma eksinud pole:) Abivalmid on siin inimesed küll. Aga enamasti pole nad sel juhul iirlased;) Oi, aga need tänavamuusikud teel St. Stephen's Parki..!! Ma üritan kunagi ühe laheda videolõigu ka üles panna. See oli tõeliselt lahe, ja inimesi oli ka kohe hulgim seisma ja vaatama jäänud. Ja üldsegi mitte muusiku või tema ägeda loo pärast (kuigi need olid ka täitsa toredad, Jason Mrazi oma nt)! Siis tegin väikse tiiru pargis. Ilusad pargid on üks Dublini kõige paremaid omadusi!:) Ja siis läksin korra sealt kuulutusega kohast läbi. Sinise särgiga noormees tuli kohe küsima, et kas saab aidata. Ma siis ütlesin, miks ma seal olen. Küsis kohe, et kas kogemusi on:P Seekord ma pikalt mõtlema ei jäänud;) Uuris, et kus ja mis jms. Väike vestlus lõppes sellega, et ta ütles, et neil on praegu üks treeningperioodile kutsutud, aga vaatavad, kuidas tollel läheb, ja küsis veel igaks juhuks mu telefoninumbri üle, et siis äkki helistavad mulle. Ja et.. kas ma kolme taldrikut korraga kanda oskan..eem.. ma pole küll kindel:P Muidu poleks ju häda, aga nad kuramused on enamasti kas kuumad või mingid kõveriku kujuga.. No ükskõik, sellegipoolest lahkusin sealt suht hea tundega. Ja koju minema hakates jäi Temple Barist (igaks juhuks: see pole ainult see üks baar, vaid piirkond!) läbi minnes, jäi mulle täiesti kogemata tee peale üks hostel, mille aknal mu teritatud silm kogemata kuulutust nägi:) Ja kuidagi täiesti automaatsusega astusin lihtsalt sisse, ootasin ära, kuni kliendiga tegeldud, ja uurisin, mis värk on:) See klienditeenindaja oli küll ülisõbralik ja kena (kuigi vist iirlane:P)! Ja kui küsisin, et kas tingimata on kogemusi ka vaja just täpselt sellisest kohast, siis ütles, et temal küll enne polnud, ja see ei ole kindlasti määrav. Nii et see koht sai hetkel mu lemmikuks võimalikest valikutest. Sellesse vipide veinikohta pole ma julgenud veel midagi saata (too on netist). Pean ühe korraliku cv-tuunimise läbi viima ja erakorralise covering letteri kirjutama, et üldse mõtet oleks. Well, we'll see. Mulle hakkab üha enam tunduma, et lihtsalt minnalaskmine mõjub paremini:D Too päev, kui ma siin (endale mitte nii silmnähtavalt küll, aga..) mossis olin, siis ütles üks möödamineja mulle lihtsalt heast peast "Cheer up, love!", aga täna igasuguste chillide inimestega vabalt suheldes ja pärast hea tundega ringi käies inimesed hoopis naeratasid mulle!:D Ja 4.juuli pidustuse unustasin üldse ära kogu muu tralliga:P
Oh, see korter on nii koduseks saanud. Kogu hängimine käib köök-elutoas:D Kusjuures, ma pole siiamaani B. tuppa vaadanud!:P Enamasti on siis, kui meelde tuleb, ikka keegi sees magamas;)
Hmm.. Bartosz, kes siinsamas istub, saatis mulle just neti kaudu smsi, et noh, kas vaatame filmi ka:D
neljapäev, juuli 01, 2010
Glöm inte nycklarna!
Ma ei tahaks kuidagi eesti keeles midagi kirjutada tegelikult.. Mis mõttega ma siin siis üldse olen?:P Nii et te saate vaid natukese eesti keeles ja ma kirjutan kuskile enda jaoks muus keeles:)
Pealegi, palju polekski ju rääkida, või noh, neist põhiasjadest poleks. Muust (ehk siis tühistest võiks vist lõpmatuseni.. Aga igatahes, kellel kiire on, siis töö- ja elukoha staatus on hetkel siin läänerindel muutuseta - ja edasi lugeda pole vaja!
Täna käisin igalpool linnas ja hoidsin silmad lahti. Jagasin mõned cv'd laiali ja nagu Murphy seadusena tuli mul alati umbes 20 meetrit hiljem ette, et peaks igaks juhuks kirja panema, kus ma just käisin:P Sest nagu paljude asjade puhul on välja tulnud, siis mälu on mul selline ebakindel koostisosa... Ühes kohas küsis nähtavalt-kuuldavalt välismaalasest klienditeenindaja, et kust ma pärit olen, ja pärast vastamist tuli mul automaatküsimus, et kust ta ise pärit on.. Pärast mõtlesin, et see on vist paras paux pas, sest ta tundus siuke pooleldi ülemuselaadne tegelane olevat.. Aga, well, we'll see!
Aa, tegelikult, veel enne seda, kui linna läksin, tegelesin põhjalikult netis uurimise-kirjutamise-saatmisega. Kui mõnelpool kirjutatakse juurde, et ühendust võetakse vaid sobilike kandidaatidega, siis neis kohtades, kuhu ma oma cv'sid saatsin ja mille jaoks kaaskirju vorpida vihtusin, seda juures polnud, nii et eks ma ootama jäängi:P Leidsin päris põnevaid kohti, ja esialgu oma latti madalamale ei lase (st vaid täiskohaga, kesklinnas, need, kes kuulutavad, et neil kedagi vajatakse, kelle juurde ma oma olematute oskute-kogemustega enam-vähem sobiksin, ja kes meeldivad tunduvad;P). Nii kaua kui latti on võimalik veel mõne taseme võrra liigutada, pole ehk meeleheitel ka minuni asja. Aga kui nüüd ütleme reede õhtuks kippu ega kõppu pole, tuleb taktikat tõsiselt muuta. Sest noh, sähke! Ja mina va immigrantinna (või kõlaks immigrantlanna paremini?:P), häh.
Kusjuures, kummaline on see, et ma ei tunne end üldse turistina [kuigi ma teistele kindlasti sellise mulje jätan, kui absoluutselt kõiki silte akendel lugeda tahan ja kõigi kohtade ja tänavate nimesid jms meelde jätta üritan (mitte et see välja paistaks või õnnestuks:P)] Kuigi ma (vaatamata eelmise aasta viispäevakule ikka veel!!) linna ei tunne, lähen sinna, kuhu jalad veavad (ja nii kaua, kui veavad..). Mulle lihtsalt tundub, et niimoodi võib kogemata midagi toredat juhtuda:) Nagu ma täna jalutades ja kotist midagi otsides korra seisma jäin, ja enne edasiminekut üles maja poole vaadates nägin, et see oli see G.B.Shaw maja, mida ma eelmisel korral paaniliselt (ei noh, mitte ka päris seda) üles leida üritasin:P Ei tasu ikka kunagi oma lisamaterjalides olevaid aadresse tõe pähe võtta, S.! Eriti Dublinis vist. Muide, vahakujude näitus on praegu Trinity College'i lähedal Bank of Irelandi peahoonega ühes tükis olevas (või päris samas?) majas. Igatahes, kui ma sellelt ringilaiendusjalutuskäigult (ehk siis põhja-lõuna suunal kanalini) tagasi jõudmas olin, siis sattus mulle tee peal üks Concern'i-tüdruk ette (esimene, kes mind peatada on üritanud seekord - laisad, kuramus:P). Ma jõudsin järjekordselt selleni, et oma aeglusega ei saaks ma elu sees siukest tööd teha. Samas tekitas ta jälle minus street fundraisingu huvi. Ja mul jooksis isegi pärast temaga rääkimist peast läbi rida retoorilisi küsimusi, mis tekivad paratamatult, kui kesklinnas kõndides iga paari minuti tagant tuleb keegi küsima, et ega ma talle raha ei saaks anda, või kuskil seina ääres oma räpase Starbucksi-topsiga istub, jalge ees silt, kuhu kirjutatud, et ta on kodutu ja... Kui esimese küsija peale, kellel sülelaps kaasas oli (jah, ma tean küll, et mõned kasutavadki selliseid trikke, aga miks ma peaksin esimese asjana kohe seda mõtlema?), murdusin, siis edaspidi on aidanud mõtlemine, et põhimõtteliselt pole välistatud ka see, et ma ise varsti kodutu oleks.
Oh, jah, nii palju siis sellest "natukesest".. ma kohe oskan mõnesse detaili kinni jääda. Ja päeva naelani pole üldse veel jõudnud. Pärast pikemat tuuri tulin koju, sirutasin oma tuikavaid säärelihaseid, vaatasin, et ega see väike tibutamine mind ära ei sulata, ja mõtlesin, et läheks nüüd natuke teises suunas ka. Btw, oma mõnusad papud, mis vist ealeski ühtegi jalga hõõruma ei saaks hakata, aga kahjuks tallast juba hõredaks kõnnitud olid, viskasin ma täna ära. Asenduspapud ei tohiks ka kõige hullemad olla, arvestades, et käisin nendega täna päev otsa ilma sokkideta:) Uksest välja saades (ja täna ei tulnudki seda brasiilia (ma vaid oletan, tõesti) vanatädi, kes mulle eile portugali keeles üritas seletada, et toda rohelist nuppu tuleb vajutada, mida ma tegelikult juba korduvalt ka teinud olin, lihtsalt sel väraval läheb reageerimiseks üle 3 sekundi ja selle aja peale olen ma teda mõlemat pidi sikutada jõudnud, arvates, et ta on ikka veel kinni:P) tuli meelde, et kuna selle "räägitud" korteri vaatamine enne reedel ei toimu, siis võiks ju seni muid vaadata. Ja kuna üks pidi mul siin 5 minuti raadiuses asuva park-väljaku juures/ääres olema, siis helistasin. Algul vastu ei võetud, nii et jäin veel mingit plakatit uurima ja leidsin endale 3.juuliks loodetavasti lõbusat ja vahelduseks ka kultuursemat tegevust:) Siis helistati tagasi. Ja kuna nime järgi oleks võinud see helistaja ükskõik kust pärit olla, sh ka eestlane, siis võttis muhelema, kui itaalia aktsent mulle seletas, et "tule jah vaatama praegu, me oleme kodus". Maja number pidi olema 35. Jalutasin tänava lõpuni, viimane maja oli 33. Olin puzzled. Üks 33 väravast sissesõitja tundis muret, ja seletas siis, et 35 on vist lihtsalt üks pool sellest samast majast, aga silti pole väljas. Uskusin. Fonolukk ainult urises. Aga olin väravast sees. Siis tuli välisuks. Järgmise fonolukuga. Ja see ainult urises. Tagatipuks ei funkand ta siis üldse, kui värav parasjagu liikumises oli. Ja kuna ma olin ju väravast niisama sisse saanud, siis kuidas ülemised peaksidki teadma, et ma järgmise ukse taga olen, eksole. Aga not so fast;) Siis üks (ma arvan, et jällegi brasiillane) mees, kes lapsega hoovis oli, vaatas, et ma kuidagi abitult seal jändan ja uuris, et mis lahti. Ja siis lasi mu, küll natuke ebalevalt, aga siiski, uksest sisse ja ütles, et 51 peaks 2 korrusel olema. Nonii.. Sõitsin teisele. Jalutasin kaheosalise pika koridori läbi. Ja viimane oli loomulikult 50!:P Nii. Siis läksin kolmandale, seal oli 51. Tundus imelik kuidagi. Ei tahtnud koputada (kella vist polnudki). Helistasin. Mõtlesin öelda, et olen ukse taga. Ei võetud vastu. Koputasin. Ei olnud itaallane. Aga ikka üks meist, immigrantidest. Ei tahtnud oma korterit näidata... Ei olnud maja nr 35!:D Seletas siis, kus see õige maja asub. Ja selle asemel, et öelda lihtsalt üle tee ja väljaku teiselt küljelt sissepääsuga, seletas ta seda nii, et ma oleksin vabalt täpselt vastupidisest kohast toda otsima läinud. Aga eriti tore oli see, et välja saades pidi igal sammul võti kaasas olema, nii et ma poleks teisiti välja saanudki, kui ta poleks minuga koos alla tulnud. Ja siis sai juba viibata. Huuh! Siis helistas itaallane tagasi. Ma siis naersin, et ma juba käisin ühe korteri juures. Ta ütles, et ta tuleb alla ukse juurde, et tal on must jacket. Pöörasin ümber nurga ja trepil seisis mingi kurja oleku ja musta jakiga mees. Aga siis tuli uksest muhe väike musta t-särgiga itaallane:P Selle ajaga kui me labürint-koridoridest läbi ja korterini jõudsime, oli mul juba kahju, et tema ongi see, kes endale asendajat otsib.. Korteris elab 5 inimest (kui nüüd mõtlema hakkan, siis miskipärast oli tegelt nagu 6 kohta ju.. või kelle ma ära unustasin? või kelle nemad ära unustasid?:P) - seesama itaallane, läpakaga prantslane, kitarriga hiinlane, õlleklaasiga poolakas ja he's-never-here brasiillane. (Mul tuli praegu seda rida vaadates meelde, kuidas me esimesel Dub'is käimisel S. ja Dan'iga International Bar'is istusime ja S.'ga omavahel mingi eestikeelse kommentaari vahetasime, mispeale D. küsis, kas see oli kuidagi halvustav, aga ei, sõna poolakas lihtsalt kõlab ka täiesti neutraalselt öeldes teiste -lane rahvuste seas halvustavalt!) Kõik poisid. Korter oli ok ja tundus parajalt tsill, eriti see elutuba, mis kohe laiutas seal:D Ainuke jama on selles, et välja kolides peab ise endale asendaja leidma, et deposiit tagasi saada. Ja ma kahtlen, et ma viitsiks sellega tegelema hakata, kui septembris nagunii kõik asjad ühel ajal on. Ajasime seal siis veits täiesti sundimatut juttu (khmm, mis mul küll viga on?) ja ma ütlesin itaallasele, et ma siis näiteks homme õhtul helistan. (Rihtisin nii, et saaks enne selle "räägitud" korteri ka ära näha. Mul oli millegipärast päev otsa neljapäeva tunne.. ;P Eks ma siis homme helistan vist ikkagi, ja ütlen, et jääb ära. Sest kui ka see "räägitud" peaks ära langema, siis on paar võimalust veel.) Ja kui uksest välja hakkasin minema, nägin sellel suurt silti "GLÖM INTE NYCKLARNA!*" :) Aga itaallane ütles mu küsimuse peale, et tema ajal seal rootslasi pole olnud. Praeguses korteris tuleb uks enda järel võtmega kinni keerata, nii et vaatan alati varakult, kus mul see võti nüüd asubki. Aga neil on järelikult snepperlukk;)
Kuramus, peaks kella vist 2 tundi taha keerama. Niimoodi jõuab B. veel enne töölt koju kui mina omadega valmis saan! Aga noh, S., kui "Raadio" igav tundub, siis eks sa loe aga "Minu Iirimaad":P
(*rootsi k. Ära võtmeid unusta!)
Pealegi, palju polekski ju rääkida, või noh, neist põhiasjadest poleks. Muust (ehk siis tühistest võiks vist lõpmatuseni.. Aga igatahes, kellel kiire on, siis töö- ja elukoha staatus on hetkel siin läänerindel muutuseta - ja edasi lugeda pole vaja!
Täna käisin igalpool linnas ja hoidsin silmad lahti. Jagasin mõned cv'd laiali ja nagu Murphy seadusena tuli mul alati umbes 20 meetrit hiljem ette, et peaks igaks juhuks kirja panema, kus ma just käisin:P Sest nagu paljude asjade puhul on välja tulnud, siis mälu on mul selline ebakindel koostisosa... Ühes kohas küsis nähtavalt-kuuldavalt välismaalasest klienditeenindaja, et kust ma pärit olen, ja pärast vastamist tuli mul automaatküsimus, et kust ta ise pärit on.. Pärast mõtlesin, et see on vist paras paux pas, sest ta tundus siuke pooleldi ülemuselaadne tegelane olevat.. Aga, well, we'll see!
Aa, tegelikult, veel enne seda, kui linna läksin, tegelesin põhjalikult netis uurimise-kirjutamise-saatmisega. Kui mõnelpool kirjutatakse juurde, et ühendust võetakse vaid sobilike kandidaatidega, siis neis kohtades, kuhu ma oma cv'sid saatsin ja mille jaoks kaaskirju vorpida vihtusin, seda juures polnud, nii et eks ma ootama jäängi:P Leidsin päris põnevaid kohti, ja esialgu oma latti madalamale ei lase (st vaid täiskohaga, kesklinnas, need, kes kuulutavad, et neil kedagi vajatakse, kelle juurde ma oma olematute oskute-kogemustega enam-vähem sobiksin, ja kes meeldivad tunduvad;P). Nii kaua kui latti on võimalik veel mõne taseme võrra liigutada, pole ehk meeleheitel ka minuni asja. Aga kui nüüd ütleme reede õhtuks kippu ega kõppu pole, tuleb taktikat tõsiselt muuta. Sest noh, sähke! Ja mina va immigrantinna (või kõlaks immigrantlanna paremini?:P), häh.
Kusjuures, kummaline on see, et ma ei tunne end üldse turistina [kuigi ma teistele kindlasti sellise mulje jätan, kui absoluutselt kõiki silte akendel lugeda tahan ja kõigi kohtade ja tänavate nimesid jms meelde jätta üritan (mitte et see välja paistaks või õnnestuks:P)] Kuigi ma (vaatamata eelmise aasta viispäevakule ikka veel!!) linna ei tunne, lähen sinna, kuhu jalad veavad (ja nii kaua, kui veavad..). Mulle lihtsalt tundub, et niimoodi võib kogemata midagi toredat juhtuda:) Nagu ma täna jalutades ja kotist midagi otsides korra seisma jäin, ja enne edasiminekut üles maja poole vaadates nägin, et see oli see G.B.Shaw maja, mida ma eelmisel korral paaniliselt (ei noh, mitte ka päris seda) üles leida üritasin:P Ei tasu ikka kunagi oma lisamaterjalides olevaid aadresse tõe pähe võtta, S.! Eriti Dublinis vist. Muide, vahakujude näitus on praegu Trinity College'i lähedal Bank of Irelandi peahoonega ühes tükis olevas (või päris samas?) majas. Igatahes, kui ma sellelt ringilaiendusjalutuskäigult (ehk siis põhja-lõuna suunal kanalini) tagasi jõudmas olin, siis sattus mulle tee peal üks Concern'i-tüdruk ette (esimene, kes mind peatada on üritanud seekord - laisad, kuramus:P). Ma jõudsin järjekordselt selleni, et oma aeglusega ei saaks ma elu sees siukest tööd teha. Samas tekitas ta jälle minus street fundraisingu huvi. Ja mul jooksis isegi pärast temaga rääkimist peast läbi rida retoorilisi küsimusi, mis tekivad paratamatult, kui kesklinnas kõndides iga paari minuti tagant tuleb keegi küsima, et ega ma talle raha ei saaks anda, või kuskil seina ääres oma räpase Starbucksi-topsiga istub, jalge ees silt, kuhu kirjutatud, et ta on kodutu ja... Kui esimese küsija peale, kellel sülelaps kaasas oli (jah, ma tean küll, et mõned kasutavadki selliseid trikke, aga miks ma peaksin esimese asjana kohe seda mõtlema?), murdusin, siis edaspidi on aidanud mõtlemine, et põhimõtteliselt pole välistatud ka see, et ma ise varsti kodutu oleks.
Oh, jah, nii palju siis sellest "natukesest".. ma kohe oskan mõnesse detaili kinni jääda. Ja päeva naelani pole üldse veel jõudnud. Pärast pikemat tuuri tulin koju, sirutasin oma tuikavaid säärelihaseid, vaatasin, et ega see väike tibutamine mind ära ei sulata, ja mõtlesin, et läheks nüüd natuke teises suunas ka. Btw, oma mõnusad papud, mis vist ealeski ühtegi jalga hõõruma ei saaks hakata, aga kahjuks tallast juba hõredaks kõnnitud olid, viskasin ma täna ära. Asenduspapud ei tohiks ka kõige hullemad olla, arvestades, et käisin nendega täna päev otsa ilma sokkideta:) Uksest välja saades (ja täna ei tulnudki seda brasiilia (ma vaid oletan, tõesti) vanatädi, kes mulle eile portugali keeles üritas seletada, et toda rohelist nuppu tuleb vajutada, mida ma tegelikult juba korduvalt ka teinud olin, lihtsalt sel väraval läheb reageerimiseks üle 3 sekundi ja selle aja peale olen ma teda mõlemat pidi sikutada jõudnud, arvates, et ta on ikka veel kinni:P) tuli meelde, et kuna selle "räägitud" korteri vaatamine enne reedel ei toimu, siis võiks ju seni muid vaadata. Ja kuna üks pidi mul siin 5 minuti raadiuses asuva park-väljaku juures/ääres olema, siis helistasin. Algul vastu ei võetud, nii et jäin veel mingit plakatit uurima ja leidsin endale 3.juuliks loodetavasti lõbusat ja vahelduseks ka kultuursemat tegevust:) Siis helistati tagasi. Ja kuna nime järgi oleks võinud see helistaja ükskõik kust pärit olla, sh ka eestlane, siis võttis muhelema, kui itaalia aktsent mulle seletas, et "tule jah vaatama praegu, me oleme kodus". Maja number pidi olema 35. Jalutasin tänava lõpuni, viimane maja oli 33. Olin puzzled. Üks 33 väravast sissesõitja tundis muret, ja seletas siis, et 35 on vist lihtsalt üks pool sellest samast majast, aga silti pole väljas. Uskusin. Fonolukk ainult urises. Aga olin väravast sees. Siis tuli välisuks. Järgmise fonolukuga. Ja see ainult urises. Tagatipuks ei funkand ta siis üldse, kui värav parasjagu liikumises oli. Ja kuna ma olin ju väravast niisama sisse saanud, siis kuidas ülemised peaksidki teadma, et ma järgmise ukse taga olen, eksole. Aga not so fast;) Siis üks (ma arvan, et jällegi brasiillane) mees, kes lapsega hoovis oli, vaatas, et ma kuidagi abitult seal jändan ja uuris, et mis lahti. Ja siis lasi mu, küll natuke ebalevalt, aga siiski, uksest sisse ja ütles, et 51 peaks 2 korrusel olema. Nonii.. Sõitsin teisele. Jalutasin kaheosalise pika koridori läbi. Ja viimane oli loomulikult 50!:P Nii. Siis läksin kolmandale, seal oli 51. Tundus imelik kuidagi. Ei tahtnud koputada (kella vist polnudki). Helistasin. Mõtlesin öelda, et olen ukse taga. Ei võetud vastu. Koputasin. Ei olnud itaallane. Aga ikka üks meist, immigrantidest. Ei tahtnud oma korterit näidata... Ei olnud maja nr 35!:D Seletas siis, kus see õige maja asub. Ja selle asemel, et öelda lihtsalt üle tee ja väljaku teiselt küljelt sissepääsuga, seletas ta seda nii, et ma oleksin vabalt täpselt vastupidisest kohast toda otsima läinud. Aga eriti tore oli see, et välja saades pidi igal sammul võti kaasas olema, nii et ma poleks teisiti välja saanudki, kui ta poleks minuga koos alla tulnud. Ja siis sai juba viibata. Huuh! Siis helistas itaallane tagasi. Ma siis naersin, et ma juba käisin ühe korteri juures. Ta ütles, et ta tuleb alla ukse juurde, et tal on must jacket. Pöörasin ümber nurga ja trepil seisis mingi kurja oleku ja musta jakiga mees. Aga siis tuli uksest muhe väike musta t-särgiga itaallane:P Selle ajaga kui me labürint-koridoridest läbi ja korterini jõudsime, oli mul juba kahju, et tema ongi see, kes endale asendajat otsib.. Korteris elab 5 inimest (kui nüüd mõtlema hakkan, siis miskipärast oli tegelt nagu 6 kohta ju.. või kelle ma ära unustasin? või kelle nemad ära unustasid?:P) - seesama itaallane, läpakaga prantslane, kitarriga hiinlane, õlleklaasiga poolakas ja he's-never-here brasiillane. (Mul tuli praegu seda rida vaadates meelde, kuidas me esimesel Dub'is käimisel S. ja Dan'iga International Bar'is istusime ja S.'ga omavahel mingi eestikeelse kommentaari vahetasime, mispeale D. küsis, kas see oli kuidagi halvustav, aga ei, sõna poolakas lihtsalt kõlab ka täiesti neutraalselt öeldes teiste -lane rahvuste seas halvustavalt!) Kõik poisid. Korter oli ok ja tundus parajalt tsill, eriti see elutuba, mis kohe laiutas seal:D Ainuke jama on selles, et välja kolides peab ise endale asendaja leidma, et deposiit tagasi saada. Ja ma kahtlen, et ma viitsiks sellega tegelema hakata, kui septembris nagunii kõik asjad ühel ajal on. Ajasime seal siis veits täiesti sundimatut juttu (khmm, mis mul küll viga on?) ja ma ütlesin itaallasele, et ma siis näiteks homme õhtul helistan. (Rihtisin nii, et saaks enne selle "räägitud" korteri ka ära näha. Mul oli millegipärast päev otsa neljapäeva tunne.. ;P Eks ma siis homme helistan vist ikkagi, ja ütlen, et jääb ära. Sest kui ka see "räägitud" peaks ära langema, siis on paar võimalust veel.) Ja kui uksest välja hakkasin minema, nägin sellel suurt silti "GLÖM INTE NYCKLARNA!*" :) Aga itaallane ütles mu küsimuse peale, et tema ajal seal rootslasi pole olnud. Praeguses korteris tuleb uks enda järel võtmega kinni keerata, nii et vaatan alati varakult, kus mul see võti nüüd asubki. Aga neil on järelikult snepperlukk;)
Kuramus, peaks kella vist 2 tundi taha keerama. Niimoodi jõuab B. veel enne töölt koju kui mina omadega valmis saan! Aga noh, S., kui "Raadio" igav tundub, siis eks sa loe aga "Minu Iirimaad":P
(*rootsi k. Ära võtmeid unusta!)