kell on sada ja 49

Ei tea, kas see tuleb sellest, et ma olen harjunud öösiti ikka mõned tunnid magama või sellest, et kogu uneaeg sai asendatud teleka vahtimise/arvuti jõllitamisega? Igatahes vaatasin ma praktiliselt kõik filmid ära, kui välja arvata need, mis olid jubedalt tüütud ja plastiliinist või jäid köögiskäimise ajale. Mõni oli lihtsalt liiga igav, et jälgida, nii et kasutasin aega ratsionaalsemalt. Anima jätan üldse välja. Üldmulje on siis selline:

• Südameasjad – rež. Mihkel Ulk. Seda ma vähemalt mäletan. Idee oli päris normaalne, häiris, et oli liiga lühike. Näitlejad ok.

• Pime Dsin-Lu – rež. Tanno Mee. Teistmoodi, hämar, ebaeestilik, sobilikud kostüümid. Idee ok.

• Ettevõtja – rež. Liina Paakspuu. Mitte eriti meeldejääv ja põnev. Mingi kepikõnni-asi.

• Kaks enne ühte – rež. Raul Tõnurist. Hetkel ei tule midagi meelde.. Aa, jälle üks neist, kus Margus Prangel mängis. Tüütuvõitu.

• Öö – rež. Jaanis Valk. Järgmine Margus Prangeliga. Pime, uimane, liiga palju rääkimist.

• Näe mind ümber – rež. Elina Takk. Mulle meeldib pealkiri. Värvid olid mõnusad ja mulle meeldib korterite plaane uurida. Näitlejad mitteigapäevased.
  

• Zombievõlur – rež. Birgit Demidova. Algul ei meenu midagi. Siis, et B. Pringi ja Beatrice'iga mingi jant. Mitte midagi huvitavat.

• Ohvritall - rež. Sutharson Balasubramaniam. Seda ma mäletan millegipärast hästi. K.Lauk lõi oma mehe lambakoivaga maha ja kutsus politsei, kes lõpuks selle tapariista ära sõid, ise teadmata kes ja millega mehe tapnud oli.

• Põrgupõhjas – rež. Age Viks. Ei mäleta praegu.

• Ingel – rež. Elisabeth Salmin. Ei mäleta. Või see oli selle baarist algav film, stiilse välismaalasest suitsetava mehega?
  

• Kirjandusteooria – rež. Toomas Sääs. Urke ja Pekarev olid kirjutanud esseed, mis Tammsaaret laimasid/pilasid, ja siis pidid mingi Põrgu-Peetruse dialoogi esitama. Ei midagi erilist. Aga värvid olid vist mahedad juba.

• Suvine dokumentaal – rež. Joosep Matjus. Vot seda ma ei viitsinud vaadata, mingid loomad keksisid kusagil karjamaal alguses. Aga värvid olid ilusad erksad.

• Konkurss – rež. Margus Paju. Vot see mulle meeldis:) Kontrabassist, kes tahtis EMAsse saada. Hommikul läks kiireks ja ta tellis takso, kuhu pill ei tahtnud hästi ära mahtuda. Taksojuhiks olev Tõnu Oja (kelle poeg muide eile Säästumarketis enne kuiva seaduse algust põhjalikud ostud tegi:P) soovitas seepeale kärkivalt:"Mängi viiulit, kui on kiire!". Hästi mõnusad värvid. Ja välismaalasest tüdruk.

• Eesti rulett – rež. Asko Kase. See oli see, kus mees elas koos vanaemaga ja oli sõpradele võlgu, sõbrad andsid talle tableti, et ta vanaema päranduse eest neile võlad ära maksta saaks. Ei saanud aru, kas ta ka tegelikult seda tegi.

• Eestimaa revisited – rež. Laura Kuusk, Marge Monko, Helen Melesk,Reimo Võsa-Tangsoo. Hmm, see oli vist see, kus küsitleti inimesi paralleelselt 1968 ja 2006 aastal. Vanemas lõigus oli mingi totakas võrdlus, et "keskmine tallinlane on veekindel nagu plekk-katus". Keskmine dokk.

• Indigo tuba – rež. Anu Aun. See mulle meeldis:) Kuigi ta oligi tehtud selline, et peab meeldima, mis mõnikord tähendab minu jaoks suurt miinust. Aga need imeilusad värvilised tubade seinad ja vanalinna kitsad tänavad ja Villa Hortensia ja Pierre'i maiustused ja see sinine maal kärtspunapeaga... Ja idee oli nagu ka. Kas oli täiesti sõnadeta film? Ma pole päris kindel, sest idee jooksis ilusti. Meesosatäitja oleks võinud mõni kunstipärasem isend olla, A. Kõrve on lihtsalt kunstlik.

• Reis kerge pagasiga – rež. Kullar Viimne. Seda ma vaatasin kohati. Liiga palju ebahuvitavaid inimesi. Või noh, nad olid lihtsalt liiga vanad vist. Ja see, kes oli noor, oli suht vinguv pirts-preili Saaremaa malevas.

• 2PIC – rež. Kristjan Sarv. Sellest ma vaatasin üksikuid hetki. Liiga tuusav-ässav ja ebameeldiva muusikaga.

• Ood rõõmule – rež. Ragne Mandri, Katri Rannastu. See oli see näitleja ja "garderoobitädi" asi? T. Ingi oleks võinud olemata olla, kuigi eks ta siukesesse libeda-litsaka mehe rolli sobib. Teised osatäitjad mulle meeldisid. M. Teemets jättis võrreldes "Tinasõdur, baleriin ja siga" etendusega ikka näitleja mulje:)
• Saefilm - rež. Ekke Vasli. Ei mäleta eriti midagi, aga E. Reinold kehastas vist prostituuti. Saagimise lahendus oli iseenesest hea.
  
  
• Abstractions - rež. Kaisa Eiche. Mingi Mõnekümnesekundiline kohvitassi tühjendamine, mille isegi mina oleksin efektsemalt osanud lahendada.

• Sinitäheke - rež. Jaan Jürgen Klaus. Erkki Hüva portreefilm, mis jättis temast tunduvalt parema mulje, kui ma varem olen saanud. Natuke lasti Toatuuri plaati ka taustaks. Ja tema külaliste seas oli paar isegi mulle tuttavat nägu. Võibolla oleks võinud vähem seda emaga seonduvat näidata. Aga see oli siiski südamlik.
  
• Kuus mingit lühikest ja ebaolulist(anima ja dokid vist), mille ajal ma teed tegin.

• Põrgupõhja ainetel - rež. Leeni Linna. Asiotsiaalne mees läheb haiglasse ja ütleb, et ta naine on surnud. Ja siis hakkab mingi kammaijaa selle Peetruse ja Põrguga jälle ja et neid pole registrisse kantud jms. Kas see režissöör on Ivo Linna tütar?

• Silmitsi müsteeriumiga – autorid Gerli, Maria, Kauri, Robi. Mingi Tallinna ajalugu tutvustav ringkäik vanalinnas. Kusagilt trepist tuli just alla läbipaistev-valges riietuses kummitusnaine, kui minu toauksele issi ilmus, nii et ma tõelise šoki sain. Ma ju ei kuulnud midagi, sest klapid olid peas.

Nii et üldiselt umbes 6-7 filmi, mis mulle meeldisid, mõned, mis veel vähegi meelde jäid, ja hunnik tüütuseid. Aga sellegipoolest tore:) Ebaeestlaslikult normaalne helikvaliteet (või ainult tundus mulle, sest kuulasin kõrvaklappidega?) ja mõnusad "Amelie"- värvid.

Ja siis läksin ma 7.46 õue, sest ma olin juba poole viie ajal, kui valgeks läks, ja tollest tund hiljem, kui Päike aknast sisse kiikama hakkas, tahtnud välja minna, aga mõtlesin, et vaatan ikka kõik ära. Kondasin niisama siinsama ümbruses ringi ja seisin vist üle kümne minuti lihtsalt staadionil silmad kinni Päikesesse vaadates. Imelik, et tasakaal päris ära ei kadunud. Ja kui silmad lahti tegin, siis sain jälle šoki, sest ma ei eeldanud, et keegi veel pühapäeva hommikul enne kaheksat minu moodi ringi luusib. Nii et poleks üllatav, kui keegi mind täna veel oma saabumise või kohaloluga võpatama paneb.

Üldiselt ei tunne ma mingit väsimust ja energiat oli nii palju, et väljast tuleku järel hakkasin kööki koristama. Ainuke jama on see, et silmad nävad kuidagi kõike tumedamalt ja mulle tundub, e väljas on hämar õhtupoolik. Peaks kähku välja kobima...

PS! Vabandan, kui Sinu režisöörile mingitpidi liiga tegin või lihtsalt mainisin, et ei meeldunud. Ma lihtsalt ei tea, kes ta on.

crash

Ma poleks arvanud, et ma üldse nii päevapoliitilistel teemadel siin sõna võtan, aga asi kisub ikka väga jubedaks juba. Mulle tuli nimelt sõnum, mille sisu oli selline: "Vabariigi Valitsus palub: jääge koju, ärge alluge provokatsioonidele. EV Valitsus." Vähemalt ajastus oli hea, sobib ideaalselt ühiskonnaõpetuse eksami aega. Asi näeb välja nagu nood Pariisi tänavarahutused, ainult et lähemal. Ja millegipärast tundub mulle, et Pariisis olid nood inimesed iseenda eest väljas (mis sest, et ka üles köetud), aga siin on neile lihtsalt läbi vene meedia ajupesu tehtud ja puudulikud ajalooteadmised aitavad ka asjale kaasa. Oleks see Trikimees ometi esimeses saates selle Pronksmehe ära kaotanud, oleks asi korras ja süüdi ainult tema, et "ups, trikk ei tulnud välja, ei saagi tagasi tuua". Üks vene naine ütles: "Tulin hommikul siia ja lausa pisarad tulid silma, nii häbi, nii häbi on sellises riigis elada!" (süüdistades riiki, mitte huligannide tegevust hukka mõistes). No minu meelest on ka häbi! Kes kuradid need lõhkusid poodide aknaid, pildusid Rahvusraamatukogu aknad puruks, põletasid R-kioskeid maha, lõhkusid bussiootepaviljone, laamendasid, räuskasid ja peksid inimesi? Vot ei olnud eestlased! Ja kõige toredam on veel see, et need eestlased, kes tahtsid natuke eemalt koju minna, peeti politsei poolt kinni, suruti maha ja tõmmati käed mingi lindiga selja taha kinni. Nendele, kes lõhkusid ja vandaalitsesid, ei tehtud suurt midagi, nad lihtdalt lipsasid politsei käte vahelt välja ja jätkasid oma tegevust! Ja autode ümberlükkamise ja kioskipõlengute ajaks oli politsei üldse kadunud.

No ok, see oli jälle ainult ühekülgne vaatenurk. See, mida eesti meedia kajastab. Aga on lihtsalt naeruväärne, kui pime ja loll on võimalik olla! See on täpselt seesama kultuuride kokkupõrge, millest ma ühiskonna arutluseski kirjutasin, mis sest et mitte sama näite põhjal. Aga jah, tegelikult on küll Eesti Vabariik süüdi, et pole suudetud venekeelsele elanikkonnale natukenegi ajalugu õpetada! Kuigi tegelikult on see õnnetu kujukene ainult ettekäändeks enda väljaelamisele, sest kui küsida kaakidelt, et miks nad seda teevad, siis esialgu ei oska nad midagi öelda, seejärel karjuvad "Rossiija-Rossiija!", siis arutavad midagi omavahel vene keeles ja lõpuks turgatab pähe, et "Aa, miks Ansip rüvetab surnuid?!". Aga ma ei saa sellest aru, et kui neile ei meeldi siin, siis miks nad ära ei lähe?! Mina küll ei elaks nii kaua sellises riigis, kus ma tunnen, et mind ei taheta, eriti kui mu kodumaa asub kohe siinsamas kõrval. Aga mulle sellest aitab, Dr House käib ja mul on esimest korda võimalus seda vaadata.

Aa, kolm asja veel.

• Kas on normaalne, et ma lähen iga kord pärast metsaläinud eksamit ja ostan endale ühe paari velveteid? Täna lisandus veel muud kola ka. Ostuteraapia või lihtsalt laristamine?

• Ja teine asi..kui ma raamatupoes rootsi-eesti vestmikku lappasin, siis esimesel leheküljel, mille ma lahti lõin, oli lause "Momsen pa(pean klaviatuurilt rootsi o üles otsima..) de flesta varorna är 18 %". Eks arva ära, millest jutt käib... Ja siis veel "Taasinvesteeritud tulu pealt tulumaksu ei ole" ja muud sellised ärikohtumise lõiku jäävad väljendid. Kellele neid küll vaja võiks olla?
• Ja kolmandaks käisin ma passi tegemas. Ma polnudki varem käinud. Praeguses passi on allkirja asemel ju kolm tärni. Titade asi. Kuu aja pärast saab vast kätte. ID-kaardi ka.
  

lollide laat ehk mõte pole oluline, möla on põhiline

Inka tunnis oli jälle suulise eksami arutamine käsil. Monoloogi-järgsed küsimused olid väga toredad. "Who is you favourite actor?" - "..(silence).." :P Ja siis keegi kusagil kobisemas, et ütle kas või "I haven't thought about it but ...blabla". Jee rait, ma ei tea ühegi näileja nime, ega Eestis asuvaid teatreid ega midagi! Ma lihtsalt ei ütle SELLISTELE! Ma ausalt öeldes polnud varem arugi saanud, et mul on mingid kindlad põhimõtted sisse kodeeritud, aga kui ma selles vaikuses istusin ja sundisin ennast ükskõik mida ütlema, siis ma lihtsalt ei saanud! :) Ma ei saa ennast mingi hinde või õpetaja silmis maine säilitamise pärast maha müüa. Kui ma ei saa öelda seda, mida ma tegelikult tahaksin, siis ei hakka ma ka mingit hädapärast varianti ütlema lihtsalt sellepärast, et kõik mingit suvalist jahumist ootavad. No vabandust, Dvinjaninov on peaaegu kõige ebaloomulikum eesti meesnäitleja!! Räägitakse jah, et sisu ei loe midagi, et lihtsalt räägi midagi, ja tuleb välja, et pea kõigile teistele see vist ongi ebaoluline, sest nemad saavad nii, aga mina ei saa lihtsalt ütlemise pärast midagi öelda! Kui mul tõesti on vaja midagi tähtsat öelda, eks ma siis ütlen ka. Ja eks ma eksamil pean ju nagunii ennast maha müüma. Aga siis vähemalt ainult üks kord, ilma pika harjutamiseta ja väiksema hulga kritiseerivalt jõllitavate inimeste pilgu all.

Pärast tuli kodus ka sellest juttu ja vend soovitas järgmine kord öelda "I hate all Estonian actors, and actresses are even worse, Jim Carrey is THE best and only actor ever!". Tagantjärele tundub kogu kupatus mulle lauskoomiline:D Ja õpetaja altkulmu lootusetust väljendav näoilme ajas juba siis muigama:)

appii!

Palun, lööge mind lihtsalt maha!
Ma pole ammu niukseid süümekaid tundnud! Kas selle tunde nimi võiks olla äng?
Hetkel tahaks ma, et need amišid ära kaoksid sealt Jürka postkastist. Need viimased, minu omad. Kärutagu oma kaarikutega minema sealt! Vöäääää!

raiskraiskraiskraiskraisk
Miks ma nii teen?? Kurat, kas keegi ei võiks mu aju korda teha??! Kuidas saab selline asi juhtuda? Kokkusattumus? Alateadvuse sihilik mõnitus?

palju jura

Täna on esmaspäev, eksole? Ma siis kirjutan niisama igaks juhuks midagi, et paus üle nädala ei veniks.
Vahepeal pole midagi erilist juhtunud. Vaatamata sellele, et 9. aprillil pidi meil nagu kool teoreetiliselt otsa saama, peame ikkagi iga päev koolis käima, sest need "konsultatsioonid" on täpselt nagu tavatunnid. Ja Erka personaalkonsultatsioonile ma ei lähe, töövihikut ka ei anna, sest seal pole ühtegi pastakakriipsu.
Jürkale on ikka kõik asjad tegemata. Tahaks näha, mis mu Fi2(või 3?) ja Re3 hinnetest saab. Neljapäeval on mingisugune hinnetekogumine, aga mul pole sealt suurt midagi saada. Kuigi tuleb välja, et mul on isegi mõni II perioodi hinne küsimata.. Kust ma peaks aru saama, millised hinded üldse neljandasse perioodi lähevad, kui Jürka tunde oli täiesti suvaliselt pooleteise perioodi peal laiali näiteks, ja kas need eksamikursused lähevad valikainete alla siis?
Ainuke asi, mille ma suure hädaga reede)või oli see laupäev?) öösel tehtud sain, oli kunsti esse. Aga sellest ma ei räägi enam, sest see on scrapitud ja sellega mällu salvestatud.

Aa, koolivälistest asjadest olen lõpuks ära saatnud kirja Falckile. Vastanud nad ei ole. Ja ega ma ei oskakski omakorda neile midagi vastata, kui nad kirjutaksid. Sest tööle läheks ma alles umbes poole mai pealt. Ja siis suvel vahepeal jälle ei läheks ja sügisel läheks üldse minema, nii et vaevalt nad selliseid tahavad. Meil pole siin ju nagu Taanis, et ütled, et kui mõni hea reisipakkumine tuleb, siis lased jalga, ja selle peale antakse sulle ikka töö!
Sügisese töö ankeedi peaks ära täitma, kui midagi natuke selgemaks läheb.
Passi ankeedi peaks MIGi viima.
21.maiks peaks "Hirveküti" piletid ostma. Kui neid üldse enam on.
Kolmapäeval on see. PÖFFi öökino, mis 00.00 Athena keskuses pidavat hakkama, kavas ei olegi. Kunagi on see. Ja siis see ka. Mul ei jää muidu meelde.

Aga kokkuvõttes on vasti mai keskpaik. Mis tähendab, et on vabadus:) Ainult 8.juunil on üks natuke hirmuäratav asi, milleks ma tõesti tahaks väga korralikult õppida. Ja kui F. mulle tööd annab, siis ma seda ka teen. Kui ei, siis on asi natsa keerulisem ja tülikam.

Kahju, et tänane ilm viitab pigem sügisesele Inglismaale, mitte kevad-suvisele meiemaale..

no ei ole

Rohked vabad päevad on nii söömis- kui unerežiimi kapitaalselt pea peale keeranud. Päev kulub igasugustele ebavajalikele tõmblemistele, millest ma umbes kella üheksaks täiesti läbi olen, aga magamamineku ajaks olen jälle ärkvel ja siis siplen voodis nagu uppuja, et magama jääda. Ma olen vist küll absoluutselt kõik inimesed "läbi mõelnud", kes mu elust läbi käinud on. Ja teiste eludest ka. Ja isegi "Kodus ja võõrsil"ist:P Ja nendest, kes järgmisel aastal ette võivad jääda ja.... Muide, kuidas Itaalia sidrunitega lood on? Mul lihtsalt tuli meelde:)

Unenäod on ka täiesti absurdini välja jõudnud. Ütle, miks peaks me oma bussipeatuses oodates nägema Erkat, kes annab meile kummalegi 30 senti, et osta R-kioskist jäätis ja see raekoja platsi viia? (Mingi kampaania korras, et lõikad lehest kupongi välja, siis maksad veel 30 senti ja saad jäätise ja siis raekoja platsis on mingi püramiidi kokkupanemine või midagi sellist. Kuigi unenäos oleks nagu torti nendest ehitatud.. :S) Igatahes jäime me õigest bussist maha, sest mingi vanamees oli enne meid järjekorras ja tal läks kaua aega. Ja ma ärkasin enne üles, kui tegevus raekojani jõudis.. :P

Ma ei taipa, kuidas üks päev nii lühike saab olla?! Ärkan, söön-loen-kirjutan. Selleks ajaks on kell umbes kaks läbi. Siis läheb mõni tund niisama arvutis mööda. Ja siis on vaja kuhugi teise linna otsa jõuda, milleks ma varun vähemalt tund aega, sest nii kuradi palav on. Täna ma kavatsen rattaga trenni minna. Ainult ma ei kujuta ette, mis hiigelkoti ma endale kaela pean riputama, et kingad ja vahetusriided ära mahuksid.. Uue kuupileti asemel peaks hoopis rattaluku ostma. Kuigi noh, uus ratas oli vist sama kallis kui lukk, nii et ei teagi, kas on mõtet. Tobe on see maailm, kus tuleb kõike arvestada sellest küljest, et kui ära varastatakse, siis vähem kahju oleks. Mõtlemisöödega olen isegi oma tulevase Haapsalu-ratta detailselt ära planeerinud. Kui lapsena ma ei tahtnud kuuldagi midagi nunnust naisterattast, millel on ees korvike ja mis on juhuslikult roosa ja lipsukestega, siis nüüd ei salli ma sportlikke meesterattaid. Päris mõnus oleks üks hästi peenikeste pulkadega vana naisteratas, mille saaks spreivärviga näiteks kollaseks lasta ja mille korvi näiteks hõõruvad kingad visata:)
Njaa, kingadest rääkides..ma üritasin eile endale lõpetamiseks neid leida. Võimatu. Ma ei teagi, mitut kinga ma proovisin, vast kahekümne kanti, aga mitte ühtegi, mis mulle natukenegi päriselt meeldinud oleks, ei olnud. Kõik proovitud kingad olid "et kui midagi sellist kontsa poolest" või "sarnase ninaosaga" ja väga ebamugavad. Mingi puukingamood on tulnud. Tunnen kaasa inimestele, kes sellistega ka igapäevaselt käima peavad. Igatahes ei ostnud ma ühtegi. Ju siis tulen tantsukingadega Hugo ausamba juurde mulla sisse plätserdama... Sest neid nagunii järgmisel aastal enam vaja ei lähe ka;)

Kas on väga õel hõigata kõva häälega keset poodi, et "MINA POEKLEIDIGA EI LÕPETA!"? Aga seda pole kartagi. Sest ega kusagil ei müüagi midagi, mis mulle meeldiks (väike kurja näoga smiley). Kogu selle kammaijaa peale, mis eile toimus ("lõpušopping" või miskit sarnast), sain ma endale lihtsalt 2 suvepluusi. Ma lööks poes olevatele riietele samuti käärid sisse nagu oma kapist haaratutele. Viimaste päevade harjumuseks on kõigil ahistavalt kitsaste kaelustega pluusidel-džempritel kraed lihtsalt tsiuhti maha lõigata. Loodetavasti ei jää mulle neid enam palju ette, sest meil siin olla ikka veel neli aastaaega.

Hiljem: Kas koolis on kõik lolliks läinud, või ainult Jürka? Filosoofia mõtetevärk, religiooni essee, kolme aasta kontrolltöö.. veel midagi? Kas see tuleb sellest, et kolme aasta jooksul pole meilt eriti midagi nõutud (aga pole meile midagi õpetatud), ja nüüd on vaja viimasel hetkel kõik tasa teha? Siis veel Erka personaalsed konsultatsioonid, mõni tavaline eksamikursuse tund ehk, proovieksam, kunsti essee ja arvestus.. Ise pole nad viitsinud tunniplaanigi netti üles panna! Ega ma ju ei tulegi kooli, kui ma ei tea, millal miski on või kas üldse midagi on või ei ole!!

Küpsuseksam 2007

Oh, milline raiskamine. Täna polegi muud teha saanud, kui kirjandit kirjutada, siis paar tundi selle kallal vigiseda ja siis üks totter film(mida aasta pärast kirjandis kasutada:P) sai ka ära vaadatud.

Aga no kirjand... tõepoolest. Ma pole juba ammu nii halba kirjandit kirjutanud! Ma tean küll, et see pole esimene kord, kui ma seda ütlen, aga seekord ma mõtlen seda ka päris päris tõsiselt. Jääb üle vaid loota, et mingid Kapa-Kohila vanatädid loevad seda ja arvavad, et "väga tore jutuke". Ma olen oma komadega ka juba täiesti segi aetud. Kas selles Kapa-Kohila lauses on seal "ja" ees ka koma veel? Täiesti absurd:S Minu kirjandi nimetus võiks olla pigem "familiaarse sõnastuse ja stiiliga osaliselt ilustatud raamatu/filmitutvustus ja -kriitika rohkete grammatikavigadega". Kurat, isegi selle lause genereerimine võttis mul vähem aega kui mõni kolmesõnaline lihtlause kirjandis. Ja eile õhtul ma veel mõtlesin korraks, et tegelt on ikka väga šeff tunne minna täiesti relvitult (jällegi v.a veepudel komisjonitädi uputamiseks, pastakas torkamiseks ja passi teravad ääred pea maha lõikamiseks;)), ses mõttes, et mitte kellegi ega millegi muu kui enda peale lootmata, aga jah, kuhu? Oma saatusele vastu?:P Aga ausalt öeldes polnud täna mingit suurejoonelist eksamitunnet ega midagi, nagu igasugune tavaline arvestus või kontrolltöö, kui ei tea, mis küsimused tulevad ja kas mõnele annab ka oma peaga mingit mulli vastuseks mõelda. Aga H. teeb meile rummi välja, kui ta 90 punkti saab:D Pika kirumise peale tundus talle, et ikka veel hullemini läks, kui ta alguses arvas, ja lasi lati 10 punkti võrra alla, nii et seda rohkem lootust on:)

Homme näitab (vist) Draamateater jälle oma etendust, mille pealkiri on sama nagu sellel jutul siin, ainult 7 asemel on vist 5, kui ma õigesti mäletan. Njah, ebakindluse ja lolluse eest võiks punkte juurde anda. Uus stiilipunktide kategooria. Järgmiseks aastaks harjutades tuleks proovikirjandi teemadesse toppida rohkem selliseid arengupeetusega inimestele mõeldud teemasid nagu "Rohkem lollust, parem tulemus" või "Kunstiteosed, mis on muutnud mu ellusuhtumist" või "Puuviljad, mille söömine tõstab mu tuju"...

Need rohelised õunad ei olnud head. Aga apelsin oli:) Ma ainult apelsinidele loodangi nüüdsest.

PS! 28. aprillil kell 19.00 on TV1000 peal film "Chapter 27". See on Lennoni-Chapmani värgist vist.

Hiljem: Vene keeles kirjutajate teemad meeldisid minule palju rohkem. Need olid hoopis kirjanduse-, kunsti- ja elukesksemad. Kui eestikeelsete teemadest oli 2,5 enam-vähem sellist, mille hulgast valida, siis venekeelsetest leidsin 10st teemast 6 päris head.
Niisiis: 1. On raamatuid, mida alati loetakse
3. Koos kirjanduslike kangelastega lapsepõlvest noorukieani
4. Elu on antud heategudeks
5. Armastuse katsumus
6. Milles on tänapäeva inimese jõud ja nõrkus?
9. Missugust osa mängib minu elus muusika(teater, kino, sport)?

Miks ei võiks eesti- ja venekeelsetel olla samad teemad lihtsalt eri keeltes?

ussikesed

"Kahvlis" näidatakse mingit narkomaani Ida-Virumaalt (ega ma ainult oletan, et sealt) ja minul lõi välja samasugune tunne nagu üht varasemat sissekannet kirjutades. Ma ei mäleta, mis ma tookord kirjutasin, nii et ei hakka seekord väga pikalt jahuma, kui pool nagunii kordub ka, aga ikka tõsiselt vihastab juba selliste inimeste eksponeerimine ohvritena. Mis hea pärast peaksid kõik neid aitama, kui nemad tekitavad kõigile ainult kannatusi ja probleeme, nagu neid niigi vähe oleks. "Mõelge ka nende eest, kes veel ise mõelda ei oska," ütles Võrno loo lõpetuseks. No, kurat, mida minu mõtlemine neile aitab? Ega nad sellepärast süstla otsast ära ei tule! Kõik idioodid, kes oma elu ära rikuvad(ma mõtlen ikka kapitaalselt perse keeramist) ja siis hädaldavad, et halb on, tuleks maha lasta! Ja ilma naljata. Tee, mis sa teed, aga vastuta ka siis ja ära vingu.
Oh, mulle jõudis praegu kohale, et enesetapud on ikka väga tänuväärt asjad - pole nii palju fakdap-inimesi, kelle eest ühiskond hoolitsema peab, ja samas ei pea nad ise ka ägisema ja piinlema oma sitase elu käes. (Njah, kirjandi ajaks loodan ebatsensuursed väljendid kontrolli alla saada:P) Aga ses mõttes ongi enesetapjad nagu natuke kõrgem kiht, et nad (minu eelduste kohaselt) mõtlevad ka, aga need jobud, kellest praegu jutt käib, lihtsalt ..head sõna ei ole. Lihtsalt ei mõtle.
Rikutud elu, isepuhastuv süsteem e. enesetapp, uue ussikesena sündimine - lausa ideaalne:) Mitte et ma usuks uuestisündi. Aga samas ei saa ka kindlalt uskuda, et see võimatu on.

Jah, olen kalgi südamega mõrd. Eks see asi, mis kirja sai (just enesetapjate osas), ei saanud päris nii, nagu ma silmas pidasin, aga enam-vähem sarnaselt. Ma mõtlen just seda, et inimesed peaksid ise aru saama, millal on ületatud piir elamisväärse ja elamisväärtusetu/väärsusetu/vääritu/midagi neljandat vahel, ja siis ise loobuma. Nüüd hakkan ma juba jõudma sinnani, et kui mul jalg maha lõigataks, siis laseks ma enda maha. Ja kui ma prille peaks kandma, siis oleks liiga ebamugav elada. Ja nii edasi. Aga jah, umbes nii ongi.

Ühesõnaga, mina pole vist üks nendest, kes Ophelia ja Jussi kuhugi kalmistu piiridest väljapoole mataks. Pigem need vastikud, kes teiste kiusuks või lihtsalt argusest ootavad ja ootavad ja ootavad ja ootavad ja lõpuks saavad kirikuaeda maetud, vaatamata sellele, et ootamine ei pruukinud eriti erineda surnu olemisest.

Ohmisteema. Tänaseks aitab.

oeh

Täna oli täiesti koolivaba ja mahamökutatud päev. Aga miskipärast olen ma praegu veel rohkem väsinud kui tavalise koolipäeva õhtul. Öine videode vaatamine polnud vist kõige õigem tegu.. Hommikul ärkasin jube hilja, sest koguaeg oli pime ja üldsegi mitte äratav. Hommikusöögiks lugesin lehti ja vaatasin "Crashi" ära ja siis oli õigupoolest juba õhtu ka.
Päeva suurim saavutus oli see, kui ma poest tulles nii osavalt autoukse avasin, et käe ära lõin ja boršipurgi maha kukutasin. Asfaldil oli seejärel päris kole vaatepilt, nagu oleks mõne looma sisikond läbi aknaklaasi sodiks lennanud. Njaa, tavaliselt püsivad minu valdusse sattunud asjad esimese viie minuti jooksul tervena, sellepärast vist ka nii suur ehmatus, et lisaks käele valutab praegu ka pea. Tuttu tahaks.

Elolinõ: "Maainimene peab ikka nimekirja tegema kui poodi läheb." Eks ta ole jah, nii ära harjunud sellega juba, et enam ei püsiks üle viie asjagi meeles. Need Juku-Kalle Raidi tekstidega saated (näit "Uue aja asjad" jms) on päris tabavad, eriti "maalase" mõiste eestlase kohta.

põhi

Endagi üllatuseks käisin ma eile ujumas. Ja veel vabatahtlikult. Mina, kes ma vaevalt veepinnal püsin ning trikoosid, kloori haisu ja ebasanitaarseid ühispesuruume vihkan... Kokkuvõttes polnudki nii hull, kui ma ette kartsin. Ja paras kogus trenni selleks nädalaks. Kui võtta võrdluseks see onu, kes juba ammu enne meid seal sulistas ja täiesti peatusteta ainult paarsada basseinipikkust järjest ujus, siis jääb minu hingeldades läbitud üks basseinipikkus muidugi väga nõrgaks, aga mulle piisas sellestki, et kõik lihased valusaks jääksid. Paar korda tõmbasid jalad krampi, aga vähemalt jõudsin elusalt ja enam-vähem tervelt koju tagasi. Ma tean küll, et pole väga tervislik jalutada märja peaga tugevas tuules ja koju jõudes jäätist süüa, eriti kui endal kurk valutab ja varsti on vaja kirjandit kirjutada, aga mis sinna parata, kui laiskus nõnda suur, et mütsi tooma ei viitsi minna, ja tahtejõud nii väike..

Kui ma õhtul emmele naljaga pooleks rääkisin, et oleks pidanud tema tutvusi ära kasutama ja Raja tänavalt mingi dokumendi taotlema, et kirjandile lisaaega või eritingimusi saada, siis ta muutus päris murelikuks ja küsis, et miks ma seda alles nüüd räägin:P Tore on, et mõni asja veel tõsisemalt võtab kui mina:) Ma ikka üritan koguaeg ennast veenda, et tegelikult on absoluutselt ükskõik, kuidas see kirjand läheb (kõik üle 20 punkti will do) ja et see number ei muuda mu elus mitte midagi, aga ausalt öeldes on see juba päris keeruline, kui igast kanalist koguaeg eriliselt rõhutatakse, et "vaata, et sa haigeks ei jää ja ilusti välja puhkad", "Teie klassi keskmine tulemus peaks lennu kõrgeim tulema", "isegi reaalid kirjutavad üheksakümnele punktile" ja üldse see punktide lugemine. Ega tegelikult ei loe üldse muu kui punktisumma, sest seda kirjandit ei näe nagunii enam keegi, et saaks ise hinnata, kas oli hea või halb, ja siis hakatakse mõttes inimesi liigitama gruppidesse alla 80 või 90 ja üle selle, ja siis eraldi ports sajaseid. Aga kõige rohkem ootan ma ikka seda aega, kui hakatakse uudishimutsedes pinnima, kui palju punkte keegi sai:S Jah, mind huvitab ka, kas see või teine inimene määrati punktide järgi jälle minust paremaks või ei ja kas need "nagunii sajased" inimesed saavadki oma sada punkti, aga ma tõesti loodan, et mingit tulemuste lekkimist ei toimu. Ma pigem eelistan seda, et mina ei saa teiste tulemusi teada, kui et kõik teavad minu tulemust. Ma ei taha neid küsimusi, et "kas sa olid haige, et sul nii halvast läks" jms :S

Mõne aja pärast algab tutiaktus. Me saame omale roosad tutid. - see oli igasuguse emotsiooni ja hinnalguta lause, sest ma ei oska siiani poolt võtta, kas roosad tutid on valgetest paremad või vastupidi. Mu meelest on see nii väike ja tähtsusetu asi, et pole mõtet isegi vaidlusele ega hääletamisele aega raisata. Pealegi on kogu lennu pilt niivõrd kribu, et sealt on raske nägusidki eristada, mis siis veel tutikestest rääkida. Aga ehk värvilised tutid jätavad mingid tillukesed rõõmsamad laigud, mis muudavad pildi veidi ebaakadeemilisemaks:)

aa-ee-gee

Ma hakkan nüüd jälle oma paha tuju siin välja elama. Sest kuhu mujale mul seda ikka elada on.. Ma olen viimased vähemalt neli tundi oodanud, et arvutisse saaks, aga üks topakas pani mingi ülipika ja üliaeglase asja DVDle kirjutama ja see lõpetas alles nüüd (samal ajal midagi muud teha ei saanud). Ja sellised idiootsused lihtsalt ajavad kohutavalt närvi! Urrrr. Kurat, kas inimesel pole nii palju mõtlemisvõimet, et see ööseks jätta?!

Eile või üleeile oli mingi dokfilm kummalistest foobiatest - inimesed kardavad banaane ja põlvi ja herneid ja... Mina avastasin, et mul on tekkimas foobia rongide vastu. Õigemini on mul iga kord raudtee ülekäiku ületades kartus, et ma ei pane tähele, kust rong tuleb, ja et ta sõidab mulle otsa. Samas ei saa ma ennast sundida ootama, kuni tõkkepuu üles tõstetakse ja pole enam ohtu rongi alla jääda. Nii et ma tavaliselt lihtsalt jooksen üle raudtee ja viibutan muudkui pead vaheldumisi vasakule ja paremale, et ikka kindel olla, et midagi minu poole ei suundu, tegelikult ainult lootes, et ehk täna mul veab.

Kooli jaoks titapilte otsides leidsin vanu tantsimise pilte ka. Näiteks ühe grupipildi "Mõmmiku" aegadest, kus leidus igasuguseid inimesi, näiteks praegune paralleelklassiõde ja mõned tuttava tuttava tuttavad jne. Ja täiesti juhuslikult nägin ma eile Rimis seda onu, kes tol ajal mu treener oli (miskipärast ei mäleta ma teda teisiti kui "Lepiku-vanamees"). Ausalt öeldes poleks ma arvanudki, et ta veel elus on, sest ta oli juba siis, kui mina neljane olin, päris vana. Huvitav, kas ma oleks ta siis ka ära tundnud, kui poleks just hiljuti seda pilti näinud..

Kas see tüdimus ja pidev torssis olek läheb millalgi juba mööda ka? Nädala pärast? Kuu pärast? Oh, kuu ja ühe päeva pärast algab minu rootsistamine:) Mis asi see on, et ma olen hakanud mõtlema ainult kuupäevades? Kujutan täiesti reaalselt ette, mida ma teen täpselt kuu ja kahe pärast, ja mäletan ka seda, mida tegin täpselt aasta tagasi eile, täna ja homme.

aprill

Avastasin lehte lugedes, et inimene, kelle järgi mina oma nime sain, on surnud. On äärmiselt kõhedusttekitav näha surmakuulutusel oma nime..

Kas aprilli algus peab igal aastal olema surmaga seotud? Kelle iganes idee oli nimetada aprill naljakuuks, eksis ikka väga rängalt.



Hiljem: Täna surnuaias käies läksime mööda hauast, kus peeti parasjagu matuseid. Üldse oli palju värskeid haudu. Justkui kevad ei salliks nõrku ja sorteerib ainult tugevad edasi järgmisesse vooru..

eelviimane

Täna oli siis inka proovieksam ära. Jama oli. Ja seda sai juba koolis piisavalt kirutud, nii et next please.

Võtame siis Erka teema käsile. Mis teemast ta selle oma ülikooli astumiste jutu üldse välja arendas, seda ma enam ei mäleta, aga igatahes, jah,..arendas, ja lapselikult laua peal istudes jättis oma jutuga vana(-et esimest korda sisse astudes polnudki riigieksameid ja ta tegi sisseastumiskatsed) ja targa (-et ta sai 10-st 10 punkti:S) mulje. Õigemini mulje, et ta peaks ju ikka päris vana olema, pea poole vanem meist, aga tegelikult mõjub meievanusena. Ja kui ta riigieksamid tegi, siis sai ainult 95 või nii... Aa, vot, sellest tolerantsusest tuli teema. Et ta kirjutas mõlemal korral samal teemal "Tolerantsus enese ja teiste suhtes" või midagi siukest. Ta ütles, et talle näitasid need punktid allakäiku. Njaa...kohutav mandumine küll. Aga ma ei saa aru, kuidas mõni on lihtsalt nii võimatult tark?! Või noh, võimalikult:P Oeh, ma tegelikult ei tahtnudki muud selle kohta öelda, kui ainult väljendada oma ülevoolavat maeiteagimida (imetlust?:P pole nagu päris. üllatust? ega see just üllatus pole, et ta tark on..).

Aa, ja muide, see mõnusalt kohevate põhukuhja-juustega poiss/noormees läks Maximasse:P Ta oleks ju võinud järgmises peatuses maha minna ja siis tagasi kõndida, kas pole?


Loe kokku, mitu korda kõlas sõna "teema".
Homme on vaba reede.
Pühapäeval tuleb Englishwoman Tartusse.
Esmaspäeval on viimane kohustuslik tavaline koolipäev(kuigi nagunii on esmaspäevad meil ju pooltühjad alati).
Järgmise nädala lõpus saab ühe risti kalendrisse teha.
Varsti saab läbi:)

Dear Sir/Madam

Pole nagu mitu päeva kirjutanud ja mõtlesin, et peaks midagigi järjepidevuse säilitamiseks kirjutama. Ausalt öeldes ma ei tea isegi, miks ma pole kirjutanud, sest eriti busy ma just olnud ei ole (kuigi oleks võinud olla, poleks ehk nii palju tegemata töid). Aga väsinud olen küll. Tavaliselt jõuan ma teisipäeviti pärast trenni ikka midagi äragi teha veel, eile aga vajusin ainult teleka ette. OPi jõudsin ära vaadata, aga "Äideistä parhain" (mis ei olnud üldse võimatult igav tegelikult) tõi mulle nii une silma, et ligi pool filmist möödus uinakute saatel või poole silmaga vaadates. Aga sellegipoolest sai natuke rootsi keele lainele. Aga ma olen ikka nii kade, kui inimesed nii mitut keelt nii hästi oskavad, et neid tõlkida! (Oh, mitu "niid" sellesse lausesse mahtus..)
Teine mittekirjutamise põhjus võib olla see, et mul lihtsalt ei ole midagi kirjutada. Nii sellepärast, et olen lihtsalt tühjaks kirjutatud(just nimelt -tatud, sest see pole üldjuhul vabatahtlik), kui ka sellepärast, et midagi eriti kirjutamisväärset toimunud oleks. Jube hea ajastus küll tühjakskirjutamisel.. Homme peaks 80 minuti jooksul nii kirja kui essee valmis saama. Ja seda veel inglise keeles ka. Ma juba tunnen süümekaid, et ma pole veel (mitte et ma eriti loodaksin, et mõne aja pärast alustan) neid papreid üles otsinudki, kus igasugused reeglid jms kirjas on. Selle asemel ligunesin ma hoopis poolunes mõeldes vannis. Ja praegu vaatasin üle tüki aja muusikavideosid. See Mika on täitsa muhe jah:) Prantslaslik. Kuigi tas on vist küll pea kõigist muudest rahvustest killukesi, aga ju pikaajaline elukoht mõjutab ka parasjagu, nagu siit näha võib. Ja see video oli minu üllatuseks väga lihtsa lahendusega, aga jättis efektse ja mõnusa mulje. Aga metroovõtetega video oli ka mahedates toonides ja stiilne, kuigi lugu oli natuke liiga taustamuusika. Aga ega muuks polegi ju aega.

Kas ma võin inka essee ka nii lõpetada nagu meie tänane füüsika ettekanne lõppes? Mis ta nüüd oligi.. "Ongi kõik! :) "? Noh, anyway, ma tahan nüüd magada.

Yours faithfully,
Suule

(Kas selline lõpp käib üldsegi kokku selle algusega? Näääh, sitta kah..)