porimatipäev

Aastaajad vahelduvad meil siin tõesti. Lausa iga päev. Eile oli täiesti kevad, täna hommikusel talvel lendlesid lumelahmakad ringi ja pärastlõunasel sügisel oli siuke löga alles, et seelikusabagi porine (ja mul polnud üldsegi pikk seelik ju!).

Nii et kui vaja mõne (")õnnetuma(") maa elanikule näidata, kuidas aastaring toimib (väikeste viperustega, st järjekorras talv-kevad-talv-sügis jne, ja suve pole üldse), siis saatke aga kõik siia. Ma pole juba mitu nädalat oma "külalistevoodit" ka kokku pakkinud, nii et isegi majutus oleks olemas:P

Olen jälle muutusi igatsevas meeleolus, kuigi päris rutiini ei taha tegelikult kuidagi tekkida. Sellegipoolest vahin korterikuulutusi, lennupileteid, võõramaapäraste toitude raamatuid... Millegipärast nägin unes, et lähen suvel üksi Pariisi tagasi. Huvitav, kas mulle lihavõtete ajal seal siis tõesti nii meeldiks.
Teisest küljest jälle tahaks päris oma kohta, kuhu kõiksugu patju ja raamatuid ja nõusid ja vaipu ja riiulikesi jms kokku koguda, ja kust ei peaks ära liikuma. Et saaks lihtsalt koolist/töölt tulla ja rahus padjahunnikus mõnuledes raamatut lugeda. Või hoopis sõbrad külla kutsuda ja veini kõrvale ahjukala küpsetada... :)

Ma tean, et ma olen seda arvatavasti juba kümneid kordi kõigile teile rääkinud ja ka siin kirjutanud, aga ju lööb siis kevadigatsus välja. Värvideigatsus ka.. miks muidu käib üks oranži peaga tüdruk punaste kinnaste, kollase salli, rohelise pluusi ja sinise seelikuga... ja ostab poest juurde apelsine-õunu-banaane, tomateid, salatit ja eri värvi paprikaid. Ja Narva maantee tahtsin ma eile värvida Burano või Athlone'i (kuna sellest netis õigeid pilte pole, siis värvilisuse mõttes panen siia ka Galway lingi) sarnaseks.

Lippan nüüd tööle. Seal peaks täna vähemalt värvikat seltskonda näha saama;)

surprise-surprise:D

Hehee, mulle antakse reedel tasuta tekkel ;D Nii võib lausa tekkida tunne, nagu mu vaeva väärtustataks. Eriti tore, kui enne näed vaeva (ära) ja siis saad üllatusena teada, et selle eest võib midagi saada ka:)

Ülipika(ja -põneva:)) sotsiaalpsühholoogia ajal helistati mulle töölt kolm korda. Nagu pärast välja tuli, siis sellepärast, et tänane üritus jäi ära, ning lisatööjõudu pole ikka tarvis. Nii et sain minna koju ja ootamatult süllekukkunud lisaminutid panustasin supi keetmisesse. Te ei kujuta ette, milline mõnus tunne on üle pika aja täiesti segamatult ja rahmeldamata endale süüa teha!:D Ja supp sai hea, ei mäletagi, et ma üldse oleks viitsinud kunagi endale päris ise algusest lõpuni suppi keeta. Nädalavahetusel raamatupoodides lapatud kokaraamatutest nähtud nämmasused nakatasid vist kokkama:) Kuigi enamjaolt jäid mulle näppu kõiksugused šokolaaditeemalised raamatud, eri suurustes ja kaalukategooriates, mõni väljanägemiselt täpselt nagu šokolaad.
Ja kuskil sopikeses mõlgub mul ikka veel (jah, vaatamata sellele, et olen sel alal ka töötanud) idee oma šokolaadikohvikust.... Mida vanemaks saan, seda rohkem haagib ta külge erinevaid lisafunktsioone (enamus lõppudega '-teek'), aga ära ei kao. Ja puidust laetalad peavad olema!:)


Wau, täna on alles üllatuste päev... Mäletad, ma kirjutasin kunagi, et sain kummalise kirja Iiri maksuametilt? Umbes kuu aega tagasi. Saatsin neile vastuseks, et ma hea meelega ei helistaks, et ehk saavad nad mulle meili teel vähemalt öelda, mis probleemiks. Aga vastust ei tulnud ega tulnud. Vahepeal jõudsin selle üldse ära unustada ja vahepeal oli liiga kiire, et sellega tegeleda. Nii et saatsin nüüd u pool tundi tagasi sinna uue meili. Ja nalja tahad teada??! Sain just praegu vastuse:D Ütles, et ta on ikka veel tööl, aga tegeleb parasjagu mingi teise osakonna asjadega, aga vaatab minu case'i üle homme hommikul ja meilib siis, aga et mälu järgi (kammooooon!) olevat mul mingit tagastust oodata.

Surprise Sunday

Today's fortune: The guy who reads your fortune is ill. We want you to stay healthy.
Et siis sellepärast sügelesid mu näpud kogu aeg selle meepurgi poole...

Kogu selle pühapäevase jama pärast on tööl koosolek soolas. Ei tõota just lõbus tulla... Ainuke inimene, kellel ma tõesti mingit süüd ei näe, on G., aga kuna kõik peavad kohal olema, siis kahjuks tuleb ka tema aega raisata.
Sellist katastroofipäeva pole tööl ausalt öeldes varem olnud.
Tore on, et mind siis üksi tööle pandi.
Ja tore on, et neil laupäeval pärast tööd (või noh, pärast uste sulgemist, sest koristamisega nad nähtavasti kuigi kaugele jõudnud ei olnud..) pidu oli.
Ja tore on, et pühapäeval kohe pool tundi pärast avamist üks kahekümnepealine sünnipäev algas..
Ja tore on, et SY'le polnud keegi ette teatanud, millal ja mis toidud valmis peavad olema.
Ja tore on, et ma vigasekäeline siis nagu poolemeelne ringi siplesin, ja ega minust üksi ikka ei piisanud.

Kui nüüd reaalsuse piiridesse jääda, siis mõne koha pealt olid selle seltskonna eeldused paari aasta tagusest firmapeost säilinud mälestuste (kus mälu on alati ju valikuline) tõttu ka natuke absurdsed, nii et isegi normaaloludes poleks arvatavasti siiski rahule jäädud.

Naljakas on see, et pärast esmast ehmatust ja hetkelist pahameelepuhangut oli u 90% emotsioonidest möödas (täiesti ebaminulikult külma kõhuga käitumine, aga ju see tulebki ajapikku, nagu paljud arstid kaotavad patsientide suhtes inimliku kaastunde ja näevad neid vaid järjekordse haigusloona, jookseb minu(suguse)l peast läbi küsimus "Milles nüüd nii suur probleem on, et sellist poleemikat vaja tekitada?") ja liikusin edasi suures osas automaatselt, poleks vist eriti aidanud ka nuttes põrandale potsatamine ja "ma-ei-saa-hakkama" sisendamine. Kogu olukord paistab tagantjärele palju hirmutavam kui käes olles. Nagu mulle nüüd tundub, oli mu suurim viga see, et ma kohe juhatajale ei helistanud (mitte et sellest üldse märkimisväärselt kasu oleks olnud, lihtsalt süüdistamiseks oleks vähem alust), vaid omal käel võimalikult efektiivselt vajaliku tehtud saada üritasin. Pole ammu juhtunud, et ühe ürituse puhul abosuluutselt igas etapis midagi metsa läheb ja/või tegemata jäetakse. Nii et haruldane päev:P

Aga lõpuks oli tõepoolest tore see, et kui söömisvoorud möödas olid, siis hakkas asi natuke leebuma ja lahkudes ei tundunud sünnipäevalised enam kuigi pahased (mis ei tähenda muidugi, et nende ähvardused lehte artikkel kirjutada jms täitmata jääksid).

Ja mu õhtu lõpetas üks Lõuna-Inglismaalt pärit paarike, kes pudeli Castillo de Almansa Rosadot võtsid ja külalisteraamatusse üksteise kohta armsusi kirjutasid. Ma ei saa midagi teha, aga väga suure tõenäosusega panevad välismaalased mind pigem naeratama kui eestlased... Rääkides inimestest, keda ma ei tunne.

Päris kohutav tunne, kui nädal juba esmaspäeva õhtul varsti läbi tundub saavat, sest ühtki vabamat päeva-õhtut pole paista, olgu nad siis meeldivate või mitte nii meeldivate asjadega täidetud. Ootan juba reedeõhtust rongisõitu, siis saab ehk nati "iseenda-aega":)

S.

Dreams are free, but there's a small charge for alterations.

Doris Kareva jalutas eile NO teatri ees teisel pool teed inimtühjal (st ainult mina ja tema) tänaval. Ja hõikas... mind. Mis sest, et kellegi Gerli nime kasutades:P Ja täna tuli Olav Ehala mulle Sakala-Tatari nurgal vastu:)

Aga see selleks.. Ma ei ole ikka oma välismaa-igatsusest lahti saanud. Käisin eile hetkeks Erasmuse koordinaatori juures uurimas, missugused on võimalused uue lepingu organiseerimiseks ülikooliga, millega meie omal veel lepingut pole. Ta ütles, et tõenäosus leping saada on väga suur (mis pole mingi uudis), kuid kuna kogu aasta jooksul peavad olema võrdsed võimalused kandideerimiseks, ei saa järgmiseks aastaks enam lepingut teha, sest sügissemestriks ei jõua. Pärast selle jutu kuulmist tundus see kuidagi tuttavlik, aga olin sellegipoolest morjendatud. Sest kolmandal aastal ma enam nagu minna ei tahaks. Pealegi, isegi kui ma saaks selle lepingu lõpuks orgunnitud, pole ju kindel, et mind ennast ikka sinna vastu võetaks. Ja ainult kellegi teise heaks ma küll oma üliväärtuslikku leidu ära ei anna (olen jah kitsi, aga no tõepoolest!), pigem jätan siis juba kõik hilisemale tasemele (kui sellest mõne aja pärast üldse rääkida tasub) . Nii et nüüd ma siis veedan veel veits aega uue maja kohvikus siinseid erasmuslasi ja seda alati energilist laulvat-tantsivat baristat jälgides:D

Olen viimastel päevadel tabanud minuga vahetumalt suhtlevad inimesed pidevalt märkusi tegemast, justkui oleksin ma koguaeg midagi asjatamas. Kui alustan lauset "Kuule, läheks/teeks/hakkaks....", siis on kõik juba "Oeh, no mida jälle?". Aga ega keegi ikka vedu ei võta. Ja mina olen ju tegelikult see passiivne!!! Aga ma ei saa lihtsalt aru, kuidas saavad tudengid (kes peaks nagu kõige uudishimulikum ühiskonnaklass olema!) ainult oma kooliasjadega tegeleda ja absoluutselt mitte huvi tunda igasuguste kultuuriürituste, uuringutest osavõtmiste, põnevate vabaainete (sotsiaalpsühholoogia Heidmetsaga, isiksusepsühholoogia Pulveriga, uisutamine!:D), rahvusvahelise hariduse infolaada ja kõige muu sellise vastu?! Käivad silmad kinni ringi koduuksest kooliukseni ja vastupidi ja pole millestki kuulnud. Ja siis imestavad, kuidas ma jõuan 25 AP eest aineid võtta, pluss paar veel salakuulajana.. Vot lihtsalt sellepärast, et huvitab. Ja see ei ole ju üldse ülearu palju tegelikult. Kui mõnikord nii tundub, siis tuleb jälle päevakeseks tööle (st patareisid laadima või laulma) minna ja.... :D

Viimased kaks päeva on siin kevad olnud, vaatamata jääle. Tegelikult oli eelmisel nädalal ka, näiteks siis, kui traumapunktist tagasi kooli poole jalutasime, sillerdas päike ülimõnusasti:) Oli peaaegu et hea meel tolle olukorra üle.

Lõpuks ometi on midagi sellist Eestis toimumas. Mis sest, et vaid sõbrapäeva-aegne ühekordne üritus. Ega meil siin vist siuke "Free hugs" stiilis asi väga avasüli vastu võetud ei saaks..

Aga sellegipoolest jõuan jälle välja selleni, et Airbaltic saatis mulle sooduspakkumiste meili. Pühapäevani saab Lääne-Euroopasse mõnel päeval tavaliselt kõige odavamatest pakkumistest umbes poole soodsamalt:) Kahtlen ainult, et ma nii kähku sihtpunkti välja jõuan mõelda.

autsh

Praegu on parasjagu hullumeelne elu.. Kodu tahaks ka vahepeal näha. Mõnes mõttes igatsen rutiini, et saaksin õhtuti kodus raamatuid lugeda, keeli õppida, filme vahtida jms teha, samas on seltsielu ka vaja. Peaks kuidagi tasakaalu leidma... Sest kell neli ei tohiks ju hommik olla, või kuidas?

Kui keegi teab mõnda konkreetset lauluõpetajat, kes oleks nõus ja võimeline viisipidamatut viisi pidama õpetama, siis võib märku anda.

Mõtlesin just, et käsi on vaatamata kõigele üllatavalt heas konditsioonis. Ja nüüd siis hakkas jälle pihta....:S

pots

Luu jäi küll terveks, vähemalt nii mulle traumapunktist väideti, aga käsi teeb piinavamat valu kui noil kordadel, kui kipsis olen olnud.. Nüüd on Ibumax mu põhiline toiduaine. Hea on, et selle söömiseks nuga pole vaja kasutada:P
Jamasti on see, et pidin nii mõnegi asja täna ära tegema, aga nüüdses seisus on see suht võimatu..