proov nr1

Nonii, Tallinnast tagasi. Elus küll, aga kas ka terve, see on kaheldav. Marsruut Riigikogu-Niguliste-Mac-kondamine-KUMU-etendus sai läbitud ja lõpuks kollitas tappev väsimus.

• Riigikogu polnud üllatav. Giidil oli nn Manfredi sündroom. Ruuduline ja kirju vaip ei sobi sama toa põrandat katma, ükskõik, mis ajalooline traditsioon ühte neist nõuaks. Istungisaalis on pressi rõdu ilma igasuguse piirdeta, nii et mõni väga endast välja aetud ajakirjanik võiks suure ähmiga alumistele kaela hüpata küll. Iseasi on see, kas ta ka pihta saaks, sest neid on seal vist suht hõredalt. Kuna täna oli parasjagu istungivaba nädal, siis jalutasid väga üksikud maja peal ringi, mõnel lapsed kaasas.
  
• Niguliste oli see-eest täitsa tore. Giidiks oli väga suurte teadmistega muhedajutuline onu, kes suutis isegi minule selgeks teha, mis asja need pildid seal Notke kappaltaril endast kujutasid. "Surmatantsu" me ninaga katsuda ei saanud;) Ja mind huvitab ka täitsa, milline geomeetriline kujund must saanud oleks, kui ma tolle pooletonnise lühtri alla oleksin jäänud.
• McDonald's jäi oma kohale ka pärast meie lahkumist ja midagi "Etomajoomesto!"-laadset ka ei toimunud, erinevalt Venemaa Maci-käigust. Märksõnad: Regina, kandik, prügikast, personaalteenindus:P
• Lihtsalt kondamise ajal me eriti kaugele ei jõudnudki. Ja ainuke koht, kuhu oli konkreetne plaan minna, oli ka maha põlenud. Ilma naljata kahjuks. Kui kusagi leidub infot Aia tänava teepoe põlengu kohta, siis ma oleks ka sellest huvitatud. Ma ju alles (loe: umbes aasta tagasi:P) käisin seal, kuidas seal siis nüüd söehunnik saab olla?
• KUMU oli tõesti moodne muuseum. Isegi minusugusel "kunstiajaloolasel" oli suht huvitav, ainult et häirivaks asjaoluks kujunes see, et Eestis on nii vähe kunstnikke, et suurem enamus nimedest on Beieri tunnis läbi jooksnud ja see annab neile kuidagi veits teistsuguse kõla. Aga kui mult küsitaks, kes mu lemmikkunstnik on, siis... Nii ei saa ju vastata!! Täna nähtust meeldis mulle vist kõige rohkem see päid täis kakofooniline ruum, milles ka silmapaistvalt peenejooneline Viiding oma lugu jutustas. Ausalt öeldes on mul halb harjumus mitte märgata, kes on tööde autorid, nii et ma ei tea, kes neid Pariisi vaateid tegi, mida mu fotokas punnis täis on. Aa, ja muuseumi poes oli lisaks tavapärastele raamatutele-kaartidele üllatavalt huvitavaid vidinaid leida - näiteks piparmündi huulevõie või väiksemõõdulises pudelis vein, millel KUMU peale kirjutatud. 2,5 tundi on täitsa paras aeg, et kõike näha, aga kiire kõnniga liikudes.
• Last ja ühtlasi ka least oli Krahli "Faust". Ma ei teagi kuidas seda asja nimetada, mida seal 45 minti kuulda-näha sai.. Igatahes mina ei kannata nii suurt müra. Ja kõik need ülejäänud põhjendused. Ühesõnaga mulle ei istunud ja hiljem tuli välja, et ma siiski polnudki ainuke kuri-paha, kes julges ka midagi mittekiitvat öelda. Aga mis see ikka loeb. S***: "Meie klassile meeldis." Jah, igas asjas annab väikesi kordaminekuid ja leidlikke lahendusi näha, aga kui neid ainult paar on, siis ei kõiguta see üldmuljet.
  

Njah, paberil olen ma natukenegi targem. Aga nii lolli juttu pole ma juba päris tükk aega ajanud kui tagasiteel bussis. Vabandust sõnareostuse pärast:( Aga kui keegi mul vait ei käse olla, siis ma räägingi kui väsimuse (ja kõige muu) debiilsus välja lööb.

Unelee.

Oh really?

Njaa, kunagi vilistlasena lähen minagi audikasse "tarka" juttu ajama nagu too ilge helerohelise läbipaistva pluusiga edukas ilueedi. (Muide, ma ei taha enam kuuldagi, et ilueedi võrdub ilus mees!! 99 protsendil juhtudest ei võrdu.) Igatahes jube loll inimene. Aga üldsegi mitte rumal. Mulle ei meeldi, kui mingi --- kutsutakse oma elulugu jutustama ja siis ta räägib lisaks veel üligeniaalseid elutõdesid, millele ma vaevalt et varem mõelnud olen.. Miks on nii, et üks nõmedus pälvib kordi rohkem sõnu kui meeldivad asjad? Sest üldjuhul oli see nn humanitaaride konverents täitsa hea. Ja minule, erinevalt kõigist ülejäänutest, meeldis ka viimane videopäeviku "ettekanne". Mis sest, et ka nende teemad olid rubriigist "Oh really?". Vähemalt oli edastusviis kuidagi sümpa ja minule sobiv. Kui ma kunagi videokaamera (laenuks) saan, siis peaks ka ikka ära proovima sellise asja. Siis on eneseõpetus pea täies mahus läbitud.

Trenn oli täna täielikult mu põlvedele mõeldud. Need lihtsalt streikisid ja ragisesid hädiselt. Osa sambast ma lihtsalt kükitasin ja osa rumbast, mis on parim tants jalavigastuse ravimiseks, seisin paigal, või noh, nii paigal kui täiesti tasakaaluta kõlkudes olla annab. Ja siis küsis treener ka midagi jalavigastuse kohta ja soovitas ikka arsti juurde minna. Kommentaar oli midagi sarnast: "Suht ebameeldiv, kui põlv valutab." Oh really?:P Ma pole nagu märganudki..
Praegu rääkis minu televiisor, et Veerpalul ka põlv ei taha funktsioneerida.

Homme Tallinnasse. Peamine mineku põhjus on vaheajata ja kestab 55 minutit. Ja muidugi traditsiooniline Mac'i külastus. Ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, et see kekkamine, et Eestis oli 2005. aastal rongisõitjate protsent ropult tõusnud on lihtsalt kohutav!! Kurat, kui põhiliinil sõidab 2 normaalsel ajal minevat rongi, siis on see muidugi väga suur saavutus, aga kui võrrelda normaalse Euroopaga, siis ma ei imesta üldse, et Eesti tõusuprotsent nii vägev oli, sest mujal on lihtsalt rongiliiklus juba ammu nii heal tasemel, et lihtsalt pole enam palju rohkem inimesi, keda saaks rongiga sõitma panna!

koli või Tallinnasse

Ma kohe ei saa! Miks kõik üritused-sündmused, mida ma näha tahaks on Tallinnas?? Löön lehe lahti ja hakkab kohe pihta:

1. Tallinna Noorteaasta puhul saavad kõik kuni 26-aastased homme õhtul Jeti jäähallis 3, 5 tundi tasuta uisutada.
2. Nukuteatri noortestuudios on selline asi. Ja üldse on Tallinnas kõiksuguseid etendusi, mis kuradima põnevad tunduvad ja kui juba niigi iga paari nädala tagant kolmapäeval terve päev kooli asemel Tallinnas veeta, siis vaevalt on viitsimist veel nädalavahetusel omal käel sinna kaugele sõita.
3. Kultusfilmide festival Manifest Sõpruse kinos. Lugesin kõigepealt artikli lõiguti läbi ja torisesin:"Jälle Tallinnas!" ja siis vaatasin viimast joonealust rida, mis ütleb, et 11.-15.veebruaril Tartu Sadamateatris :D Ei tohi ikka enne kogu info kättesaamist kobisema hakata. Ainuke ebameeldivus selle asja juures on see, et meil peaks samal ajal arvestustenädal olema, nagu alati kui mõni festival Tartus toimub...
4. Uus disainipood SooSoo avati ka Tallinnas. Tartusse tuleks kõigepealt Soo tänav organiseerida(või on ikka olemas ja mina jälle ei tea?) ja vot siis ma teen sinna oma SooSoo..

Ja need teated polnud üldsegi mitte nendel kahel ainult Tallinna leheküljel. Tundub, et peaaegu kogu leht olekski nagu Tallinnat täis.

Mulle kohe väga meeldiks kui see noortevahetuse kokkulepe Kanadaga sõlmitaks. Kanadas on kindlasti palju McDonald'seid;)
Ja kui Kanadas käidud, siis ma tahan oma riiuleid, kaste, raamatuid ja kohvreid!

"teaduslikult tõestatud"

Postimehes oli "uudis", et iga päev 15 minutit naermist langetab kuni 2 kg kaalu aastas:P Mida kõike tänapäeval ei uuritaks..

Uurimisega seoses tuleb meelde filosoofiatunni teema, milleks oli täna Freud. Huvitav, mitmes aines me juba temani jõudnud oleme? Ja huvitav, mitu eeskujulikku kodanikku homme jälle kirjandis temast kirjutavad.. :P Aga minul tekkis hoopis küsimus, et kui igasugused füüsilised valud tulenevad hingelistest läbielamistest, siis mille kuradi pärast küll minul täna kõik kohad valutavad? Sest ma olen just jõudnud omadega punkti, kus praktiliselt kõik on võimalik, helge ja hea (kui väsimus välja arvata), nii et igasugused valud peaksid küll hirmus kaugel olema. Või ei käi see teooria liigese- ja lihasevalude kohta? Njah, neile on vist liiga otsesed põhjused olemas.

Kui valu ei saa kõrvaldada tema põhjust teadmata, siis ma oletan, et mu ribidealused lihased pidid kuidagi eilses kehalise tunnis või trennis endale nii palju tegevust leidma, et täna on naerdes tunne nagu oleks minust maanteerull üle sõitnud või mõni kolge mind kõvasti läbi klobinud. Kas ta nüüd, palun, võiks ära minna?!! Ei ho, tegelikult on süüdi hoopis -11-kraadine ilm ja kohutavad lumehunnikud. Kui millestki rääkida pole, siis ilmast ikka on:P Aga tegelikult ongi ikkagi nii, et nendel haruldastel lühikestel perioodidel, kui kõik tundub selge, on kõik kirjutamatagi selge ja kirjutada pole midagi. Nii et homne kirjand tuleb küll ülilõbus..

Õigus, seda tahtsin ka mällu kirjutada, et tänane muusikaajalugu oli üle ootuste actionirikas. Ses mõttes, et kolm väikest episoodi demostreerisid päris edukalt üldist kaheteistkümnendike tüdimust.
Episood nr 1: Neiule vihjati, et tunnis ei loeta (kohustusliku kirjanduse nimekirja kuuluvat mittemuusikateemalist) raamatut. Neiu pani raamatu eemale ja asus, käed pea all padjaks, tundi kuulama. Neiule tehti märkus, et õpetaja juttu oleks kasulik konspekteerida. Neiu vastas sellele, et eelmises töös oli jah konspektist väga kasu.. Millele peale õpetaja ütles, et see polnud nüüd küll väga ilus.
Episood nr 2: Kuldmedaliga lõpetav noormees pahvatas (mingi õpetaja mainitud isiku peale) suht pahase häälega: "Ja mis tema veel tegi?" Vihjates sellele, et miks me temast üldse midagi teadma peaksime.
Episood nr 3: "Miks te teda süüdistate? Mina olin see, kes jutu üles võttis. Ega tema ka alati süüdi pole!" tuli suht ründavalt välja aktiivselt tunnist osavõtja suust, kui õpetaja Indrekule vatramise eest märkuse tegi.

Tuleb välja, et isegi meie "ilus-tark-osav"-rubriigi inimestel on närvid läbi ja iha vabaduse järele toksib sees. Hea teada:)

lõbus lapsepõlv

Mul on siuke tunne, et ma olen midagi sellist juba kirjutanud, aga ükskõik. Ütlen ikka uuesti, et jube mõnus on kelguga mäest alla lasta, lumesõda (Texase moodi;)) mängida ja maas püherdades lumeingleid teha:D Oluline on ka seltskond, sest igasuguste suvalistega poleks esiteks millestki rääkida, teiseks ei saaks nii palju nalja ja kolmandaks oleks neid väga paha/ebaviisakas lumme lükata:P

Ja lõpuks on lõkerdades nagu süüdimatu lumememm uksest sisse vajuda ka väga tore :)

korter nr 14

Eile pidas Katrin oma vanemakssaamise pidu. Ma oletan, et normaalsete inimeste sünnipäevad just sellised ongi. Päris tore oli:) Ainult et Ave kadus väga ootamatult ja vara ära.
Me kinkisime Katrinile punase poisipea. Ta lubas esmaspäeval koolis seda kanda. Tuli pakkumine, et eksperimendi mõttes panevad Riin ja Jaanika ka parukad pähe ja siis istuvad nad kolmekesi reas sotsiaalainete klassis ja vaatavad Jürkale lambanägudega otsa:) Ma tahaks seda pilti näha. Ja neid pilte ka, mis Riinu fotokas on.. Veel üks idee, mida juuksuri juurde minnes meeles pidada.

Kui korteri planeeringust rääkida, siis oli see jällegi päris mugav ja andis inspiratsiooni minu (mõtetes asuva) korteri kujundamiseks. Ja mulle meeldivad ühetoalised. Need on jube mõnusalt ratsionaalsed ja laisale inimesele kohe eriliselt mugavad, sest kõik on käe-jala juures ja ei pea ennast liigutamagi, et midagi kätte saada. Ja üllatavalt palju rahvast mahutab ka. Ja jääb veel astumiseks ruumi ülegi.
Meie punt hõivas pool diivanit + veel jupikese maapinda ja vadistas vahet pidamata. Juttu jätkus ka päris kauaks ja kui me kunagi öösel kodupoole minema hakkasime, siis sadas väljas lund ja igal pool oli nii palju tänavavalgusteid, et ma lausa imestasin, kuidas nii valge saab olla. Üks kummaline kokkusattumus oli see, et koju jõudes oli jälle lift katki ja kui ma siis jalgsi üles hakkasin minema jäi mulle umbes kolmandal korrusel ette üks teatud koperdav-tuikuv musta nahkmantli ja pikkade lahtiste lokkidega endine klassivend. Päris suur tõenäosus, või mis?


Üks postkast teatas mulle: "Sul on Ei saa meiliserveriga ühendust. Proovi 1 min pärast uuesti. uut kirja." Kas see on normaalne?

I will talk but I don't know about Hollywood

Kuigi ma olen hetkel magamajäämise äärel ja pole veel õhtugi, ütleks ma, et täna oli päris hea päev. Kuigi jah,.. kui mul oleks to do-list, siis ei saaks sealt vist midagi maha tõmmata. Kui siis "Nukumaja" ehk. Mulle isegi meeldis. Vähemalt oli tegelastes mingit arengut näha. "Kas sa pole siis kunagi õnnelik olnud? - Ei, ainult lõbus." Aga see polnud siiski see, mis paneb ütlema, et hea päev oli.

Tänase päeva mõnusaimad hetked olid väikesed jutuajamised:) Nostalgiline vahetund enne inglise keelt, kus tuli juttu lapsepõlve huvialadest ja meie esimestest kokkupuudetest arvutitega.

Kirjanduse tund, kus me neljakesi rääkisime kõigest muust kui sellest, mida ülejäänud klass igavuse käes piineldes tähelepanelikult jälgida üritas. Ja minule andis see kindlasti palju rohkem kui kellegi oma-arust-targa hüpoteesid teemal "Mis oli Josef K. kuritegu Kafka "Protsessis"?". Kui kirjanik kirjutas oma teose ilma, et oleks maininud tegelase kuritegu, siis võiks teda niigi palju austada ja mitte oma hüpoteese esitada nagu oleksid need teaduslikult tõestatud või veel hullem - kirjaniku enda sõnad. Mina oskan ka lugeda raamatu lõpus olevaid analüüse, mis on koostatud kirjaniku eluloo põhjal tehtud oletusi ritta seades ja lihtsalt oma arvamust avaldades! Ja kui "õppimiskallakuga" kooli humanitaarabituriendid on nii taibukad, et seda puhta kullana võtavad, siis on mul tunne, et mõtlemisvõimet jagati vist sel ajal, kui mõned inimesed parasjagu selliste analüüside lugemisega liiga hõivatud olid.. Ja kas väärtustele, elule ja sellele, mida sellega tulevikus teha, hakatakse tõsiselt mõtlema alles siis, kui üks õpetaja juhib tähelepanu sellele, et kas ikka tasub end ohverdada selleks, et olla ühel alal professionaalne spetsialist? Aga sellised on meie tulevased tippjuristid, -poliitikud, -arstid ja lihtsalt tuntud tegelased.

Kolmas mõnus jutuajamine oli köögilaua taga vennaga. Mul jäi isegi mulje, et ta vist peaaegu et sai aru, mis ma mõtlesin:D Vähemalt ta tõesti kuulas. Ja seda ei juhtu just tihti. Teema oli ikka inimeste käitumise põhjused, (eba)õiglus, emotsioonide ja mõtlemise erinevate väljenduste (näiteks naermise) nüansid ja nende valestimõistmine ja ka kõik sinnakanti sobituv, mis mul pidevalt peas keerleb.

Kas mul on ainult tunne või olengi mina see, kes viimasel ajal vahetpidamata patrab? Paariinimeselistes seltskondades. Ja naljakas on see, et kui ma neil nn oma teemadel räägin, siis vehin ma tunduvalt rohkem kätega kui meie ülitublid väitlejad, kes oma agressiivsete-intensiivsete kõnede ajal auditooriumile üldtuntud vaatepunkte peale suruda üritavad. Ma loodan, et ma ei jäta sellist muljet nagu nemad, sest see pole kohe üldse üldse nii mõeldud!! Aga millegipärast on mul tunne, et kui keegi minust üldse aru saab, siis ikka valesti.
Ja sellepärast ma satungi kohati väga hasarti..

Rääkimine on vahel kasulik ka:)

Väikesed asjad

See peaks küll olema üks lihtsamaid asju maailmas, aga minule oli see suur saavutus. Ma nimelt sain eile esimest korda bussis enda kõrval istuvalt inimeselt mittekurja häälega küsitud, kas ta saaks mu mööda lasta ja tema vastas samuti sõbralikult ja lasi mu ilusti mööda :D

Kui veel bussisõiduga seotud tähelepanekuid mainida, siis need siniste tulukestega raagus puud Emajõe minupoolsel kaldal on ikka täpselt maha viksitud Londonist Thamesi kaldalt. Aga kuna need on praktiliselt ainukesed ilusad talvekaunistused (et mitte öelda jõulu..), siis võib isegi andeks anda. Kas ma seda juttu juba kunagi ei rääkinud?

Miks mulle tundub, et raamatukogus on nii vähe raamatuid? Sellepärast, et on veel palju selliseid omakasupüüdlikke inimesi nagu mina, kes võtavad korraga vähemalt kümme raamatut, mida nad tegelikult ei pruugi lugedagi, ja hoiavad neid enda käes nii kaua kui neli tähtaega on üle lastud! Ainuke vahe on selles, et mina hoian pikka aega enda käes neid raamatuid, mis ma ise tahan lugeda, mitte kooli kohustuslikku kirjandust.. Kuigi ma ei ütle üldse, et kohustusliku kirjanduse hulgas poleks ka häid raamatuid, mida lihtsalt niisama lugeda. Aga inimesed võiksid aru saada, et kui on tähtajaks lugemine, siis on ka teisi kellel sama aja jooksul seda raamatut vaja võib minna! (Ja kes lihtsalt niisama lugejatena hoiavad kohustusliku kirjanduse raamatuid kodus kapi otsas, siis võiks seda teha näiteks suvel. Või mulle piisab ka kui paari kuu pärast:P)
Kui(loodetavasti when, mitte if mõttes kui) ma kunagi kõik "vajalikud" raamatud läbi saan, siis järgmine raamat minu enda listis, mille ma laenutada kavatsen, on "Ploomitüdruk". Mõnikord tasub potsatada pikemasse järjekorda, mille kõrval seisab naistekamaiguline riiul kummaliste pealkirjadega. Huvitav, kas näiteks "Kiivineiu" või "Pirnipreili" on juba olemas või saan mina kunagi nende autor olla? Ma igaks juhuks mainin, et "Apelsinitüdruk" ja "Ploomitüdruk" pole kaugeltki mitte sama seeria või autori raamatud, aga ma tahan "Ploomitüdrukut" (kas plika ei kõlaks mitte paremini kui tüdruk?) lihtsalt sellepärast lugeda, et näha kui erinevad võivad olla analoogsete pealkirjadega raamatud.

pulmad ja matused

See on tõeliselt kole laul. Ja teksti polegi rohkem kui need kolm sõna, aga kuidagi suured sõnad on. Ja kummitama hakkab koheselt. Pärast laulatust me siis laulsime (või noh, ümisesime) seda Pauluse kiriku ees bussipeatuses. Kellelegi ei meeldinud, aga kõigil jäi kummitama.. Ja nostalgiajuttude ja pilkavate ennustuste (a la Who's next?) taustaks ta jäigi.

Mul on tunne, et keegi kuskil üritab järjepidevalt mind mu väikesest turvalisest maailmast välja süüa. Ma olen nagu mulli sees. Seebimullibeebi? :P Nagu selles reklaamis..Activia või miski. Ja mull läheb plõksti katki kui laps maha kukkunud pulgakommi suhu paneb. Minu mull on vist tugevam. Või äkki ta muutubki nende atentaatide järel just iga korraga sitkemaks? Ma punnin visalt vastu, kui mind tahetakse "suureks" teha. Ma tean, et pole võimalik kunagi täis kasvada (kes kurat on mingi adekvaatse mõõdupuu valmis meisterdanud, et võiks öelda, milline see täis mõõt on?), aga ma ei taha, et ma pean täiskasvanuna käituma! Ja liiga liiga paljud intsidendid annavad märku, et just seda ma peaksin.. Oeh, see mulli näide oli vist valepidine. Tegelikult on vist asi sama lihtne nagu õhupalli puhumine. Ja kui keegi veel natuke minu õhupalli puhub, siis käib vist küll pauk...

See oli vist kõige egoistlikum vaade, mis üldse võimalik on. Tegelikult on mul tema üle tõeliselt hea meel. Ta trügib välja sellest maailmast, kuhu ta määrati. Rääkigu teised, mis tahavad. Mina usun küll.


NB! Kes suudab kokku lugeda, mitu korda ma kasutasin sõna "vist", saab minu käest viie. Sama kasutu kui koolis, aga motiveeriv, eksole?

Seebivesi? Kristall?

Ma ei tea, mis mul täna viga on, aga TÄNA MA ARMASTAN ELU!:D Nii kohutavalt hea tunne on, kui midagi on selgeks saanud, aga samas saan ikkagi oma optionsid openiks jätta! Huvitav, kas see oli 35-minutilise hula-sessiooni või suure mõtlemise tulemus? Üheaegselt ehk... Ma pole endas ammu sellist energiat tundnud:D Aga nüüd on magamajäämisega raskusi, kui ma mõtlen, kuidas oleks jahedal kevadõhtul Haapsalus ümber järve jalutada:) Täna olen ma tõesti õnnelik! Ja isegi homne/ülehomne ei häiri mind põrmugi.

maal, kus peaaegu kõik lõpeb s-iga

Viimane võimalus enne sunnismaisust minema pääseda lõppes eile Riias. Tundus mõnus ja turvaline. Aga ei midagi üllatavat. Mõnikord mulle tundub, et pole vahet, kas olla Tallinnas, Riias, Londonis või hoopis teisel pool maakera. Üldjoontes on ju kõik sama, mis sest, et väikese erinevusega. Jah, näiteks arhitektuur on natuke teistsugune, inimesed (ükskõik, kui ka lihtsalt teist värvi), räägitav keel arusaamatu ja kasvõi poes müüdavad piimatooted võõrad. Aga asi ongi selles, et kõik on lihtsalt võõras, harjumatu. Ja kui harjuda, siis on lihtsalt teadmine, et teistmoodi. Aga mitte parem ega halvem. Harjumatu vastandsõna.

"Kui laps midagi tahab, siis viskub ta põrandale pikali, et oma tahtmist saada. Täiskasvanu aga on harjunud loobuma." (J.Tätte "Meeletu")
Kas pole need tegelikult mitte kaks kõige hullemat, need harjumine ja loobumine?

Ma ei tea, kas see on jälle mingi ilma halluse mõju või midagi, aga igatahes palun vabandust mu melanhoolsuse pärast. Ma jõuan iga natukese aja tagant etappi "vahet pole". Mõnikord on see vaid väga pealiskaudne tähelepanek, mõnikord täiesti aukukiskuv. Ma ei oska isegi öelda, milline täna on. Ja kui ma juba siin olen, siis võtame jälle üles selle teema, et kas inimesed on asendamatud või asendatavad. Selge see, et kaht täiesti ühesugust inimest pole olemas. Ses mõttes on inimesed eranditult asendamatud. Aga kui mõelda, et tegelikult ei ole mitte ealeski võimalik teada saada, mis oleks toimunud, kui selle inimese asemel oleks hoopis too ja tolle asemel keegi kolmas. Ja ei saa teada, kas oleks olnud parem või halvem. Jälle lihtsalt teistmoodi. Ja kui keegi kaob, siis on tohutult valus ainult sellele mõeldes. Ja sellest on kahju. On kahju sellest, et mitte mõeldes (st kui ei mõtle) pole valus. Ja on kahju, et inimese mälu on nii lühike. Et saab mäletada vaid üksikuid kilde või seda tunnet, mis kunagi oli. Jäävad meelde märksõnad, mis sa inimese kohta paika panid aja jooksul, mil teda tundsid. Aga kui sõnade tähendus muutub? Kasvõi ainult sinu jaoks. Sest mälestused hajuvad ja muutuvad ajas ja kustuvad ja jääb mingi mull. "Tunnen, et mäletan, aga mul on kahju, sest ei tule meelde"-mull. On kahju, et isegi siis, kui kõige lähedasemad pereliikmed lõplikult lehvitavad, saab edasi elada ja unustada. Ka kõige tähtsamad inimesed hajuvad mälus ja kaheksa kuu möödudes, kuigi juba varem, on alles vaid nii vähe, mis tõestaks aastakümnetepikkust olemasolu. On kurb inimese automaatsest pealiskaudsusest. Meelde jääb see, mida korduvalt meenutatakse. Aga see, mida meenutatakse oleneb sellest, mida kunagi tähele pandi ja üldse salvestati. Ja kas ma ikka oskasin näiteks kümme aastat tagasi näha seda, mida ma täna tahaksin mäletada?

Rääkida saab ainult sellest, mida tunned. Tegelikult ei tunta peale enda mitte midagi/kedagi, ja tihti isegi mitte iseennast. Või on kindel, et ei tunta isegi iseennast, lihtsalt arvatakse end tundvat? Siis miks pole me kõik hoopis vait?
Liiga valus on rääkida endast. Kergem on rääkida umbisikuliselt või suvalisest "sinast". Anna andeks, et ma olen liiga nõrk. Ma ei tea, kas see on õige või vale, see on lihtsalt see, mida ma parasjagu mõtlesin. Varjamata ja valetamata. Sest selleks olen ma liiga nõrk.

Kas sellepärast, et kõige kallimad "asjad" on kaduvad, kogutaksegi asju, millel tegelikku tähtsust pole?

Isegi kui väljas ei saja, võib sees ikkagi sadada...

spunk

Ma pole kunagi tundnud mingit hingesugulust Pipi Pikksukaga, aga mingi sarnasus meil siiski on.

• Tema otsis ka midagi. Vaatamata sellele, et ei teadnud mida, andis ta sellele nimetuse spunk ja kui nimi oli olemas, siis ta vist (see oli ju ammu, läinud lapsepõlves..) leidiski midagi, millele see sobis. Kas ma peaks ka mingi sõna välja mõtlema, et teada saada, mida ma otsin?
  
• Tema ei tahtnud ka suureks saada. Ma pole kunagi varem nii tugevasti tundnud, et minu vanuses ollakse juba "suur". Ma väldin vastutust, sest kui ma millegi eest vastutama pean, siis ma ju teen ka seda ja kohe tõsiselt. Kas mu ajust annaks äkki selle jupikese välja opereerida, mis võtab kõike surmtõsiselt? Üritus saada kerglasemaks on tõsiselt läbi kukkunud, sest ma ei usu iseennast. Ma ei usu ise seda trillallaa-trullalaa Suulet, kes ma kohati olen. Aga ma tahaksin väga uskuda seda Suulet, kes ütles muretult:"Eks näis, kuidas kujuneb!". Kõike vist ei saa muuta... ja ma ei tea isegi, kas sellest peaks kahju olema.
  

mök-mök

Issand, kuidas ma mökutamist ja mökusid inimesi vihkan!! Äkki sellepärast, et ma tunnen neis enda ära? Aga ma tõesti-tõesti loodan, et ma nii hull ikka pole. Enam. Või veel? Praegu tuleb etv pealt mingi rootsi film äpu pastoriga peaosas. Ta on kohe nii möku, et ma ei saanud enam vaadata! Film ise pole ka midagi asja. Ausalt öeldes olen ma õnnelik, et rootslased ka mõnikord juradega hakkama saavad. Siis ei tundu eestlased nii saamatud. Ja meid on ju vähem ka;)

meeletu

"Meeletu" ei olnud see minu meeletu :( Mitte see, mis ta kunagi teatris oli. Millegipärast on alati nii, et kui film tehakse raamatu või etenduse järgi, mida ma varem lugenud/näinud olen, jäetakse filmist välja kõik "minu nüansid". Ju siis olid need väikesed detailid Nüganeni meelest piisavalt väheväärtuslikud ja ebaolulised, et neid lühikesse filmiversiooni mahutada. (Etendus oli tõesti tunduvalt pikem.)

"Meeletu" puhul oli väga tähtis kontakt publikuga, vahetu suhtlemine ja see, kuidas teatris kõik pausid vaikust kandsid. Filmis oli vaikus tühi. Teatris tuli kogu see usuvärk ja kopsimine kuidagi loomulikult ja (tragi)koomiliselt, filmis topitult. Teatris oli Tüdruk salapärane brünett, kes näitas end vaid poolpimedas ja ütles kelmikalt "Eks vaatame, kuidas kujuneb". Filmis jättis Tüdruk maigu kommertslikkuse taotlemisest. Teatris jättis üldse kogu kupatus siira ja eheda mulje, filmis näis pigem totra ja kohati ülepingutatuna. Aga vähemalt Simmuli põlevate silmadega fanaatiku nägu oli "see õige". Ja minu jaoks oli pluss ka see, et nn külarahvas oli suures osas tõesti võõraste nägudega.

Ootused ja lootused rikuvad palju ilusat ära. (Kuigi ma arvan, et seekord ei olnud need liiga kõrged ja minu hinnang kuidagi liiga kriitiline.) Laul "Kolme musketäri" muusikalis ütles: "Me elu on seiklus, me elu on võitlus, me elu on näitemäng. Me elu on ootus, me elu on lootus, et maha jääb meistki jälg." See hakkab alati kummitama, kui ootus ja lootus ühes lauses koos esinevad..

omasilmas

Ma ei tea ise ka, kuhu tühik tuleks panna. Sellepärast ei pannudki. See pole mingi üritus olla kuidagi äge ega midagi. Pigem tunnistus oma lollusest.

Lõpetasin just "Vana daami visiidi" vaatamise. Tavaliselt hiilgavad ühiskonnakriitilisusega ainult meie (pool)dokumentaalid, tore näha, et sel puhul sai tänapäeva kahepalgelisuse näitamisega hakkama ka üks mängufilm. Muidu oli klassikaline ja mitte üllatusterohke, aga siiski sümpaatne. Meeleolu oli sarnane A.Christie "Ten Little Niggers"'iga või ka mõne teise tüüpilise kriminaalromaaniga. Hea näide kindlameelsuse edust ja inimlikkuse tühisusest. Kui inimlikkus (metsas istudes jutuajamine, mis vist lõppes sõnadega "Ballaad on läbi", oli südamlik) ja kättemaks (siin nn õigluse nõudmine) on ühes inimeses, siis pole kartagi, et inimlikkus kättemaksu varjutaks - rääkides ühe inimese plaanis.
Ja kui on dilemma inimlikkuse ja enese (teenimatu) heaolu vahel, siis süümepiinade tundmine omakasupüüdliku käitumise puhul on vist välistatud. Kust saaksidki süümepiinad tulla, kui pole inimlikkust?! - rääkides kogu seltskonna plaanis.


Üleeile vaatasin "Stiilipeo" ka ära. Oli mõttetuid liine, oli mõtterikkamaid liine. Traditsioonilisi lahendusi, kasutatud võtteid. (Aga millest polekski veel raamatut või filmi tehtud?) Oli kergemeelsust ja kerglast käitumist. Oli nukrameelne ja südamlik puumees, kes otsis õiglust. Oli püüdlust välismaisuse suunas, mis kohati tundus ka totter. Aga kokkuvõttes oleks eesti filmi üldine tase suht tugev, kui kõik tehtavad filmid oleksid vähemalt(!) sama tugevad (aga samas kindlapealeminekud) kui "Stiilipidu" ja "Vana daami visiit".

Õhtul tuleb "Meeletu". Ehk sobib see ka filmina tehtult, kuigi selline intiimne õhkkond, mis teatris on (oli), oli talle arvatavasti kohasem. Hääletu, näotu, keeletu, meeletu, hingetu. Veel mõni analoog? Asi on vist ilmaütlevas käändes.. Ja s-tähe lõppu lisamisega tuleb veel huvitavaid sõnu.

Kas keegi palun tiriks mu filmi-ilmast välja? Kui ma vahepeal paar päeva sinna ei satu, siis uuesti kohale jõudes vajun veel sügavamale sisse.. "Help, I need somebody" - mul on nüüd biitlite kalender seina peal.

Üks lõkerdav roosa põrsas, kelle me nukrameelse puumehe käest jõuluks saime, reageerib plaksutamisele väga lõbusasti:D

2007

Palun, ma tõesti tahaksin, et järgmine aasta tuleks parem kui see, mis just otsa sai! Kas keegi saaks selleks midagi teha? Ma pole veel suutnud leppida sellega, et tuleb ise midagi teha, et elu parem oleks. Aga enamasti on ikka nii, et muidu on elu suhteliselt keskpärane väikeste tõusude-mõõnadega, aga suured põntsud lööb ikka miski muu vastu pead...