Tänane trenn oli jube!! Mitte küll halvas mõttes jube, aga selline hirmus. Ma ei seisa enam kunagi muusika-masina lähedal, isegi siis, kui see on ainuke koht, kus ruumi on! :p Aga, jah, vähemalt on mul võimalus oma ajubloki mahavõtmist harjutada, kui treener alati küsimustele minu käest vastuseid ootab ja mind millegi ette näitamisel partnerina kasutab. Kui mul oleks komme punastada, siis poleks tänase trenni jooksul mu näos vist ühtegi heledat laiku olnud.. Igatahes kõige toredam oli see, et kui ta mingit üleüldist viga seletab, siis ta vaatab alati mulle otsa, nii et ma tunnen, et need ongi kõik ainult minu vead ju, millest ta räägib. Ja siis loomulikult näitab veel ette, kuidas ei tohi teha ja kuidas peaks tegema. Mul tuleb alati selline poolviltune kahtlustav nägu pähe, kui ta käe välja sirutab (ja eeldab, et ma liigun tähelepanu keskmesse), sest ma ei tea ju kunagi, mis mu ülesandeks osutub.
Ja tänases trennis jõudsime numbreid ka õppida:) Rütmi tuleb lugeda nii: "üks-a-kaks-ja teine-a-kaks-ja kolmas-a-kaks-ja...". Loogika on selles, et arvurida tuleks sellisel juhul üks-teine-kolmas, mitte üks-kaks-kolm ega esimene-teine-kolmas. Aga nii kõlab ju paremini!:P
Oi, ja mulle on eluaeg meeldinud kõva häälega rütmi lugeda ja siis vaadata, kuidas teised seda ka võistluste ajal praktiseerivad (mis on mõistagi väga totter) :S
"Köhi hääl puhtaks ja..."
"Naispartner valmistab tagasi astudes jala kiiremini ette" -oli nii lõpuks?:p
"Võtke selline teatrikohviku tantsuvõte!"
"Teil peab tantsides FUN olema! :)"
Ja tegelikult on ka!:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar