Ma elan praegu põhimõtteliselt kesklinnas. Kodus käin magamas ja söömas. Või noh, magamas..
Eilne esimene film oli "By many names". Kuna see oli inglisekeelne ja ilma subtiitriteta ja minu ees ja vasakul istuvad naabrid magasid ning paremal istuv oli lihtsalt lesivas asendis ja meenutas magajat, siis avastasin korduvalt endagi peanõksakutelt.. Õnneks on indialaste inglise keel ka teiste inimeste jaks arusaamatu ja vahetevahel oli võimalus lugeda inglisekeelseid subtiitreid, mis mind ärkvel hoidsid, nii et kokkuvõttes sain ma filmist siiski üldpildi kätte. Lõpus leidus isegi paar head arusaama:)
Teine film oli "JONESTOWN: THE LIFE AND DEATH". Nagu ma telekavast lugesin, tuleb see jrgmisel nädalal ka etv pealt, aga nüüd on see siis nähtud. Tegelane, kes oli üks neljast karismaatiliste juhist, kellest me Jürka tunnis ka kunagi filmi vaatasime. Usun, et kui ma poleks toda näinud, oleks see film efektsemalt mõjunud, sest praegu oli kõik niigi ette teada. Aga sellegipoolest polnud halb film.
Kolmandana "MAUVAISE FOI". Mulle meeldis. Jätkas usuteemat ja rassismi ka. Huvitav, kas inimeste arusaamad ilust on tõesti nii erinevad, või need inimesed seal filmis lihtsalt valetasid:P
Neljandana "HONEYMOON TRAVELS PVT LTD". Parem kui too N. Cage'iga film ja eelmise aasta india film. Polnud nii palju laulu-tantsu, kui karta võis. Aga ikkagi tõsiselt totter ja koomiline. Aga vähemalt sai millegi üle naerda:)
Täna ma vist viiesele filmile ei jõua. Kohe jooksen kodust minema...
reede, august 31, 2007
neljapäev, august 30, 2007
sama nagu eile, aga 5 asemel 4
Ma räägin ainult filmidest täna, muud asjad lähevad nagunii suht sohu praegusel ajal.
1. "Last supper" - hea. Teema, millele ma varemgi mõelnud olen. Aga ma pole ikka suutnud välja mõelda, mis toitu mina telliksin, teades, et see jääb mu viimaseks söömaajaks enne hukkamist (ja pärast ju nagu enam ei saa..). Mõjuv. Ja oleks ehk võinud veelgi sügavamale sukelduda. Kuna IMDBs seda fili üleval ei olnudki, siis saab natuke teada siit ja sealt.
2. "Knocking" jäi minu jaoks pinnapealseks ja suhteliselt igavaks. Ei tekitanud mingeid suuri emotsioone ega andnud teadmisi juurde. Küsimuste vooru ma kuulama ei viitsinud jääda. Läksin parem raekoja platsi valmis, et saaks omale koha valida, šokolaadi süüa ja raamatut lugeda. Keegi pakkus veel küpsist ka, see oli armas:)
3. "Elsa & Fred" mulle jällegi meeldis. Tean, et mõned inimesed ei kannata sellist vanainimeselikku "kohmitsemist" ja aeglust, aga mulle tuletab see midagi meelde. Film oli siiras ja loogiline, suht kindlapealeminek, aga siiski päris armas.
4. Külma trotsides jäin ka viimast filmi vaatama. Kuigi poleks pidanud. "Wild at heart" teenis minult numbri, mida polnud ma "raatsinud" veel ühelegi teisele sel festivalil jagada. Kui oleks madalamaid numbreid saanud anda, oleksin seda teinud. Kohutavad näitlejatööd ja kohutavad näitlejad, nõme (käitumis-, soengu- ja riietumis)stiil, nõme rääkimismaneer kõigil tegelastel, halb kvaliteet, palju müra, sisutühi. Njah, ainuke pluss oli see, et all olid lisaks eestikeelsetele subtiitritele ka soome- ja rootsikeelsed. Men fan, gosse, det var ett mycket hemskt film! Ma pole just kindel, et see lause nüüd korrektne ka on, aga jah, jube see oli. Ja kell liikus seekord piinavalt aeglaselt edasi, kuigi usutavasti oli täna soojem ilm kui eile ja minul paksem polsterdus ümber. Hetkeks tundsin end küll suht masohhistina, aga koju jõudes aitasid meega küpsised ja tass teed sellest üle saada:) Nädala lõpuks on mu põlved arvatavasti just sellised nagu nad oleksid otselennul Eestist näiteks Argentiinasse, aga kuna siit otselende nagunii ei lähe, siis ei saa ma seda õnneks niipea teada, kui üldse kunagi..
1. "Last supper" - hea. Teema, millele ma varemgi mõelnud olen. Aga ma pole ikka suutnud välja mõelda, mis toitu mina telliksin, teades, et see jääb mu viimaseks söömaajaks enne hukkamist (ja pärast ju nagu enam ei saa..). Mõjuv. Ja oleks ehk võinud veelgi sügavamale sukelduda. Kuna IMDBs seda fili üleval ei olnudki, siis saab natuke teada siit ja sealt.
2. "Knocking" jäi minu jaoks pinnapealseks ja suhteliselt igavaks. Ei tekitanud mingeid suuri emotsioone ega andnud teadmisi juurde. Küsimuste vooru ma kuulama ei viitsinud jääda. Läksin parem raekoja platsi valmis, et saaks omale koha valida, šokolaadi süüa ja raamatut lugeda. Keegi pakkus veel küpsist ka, see oli armas:)
3. "Elsa & Fred" mulle jällegi meeldis. Tean, et mõned inimesed ei kannata sellist vanainimeselikku "kohmitsemist" ja aeglust, aga mulle tuletab see midagi meelde. Film oli siiras ja loogiline, suht kindlapealeminek, aga siiski päris armas.
4. Külma trotsides jäin ka viimast filmi vaatama. Kuigi poleks pidanud. "Wild at heart" teenis minult numbri, mida polnud ma "raatsinud" veel ühelegi teisele sel festivalil jagada. Kui oleks madalamaid numbreid saanud anda, oleksin seda teinud. Kohutavad näitlejatööd ja kohutavad näitlejad, nõme (käitumis-, soengu- ja riietumis)stiil, nõme rääkimismaneer kõigil tegelastel, halb kvaliteet, palju müra, sisutühi. Njah, ainuke pluss oli see, et all olid lisaks eestikeelsetele subtiitritele ka soome- ja rootsikeelsed. Men fan, gosse, det var ett mycket hemskt film! Ma pole just kindel, et see lause nüüd korrektne ka on, aga jah, jube see oli. Ja kell liikus seekord piinavalt aeglaselt edasi, kuigi usutavasti oli täna soojem ilm kui eile ja minul paksem polsterdus ümber. Hetkeks tundsin end küll suht masohhistina, aga koju jõudes aitasid meega küpsised ja tass teed sellest üle saada:) Nädala lõpuks on mu põlved arvatavasti just sellised nagu nad oleksid otselennul Eestist näiteks Argentiinasse, aga kuna siit otselende nagunii ei lähe, siis ei saa ma seda õnneks niipea teada, kui üldse kunagi..
kolmapäev, august 29, 2007
Tänase TOP5 kronoloogilises järjekorras
Kuna täna pole kedagi, kes kajastaks minu muljeid filmiprogrammist, pean ma seda ise tegema.
Ja top 5 on lihtsale selle pärast öeldud, et see kõlab kuidagi paremini. Ja ega keegi ju ei tea, et need on ainukesed filmid, mida ma täna üldse nägin:P
1. Kõrvitsalõikumise ajal vaatasin ammu videosse võetud "Reconstructioni" ära. Nägin seda teist korda, aga ikka ei saanud päris aru. Vaatan kunagi veel. See tekitab mingi müstilise tunde, kui ma aru ei saa. Ja see on mõnus, kui arusaamatus ei tekita tunnet, et ma olen lihtsalt loll, vaid et on tegu millegi kummalisega:) Kui hinnata saaks kahest viieni, annaks 4,5 vist. Aga mulle ei meeldi nii kitsas vahemik!
2. "Munk, kes otsis armastust" /(Act Normal) on ainuke film festivali programmist, mida on varem telekast näidatud. Aga kuna minu telekavaatamisega on lood nii, nagu nad parasjagu on, pole mina seda loomulikult näinud. Film oli iseenesest selline tore ja kena ja üldjoontes meeldis mulle, aga midagi jäi nagu puudu. Kuna see oli esimene film, mida hindama pidin, sai see natuke kõrgema hinde, kui oleks väärt olnud ehk nelja.
3. "Jesus Camp" oli väga närviajav film. Kui õhutatakse lastele ajupesu tegema, siis tekib mul tahtmine need sadistid maha lüüa! Seda oli valus vaadata. Kui ma omas kodus oleksin olnud, ja mitte võõraste inimeste vahel keset pingirida lõksus, oleksin mitmel korral näiteks kööki "võileiba tegema" läinud. Õpetage, jah, lastele, et mis see 0,6 kraadi temperatuuritõusu ühe aasta kohta ikka ära ei ole ja et evolutsiooniteooria õpetamine koolis on täielik totrus! Ai raisk, tagasi mõeldes lähen ma veel rohkem keema, kui seal kohal olles. Näed siis nüüd, saab küll mind ka vihale ajada. Aga küll ma varsti unustan.. Mõtlesin saata Jürgensteinile meili, et täitku igasuguste mõttetuste asemel parem selle filmiga oma tunde, sest ega ta ise vist ühtki uuemat filmi üles ei leia.
Sellist filmi vaadates tekib hirm, et reaalsuses on neil tohutu võim. Nad nakatavad lihtsameelseid oma fanatismiga ja kuna neid on juba praegu nii palju ning "tekib" koguaeg juurde, on varsti kogu USA poliitika nende käpa all. Ja mida saab ülejäänud maailm ära teha, kui Ameerika lööb käega kõigile vähegi jätkusuutlikele (ma tean, et see kõlab jubedasti, aga pole midagi teha) ettepanekutele, sest nende juhtideks on absoluutselt kahtlemisoskuseta ja mõtlemisvõimeta fundamentalistidest ..(ai kuidas ma tahaks öelda idioodid, aga see poleks vist poliitiliselt korrektne) inimesed. Tuleb loota sellele, et sealkandis leidub ka neid, kel ajud alles...
Ja kurat, kogu filmi ajal kopsis mul kuskil peas see pidev kahepalgelisus. Et maailm on ikka nii hukas ja ainult meie saame seda paremaks teha. Aga kõige parem on ikka see, kuidas nad sõnas kategooriliselt teaduse vastu on, ise samal ajal uksest ja aknast kõike teaduse poolt ja tänu teaduse arengule leiutatut-toodetut endale krabavad. Ja ma usun, et Jumala antud toit ongi see, mida Macis pakutakse! Ja kui see esimutt mainis juba suhteliselt filmi alguses midagi pahadest suurtest paksudest inimestest, kes ainult laisklevad kodus (kusjuures rõhutatud oli lause esimene pool) siis polnud ma üldsegi ainuke kogu kinosaalis, kellel naeruturtsatus üle huulte tuli, vaadates seda kindlasti üle 100-kilost naist..
Ohkuivastikikka!:S
4. "Once" oli mõnus iiri muusikafilm. Hubane ja armas, piisavalt ebatraditsiooniline, et mulle meeldida:) Meeldis, et polnud mingit ühte suurt probleemi, mis igavust oleks tekitanud, meeldis, et nad olid sellised veidrad ja elasid suht ühe päeva kaupa. Ja tolmuimejaga keset linna jalutada nagu koeraga on Iirimaal täiesti normaalne:D Ja tolle kuju juures kavatsen ma tulevikus pilti teha. Muidugi juhul, kui ma üldse Dublinisse satun.. Ja alguses tundus mulle, et nende aktsent hakkab mulle kõvasti arusaamatusi tekitama, aga harjudes polnudki nii hull enam:)
Selle filmi lõpus ei saanud enam aru, kas see värisemine-tõmblemine tuli külmast või muusikast:P
5. "Ämblikliiliad" olid enne algust minu eelarvamuse ohvrid. Aga tegelikult vääris hinnet 5! Ja ei saa öelda, et kõik asiaadid ühte nägu on. Kuigi võib-olla oli sellesse filmi just kõige erinevamad tüübid kokku kogutud. Aga mulle meeldisid need sümbolid, seosed, idee.
Tänaseks kõik, kaunist õhtu jätku! Nagu ütlevad ilmateateneiukesed tavaliselt. Prrr, huvitav, mitu miinust täna ka oli? Sest kasukas oleks ära kulunud küll. Aga kus sa ikka jalutad suvepäeval kell pool viis mantliga linnas ringi:P
Ja top 5 on lihtsale selle pärast öeldud, et see kõlab kuidagi paremini. Ja ega keegi ju ei tea, et need on ainukesed filmid, mida ma täna üldse nägin:P
1. Kõrvitsalõikumise ajal vaatasin ammu videosse võetud "Reconstructioni" ära. Nägin seda teist korda, aga ikka ei saanud päris aru. Vaatan kunagi veel. See tekitab mingi müstilise tunde, kui ma aru ei saa. Ja see on mõnus, kui arusaamatus ei tekita tunnet, et ma olen lihtsalt loll, vaid et on tegu millegi kummalisega:) Kui hinnata saaks kahest viieni, annaks 4,5 vist. Aga mulle ei meeldi nii kitsas vahemik!
2. "Munk, kes otsis armastust" /(Act Normal) on ainuke film festivali programmist, mida on varem telekast näidatud. Aga kuna minu telekavaatamisega on lood nii, nagu nad parasjagu on, pole mina seda loomulikult näinud. Film oli iseenesest selline tore ja kena ja üldjoontes meeldis mulle, aga midagi jäi nagu puudu. Kuna see oli esimene film, mida hindama pidin, sai see natuke kõrgema hinde, kui oleks väärt olnud ehk nelja.
3. "Jesus Camp" oli väga närviajav film. Kui õhutatakse lastele ajupesu tegema, siis tekib mul tahtmine need sadistid maha lüüa! Seda oli valus vaadata. Kui ma omas kodus oleksin olnud, ja mitte võõraste inimeste vahel keset pingirida lõksus, oleksin mitmel korral näiteks kööki "võileiba tegema" läinud. Õpetage, jah, lastele, et mis see 0,6 kraadi temperatuuritõusu ühe aasta kohta ikka ära ei ole ja et evolutsiooniteooria õpetamine koolis on täielik totrus! Ai raisk, tagasi mõeldes lähen ma veel rohkem keema, kui seal kohal olles. Näed siis nüüd, saab küll mind ka vihale ajada. Aga küll ma varsti unustan.. Mõtlesin saata Jürgensteinile meili, et täitku igasuguste mõttetuste asemel parem selle filmiga oma tunde, sest ega ta ise vist ühtki uuemat filmi üles ei leia.
Sellist filmi vaadates tekib hirm, et reaalsuses on neil tohutu võim. Nad nakatavad lihtsameelseid oma fanatismiga ja kuna neid on juba praegu nii palju ning "tekib" koguaeg juurde, on varsti kogu USA poliitika nende käpa all. Ja mida saab ülejäänud maailm ära teha, kui Ameerika lööb käega kõigile vähegi jätkusuutlikele (ma tean, et see kõlab jubedasti, aga pole midagi teha) ettepanekutele, sest nende juhtideks on absoluutselt kahtlemisoskuseta ja mõtlemisvõimeta fundamentalistidest ..(ai kuidas ma tahaks öelda idioodid, aga see poleks vist poliitiliselt korrektne) inimesed. Tuleb loota sellele, et sealkandis leidub ka neid, kel ajud alles...
Ja kurat, kogu filmi ajal kopsis mul kuskil peas see pidev kahepalgelisus. Et maailm on ikka nii hukas ja ainult meie saame seda paremaks teha. Aga kõige parem on ikka see, kuidas nad sõnas kategooriliselt teaduse vastu on, ise samal ajal uksest ja aknast kõike teaduse poolt ja tänu teaduse arengule leiutatut-toodetut endale krabavad. Ja ma usun, et Jumala antud toit ongi see, mida Macis pakutakse! Ja kui see esimutt mainis juba suhteliselt filmi alguses midagi pahadest suurtest paksudest inimestest, kes ainult laisklevad kodus (kusjuures rõhutatud oli lause esimene pool) siis polnud ma üldsegi ainuke kogu kinosaalis, kellel naeruturtsatus üle huulte tuli, vaadates seda kindlasti üle 100-kilost naist..
Ohkuivastikikka!:S
4. "Once" oli mõnus iiri muusikafilm. Hubane ja armas, piisavalt ebatraditsiooniline, et mulle meeldida:) Meeldis, et polnud mingit ühte suurt probleemi, mis igavust oleks tekitanud, meeldis, et nad olid sellised veidrad ja elasid suht ühe päeva kaupa. Ja tolmuimejaga keset linna jalutada nagu koeraga on Iirimaal täiesti normaalne:D Ja tolle kuju juures kavatsen ma tulevikus pilti teha. Muidugi juhul, kui ma üldse Dublinisse satun.. Ja alguses tundus mulle, et nende aktsent hakkab mulle kõvasti arusaamatusi tekitama, aga harjudes polnudki nii hull enam:)
Selle filmi lõpus ei saanud enam aru, kas see värisemine-tõmblemine tuli külmast või muusikast:P
5. "Ämblikliiliad" olid enne algust minu eelarvamuse ohvrid. Aga tegelikult vääris hinnet 5! Ja ei saa öelda, et kõik asiaadid ühte nägu on. Kuigi võib-olla oli sellesse filmi just kõige erinevamad tüübid kokku kogutud. Aga mulle meeldisid need sümbolid, seosed, idee.
Tänaseks kõik, kaunist õhtu jätku! Nagu ütlevad ilmateateneiukesed tavaliselt. Prrr, huvitav, mitu miinust täna ka oli? Sest kasukas oleks ära kulunud küll. Aga kus sa ikka jalutad suvepäeval kell pool viis mantliga linnas ringi:P
esmaspäev, august 27, 2007
Miks on alati nii, et just siis, kui tundub, et elu hakkab lõpuks rööpasse minema ja mõtted on helgele tulevikule suunatud, rikub mingi põnts ikka kõik ära! Ma täpsemalt ei kirjelda, aga on kohutav seda kõike pealt näha ja mitte midagi teha saada. Ja nad rikuvad ju kõik ära!
Kummaline, kui erinevad inimesed ikka on. Ühed üritavad sellistel puhkudel end ebatervislikult üles kruttides kõikvõimalikke kättemaksuplaane või karistusi välja mõelda, lootuses, et kui midagi välja ei tule, siis küll "Jumal karistab!" lõpuks ikka. Samas kui mõni minusugune leiab alati põhjuse mõistmatute ja solvavate inimeste ütlused enda seest välja ajada ja kui mitte andestada, siis vähemalt lihtsalt unustada. Ja mõelda rõõmsamatele asjadele. Sest õnneks neid veel on:)
Täna saab teha koduse filmi-teeõhtu. Vahelduseks on vaja midagi ninnu-nännut. Ja selleks sobib ideaalselt üks mu vähestest lemmikutest romantiliste komöödiate hulgas - "Serendipity".
Homme on väljas iiri film. Ma võtan keebi kaasa;)
Kummaline, kui erinevad inimesed ikka on. Ühed üritavad sellistel puhkudel end ebatervislikult üles kruttides kõikvõimalikke kättemaksuplaane või karistusi välja mõelda, lootuses, et kui midagi välja ei tule, siis küll "Jumal karistab!" lõpuks ikka. Samas kui mõni minusugune leiab alati põhjuse mõistmatute ja solvavate inimeste ütlused enda seest välja ajada ja kui mitte andestada, siis vähemalt lihtsalt unustada. Ja mõelda rõõmsamatele asjadele. Sest õnneks neid veel on:)
Täna saab teha koduse filmi-teeõhtu. Vahelduseks on vaja midagi ninnu-nännut. Ja selleks sobib ideaalselt üks mu vähestest lemmikutest romantiliste komöödiate hulgas - "Serendipity".
Homme on väljas iiri film. Ma võtan keebi kaasa;)
laupäev, august 25, 2007
kolmapäev, august 22, 2007
Ikka teadmatuses.
Ja mul endal poleks selles suhtes midagi viga. Aga tundub, et kõigil teistel on.
Ja ma ei taha teiste plaane rikkuda.
Ja ma tahan filme näha. Hakkasin mõtlema, et millal ma viimati mõnda nägin ja ei tulnud meelde. Ja mis see oli... Aga nüüd hakkab programm peale ja jätkub ka. Nii et enne 2.septembrit ma ära minna ei saa:P Kõik õhtud on broneeritud!:D
Küll on hea, et ma ise ei pea sel aastal midagi kirja panema, vaid seda tehakse minu eest:) Siiani on arvamused suurel määral kattunud. Kui midagi kardinaalselt erineb, annan teada. Ja "Fatalist", mille pealkiri oleks nagu paljulubav, tasub ainult seetõttu vaatamist, et järgmine kord teaks, mida mitte vaadata:P
Ja mul endal poleks selles suhtes midagi viga. Aga tundub, et kõigil teistel on.
Ja ma ei taha teiste plaane rikkuda.
Ja ma tahan filme näha. Hakkasin mõtlema, et millal ma viimati mõnda nägin ja ei tulnud meelde. Ja mis see oli... Aga nüüd hakkab programm peale ja jätkub ka. Nii et enne 2.septembrit ma ära minna ei saa:P Kõik õhtud on broneeritud!:D
Küll on hea, et ma ise ei pea sel aastal midagi kirja panema, vaid seda tehakse minu eest:) Siiani on arvamused suurel määral kattunud. Kui midagi kardinaalselt erineb, annan teada. Ja "Fatalist", mille pealkiri oleks nagu paljulubav, tasub ainult seetõttu vaatamist, et järgmine kord teaks, mida mitte vaadata:P
teisipäev, august 21, 2007
Ei mäleta, millal ja millest ma viimati kirjutasin. Ja ega vahepeal pole suurt midagi juhtunudki.
Seekordne Leigo oli toredam kui eelmine. Parasjagu vähe rahvast, kes õgida tahtsid, ning mõnus muusika, mida töö kõrvalt isegi kuulata sai. Ja seltskond oli ka vist ägedam kui eelmisel korral. (Seekord olid praktiliselt kõik uued näod - ju oli eelmine laupäev paljudele veits liiast.) Hea tunne tekib, kui mõne inimesega jätkub juttu kauaks ja tuleb välja, et me oleme tegelenud samade asjadega, tundnud samu inimesi ja käinud samades kohtades:) Ja ülejäänud inimesed arvavad, et me tulimegi koos tööle, ning imestavad, kui kuulevad, et tegelikult me alles samal hommikupoolikul esimest korda kohtusime.
Leigolt ära minnes mängisime soomlastele taksot ja seejärel maandusime vahepeatusena ka Sangastes, kus ma Silva pubi ees äärekivil oma meile vaatasin. Njaa, kaks kummalist pakkumist. Eks näis, mis neist edasi saab, aga vaevalt, et midagi saab. Ühe puhul peaksin ma juba homme asju pakkima hakkama, et reedel kohal olla. Kuradi nõme on, et igasugused lootused ja ootused ja säravad ideed tekivad juba enne seda, kui ma tulevase elukohalinna asukohtagi tean..
Nii ma siis tegin pühapäeval ligi 150 liitrit õunamahla ja ketrasin samal ajal peas igasuguseid unistavaid plaane. Ja puhkepausidel toksisin oma oranžide näppudega läpakasse valmis kaks pikka ingliskeelset kirja, millest ühte ei saanud teatud põhjustel äragi saata, nagu täna selgus. Aga vähemalt tuli mulle meelde, et "Sufficient" pole just kõige õigem sõna minu keeleoskuse kirjeldamiseks ja need pakutavad kursused kuluksid vägagi ära. Ja ühtegi lapsesõbralikku pilti pole minust ka kunagi tehtud..
Ja uni kuluks ka väga ära. Täna oleksin autos sõites ka magama jäänud, kui mind aeg-ajalt kõnetatud poleks.
Ausalt öeldes pole mul ju ei tuju, jõudu ega juttu, et midagi kirjutada. Pole nagu õigupoolest toimunudki midagi, mida jäädvustada tahaksin. Nii et lähen ootan jälle ühte unenägu, mis mul väikeste variatsioonidega, aga põhisüžeelt samana teist korda külas käis.
Seekordne Leigo oli toredam kui eelmine. Parasjagu vähe rahvast, kes õgida tahtsid, ning mõnus muusika, mida töö kõrvalt isegi kuulata sai. Ja seltskond oli ka vist ägedam kui eelmisel korral. (Seekord olid praktiliselt kõik uued näod - ju oli eelmine laupäev paljudele veits liiast.) Hea tunne tekib, kui mõne inimesega jätkub juttu kauaks ja tuleb välja, et me oleme tegelenud samade asjadega, tundnud samu inimesi ja käinud samades kohtades:) Ja ülejäänud inimesed arvavad, et me tulimegi koos tööle, ning imestavad, kui kuulevad, et tegelikult me alles samal hommikupoolikul esimest korda kohtusime.
Leigolt ära minnes mängisime soomlastele taksot ja seejärel maandusime vahepeatusena ka Sangastes, kus ma Silva pubi ees äärekivil oma meile vaatasin. Njaa, kaks kummalist pakkumist. Eks näis, mis neist edasi saab, aga vaevalt, et midagi saab. Ühe puhul peaksin ma juba homme asju pakkima hakkama, et reedel kohal olla. Kuradi nõme on, et igasugused lootused ja ootused ja säravad ideed tekivad juba enne seda, kui ma tulevase elukohalinna asukohtagi tean..
Nii ma siis tegin pühapäeval ligi 150 liitrit õunamahla ja ketrasin samal ajal peas igasuguseid unistavaid plaane. Ja puhkepausidel toksisin oma oranžide näppudega läpakasse valmis kaks pikka ingliskeelset kirja, millest ühte ei saanud teatud põhjustel äragi saata, nagu täna selgus. Aga vähemalt tuli mulle meelde, et "Sufficient" pole just kõige õigem sõna minu keeleoskuse kirjeldamiseks ja need pakutavad kursused kuluksid vägagi ära. Ja ühtegi lapsesõbralikku pilti pole minust ka kunagi tehtud..
Ja uni kuluks ka väga ära. Täna oleksin autos sõites ka magama jäänud, kui mind aeg-ajalt kõnetatud poleks.
Ausalt öeldes pole mul ju ei tuju, jõudu ega juttu, et midagi kirjutada. Pole nagu õigupoolest toimunudki midagi, mida jäädvustada tahaksin. Nii et lähen ootan jälle ühte unenägu, mis mul väikeste variatsioonidega, aga põhisüžeelt samana teist korda külas käis.
neljapäev, august 16, 2007
jälle
Kurat, ma olen viimasel ajal nii haavatav. See on vist väsimusest. Aga lihtsalt kõik asjad hakkavad jälle vaikselt rappa kiskuma. Mind hakkab juba tüütama, et mind mitte kuhugi ei taheta. Küll ei taheta idaeurooplasi, mõnelpool pole lihtsalt rohkem inimesi vaja, siis ühtedele olen ma jälle liiga noor... Ma hakkan juba tundma, et mul on midagi viga.
Aga vähemalt oli tänane Haapsalus käik kosutav. See lihtsalt on kuidagi rahustav ja hubane linn. Ja ma luban, et kui ma järgmisel aastal sinna lähen ja keegi mulle külla tuleb (kui ma üldse veel kellelgi meeles olen selle aja peale), siis viin külalised Müüriääre kohvikusse. See on tõeliselt mõnus koht. Jaanovits ütleks lakooniliselt: "Hubane" ;) Vaatasin oma tulevase koolimaja ja ühika ka üle - ei midagi erilist, aga ka mitte hirmuäratavat. Ja söömas käies nägin ühest lehest, et nad hakkavad seal remonti ka tegema, nii et ehk selleks ajaks, kui mina sinna jõuan, siis on ilusam:)
Ja kui asjad nii edasi lähevad, siis ma lihtsalt annan teatud inimese vingumisele järele ja lähen täiendava vastuvõtu katsetele ja juba sel aastal Haapsallu. Aga õnneks on vaid mõned päevad aega, nii et ma ehk ei jõua.
Ja Haapsalus ringi käies nägin juba kolme tööpakkumist, mis mulle sobinud oleksid. Sellele ma parem ei mõtle, kas mina neile ka.
Aga vähemalt oli tänane Haapsalus käik kosutav. See lihtsalt on kuidagi rahustav ja hubane linn. Ja ma luban, et kui ma järgmisel aastal sinna lähen ja keegi mulle külla tuleb (kui ma üldse veel kellelgi meeles olen selle aja peale), siis viin külalised Müüriääre kohvikusse. See on tõeliselt mõnus koht. Jaanovits ütleks lakooniliselt: "Hubane" ;) Vaatasin oma tulevase koolimaja ja ühika ka üle - ei midagi erilist, aga ka mitte hirmuäratavat. Ja söömas käies nägin ühest lehest, et nad hakkavad seal remonti ka tegema, nii et ehk selleks ajaks, kui mina sinna jõuan, siis on ilusam:)
Ja kui asjad nii edasi lähevad, siis ma lihtsalt annan teatud inimese vingumisele järele ja lähen täiendava vastuvõtu katsetele ja juba sel aastal Haapsallu. Aga õnneks on vaid mõned päevad aega, nii et ma ehk ei jõua.
Ja Haapsalus ringi käies nägin juba kolme tööpakkumist, mis mulle sobinud oleksid. Sellele ma parem ei mõtle, kas mina neile ka.
teisipäev, august 14, 2007
Eile päeval läksime K.-ga randa juttu ajama ja vilusse istuma, kuna ta oli nädalavahetusel ära kõrbenud ja punane. Korraks astusime ka vette, mis oli oma 24 kraadiga siiski kohutavalt külm. K. rääkis mulle, et ta oli just Harry Potteri viimase osa lugemise lõpetanud, ja oli sellest suht vaimustuses. Mina, kes ma pole ühkti osa kättegi võtnud, sain nii mõndagi teada ja otsustasin, et kui ma saan endale need kaks Inglismaa last, siis võtan kõik Potterid kaasa (või muretsen sealt) ja üritan läbi lugeda. Sest üks idee (mingi mõttesõela värk) tundus mulle täitsa geniaalsena.
Õhtul jätkasin viimaste päevade kõige aeganõudvama tegevusega - kohvikus jutustamisega!:)
Sai kahele inimesele veel Dubrovniku punaseid katuseid näidatud ja ploomimahlast tehtud jäätisekokteili joodud.
Täitsa kummaline..Nimelt kõik, kes nüüd kohe-kohe Eestist lahkuvad, teevad seda paaritul kuupäeval: 17., 19., 21., 21., ... Ainult mina loodan 26. minna. Kuigi tegelikult peaksin ma vist selleks ajaks kohal olema, nii et ära tuleks äkki 25. sõita ;)
Homme saab Haapsallu:)
Emme avastas hommikul lehest, et TLÜ'l on täiendav vastuvõtt, mida ma pole veel jõudnud maha magada, ja hakkas surkima, et äkki ma lähen ikka sel aastal veel. Kui ma nagunii Inglismaale ka ei saa ja... Oh, tuleks ometi see meil nüüd sealt, siis oleks selge vähemalt, kas ma pean jälle uut kohta otsima hakkama, või lihtsalt keele- ja suhtluskursustele minema.
Õhtul jätkasin viimaste päevade kõige aeganõudvama tegevusega - kohvikus jutustamisega!:)
Sai kahele inimesele veel Dubrovniku punaseid katuseid näidatud ja ploomimahlast tehtud jäätisekokteili joodud.
Täitsa kummaline..Nimelt kõik, kes nüüd kohe-kohe Eestist lahkuvad, teevad seda paaritul kuupäeval: 17., 19., 21., 21., ... Ainult mina loodan 26. minna. Kuigi tegelikult peaksin ma vist selleks ajaks kohal olema, nii et ära tuleks äkki 25. sõita ;)
Homme saab Haapsallu:)
Emme avastas hommikul lehest, et TLÜ'l on täiendav vastuvõtt, mida ma pole veel jõudnud maha magada, ja hakkas surkima, et äkki ma lähen ikka sel aastal veel. Kui ma nagunii Inglismaale ka ei saa ja... Oh, tuleks ometi see meil nüüd sealt, siis oleks selge vähemalt, kas ma pean jälle uut kohta otsima hakkama, või lihtsalt keele- ja suhtluskursustele minema.
esmaspäev, august 13, 2007
Eesti transport on isegi hullem kui teeninduskultuur!!
Ma nimelt üritan praegu leida võimalust Tartust Haapsallu minekuks, aga lõpuks on ainuke reaalne vahend siiski auto. Sest bussiga saab Haapsallu ainult läbi Tallinna. Ja kui ma räägin vanemate inimestega, siis nad meenutavad, kuidas maleva ajal sai ikka sõidetud näiteks Paidest Haapsallu, aga nüüd ei saa isegi Pärnust otse Haapsallu, tuleb enne Tallinnasse sõita! Ja kõik maanteed käivad ka suurte ringidega. No võtkem näiteks Viljandi-Pärnu, linnulennult tundub see isegi jalgsi läbitav maa (ok, kaua läheks, aga kohale jõuaks küll), aga otse ei ole teed! Isegi kui seal on ainult sood, kuhu on teid keeruline ehitada, on see ju absurdne! Kuramus, kogu Sankt Peterburg ehitati juba sadu aastaid tagasi puhta soo peale!
Ma nimelt üritan praegu leida võimalust Tartust Haapsallu minekuks, aga lõpuks on ainuke reaalne vahend siiski auto. Sest bussiga saab Haapsallu ainult läbi Tallinna. Ja kui ma räägin vanemate inimestega, siis nad meenutavad, kuidas maleva ajal sai ikka sõidetud näiteks Paidest Haapsallu, aga nüüd ei saa isegi Pärnust otse Haapsallu, tuleb enne Tallinnasse sõita! Ja kõik maanteed käivad ka suurte ringidega. No võtkem näiteks Viljandi-Pärnu, linnulennult tundub see isegi jalgsi läbitav maa (ok, kaua läheks, aga kohale jõuaks küll), aga otse ei ole teed! Isegi kui seal on ainult sood, kuhu on teid keeruline ehitada, on see ju absurdne! Kuramus, kogu Sankt Peterburg ehitati juba sadu aastaid tagasi puhta soo peale!
pühapäev, august 12, 2007
..et inimesed on nii ilusad ja head...
Hehee. Arva ära kust mina just tulin? Hotell Londoni restoranist filmivõtetelt. Või noh, mitte filmi, vaid "Ohtliku lennu" ühe osa. Kuna venna rahvateatri omadele pakuti seda võimalust, aga neist oli enamus kusagil etendusel, siis oli naissoost inimesi veel puudu ja ma siis läksin. Sain seal taustaks istuda, vett juua, juttu ajada ja kaamerameeste tööd jälgida. Päris huvitav oli. Ja kogu see tehniline meeskond ja igasugused asjaosalised jätsid mõnusalt asjaliku ja sõbraliku mulje.
Ja enne äraminekut tuli veel välja, et me saame selle eest palka ka:D Päris mugav on kolme tunni istumise ja lobisemise eest üle poole eilsest Leigo palgast teenida...
Ma märkasin, et unustasin ühe sünnipäeva ära. Kaks päeva ja aasta tagasi kirjutasin ma oma esimese ametliku blogisissekande:)
Ja täna on lausa kaks sünnipäevalist, kellest üks küll kahjuks ei viibi praegu oma kingitusega samal maal, aga jõuab sinna selle kuu lõpus. Ja kes teab, äkki jõuan mina ka!;)
Ja enne äraminekut tuli veel välja, et me saame selle eest palka ka:D Päris mugav on kolme tunni istumise ja lobisemise eest üle poole eilsest Leigo palgast teenida...
Ma märkasin, et unustasin ühe sünnipäeva ära. Kaks päeva ja aasta tagasi kirjutasin ma oma esimese ametliku blogisissekande:)
Ja täna on lausa kaks sünnipäevalist, kellest üks küll kahjuks ei viibi praegu oma kingitusega samal maal, aga jõuab sinna selle kuu lõpus. Ja kes teab, äkki jõuan mina ka!;)
töörahva rõõmud
Eneseületusest saadav kaif on ikka üle kõige! :) Tänase Leigoga tõusis mu enesehinnang lausa paari pügala võrra. Ma imestan ise ka, mille kõigega tegelikult on võimalik hakkama saada, kui lihtsalt kätte võtta ja teha. Ja et kõik teised, kes suurema enesekindlusega välja paistavad, ei pruugi üldsegi minust tublimad ja paremad olla.
Tuli välja, et praktiliselt kõik minu hirmud rahaga jändamise, inimestega suhtlemise ja pahatahtlike klientide koha pealt olid põhjendamatud. (No ok, viimaseid ikka oli ka, aga õnneks üksikuid.) Esialgne kätevärin kadus kiiresti ja iseenesest kujutas see ülesanne endast midagi sarnast nagu kooliballi ajal kohvikus müümine, ainult tohutult suuremate rahvamasside ja toidulaadungitega. Aga eks ma olen nüüd ju ise ka suurem:P
Meeldejäävaimad hetked eilsest:
1. Leti juurde astub noormees ja ütleb:"Kas ma saaksin kusagilt salvrätikuid, mul neiu nutab?". Ma siis küsisin lõõpides, et mis ta neiule tegi, et too nüüd nutab, ta vastas, et muusika on nii ilus:)
2. Kui tulid noormees, neiu ja keskealine naine ning siis noormees hakkas midagi tellima, siis nad pidasid omavahel natuke rootsi keeles aru ja otsisid raha ja nii. Ja siis ma sain rootsi keeles neile ühe lause öelda:) Selle peale olid nad päris imestunud ja poiss seletas, et tema ei ole rootsist, aga ülejäänud kaks küll, ja küsis ka minu suhete kohta rootsi keelega. Tuli välja, et ta on ainult ühe aasta õppinud! Kurat, kui hästi ta rääkis..
3. Kui olin ühelt mehelt küsinud, mida ta soovib, ja siis külmkapist õllepurgi võtsin ja seda temale ulatades "Tere!" ütlesin:P Selleks ajaks oli jube pime ka ja vähemalt seitse tundi ringi hüpatud, nii et ma ainult naersin selle üle ja jätkasin rõõmsalt konveiermeetodil "Tere, mida ma teine annan?".
4. Ja kõige tähtsam punkt on väikesed lapsed:) Nii armas on, kui tuleb mingi umbes viieaastane, kes ei oska veel raha lugeda, ja siis saab talle seletada, et kui pepualus maksab 10.- ja ta andis sajase, siis ma annan 90 tagasi, et kaks 25st teeb kokku 50 ja siis veel 4 kümnelist. Ja siis ta küsib, et kui palju talle siis alles jääb, kui ta ühe Twixi ka ostab ja nii edasi.
Nende pepualustega oli ka lõbus lugu. Poisid olid kahekesi ja küsisid, et mis värvi neid on. Mind oli just jälle teise kassasse tõstetud ja siis ma jooksin sinna eelmisesse, kus neid hunnikus oli, ja tõin neile näha. Siis nad arutasid, kas võtta lilla või roheline. Ja siis ütles suurem poiss, et lilla on pedede värv, mille eest ma teda kohe noomisin ja väitsin, et lilla on väga ilus. Igatahes ostsid nad mõlemad ikkagi rohelised:P
Ja see on ka nii armas, kui häbelikud suvepruunid tüdrukud emme seelikusaba tagant limonaadi küsivad:D
Vahel on ka tore, kui sind kiidetakse. Mis sest, et ainult "omad" või kaaskolleegid, aga miskipärast tundub mulle, et seekord see polnud ainult niisama suusoojaks öeldud:)
Vaatamata sellele, et korralduslik külg on seal ikka veel iidamast-aadamast, palk on selle rassimise peale naeruväärne, tunne enamjaolt nagu Tahmanäol ja kliendid kogu oma rahulolematuse esmajoones teenindajate peale välja valavad, mulle täisa meeldis see töö. Kui mitte praehulludest rääkida, siis tegelikult oli võimalik igat klienti suhteliselt personaalselt teenindada, nii et ma mäletan kohati isegi seda, kes mida ostis. Kahjuks polnud tuttavate jaoks võimalik kõrvalt aega näpistada ja kontserti sai nautida vaid sel ajal, kui parasjagu ühtegi praadi polnud liha või kartuli puudumisel võimalik serveerida, aga pole hullu.
Nii et väga õpetlik päev oli. Ja tegelikult on võimalik avala naeratusega "Tere!" öeldes keskmisest torisevamaid inimesi, kes on kaks tundi järjekorras seisnud, naeratama panna küll!
Õhtuks olin ma jõudnud väsimuse eufooriasse ja võisin ükskõik millise kaaskolleegiga juttu ajama potsatada või kaupa kokku pannes tantsusammul keksida. Tundub, et see taktika, et lähen üksi ja lihtsalt tegutsen, mõtlemata, mida kõik need võõrad minust arvavad, ja paanitsemata, et ma ei saa hakkama, sobib mulle ideaalselt:)
NB! Kui keegi mõistab, miks inimesed lähevad kontserdile selleks, et kogu aja toidujärjekorras seista, siis tahaksin minagi seda teada!
Tuli välja, et praktiliselt kõik minu hirmud rahaga jändamise, inimestega suhtlemise ja pahatahtlike klientide koha pealt olid põhjendamatud. (No ok, viimaseid ikka oli ka, aga õnneks üksikuid.) Esialgne kätevärin kadus kiiresti ja iseenesest kujutas see ülesanne endast midagi sarnast nagu kooliballi ajal kohvikus müümine, ainult tohutult suuremate rahvamasside ja toidulaadungitega. Aga eks ma olen nüüd ju ise ka suurem:P
Meeldejäävaimad hetked eilsest:
1. Leti juurde astub noormees ja ütleb:"Kas ma saaksin kusagilt salvrätikuid, mul neiu nutab?". Ma siis küsisin lõõpides, et mis ta neiule tegi, et too nüüd nutab, ta vastas, et muusika on nii ilus:)
2. Kui tulid noormees, neiu ja keskealine naine ning siis noormees hakkas midagi tellima, siis nad pidasid omavahel natuke rootsi keeles aru ja otsisid raha ja nii. Ja siis ma sain rootsi keeles neile ühe lause öelda:) Selle peale olid nad päris imestunud ja poiss seletas, et tema ei ole rootsist, aga ülejäänud kaks küll, ja küsis ka minu suhete kohta rootsi keelega. Tuli välja, et ta on ainult ühe aasta õppinud! Kurat, kui hästi ta rääkis..
3. Kui olin ühelt mehelt küsinud, mida ta soovib, ja siis külmkapist õllepurgi võtsin ja seda temale ulatades "Tere!" ütlesin:P Selleks ajaks oli jube pime ka ja vähemalt seitse tundi ringi hüpatud, nii et ma ainult naersin selle üle ja jätkasin rõõmsalt konveiermeetodil "Tere, mida ma teine annan?".
4. Ja kõige tähtsam punkt on väikesed lapsed:) Nii armas on, kui tuleb mingi umbes viieaastane, kes ei oska veel raha lugeda, ja siis saab talle seletada, et kui pepualus maksab 10.- ja ta andis sajase, siis ma annan 90 tagasi, et kaks 25st teeb kokku 50 ja siis veel 4 kümnelist. Ja siis ta küsib, et kui palju talle siis alles jääb, kui ta ühe Twixi ka ostab ja nii edasi.
Nende pepualustega oli ka lõbus lugu. Poisid olid kahekesi ja küsisid, et mis värvi neid on. Mind oli just jälle teise kassasse tõstetud ja siis ma jooksin sinna eelmisesse, kus neid hunnikus oli, ja tõin neile näha. Siis nad arutasid, kas võtta lilla või roheline. Ja siis ütles suurem poiss, et lilla on pedede värv, mille eest ma teda kohe noomisin ja väitsin, et lilla on väga ilus. Igatahes ostsid nad mõlemad ikkagi rohelised:P
Ja see on ka nii armas, kui häbelikud suvepruunid tüdrukud emme seelikusaba tagant limonaadi küsivad:D
Vahel on ka tore, kui sind kiidetakse. Mis sest, et ainult "omad" või kaaskolleegid, aga miskipärast tundub mulle, et seekord see polnud ainult niisama suusoojaks öeldud:)
Vaatamata sellele, et korralduslik külg on seal ikka veel iidamast-aadamast, palk on selle rassimise peale naeruväärne, tunne enamjaolt nagu Tahmanäol ja kliendid kogu oma rahulolematuse esmajoones teenindajate peale välja valavad, mulle täisa meeldis see töö. Kui mitte praehulludest rääkida, siis tegelikult oli võimalik igat klienti suhteliselt personaalselt teenindada, nii et ma mäletan kohati isegi seda, kes mida ostis. Kahjuks polnud tuttavate jaoks võimalik kõrvalt aega näpistada ja kontserti sai nautida vaid sel ajal, kui parasjagu ühtegi praadi polnud liha või kartuli puudumisel võimalik serveerida, aga pole hullu.
Nii et väga õpetlik päev oli. Ja tegelikult on võimalik avala naeratusega "Tere!" öeldes keskmisest torisevamaid inimesi, kes on kaks tundi järjekorras seisnud, naeratama panna küll!
Õhtuks olin ma jõudnud väsimuse eufooriasse ja võisin ükskõik millise kaaskolleegiga juttu ajama potsatada või kaupa kokku pannes tantsusammul keksida. Tundub, et see taktika, et lähen üksi ja lihtsalt tegutsen, mõtlemata, mida kõik need võõrad minust arvavad, ja paanitsemata, et ma ei saa hakkama, sobib mulle ideaalselt:)
NB! Kui keegi mõistab, miks inimesed lähevad kontserdile selleks, et kogu aja toidujärjekorras seista, siis tahaksin minagi seda teada!
neljapäev, august 09, 2007
esmaspäev, august 06, 2007
todo
Tervis on nüüd vist normaliseerunud. Terve reede magasin maha. Ja laupäeval ärkasin varakult ning ei jäänud õhtul kuidagi magama, mis näitab, et und polnud nii palju vaja. Kuigi silmi sai kurnatud päris korralikult.
Järelhüüdena I.Bergmanile lugesin tema "Stseenid ühest abielust" läbi. Miskipärast on alati nii, et suured kirja-, filmi-, teatri- ja muud mehed surevad ära enne, kui mina olen nende kunstiga rohkem kui teretuttavaks saanud. Jama lugu.
Sain Leigole tööle. Täiesti vastu igasuguseid tõekspidamisi helistasin mina ise neile tagasi, kuigi nad olid lubanud mulle helistada. Kurat, kuidas mulle ei meeldi, kui inimesed oma lubadustest kinni ei pea! (Sorry, kui ma ise ka ei pea, aga minu puhul on vabanduseks vigane mälu!) Ja nii ma siis helistasingi reedel, sest nad pidid 2.augustil helistama. Ja siis öeldi, et nad vaatavad homme (L) oma listid üle ja helistavad tagasi. Ei helistanud loomulikult. Ja siis ma helistasin täna. Polnud mingit probleemi! Koht olemas nagu naksti. Aga jube pingutus on sundida end tegema midagi vastumeelset, millest sõltub ka natuke edasine.
Homsest neljapäevani olen maal. Võtan oma kalli kaasa Hr. Ootannetiühendust kaasa ja vaatan, kas Sangaste juures on see lubatud tasuta wifi. Ja hunniku raamatuid võtan ka. Ja cd, mille Annale teha lubasin.
Loodetavasti jõuan millalgi ka "Science of Sleep"'ile järele tuldud. Aga ma ei tea, mis kuupäevadel selle omanik Sverige pinnal viibib ja millal tagasi on. Ja Anna Ameerika tuleks ka kohale transportida:)
Vat nii. Rohkem polegi teha vaja.
Järelhüüdena I.Bergmanile lugesin tema "Stseenid ühest abielust" läbi. Miskipärast on alati nii, et suured kirja-, filmi-, teatri- ja muud mehed surevad ära enne, kui mina olen nende kunstiga rohkem kui teretuttavaks saanud. Jama lugu.
Sain Leigole tööle. Täiesti vastu igasuguseid tõekspidamisi helistasin mina ise neile tagasi, kuigi nad olid lubanud mulle helistada. Kurat, kuidas mulle ei meeldi, kui inimesed oma lubadustest kinni ei pea! (Sorry, kui ma ise ka ei pea, aga minu puhul on vabanduseks vigane mälu!) Ja nii ma siis helistasingi reedel, sest nad pidid 2.augustil helistama. Ja siis öeldi, et nad vaatavad homme (L) oma listid üle ja helistavad tagasi. Ei helistanud loomulikult. Ja siis ma helistasin täna. Polnud mingit probleemi! Koht olemas nagu naksti. Aga jube pingutus on sundida end tegema midagi vastumeelset, millest sõltub ka natuke edasine.
Homsest neljapäevani olen maal. Võtan oma kalli kaasa Hr. Ootannetiühendust kaasa ja vaatan, kas Sangaste juures on see lubatud tasuta wifi. Ja hunniku raamatuid võtan ka. Ja cd, mille Annale teha lubasin.
Loodetavasti jõuan millalgi ka "Science of Sleep"'ile järele tuldud. Aga ma ei tea, mis kuupäevadel selle omanik Sverige pinnal viibib ja millal tagasi on. Ja Anna Ameerika tuleks ka kohale transportida:)
Vat nii. Rohkem polegi teha vaja.
reede, august 03, 2007
no problem
Ja ongi nii, et iga halb asi on millekski hea. See tähendab, et isegi kui nädalavahetuse plaanid poleks kellegi teise tõttu ära jäänud, oleksid need mu enda pärast ära jäänud. Sest tänase öö ja hommikupooliku veetsin ma ühes "toredas" roheliste kardinate, kilest linade ja tuimade arstitädidega (paari erandiga) majas.
Tagantjärele mõeldes tundub ausalt öeldes päris õudne klimbina koridoris maas tõmmelda ja üritada endale pilti ette tagasi manada. Ja kõige toredam on muidugi see, et tehes haiglas ära kõik võimalikud analüüsid, ei leita ikkagi midagi, ja öeldakse, et küll see on mingi viirus ja võib-olla lisaks ka veepuudus. Nii et tegelikult polnudki mul nagu midagi viga!
Sellised juhtumid tõestavad mulle taas ja taas, mis põhjustel pole minus kunagi olnud kübekestki tahtmist arstiks õppida, ja panevad imestama, miks keellelgi üldse peaks olema.
Heh, "Kodus ja võõrsil" sisaldab viimasel ajal palju haiglastseene. Dr.House'i peaks ka rohkem vaatama hakkama. Ja "Kiirabihaiglat". Et näha, kas tegelikkus on vähegi sarnane. Nüüd on nagu parem võrdlusmoment võtta.
Tagantjärele mõeldes tundub ausalt öeldes päris õudne klimbina koridoris maas tõmmelda ja üritada endale pilti ette tagasi manada. Ja kõige toredam on muidugi see, et tehes haiglas ära kõik võimalikud analüüsid, ei leita ikkagi midagi, ja öeldakse, et küll see on mingi viirus ja võib-olla lisaks ka veepuudus. Nii et tegelikult polnudki mul nagu midagi viga!
Sellised juhtumid tõestavad mulle taas ja taas, mis põhjustel pole minus kunagi olnud kübekestki tahtmist arstiks õppida, ja panevad imestama, miks keellelgi üldse peaks olema.
Heh, "Kodus ja võõrsil" sisaldab viimasel ajal palju haiglastseene. Dr.House'i peaks ka rohkem vaatama hakkama. Ja "Kiirabihaiglat". Et näha, kas tegelikkus on vähegi sarnane. Nüüd on nagu parem võrdlusmoment võtta.
neljapäev, august 02, 2007
cancelled
Mulle tundub mõnikord, et mul on midagi viga. Kuidas on võimalik, et kõik mu plaanid, mis kellestki teisest sõltuvad, langevad ära? Mõni napilt enne algust, mõni juba kuid varem, aga lõpptulemus on alati sama. See hakkab juba ajapikku koomiliseks muutuma.
Tegelikult on imelik, et olen sellistel puhkudel kaotanud nn suured emotsioonid (armastusest pealkirjade tsiteerimise vastu ütlen, et "olen väsinud vihkamast" ja raevu sattumast, ei imesta nii tihti inimeste lolluse ja ebaõigluse üle), alles on vaid õrn pettumustunne, millega olen harjunud harjuma. Vahel tahaks lihtsalt osata olla inimeste peale pahane ja vihane (nagu oskavad inimesed mu ümber, kellesse need situatsioonid otseselt ei puutugi), aga ma vist lepin liiga kergesti olukordade käikudega, sest saan aru, milleks miski vajalik on. Ja oma naiivsuses usun ikka veel, et ka iga halb asi on millekski hea. Sama hästi võiksin muidugi jõuluvanasse uskuda, aga...
Järeldus: olen enda peale natuke pahane, sest ma ei oska teiste peale vihastada, kui minu plaanid ära rikutakse! Ma võin küll pettumusest veits toriseda ja õelutseda, vabandusi kuulates poolsadistlikult "ok" ütlemisega süümepiinasid tekitada, aga sisimas tunnen ikka seda "Shit happens, so what?!"-tunnet ja elan edasi.
Tõsi ta on, et mida vanemaks inimesed saavad (kui nüüd aus olla, siis siinkohal võiks lõpetada selle kirjandliku "inimese" kasutamise, sest lollgi saaks aru, et ma räägin jälle endast nagu alati), seda leplikumaks nad muutuvad. Või tuimaks? Ja külmaks. Laisaks. Tundetuks? Kurat, ma ei tea enam.
Kui nüüd lapsikut näidet otsida, siis esimese asjana tuleb mulle, väikesele fanaatikule, ette telekast näidatavate filmide lindistamine. Varem läksin ma ikka suht ägedaks, kui millegipärast mõnda head filmi lindistada (ja endale!!) ei saanud. Nagu oleks see olnud minu inimõiguste rikkumine. Nüüd tean, et kui tahan, võin selle tegelikult igal ajal kusagilt kätte saada ja et seda näidatakse kindlasti kunagi veel. Ja mis siis üldse juhtub, kui mul see film ka nägemata jääb? Mitte midagi! Lihtsalt juurde ei tule midagi. Jään ilma sellest, mida mul pole olnud, mille oleksin võinud saada. Kah mul asi! Samal ajal võib olla teine asi, mis sama palju annab, aga mille jaoks kunagi aega pole olnud, st ma ise pole võtnud. (Ma võiks näiteks kõik oma mõttes olevad plaanid tänase raamatukogukülastuse järel lihtsalt "maha lugeda" (as 'maha juua', 'maha magada') .) Võib-olla tuleneski see "nooruspõlve" ägestumine lihtsalt teadmatusest, millised tegelikult olemasolevad võimalused on, veel väiksemast vaateulatusest kui mu praegune.
Ok, kõik inimesed ei muutu vanemaks saades leplikumaks ja leebemaks. Mõnel hakkavad närvirakud otsa lõppema- need ei muutu rahulikumaks. Aga neid on kokkuvõttes vast vähem ka. Kuigi igasuguseid seriaale vaadates (alustades puhtakoeliste hispaaniakeelsete seepidega, mida ma vaatan korra aastas tuju tõstmiseks, jätkates nende USA noorteseepidega, mida Horvaatias nägime, ja lõpetades eilse "Kodus ja võõrsiliga") jääb mulle mulje, et inimesed suudavad kõik väikesed ja praktiliselt olematud asjad suurteks probleemideks puhuda, nii et mina vaatan ja mõtlen, et "What's the big deal?!". Sest ainuke probleem kõigis neis seriaalides ja päriselu hüsteeritsemistes on tegelikult see, et inimesed ei võta endale mõtlemiseks aega ja EI TAHA teistest inimestest aru saada! Ja lõpuks (st nö vanas eas) nad enam ei oskagi, sest on terve elu nii elanud ja lihtsalt teiste probleeme enda kaelale kuhjanud, aru saamata, et need pole üldse probleemid, veel vähem nendesse puutuvad.
Kõige hullem on see, et ma tegelikult mõistan neid...
Kakspoolsus.
Aga jah, nüüd läks teema kaugele.
Tegelikult on imelik, et olen sellistel puhkudel kaotanud nn suured emotsioonid (armastusest pealkirjade tsiteerimise vastu ütlen, et "olen väsinud vihkamast" ja raevu sattumast, ei imesta nii tihti inimeste lolluse ja ebaõigluse üle), alles on vaid õrn pettumustunne, millega olen harjunud harjuma. Vahel tahaks lihtsalt osata olla inimeste peale pahane ja vihane (nagu oskavad inimesed mu ümber, kellesse need situatsioonid otseselt ei puutugi), aga ma vist lepin liiga kergesti olukordade käikudega, sest saan aru, milleks miski vajalik on. Ja oma naiivsuses usun ikka veel, et ka iga halb asi on millekski hea. Sama hästi võiksin muidugi jõuluvanasse uskuda, aga...
Järeldus: olen enda peale natuke pahane, sest ma ei oska teiste peale vihastada, kui minu plaanid ära rikutakse! Ma võin küll pettumusest veits toriseda ja õelutseda, vabandusi kuulates poolsadistlikult "ok" ütlemisega süümepiinasid tekitada, aga sisimas tunnen ikka seda "Shit happens, so what?!"-tunnet ja elan edasi.
Tõsi ta on, et mida vanemaks inimesed saavad (kui nüüd aus olla, siis siinkohal võiks lõpetada selle kirjandliku "inimese" kasutamise, sest lollgi saaks aru, et ma räägin jälle endast nagu alati), seda leplikumaks nad muutuvad. Või tuimaks? Ja külmaks. Laisaks. Tundetuks? Kurat, ma ei tea enam.
Kui nüüd lapsikut näidet otsida, siis esimese asjana tuleb mulle, väikesele fanaatikule, ette telekast näidatavate filmide lindistamine. Varem läksin ma ikka suht ägedaks, kui millegipärast mõnda head filmi lindistada (ja endale!!) ei saanud. Nagu oleks see olnud minu inimõiguste rikkumine. Nüüd tean, et kui tahan, võin selle tegelikult igal ajal kusagilt kätte saada ja et seda näidatakse kindlasti kunagi veel. Ja mis siis üldse juhtub, kui mul see film ka nägemata jääb? Mitte midagi! Lihtsalt juurde ei tule midagi. Jään ilma sellest, mida mul pole olnud, mille oleksin võinud saada. Kah mul asi! Samal ajal võib olla teine asi, mis sama palju annab, aga mille jaoks kunagi aega pole olnud, st ma ise pole võtnud. (Ma võiks näiteks kõik oma mõttes olevad plaanid tänase raamatukogukülastuse järel lihtsalt "maha lugeda" (as 'maha juua', 'maha magada') .) Võib-olla tuleneski see "nooruspõlve" ägestumine lihtsalt teadmatusest, millised tegelikult olemasolevad võimalused on, veel väiksemast vaateulatusest kui mu praegune.
Ok, kõik inimesed ei muutu vanemaks saades leplikumaks ja leebemaks. Mõnel hakkavad närvirakud otsa lõppema- need ei muutu rahulikumaks. Aga neid on kokkuvõttes vast vähem ka. Kuigi igasuguseid seriaale vaadates (alustades puhtakoeliste hispaaniakeelsete seepidega, mida ma vaatan korra aastas tuju tõstmiseks, jätkates nende USA noorteseepidega, mida Horvaatias nägime, ja lõpetades eilse "Kodus ja võõrsiliga") jääb mulle mulje, et inimesed suudavad kõik väikesed ja praktiliselt olematud asjad suurteks probleemideks puhuda, nii et mina vaatan ja mõtlen, et "What's the big deal?!". Sest ainuke probleem kõigis neis seriaalides ja päriselu hüsteeritsemistes on tegelikult see, et inimesed ei võta endale mõtlemiseks aega ja EI TAHA teistest inimestest aru saada! Ja lõpuks (st nö vanas eas) nad enam ei oskagi, sest on terve elu nii elanud ja lihtsalt teiste probleeme enda kaelale kuhjanud, aru saamata, et need pole üldse probleemid, veel vähem nendesse puutuvad.
Kõige hullem on see, et ma tegelikult mõistan neid...
Kakspoolsus.
Aga jah, nüüd läks teema kaugele.