Siia kirjutan ma kunagi midagi. Igatahes oleme nüüd kodus. Väsinult ja tagasitahtvalt, aga sellegipoolest.
Ilmateade näitab 13 kraadi ja padukas. Jees!! Täna aitas juba lirtsuvatest jalgadest, et nina tilkuma saada ja hääl ära kaotada. See on ju mingi 3 korda madalam temperatuur kui see, millega me nüüd harjunud oleme!

vanade aegade mälestuseks:P

Täna läksin K.le matemaatilise kihlveo tulemusena šokolaadi üle andma ja eeldatud 10st minutist kujunes märkamatult neli ja pool tundi, millest viimased 2 veetsime kolmeliikmelise seltskonnana. Ja miskipärast on meil alati lõbus:D Ja nii tore on ikka rääkida inimestega, kellega kaks kolmandikku elust on midagi niivõrd sarnast läbi elatud:) Pole palju neid, kellega end nii vabana tunda saab:)
Ja kohutavalt hea tunne on, kui keegi arvab, et sa oled väga sobilik selle eriala esindajaks, mida sa otsustad õppima minna:D Kuidagi tekib tunne, et vähemalt keegi usub minusse. Ja see on väga soe tunne:) Oh, ma võin juba mingisse kalendrisse ära märkida mõne mõnusa teeõhtu sellisele seltskonnale, kus lisaks meile kahele (Sulle ja Mulle siis) on ka tänased kaks (R. ja K.) ja ehk mõni veel...

Muide, värbasin Timbu fännklubile loodetavasti kaks liiget juurde. Ja Orkutile ühe:P
Ja kui täna juba linnunimedest ja "lendama õppimisest" juttu tuli, siis sobib järgnev teadaanne jätkuks:

26 tunni pärast alustame teekonda, millest esimesed kaks ja pool liigume maad mööda (käib see kokku?) põhjapoole, järgnevad paar veedame ühes majakeses, seejärel hangime endale tiivad, mis meid kaugele viivad;) Lõunasse jääme kuni 31.juulini.

"Teen sammu edasi, oleks nüüd nii palju usku et õhk mind kannaks,
et kerge tuul viiks mind nagu viletsat volditud paberist lindu.
Vaata, onu Oskar, mulle kasvavad tiivad,
äärest valged, keskelt mustad, pikad suled otsades. "

Aga ma ei kavatse voodile maski jätta, nii et loodan, et keegi ei käi vahepeal mind edasi mängimas, nagu kolmas salm ette näeb..

blå

Tänane teraapia on internet. Ülestõusmise asemel lähen ma vast varsti magama ka, aga siiani üritasin oma tuju tõsta netis surfates ja ilusaid inimesi vaadates. Küll maailmas on ikka palju modelle! Põhimõtteliselt võiks iga teine inimene muidugi sama hästi modell olla, kui need, kes on, aga noh...
Ma ei teagi, kuidas ma üldse modellideni jõudsin oma kõplamistega. Alustasin igatahes töö otsimisest Prantsusmaa viinamarjaistanduses ja jätkasin Rootsi mustikate (sinikate) korjamisega. Sittagi targemaks ei saanud. Ja kõigi lähedaste inimeste suhtumine, et ega ma ju nagunii sinna ei jõua tegelikult, on väga masendav. Kurat, ma ei jäta ju kõiki asju, mida alustanud olen, pooleli! Isegi kooli lõpetasin ju ära. Rrrrrraisk. Meeleolu on selline kahe laulu vahepealne. "Pilvepiiril" ja "I've got nothing". Mitte et need vist õiged pealkirjad oleksid, aga keda see ka huvitab.

Just praegu hakkas päike aknast sisse paistma! Kui ma vaid päikesepatareidel töötaks....

tillbaka

Maalt tagasi. Kunagi tõstan ehk seal kirjutatu ka siia ümber. Või õigemini panen üles, kui tolle arvuti kunagi netti saan...

Aga tänane oli paras segapundar. Hommikul sain korraks "kadunud hollandlasega" kokku. Pärast seda tuiasin tund aega Walkingus, nii et parema käe nimetissõrm on jälle villis (nagu maal töö rassimisest veel vähe oleks neid ville ja auke kätes..). Mitmekümnete proovimiste järel ostsin lõpuks ühed papu-papud ja ühed botas-papud. Olen rahul, sest tavaliselt on kogu see piin ikkagi suht tulutult lõppenud, aga seekord on saak käega katsutav. Ja siis kondasin Hansapäevadel ringi. Ei midagi uut ega üllatavat, laat nagu iga laat. Siis läksin Rõõmu ja kuna ma olin kohutavalt väss sellest ringitrampimisest, siis viskasin korraks pikali, et oma valutavale põlvele puhkust anda, aga jäingi magama (kuigi ma ei jõudnud eile õhtul filmi "City of god" lõpunigi vaadata, mis tähendab, et magama läksin umbes kahe paiku, mis üksinda ei peaks mind nii väsinuks tegema, aga..). Õhtul läksin veel linna tagasi, et ärkamisaja laulude kontserti näha-kuulda. Kuulsingi. Ja nägin näiteks meile juba öölaulupeolt tuttavat "prantslast" :) Ja üllataval kombel sain emme-issi tuttavate lapsega, kellega ma kunagi väiksena mõned korrad mänginud olen ja keda ma viimati nägin vist umbes kümneaastasena, täiesti talutava vestluse maha peetud:) Ses mõttes, et ma ei pruugi just alati väga varmalt võõrastega suhestuda, nagu me kõik teame, aga temaga oli isegi minul kerge rääkida. Ma hakkan juba vaikselt selgeks saama seda juttu, mida võõrastele või pooltuttavatele, keda pole kaua näinud, rääkida tuleb :P (Peaks äkki inglise või prantsuse keeles ka harjutama hakkama?;) )
Ja kontsert oli ka päris mõnus. Eriti minusugusele väikestviisi patrioodile:P Ja ma polnud üldsegi mitte ainuke, kellel tuul hääle minema puhus. Ja ma isegi ei laulnud ju!

Kodusest olukorrast niipalju, et suuremad mööblitükid on oma kohad köögi seina ääres jälle üles leidnud, kila-kola-pudi-padi vajab veel sättmist ja ülearune riiul transporti uksest välja. Varsti võin ma oma taasavastatud vahvlimasinaga uuesti tutvust teha ja Lätist ostetud vahvlipulbrile "päkad silma" ajada. Muide, Vilma toodab nüüd ka jälle vahvlipulbrit:D Nad vist võtsid mu paar aastat tagasi saadetud soovitust lõpuks kuulda.

Viimased minutid enne tänase sissekande alustamist kulutasin ma TGV graafikute uurimisele. Mitte et ma nüüd targemaks saanud oleksin, aga vähemalt tean ma seda, et odavamalt kui 29 euri eest Pariisist Lyoni nagunii ei saa. Nüüd oleks veel vaja, et need viinamarjaonud mu meilile vastuse saadaks ja et ma enne registreerimist veel natuke infot saaksin, sest kui ma ostaks pileti Tallinnast Pariisi enne 25.juulit (ehk siis enne Horvaatiasse minekut) ära, saaks ma selle ka väga odavalt ja võiksin ehk tagasiteel Prantsusmaalt ka teistel maadel paterdamas käia:D Sa kuradi kurat, mul on plaanid!:D Palun-palun-palun tehke keegi nii, et need seekord ka vähemalt 87% ulatuses täituksid! Sest eriti paha oleks see, kui kõik suhteliselt minust sõltumatutel asjaoludel lõpuks ikka tuulde lendaks:(
Millegipärast tekitavad minus kõik muud plaanid (noh, ütleme, et alates augustist) hoopis rohkem põnevust, kui meie ammu teadaolev reisikene Dubrovnikusse, mille kohta ma pole suutnud ligi poole aasta jooksul absoluutselt infot hankida. Ja juba paari päeva pärast tuleks minna raha vahetama ja hakata asju pakkima!!! Aaaaa! (Umbes nagu Macaulay karjus, kui tuvitädi juures kivi vahele kinni oli jäänud..) Help me, help me!:S

See nädalavahetus on täielikult köögi uuendusele kulunud. Eilne küürimisele, tänane värvimisele. Praeguseks on põlved kohutavalt valusad ja selg-õlad natuke ka. Ja kolm päeva vara ärkamist ja poole öö ajal magamaminekut, nii et kõik kokku on suhteliselt uimastavalt mõjunud. Hea veel, et see värv ei haisenud, muidu ma lesiks vist röötsakil kusagil külmkapi otsas või nii.

Reede öösel vaatasin ühe raamatukogust võetud filmi oma arvutis lösutades ära ja siis kirjutasin muljed sinna. Eks näis, kas viitsin kunagi ka siia üles panna. Igatahes filmi nimi oli "Härra Ibrahim ja koraani õied". Prantsuse film. Stiilne ja mõnusa hõnguga. Tekitab mõtlemiseks soodsa enesetunde :)
Eile vaatasin "Transamerica" ära. See meeleheitel koduperenaine nägi ikka suht mehelik välja küll. Kokkuvõttes suht ok. Hollywoodi filmi kohta:P

Ja kui nüüd geenidest rääkida, siis ma tean, kust mu ettevõtlusvaimu puudumine pärit on. Nii isa kui ema poolt! Viimase (vähemalt) viie aasta jooksul on vist kõik kodused uuendused minu pakutud ja suures osas ka minu teostatud. Köögis vähemalt. Ja köögis pole vist ühtki mööblitükki, mida ma nö tuuninud(ma tegelikult tõesti vihkan seda sõna!) poleks. Või vähemalt selle kordasaatmisele mõelnud poleks. Ja nüüd paluks pakkumised küsimusele "Mis värvi on mu köögi sein alates tänasest?" :) Vihjeks ütlen, et kapid on ka põhimõtteliselt sama värvi, ainult tunduvalt tumedamad ja erksamad. Ja kardinatega sama lugu. Ja et üks apelsini lähisugulane on ka põhimõtteliselt sama värvi, aga seina toon on veelgi heledam ;)
Oh mind ülbikut küll..minu köök:P Aga jah, ma pean Bananaga ikka nõustuma, et köök on kogu korteri süda:) Ja ma unistan ikka tillukesest kööktoast väikese Läänemere kaldal asuva linnakese vanalinnakeses asuva maja katusekorrusel, kuhu ma oma tumelillat naisteratast kukil vedama pean ja kus saaks šokolaadimuffineid näsida, kui sa minu juurde teed jooma tuled :D

Näh, blogger ei lase mul pealkirja sisestada:(

Üritan nüüd "Halba kasvatust" vaatama asuda. Loodetavasti ei jää enne magama.

tolmukäkk

Oeh.
Ma ei tea ise ka, miks ma alati ohkan, kui mingit kokkuvõtet tegema hakkan. Aga ma ohkan nagunii koguaeg ja palju, nii et see ei tähenda vastikut kohustust või kohutavat enesetunnet. Aga päris väsitav päev oli küll.

Hommikune äratus oli ööeluga harjuna päris karmilt vara, et kümneks kooli juurde jõuda. Issand..praegu just taipasin, et ma vist magasin 4 tundi täna. Uni ei tahtnud kuidagi tulla. Aga ma ei imesta ka, kui eelmine ärkamine keskpäeval oli..
Igatahes ei maganud ma sisse ja kooli jõudsime. Saime viimased selle asutusega siduvad asjad kätte ja siis pingil juttu ajades sõitis H. rattaga mind ehmatama:P Ma poleks elus arvanud, et ta ajakirjandusse proovib! Aga noh, sees ta on. Huvitav, kas nad jäid sinna R.ga veel pikalt juttu ajama, kui me ära läksime?;)

Õhtupoole ostsin endale päikesekreemi, mille kohta ma koguaeg päevituskreem tahan öelda. Kas sellist sõna polegi siis olemas? Igatahes, mingi laste oma ta on, ja kaitseb 20 eest:P Päevitusriided sain ka mingisugused, aga need on hädapärast. Kui poleks kiire, poleks neid vist ostnud. Nii palju siis Selveri allahindlusest..

Ja ma pole varem üleni tolmu alla kattununa poes käinud:P Asi on nimelt selles, et mul oli selle suve esimene ja võib-olla ka ainukene tööpäev ühes seitsme miljonilises kolmekordses majas, kus käib põhjalik remont. Päris vabastav tunne on katkiseid ja ebavajalikke katusekive aknast välja suurde kolahunnikusse kildudeks loopida:) Nüüd ma tean, miks need mahajäetud või petetud naised filmides taldrikuid jms aknast allla pilluvad:P Ja tolmu oli seal nii palju, et seda pühkides sai kühvlit hoidev käsi üleni halliks.
Ja siis helistas emme, et ma tuleks kähku Selverisse läpakale kotti vaatama. Kuna mul on täiesti ükskõik, millise pauna ta endale ümber saab (kui välja arvata need, mis ta kergemini varastatavaks teevad, või mida on lihtsalt ebamugav kanda või mis näevad lausjubedad välja), siis nõustusin ma lühikese veenmise järel selle punase kasuks (valida oli veel helesinine ka, aga tolle hiir nägi kole välja). Kuigi jah, punane pole just kõige vargakindlam värv maailmas...

pildikesi minevikust...

..sortisin ma täna. Jätkub koristusperiood, mille käigus ma jõudsin otsaga tagasi fotoalbumini, mis ei saanud eelmisel korral süstematiseeritud. Ka täna veel ei saanud, sest igasugused asjad tulid vahele, aga natuke sai sihi poole liigutud küll. Tegelikult said süsteemi laotud küll ainult tantsimise pildid (sest neid on kleitide ja partnerite järgi lihtsam kronoloogiliselt järjestada) ja koolipildid (mida on äärmiselt vähe, põhikoolist ainult esimene koolipäev, titapäev ja lõpetamine, gümnaasiumist retsimise roosadus ja kunagi tulevad ehk ka titapäev ja lõpetamine..). Üks tähelepanuväärne pilt esimesse klassi astumisest on see, kus on peal (lisaks klassijuhatajale) kolm väikest tüdrukut: Sina, mu (peaaegu/arvatavasti/loodetavasti) ainus lugeja; tüdruk, kes sel talvel abiellus, ja mina ise. Selle panen ma kunagi siia üles ka (ja sinu nõusolek pole vast probleemiks;) , kui kellegi skänner käpa alla juhtub jääma:) Ja tähelepanuväärne on ta ehk sellepärast, et ega me algklassides ju väga tihedalt ei suhelnud. Sülla tekkis ikka siis, kui mõlempal mõistust natsa rohkem oli kogunenud:P

Aga igatahes, vanad vihikud jms suutsin ma, teisi asju välja visates, sahtlisse ära mahutada. Ainult rootsi, prantsuse, ladina ja enda üllatuseks paar lehekülge ammu kaotatud portugali keelest trügisid eikellegimaa riiulisse.

Öörütm hakkab ikka täitsa vussi minema. Ometi ärkasin ma täna täitsa varakult. Tahaks näha, kuidas ma reedel kella kümneks kooli jõuan... Ja kunagi tuli sinna lausa kaheksaks kobida:P

Kummaline on sellisel kellaajal oma mailboxist leida vaheldumisi erinevate samanimeliste inimeste kirju, mis polegi praht. Ma polegi ainuke inimene, kes 2.50 arvutis klimberdab:)

endale loetud

Täna öösel lõpetasin sellise raamatu. Vaatamata sellele, et oli juba väga öö, praktiliselt hommik, ei tulnud siis aga kuidagi und. Ja ma ei oska öelda, miks. Raamat oli võrratu sõnastusega ja hetkekski ei jäänud tunnet, et keegi oleks teinud otsetõlget inglise keelest. (Mis on eriti hästi tajutav, kui eelmine lugemus oli otsetõlkeline sopakas!) Täiesti ebaproosalik sõnakasutus ja kusagil teisel tasandil uitamine, kohatine armas liigdetailsus ja hüplikkus.. Sõnad, millest ei tule aru saada, vaid tunnetada nagu luulet. Erinevalt tõlgendatav. Alguses polnud Ta üldse kaasahaarav ja nii mõnigi kord avastasin ma end hoopis teistelt mõtetelt, aga kusagil kolmandiku möödudes tahaks ainult lugeda lõpuni, enne mitte raamatut käest panna, kui kõik on teada saadud-tajutud, mis võimalik. Isegi järelsõna lugesin ära:P Ja järelsõnast leidsin umbes kolm-neli raamatut, mida tahaks samuti lugeda (näiteks "Oranges Are Not the Only Fruit";)), aga tundub, et eesti keeles pole just kõike leida.. On äärmiselt hea mõelda, et üldse avaldatakse, loetakse ja kiidetakse (isegi kriitikute poolt) heaks autoreid, kes kirjutavad "segaselt" ja mitte nii, nagu korralik koolilapse kirjand peab üles ehitatud olema.

Kogu selle segasuse keskel otsustasin ma eile õhtupoolikul koristama hakata. Kõik minu eelnevad koristusaktsioonid piirnesid mingi ühe tillukese kohaga, näiteks riidekapiga. Nüüd otsustasin ette võtta kogu laua koos selle ümbruses asuvate sahtlite-riiulitega. (Väike vihje: minu puhul on see vääga suur ala!) Lootsin sahtleid tühjendama hakates, et saan sealt umbes poole ära visata (mingid põhikooliaegsed vihikud jms), aga tegelikkuses ei lennanud suurt midagi prügisse, lihtsalt väike ümbertõstmine toimus. Ja vanad fotod toppisin kõik (esialgu spstematiseerimata) oma uude fuksiaroosasse albumisse, aga seegi jäi veel väikeseks ja kõik Venemaa fotod jäid sealt välja. Nähtavasti ma eriti kaugele oma koristustöödega ei jõudnud, sest iga nipsasjake tuleb ju üle vaadata ja suure hoolega mõelda, milline asukoht talle kõige parem oleks, koos teiste sarnaseid mälestusi või funktsioone omavate asjadega.
Läpaka kolisin ka voodi kõrvale kapi otsa koos raamatukuhila, laenutatud filmide ja märmikus asuva blogi eelkäijaga. Koristuse ajaks toppisin läpakale vana arvuti kõlarid taha ja kuulasin ainukest enda ostetud plaati, mis oli üheks põhjuseks mu raamatulugemisejärgsele unetusele.

Ja endagi üllatuseks ärkasin räna nii varakult üles. Oleksin isegi kooli jõudnud enne selle sulgemist:P Aga seda ma ei viitsinud täna üritada. Küll sinna jõuab veel kunagi, ega see pilt kuhugile kao.

Englishwoman peaks täna pommiauku tagasi jõudma, et uut diivanit üle vaadata. Ma loodan, et see on piisavalt lai, et mind ära mahutada, kui ma kunagi kontserdile lähen;)

sünnipäevad

Eile käisime terve perega Raigastveres onu sünnipäeval, mis osutus hulga toredamaks, kui ma lootnud olin. Koht oli päris kena, ilm samuti ja see seltskond, kellega mina tegemist tegin, ka:) Ma pole miskipärast kunagi sugulastega väga lähedalt suhelnud, aga eile avastasin ma mõnega neist päris suure ühisosa. Ja et reaalklassis õppinud loodusteaduse bakalaureuse omanik võib tegelikult hoopis humanitaar olla:) Sai igasuguseid filosoofia ja eetika teemasid käsitletud ja filmidest-kunstist üldiselt ei saanud ka loomulikult rääkimata jätta. Nagu ka edasistest plaanidest ja äsja möödunud lõpetamistest. Eksaminumbrite pärimise hetkel aitas vangerdamine ja edasise koha pealt lause "Järgmisel aastal ei lähe ma kindlasti kuhugi (st ülikooli)".
Huvitav, kas see tuleb sellest, et minu lähedaste ringkond moodustab suurema enamuse, igatahes olen ma viimasel ajal sellistel koosviibimistel ennast palju vabamalt tundma hakanud ja mingi võõristusmoment on nagu kadunud. Mis on väga tore ja näitab arengut:P Ja kui ma veel selle viieaastase foobiavastase võitluse (Haapsalus;)) läbi teen, siis on lootust, et minust võib saada normaalne inimene:D Muide, ma avastasin, et see elukutse, mille ma boonusena omandan, võimaldab mul võrreldes paljude muudega tunduvalt pikemat puhkust, nii et ma ei pea millestki loobuma. Isegi pikkadest reisidest:)
Aga sünnipäeva lõpp oli umbes kahe ajal (öösel), mis sobib ideaalselt mu tavalisse graafikusse. Nagu ka hommikul kell 12.30 ärkamine...

Ja täna oli kellegi teise sünnipäev. Ei tea küll kelle.. :P