neljapäev, detsember 07, 2006

Nothing to tell 3

Elu on ikka niii ebaõiglane!! Seekord küll minu kasuks, nii et ma ei peaks vinguma, aga ikka on paha. Igasugune ebaõiglus on paha, ükskõik kui hea ta ka ei ole. Aga vähemalt see on hea, et teisipäeval jääb mata arvestuse aeg nüüd kunstiajaloo tuupimiseks. Näed kui pika jutu saab maha pidada, kasutades vaid kolme labast omadussõna.

Avastasin, et kingadele iluravi tegemine võtab ikka kohutavalt palju aega. Issand, mis veel siis oleks, kui hakkaks endale tegema:S Loodan, et see paar kingi, mille tald õliga immutatud sai, ei hakka põranda külge naksuma..
Istun (ok, tegelikult hüppan ja kargan ringi) juba kaks tundi pea nõelu täis. Need on küll ainult juuksenõelad, aga kuna ma pole vist eriti osav soengumeister, siis tunduvad nad nagu päris. Eksperiment seisneb selles, et kas on võimalik endale ise selline soeng teha, mis tõmblemise (loe:jive'i) tagajärjel laiali ei pudiseks. Siiani on püsinud, kuigi ma pole ka väga elavalt pead loksutanud. Iseasi, kas mina suudan oma näppe talitseda ja seda torkimist välja kannatada.
Kusjuures, imelik on see, et iga kord suudab keegi vahetult enne võistlusi oma jalga vigastada.. Järgmine kord ma hundiratast igaks juhuks ei tee.

See kuuest plekkplaadist koosnev poemaja(jälle üks tore sõna:) kas seda kasutatakse ka?), mis mu akna all juba tükk aega kasvab, pidi valmis saama 12.10.2006. Mulle tundub, et ei saa isegi 10.12.2006. Äkki nad eksisid aastaarvuga? Mitte, et ma väga igatseksin igasse ümberkaudsesse majja poodi või neid liiklusõnnetusi, mis sellel teeristil siis toimuma hakkavad, või neid autosid, kes end meie maja parklasse mahutavad, sest mujal pole ruumi, aga seal on ilusad vihikud:D Ja odavad tühjad videokassetid ka. Tänapäeva arhitektuur on ju nii keeruline, et selle maja ehitamiseks võiks tegelikult kuluda sama palju aega kui Toomkirikule omal ajal..

Oioi, Londonis käis tornaado... :S

Kommentaare ei ole: