Eile käisime Sarah ja Monikaga õhtust Limericki kaemas - üldse mitte pidutsejate seltskond. Kahjuks oli kogemata laupäev ja kõik kohad olid üleslöödud inimesi ja tümpsmuusikat täis, nii et ei vedanud. Dolan's'is istusime ja kuulasime natuke aega traditsioonilist iiri muusikat, aga mingi poolpurjus kuuekümnekanti mees istus meie lauda, sest mujal polnud ruumi, ja hakkas juttu ajama, mis iseenesest ju vägagi vastuvõetav on, aga noh, jutt läks ikka samma rappa, nagu paljudel teistelgi kordadel, nii et meil viskas pikapeale üle ja läksime uusi kohti otsima. Kolm-neli kohta ülerahvastatuks/ebamusikaalseks sahteldanud, maandusime lõpuks Marcella endisesse töökohta, mis oli lausa ebatavaliselt vaikne ja normaalne:) Kuna me ei tahtnud väga hiljapeale jääda,(kes pidi täna kirikusse, kes tööle minema) siis asutasime minekule, kui jutuvadasse pausid tekkima hakkasid. Vahetult enne meie lahkumist istusid kõrvallauda mingid inimesed. Ja kui me püsti tõusime, siis üks küsis, et kas nad olid siis tõesti nii ebameeldivad? :P Upsti.
Täna pidin tööle minema alles kella 1ks, nii et mõtlesin, et jõuan hommikul kõiksugu ettevalmistusi teha ja välja uurida täpselt, kuhu minna ja mida vaadata, aga tühjagi. Paar bussi-ja rongiaega vaatasin ja sain teada, et King John's Castle on täitsa avatud ja Bunratty ikkagi ka. Mitte et ma teaks, mis neis vaadata on, aga... :P Ja Hunt Museum on vist pea ainuke koht, kus turistid tavaliselt käivad..
Igatahes, homme õhtul saabuvad siis kauaoodatud külalised. Loodan, et neil suuri ootusi ei ole, sest mul tõesti ei ole neile just paljut näidata. Aga eks siis joome vahuveini ja jagame kingitusi..neli päeva:P
Kummaline, kui osa Eestit siia tuleb, hakkan ma kohe rohkem põdema ja muretsen, kas kõik läheb ikka nii, nagu hea oleks.. Ja nüüd on mul vel süümekad, et nad toovad mulle Eestist liiga palju asju, nii et oma asjadele ei jäägi kohvris ruumi, ja et ma annan neile siit liiga suuremõõtmelised jõulupakid kaasa, nii et kohver on ülekaalus.. ja.... Kuigi, no problem - kui ei mahu, siis ei mahu.
Ja kui keegi veel on, siis ei saa söögiks ka lihtsalt midagi kokku miksida, mis külmkapis leidub, eriti vanaaastaõhtul. Ja ma ei tea isegi seda, kuidas seda kuradit õigesti kirjutatakse:( Oioioi. Reedel üritasin maja koristada ja oma toas natuke rohkem süsteemi luua (mitte kõiki asju lihtsalt voodi peale kuhjata..) ja rohkem ruumi saada. Sest ma ei tea isegi seda veel, kuhu ma nad panen:P Külalised, ma mõtlen. Ja kogu selle kupatuse, mis nad mulle toovad...Oioioi.
See see on, kui liiga palju vaba aega on.. Tulevad mõtted kimbutama:S Õigemini sellist süllekukkunud vaba aega, mida ei saa tahte kohaselt kasutada, ja siis läheb ta lihtsalt raisku.
Järgmisel nädalal ma eriti tööl ei olegi. Homme mõned tunnid, kui koju ei saadeta, kolmapäeval terve päeva ja nädalavahetusel enam-vähem terved päevad. Aga kui kliente on sama palju kui täna, julgen ma kahtlustada, et meie kohakene on märtsi alguseks pankrotis:P
Lähen söön nüüd oma külmkapi vanadest kookidest tühjaks, et homme uued ära mahutada;) Oi, võtsin täna töölt menüü ka kaasa. Pärast kirjutan üles kõik:P
pühapäev, detsember 30, 2007
reede, detsember 28, 2007
Jälle pole aega kirjutada...Aga tagasi olen ja elus olen ja puha:) Päris huvitav trip oli. Nüüd lähme pilte vaatama ja kokkuvõtet tegema. Loodan, et suudan homme kella 10ks kohvitreeningule ka kobida. Nii palju siis kasu sellest vabast päevast, isegi magada ei lasta. Ja tänane kaos oli ikka täiesti võimatu. Järgmisel nädalal ma kuigi palju vist tööle ei satu. Käivad jutud, et ma saan nii kolmapäeva, neljapäeva kui ka reede vabaks:) Siis tuleb esmaspäeval kõik sushi ja koogid kaasa krabada;) Eks ma kunagi kirjutan jälle pikad jutud ka üles, kui juba meelest läinud pole selle aja peale.
esmaspäev, detsember 24, 2007
pühapäev, detsember 23, 2007
matemaatika
Ma olen praegu äärmiselt numbrite lainel. Õppisin tööl jälle, kuidas päeva lõpus cash-up'i teha. Päris lõbus, nagu mäng:) Üldse on nii naljakas, et kuna ma iga päev koguaeg rahaga jändama pean, siis on raha minu jaoks muutunud paberi- ja metallitükkideks, millel on numbrid peal. Nagu kasiinodes nood žetoonid. Vaatan seda nüüd hoopis teise pilguga. Ei tunne, kas seda on vähe või palju, sest noh, vahet pole, nagunii pole see minu oma:P Need on ainult numbrid, mitte väärtus. Täna nägin ma esimest korda 100-eurost. See tuleb ajalukku üles märkida;) Kui suur on üldse kõige suurem olemasolev € ühik? Ma polnud enne päris kindel, kas 100-sedki olemas on, nüüd tean vähemalt, et on.
Ja kuna ma tööl viimase asjana rahaga jändasin ja ka oma viimase palgapaberi kätte sain, siis tuli tuju oma "kassa" ka üle lugeda. Ma küll ei pea kaardimaksemasinast mingeid z-totals'i kviitungeid ja muid selliseid asju välja laskma, aga natuke saab sama süsteemi kasutada küll. Võtame näiteks, et kui kassas peab float koguaeg 300 olema. Mina võtan enda jaoks, et float=üüriraha e. 230 €, kuigi teine võimalus oleks võtta, et float= see raha, mis koguaeg rahakotis on, aga see on liiga juhuslik number. Igatahes, Totals-float= cash to office. Ehk kogu raha-üüriraha=säästud ja pidevalt kasutuses olev raha. Nii lihtne ongi. Nagu esimese klassi matemaatika. Ma ei saa aru, miks nad seda nii keeruliseks peavad... Kui teada, mis paberid ja kust välja tuleb lasta (arvutist 2 erinevat, kaardimakse masinast 2, ja krediitkaartidelt 2, gift voucheritelt 1, aga seda masinat me ei ole veel kasutanud), ja milliseid numbreid nendelt otsast otsani nummerdatud lipikutelt kasutada tuleb, on asi lihtne - tuleb ainult paberitelt numbrid kokku lugeda ja siis kopikad-paberitükid kassast... Ja siis see kõik paberile kirja panna.
Näiteks minu Plutoga mündirahakoti kohta tuleks aruanne selline:
1c - 0.12(12)
2c - 0.22(11)
5c - 0.55(11)
10c - 0.90(9)
20c - 1.40(7)
50c - 3.50(7)
1 € - 8.00(8)
2 € - 14.00(7)
Totals: 28.69 (See on juba päris häiriv hunnik kolinat kaasas vedada, peaks ta kuidagi paberistama:P)
Ainult hooletusvigade tegemise võimalus. Mis minu puhul muidugi väga haruldane pole...
Tegelt on väga tore, et kõik asjad järk-järgult tulevad. Et kõigepealt õpid ära, kuidas kassamasinat kasutada ja cashiga ümber käia, siis pangakaartidega, siis kuidas staffi soodustusi sisse panna ja muidu kustutamisi ja ümbertõstmisi teha...
Oh, peaks oma tsekimajanduse ka sisse arvestama(, aga kõigi asjade kohta mul tsekke nagunii pole ja sellega oleks liiga palju jamamist ka, sest mul pole ju raamatupidamisprogrammi, kuhu ainult numbrid sisse panna, ja Exelit ma eriti ei armasta). Ja kõik saadud(ja saamata) palgad tuleks kokku arvestada ja siis kulutused maha lahutada. Saaks teada, kui palju raha mul olema peaks. Ja siis "abirahad" maha arvestada. Ja ma ei taha teada, kui paljuga ma tegelikult kahjumis olen... :S
Huvitav, kas mulle meeldis lapsena "Panka" mängida. Ma väga ei usu, sest kui me näiteks vaheaegadel Memme juures "Elu" mängisime, siis pankur ja rahategija oli Tauri, mina olin lihtsalt pätakas:P Ja tükike meie "IlmSUsi" ajalehe nimest:P Aga sente kokku lugeda ja kümnestesse pakkidesse jagada või muud sellist nipet-näpet jändamist on mulle meeldinud teha küll:) Vahepeal on hea ülevaadet omada.
Muide, erinevaid variante Suulest: Mary ;) , Sue Ellen, Suele, Sou, Sula, Sue, Suila, Suuille, Suuile, Suille. Ja igal nädalal olen rota's erineva nime all:P Nii et päris lõbus on ennast otsida, kui ei tea, mis seekord välja on mõeldud:)
Ja nende paari päeva kohta, kui ma siia midagi ei kirjutanud: töö, söömine, magamine paar pikka ja mõnusat jutuajamist Monikaga köögilaua ääres teed (või Johni toodud veini:) lürpides.
Ja kuna ma tööl viimase asjana rahaga jändasin ja ka oma viimase palgapaberi kätte sain, siis tuli tuju oma "kassa" ka üle lugeda. Ma küll ei pea kaardimaksemasinast mingeid z-totals'i kviitungeid ja muid selliseid asju välja laskma, aga natuke saab sama süsteemi kasutada küll. Võtame näiteks, et kui kassas peab float koguaeg 300 olema. Mina võtan enda jaoks, et float=üüriraha e. 230 €, kuigi teine võimalus oleks võtta, et float= see raha, mis koguaeg rahakotis on, aga see on liiga juhuslik number. Igatahes, Totals-float= cash to office. Ehk kogu raha-üüriraha=säästud ja pidevalt kasutuses olev raha. Nii lihtne ongi. Nagu esimese klassi matemaatika. Ma ei saa aru, miks nad seda nii keeruliseks peavad... Kui teada, mis paberid ja kust välja tuleb lasta (arvutist 2 erinevat, kaardimakse masinast 2, ja krediitkaartidelt 2, gift voucheritelt 1, aga seda masinat me ei ole veel kasutanud), ja milliseid numbreid nendelt otsast otsani nummerdatud lipikutelt kasutada tuleb, on asi lihtne - tuleb ainult paberitelt numbrid kokku lugeda ja siis kopikad-paberitükid kassast... Ja siis see kõik paberile kirja panna.
Näiteks minu Plutoga mündirahakoti kohta tuleks aruanne selline:
1c - 0.12(12)
2c - 0.22(11)
5c - 0.55(11)
10c - 0.90(9)
20c - 1.40(7)
50c - 3.50(7)
1 € - 8.00(8)
2 € - 14.00(7)
Totals: 28.69 (See on juba päris häiriv hunnik kolinat kaasas vedada, peaks ta kuidagi paberistama:P)
Ainult hooletusvigade tegemise võimalus. Mis minu puhul muidugi väga haruldane pole...
Tegelt on väga tore, et kõik asjad järk-järgult tulevad. Et kõigepealt õpid ära, kuidas kassamasinat kasutada ja cashiga ümber käia, siis pangakaartidega, siis kuidas staffi soodustusi sisse panna ja muidu kustutamisi ja ümbertõstmisi teha...
Oh, peaks oma tsekimajanduse ka sisse arvestama(, aga kõigi asjade kohta mul tsekke nagunii pole ja sellega oleks liiga palju jamamist ka, sest mul pole ju raamatupidamisprogrammi, kuhu ainult numbrid sisse panna, ja Exelit ma eriti ei armasta). Ja kõik saadud(ja saamata) palgad tuleks kokku arvestada ja siis kulutused maha lahutada. Saaks teada, kui palju raha mul olema peaks. Ja siis "abirahad" maha arvestada. Ja ma ei taha teada, kui paljuga ma tegelikult kahjumis olen... :S
Huvitav, kas mulle meeldis lapsena "Panka" mängida. Ma väga ei usu, sest kui me näiteks vaheaegadel Memme juures "Elu" mängisime, siis pankur ja rahategija oli Tauri, mina olin lihtsalt pätakas:P Ja tükike meie "IlmSUsi" ajalehe nimest:P Aga sente kokku lugeda ja kümnestesse pakkidesse jagada või muud sellist nipet-näpet jändamist on mulle meeldinud teha küll:) Vahepeal on hea ülevaadet omada.
Muide, erinevaid variante Suulest: Mary ;) , Sue Ellen, Suele, Sou, Sula, Sue, Suila, Suuille, Suuile, Suille. Ja igal nädalal olen rota's erineva nime all:P Nii et päris lõbus on ennast otsida, kui ei tea, mis seekord välja on mõeldud:)
Ja nende paari päeva kohta, kui ma siia midagi ei kirjutanud: töö, söömine, magamine paar pikka ja mõnusat jutuajamist Monikaga köögilaua ääres teed (või Johni toodud veini:) lürpides.
teisipäev, detsember 18, 2007
ihihiii-ahhahaaa
Tööl on tõeline jõulunädal. Isegi esmaspäev on nagu laupäev! Ja kuna üks põhitöötajatest on nüüd rivist väljas ka, siis on veel eriti tunda, et väga busy on.. Enamustel päevadel olen tööl avamisest sulgemiseni heal juhul pooletunnise pausiga (ja sedagi napilt enne sulgemist:P), aga noh, pole veel suuremaid krahhe olnud.. Täna õppisin lõpuks kaardimakse ka ära:) Ilgelt totter on muidu iga kord kedagi targemat kohale kutsuda, lihtsalt sellepärast, et kellelgi pole aega olnud mulle näidata, kuidas see käib. Põhimõtteliselt kolm liigutust ainult, ei midagi keerulist.
Täna lähen 8ks kinno. Loodetavasti on ikka see film, mis kirjas on... Või siis see, mis eelmisel korral ära jäi. Sest ma tõesti ei tahaks enam ühtegi halba filmi näha! Muidu ma enam kunagi siin kinno ei lähe!:P
Sain täna jälle töölt kastide viisi (noh, take-away konteinerite viisi:P) sushit kaasa. Kuna ma olen seda juba praktiliselt kõigile oma tuttavatele jaganud, ära ei raatsi visata, ja noh, igal õhtul ei taha ka sushit süüa, siis mõtlesin täna eestlasest eksmanagerile viia. Jälle vedas - ta juhtus parasjagu tööl olema:) Õigemini pidi paari minuti pärast tulema, nii et ma ootasin ja rääkisin niikaua teistega. Loovutasin ühe neljandiku Mariko "varajasest jõulukingist" Susanile ja teise neljandiku Sebastianile, kui nad kurva näo tegid, et ma neile jõulukingitusi ei toonud. Kui nad nägid, mis seal sees on, läksid aga näod eriti imelikuks:P Mariko nägu ma ei näinud, ta läks teise ruumi karpi avama, aga noh, tagasi tuli muiates ja küsis, et kas need süüa ka kõlbavad. Vähemalt midagi põnevamat kebabi ja friikate kõrvale tänaöise söögipausi ajal tal...;)
Aga teel Abrakani tuli üks kerjus, kes mind iga päev peatab, et raha küsida, jälle ligi. Ma küsisin, kas ta süüa ei tahaks raha asemel, ta ütles rõõmsalt, et tahab (aga et ta liha ei söö, mis aga minul midagi ei muutnud), nii et ma andsin kaks taldrikutäit sushit ja kaks muffinit talle.
Nii et jah, nalja meil siin saab:D
Aa, üks nali veel.. Eile öösel kuulasin enne magamaminekut arvutist muusikat ja jäin tukkuma.. Kui üles ärkasin oli kell 1.58 ja muusika ikka mängis mul kõrvas... Ma mõtlesin, et olen nüüd kolm tundi tööle hiljaks jäänud ja ei kuulnud äratuskella, sest klapid olid peas. Nii et toppisin end kähku riidesse ja hakkasin välja tormama...aga viimasel hetkel tabasin aknast välja piiluda. Ja oli pime:P Nii et tegelikult olin ma ainult tunnikese tukkunud ja oli ikka veel öö! Ja ei maganud tööle kolme tundi sisse. Aga ehmatus oli päris hea... :S
Täna lähen 8ks kinno. Loodetavasti on ikka see film, mis kirjas on... Või siis see, mis eelmisel korral ära jäi. Sest ma tõesti ei tahaks enam ühtegi halba filmi näha! Muidu ma enam kunagi siin kinno ei lähe!:P
Sain täna jälle töölt kastide viisi (noh, take-away konteinerite viisi:P) sushit kaasa. Kuna ma olen seda juba praktiliselt kõigile oma tuttavatele jaganud, ära ei raatsi visata, ja noh, igal õhtul ei taha ka sushit süüa, siis mõtlesin täna eestlasest eksmanagerile viia. Jälle vedas - ta juhtus parasjagu tööl olema:) Õigemini pidi paari minuti pärast tulema, nii et ma ootasin ja rääkisin niikaua teistega. Loovutasin ühe neljandiku Mariko "varajasest jõulukingist" Susanile ja teise neljandiku Sebastianile, kui nad kurva näo tegid, et ma neile jõulukingitusi ei toonud. Kui nad nägid, mis seal sees on, läksid aga näod eriti imelikuks:P Mariko nägu ma ei näinud, ta läks teise ruumi karpi avama, aga noh, tagasi tuli muiates ja küsis, et kas need süüa ka kõlbavad. Vähemalt midagi põnevamat kebabi ja friikate kõrvale tänaöise söögipausi ajal tal...;)
Aga teel Abrakani tuli üks kerjus, kes mind iga päev peatab, et raha küsida, jälle ligi. Ma küsisin, kas ta süüa ei tahaks raha asemel, ta ütles rõõmsalt, et tahab (aga et ta liha ei söö, mis aga minul midagi ei muutnud), nii et ma andsin kaks taldrikutäit sushit ja kaks muffinit talle.
Nii et jah, nalja meil siin saab:D
Aa, üks nali veel.. Eile öösel kuulasin enne magamaminekut arvutist muusikat ja jäin tukkuma.. Kui üles ärkasin oli kell 1.58 ja muusika ikka mängis mul kõrvas... Ma mõtlesin, et olen nüüd kolm tundi tööle hiljaks jäänud ja ei kuulnud äratuskella, sest klapid olid peas. Nii et toppisin end kähku riidesse ja hakkasin välja tormama...aga viimasel hetkel tabasin aknast välja piiluda. Ja oli pime:P Nii et tegelikult olin ma ainult tunnikese tukkunud ja oli ikka veel öö! Ja ei maganud tööle kolme tundi sisse. Aga ehmatus oli päris hea... :S
pühapäev, detsember 16, 2007
oranž
Oeh. Täna olen tatine laiskvorst. Sain täna tööl oma pausi terve tunniajase tükina võtta, nii et tormasin siis jõulukinke otsima, sest tavaliselt olen ma nende poodide lahtiolekuajal tööl või ei viitsi lihtsalt. Ega ma paljudesse kohtadesse just ei jõudnud, aga vähemalt siblingutele on midagigi olemas nüüd:) Venna saabühe oranži pakendiga maja endale;)
Täna oli just päeval(tavaliselt on hommikul ja õhtul, aga täna olid need normaalsed) nii kuradi tuuline, et puhus mu kõrvad ja nina ära. Nii et kui väljast tagasi tööle tulin, siis pistsin kausitäie seenesuppi nahka:) Ei, see pole esimene kord, kui ma seenesuppi söön! Teine:p Ma üldse vaatan, et mu söömisharjumused on suht vabameelseks loksunud.. Ja lapsest, kes eriti juur-ja köögivilju ei armastanud, on saanud keegi, kes eile jälle suure taldrikutäie riivitud porgandi, paprika, kurgi, lettuce'i (ma pole ikka välja mõelnud, mis ta ilusasti eesti keeles olla võiks:P) ja riisi-hakklihaga nahka pistis. Maitseks majonees ka juurde:) Njah, üldkokkuvõttes toitumisharjumustest võibki öelda, et kodus elades ei söönud ma igal hommikul putru, ei söönud kunagi majoneesi, ei söönud praktiliselt üldse kapsast ega rohelist salatit, ei armastanud paprikat ja eelistasin riisile kartulit/makarone, ja mis kõige peamisem - ei joonud kunagi teed piimaga! ;)
Njah, ja nüüd ma unustasingi ära, mis see oli, mida ma tegelikult siia kirjutada tahtsin... Igatahes on mul kahju, et ma täna nii laisk ja mugav olin, et pärast tööd tantsufestivalile mineku asemel koju kobisin, aga ma tõesti ei viitsinud suure laguneva koti (ma ju võtsin isegi vahetusriided kaasa, et töölt otse minna, ja siis veel pausi ajal ostetud asjad ja töölt kaasa saadud koogikesed..) ja vilistavate kõrvadega rahva sekka minna. Nüüd istun oma toas teki sees, peapael peas ja kõrvaklapid ka. Vaatan "2 takti ette" tänavusi lauljaid. Täpsemini bändivooru videosid, mis netis üleval on, ja ei mõista, miks nad alati ainukesed mulle meeldivad inimesed enne välja viskavad kui igasugused jobud! Andre Heina esitus oli ainuke, mida ma vaevusin kuulama kauem kui 20 sekundit, ausalt öeldes isegi kaks korda terve lugu lõpuni. Ma tean jah, et asi on lihtsalt selles, et mulle meeldib lihtsalt sellist sorti muusika (muide, väga iiripärane, kas pole?;)), mida tema esitas, ja habetunud noormehed kitarriga, aga noh... Eks rahvale meeldivad ikka juba varasematel aastatel ja teistest muusikasaadetest tuttavaid nägusid näha, mis sest, et stiili ja esituse omapära pole ollagi.
http://www.elu24.ee/?r=0&id=7446
Ahjaa, kuna täna läksin alles 11ks tööle, siis sain enne veel kiiruga Penney's käia. Tahtsin neidsamu musti paadikingi osta, mis ma eelmisel korral 6 euro eest haarasin. Aga alles olid ainult liiga väikesed numbrid:( Ja kuna mu praegustel kingadel on otseses mõttes augud sees mõlema kinga ninas, siis pidin midagi asemele ostma, aga päeva jooksul tuli välja, et need, mis ma ostsin, on jalas ülimalt kõvad ja valusad, nii et mudin siiani varbavalu minema, aga see ei taha minna.
Koos kingadega tegin veel 3 ülisuurt ostu, mida ma loomulikult ajanappusel selga ei hakanud proovima. Aga kuna nad kokku cappuccino-väärilised olid, siis pole see just kuigi suur patt.
Tegin pilti ka:) Esimene seelik on varem ostetud, maksis 1/6 cappuccinot. 
See oranž pluus, mis pildil punasem paistab, oli ka sama. Kusjuures, tundub, et ma valmistun juba suveks, sest need riided on kõik õhukesed ja lühikesed ja nii mõnigi on oranž... Järgmine oranžikas oli 2* eelmist ehk 1/3 cappuccinot. 
Siis punase-valgega smuti 1/3 cappuccinot.
Ja lõpuks väike lilla seelik,
sama nagu kaks viimast. Kõik kolm viimast olid lasteosakonnas, mis kohe kingade kõrval ja teel kassani ette jääb.
PS! Ma sain eelmise nädala eest tipi kätte - ühe suureformaadilise oranži paberi...
PPS! Ma loodan, et see sõna, mida ma nii mitu korda kasutasin ja pealkirjakski raatsisin panna, kirjutatakse ikka nii:P
PPPS! Ma märkasin alles praegu pilti vaadates, et mul on toas veel kaks pistikupesa, nii et poleks pikendusjuhet vaja olnudki..:P
Täna oli just päeval(tavaliselt on hommikul ja õhtul, aga täna olid need normaalsed) nii kuradi tuuline, et puhus mu kõrvad ja nina ära. Nii et kui väljast tagasi tööle tulin, siis pistsin kausitäie seenesuppi nahka:) Ei, see pole esimene kord, kui ma seenesuppi söön! Teine:p Ma üldse vaatan, et mu söömisharjumused on suht vabameelseks loksunud.. Ja lapsest, kes eriti juur-ja köögivilju ei armastanud, on saanud keegi, kes eile jälle suure taldrikutäie riivitud porgandi, paprika, kurgi, lettuce'i (ma pole ikka välja mõelnud, mis ta ilusasti eesti keeles olla võiks:P) ja riisi-hakklihaga nahka pistis. Maitseks majonees ka juurde:) Njah, üldkokkuvõttes toitumisharjumustest võibki öelda, et kodus elades ei söönud ma igal hommikul putru, ei söönud kunagi majoneesi, ei söönud praktiliselt üldse kapsast ega rohelist salatit, ei armastanud paprikat ja eelistasin riisile kartulit/makarone, ja mis kõige peamisem - ei joonud kunagi teed piimaga! ;)
Njah, ja nüüd ma unustasingi ära, mis see oli, mida ma tegelikult siia kirjutada tahtsin... Igatahes on mul kahju, et ma täna nii laisk ja mugav olin, et pärast tööd tantsufestivalile mineku asemel koju kobisin, aga ma tõesti ei viitsinud suure laguneva koti (ma ju võtsin isegi vahetusriided kaasa, et töölt otse minna, ja siis veel pausi ajal ostetud asjad ja töölt kaasa saadud koogikesed..) ja vilistavate kõrvadega rahva sekka minna. Nüüd istun oma toas teki sees, peapael peas ja kõrvaklapid ka. Vaatan "2 takti ette" tänavusi lauljaid. Täpsemini bändivooru videosid, mis netis üleval on, ja ei mõista, miks nad alati ainukesed mulle meeldivad inimesed enne välja viskavad kui igasugused jobud! Andre Heina esitus oli ainuke, mida ma vaevusin kuulama kauem kui 20 sekundit, ausalt öeldes isegi kaks korda terve lugu lõpuni. Ma tean jah, et asi on lihtsalt selles, et mulle meeldib lihtsalt sellist sorti muusika (muide, väga iiripärane, kas pole?;)), mida tema esitas, ja habetunud noormehed kitarriga, aga noh... Eks rahvale meeldivad ikka juba varasematel aastatel ja teistest muusikasaadetest tuttavaid nägusid näha, mis sest, et stiili ja esituse omapära pole ollagi.
http://www.elu24.ee/?r=0&id=7446
Ahjaa, kuna täna läksin alles 11ks tööle, siis sain enne veel kiiruga Penney's käia. Tahtsin neidsamu musti paadikingi osta, mis ma eelmisel korral 6 euro eest haarasin. Aga alles olid ainult liiga väikesed numbrid:( Ja kuna mu praegustel kingadel on otseses mõttes augud sees mõlema kinga ninas, siis pidin midagi asemele ostma, aga päeva jooksul tuli välja, et need, mis ma ostsin, on jalas ülimalt kõvad ja valusad, nii et mudin siiani varbavalu minema, aga see ei taha minna.
Koos kingadega tegin veel 3 ülisuurt ostu, mida ma loomulikult ajanappusel selga ei hakanud proovima. Aga kuna nad kokku cappuccino-väärilised olid, siis pole see just kuigi suur patt.
Tegin pilti ka:) Esimene seelik on varem ostetud, maksis 1/6 cappuccinot. 
See oranž pluus, mis pildil punasem paistab, oli ka sama. Kusjuures, tundub, et ma valmistun juba suveks, sest need riided on kõik õhukesed ja lühikesed ja nii mõnigi on oranž... Järgmine oranžikas oli 2* eelmist ehk 1/3 cappuccinot. 
Siis punase-valgega smuti 1/3 cappuccinot.
Ja lõpuks väike lilla seelik,
sama nagu kaks viimast. Kõik kolm viimast olid lasteosakonnas, mis kohe kingade kõrval ja teel kassani ette jääb.PS! Ma sain eelmise nädala eest tipi kätte - ühe suureformaadilise oranži paberi...
PPS! Ma loodan, et see sõna, mida ma nii mitu korda kasutasin ja pealkirjakski raatsisin panna, kirjutatakse ikka nii:P
PPPS! Ma märkasin alles praegu pilti vaadates, et mul on toas veel kaks pistikupesa, nii et poleks pikendusjuhet vaja olnudki..:P
:D
Tänane päev oli igati positiivseid emotsioone täis:) Mis sest, et ma eile just kuigi vara magama ei saanud ja täna jälle 9ks tööle pidin jõudma. Aga tööl oli täna äärmiselt mõnus õhkkond:D Kuna asjad hakkavad paika saama (eile saime sahtleid juurde, nii et mikroahi ja kohvikastid jms ei vedele enam keset põrandat ja täna saime liftise ette laua, mis on veel eriti tore, sest enne polnud ei kandikuid mustade nõudega ega liftist väljavõetavat toitu mitte kuhugi toetada!), siis on pinged haihtunud ja kõik tunnevad end väga vabalt:D Ma loodan, et tulevikus kujunevad sellised päevad(kus on täpselt parasjagu inimesi, et pole hulluks jooksmist, aga mökutamist ka mitte, ja asjad on organiseeritult paigas), nagu tänane oli, normaalseteks ja igapäevasteks:) Ja ma loodan, et ei juhtu jälle nii, et kui ma olen öelnud ühtpidi, pöördub see pea peale(kui millestki heal arvamusel olen, siis tõestub vastupidine, ja kui olen nõuks võtnud, et ei ole hea, siis tuleb välja, et on ikka küll)!
Oh, milline mulliajamisjutt:) Salo kirjutaks selle peale remargi "Liiga üldine, too konkreetne näide". Kuigi minu jaoks oli näiteid kui palju! Ja (keelatud) sulge samamoodi;) Aga.., who cares?!:D See väljend on mulle (lisaks "No problem"'ile) päris meeldima hakanud:)
Aga nüüd näiteid.. Kui sa juhtud õigel hetkel lusika kellegi alustassile panema, siis oled sa legend!;) (No ok, meie süsteemiga, kus lusikaid on jätkuvalt liiga vähe ja neid tuleb iga liftist saadud puhaste nõude kasti seest otsida ja poleerida, on see tõesti ka väheke tegemist nõudev asi..) Või kui sa oled nii kena ja viid kellegi teise piirkonda kuuluvasse lauda kohvitassi kohale, sest sinu osas on parasjagu vaikus, siis ta kohe armastab sind:P
Ja minu ülisuured heateod siis, mis käsu korras kirja tuleb panna..: 1. kuna superviisor-tüdrukul oli täna päev otsa halb olla, siis vahetasime temaga tööaja lõpu ära, nii et tema läks kell viis koju. 2. kuna see poiss, kes pidi minuga koos nö uksed sulgema (kuigi meil eraldi uksi ei ole:P), pidi tõesti täpselt kell 6 lahkuma(mitte nii nagu meil see tavaliselt 10-15 minti venib), et teisele tööle jõuda, siis ma nõustusin ise üksi viimased liigutused tegema.
Kah asi! Tunnengi ennast kodusemalt seal, kui asjad minu käe järgi paigutatud on:) Sest tol hommikul, kui uued sahtlid ja külmkapp tuli, juhtusin mina ainuke olema, kes kell 9 alustama pidi, nii et sain pool tundi kõiki asju sinna pista, kuhu mugav tundus, ja nüüd nad seal ongi:D Kellegi teise pandud asju haarata tahtes pean enne ikka mõtlema, kus mis on, enda panduid saab lihtsalt võtta.
Ja pealegi, ajaliselt on kõik graafikus kirjas, nii et ega ma siis tasuta tööd seal ei teinud. Nii et mu meelest ülipositiivne, kui kõik osapooled asjade sellise käiguga rahul olid:) Ja boss (ei, mitte see kes tookord, kui hästi kiire oli, söögipausile ajas, vaid teine) tänas ka väga(ok, mõnikord nad tõesti loobivad oma miljonikordseid tänusid, aga tegelikult on ikka aru saada küll, millal nad päriselt tänulikud on, ja millal suusoojaks), kui ma enne äraminekut ütlema läksin, et jätsin kassa-asjad tema kaela.
Läksin täpselt parajal ajal, et tantsuetenduse alguseks jõuda. Isegi ootama pidin veel natuke. Aga selles hubases kirikus jõulumeeleolu keskel polnud see kuigi suur piin. Läksin täna niisiis kolmandat õhtut siinsesse Jaani kirikusse (mis on kusjuures kiviviske kaugusel mu endisest toredate mälestustega elupaigast, mis asus vist aadressil Brennan Row, St John's Square) ja iga kord on see täiesti erineva sisustuse paigutusega olnud. Esimesel õhtul (kui alles poole etenduse pealt kohale jõudsin) istusid inimesed suht suvaliselt ümber tantsupõranda, madalatel üheinimesepinkidel või põrandal. Teisel päeval oli esinejate põrandaosa väiksem jäetud ja poolele platsile u 6-8liikmelisi seltskondi mahutavad lauakesed hajutatult paigutatud ja veel väikesed bambusest tumbad esireas. Täna oli liuväi keset põrandat - valge ja hoiatavate siltidega varustatud (et libe ja päris jää), ja ümber liuvälja pingid, kus saaks "uiske vahetada" või niisama jalgu puhata, ning veel välimisel ringil mõned laudkonnad teetopsi paigutamiseks (tee kõrvale sai piparkoogi ka kaasa, muide;)).
Igatahes tänastest performance'itest siis... Vaatasin kahte, üks oli siuke modernne, ütleks vonkrahlilik. Midagi sellist, mille puhul mul terve etenduse ajal jookseb peas mõte, kas ta ise näeb selles asjas sügavat sisu (ja vaataja peaks ka seda nägema) või ta bluffib ja loodab et kõik keisri seljas kuldseid rõivaid näevad..
Aga teine esinemine oli minu meelest siiani parim. Naine, kes on igasuguste suurtes tantsuprojektides osalenud(Riverdance jms). Ei olnud kuidagi artistlikult sätitud, vaid lihtsas pluusis ja retuusides, mis liikuda lasevad. Muusika oli minimalistlik(instrumentaal, ma ei mäleta mis veel, aga viiul oli vähemalt) ja selline, mis eelduste kohaselt peaks pikapeale monotoonseks muutuma, aga ei muutunud! Ja milline muusikaline tunnetus! Ei ühtegi vale ajastusega liigutust, ei ühtki hetke, mis tunduks igavana. Ma olin lausa enda üle imestunud, et keegi suudab mu mingeid nippe kasutades iga oma liigutust vaatama panna... Jean Butler on ta nimi!:) Ma pole ikka veel jõudnud seda kava lähemalt uurida, et kes nad sellsed üldse on ja kus pärit jms. Kodulehel pidavat kiriku saamise lugu kirjas olema, nagu mulle eile üks naine, kellega me rääkima sattusime(kes oli kunagi Aasias käies ühe eestlasega sõbraks saanud, muide;)), ütles. Aga igatahes, seesama Jean Butler on homme ka kavas kirjas, nii et ma mõtlesin, et peaks seda filmima... Kui midagi peale üldse jääb.
Täna filmisin "uisutajaid". Kolm erinevat lõigukest. Pean välja valima, milline kõige artistlikum ja tegevusrohkem tundub. Ja uurima, kuidas seda siia üles riputada saaks...;)
Aga minu üldine küsimus nendele tantsijatele oleks, et kas nad õpivad oma ettekanded pähe (mis eeldab lisaks plastilisusele ja andekusele veel ülipikka harjutusperioodi ja supermälu) või lihtsalt on mingi kogus tüüpliigutusi, mida nad siis improvisatsiooni teel suvalisse järjekorda paigutavad. Kõigi teiste puhul oletan ma vastuseks improvisatsiooni, sest neil oli päris palju seismist ja "praegu-on-üks-diip-hetk-sa-ei-tea-et-ma-tegelikult-mõtlen-mida-edasi-teha"-pause, aga Jean Butler oli oma esituses lihtsalt nii keskendunud, seiskumatu, kiire ja sujuv, et ma ei suuda uskuda, et keegi suudaks niimoodi improviseerida! Sellisel juhul ei peaks mitte samme pähe õppima, vaid muusika, et see ajus kaks sekundit varem jookseks ja kehal õigeaegselt kätteõpitud liigutusi järjestades reageerida laseks. Ja ma tahaks tunda inimest, kelle aju suudab salvestada (ma pakuks, et u 15minutilise) instrumentaalpala! Ma ei mõtle ju ühe pilli noote, vaid kogu kõla kokku. Et vasak õlg tantsiks viiulit ja kael klaverit, kui parem jalalaba tantsib vasaku harfisääre kõrval flööti...
Selline jutt tähendab ainult ühte - UNEAEG!
Video asja uurin siis, kui mul vaba päev on. Ja seda, millal see olema juhtub, saan teada homme.
Ei jõudnud oma vaba päeva ära oodata, see tuleb kas teisipäeval, kolmapäeval või neljapäeval, ma veel ei tea, nii et panin pildid-videod fotokast arvutisse ja nüüd üritan siia ka panna ühe.
Oh, milline mulliajamisjutt:) Salo kirjutaks selle peale remargi "Liiga üldine, too konkreetne näide". Kuigi minu jaoks oli näiteid kui palju! Ja (keelatud) sulge samamoodi;) Aga.., who cares?!:D See väljend on mulle (lisaks "No problem"'ile) päris meeldima hakanud:)
Aga nüüd näiteid.. Kui sa juhtud õigel hetkel lusika kellegi alustassile panema, siis oled sa legend!;) (No ok, meie süsteemiga, kus lusikaid on jätkuvalt liiga vähe ja neid tuleb iga liftist saadud puhaste nõude kasti seest otsida ja poleerida, on see tõesti ka väheke tegemist nõudev asi..) Või kui sa oled nii kena ja viid kellegi teise piirkonda kuuluvasse lauda kohvitassi kohale, sest sinu osas on parasjagu vaikus, siis ta kohe armastab sind:P
Ja minu ülisuured heateod siis, mis käsu korras kirja tuleb panna..: 1. kuna superviisor-tüdrukul oli täna päev otsa halb olla, siis vahetasime temaga tööaja lõpu ära, nii et tema läks kell viis koju. 2. kuna see poiss, kes pidi minuga koos nö uksed sulgema (kuigi meil eraldi uksi ei ole:P), pidi tõesti täpselt kell 6 lahkuma(mitte nii nagu meil see tavaliselt 10-15 minti venib), et teisele tööle jõuda, siis ma nõustusin ise üksi viimased liigutused tegema.
Kah asi! Tunnengi ennast kodusemalt seal, kui asjad minu käe järgi paigutatud on:) Sest tol hommikul, kui uued sahtlid ja külmkapp tuli, juhtusin mina ainuke olema, kes kell 9 alustama pidi, nii et sain pool tundi kõiki asju sinna pista, kuhu mugav tundus, ja nüüd nad seal ongi:D Kellegi teise pandud asju haarata tahtes pean enne ikka mõtlema, kus mis on, enda panduid saab lihtsalt võtta.
Ja pealegi, ajaliselt on kõik graafikus kirjas, nii et ega ma siis tasuta tööd seal ei teinud. Nii et mu meelest ülipositiivne, kui kõik osapooled asjade sellise käiguga rahul olid:) Ja boss (ei, mitte see kes tookord, kui hästi kiire oli, söögipausile ajas, vaid teine) tänas ka väga(ok, mõnikord nad tõesti loobivad oma miljonikordseid tänusid, aga tegelikult on ikka aru saada küll, millal nad päriselt tänulikud on, ja millal suusoojaks), kui ma enne äraminekut ütlema läksin, et jätsin kassa-asjad tema kaela.
Läksin täpselt parajal ajal, et tantsuetenduse alguseks jõuda. Isegi ootama pidin veel natuke. Aga selles hubases kirikus jõulumeeleolu keskel polnud see kuigi suur piin. Läksin täna niisiis kolmandat õhtut siinsesse Jaani kirikusse (mis on kusjuures kiviviske kaugusel mu endisest toredate mälestustega elupaigast, mis asus vist aadressil Brennan Row, St John's Square) ja iga kord on see täiesti erineva sisustuse paigutusega olnud. Esimesel õhtul (kui alles poole etenduse pealt kohale jõudsin) istusid inimesed suht suvaliselt ümber tantsupõranda, madalatel üheinimesepinkidel või põrandal. Teisel päeval oli esinejate põrandaosa väiksem jäetud ja poolele platsile u 6-8liikmelisi seltskondi mahutavad lauakesed hajutatult paigutatud ja veel väikesed bambusest tumbad esireas. Täna oli liuväi keset põrandat - valge ja hoiatavate siltidega varustatud (et libe ja päris jää), ja ümber liuvälja pingid, kus saaks "uiske vahetada" või niisama jalgu puhata, ning veel välimisel ringil mõned laudkonnad teetopsi paigutamiseks (tee kõrvale sai piparkoogi ka kaasa, muide;)).
Igatahes tänastest performance'itest siis... Vaatasin kahte, üks oli siuke modernne, ütleks vonkrahlilik. Midagi sellist, mille puhul mul terve etenduse ajal jookseb peas mõte, kas ta ise näeb selles asjas sügavat sisu (ja vaataja peaks ka seda nägema) või ta bluffib ja loodab et kõik keisri seljas kuldseid rõivaid näevad..
Aga teine esinemine oli minu meelest siiani parim. Naine, kes on igasuguste suurtes tantsuprojektides osalenud(Riverdance jms). Ei olnud kuidagi artistlikult sätitud, vaid lihtsas pluusis ja retuusides, mis liikuda lasevad. Muusika oli minimalistlik(instrumentaal, ma ei mäleta mis veel, aga viiul oli vähemalt) ja selline, mis eelduste kohaselt peaks pikapeale monotoonseks muutuma, aga ei muutunud! Ja milline muusikaline tunnetus! Ei ühtegi vale ajastusega liigutust, ei ühtki hetke, mis tunduks igavana. Ma olin lausa enda üle imestunud, et keegi suudab mu mingeid nippe kasutades iga oma liigutust vaatama panna... Jean Butler on ta nimi!:) Ma pole ikka veel jõudnud seda kava lähemalt uurida, et kes nad sellsed üldse on ja kus pärit jms. Kodulehel pidavat kiriku saamise lugu kirjas olema, nagu mulle eile üks naine, kellega me rääkima sattusime(kes oli kunagi Aasias käies ühe eestlasega sõbraks saanud, muide;)), ütles. Aga igatahes, seesama Jean Butler on homme ka kavas kirjas, nii et ma mõtlesin, et peaks seda filmima... Kui midagi peale üldse jääb.
Täna filmisin "uisutajaid". Kolm erinevat lõigukest. Pean välja valima, milline kõige artistlikum ja tegevusrohkem tundub. Ja uurima, kuidas seda siia üles riputada saaks...;)
Aga minu üldine küsimus nendele tantsijatele oleks, et kas nad õpivad oma ettekanded pähe (mis eeldab lisaks plastilisusele ja andekusele veel ülipikka harjutusperioodi ja supermälu) või lihtsalt on mingi kogus tüüpliigutusi, mida nad siis improvisatsiooni teel suvalisse järjekorda paigutavad. Kõigi teiste puhul oletan ma vastuseks improvisatsiooni, sest neil oli päris palju seismist ja "praegu-on-üks-diip-hetk-sa-ei-tea-et-ma-tegelikult-mõtlen-mida-edasi-teha"-pause, aga Jean Butler oli oma esituses lihtsalt nii keskendunud, seiskumatu, kiire ja sujuv, et ma ei suuda uskuda, et keegi suudaks niimoodi improviseerida! Sellisel juhul ei peaks mitte samme pähe õppima, vaid muusika, et see ajus kaks sekundit varem jookseks ja kehal õigeaegselt kätteõpitud liigutusi järjestades reageerida laseks. Ja ma tahaks tunda inimest, kelle aju suudab salvestada (ma pakuks, et u 15minutilise) instrumentaalpala! Ma ei mõtle ju ühe pilli noote, vaid kogu kõla kokku. Et vasak õlg tantsiks viiulit ja kael klaverit, kui parem jalalaba tantsib vasaku harfisääre kõrval flööti...
Selline jutt tähendab ainult ühte - UNEAEG!
Video asja uurin siis, kui mul vaba päev on. Ja seda, millal see olema juhtub, saan teada homme.
Ei jõudnud oma vaba päeva ära oodata, see tuleb kas teisipäeval, kolmapäeval või neljapäeval, ma veel ei tea, nii et panin pildid-videod fotokast arvutisse ja nüüd üritan siia ka panna ühe.
reede, detsember 14, 2007
imelikud
Mis värk see on, et minu kaal inimestele ette jääb? Täna töö juures, kui enam kliente praktiliselt polnud, kuigi sulgemiseni oli 2,5h aega, siis istusime niisama Ashlyni, Jasoni ja ühe kokaga laua taga ja sõime neid asju, mis nagunii tuleks õhtu lõppedes ära visata (sushit, mina sõin ära pooled kõigist imeheadest panna cottadest, mida keegi maitsta pole julgenud ja mille nimegi keegi meeles ei suuda pidada (nähtavasti seetõttu, et pole seda varem kuulnud.. ja välja tulebki panna fetta või terracotta:P) Lõõpisime niisama ja arutasime, kas on mõtet ikka bistroo-osa 8ni lahti hoida, kui viiest alates ühtegi klienti pole jms. Siis tuli jutuks söömine (nagu ikka, kuna me töötame ju ikkagi söögikohas ja puhkehetkedel räägitakse ju alati tööst..) keegi mainis, et ma olen väga slim, ja siis oli mingi üldine arutelu teemal kui palju ma võiks kaaluda.. Come on!! Juba kolmas seltskond, kus see ette jääb:S
Ja teine asi on see, et ma koguaeg naeran.. Miks see häirib inimesi, et ma pidevalt masendunud või kurja näoga pole?! Mu meelest on igatahes etem näha heas tujus ja naeratavaid inimesi. Eriti klientidele;) Aga jah, kolleegid küsivad, mis mul viga on...:P Kummaline maailm.
Ja teine asi on see, et ma koguaeg naeran.. Miks see häirib inimesi, et ma pidevalt masendunud või kurja näoga pole?! Mu meelest on igatahes etem näha heas tujus ja naeratavaid inimesi. Eriti klientidele;) Aga jah, kolleegid küsivad, mis mul viga on...:P Kummaline maailm.
kolmapäev, detsember 12, 2007
jobu
Öelge palun, milline jobu unustab töölt õigel ajal koju minna?!! Selline!:P
Täna andis tööl see organiseerimatus väga tunda ja muutis iga liigutuse tegemise päris pingeliseks. Lisaks kõigele oli hommikul kohvimasinaga jama ja päeva jooksul kassapidamisarvutiga, salvrätikud saabusid poolest päevast, käterätikud ja kandikud haihtusid pidevalt oma kohalt, lauapuhastussprei, taldrikud-tassid, ja filtermasina kohvipuru oli koguaeg otsasaamise äärel, liftide juurde polnud ikka mingit lauda tekkinud, kusagil polnud ruumi asju toetada või käest panna, inimesed, kes kohvimasina juurde olid pandud, ei kuul(a)nud, mida neilt telliti, aga samas ei lubatud ka minu "tee ise, saab kiiremini ja korralikum" - tehnikat kasutada, sest inimesed olid nö ära jaotatud.. Ühesõnaga palju jama väikestest asjadest. Ja kuradima palju rahvast saalib iga päev sellest kohast läbi - ühed pole veel lõpetadagi jõudnud, kui juba järgmised nende lauda istuvad. Saa siis aru, kas seda lauda tuleks koristada või midagi.. :P
Tänasest jäi üks okas ja üks pettumusekild, samas ka üks äärmiselt sümpaatse kliendi juhtum (vanadaam, kes tellis kohvi ja ajas seda liiga palju alustassile ning palus, kas saaksin uue taldriku tuua, mille peale ma krapsakalt "aga loomulikult" vastasin ja taldriku ära vahetasin. hiljem küsis ta, kus wc asub, ja tänas ette-taha, ja unustas kilekoti (vist raamatuga) lauale ja kui ta seda otsima tuli, ei pidanud ta seda küsimagi:)) ja mõned hetked, mida ma olen vist liiga elementaarseks hakanud pidama:)
Ikka tuleb tagasi see komme halbu asju kauem kinni hoida ja head kiiremini unustada... :(
Täna andis tööl see organiseerimatus väga tunda ja muutis iga liigutuse tegemise päris pingeliseks. Lisaks kõigele oli hommikul kohvimasinaga jama ja päeva jooksul kassapidamisarvutiga, salvrätikud saabusid poolest päevast, käterätikud ja kandikud haihtusid pidevalt oma kohalt, lauapuhastussprei, taldrikud-tassid, ja filtermasina kohvipuru oli koguaeg otsasaamise äärel, liftide juurde polnud ikka mingit lauda tekkinud, kusagil polnud ruumi asju toetada või käest panna, inimesed, kes kohvimasina juurde olid pandud, ei kuul(a)nud, mida neilt telliti, aga samas ei lubatud ka minu "tee ise, saab kiiremini ja korralikum" - tehnikat kasutada, sest inimesed olid nö ära jaotatud.. Ühesõnaga palju jama väikestest asjadest. Ja kuradima palju rahvast saalib iga päev sellest kohast läbi - ühed pole veel lõpetadagi jõudnud, kui juba järgmised nende lauda istuvad. Saa siis aru, kas seda lauda tuleks koristada või midagi.. :P
Tänasest jäi üks okas ja üks pettumusekild, samas ka üks äärmiselt sümpaatse kliendi juhtum (vanadaam, kes tellis kohvi ja ajas seda liiga palju alustassile ning palus, kas saaksin uue taldriku tuua, mille peale ma krapsakalt "aga loomulikult" vastasin ja taldriku ära vahetasin. hiljem küsis ta, kus wc asub, ja tänas ette-taha, ja unustas kilekoti (vist raamatuga) lauale ja kui ta seda otsima tuli, ei pidanud ta seda küsimagi:)) ja mõned hetked, mida ma olen vist liiga elementaarseks hakanud pidama:)
Ikka tuleb tagasi see komme halbu asju kauem kinni hoida ja head kiiremini unustada... :(
kino
Nonii. Käisingi kinos ära. Ma ei tea, mis värk see on, aga iga kord, kui ma Limerickis kinos käin, näidatakse halbu filme. "Tin Can Man" oli tõesti jube, tekitas mõtte, et miks peaks üks inimene üldse tahtma sellist filmi teha. Kusjuures, pärast lugesin sellest brošüürist, et ta on igasugustelt festivalidelt auhindu võitnud...:S Teine film oli hoopis A.Kaurismäki 'Lights in the dusk' , mitte see "Keane" nagu lubatud. Unustasingi küsida, millal siis toda näidatakse.. Aga see soome film oli siuke totrakene, nõukogudenostalgiat täis topitud nagu "Sügisballi", suures osas mõttetult, ja ei täitnud oma ülesannet vähemalt minu jaoks. Aga "Sügisball" oli vähemalt stiilne, see ei olnud. Ja mingit filosoofilist iva ma ka just ei leidnud.. Nii et olin parasjagu naeruväärsusepahvakuses, kui film lõppes, ja ei viitsinud veel koju minna. Niisama ninapidi netis saab ju igas riigis olla, pole mingit vahet:P Nii et tegin väikese tiiru tänaval. Tsekkasin üle kohad, kuhu ma veel kunagi lähen - The Whitehouse, kus on igal teisipäeval singer-songwriteri või vähemalt vaba mikri õhtu, mida oleks päris pull kuulata, ma arvan; The Bank - Laurane töötab nüüd seal, nii et tuleks ükspäev niisama normaalselt riides olles vaatama minna, äkki ei tule mingid rassistid häirima.. Mickey Martin's, Dolan's - täna võetud brošüürides oli kirjas igasugu üritusi ja kontserte-värke. Ükskord tahan lihtsalt üle vaadata, mis see Icon on. Ja üldse. Aga nats totter on üksi käia neis kohtades...Täna lõpetasin Abrakebabras teed juues:P Ma ei teagi, miks ma sinna läksin üldse, kui wc välja arvata..Aga kogemata juhtus selline seltskond koos olema, kellega ma hästi klapin - Mariko, Peter, Sebastian, Marketa, Petra. Nii et ajasin lihtsalt juttu ja uurisin oma kaasa saadud pabereid:) Kusjuures selles tantsuasjas, mis neljapäeval-pühapäeval on, teevad Lucy ja James ka kaasa:D Nad olid tolle kava esikaanel;) Nii uhke vaadata, et oh, ma olen nendega juttu ajanud:D
Aa, täna käis Paco korra mu töökohast läbi, just natuke enne sulgemist, nii et sain temaga paar sõna rääkida ka. Meeldiv üllatus, nii et pärast oli nägu naeru täis, kui laudu puhastasin:) Ta oli karvajope ja salli sisse mässitud ja ütles, et nii külm on väljas - soojamaarahva asi:P Ta sõidab ju neljapäeval jõuluphkusele koju Hispaaniasse! Ja Laurane läheb ka samal päeval vist.. Jeerum, jõulud tulevad tõesti!!! Seda juba kirjutasin, et eile kui ma lihtsalt kondama läksin, siis põrkasin Laurane'iga kokku tänaval(tal oli hästi armas soeng:), läks enne kojuminekut veel süüa ostma) ja pärast majaomanik Johniga ka veel? Igatahes jah, väike linn ikka - lähed viieks minutiks uksest välja ja juba näed tuttavaid, kusjuures mina ju ei tunne siin linnas ikka veel peaaegu kedagi! Temal uurisin jõuluaja kohta -et kas kirikud on lahti ja kas paganaid ka sisse lastakse jm.
Homme saan ka sama hilja ärgata kui täna:) Tõsteti tunni võrra hilisemaks mu algusaega. Eks selle võrra tuleb vähem töötunde ka ja see tähendab, et palka ka, aga sitta kah. Täna sain eelmise nädala eest tipi - 21 eurot:) Pole võrreldes restoranidega muidugi midagi, aga tegelt ikka päris suur raha ju.. eriti arvestades, et meil on nagu enamjaolt ainult kohvipoekene ja tip koguneb ühte tassi... Nad arvestavad tipi töötundide pealt, muide. Aga jah, töökoht on normaalne:) Nüüd on aeg vaba aega planeerima hakata;)
Aa, täna käis Paco korra mu töökohast läbi, just natuke enne sulgemist, nii et sain temaga paar sõna rääkida ka. Meeldiv üllatus, nii et pärast oli nägu naeru täis, kui laudu puhastasin:) Ta oli karvajope ja salli sisse mässitud ja ütles, et nii külm on väljas - soojamaarahva asi:P Ta sõidab ju neljapäeval jõuluphkusele koju Hispaaniasse! Ja Laurane läheb ka samal päeval vist.. Jeerum, jõulud tulevad tõesti!!! Seda juba kirjutasin, et eile kui ma lihtsalt kondama läksin, siis põrkasin Laurane'iga kokku tänaval(tal oli hästi armas soeng:), läks enne kojuminekut veel süüa ostma) ja pärast majaomanik Johniga ka veel? Igatahes jah, väike linn ikka - lähed viieks minutiks uksest välja ja juba näed tuttavaid, kusjuures mina ju ei tunne siin linnas ikka veel peaaegu kedagi! Temal uurisin jõuluaja kohta -et kas kirikud on lahti ja kas paganaid ka sisse lastakse jm.
Homme saan ka sama hilja ärgata kui täna:) Tõsteti tunni võrra hilisemaks mu algusaega. Eks selle võrra tuleb vähem töötunde ka ja see tähendab, et palka ka, aga sitta kah. Täna sain eelmise nädala eest tipi - 21 eurot:) Pole võrreldes restoranidega muidugi midagi, aga tegelt ikka päris suur raha ju.. eriti arvestades, et meil on nagu enamjaolt ainult kohvipoekene ja tip koguneb ühte tassi... Nad arvestavad tipi töötundide pealt, muide. Aga jah, töökoht on normaalne:) Nüüd on aeg vaba aega planeerima hakata;)
esmaspäev, detsember 10, 2007
lubatud ärasaatmiste pildid
Carlose ärasaatmispidu, mis sattus minu esimese väga äpardunud tööpäeva õhtul olema, ja kuhu mind täiesti juhuslikult kisti, millele ma muide väga tänulik olen:)
1.pilt: vasakult alt Carlos, Paco, James, Lucy, mina.
Muide, mulle hakkas huvi pakkuma, et kas Carlose fotokas diskrimineerib naisi või lihtsalt punasesse riietunud inimesi.. Aga arvatavasti on asi lihtsalt selles, et me oleme loomu poolest mittefotogeenilised.. :(
2. pilt on siiani klõpsitutest mu lemmik:)Parajalt hetkeolukorra emotsiooni edasi andvad näod ja taust koos butafooriaga viitavad kunstipärastele kiiksudele, mis mulle alati meelepärased on:D Pullitegijad hispaanlased... :P Pacole tuleks üks korralik lumesõda teha! ;)
3. pilt on Marcella ärasaatmisõhtult.Mina klõpsisin ainult paar pilti ja ükski ei tulnud väga hea välja, aga meenutamaks õhtut ja inimeste nägusid on üks siin:) Vasakult: Adeline (ei ole tegelikult selline tõsine/kuri nagu klõpsuhetkel juhtus paistma), Monika (pistis parasjagu kommi suhu, kui ma kõigil naeratada käskisin:P), Marcella (kellel on siiani, st pildistamishetkeni, liigutatusest pisar silmis) ja (alati fotogeeniline) Laurane.
4. on Camali minekuõhtult.
Ta (vasakul) muutus väga murelikuks, kui kuulis, et Ryanairiga on see 15 kg pagasilimiit ikkagi kõigi kolme koti pealt kokku, mitte igaüks 15... Paremal väsinud Benny. Kuna ülejäänud on kõik poseeritud pildid, siis ma siia enam sellist grupipilti ei lisa. Inimesed on ära näidatud ju;) Ei pea kõik alati õlakuti koos oma hambarida demonstreerima:P
That's all for now! Kuusepuupildid pean uued tegema..
Kurat, ma vihkan, et need pildid ei jää lõpuks 'published' kujul tekstiga võrreldes samasse paigutusse nagu siis, kui ma seda kirjutan või preview'd vaatan. Ja üldse ei jää nii nagu ma tahaks... :(
Today's fortune: Your winsome smile will be your sure protection
Hahahaaaa:P Kes küll neid Orkuti ennustusterasid välja mõtleb?!
pühapäev, detsember 09, 2007
My darling Clementine
Oeh. Täna oli väga resultatiivne päev. Mitte et ma enam väga kindel oleks, et selline sõna ikka olemas on...:P
Mitte midagi ei saanud tehtud. Ja majast välja läksin ainult selleks, et süüa osta. Ja seda kohe kolmeks kuuks ette... Tulin tagasi iga 50 sammu järel peatudes ja kotte kohendades. Ma mõtlesin, et Lidl on siinsamas maja juures meil, aga tagasitee tundus kolme kilekoti ja mandariinikastiga igatahes üüratult pikk. Ja kuna ma suutsin kööki ainult 2 kilekotitäit asju laiali laduda, siis kõik köögi- ja puuviljalised vedisin hetkel oma tuppa, nii et kui tuleb porgandiisu, siis on ainult haarata vaja:P Aga esialgu teen klementiinedega alustust:D
Ja illustratiivne pildike ka. Jätsin nimelt oma naeratavad sussid ka peale, et rõõmsam ja värvilisem oleks:)
Nüüd üritan koostada nimekirja asjadest, mida ma Eestist saada tahan... Mitte et mul neid asju kuhugile mahutada oleks enam:P
plaanid, uudised, retseptid
http://www2.limerickpost.ie/fullnews.elive?id=9&category=arts
Seda tahaks näha.
http://www.belltable.ie/tincanman.html
http://www.belltable.ie/keane.html
Ja neid ka. Alati on nii, et kui midagi on, siis on nad ikka ühel ajal. Kui pole, pole üldse midagi.
Või tuleb see sellest, et minu kultuuri- ja/või tegutsemishuvi käib kuidagi hooti peal..?
Heh, kusjuures, ühes kohas o kirjas, et on Thursday 11th, teises, et Tuesday 11th. Kas peaks võtma kuupäeva järgi ja lootma, et see on ikka teisipäeval?
Natuke eputamist ka:
Imasa has arrived
By Olivia O'Sullivan
A brand new retail experience was launched in the city last weekend, Imasa Lifestyle is a unique concept with a global spirit, embodied in the young woman at its helm, Louise Tsang, and her right-hand woman Denise McCarthy.
Hong Kong design and eclectic diversity meets post Celtic Tiger Limerick with a store that is surely a sign of the times for our city. The Imasa Lifestyle launch party was world class as TV cameras and photographers battled for position among well known Limerick sports, business and media figures, models, eager shoppers, and representatives from all areas of the fashion industry, amid the familiar faces of the city social set.
Imasa, which means 'at the moment' in Japanese, is the new 13000 sq.ft. store on O’Connell Street, specialising in style for women, men and the home offering ladies pieces from top labels including Aftershock, Attractivo, Custo Barcelona, Fornarina, new Japanese designer JJ Park, Lipsy, Lois, Muchacha, Phard, Tita, Traffic people, Betsey Johnson and Calvin Klein sleepwear. The mens labels include John Smedley, Lyle and Scott, Db clay wallets, Svensson Sweden, and more on the way. Exclusive jewellery ranges, shoes to die for, funky handbags, artwork, gift items, contemporary furniture and accessories for the home - so much to take in, my advice is don’t rush your first shopping experience at Imasa! What a welcome addition to the city, hats off to Louise, Denise and their team.
See on nimelt mu töökoht:)
Food for thought
By Andrew Carey
THERE is no putting it off now - Christmas is here and it’s alive and well and there’s no getting away from it no matter what way you look. Present ideas are thrown about, subtle hints are dropped and they probably all fall on deaf ears but nonetheless the bird will be stuffed, given a name and roasted to a golden hue, Wine will be had, crackers will pop and belly’s will be full. Yes the time for food is now and we’re going to cut straight to the chase with the traditional main dishes and next week I’ll have some appetiser and sweet options paired with some wines and other drinks. So for now, enjoy the treats of the season and best of luck with the planning.
Traditional roast turkey with sweet potato and apple
INGREDIENTS:
1 1/2 tsp olive oil
4 slices bacon, cut into matchsticks
1 medium onion chopped
2 sweet potato, peeled, diced
1 Granny Smith apple, peeled, diced
1 cup chicken broth
2 tbsp Frangelico (hazelnut liqueur - optional)
1/4 tsp fresh thyme, chopped
1/4 tsp fresh rosemary, chopped
2 lb. breast of turkey, boneless
for the sauce
1 cup plus 2 tbsp. dry sweet white wine
2 teaspoons shallot, minced
1/2 tsp garlic, minced
4 cups chicken broth
1/4 teaspoons fresh thyme, chopped
2 teaspoons cornflour
METHOD:
Preheat oven to 450 degrees Fahrenheit. Heat 1teaspoon olive oil in large non-stick pan over medium heat. Add the bacon and sauté until it begins to brown, about two minutes. Add the onion and sauté until tender, about four minutes. Add the sweet potatoes and apple and sauté two minutes. Add the stock and liqueur and bring to a boil. Mix in thyme and rosemary. Set aside. Place turkey breast in a large glass baking dish and rub with remaining ½ teaspoon olive oil. Sprinkle with salt and pepper. Roast the turkey for 10 minutes. Spoon hash mixture around turkey and continue roasting until the turkey is cooked and the sweet potato mix is tender, stirring occasionally, about 25 minutes longer.
for the sauce
Combine one cup sweet wine, shallots and garlic in a heavy large saucepan and boil until reduced by half, about 8 minutes. Add broth and boil until reduced by half, about 20 minutes. Mix in thyme, cornflour and the remaining two tablespoons of wine in a small bowl. Add the cornstarch mixture to sauce and bring to a boil, stirring occasionally. Slice turkey and arrange on platter, and spoon the sweet potato mix around. Spoon sauce over turkey and serve. Season to taste with salt and pepper.
Oven roasted sprout and chestnut medley
WHEN roasting chestnuts, make sure to cut an X shape into the chestnut with a sharp knife, if not they might explode, really it can happen! If you like garlic, add some cloves of garlic to the medley of vegetables.
Ingredients:
1 1/2 cups chestnuts
1 small butternut squash, peel, seed removed, large dice
3 cups Brussels sprouts
6 to 8 small shallots
1 Granny Smith apple, cored, skin on, large dice
1/4 cup olive oil
Coarse salt and freshly cracked black pepper
2 tbsp honey
A pinch of allspice
Several sprigs of thyme and rosemary
METHOD:
Preheat oven to 200degC Put the chestnuts on a baking sheet or roasting pan with the cut side up. Roast until chestnuts are tender and shells are easy to peel, about 15 to 20 minutes. Cool down slightly until easy to work with. Peel chestnuts and add to a bowl. Add 1 tbsp. honey and 1 tbsp. olive oil. Season the chestnuts with salt and pepper and a pinch of allspice. Toss to combine. Set aside. (The chestnuts will be added to vegetables during the last 10 minutes of roasting.) Reduce heat to 190degC F. Line a large baking sheet with parchment paper. Trim and score an X on the bottom of the Brussels sprouts. This will help them to cook more evenly throughout. In a large bowl, combine the butternut squash, Brussels sprouts, shallots and apple. Add two tbsp. olive oil and one tbsp. honey. Season the mixture with salt and pepper and pinch of allspice and toss to coat evenly. Transfer to prepared baking sheet. Scatter a few sprigs of savoury and rosemary over the vegetables. Roast vegetables in oven, stirring vegetables once or twice during the cooking time so they brown and cook evenly. After 20 to 25 minutes, add the chestnuts that have been tossed with olive oil and honey. Roast for another 10 to 15 minutes, or until Brussels sprouts are cooked through and butternut squash is tender and golden brown.
Ja see on juhuks, kui ma viitsin kunagi voodist välja ronida ja poodi minna, et süüa osta. Ja seejärel ka süüa teha. Aga täna seda vist ei juhtu..
Seda tahaks näha.
http://www.belltable.ie/tincanman.html
http://www.belltable.ie/keane.html
Ja neid ka. Alati on nii, et kui midagi on, siis on nad ikka ühel ajal. Kui pole, pole üldse midagi.
Või tuleb see sellest, et minu kultuuri- ja/või tegutsemishuvi käib kuidagi hooti peal..?
Heh, kusjuures, ühes kohas o kirjas, et on Thursday 11th, teises, et Tuesday 11th. Kas peaks võtma kuupäeva järgi ja lootma, et see on ikka teisipäeval?
Natuke eputamist ka:
Imasa has arrived
By Olivia O'Sullivan
A brand new retail experience was launched in the city last weekend, Imasa Lifestyle is a unique concept with a global spirit, embodied in the young woman at its helm, Louise Tsang, and her right-hand woman Denise McCarthy.
Hong Kong design and eclectic diversity meets post Celtic Tiger Limerick with a store that is surely a sign of the times for our city. The Imasa Lifestyle launch party was world class as TV cameras and photographers battled for position among well known Limerick sports, business and media figures, models, eager shoppers, and representatives from all areas of the fashion industry, amid the familiar faces of the city social set.
Imasa, which means 'at the moment' in Japanese, is the new 13000 sq.ft. store on O’Connell Street, specialising in style for women, men and the home offering ladies pieces from top labels including Aftershock, Attractivo, Custo Barcelona, Fornarina, new Japanese designer JJ Park, Lipsy, Lois, Muchacha, Phard, Tita, Traffic people, Betsey Johnson and Calvin Klein sleepwear. The mens labels include John Smedley, Lyle and Scott, Db clay wallets, Svensson Sweden, and more on the way. Exclusive jewellery ranges, shoes to die for, funky handbags, artwork, gift items, contemporary furniture and accessories for the home - so much to take in, my advice is don’t rush your first shopping experience at Imasa! What a welcome addition to the city, hats off to Louise, Denise and their team.
See on nimelt mu töökoht:)
Food for thought
By Andrew Carey
THERE is no putting it off now - Christmas is here and it’s alive and well and there’s no getting away from it no matter what way you look. Present ideas are thrown about, subtle hints are dropped and they probably all fall on deaf ears but nonetheless the bird will be stuffed, given a name and roasted to a golden hue, Wine will be had, crackers will pop and belly’s will be full. Yes the time for food is now and we’re going to cut straight to the chase with the traditional main dishes and next week I’ll have some appetiser and sweet options paired with some wines and other drinks. So for now, enjoy the treats of the season and best of luck with the planning.
Traditional roast turkey with sweet potato and apple
INGREDIENTS:
1 1/2 tsp olive oil
4 slices bacon, cut into matchsticks
1 medium onion chopped
2 sweet potato, peeled, diced
1 Granny Smith apple, peeled, diced
1 cup chicken broth
2 tbsp Frangelico (hazelnut liqueur - optional)
1/4 tsp fresh thyme, chopped
1/4 tsp fresh rosemary, chopped
2 lb. breast of turkey, boneless
for the sauce
1 cup plus 2 tbsp. dry sweet white wine
2 teaspoons shallot, minced
1/2 tsp garlic, minced
4 cups chicken broth
1/4 teaspoons fresh thyme, chopped
2 teaspoons cornflour
METHOD:
Preheat oven to 450 degrees Fahrenheit. Heat 1teaspoon olive oil in large non-stick pan over medium heat. Add the bacon and sauté until it begins to brown, about two minutes. Add the onion and sauté until tender, about four minutes. Add the sweet potatoes and apple and sauté two minutes. Add the stock and liqueur and bring to a boil. Mix in thyme and rosemary. Set aside. Place turkey breast in a large glass baking dish and rub with remaining ½ teaspoon olive oil. Sprinkle with salt and pepper. Roast the turkey for 10 minutes. Spoon hash mixture around turkey and continue roasting until the turkey is cooked and the sweet potato mix is tender, stirring occasionally, about 25 minutes longer.
for the sauce
Combine one cup sweet wine, shallots and garlic in a heavy large saucepan and boil until reduced by half, about 8 minutes. Add broth and boil until reduced by half, about 20 minutes. Mix in thyme, cornflour and the remaining two tablespoons of wine in a small bowl. Add the cornstarch mixture to sauce and bring to a boil, stirring occasionally. Slice turkey and arrange on platter, and spoon the sweet potato mix around. Spoon sauce over turkey and serve. Season to taste with salt and pepper.
Oven roasted sprout and chestnut medley
WHEN roasting chestnuts, make sure to cut an X shape into the chestnut with a sharp knife, if not they might explode, really it can happen! If you like garlic, add some cloves of garlic to the medley of vegetables.
Ingredients:
1 1/2 cups chestnuts
1 small butternut squash, peel, seed removed, large dice
3 cups Brussels sprouts
6 to 8 small shallots
1 Granny Smith apple, cored, skin on, large dice
1/4 cup olive oil
Coarse salt and freshly cracked black pepper
2 tbsp honey
A pinch of allspice
Several sprigs of thyme and rosemary
METHOD:
Preheat oven to 200degC Put the chestnuts on a baking sheet or roasting pan with the cut side up. Roast until chestnuts are tender and shells are easy to peel, about 15 to 20 minutes. Cool down slightly until easy to work with. Peel chestnuts and add to a bowl. Add 1 tbsp. honey and 1 tbsp. olive oil. Season the chestnuts with salt and pepper and a pinch of allspice. Toss to combine. Set aside. (The chestnuts will be added to vegetables during the last 10 minutes of roasting.) Reduce heat to 190degC F. Line a large baking sheet with parchment paper. Trim and score an X on the bottom of the Brussels sprouts. This will help them to cook more evenly throughout. In a large bowl, combine the butternut squash, Brussels sprouts, shallots and apple. Add two tbsp. olive oil and one tbsp. honey. Season the mixture with salt and pepper and pinch of allspice and toss to coat evenly. Transfer to prepared baking sheet. Scatter a few sprigs of savoury and rosemary over the vegetables. Roast vegetables in oven, stirring vegetables once or twice during the cooking time so they brown and cook evenly. After 20 to 25 minutes, add the chestnuts that have been tossed with olive oil and honey. Roast for another 10 to 15 minutes, or until Brussels sprouts are cooked through and butternut squash is tender and golden brown.
Ja see on juhuks, kui ma viitsin kunagi voodist välja ronida ja poodi minna, et süüa osta. Ja seejärel ka süüa teha. Aga täna seda vist ei juhtu..
Wilde
http://tartu.postimees.ee/091207/tartu_postimees/300367.php?fotod-populaarne-wildede-kuju-koopia-iirimaal-lohuti
Hiljaks jäin...
Kuigi noh, iseenesest on kuju ju terve ja ainult pink katki. Ja ehk kevadeks parandatakse pink ka ära ja võetakse tara ära, et ma saaks pilti teha:P
Aga kihlveo oleksin ma võitnud;)
Hiljaks jäin...
Kuigi noh, iseenesest on kuju ju terve ja ainult pink katki. Ja ehk kevadeks parandatakse pink ka ära ja võetakse tara ära, et ma saaks pilti teha:P
Aga kihlveo oleksin ma võitnud;)
laupäev, detsember 08, 2007
artikkel
http://www.postimees.ee/081207/esileht/siseuudised/300309_1.php?eesti-naised-teie-emakeel-kangub
Eks ta ole....
:P
Eks ta ole....
:P
oodates vaba päeva
http://www.minuriik.ee/zuriiotsus.html
Päris äge:) Küll on tore, et alati on keegi, kes teeks ära selle, mis mul nooruses tegemata jäi:P Ma ei mõtle äramärkimist, vaid osavõttu üleüldiselt.
Minu enda tänaseks saavutuseks jäi pikendusjuhtme ostmine, Adeccost palgatseki küsimine (ja teadasaamine, et pean paari päeva pärast P45le järele minema, et oma makstud tax'i tagasi saaks) ja kingapoes saabastele järele minek (aga tedasaamine, et need saavad ehk homme hommikuks valmis).
Tööl olen hakanud end päris mugavalt tundma. Pole seda tunnet, et kõik peale minu oskavad ja saavad kõigega paremini hakkama. Sest tegelikult on asi nii, et Montsay (pole aimugi, kas ta nime nii kirjutatakse, aga igatahes on ta üks väga tore hispaanlanna, kes töötab veel ka Storm'i kinos piletimüüjana) ja Jason (Hongkongist pärit noormees, kes töötab veel ööklubi öises vahetuses ja õpib kuskil kolledžis hotellindust - ma ei mõista, kuidas ta küll kõike jõuab) tormavad koguaeg pidevalt tegevuses olles ringi, ja mina üritan ka pigem nende gruppi kuuluda. Ja siis on kohalik rahvas, või õigem oleks öelda ingliskeelne seltskond, mis moodustub kolmest enesekindlast ja muidu täitsa toredast inimesest (Ashley, Susan ja Graig), ainult et selline käskude pildumine palve nime all, kui mina olen oma osaga hõivatud ja nad saaksid neid asju ise sama hästi (või tõesti, kui meie kolm oleme hõivatud, siis pareminigi) teha, mulle väga ei meeldi. Miks peaksin mina kahe inimese eest töötama ja nemad võivad niisama seista? Täna katkestasin oma pausi(ja minul ei ole neid söögi alla ja peale nagu mõnel!), sest ma ei suutnud vaadata, kuidas kliendid ootavad ja Montsay elu eest rabab, aga teised vahivad niisama. Ja siis ütlesin paar karmi sõna ka. Pole ma midagi nii möku, kui nad arvatavasti arvavad.. Nende puhul polegi enamasti tegemist sellise sihiliku käskude andmisega, vaid põhjus on pigem see, et nad ise ei saa kõigega piisavalt kiiresti hakkama ja pole just kuigi tähelepanelikud erisoovide kohapealt ega märka, kui keegi midagi ütleb või arvet maksma tulles ei vii nad näga ja lauanumbrit kokku jms. Nii et ma annan neile andeks:) See on ikkagi nende ainuke elu:P Ja nad peavad seda ka pärast neid 6 kuud edasi elama... Minul on see aga juba mitmes, mis muudab ta natuke vähemoluliseks ja pingevabamaks:)
Homme 9st 6ni ja siis loodetavasti süüa ostma. Sest mul pole kapis suurt midagi peale pudruhelveste ja võipaki alles... Ja Clementinesid ja Bananasid tahaks ka, sest energiavarud hakkavad otsa lõppema. Pühapäeval ja esmaspäeval olen OFF! Jee:) Peaks vaatama, mis ma selle süllekukkunud vabadusega peale hakkan... Peaks Mickey Martin's'isse istuma minema ükspäev, seal on siuke mõnus seltskond ja hubane atmosfäär kaminaga ja puha:) Ja baaride survey kavatsen ma ka kunagi ette võtta:P Aga seda ehk uuel aastal..
Päris äge:) Küll on tore, et alati on keegi, kes teeks ära selle, mis mul nooruses tegemata jäi:P Ma ei mõtle äramärkimist, vaid osavõttu üleüldiselt.
Minu enda tänaseks saavutuseks jäi pikendusjuhtme ostmine, Adeccost palgatseki küsimine (ja teadasaamine, et pean paari päeva pärast P45le järele minema, et oma makstud tax'i tagasi saaks) ja kingapoes saabastele järele minek (aga tedasaamine, et need saavad ehk homme hommikuks valmis).
Tööl olen hakanud end päris mugavalt tundma. Pole seda tunnet, et kõik peale minu oskavad ja saavad kõigega paremini hakkama. Sest tegelikult on asi nii, et Montsay (pole aimugi, kas ta nime nii kirjutatakse, aga igatahes on ta üks väga tore hispaanlanna, kes töötab veel ka Storm'i kinos piletimüüjana) ja Jason (Hongkongist pärit noormees, kes töötab veel ööklubi öises vahetuses ja õpib kuskil kolledžis hotellindust - ma ei mõista, kuidas ta küll kõike jõuab) tormavad koguaeg pidevalt tegevuses olles ringi, ja mina üritan ka pigem nende gruppi kuuluda. Ja siis on kohalik rahvas, või õigem oleks öelda ingliskeelne seltskond, mis moodustub kolmest enesekindlast ja muidu täitsa toredast inimesest (Ashley, Susan ja Graig), ainult et selline käskude pildumine palve nime all, kui mina olen oma osaga hõivatud ja nad saaksid neid asju ise sama hästi (või tõesti, kui meie kolm oleme hõivatud, siis pareminigi) teha, mulle väga ei meeldi. Miks peaksin mina kahe inimese eest töötama ja nemad võivad niisama seista? Täna katkestasin oma pausi(ja minul ei ole neid söögi alla ja peale nagu mõnel!), sest ma ei suutnud vaadata, kuidas kliendid ootavad ja Montsay elu eest rabab, aga teised vahivad niisama. Ja siis ütlesin paar karmi sõna ka. Pole ma midagi nii möku, kui nad arvatavasti arvavad.. Nende puhul polegi enamasti tegemist sellise sihiliku käskude andmisega, vaid põhjus on pigem see, et nad ise ei saa kõigega piisavalt kiiresti hakkama ja pole just kuigi tähelepanelikud erisoovide kohapealt ega märka, kui keegi midagi ütleb või arvet maksma tulles ei vii nad näga ja lauanumbrit kokku jms. Nii et ma annan neile andeks:) See on ikkagi nende ainuke elu:P Ja nad peavad seda ka pärast neid 6 kuud edasi elama... Minul on see aga juba mitmes, mis muudab ta natuke vähemoluliseks ja pingevabamaks:)
Homme 9st 6ni ja siis loodetavasti süüa ostma. Sest mul pole kapis suurt midagi peale pudruhelveste ja võipaki alles... Ja Clementinesid ja Bananasid tahaks ka, sest energiavarud hakkavad otsa lõppema. Pühapäeval ja esmaspäeval olen OFF! Jee:) Peaks vaatama, mis ma selle süllekukkunud vabadusega peale hakkan... Peaks Mickey Martin's'isse istuma minema ükspäev, seal on siuke mõnus seltskond ja hubane atmosfäär kaminaga ja puha:) Ja baaride survey kavatsen ma ka kunagi ette võtta:P Aga seda ehk uuel aastal..
reede, detsember 07, 2007
asjaajamised
Panin tänaseks äratuskella 8.40 peale. Et kenasti 9ks üleval oleks ja jõuaks igasuguste toimetustega valmis enne, kui 12ks tööle pean minema. Aga niipalju siis sellest. Üles ärkasin 10.45.. Sest nii külm oli ja ma ei tahtnud kuidagi voodist välja tulla ja magasin muudkui 20 minuti kaupa edasi. Aga siis vaatasin, et ikka liiga palju saab see kellakene ja hüppasin külma kätte. Jõudsin vihma trotsides kingapoodi, kus nad tahtsid mulle alguses uued saapad anda, aga kuna sama numbrit polnud, siis jätsid mu saapad sinna kuni manager tuleb ja ütleb, mida teha. Ehk parandavad vähemalt ära. Hea, et ma seekord tšeki alles hoidsin:P
Siis hüppasin Abrasse sisse - küsisin eestlasest manageri käest miskipärast inglise keeles, kas boss on all, ja läksin siis oma asju ära viima ja küsisin P45 ka, mis neil kenasti koos payslipiga ümbrikus ja kõigi teistega ühes pakis seisis:) Siis sain Bredale ja Johnile ka tere viibata, sest nad olid laos. Ma ei tea, miks siin see 'see you later' nagu igasugune 'tadaa' on - mina seda nii kindlalt ei kasutaks, kui me just väga kindlalt kohtuma ei hakka... Aga noh, mis seal ikka. Vähemalt ei läinud tüliga lahku:) Kuigi eks nad ikka pettunud olid, seda oli näha.
Ja siis jõudsin lirtsudes õigeks ajaks tööle ka veel. Kuigi me peaks õigupoolest 10 minti oma vahetuse algust kohal olema..:P Suht lihtne töö on siiani, pole väga jamasid olnud. Köögis võiks kokad end veits käbedamalt liigutada, sest kliendid peavad päris kaua oma sööki ootama. Samas ega see meie toidu sisselöömine võtab ka päris kaua aega, kui keegi samal ajal arvet tahab maksta ja seda kuidagi poolitada või ainult osa sellest kaardiga maksta vms trikke teha. Aga staff on ok, ja üldiselt pole midagi kaelamurdvat, millega ma hakkama ei saaks - ainult seda piima tegemist ma vihkan, sest kunagi ei tea, kas ta seekord otsustab välja tulla või ei.. Ja enamasti ei otsusta:P
Eile käis muide üks tore tädike ütlemas, et meil on ikka nii kena ja ilus pood ja kõik, ainult et ta tahaks esitada kaebuse, et kui ta ühelt naiselt, kes meil töötab, midagi küsis, siis too ei saanud midagi aru, ja lisas, et ta on kohutavalt tüdinud (või kasutas sõna vihkama, ma ei mäletagi) välismaalastest sellel maal. Mille peale me Montsay'ga muigasime:P Tema on hispaaniast, tore:) Carol on ka tore. Kui ma ütlesin, et ma pühapäeval pole tööl, siis ütles, et tunneb must puudust:) Kuigi jah, eks nad loobivad siin suht palju sõnu - kui sa kellelegi vajalikul hetkel vajaliku asja ulatad, pole väga haruldus, et kuuled sõnu 'I love you' või 'You're a legend'... Nii et noh, ega ma väga tõsiselt ei võta:)
Täna sain pangast kirja. Online panga parool tuli. Aga et seda aktiveerida, tuleb veel korra helistada sinna...Hull totrus ikka, nii palju jamamist, kui saaks ainult ühe linnukesega ankeedis hakkama!! Ja nad arvavad, et on kõva internetirahvas!:P
Oh, ja raamatukogus käisin ka ära:) Täna oli tähtaeg Iirimaa raamatul, ei tahtnud üle lasta ja pikendasin. Eile hakkasin vaatama, mis seal raamatus siis ka on:P Täna võtsin veel 7 raamatut... Hmm..ma saan nad kõik 2 nädalaga kindlasti läbi:P Päris paksud on, ingliskeelsed ja mitte just lasteraamatud või paljude piltidega.. Paar psühholoogiaalast, paar Iirimaa või Limericki ajaloost, paar iiri autori oma. Päris põnev:)
Pildid panin ka arvutisse täna. Ei ole eriti head välja tulnud just. Aga midagi ikka. Kui millalgi veel natuke kaustade sotrimisega tegeleda saan, siis riputan üles mõne ehk.
Praegu kuulan muusikat ja loodan, et nett selle tormiga jälle ära ei kaoks ja mu kirjutis alles püsiks. Jalas on uued kollased naerunäoga sussid, mille täna Penney'st ostsin. Väga kasulik pood ikka, isegi mitte võileiva vaid muffinihinnaga:) Sobib ideaalselt minu motoga - 'Kannan pigem odavaid asju, mis näevad kallimad välja, kui nad on, kui kalleid asju, mis näevad (tihti maitsetud ja) odavadvälja'. Seal oli üks heast materjalist sall ka, aga praegu ainult valget värvi, nii et ootan, kuni musti ka juurde tuleb. Jalasoojendajad ja 25 sendise suveseeliku ostsin ka:) Juhuks, kui ma kuhugi soojale maale peaks sattuma:P
Nett on ikka täitsa lennus täna. Ja tuul vuhiseb ka nii vastu akent, et kohe on kuulda:S Kuigi mul on hoopis Jack Johnson kõrvas..
Today's fortune: Your principles mean more to you than any money or success
Mulle hakkab ka nii tunduma. Sest mulle tuleb pidevalt meelde tuletada, et ma oma töötunnid ja saadud palga ikka üle kontrolliks jms asju. Ja kui mult küsitakse, miks ma siia üldse tulin, siis tavaliselt lõpetan ma põhjuste loetelu enne ära, kui raha meelde tuleb.. Kuigi eks see ikka oli ka üks põhjus. Kui minult iga asja eest, mida ma teha tahan, raha ei tahetaks, ei oleks mulle seda tõesti vaja. Aga ma tahan ringi kolada ja süüa ja magada ja mitte külmetada, nii et... Aga sellegipoolest on too lause päris pihtas, sest põhimõtted on mulle tähtsamad küll kui edu või raha, sest ma ei saa teha midagi, mis tundub tõeliselt ajuvaba, isegi kui mulle selle eest makstaks..
Siis hüppasin Abrasse sisse - küsisin eestlasest manageri käest miskipärast inglise keeles, kas boss on all, ja läksin siis oma asju ära viima ja küsisin P45 ka, mis neil kenasti koos payslipiga ümbrikus ja kõigi teistega ühes pakis seisis:) Siis sain Bredale ja Johnile ka tere viibata, sest nad olid laos. Ma ei tea, miks siin see 'see you later' nagu igasugune 'tadaa' on - mina seda nii kindlalt ei kasutaks, kui me just väga kindlalt kohtuma ei hakka... Aga noh, mis seal ikka. Vähemalt ei läinud tüliga lahku:) Kuigi eks nad ikka pettunud olid, seda oli näha.
Ja siis jõudsin lirtsudes õigeks ajaks tööle ka veel. Kuigi me peaks õigupoolest 10 minti oma vahetuse algust kohal olema..:P Suht lihtne töö on siiani, pole väga jamasid olnud. Köögis võiks kokad end veits käbedamalt liigutada, sest kliendid peavad päris kaua oma sööki ootama. Samas ega see meie toidu sisselöömine võtab ka päris kaua aega, kui keegi samal ajal arvet tahab maksta ja seda kuidagi poolitada või ainult osa sellest kaardiga maksta vms trikke teha. Aga staff on ok, ja üldiselt pole midagi kaelamurdvat, millega ma hakkama ei saaks - ainult seda piima tegemist ma vihkan, sest kunagi ei tea, kas ta seekord otsustab välja tulla või ei.. Ja enamasti ei otsusta:P
Eile käis muide üks tore tädike ütlemas, et meil on ikka nii kena ja ilus pood ja kõik, ainult et ta tahaks esitada kaebuse, et kui ta ühelt naiselt, kes meil töötab, midagi küsis, siis too ei saanud midagi aru, ja lisas, et ta on kohutavalt tüdinud (või kasutas sõna vihkama, ma ei mäletagi) välismaalastest sellel maal. Mille peale me Montsay'ga muigasime:P Tema on hispaaniast, tore:) Carol on ka tore. Kui ma ütlesin, et ma pühapäeval pole tööl, siis ütles, et tunneb must puudust:) Kuigi jah, eks nad loobivad siin suht palju sõnu - kui sa kellelegi vajalikul hetkel vajaliku asja ulatad, pole väga haruldus, et kuuled sõnu 'I love you' või 'You're a legend'... Nii et noh, ega ma väga tõsiselt ei võta:)
Täna sain pangast kirja. Online panga parool tuli. Aga et seda aktiveerida, tuleb veel korra helistada sinna...Hull totrus ikka, nii palju jamamist, kui saaks ainult ühe linnukesega ankeedis hakkama!! Ja nad arvavad, et on kõva internetirahvas!:P
Oh, ja raamatukogus käisin ka ära:) Täna oli tähtaeg Iirimaa raamatul, ei tahtnud üle lasta ja pikendasin. Eile hakkasin vaatama, mis seal raamatus siis ka on:P Täna võtsin veel 7 raamatut... Hmm..ma saan nad kõik 2 nädalaga kindlasti läbi:P Päris paksud on, ingliskeelsed ja mitte just lasteraamatud või paljude piltidega.. Paar psühholoogiaalast, paar Iirimaa või Limericki ajaloost, paar iiri autori oma. Päris põnev:)
Pildid panin ka arvutisse täna. Ei ole eriti head välja tulnud just. Aga midagi ikka. Kui millalgi veel natuke kaustade sotrimisega tegeleda saan, siis riputan üles mõne ehk.
Praegu kuulan muusikat ja loodan, et nett selle tormiga jälle ära ei kaoks ja mu kirjutis alles püsiks. Jalas on uued kollased naerunäoga sussid, mille täna Penney'st ostsin. Väga kasulik pood ikka, isegi mitte võileiva vaid muffinihinnaga:) Sobib ideaalselt minu motoga - 'Kannan pigem odavaid asju, mis näevad kallimad välja, kui nad on, kui kalleid asju, mis näevad (tihti maitsetud ja) odavadvälja'. Seal oli üks heast materjalist sall ka, aga praegu ainult valget värvi, nii et ootan, kuni musti ka juurde tuleb. Jalasoojendajad ja 25 sendise suveseeliku ostsin ka:) Juhuks, kui ma kuhugi soojale maale peaks sattuma:P
Nett on ikka täitsa lennus täna. Ja tuul vuhiseb ka nii vastu akent, et kohe on kuulda:S Kuigi mul on hoopis Jack Johnson kõrvas..
Today's fortune: Your principles mean more to you than any money or success
Mulle hakkab ka nii tunduma. Sest mulle tuleb pidevalt meelde tuletada, et ma oma töötunnid ja saadud palga ikka üle kontrolliks jms asju. Ja kui mult küsitakse, miks ma siia üldse tulin, siis tavaliselt lõpetan ma põhjuste loetelu enne ära, kui raha meelde tuleb.. Kuigi eks see ikka oli ka üks põhjus. Kui minult iga asja eest, mida ma teha tahan, raha ei tahetaks, ei oleks mulle seda tõesti vaja. Aga ma tahan ringi kolada ja süüa ja magada ja mitte külmetada, nii et... Aga sellegipoolest on too lause päris pihtas, sest põhimõtted on mulle tähtsamad küll kui edu või raha, sest ma ei saa teha midagi, mis tundub tõeliselt ajuvaba, isegi kui mulle selle eest makstaks..
neljapäev, detsember 06, 2007
hüvastijätt töökohaga nr.3
Arvutiga on ikka lõputu trall. Täna läks mingil hetkel lihtsalt nett ära. Niisama, mittemillestki. Ma mõtlesin, et tõmbasin niheledes mingi juhtme paigast või midagi, aga ei tõmmanud. Seekord. Eile kui endine manager helistas ja telefoni aku tühjaks sai, siis tõmbasin küll lambijuhtme asemel modemi välja... Ja küll siis oli tore:S Nii et ma andsin lõpuks alla. Ja läksin hoopis eksmanageriga baari vett jooma. Sai üle pika aja eesti keeles rääkida:) Ja üllataval kombel oli meil päris palju jututeemasid, poleks nagu arvannudki.. Aga eks see ole ikka, et välismaal olled see omariiklus rohkem oluliseks muutub. Ma muideks panin oma kaasavõetud eesti lipukese uues toas peegli vahele:P
Abras käisin eile ära - Peter oskas minu specialit teha küll:) Ta on ka ainuke, kellele ma seda õpetasin, nii et kui järgmine kord seda saada tahan, pean rihtima, et tema tööl oleks... Homme lähen oma uniformi ära viima, see on siiamaani märg veel, kuigi sai kuivatist läbi lastud ja puha. Aga meil on maja nii külm, et siin ei kivagi midagi ära. Ma loodan väga, et õlimehed tulevad ikkagi homme, mitte ülehomme, sest ma lihtsalt ei suuda hommikuti end teki alt välja ajada, kui nii külm on! Kingaparandusse lähen ka homme. Ja pikendusjuhet ostma. Ja Adeccost peaks ühe palgatšeki ka ära tooma. Ja plaastreid peaks ostma - lõikasin endale päris kena vao paremasse pöidlasse, kui liiga hooletult nuga poleerisin.. Raamatukogu tähtaeg on ka! Oijah, ei tea, kas ma ikka jõuan õigeks ajaks tööle niiviisi..:P Ehk siis 12ks.
Nüüd tahaks tuttu minna, siuke unekas on, et... Aga tegelt peaks duši all ära käima. Aga nii kuradi külm on...Njah.
Tadaa,
Sue Ellen
Abras käisin eile ära - Peter oskas minu specialit teha küll:) Ta on ka ainuke, kellele ma seda õpetasin, nii et kui järgmine kord seda saada tahan, pean rihtima, et tema tööl oleks... Homme lähen oma uniformi ära viima, see on siiamaani märg veel, kuigi sai kuivatist läbi lastud ja puha. Aga meil on maja nii külm, et siin ei kivagi midagi ära. Ma loodan väga, et õlimehed tulevad ikkagi homme, mitte ülehomme, sest ma lihtsalt ei suuda hommikuti end teki alt välja ajada, kui nii külm on! Kingaparandusse lähen ka homme. Ja pikendusjuhet ostma. Ja Adeccost peaks ühe palgatšeki ka ära tooma. Ja plaastreid peaks ostma - lõikasin endale päris kena vao paremasse pöidlasse, kui liiga hooletult nuga poleerisin.. Raamatukogu tähtaeg on ka! Oijah, ei tea, kas ma ikka jõuan õigeks ajaks tööle niiviisi..:P Ehk siis 12ks.
Nüüd tahaks tuttu minna, siuke unekas on, et... Aga tegelt peaks duši all ära käima. Aga nii kuradi külm on...Njah.
Tadaa,
Sue Ellen
teisipäev, detsember 04, 2007
oma
Täna kolisin uude tuppa! Sellesse, mis nüüd päriselt minu oma on järgmiseks kuueks kuuks:) Ja on selline päris oma tunne ka - isegi kirikutorn paistab toaaknast, nagu minu toas olema peab;)
Mul on üldse üllatavalt hea tunne täna. Sest eelmisel nädalal tundus, et kõik läheb üha rohkem nihu ja siis hakkas see goodbye'de ütlemise aeg - Marcella, Camal, eelmine töökoht ja sealne rahvas... Njah. That's life! Aga nii väike asi nagu 'How are you?' võhivõõra inimese käest tänaval kõndides võib tekitada ahela väikestest juhtumistest, mis lihtsalt panevad naeratama!:D Ja ma lähen nüüd New Zealandile ka;) Ja Monika on lihsalt vapustav inimene! Ja ma pean homme ainult 12-4ni tööl olema:) Ja ma lähen homme Abrasse uurima, mis mu P45 saab, kas nad teevad mulle minu special'it ja kuhu mu eestlasest boss mind nõus viima on - ühesõnaga häid suhteid hoidma;) Ja kingaparandusse peaks kiiresti kappama, sest saabastel on kontsaplekk alt ära.
Aga nüüd peaks magama minema. Sest möödunud ndal oli tõesti kohutav - arvutasin just oma töötunde kokku ja sain, et Imasas oli 41,5 (+breakid 3h) + Abras kolm öövahetust 24(+3hbreaki) ja pühapäev kui ma arvasin, et 10 pean alustama, aga tegelt oli 11.30(6,5h töötamist+1h ajaraisku). Mis teeb kokku siis 41,5+30,5 võrdub 72 h. Mis see normaalne oleks? 35-40....Upsi. Mitu tundi üldse nädalas on? 24 *7 võrdub
Täna sõin küll terve nädala eest tagantjärele. Tagantjärele magamiseks kahjuks aega pole...
Kunagi panen pilte Marcella ja Camali ärasaatmisõhtutest ja tagantjärele Carlose lahkumispeost ja siis sellest ökokuusest ja jõulukaunistustest ja eks näis, millest veel...
Mul on üldse üllatavalt hea tunne täna. Sest eelmisel nädalal tundus, et kõik läheb üha rohkem nihu ja siis hakkas see goodbye'de ütlemise aeg - Marcella, Camal, eelmine töökoht ja sealne rahvas... Njah. That's life! Aga nii väike asi nagu 'How are you?' võhivõõra inimese käest tänaval kõndides võib tekitada ahela väikestest juhtumistest, mis lihtsalt panevad naeratama!:D Ja ma lähen nüüd New Zealandile ka;) Ja Monika on lihsalt vapustav inimene! Ja ma pean homme ainult 12-4ni tööl olema:) Ja ma lähen homme Abrasse uurima, mis mu P45 saab, kas nad teevad mulle minu special'it ja kuhu mu eestlasest boss mind nõus viima on - ühesõnaga häid suhteid hoidma;) Ja kingaparandusse peaks kiiresti kappama, sest saabastel on kontsaplekk alt ära.
Aga nüüd peaks magama minema. Sest möödunud ndal oli tõesti kohutav - arvutasin just oma töötunde kokku ja sain, et Imasas oli 41,5 (+breakid 3h) + Abras kolm öövahetust 24(+3hbreaki) ja pühapäev kui ma arvasin, et 10 pean alustama, aga tegelt oli 11.30(6,5h töötamist+1h ajaraisku). Mis teeb kokku siis 41,5+30,5 võrdub 72 h. Mis see normaalne oleks? 35-40....Upsi. Mitu tundi üldse nädalas on? 24 *7 võrdub
Täna sõin küll terve nädala eest tagantjärele. Tagantjärele magamiseks kahjuks aega pole...
Kunagi panen pilte Marcella ja Camali ärasaatmisõhtutest ja tagantjärele Carlose lahkumispeost ja siis sellest ökokuusest ja jõulukaunistustest ja eks näis, millest veel...
reede, november 23, 2007
vahekokkuvõte
Täitsa lõpp. Kirjutamine on nii aeganõudev asi, et jube kohe! Ja lugemine ka. Oli vist kasulikum, kui mul kodus netti ei olnud, tõmblesin niisama ringi ja otsisin kohta, kus ma saaks ja vajutaks poweri nupu sisse, aga seda kindlasti mitte iga päev ja korraga mitte kauem kui tund-poolteist. Nii siis teen nüüd kaotatud aega tasa... või noh, kaotamata aja kaotamist tasa:P Aga jama on, et siin toas on ainult 2 vaba pistikupesa, nii et kui ühte läheb modemi juhe ja teise läpaka juhe(sest ta teatab ju vahepeal, et tuleks patareid laadida), siis pean ma lambi juhtme välja tõmbama ja pimedas toksima. Ja kuna ma nii harva arvutit kasutanud olen ja vahepeal mingite suvaliste võõraste klaviatuuridega pidanud läbi ajama, siis nüüd olen pimeduses nats koba. Nii et sorry kui kirjavigu veel rohkem on kui tavaliselt, kuigi ma kontrollin iga vajutuse kaks korda üle..
Aga jah, kuna ma olen viimase kahe päeva jooksul suht samu asju vähemalt kuues eri versioonis juba edastanud, siis ma enam uuesti seda teha ei viitsi. Kirjutan lihtsalt endale teadmiseks järgmise nädala töögraafiku üles.
E 19.00-sulgemiseni ehk nii, et umbes neljaks saab koju
T sama
K sama
N Off
R ka vaba
L ja P 10-7
Päris normaalne. Kolm öist vahetust...kena. Kaks vaba päeva...veelgi kenam:D Ja nädalavahetuse hommikud...hmm:P Aga kena, et mul esmaspäeva hommik vaba on, sest kell 10 on Imasa Lifestyle Bistro tiimi kokkusaamine. Ja et reede vaba on, sest siis on avamispidu, ükskõik siis, kas avatakse ka või ei:P Aga eks esmaspäeval näis.
http://www.elu24.ee/?r=0&id=6324 On ikka nõme küll. Ok, ma saan aru, et mõni inimene kohe on loomu poolest suur ja ei saa sinna midagi parata. Aga 170 kg! Mu meelest on täitsa õiglane küsida kahe koha hinda, kui ta võtab enda alla need kaks ja veel tüki kolmandastki. See mõõdulintidega mõõtmine on aga jah teine asi ja alandav. Tüsedatest inimestest rääkides - kui sul on ühe meetri laiune ala, kus tuleb pidevalt kiirustades ja tilkuvate kebabidega-õliste anumatega kolleegidest mööda lipsata, siis on parem, kui teine kolleeg ei võta sellest meetrist 95 cm enda alla. Sest mina võtaks ikka natuke rohkem kui 5....
Kuradi kell, ma ütlen. Nii palju siis mu vabast päevast. Täpselt pühapäeva tunne on, kuigi on reede. Et nüüd tuleb 5 tööpäeva ja siis 2 vaba päeva. Aga mul on suht suva nagunii, mis päev on või millal ma tööl olen. Pühapäeva eest saab lihtsalt kahekordse palga:P Nii et ma ei nurise:) Pealegi on seltskond vist seekord nädalavahetusel muhedamgi. Loodetavasti pole liiga palju naisi, ma juba pelgan neid. Kõik (naised siis, ja tegelt mitte päris kõik, 1-3 va) on nii kaitsepositsioonil uute inimeste suhtes, nagu ma tahaks nende kohta ära võtta või midagi.. Meessoost inimestega on ses suhtes palju lihtsam suheda, võtavad asja palju vabamalt ja eelarvamusteta. Ja mitte ainult selles töökohas, vaid üldse. Ja mitte ainult sellel maal, vaid üldse. Kuigi igalpool on erandeid. Ja mina üritan üheks erandiks saada:) Loodetavasti see kunagi saja aasta pärast ka õnnestub... kui segajaid liiga palju teele ette ei jää.
Mäletad, kui ma rääkisin, et tahan igas Eestimaa linnas pool aastat elada? Mis oleks, kui võtaks mängu maailma ja riigid..?:D Sest see tundub täiesti teostatav juba! Aga siin olles tundub Euroopa nii väike ja vana, kõik plaanivad palju kaugemaid minekuid ja tulijad on samuti enamasti kaugemalt. Kui poolakate hordid välja arvata:P Millegipärast kuulen ma viimasel ajal nii mitmest eri allikast Kanada kohta. Nagu mõni aeg tagasi Austraalia kohta... Mõlemasse tahaks, aga kuradi kaugel.. Ma mõtlesin muretseda korralikud(!!!) Itaalia, Hispaani, Poola, Tšehhi, Prantsusmaa, Kanada, Hollandi, Belgia, Taani, Rootsi, Saksamaa, Bulgaaria, UK (ja teiste ka, aga need esmajärjekorras, sest "ressursid on ju piiratud") kaardid ja laskma kõigil tuttavatel, kes neist riikidest pärit on, teha ristid neisse kohtadesse, kus nad elavad ja mis neile eriti oma maal meeldivad. Mina teeks näiteks Tartu ja Haapsalu kohale risti, Viljandi ehk ka. Raamatuid ma parem ostma ei hakka, sest ma näen, milline lõbu on neid pärast koju tagasi transportida. Ja minul oli juba saabudes kilosid oioikuipalju...
Keegi küsis kunagi, et kas ma saadan mõnikord kirju niimoodi ära, et neid valmis kujul enam läbi ei loe. Hmm...:P Sel juhul poleks siin vist mitte midagi....Sorry.
Muide, täna sai täpselt kuu aega Iirimaal oldud. Mitte teisipäeval, nagu ma nädalasüsteemist sassi aetud peaga kunagi mõtlesin:P Eestis pole siis olnud...7 nädalat vist.
Aga jah, kuna ma olen viimase kahe päeva jooksul suht samu asju vähemalt kuues eri versioonis juba edastanud, siis ma enam uuesti seda teha ei viitsi. Kirjutan lihtsalt endale teadmiseks järgmise nädala töögraafiku üles.
E 19.00-sulgemiseni ehk nii, et umbes neljaks saab koju
T sama
K sama
N Off
R ka vaba
L ja P 10-7
Päris normaalne. Kolm öist vahetust...kena. Kaks vaba päeva...veelgi kenam:D Ja nädalavahetuse hommikud...hmm:P Aga kena, et mul esmaspäeva hommik vaba on, sest kell 10 on Imasa Lifestyle Bistro tiimi kokkusaamine. Ja et reede vaba on, sest siis on avamispidu, ükskõik siis, kas avatakse ka või ei:P Aga eks esmaspäeval näis.
http://www.elu24.ee/?r=0&id=6324 On ikka nõme küll. Ok, ma saan aru, et mõni inimene kohe on loomu poolest suur ja ei saa sinna midagi parata. Aga 170 kg! Mu meelest on täitsa õiglane küsida kahe koha hinda, kui ta võtab enda alla need kaks ja veel tüki kolmandastki. See mõõdulintidega mõõtmine on aga jah teine asi ja alandav. Tüsedatest inimestest rääkides - kui sul on ühe meetri laiune ala, kus tuleb pidevalt kiirustades ja tilkuvate kebabidega-õliste anumatega kolleegidest mööda lipsata, siis on parem, kui teine kolleeg ei võta sellest meetrist 95 cm enda alla. Sest mina võtaks ikka natuke rohkem kui 5....
Kuradi kell, ma ütlen. Nii palju siis mu vabast päevast. Täpselt pühapäeva tunne on, kuigi on reede. Et nüüd tuleb 5 tööpäeva ja siis 2 vaba päeva. Aga mul on suht suva nagunii, mis päev on või millal ma tööl olen. Pühapäeva eest saab lihtsalt kahekordse palga:P Nii et ma ei nurise:) Pealegi on seltskond vist seekord nädalavahetusel muhedamgi. Loodetavasti pole liiga palju naisi, ma juba pelgan neid. Kõik (naised siis, ja tegelt mitte päris kõik, 1-3 va) on nii kaitsepositsioonil uute inimeste suhtes, nagu ma tahaks nende kohta ära võtta või midagi.. Meessoost inimestega on ses suhtes palju lihtsam suheda, võtavad asja palju vabamalt ja eelarvamusteta. Ja mitte ainult selles töökohas, vaid üldse. Ja mitte ainult sellel maal, vaid üldse. Kuigi igalpool on erandeid. Ja mina üritan üheks erandiks saada:) Loodetavasti see kunagi saja aasta pärast ka õnnestub... kui segajaid liiga palju teele ette ei jää.
Mäletad, kui ma rääkisin, et tahan igas Eestimaa linnas pool aastat elada? Mis oleks, kui võtaks mängu maailma ja riigid..?:D Sest see tundub täiesti teostatav juba! Aga siin olles tundub Euroopa nii väike ja vana, kõik plaanivad palju kaugemaid minekuid ja tulijad on samuti enamasti kaugemalt. Kui poolakate hordid välja arvata:P Millegipärast kuulen ma viimasel ajal nii mitmest eri allikast Kanada kohta. Nagu mõni aeg tagasi Austraalia kohta... Mõlemasse tahaks, aga kuradi kaugel.. Ma mõtlesin muretseda korralikud(!!!) Itaalia, Hispaani, Poola, Tšehhi, Prantsusmaa, Kanada, Hollandi, Belgia, Taani, Rootsi, Saksamaa, Bulgaaria, UK (ja teiste ka, aga need esmajärjekorras, sest "ressursid on ju piiratud") kaardid ja laskma kõigil tuttavatel, kes neist riikidest pärit on, teha ristid neisse kohtadesse, kus nad elavad ja mis neile eriti oma maal meeldivad. Mina teeks näiteks Tartu ja Haapsalu kohale risti, Viljandi ehk ka. Raamatuid ma parem ostma ei hakka, sest ma näen, milline lõbu on neid pärast koju tagasi transportida. Ja minul oli juba saabudes kilosid oioikuipalju...
Keegi küsis kunagi, et kas ma saadan mõnikord kirju niimoodi ära, et neid valmis kujul enam läbi ei loe. Hmm...:P Sel juhul poleks siin vist mitte midagi....Sorry.
Muide, täna sai täpselt kuu aega Iirimaal oldud. Mitte teisipäeval, nagu ma nädalasüsteemist sassi aetud peaga kunagi mõtlesin:P Eestis pole siis olnud...7 nädalat vist.
rahuloluhetked
Ehhee, kellel on tänasest alates nett kodus???!!:D
Nüüd hakkab neid sissekandeid vast ka tihedamini tulema. Aga praegu lähen tuttu. Tahtsin lihtsalt proovida, kas töötab, sest enne tööleminekut jõudsin ainult asjad ära installida, nüüd tulin tagasi ja töötabki! Kolm pikka pikka kirja sai ka juba ära saadetud, nii et uneaeg. Mis sest, et homme reede ja vaba päev on. Laupäeval pean hommikul kraps olema jällegi. Oeh, hea tunne on kohe, kui teha-vaja nimekirjast paar suurt asja maha saab tõmmata. Homseks jäi veel "osta kolm marki kolmele erinevale maale saatmiseks" ja "pangaasjad selgemaks teha". Ja paar väiksemat veel. Aga täna oli väga asjalik päev. Olen endaga rahul:D Ja seda ei juhtu just iga päev.
Homme tahan hommikusöögiks riisipudingu ja wholemeal pitta breadi juustu ja tomatitega ja sooja kakaod ja ajalehte ja raamatut ja sooja vannivett:D Loodetavasti pole ülejäänud majarahval homme vaba päev, nii et ma saan siin segamatult ringi trallida.
Aga nüüd on kell juba nii palju, et nii mõnigi inimene teiselt poolt seina hakkab varsti üles tõusma, et tööle minna. Ma peaks ikka enne magama saama vist.. :P
Tadaa!:)
Nüüd hakkab neid sissekandeid vast ka tihedamini tulema. Aga praegu lähen tuttu. Tahtsin lihtsalt proovida, kas töötab, sest enne tööleminekut jõudsin ainult asjad ära installida, nüüd tulin tagasi ja töötabki! Kolm pikka pikka kirja sai ka juba ära saadetud, nii et uneaeg. Mis sest, et homme reede ja vaba päev on. Laupäeval pean hommikul kraps olema jällegi. Oeh, hea tunne on kohe, kui teha-vaja nimekirjast paar suurt asja maha saab tõmmata. Homseks jäi veel "osta kolm marki kolmele erinevale maale saatmiseks" ja "pangaasjad selgemaks teha". Ja paar väiksemat veel. Aga täna oli väga asjalik päev. Olen endaga rahul:D Ja seda ei juhtu just iga päev.
Homme tahan hommikusöögiks riisipudingu ja wholemeal pitta breadi juustu ja tomatitega ja sooja kakaod ja ajalehte ja raamatut ja sooja vannivett:D Loodetavasti pole ülejäänud majarahval homme vaba päev, nii et ma saan siin segamatult ringi trallida.
Aga nüüd on kell juba nii palju, et nii mõnigi inimene teiselt poolt seina hakkab varsti üles tõusma, et tööle minna. Ma peaks ikka enne magama saama vist.. :P
Tadaa!:)
laupäev, november 03, 2007
seitsme maa ja mere taga
Asjad hakkavad vaatamata kõigele lõpuks enam-vähem paika loksuma. Olen leidnud endale paar üliabivalmit sõpra, kes mu hädast välja on aidanud ja katuse peakohale pakkunud ning töökohajahil nõu andnud. Ilma siseinfota on siin võimatu ellu jääda..
Kodumaiseid inimesi pole ma ka unustanud, lihtsalt mõnega on võimatu kontakti võtta, kui smsid ei lähe kohale ja e-mailid tulevad tagasi, sest sellist aadressi ei eksisteeri enam. Orkutisse ma pole tahtnud minna, sest ma kujutan ette, mida need skräpid mult küsivad, aga mul pole neile midagi toredat vastata. Ja tegelikult olen ma piiratud tasulise interneti aega kasutanud töö ja elukoha leidmiseks ja ametlike e-mailide saatmiseks.
Ma igaks juhuks ütlen, et mul on nüüd iiri telefoninumber (+353 85 8252379 aga suunakoodiga võin eksida, äkki oli 383 või midagi muud). Esmaspäevast alustan eilesaadud töökohal, loodetavasti. Sest mingi jama võib selle PPS numbriga ka veel tulla. Mul on kohe selline tunne. Ja töökoha püsivus sõltub ka mu võimest kõike kiiresti omandada ja hakkama saada, aga ma ei tunne end kassaaparaadi, espressomasina ja saja erineva wrapi, bageli, panini jms keskel veel kuigi kindlalt.
Olen paaril korral mustema masendusega läpaka lahti löönud ja neljaleheküljelisi Wordi dokumente halanud, aga õnneks polnud parajal hetkel internetti käepärast, nii et siia nad ei sattunud. Võibolla aasta pärast, kui ma kõige selle üle muigan. Oma lolluse üle muigan ma muidugi juba praegu...
Kodumaiseid inimesi pole ma ka unustanud, lihtsalt mõnega on võimatu kontakti võtta, kui smsid ei lähe kohale ja e-mailid tulevad tagasi, sest sellist aadressi ei eksisteeri enam. Orkutisse ma pole tahtnud minna, sest ma kujutan ette, mida need skräpid mult küsivad, aga mul pole neile midagi toredat vastata. Ja tegelikult olen ma piiratud tasulise interneti aega kasutanud töö ja elukoha leidmiseks ja ametlike e-mailide saatmiseks.
Ma igaks juhuks ütlen, et mul on nüüd iiri telefoninumber (+353 85 8252379 aga suunakoodiga võin eksida, äkki oli 383 või midagi muud). Esmaspäevast alustan eilesaadud töökohal, loodetavasti. Sest mingi jama võib selle PPS numbriga ka veel tulla. Mul on kohe selline tunne. Ja töökoha püsivus sõltub ka mu võimest kõike kiiresti omandada ja hakkama saada, aga ma ei tunne end kassaaparaadi, espressomasina ja saja erineva wrapi, bageli, panini jms keskel veel kuigi kindlalt.
Olen paaril korral mustema masendusega läpaka lahti löönud ja neljaleheküljelisi Wordi dokumente halanud, aga õnneks polnud parajal hetkel internetti käepärast, nii et siia nad ei sattunud. Võibolla aasta pärast, kui ma kõige selle üle muigan. Oma lolluse üle muigan ma muidugi juba praegu...
teisipäev, oktoober 23, 2007
Hehee, maandusin just Shannoni lennujaamas ja tegin läpaka lahti, et näha, kas mõni meil on tulnud. Loomulikult ei ole! Nimelt on juba mingi nädal aega meilivahetusega jama, nii et arvatavasti ei tea nad täpsemalt, millal ma tulen, kui 23.dal. Hea seegi muidugi, aga ega mul hetkel muud üle ei jää, kui lennujaamas oodata ja vaadata, kas keegi mind omale ei taha:P
Sõit oli täitsa normaalne, ei mingeid jamasid ja istusin akna ääres (jälle) nii et nägin natuke maad ka juba. Ja lambaid:P Londonis lennule minnes oli kohutavalt palju lapsi, nii et tekkis kohe siuke "oooo:)" tunne. See on vist väga lapsesõbralik linn.
Huvitav, kas peaks minema ja küsima igaks juhuks, et mis kell läheb viimane buss Limericki. Ma tean, et mingi poole üheksa ajal lähevad veel kindlasti, aga et kuidas sealt edasi on... Ja mis ma siin üldse tegema peaks - kas on mõttekam ringi kooserdada ja ise kedagi taga otsida või siin istuda ja ringi vaadata. Või käia kusagil kohvikutes ja poodides mööda lennujaama:P
Igatahes, paanikas ma veel pole. Hakkan nüüd hosteleid uurima.
Sõit oli täitsa normaalne, ei mingeid jamasid ja istusin akna ääres (jälle) nii et nägin natuke maad ka juba. Ja lambaid:P Londonis lennule minnes oli kohutavalt palju lapsi, nii et tekkis kohe siuke "oooo:)" tunne. See on vist väga lapsesõbralik linn.
Huvitav, kas peaks minema ja küsima igaks juhuks, et mis kell läheb viimane buss Limericki. Ma tean, et mingi poole üheksa ajal lähevad veel kindlasti, aga et kuidas sealt edasi on... Ja mis ma siin üldse tegema peaks - kas on mõttekam ringi kooserdada ja ise kedagi taga otsida või siin istuda ja ringi vaadata. Või käia kusagil kohvikutes ja poodides mööda lennujaama:P
Igatahes, paanikas ma veel pole. Hakkan nüüd hosteleid uurima.
pühapäev, oktoober 21, 2007
Shakespeare
Tänane väljasõit Strarford-upon-Avonisse jättis väga mõnusa mulje:) See on Williami sünnilinnake, mis meenutas natuke Viljandit, nii oma suuruselt kui olekult, ja omas temast päris head ülevaadet mitme muusemi/maja näol.
Linnake ise oli ka nagu päris. Ses mõttes, et seal olid päris inimesed, kes rääkisid inglise keelt emakeelena, mitte nagu Londonis, kus isegi thelondonpaperi andmetel iga kolmas inimene väljaspool UK'd sündinud on. Sõbralikkus oli alles. Aga juures oli mingi mitteniiautomaatsus. Suhtlus oli personaalsem. Tuli välja, et üks muusemitädi oli Eestis ka käinud:)
Kuna äratus oli kella kuue paiku, et ikka rongile jõuda ja siis mitu tundi loksuda (noh, siin pole see küll kuigi loksumine, aga siiski), siis mitu+paar tundi linnas kolada ja siis veel mitu tundi rongi ja tuubiga koju kolistada, siis ma olen praeguseks suht läbi. Nii et jääb jälle pikemalt kirjutamata. Väga nõrk ikka küll, ma tean. Eelmine kirjutis on ka pooleli ja vahepealsest pole ka rääkinud, sest eile oli õigel ajal server maas, aga jah.. Nii kahju, et detailid nii kiiresti ununevad.
Linnake ise oli ka nagu päris. Ses mõttes, et seal olid päris inimesed, kes rääkisid inglise keelt emakeelena, mitte nagu Londonis, kus isegi thelondonpaperi andmetel iga kolmas inimene väljaspool UK'd sündinud on. Sõbralikkus oli alles. Aga juures oli mingi mitteniiautomaatsus. Suhtlus oli personaalsem. Tuli välja, et üks muusemitädi oli Eestis ka käinud:)
Kuna äratus oli kella kuue paiku, et ikka rongile jõuda ja siis mitu tundi loksuda (noh, siin pole see küll kuigi loksumine, aga siiski), siis mitu+paar tundi linnas kolada ja siis veel mitu tundi rongi ja tuubiga koju kolistada, siis ma olen praeguseks suht läbi. Nii et jääb jälle pikemalt kirjutamata. Väga nõrk ikka küll, ma tean. Eelmine kirjutis on ka pooleli ja vahepealsest pole ka rääkinud, sest eile oli õigel ajal server maas, aga jah.. Nii kahju, et detailid nii kiiresti ununevad.
kolmapäev, oktoober 17, 2007
jõuan veel
Palju õnne Beierile ka minu poolt! Ma siin just ükspäev meenutasin teda, kui restorani seinal oli Van Goghi "Cafe Terrace" (mis tal see eestikeelne pealkiri oligi?) ja keegi imestas, et kuidas ma küll pilti vaadates oskan öelda, kes selle autor on...
Ja selle artikli viimast osa "Miks siis?" küsimusest alates räägib ta alati nii suure uhkusega, ju see on piisavalt maitseainetega üle kallatud ja tema ainuke vähegi jugustükki meenutav sündmus..
Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Nii et aitäh talle:) Ja palju roose... :P
Ja selle artikli viimast osa "Miks siis?" küsimusest alates räägib ta alati nii suure uhkusega, ju see on piisavalt maitseainetega üle kallatud ja tema ainuke vähegi jugustükki meenutav sündmus..
Aga mis ei tapa, teeb tugevaks. Nii et aitäh talle:) Ja palju roose... :P
teisipäev, oktoober 16, 2007
T
Mis needus see on siin, et alati on just teisipäeviti nõnda kole ilm? Ülejäänud nädal on justkui ok, mõni päev lausa suviselt ilus, aga teisipäeval on siuke vihm ja külm ja tuul ja..., et ei taha uksest väljagi minna. Täna lõpetab S. kuuest töö ja me pidime pärast seda minema järjekordsele kingajahile poodi, kus tavaliselt järjekordades seismine kolmveerand tundi võtab. Ja siis, kui veel kell liiga palju pole, loodame Stratfordi Theatre Royal Bari elava muusika õhtule jõuda.
Eile tabasin end paaril korral juba kohalikuna tundmast. Näiteks siis, kui ajalehed kaenlas ja kuuma šokolaadi topsik käes pingi poole sammusin. (Jätame nüüd kõrvale selle, et McDonald'sist ei tasu kunagi hot chocolate'i osta, sest nad teevad selle nii kuuma, et lisaks keelele kõrbeb ka kurk ära! Lihtsalt see koht, kust ma viimati mittekõrvetavat ja tõeliselt head hot chocolate'i sain, polnud käeulatuses...)
Teine kord oli siis, kui ühes poes pluusiliste osakonnas ringi vaadates tuli üks tüse tumedanahaline naine minult küsima, et mis minu number on ja mis number on tollel puusil, mida ta käes hoidis. Väikese ehmatusega tema agressiivse temperamendi tõttu puterdasin alguses midagi, aga lõpuks jõudsime järeldusele, et selle konkreetse pluusi kõige väiksem number oleks mulle ikkagi suur, nii et ta asus edasistele otsingutele millegi sinisevärvilise järele.
Kolmas kord oli pärast teatrit Chopsticksist ostetud nuudleid süües mööda pimedat linna metroopeatuse poole jalutades(+tunnelites ja vagunis ka, mis minu jaoks harjumatult võõras ja ebaeetiline tundus). Vaatamata sellele, et ma kasutasin söömiseks kahvlit, mitte pulki, olin lõpetades ülepea rasvane. Pealegi võttis see mul kaks korda sama kaua aega kui S.'l. Lohutasin end sellega, et mu keel ei kannatanud pärast toda kakaoäpardust just paljut ja et S. sööb alati palju ja kiiresti (see on siin juba mingi üle-Londoni nali:P). Kusjuures, koju jõudes tuli meelde, et me unustasime midagi metroosse - paberkoti nuudlikarpidega. Tõeline suurlinna mentaliteet...
Aga nüüd siis teatrist. Juba pileteid ostmas käies tundus koht väga huvitav ja piletimüüja (õrnalt oranžika peaga ligi 35-aastane mees) parajalt muhe. Eile väikese ekslemise järel kohale jõudes ol aga mulje veel ekstra mõnus:) S. tegi pilti ka (mille peale tuldi küll ütlema, et ei tohi, aga mitte sellise tooniga nagu seda Eestis tehtaks, vaid a la "kas te palun võiksite vältida pildistamist":P), nii et kunagi ehk näeb. Etenduse pealkiri oli The Vegemite Tales ja seda on arvustustes võrreldud seriaaliga "Friends". Eks ta natuke sarnane oli ka, aga mitte ülearu. Üldiselt võib öelda, et ma pole ammu nii kohutavaid näitlejatöid näinud :p Esimeses vaatuses mängisid kõik tohutult üle, aga ma võtsin seda rohkem paroodiana ja mitte nii kriitiiselt kui tavaliselt. Pealegi - välismaalased on ju päris elus ka enamjaolt sellised, et vahel tundub, et nad "mängivad üle", kas pole?! Teine vaatus tundus kohati juba lausa väga loomulik, polnud pandud nii suurt rõhku koomikale ja sisse hüppasid ka tõsisemad teemad, ehk ka sellepärast. Ja üldine atmosfäär oli ikkagi väga meeldiv - toredad äratundmishetked nii aktsentide, käitumismaneeride, olukordade kui sõnavara kasutuse poolest:) Teinekordki... ;)
Eile tabasin end paaril korral juba kohalikuna tundmast. Näiteks siis, kui ajalehed kaenlas ja kuuma šokolaadi topsik käes pingi poole sammusin. (Jätame nüüd kõrvale selle, et McDonald'sist ei tasu kunagi hot chocolate'i osta, sest nad teevad selle nii kuuma, et lisaks keelele kõrbeb ka kurk ära! Lihtsalt see koht, kust ma viimati mittekõrvetavat ja tõeliselt head hot chocolate'i sain, polnud käeulatuses...)
Teine kord oli siis, kui ühes poes pluusiliste osakonnas ringi vaadates tuli üks tüse tumedanahaline naine minult küsima, et mis minu number on ja mis number on tollel puusil, mida ta käes hoidis. Väikese ehmatusega tema agressiivse temperamendi tõttu puterdasin alguses midagi, aga lõpuks jõudsime järeldusele, et selle konkreetse pluusi kõige väiksem number oleks mulle ikkagi suur, nii et ta asus edasistele otsingutele millegi sinisevärvilise järele.
Kolmas kord oli pärast teatrit Chopsticksist ostetud nuudleid süües mööda pimedat linna metroopeatuse poole jalutades(+tunnelites ja vagunis ka, mis minu jaoks harjumatult võõras ja ebaeetiline tundus). Vaatamata sellele, et ma kasutasin söömiseks kahvlit, mitte pulki, olin lõpetades ülepea rasvane. Pealegi võttis see mul kaks korda sama kaua aega kui S.'l. Lohutasin end sellega, et mu keel ei kannatanud pärast toda kakaoäpardust just paljut ja et S. sööb alati palju ja kiiresti (see on siin juba mingi üle-Londoni nali:P). Kusjuures, koju jõudes tuli meelde, et me unustasime midagi metroosse - paberkoti nuudlikarpidega. Tõeline suurlinna mentaliteet...
Aga nüüd siis teatrist. Juba pileteid ostmas käies tundus koht väga huvitav ja piletimüüja (õrnalt oranžika peaga ligi 35-aastane mees) parajalt muhe. Eile väikese ekslemise järel kohale jõudes ol aga mulje veel ekstra mõnus:) S. tegi pilti ka (mille peale tuldi küll ütlema, et ei tohi, aga mitte sellise tooniga nagu seda Eestis tehtaks, vaid a la "kas te palun võiksite vältida pildistamist":P), nii et kunagi ehk näeb. Etenduse pealkiri oli The Vegemite Tales ja seda on arvustustes võrreldud seriaaliga "Friends". Eks ta natuke sarnane oli ka, aga mitte ülearu. Üldiselt võib öelda, et ma pole ammu nii kohutavaid näitlejatöid näinud :p Esimeses vaatuses mängisid kõik tohutult üle, aga ma võtsin seda rohkem paroodiana ja mitte nii kriitiiselt kui tavaliselt. Pealegi - välismaalased on ju päris elus ka enamjaolt sellised, et vahel tundub, et nad "mängivad üle", kas pole?! Teine vaatus tundus kohati juba lausa väga loomulik, polnud pandud nii suurt rõhku koomikale ja sisse hüppasid ka tõsisemad teemad, ehk ka sellepärast. Ja üldine atmosfäär oli ikkagi väga meeldiv - toredad äratundmishetked nii aktsentide, käitumismaneeride, olukordade kui sõnavara kasutuse poolest:) Teinekordki... ;)
pühapäev, oktoober 14, 2007
another me?
Täitsa lõpp! Ma rääkisin umbes kaks ja pool tundi peaaegu et võõra inimesega mitteemakeeles eksistentsiaalsetel teemadel:) Diskussiooniks ei saa seda vist nimetada, sest, damn it, eriarvamusi ma ei leidnud.... Tegelikult on lausa kummaline mõelda, et keegi võib sinuga täpselt samamoodi mõelda, olles nii teistsuguse kultuuritausta ja vanusega. Aga kuna tema on saanud seda mõtteviisi kauem praktiseerida, siis pean tunnistama, et ta on ikka waaaay ahead of me!
Tegelikult oleksin pidanud/võinud samal ajal täiesti tundmatute inimeste keskel viienda (noh, 11da) rattana veeklaasi käes loksutada, aga ma pidasin paremaks mitte minna õe sõbra endise korterinaabri 39-dale sünnipäevale. Plaanisin natuke söömise ajal lugeda ja õhtuks valmistasin endale ette filmi "A beautiful mind". Aga nii palju siis filmist:P Kuna M. läks poodi ja B.&N. restorani ja kuhugi, siis olin ma home alone. Ja kuna mulle hullult meeldib nende köök, siis ma vallutasin selle:D Kui olin jõudnud söömise lõpetada ja raamatust kolmekümnendat lehekülge keerata, tuli M. poest tagasi. Ta tõi mulle magustoitu!:D Aga see selleks.. Ma ei teagi, millest jutt alguse sai, aga kuskilt sai ja jätkus ka, sest tegelikult on võimalik igas asjas näha mingit sarnasust oma läbielatuga ja siis sealt edasi arendada, nii et vaikus polnud just kerge tulema.
Aga jah.., lausa creepy tegelt. Nii ei saa ju üldse mõelda midagi, ilma et keegi teaks, mida sa mõtled! :P Aga teisest küljest jälle annab kuidagi energiat oma joru jätkata, kui keegi teine veel samamoodi arvamusel on. Igatahes on mul väga hea meel:D
Ma vist vaatan nüüd ikka filmi ka veel ära, kuigi mõtteainet on niigi päris piisavalt.. Kuna mul on hetkel oma tuba koos oma läpakaga, millel on ka kõrvaklapid taga, siis ei pea isegi kartma, et ma kedagi häirida võiks.
Wii, I'm in London, my English is improving step by step, I'm happy and becoming more outgoing and I found a soulmate! What else could I want from life?! :D
Tegelikult oleksin pidanud/võinud samal ajal täiesti tundmatute inimeste keskel viienda (noh, 11da) rattana veeklaasi käes loksutada, aga ma pidasin paremaks mitte minna õe sõbra endise korterinaabri 39-dale sünnipäevale. Plaanisin natuke söömise ajal lugeda ja õhtuks valmistasin endale ette filmi "A beautiful mind". Aga nii palju siis filmist:P Kuna M. läks poodi ja B.&N. restorani ja kuhugi, siis olin ma home alone. Ja kuna mulle hullult meeldib nende köök, siis ma vallutasin selle:D Kui olin jõudnud söömise lõpetada ja raamatust kolmekümnendat lehekülge keerata, tuli M. poest tagasi. Ta tõi mulle magustoitu!:D Aga see selleks.. Ma ei teagi, millest jutt alguse sai, aga kuskilt sai ja jätkus ka, sest tegelikult on võimalik igas asjas näha mingit sarnasust oma läbielatuga ja siis sealt edasi arendada, nii et vaikus polnud just kerge tulema.
Aga jah.., lausa creepy tegelt. Nii ei saa ju üldse mõelda midagi, ilma et keegi teaks, mida sa mõtled! :P Aga teisest küljest jälle annab kuidagi energiat oma joru jätkata, kui keegi teine veel samamoodi arvamusel on. Igatahes on mul väga hea meel:D
Ma vist vaatan nüüd ikka filmi ka veel ära, kuigi mõtteainet on niigi päris piisavalt.. Kuna mul on hetkel oma tuba koos oma läpakaga, millel on ka kõrvaklapid taga, siis ei pea isegi kartma, et ma kedagi häirida võiks.
Wii, I'm in London, my English is improving step by step, I'm happy and becoming more outgoing and I found a soulmate! What else could I want from life?! :D
reede, oktoober 12, 2007
nädal täis
Hakkan vaikselt väsima. Paar päeva tagasi kirjutasime S. tööpakkumise jaoks poole ööni covering letterit, sest järgmine päev oli tähtaeg. Iseenesest oli selle kirjutamine väga põnev - ma sain teada, et ega igapäevase suulise inglise keele oskusest veel ei piisa, et ametlikumat paberit täis kirjutada ja et ses suhtes on koolist midagi ikka kasu ka olnud. S. sai magada 3 tundi ja siis pidi mingi kümme tundi tublisti tööl trallima. Mina, kes ma midagi vajalikku ei tee, pole sellest lihtsalt välja maganud. Imelik on see, et ma ärkan siin alati isenesest täpselt samal kellaajal ehk 9 AM. Mis on minu jaoks vara! Ja siis ma mõtlen, et oleks raiskamine edasi magada ning tulen üles.
Kuna rahvas on päeval tööl, käin üldiselt lihtsalt ise linna avastamas. Eile sai nädalane Oyster otsa, siis pikendasin. Küll ma ikka olen siin kaua! Nagu elakski siin juba lausa.
Viimaste päevade uudis on see, et S. ei otsi enam uut elukohta, sest M. on lihtsalt nii harukordselt hea inimene! See tähendab, et ta jääb siiasamma ilusasse tuppa armsa köögiga majasse toredate majanaabrite juurde!:D Ja hoiab nii närve kui aega kokku igasuguste kuulutuste peale helistamise ja vaatamaskäimiste arvelt. Ja kolimise arvelt loomulikult samuti. Õigupoolest peaksin ma praegu asju pakkima, kui M. nii hea poleks..
Kuna rahvas on päeval tööl, käin üldiselt lihtsalt ise linna avastamas. Eile sai nädalane Oyster otsa, siis pikendasin. Küll ma ikka olen siin kaua! Nagu elakski siin juba lausa.
Viimaste päevade uudis on see, et S. ei otsi enam uut elukohta, sest M. on lihtsalt nii harukordselt hea inimene! See tähendab, et ta jääb siiasamma ilusasse tuppa armsa köögiga majasse toredate majanaabrite juurde!:D Ja hoiab nii närve kui aega kokku igasuguste kuulutuste peale helistamise ja vaatamaskäimiste arvelt. Ja kolimise arvelt loomulikult samuti. Õigupoolest peaksin ma praegu asju pakkima, kui M. nii hea poleks..
teisipäev, oktoober 09, 2007
teisipäev
Vihma kallab nagu oavarrest. Ja mina olen niigi pidevast tuuletõmbusest kurguvaluga ja tatine. Pealegi pole mul vihmakõlbulikke riideid. Nii ma siis ootan, et suurem padukas mööduks. Juba kaks tundi ootan. Kuigi ega ootamine on täidetud kõige sellega, millele muidu ei raatsi aega kulutada:)
08.10
Äratus oli tunduvalt varem kui numbrid pealkirjas. Sel ajal läks vist juba rong. Aga see selleks..
Kodus tegi S. mulle rikkaliku hommikusöögi - laadungi pannkooke! Ma sõin neid nii kohutavalt palju, unustades, et me väga varsti (põhimõtteliselt järgmise asjana pärast hommikusööki, siin võtab igale poole jõudmine lihtsalt aega) RIBAsse sööma lähme.
RIBA on siis see koht, kus mu õde töötab. Hirmuäratavalt suur maja vapustavalt kõrgete lagede ja saalisuuruste ruumidega. Kuna ma olen teadupärast mugav, laisk ja koonerdaja, siis olen väga harv restoranikülastaja. Seekord aga tellisime kolmekäigulise lõuna, et näha, mida imet nad seal üldse pakuvad. Starteriks oli(st võtsin mina endale) mingi pika ja arusaamatu nimega roog (Hgkdsjahgdgytdnas vutt), mille üle kokk oli sel päeval väga uhke. Pearoaks oli hiiglasliku salatikuhila otsas kükitavad kanaliha viilud äärmiselt vürtsika kastmega. Tuleb tunnistada, et eelroog oli maitsvam. Ning kuna mul oli kõht pearoa ajaks ka kohutavalt täis, siis jäi sellest kahjuks suurem osa alles. (Loodetavasti kokk ei solvunud.) Magustoiduks tellisin mingi traditsioonilise inglise ploomiasja, mis oli täitsa hea, vaatamata selleks hetkeks mittemidagimahutavale kõhule.
Aga söök söögiks, see polnud üldse peamine. Kõige põnevam oli käia kõigis nendes koridorides, kuhu tavaline restoranikülastaja ei pääse. Ja näha kõiki õe kolleege, kes märkisid peaaegu eranditult meie silmatorkavat sarnasust ja soovisid mulle õnne. Ääriselt armas oli, et inimesed, kellega ma juba eelnevatel päevadel kohtunud olin, tulid niisama juttu ajama kui ma parasjagu õde ootasin või nii. Palju positiivseid emotsioone ühesõnaga:)
Seejärel tegime väikese tuuri linnas ja poodides, kust ma ka seekord endale jakki ega jalatseid ei leidnud.
Õhtul koju jõudes sadasid mulle kaela M., B. ja N. õnnesoovid. Mõnelt lausa kingitustega. B. ja N. läksid elutuppa, nii et me S.'i ja M'iga jäime kööki juttu ajama (st lõõpima:P). Kui me ka elutuppa suunduma hakkasime, siis keegi nihverdas midagi ja korraga tuli N. jutuga sünnipäevatordist. See pidi üllatus olema:P No ja tuligi tort! Ja šampanja (mitte vahuvein), mis oli üllatavalt joodav:) Ja oh, nad olid ikka nii toredad kõik:D Kõiki detaile pole nüüd ka vist vaja.. Nii et ei jäänudki palju puudu sellest traditsioonilisest välismaisest sünnipäevast, mida sa kirjeldasid;)
Njah, nii ebatavalist sünnipäeva pole mul veel olnud.
Kodus tegi S. mulle rikkaliku hommikusöögi - laadungi pannkooke! Ma sõin neid nii kohutavalt palju, unustades, et me väga varsti (põhimõtteliselt järgmise asjana pärast hommikusööki, siin võtab igale poole jõudmine lihtsalt aega) RIBAsse sööma lähme.
RIBA on siis see koht, kus mu õde töötab. Hirmuäratavalt suur maja vapustavalt kõrgete lagede ja saalisuuruste ruumidega. Kuna ma olen teadupärast mugav, laisk ja koonerdaja, siis olen väga harv restoranikülastaja. Seekord aga tellisime kolmekäigulise lõuna, et näha, mida imet nad seal üldse pakuvad. Starteriks oli(st võtsin mina endale) mingi pika ja arusaamatu nimega roog (Hgkdsjahgdgytdnas vutt), mille üle kokk oli sel päeval väga uhke. Pearoaks oli hiiglasliku salatikuhila otsas kükitavad kanaliha viilud äärmiselt vürtsika kastmega. Tuleb tunnistada, et eelroog oli maitsvam. Ning kuna mul oli kõht pearoa ajaks ka kohutavalt täis, siis jäi sellest kahjuks suurem osa alles. (Loodetavasti kokk ei solvunud.) Magustoiduks tellisin mingi traditsioonilise inglise ploomiasja, mis oli täitsa hea, vaatamata selleks hetkeks mittemidagimahutavale kõhule.
Aga söök söögiks, see polnud üldse peamine. Kõige põnevam oli käia kõigis nendes koridorides, kuhu tavaline restoranikülastaja ei pääse. Ja näha kõiki õe kolleege, kes märkisid peaaegu eranditult meie silmatorkavat sarnasust ja soovisid mulle õnne. Ääriselt armas oli, et inimesed, kellega ma juba eelnevatel päevadel kohtunud olin, tulid niisama juttu ajama kui ma parasjagu õde ootasin või nii. Palju positiivseid emotsioone ühesõnaga:)
Seejärel tegime väikese tuuri linnas ja poodides, kust ma ka seekord endale jakki ega jalatseid ei leidnud.
Õhtul koju jõudes sadasid mulle kaela M., B. ja N. õnnesoovid. Mõnelt lausa kingitustega. B. ja N. läksid elutuppa, nii et me S.'i ja M'iga jäime kööki juttu ajama (st lõõpima:P). Kui me ka elutuppa suunduma hakkasime, siis keegi nihverdas midagi ja korraga tuli N. jutuga sünnipäevatordist. See pidi üllatus olema:P No ja tuligi tort! Ja šampanja (mitte vahuvein), mis oli üllatavalt joodav:) Ja oh, nad olid ikka nii toredad kõik:D Kõiki detaile pole nüüd ka vist vaja.. Nii et ei jäänudki palju puudu sellest traditsioonilisest välismaisest sünnipäevast, mida sa kirjeldasid;)
Njah, nii ebatavalist sünnipäeva pole mul veel olnud.
esmaspäev, oktoober 08, 2007
pühapäev
Pühapäevane kava nägi ette Windsori lossi külastamist. I. tuli hommikul vara koos oma meessoost nõbuga meid auto peale võtma ja sõitsime edasi ta naissoost nõbu juurde. Seal oli meile hommikusöögiks mingeid bulgaaria traditsioonilisi lehttaignapirukaid, mille nime ma ei mäleta, ja šokolaadimuffineid tehtud:) Kuna meid oli kokku kuus -4 jutukat ja valjuhäälset bulgaarlast ja kaks eestlast, kellest üks oli esialgu täiesti võõras seltskonnas ja vähemuses ka veel, läksime kahe autoga. Hullult pikk maa oli sinna. Esiteks tuli pea läbi terve linna sõita ja siis maanteel ka paras jupp. Kohale jõudes oli parkimisega ka jändamist.
Lossi sisenemiseks oli vaja pikk piletijärjekord ja turvakontroll läbida. I. indiaanlase välimusega nõbul oli taskus mingi väike nuga, mida ta alati kaasas kannab, talismanina või nii. Ja sellest tuli jama! Võeti ära ja politsei tuli kohale ja pidi mingi paberi täitma jms. Jeerum:S Päris hirmuäratav süsteem, me juba mõtlesime, et nüüd võtavad ta kinni ka veel.
Saime endale audiogiidid kaasa ja läksime tuurile. Ausalt öeldes oleks ma enamat lootnud. Ei olnud erakordset arhitektuurilist ilu, ega ka looduslikku. Kõik see kuninglikkus ja suursugusus, mida telekast näidatud, oli puudu. Aga nüüd on mul mingi templiga paber, millega ma järgmisel korral tasuta sisse saan (kui see aasta jooksul on või nii ja veel mingitele reeglitele vastab). Vaevalt ma kunagi sinna veel lähen, aga kes teab. Audiogiid oli suht paha, mul hakkasid lausa kõrvad valutama. Ja ega seal midagi väga huvitavat ei räägitudki, niipalju kui ma viitsisin-suutsin jälgida. Nii et mulle jääb lootus, et asi oli minu võhiklikkuses ja rumaluses, et ma sealt suurt elamust ei saanud.
Kui me lõpuks kunagi linna tagasi jõudsime, sõitsime jälle teisest otsast välja. I. maja vaatama. Ta peab ka kohe-kohe välja kolima, nii et viimane võimalus. Tegime süüa (nende rahvustoitu, millest osa oli kuratlikult vürtsikas), vaatasime filmi ja läksime tuttu:P
Lossi sisenemiseks oli vaja pikk piletijärjekord ja turvakontroll läbida. I. indiaanlase välimusega nõbul oli taskus mingi väike nuga, mida ta alati kaasas kannab, talismanina või nii. Ja sellest tuli jama! Võeti ära ja politsei tuli kohale ja pidi mingi paberi täitma jms. Jeerum:S Päris hirmuäratav süsteem, me juba mõtlesime, et nüüd võtavad ta kinni ka veel.
Saime endale audiogiidid kaasa ja läksime tuurile. Ausalt öeldes oleks ma enamat lootnud. Ei olnud erakordset arhitektuurilist ilu, ega ka looduslikku. Kõik see kuninglikkus ja suursugusus, mida telekast näidatud, oli puudu. Aga nüüd on mul mingi templiga paber, millega ma järgmisel korral tasuta sisse saan (kui see aasta jooksul on või nii ja veel mingitele reeglitele vastab). Vaevalt ma kunagi sinna veel lähen, aga kes teab. Audiogiid oli suht paha, mul hakkasid lausa kõrvad valutama. Ja ega seal midagi väga huvitavat ei räägitudki, niipalju kui ma viitsisin-suutsin jälgida. Nii et mulle jääb lootus, et asi oli minu võhiklikkuses ja rumaluses, et ma sealt suurt elamust ei saanud.
Kui me lõpuks kunagi linna tagasi jõudsime, sõitsime jälle teisest otsast välja. I. maja vaatama. Ta peab ka kohe-kohe välja kolima, nii et viimane võimalus. Tegime süüa (nende rahvustoitu, millest osa oli kuratlikult vürtsikas), vaatasime filmi ja läksime tuttu:P
pühapäev, oktoober 07, 2007
reede-laupäev
Reede
..oli mu esimene päev üksi kondamiseks. Ilm oli ilus ja päike väljas, niisiis istusin bussi ja sõitsin metroopeatusesse. Õigele bussile ja metroole muide;)
Läksin Oxford Circuses maha, et peamisel poetänaval kolada ja kingi-jakki otsida (milleni ma muidugi peaaegu ei jõudnudki, aga vähemalt tean nüüd, et mu jalanumber on siinmaal u 4). Mingis poes oli üle poole kaupadest jõulufännidele, kingitustepoes müüdi kaarte lehmalellepoegadele ("For my brother and his fiancée/ cousin and her boyfriend"). Kõrgema klassi butiikpoodides sättisid gei väljanägemisega mehed Mika laulu saatel riideid kenasti riidepuule. Palju toredaid vaatepilte:)
Bond streetil hakkas üks massaažipatjade müüja minuga juttu ajama ja kutsus õlut jooma, millest ma kenasti keeldusin. Oleks ma aru saanud, mis koht see teine oli, kuhu ta mind veel kutsus, oleks ehk tollele mõelnud veel, aga.. :P Ta imestas, et kuidas ma küll eestlane saan olla, et need pidavat ju kõik blondid ja siniste silmadega olema. Ma jätsin mainimata, et inglaste prototüüp on ka midagi prints Harry sarnast. Ja kurat, padja hinda ma ka ei kuulnud - see kuluks tegelikult ära küll.
Siis käisin suure osa Hyde parkist läbi, vaatasin kuldse Alberti üle ja suundusin mööda saatkondade tänavat Regent parki poole (mis just väga lähedal ei asu). Kuna mul oli palju aega, siis jõudsin otsaga lausa Paddingtoni ja Kensingtoni. Enne S.-ga kokkusaamist ostsin Great Portland Streeti kentsaka ringi toidupoest endale flapjacki(olen oma müslibatoonid nende vastu vahetanud) hamba alla ja kokku saades ostsime Beni juurde minekuks toitu kaasa.
Ben on üks mõnusalt vaba austraallane. Parajalt irooniline, pool maailma läbi käinud ja veerandis pikemat aega elanud. Ta oskab rootsi keelt ka:)
Nende jämmimine tuletas mulle "Once"'i meelde, mille plakatid üksikutes metroopeatustes siingi paistavad. Ma nõuan, et nad seda koos vaatama läheksid! Aga õhtust rääkides - väga mõnus oli. Mõnus muusika, huumor, seltskond - what else would you want in life?! Ja nüüd võib ametlikult öelda, et austraalia inglise keele aktsent on mu lemmik, õigemini see on kõige puhtam ja ilusam inglise keel ilma igasuguste labaste või kõrkide julladeta:) See õige inglise keel.
Laupäeval...
käisime kinos. Koos Miraga, kes on Slovakkiast pärit 31 aastane, aga u 10 a noorem välja nägev tore ja krapsakas inimene. Aktsent meenutas täpselt "Once"ist tšehhi tüdrukut:) Ja muidu olemuselt naiskarakterit "Before Sunset"'ist. Starbucksi hot chocolate ja hubasus, edasiste plaanide arutelu. Samuti väga tore päev.
Huvitav on see, et inimesed siin on hoopis millelegi muule orienteeritud kui Eestis. On settle down'ides hoopis vanemad. Nad on avatud uuele - reisivad, arenevad, õpivad keeli, tahavad teistest kultuuridest teada saada, mitte endale majalaenu kaela korjata vms. Inimesed, kellega ma olen kohtunud on 30+, aga näevad kõik umbes 10 aastat nooremad välja, ei stressa nii palju, kuigi nende elus pole midagi püsivat, mõtlevad teistmoodi. Mulle meeldib, kui on mingi pettumusnoot minevikule mõeldes, samas ollakse õnnelikud, et nii käituti, sest teisiti polnud tol ajal võimalik või oleks nüüd hoopis halvem. Ja kuigi kõik on mulle öelnud, et "Oh, you're so young", sul alles terve elu ees, siis tegelikult ei pea nad oma kauemelatud elu üldsegi mitte vähemväärtuslikumaks või mõttetult kasutatuks, vaid teavad, et nad on selle käigus palju õppinud ja paremateks inimesteks saanud. Või nojah, minu öist tõlgendust ei tasu nüüd päris kullana võtta.. Aga mul on kohutavalt hea meel, et on nii toredaid ja mittekibestunud inimesi:D
Tänavapildist:
Kõik inimesed tänaval on imelikud, mis on nii tore, sest Eestis kõik jälgivad end, et ei teeks midagi totrat, sest keegi ju näeb, aga siin ei huvita see kedagi. Kõik laulavad, millal tuju tuleb, teevad kentsakaid liigutusi või nägusid, ütlevad otse ja valjuhäälselt välja, mis neile vastumeelt on. Inimesed vabandavad ette-taha, on sõbralikud, küsivad teistel, kus miski on, sest 'they're in this together'. Aitavad hädistel plikakestel 27,5 kilost kohvrit üles vedada. Naeratavad, kui sina neile naeratad!:) Ja mõnikord ka siis, kui sina neile ei naerata:P
..oli mu esimene päev üksi kondamiseks. Ilm oli ilus ja päike väljas, niisiis istusin bussi ja sõitsin metroopeatusesse. Õigele bussile ja metroole muide;)
Läksin Oxford Circuses maha, et peamisel poetänaval kolada ja kingi-jakki otsida (milleni ma muidugi peaaegu ei jõudnudki, aga vähemalt tean nüüd, et mu jalanumber on siinmaal u 4). Mingis poes oli üle poole kaupadest jõulufännidele, kingitustepoes müüdi kaarte lehmalellepoegadele ("For my brother and his fiancée/ cousin and her boyfriend"). Kõrgema klassi butiikpoodides sättisid gei väljanägemisega mehed Mika laulu saatel riideid kenasti riidepuule. Palju toredaid vaatepilte:)
Bond streetil hakkas üks massaažipatjade müüja minuga juttu ajama ja kutsus õlut jooma, millest ma kenasti keeldusin. Oleks ma aru saanud, mis koht see teine oli, kuhu ta mind veel kutsus, oleks ehk tollele mõelnud veel, aga.. :P Ta imestas, et kuidas ma küll eestlane saan olla, et need pidavat ju kõik blondid ja siniste silmadega olema. Ma jätsin mainimata, et inglaste prototüüp on ka midagi prints Harry sarnast. Ja kurat, padja hinda ma ka ei kuulnud - see kuluks tegelikult ära küll.
Siis käisin suure osa Hyde parkist läbi, vaatasin kuldse Alberti üle ja suundusin mööda saatkondade tänavat Regent parki poole (mis just väga lähedal ei asu). Kuna mul oli palju aega, siis jõudsin otsaga lausa Paddingtoni ja Kensingtoni. Enne S.-ga kokkusaamist ostsin Great Portland Streeti kentsaka ringi toidupoest endale flapjacki(olen oma müslibatoonid nende vastu vahetanud) hamba alla ja kokku saades ostsime Beni juurde minekuks toitu kaasa.
Ben on üks mõnusalt vaba austraallane. Parajalt irooniline, pool maailma läbi käinud ja veerandis pikemat aega elanud. Ta oskab rootsi keelt ka:)
Nende jämmimine tuletas mulle "Once"'i meelde, mille plakatid üksikutes metroopeatustes siingi paistavad. Ma nõuan, et nad seda koos vaatama läheksid! Aga õhtust rääkides - väga mõnus oli. Mõnus muusika, huumor, seltskond - what else would you want in life?! Ja nüüd võib ametlikult öelda, et austraalia inglise keele aktsent on mu lemmik, õigemini see on kõige puhtam ja ilusam inglise keel ilma igasuguste labaste või kõrkide julladeta:) See õige inglise keel.
Laupäeval...
käisime kinos. Koos Miraga, kes on Slovakkiast pärit 31 aastane, aga u 10 a noorem välja nägev tore ja krapsakas inimene. Aktsent meenutas täpselt "Once"ist tšehhi tüdrukut:) Ja muidu olemuselt naiskarakterit "Before Sunset"'ist. Starbucksi hot chocolate ja hubasus, edasiste plaanide arutelu. Samuti väga tore päev.
Huvitav on see, et inimesed siin on hoopis millelegi muule orienteeritud kui Eestis. On settle down'ides hoopis vanemad. Nad on avatud uuele - reisivad, arenevad, õpivad keeli, tahavad teistest kultuuridest teada saada, mitte endale majalaenu kaela korjata vms. Inimesed, kellega ma olen kohtunud on 30+, aga näevad kõik umbes 10 aastat nooremad välja, ei stressa nii palju, kuigi nende elus pole midagi püsivat, mõtlevad teistmoodi. Mulle meeldib, kui on mingi pettumusnoot minevikule mõeldes, samas ollakse õnnelikud, et nii käituti, sest teisiti polnud tol ajal võimalik või oleks nüüd hoopis halvem. Ja kuigi kõik on mulle öelnud, et "Oh, you're so young", sul alles terve elu ees, siis tegelikult ei pea nad oma kauemelatud elu üldsegi mitte vähemväärtuslikumaks või mõttetult kasutatuks, vaid teavad, et nad on selle käigus palju õppinud ja paremateks inimesteks saanud. Või nojah, minu öist tõlgendust ei tasu nüüd päris kullana võtta.. Aga mul on kohutavalt hea meel, et on nii toredaid ja mittekibestunud inimesi:D
Tänavapildist:
Kõik inimesed tänaval on imelikud, mis on nii tore, sest Eestis kõik jälgivad end, et ei teeks midagi totrat, sest keegi ju näeb, aga siin ei huvita see kedagi. Kõik laulavad, millal tuju tuleb, teevad kentsakaid liigutusi või nägusid, ütlevad otse ja valjuhäälselt välja, mis neile vastumeelt on. Inimesed vabandavad ette-taha, on sõbralikud, küsivad teistel, kus miski on, sest 'they're in this together'. Aitavad hädistel plikakestel 27,5 kilost kohvrit üles vedada. Naeratavad, kui sina neile naeratad!:) Ja mõnikord ka siis, kui sina neile ei naerata:P
reede, oktoober 05, 2007
day 1
Ausalt öeldes ma ei viitsi siia kirjutada väga. On parematki teha:P Õhtul lähme Beni juurde jämmima, homme Windsorisse, pühapäeval kondama ja Miraga kinno ja nii edasi. Kuna täna olen ma päev otsa omapäi, siis klõpsin vast pilte ka, nii et kui kunagi ikka siia kirjutama satun, on mida näidata.
Today's fortune: You are always welcome in any gathering
Jee raight!:P
Today's fortune: You are always welcome in any gathering
Jee raight!:P
pühapäev, september 30, 2007
nii
Nii, paar päeva jälle möödas. Reedel vaatasin rakoja platsil prantslasi, kes mingit janti etendasid ("Tujud ja tunded" vms), ja nägin üllatusena oma Leigo-paarimeest (või noh tüdrukut), keda pärast Leigot rohkem näinud polnudki :)
Laupäeval käisin Täpel korraks. Timbut üle vaatamas. Aga miskipärast polnud ta küll ainuke tuttav nägu seal... :P Ta tegi sama asja nagu eelmisel aastal, nii et mõni koht oli isegi meeles. See koeraga kõrbes käimise jutt näiteks :)
Aga jah, kaua seal olla ei saanud, sest ärasaatmise/sünnipäevapidu tuli peale. Eks ma siis rääkisin, kuhu ma lähen ja mida tegema. Ja kus ma käisin ja mida tegin, näidates Dubrovniku pilte ja jälle kord tagasi tahtes :(
Aga rääkides sellest, kuhu ma lähen, siis ... ma ladusin eile enamuse kraamist, mis kaasa on vaja võtta, oma toa põrandale, mis oli seejärel kõndimiseks kõlbmatu. Siis võtsin kaalu, millega inimesi kaalutakse ( eeldusel, et ta mõõdab teisi asju ehk veits mööda), ja vaatasin palju mingi hunnik kaaluks. 3+3+5+3+4+3+2 + veel kohver, kus osa kraami sees oli 9 + õe ja enda saapad 2 + need asjad, mida ma veel ei kaalunud ~5 vähemalt ja siis veel käsipagas 8,1 :P Mul tekkis tunne, et lennukisse mind küll ei lasta... :S Kas on mingi reegel ka, et pagas ei tohi kaaluda rohkem kui reisija ise või üle mingi kindla numbri (ma ei mõtle nüüd seda 20 kg, mis tasuta on)?
Ja siis hakkasin ma vaatama, et iirlased pole mulle jälle mitu päeva vastanud, mis arvatavasti tähendab seda, et nad ei saanud mu meili kätte või ei tulnud nende vastus mulle kohale. Jälle. Ja nüüd on mul väike probleem kindlustuse tegemisega, sest see sõltub natuke nagu nende vastusest. Ja ma ütlen, et Kui kindlustus sigatseb! Kui lihtsalt kalkulaatoris proovida, mis summa selline kindlustus, nagu mul vaja oleks, maksma läheks, siis näitab üle tuhande vähem kui siis, kui panga kaudu sisse logida. Väga kaval moodus muidugi.. Oeh. Ma peangi nüüd linna minema. Kindlustusse, raamatupoodi, hambaarstile, apteeki, plaadipoodi ja kuhugi, kust helkureid saada on.. Mida kuradit viia sellistele lastele, kes on šokolaadi vastu allergilised ja ei armasta üldse magusat? Vana Tallinn? :P
Laupäeval käisin Täpel korraks. Timbut üle vaatamas. Aga miskipärast polnud ta küll ainuke tuttav nägu seal... :P Ta tegi sama asja nagu eelmisel aastal, nii et mõni koht oli isegi meeles. See koeraga kõrbes käimise jutt näiteks :)
Aga jah, kaua seal olla ei saanud, sest ärasaatmise/sünnipäevapidu tuli peale. Eks ma siis rääkisin, kuhu ma lähen ja mida tegema. Ja kus ma käisin ja mida tegin, näidates Dubrovniku pilte ja jälle kord tagasi tahtes :(
Aga rääkides sellest, kuhu ma lähen, siis ... ma ladusin eile enamuse kraamist, mis kaasa on vaja võtta, oma toa põrandale, mis oli seejärel kõndimiseks kõlbmatu. Siis võtsin kaalu, millega inimesi kaalutakse ( eeldusel, et ta mõõdab teisi asju ehk veits mööda), ja vaatasin palju mingi hunnik kaaluks. 3+3+5+3+4+3+2 + veel kohver, kus osa kraami sees oli 9 + õe ja enda saapad 2 + need asjad, mida ma veel ei kaalunud ~5 vähemalt ja siis veel käsipagas 8,1 :P Mul tekkis tunne, et lennukisse mind küll ei lasta... :S Kas on mingi reegel ka, et pagas ei tohi kaaluda rohkem kui reisija ise või üle mingi kindla numbri (ma ei mõtle nüüd seda 20 kg, mis tasuta on)?
Ja siis hakkasin ma vaatama, et iirlased pole mulle jälle mitu päeva vastanud, mis arvatavasti tähendab seda, et nad ei saanud mu meili kätte või ei tulnud nende vastus mulle kohale. Jälle. Ja nüüd on mul väike probleem kindlustuse tegemisega, sest see sõltub natuke nagu nende vastusest. Ja ma ütlen, et Kui kindlustus sigatseb! Kui lihtsalt kalkulaatoris proovida, mis summa selline kindlustus, nagu mul vaja oleks, maksma läheks, siis näitab üle tuhande vähem kui siis, kui panga kaudu sisse logida. Väga kaval moodus muidugi.. Oeh. Ma peangi nüüd linna minema. Kindlustusse, raamatupoodi, hambaarstile, apteeki, plaadipoodi ja kuhugi, kust helkureid saada on.. Mida kuradit viia sellistele lastele, kes on šokolaadi vastu allergilised ja ei armasta üldse magusat? Vana Tallinn? :P
neljapäev, september 27, 2007
uisutamisest
Täna käisin Lõunakeskuses iluuisutajaid vaatamas. Kõigepealt tehti soojendust, nii et me ei teadnud kellestki midagi. Mulle jäi silma üks kohutavalt graatsiline tumedapäine sinise pluusiga tüdruk - minu reaktsioon oli stiilis "see on Eesti tulevikulootus". Siis saabusid jääplatsile ka kaks poissi, mille peale mina imestasin, et oh, Eestis on meesiluuisutajaid ka tulekul! Ja kui siis värk tegelikult pihta hakkas, öeldi, et esinevad mingi meeldejäämatu vene nimega treeneri õpilased. Nagu arvata võib järeldasin ma kohe, et ootused olid liiga ennatlikud ja polegi tegemist eesti lastega. Aga ka see järeldus oli ennatlik, sest tuli välja, et see treener oli siin ainult mingit laagrit teinud ning tema õpilased Venemaalt olid ainult kaks poissi, kes viimastena esinesid (ja kelle kohta peab ütlema, et see oli klass omaette, nii et mu suust väljus lause "Ma panen kunagi oma poja iluuisutama!"). Ülejäänud kuuest tüdrukust olid kaks kõige pisemat Tartu klubi õpilased -päris tublid, eriti väiksem, kes oli üks vähestest, kes ei kukkunud; üks suur tüdruk punases kleidis Rootsist, kes polnud eriti graatsiline ja iluuisutajalik; üks Austria tüdruk, kellel on potentsiaali, aga kes kukkus pea igal hüppel; üks teine punases tüdruk, kellest ma ei mäleta suurt midagi; ja siis see sinise pluusiga imetüdruk - ta oli Eestist!:) Nii tore.
Ma ei tea, mis värk mul uisutamisega on, aga seda vaadates muutun ma alati kuidagi härdaks... Võib-olla sellepärast, et mulle on räägitud, et kui Tartus oleks viisteist aastat tagasi jäähall olnud, oleksin ma praegu võinud uisutaja olla. Ikka need kuradi oleksid. Reaalselt mõeldes võin ma peaaegu päris kindlalt öelda, et ma poleks sellega hakkama saanud - isegi tantsimisega, mis on umbes poole lihtsam, läks ju nii nagu läks, mis siis veel uisutamisest saanud oleks.. Aga samas, you never know! Pealegi saaks uisutada ka üksiksõitjana, mis tähendab, et vähemalt samadel põhjustel kui tantsimist poleks ma seda katki jätnud. Aga ikka need kuradi oleksid. Mingid killud torgivad ikka veel.
Ma ei tea, mis värk mul uisutamisega on, aga seda vaadates muutun ma alati kuidagi härdaks... Võib-olla sellepärast, et mulle on räägitud, et kui Tartus oleks viisteist aastat tagasi jäähall olnud, oleksin ma praegu võinud uisutaja olla. Ikka need kuradi oleksid. Reaalselt mõeldes võin ma peaaegu päris kindlalt öelda, et ma poleks sellega hakkama saanud - isegi tantsimisega, mis on umbes poole lihtsam, läks ju nii nagu läks, mis siis veel uisutamisest saanud oleks.. Aga samas, you never know! Pealegi saaks uisutada ka üksiksõitjana, mis tähendab, et vähemalt samadel põhjustel kui tantsimist poleks ma seda katki jätnud. Aga ikka need kuradi oleksid. Mingid killud torgivad ikka veel.
kolmapäev, september 26, 2007
täna sain
... kolmveerandtunnise ootamise järel uue pangakaardi kätte. Mõnikord on ikka hea, et õigel ajal tuleb meelde ette mõelda. Muidu oleksin ma detsembrist alates kaarditu ja see pole just kuigi tore, eriti Eestist eemal viibides.
... hambast ilma jäetud. 3 gone, one more to go! Aga seda ehk kunagi kevadel. Või suvel..
Ja nüüd ma tean, mis tunne on inimestel, kellel on üks näopool halvatud. Kummaline, et keel on tömp ja huul poleks nagu minu oma ja lõug väriseb vahepeal - tuimestusega sai vist natuke liialdatud täna:P
... poes käidud! Pärast hambatõmbamist on minu jaoks päris suur saavutus ise jalgsi koju jõuda ja teel ka poest läbi käia, et oma lödidieedi jaoks midagi osta, ja apteegist varsti vajaminevaid valutapjaid osta. Isegi mu vähest tähelepanelikkust polnud suudetud ära tuimestada - tuletasin ühele noorele lapsega paarile meelde, et need Pampersid, mis kassa juurde jäid, on arvatavasti nende omad.. :) Kusjuures ma imestasin, et nad said aru, mis ma ütlesin, sest endal oli küll tunne, et mingi pudikeel tuli välja. Aga ehk nad on harjunud, neil ju väike laps:P
... eile öösel leitud võtmete kohta leiubüroosse kuulutuse üles pandud. Millegipärast läks kohe kaks tükki, aga ma ei viitsinud enam vaadata, kuidas ühest lahti saaks.
Miskipärast tegelen ma rohkem teiste kaotatud ja unustatud asjade märkamise kui endal kohe-kohe vaja minevate tülikate asjade uurimisega. Ma pean nimelt reisikindlustust silmas. Sest töötu ja koolitu nagu ma olen, pole mul pärast seda sünnipäeva enam tervisekindlustustki, ning seekord peaks vist pagasikindlustuse ka tegema, et mitte kogu "varandusest" ilma jääda.
Aga ikkagi on tore mõelda, et ma pääsen siit varsti minema:D Kuigi ega siingi väga paha pole (viidates näiteks eilsele õhtule) ;)
... hambast ilma jäetud. 3 gone, one more to go! Aga seda ehk kunagi kevadel. Või suvel..
Ja nüüd ma tean, mis tunne on inimestel, kellel on üks näopool halvatud. Kummaline, et keel on tömp ja huul poleks nagu minu oma ja lõug väriseb vahepeal - tuimestusega sai vist natuke liialdatud täna:P
... poes käidud! Pärast hambatõmbamist on minu jaoks päris suur saavutus ise jalgsi koju jõuda ja teel ka poest läbi käia, et oma lödidieedi jaoks midagi osta, ja apteegist varsti vajaminevaid valutapjaid osta. Isegi mu vähest tähelepanelikkust polnud suudetud ära tuimestada - tuletasin ühele noorele lapsega paarile meelde, et need Pampersid, mis kassa juurde jäid, on arvatavasti nende omad.. :) Kusjuures ma imestasin, et nad said aru, mis ma ütlesin, sest endal oli küll tunne, et mingi pudikeel tuli välja. Aga ehk nad on harjunud, neil ju väike laps:P
... eile öösel leitud võtmete kohta leiubüroosse kuulutuse üles pandud. Millegipärast läks kohe kaks tükki, aga ma ei viitsinud enam vaadata, kuidas ühest lahti saaks.
Miskipärast tegelen ma rohkem teiste kaotatud ja unustatud asjade märkamise kui endal kohe-kohe vaja minevate tülikate asjade uurimisega. Ma pean nimelt reisikindlustust silmas. Sest töötu ja koolitu nagu ma olen, pole mul pärast seda sünnipäeva enam tervisekindlustustki, ning seekord peaks vist pagasikindlustuse ka tegema, et mitte kogu "varandusest" ilma jääda.
Aga ikkagi on tore mõelda, et ma pääsen siit varsti minema:D Kuigi ega siingi väga paha pole (viidates näiteks eilsele õhtule) ;)
traditsiooniline küpsetusõhtu
Kuna pilt ütleb rohkem kui sõnad, siis.... :P
Aga sõnu niipalju, et ikka väga tore oli. Ja mulle nii meeldib, kui on inimesi, kelle puhul ei loe see, kui vahepeal kaua näinud pole. Et kokku saades on ikkagi tunne, nagu oleks alles eile näinud:D
Huvitav, millal küll järgmine selline istumine toimuda saab...
PS! Vabandust punaste silmade pärast. Mul pole fotoka režiimid veel kuigi käpas. Ja ükski vajalik programm ei jõua ennast avada.
pühapäev, september 23, 2007
võidab see, kel on surres rohkem asju
Ma ei oskagi kohe midagi rääkida. Seis on muutumatu ja ma pole vahepeal millegi märkimisväärsega hakkama saanud. Värkimismäärsega oleks esimese ropsuga kirjutanud:P
Ükspäev ostsin lõpuks kohvri ära. Olin ligi kümnest poest kõik läbi vaadanud ja siis ühe välja valinud, aga kuna samal päeval ma autoga polnud, siis otsustasin järgmiselpäeval uuesti tagasi minna, mitte jalgsi-bussiga koos selle hiiglasega mööda linna kooserdama hakata. Ja mida selles poes järgmisel päeval ei olnud???! Loomulikult seda kohvrit. Ma nagu mäletaks oma neli aastat vanema teisiku kohvriostust täpselt samasugust hetke.. Aga jah, siis ma mõtlesin, kas võtan teist värvi sama mudeli, (mis iseenesest oligi täpselt samasugune, ainult teist värvi ja seetõttu nägid nurkades olevad tugevdused koledamad välja) või lähen teise poodi, kus kuuldavasti pidi ka seda sorti kohvreid olema ja on lootust õiget värvi saada. Aga ei näinud me sealgi õiget värvi, nii et vedisin juba lohutuseksemplari letti, ja sel ajal kui mina kotist raha otsima asusin nägi emme hoopis teise seina ääres veel üht kohvritelaadungit, mida müüja oli unustanud meile tutvustada. Nii et sain lõpuks selle, mis tahtsin.
Täna sain varajase sünnipäevakingi ka kätte:) Fotoka. Küll ma ikka saan palju asju!:P :D Fotokast pole palju midagi rääkida, eks siis ole näha, mis ta väärt on, kui klõpsutusi kunagi siia üles sättima hakkan.
Today's fortune: A well-directed imagination is the source of great deeds
Ükspäev ostsin lõpuks kohvri ära. Olin ligi kümnest poest kõik läbi vaadanud ja siis ühe välja valinud, aga kuna samal päeval ma autoga polnud, siis otsustasin järgmiselpäeval uuesti tagasi minna, mitte jalgsi-bussiga koos selle hiiglasega mööda linna kooserdama hakata. Ja mida selles poes järgmisel päeval ei olnud???! Loomulikult seda kohvrit. Ma nagu mäletaks oma neli aastat vanema teisiku kohvriostust täpselt samasugust hetke.. Aga jah, siis ma mõtlesin, kas võtan teist värvi sama mudeli, (mis iseenesest oligi täpselt samasugune, ainult teist värvi ja seetõttu nägid nurkades olevad tugevdused koledamad välja) või lähen teise poodi, kus kuuldavasti pidi ka seda sorti kohvreid olema ja on lootust õiget värvi saada. Aga ei näinud me sealgi õiget värvi, nii et vedisin juba lohutuseksemplari letti, ja sel ajal kui mina kotist raha otsima asusin nägi emme hoopis teise seina ääres veel üht kohvritelaadungit, mida müüja oli unustanud meile tutvustada. Nii et sain lõpuks selle, mis tahtsin.
Täna sain varajase sünnipäevakingi ka kätte:) Fotoka. Küll ma ikka saan palju asju!:P :D Fotokast pole palju midagi rääkida, eks siis ole näha, mis ta väärt on, kui klõpsutusi kunagi siia üles sättima hakkan.
Today's fortune: A well-directed imagination is the source of great deeds
neljapäev, september 20, 2007
1+1
Naljakas, et tegelikult võib päev otsa kodus istudes palju rohkem uudiseid saada, kui ringi asjatades. Või ka vanu asju pika aja möödudes esmakordselt uuesti hoopis teises valguses näha. Igatahes siin on kummastki üks esindaja.
Kuna võtsin meilijamade pärast ühe oma väga vana aadressi kasutusele, siis hakkasin uurima saadetud kirjade kausta ja seal oli ikka absoluutset lollust:P Ma olen ikka arvanud, et umbes seitsmendast klassist alates tuli mul mõistus pähe, aga no.... ei ütleks küll. Muidugi osad kirjad olid veel varasemad ka, aga siiski. Seal oli juttu asjadest ja inimestest, mille toimumist ja kelle olemasolu ma ei mäletanudki, nüüd aga tuli meelde, et jah, võis nii olla küll. Igatahes sai kõhu kõveraks naerda:D
Oled sa mõnikord imestanud, miks inimesed näiteks "Supermodellides" nii tohutult kisama pistavad, kui Tyra neile teatab, et nad sõidavad Jaapanisse või Taisse või ...sse? Novot, ma imestasin ikka iga kord, ise samal ajal mõeldes, et jah, see on koht, kus ma isegi kunagi ära käia tahan (õigemini: ma lähen ka kunagi sinna:P). Ühesõnaga, on selliseid kohti, kuhu minemisest ma pole julgenud veel reaalselt unistadagi, aga et kui ma kunagi suureks ja tubliks ja soovitavalt väga rikkaks saan (hahaa, õpetajapalgaga?:P), siis ma käin seal ära. Ja siis tuleb välja, et mõned inimesed käivad sellistes kohtades näiteks aastavahetusi veetmas! Einojah:S Nii et esimene reaktsioon küsimusele, kas ma tahan ka kaasa minna, oli sama nagu supermodellidel. Aga nüüd ma hakkasin mõtlema, et kas meiemaalased lastakse Mehhikosse üldse niisama sisse? Mu meelest võiksid nad karta, et me tahamegi sinna sooja paradiisi jääda... kuigi ma loodan, et see nii pole, sest siis on väikene võimalus veel alles:)
PS! Today's fortune: When winter comes heaven will rain success on you
Kas see võiks tähendada midagi head?:)
Kuna võtsin meilijamade pärast ühe oma väga vana aadressi kasutusele, siis hakkasin uurima saadetud kirjade kausta ja seal oli ikka absoluutset lollust:P Ma olen ikka arvanud, et umbes seitsmendast klassist alates tuli mul mõistus pähe, aga no.... ei ütleks küll. Muidugi osad kirjad olid veel varasemad ka, aga siiski. Seal oli juttu asjadest ja inimestest, mille toimumist ja kelle olemasolu ma ei mäletanudki, nüüd aga tuli meelde, et jah, võis nii olla küll. Igatahes sai kõhu kõveraks naerda:D
Oled sa mõnikord imestanud, miks inimesed näiteks "Supermodellides" nii tohutult kisama pistavad, kui Tyra neile teatab, et nad sõidavad Jaapanisse või Taisse või ...sse? Novot, ma imestasin ikka iga kord, ise samal ajal mõeldes, et jah, see on koht, kus ma isegi kunagi ära käia tahan (õigemini: ma lähen ka kunagi sinna:P). Ühesõnaga, on selliseid kohti, kuhu minemisest ma pole julgenud veel reaalselt unistadagi, aga et kui ma kunagi suureks ja tubliks ja soovitavalt väga rikkaks saan (hahaa, õpetajapalgaga?:P), siis ma käin seal ära. Ja siis tuleb välja, et mõned inimesed käivad sellistes kohtades näiteks aastavahetusi veetmas! Einojah:S Nii et esimene reaktsioon küsimusele, kas ma tahan ka kaasa minna, oli sama nagu supermodellidel. Aga nüüd ma hakkasin mõtlema, et kas meiemaalased lastakse Mehhikosse üldse niisama sisse? Mu meelest võiksid nad karta, et me tahamegi sinna sooja paradiisi jääda... kuigi ma loodan, et see nii pole, sest siis on väikene võimalus veel alles:)
PS! Today's fortune: When winter comes heaven will rain success on you
Kas see võiks tähendada midagi head?:)
teisipäev, september 18, 2007
midagigi
Mina mõtlesin, et probleemid kirjade kohalejõudmisega olid aktuaalsed Romeo&Julia või maailmasõdade ajal, aga tuleb välja, et ei saa tänapäeval palju kindlam olla. Shakespeare'i ajal oli ses mõttes veel kõige kindlam, et kõik toimetati isiklikult käest kätte, mitte ei jäetud kuhugi vedelema.
Pean praegu silmas nii käega katsutavat posti kui ka meili teel liikuvaid kirjutisi. Huvitav, kas on teisigi, kes sidetehnoloogias pettunud, või on asi minus? Sest no mul lähevad kõiksugu asjaajamised, mis nõuavad kellegi teisega kontakteerumist, vett vedama ja enamasti lihtsalt sellepärast, et teine pool ei võta vedu. Nii et kui see tõesti ainult mind puudutab, ei tasugi sellele üldse tähelepanu pöörata.
Käesoleval juhul olin mina juba arvestanud, et enam ei tasu loota ja mul on lihtsalt järjekordselt tegemist inimestega, kellel minu plaanide lörriajamisest ükskõik on. Nüüd tuletati mulle meelde, et mõnel juhul on tõesti põhjuseks see, et teine pool polegi seda kirja saanud. Nimelt on Yahoo ära kaotanud vähemalt kuus kirja. Kolm minu saadetut ja kolm mulle saadetut. Ma süüdistan Yahoo'd sellepärast, et mulle on Hotmaili igasugustelt teistelt aadressidelt meilid kohale tulnud, ainult Yahoo omad tulevad nii kuis tahavad - mõnikord tulevad ilusti, mõnikord poolikult ja mõnikord ei tule üldse kaks nädalat järjest.
Aga praeguseks on asi enam-vähem korras:) Ära sõidan igatahes 4.oktoobril, esialgu ligi kahenädalase peatusega Londonis. Siis praeguste plaanide kohaselt paras jõnks põhjapoole ja päevake Edinburghis ning siis kogu kupatusega Limericki.
Ja Eesti Post pole suutnud kuu ajaga pakki Eestist Londonisse kohale toimetada. Õigemini maksikirja, kui täpne olla. Et ma ka just tolle tšeki ära suutsin kaotada... :S
Ma käisin täna juuksuris. Ei värvinud punaseks ega lõiganud kiilaks ega tulnud ka maani juustega tagasi. Ju sellepärast keegi midagi tähele ei pannudki:P Aga tulevikus on mul plaanis vähemalt üks neist kolmest variandist ära proovida küll, eks näis, kuidas plaanid kevadel kokku sobivad. Aga loodetavasti saab lennukist igatahes minu suur sõber:) Ja loodetavasti on ka mõni teine sõber sel ajal õiges kohas ja tahab mind vastu võtta;)
Pean praegu silmas nii käega katsutavat posti kui ka meili teel liikuvaid kirjutisi. Huvitav, kas on teisigi, kes sidetehnoloogias pettunud, või on asi minus? Sest no mul lähevad kõiksugu asjaajamised, mis nõuavad kellegi teisega kontakteerumist, vett vedama ja enamasti lihtsalt sellepärast, et teine pool ei võta vedu. Nii et kui see tõesti ainult mind puudutab, ei tasugi sellele üldse tähelepanu pöörata.
Käesoleval juhul olin mina juba arvestanud, et enam ei tasu loota ja mul on lihtsalt järjekordselt tegemist inimestega, kellel minu plaanide lörriajamisest ükskõik on. Nüüd tuletati mulle meelde, et mõnel juhul on tõesti põhjuseks see, et teine pool polegi seda kirja saanud. Nimelt on Yahoo ära kaotanud vähemalt kuus kirja. Kolm minu saadetut ja kolm mulle saadetut. Ma süüdistan Yahoo'd sellepärast, et mulle on Hotmaili igasugustelt teistelt aadressidelt meilid kohale tulnud, ainult Yahoo omad tulevad nii kuis tahavad - mõnikord tulevad ilusti, mõnikord poolikult ja mõnikord ei tule üldse kaks nädalat järjest.
Aga praeguseks on asi enam-vähem korras:) Ära sõidan igatahes 4.oktoobril, esialgu ligi kahenädalase peatusega Londonis. Siis praeguste plaanide kohaselt paras jõnks põhjapoole ja päevake Edinburghis ning siis kogu kupatusega Limericki.
Ja Eesti Post pole suutnud kuu ajaga pakki Eestist Londonisse kohale toimetada. Õigemini maksikirja, kui täpne olla. Et ma ka just tolle tšeki ära suutsin kaotada... :S
Ma käisin täna juuksuris. Ei värvinud punaseks ega lõiganud kiilaks ega tulnud ka maani juustega tagasi. Ju sellepärast keegi midagi tähele ei pannudki:P Aga tulevikus on mul plaanis vähemalt üks neist kolmest variandist ära proovida küll, eks näis, kuidas plaanid kevadel kokku sobivad. Aga loodetavasti saab lennukist igatahes minu suur sõber:) Ja loodetavasti on ka mõni teine sõber sel ajal õiges kohas ja tahab mind vastu võtta;)
laupäev, september 15, 2007
tänane
http://www.lille.tartu.ee/vaatauudised.php?uudis=98
See oli minu tänane päevakava. Ja väga huvitav oli. Sain endale veel ühe autoriteedi juurde ja teada, et mõni inimene on nagu Pantalone, vaatasin kolmandat korda filmi "Klass" ja sain teada, et ära surid kindlalt ainult Paul, Joosep ja Toomas (kaheksanda klassi tüdruk jäetakse ellu:)), teisi näeme veel kohtuprotsessi-seriaalis.
Ja siis lõpetuseks mõtlesin, et hakkaks räppi õppima:P
"Kogu �rituse eesm�rk on suurendada noorte tolerantsust teistlaadse m�ttemaailma ja k�itumisega noorte suhtes." Ma arvan, et minu puhul see õnnestus, kuigi ma olin ennegi täitsa tolerantne.
See oli minu tänane päevakava. Ja väga huvitav oli. Sain endale veel ühe autoriteedi juurde ja teada, et mõni inimene on nagu Pantalone, vaatasin kolmandat korda filmi "Klass" ja sain teada, et ära surid kindlalt ainult Paul, Joosep ja Toomas (kaheksanda klassi tüdruk jäetakse ellu:)), teisi näeme veel kohtuprotsessi-seriaalis.
Ja siis lõpetuseks mõtlesin, et hakkaks räppi õppima:P
"Kogu �rituse eesm�rk on suurendada noorte tolerantsust teistlaadse m�ttemaailma ja k�itumisega noorte suhtes." Ma arvan, et minu puhul see õnnestus, kuigi ma olin ennegi täitsa tolerantne.
kolmapäev, september 12, 2007
incomplete
Päris jube, kui kolmest-neljast pikast nimekirjast saab päeva lõpuks vaid kaks asja maha tõmmata:( Aga vähemalt tundsin ma end asjalikuna kahes kohvripoes, kahes apteegis, kolmes pangas, kolmes raamatupoes, neljas fotokapoes, viies kingapoes ja lugematutes mantli-jakipoodides käies. Ma pole enam kindel, kas tegemist on nõudlikkuse või pirtsakusega. Või polegi asi üldse minus, vaid selles, et meil siin ei müüa lihtsalt normaalseid (loe: minule sobivaid) asju. Homme üritan teises linnaääres õnne katsuda, kuigi lootust on vähem kui täna.
Aa, see ka veel. Linnas nägin kahte endist klassikaaslast. Niimoodi kaugelt üle tee. Üks (koduteel) nägi mind ja viipas käega, teine ei näinud ja vaevalt et olekski viibanud. Ja ühte paralleelklassi inimest nägin ka, samuti mitte väga lähedalt. Ta noogutas sõbralikult naeratades ja maigutas suud (ma ei saanud aru, mis tervitussõna see oli), kuigi me oleme umbes-täpselt ühel korral samas seltskonnas olles juttu ajanud. Njah, inimesed on ikka väga erinevad.
Aa, see ka veel. Linnas nägin kahte endist klassikaaslast. Niimoodi kaugelt üle tee. Üks (koduteel) nägi mind ja viipas käega, teine ei näinud ja vaevalt et olekski viibanud. Ja ühte paralleelklassi inimest nägin ka, samuti mitte väga lähedalt. Ta noogutas sõbralikult naeratades ja maigutas suud (ma ei saanud aru, mis tervitussõna see oli), kuigi me oleme umbes-täpselt ühel korral samas seltskonnas olles juttu ajanud. Njah, inimesed on ikka väga erinevad.
teisipäev, september 11, 2007
plöks
Minust on saamas kodueperenaine. Esialgu veel mitte meeleheitel, aga ega sinnanigi ülearu aega jäänud pole. Samas on mõneti mõnus hommikul normaalsel ajal ehk mitte kella peale ärgata ja siis samaaegselt hommikust süüa, filme vaadata ja moosiks õunu koorida. Mõlemas tänases filmis kasutati lauset "You're going to miss your plane!", kuid isik, kellele seda öeldi, ei tundunud sellest just eriti hoolivat. Samuti oli mõlemas seos Prantsusmaaga ja peamised osatäitjad üks mees ja üks naine.
Kõigepealt "Before Sunset", mis jätkas esimese osa meeleolus ja euroopalikult ringi jalutades. Esimene osa meeldis mulle rohkem, aga tüübilt mulle siiski meeldivad sellised filmid:) See laul kummitab mul kindlasti nüüd nädal aega ja paneb aeg-ajalt keerutama.
Siis viskasin läpaka köögilauale ja panin poti tulele.
Ja siis "Science of sleep", mis polnud üldse selline, nagu ma ette kujutasin. Ma olen viimasel ajal rohkem dokumentaalilaadsetega harjunud, nii et lootsin leida midagi, mis põhineb kuidagi aju-uuringutel ja tõesti teadusel, aga tegu oli puhta mängufilmiga. Kui esimeste sekundite järel sellele pihta sain, lootsin, et vähemalt midagi põnevalt segast ja mõtlemautsitavat, aga ei. Kuigi ka mitte just halb film. See meespeaosatäitja on siuke kummaline - ühest küljest nagu jätab hästi toreda mulje ja vist meenutab ka kedagi, teisest aga kuidagi nõmeda. See võiks üldiselt ka filmi iseloomustada.
Kummaline tunne on ülipehme saiakantsukaga sügava poti põhja upitada, et kuuma moosi ära "kraapida"... :) Mina olin pärast igatahes üleni lögane.
Kõigepealt "Before Sunset", mis jätkas esimese osa meeleolus ja euroopalikult ringi jalutades. Esimene osa meeldis mulle rohkem, aga tüübilt mulle siiski meeldivad sellised filmid:) See laul kummitab mul kindlasti nüüd nädal aega ja paneb aeg-ajalt keerutama.
Siis viskasin läpaka köögilauale ja panin poti tulele.
Ja siis "Science of sleep", mis polnud üldse selline, nagu ma ette kujutasin. Ma olen viimasel ajal rohkem dokumentaalilaadsetega harjunud, nii et lootsin leida midagi, mis põhineb kuidagi aju-uuringutel ja tõesti teadusel, aga tegu oli puhta mängufilmiga. Kui esimeste sekundite järel sellele pihta sain, lootsin, et vähemalt midagi põnevalt segast ja mõtlemautsitavat, aga ei. Kuigi ka mitte just halb film. See meespeaosatäitja on siuke kummaline - ühest küljest nagu jätab hästi toreda mulje ja vist meenutab ka kedagi, teisest aga kuidagi nõmeda. See võiks üldiselt ka filmi iseloomustada.
Kummaline tunne on ülipehme saiakantsukaga sügava poti põhja upitada, et kuuma moosi ära "kraapida"... :) Mina olin pärast igatahes üleni lögane.
pühapäev, september 09, 2007
"klass" 2-3
Meie seltskonna kogunemised on vist alati lõbusad:) Noh, võib-olla ma kahekümne aasta pärast kibestunud vanamutina ei oska enam millestki rõõmu tunda ja räägin teist juttu, aga praegune tunne on igatahes selline.
Inimesed, kellega kolm aastat iga päev kokku pole saanud, on muutunud. Ma ei oskagi seletada, mis teistmoodi on, aga midagi on. Üldse mitte halvem ega parem teistmoodi, vaid lihtsalt teistmoodi. Aga samas ikka vanaviisi ka natuke:)
Meil on ikka hale seltskond küll:P Kogu kamba peale on ainult ühel autojuhiload ja vaid üks elab vanematest eraldi (mis sest, et see kohe muutuma hakkab). Kellelgi pole oma maja, suvilat Vahemere ääres, autot, abikaasat ega lapsi. On kaks tulevast medõde, üks veterinaar, üks noorsootöötaja, üks ajaloolane... hm.. ja kaks vagabundi (ning needki humanitaarid). Aga noh, mis me üldse räägime - sotsiaal- ja meditsiinivaldkond on ju pidevalt alarahastatud!:P
Äge, et kõigil on mingid toredad tulevikuplaanid ja mittemaetud lootused ja üldse.... Ühesõnaga, mulle meeldis see positiivsus ja energia ja .. natuke nostalgiat maitseaineks. Sarnased istumised (noh, vähendatud või teistsugustes koosseisudes, aga sama eesmärgiga) on mulle viimase kuu-kahe jooksul väga tähtsad olnud:) Sotsialiseerun vaikselt.
Ainult see oli ebameeldiv, et viimatine klassijuhataja pidi oma statistikaameti telefonikõne täpselt valel ajal tegema. Samas oli siis meeleolu parasjagu õige, et ta küsimustele pooleldi lõõpides (aga siiski ausalt) vastata. Sinust ma parem siinkohal ei räägi:P Vähemalt sai ta ka kaks kärbest ühe hoobiga. Muide, ma kuulsin nüüd, et statistika lõpptulemusena ei jätka 25% meie viimasest klassist sel aastal õpinguid. Saab see protsent tõesti nii suur olla? Veerand klassist? Ehk siis 9 inimest. Iseenesest numbrina polegi palju... Mina, Sina, 'e, 'a, 'i, 'i, 's, 'l, 'l ? Näh, ainult paar nime ju! Aga see-eest kummaline kooslus. Potentsiaali on!:D
Inimesed, kellega kolm aastat iga päev kokku pole saanud, on muutunud. Ma ei oskagi seletada, mis teistmoodi on, aga midagi on. Üldse mitte halvem ega parem teistmoodi, vaid lihtsalt teistmoodi. Aga samas ikka vanaviisi ka natuke:)
Meil on ikka hale seltskond küll:P Kogu kamba peale on ainult ühel autojuhiload ja vaid üks elab vanematest eraldi (mis sest, et see kohe muutuma hakkab). Kellelgi pole oma maja, suvilat Vahemere ääres, autot, abikaasat ega lapsi. On kaks tulevast medõde, üks veterinaar, üks noorsootöötaja, üks ajaloolane... hm.. ja kaks vagabundi (ning needki humanitaarid). Aga noh, mis me üldse räägime - sotsiaal- ja meditsiinivaldkond on ju pidevalt alarahastatud!:P
Äge, et kõigil on mingid toredad tulevikuplaanid ja mittemaetud lootused ja üldse.... Ühesõnaga, mulle meeldis see positiivsus ja energia ja .. natuke nostalgiat maitseaineks. Sarnased istumised (noh, vähendatud või teistsugustes koosseisudes, aga sama eesmärgiga) on mulle viimase kuu-kahe jooksul väga tähtsad olnud:) Sotsialiseerun vaikselt.
Ainult see oli ebameeldiv, et viimatine klassijuhataja pidi oma statistikaameti telefonikõne täpselt valel ajal tegema. Samas oli siis meeleolu parasjagu õige, et ta küsimustele pooleldi lõõpides (aga siiski ausalt) vastata. Sinust ma parem siinkohal ei räägi:P Vähemalt sai ta ka kaks kärbest ühe hoobiga. Muide, ma kuulsin nüüd, et statistika lõpptulemusena ei jätka 25% meie viimasest klassist sel aastal õpinguid. Saab see protsent tõesti nii suur olla? Veerand klassist? Ehk siis 9 inimest. Iseenesest numbrina polegi palju... Mina, Sina, 'e, 'a, 'i, 'i, 's, 'l, 'l ? Näh, ainult paar nime ju! Aga see-eest kummaline kooslus. Potentsiaali on!:D