Ütlesin just ära oma otsuse, et vähemalt sel suvel jääb USA minust puutumata. Ja kuigi mingi kahetsus kriibib vaikselt sees, tean, et see oli õige otsus. Sest elu on liiga lühike ja neli kuud liiga pikk. Et see, millepärast mina sinna läheksin, pole tegelikult see, miks sinna üldiselt minnakse, ja mida mina tahaks, on kättesaadav ka lähemalt ja väiksema (aja)kuluga. Ja tänu teatud ettevõtmisele eelmisel aastal, ei ole mul enam vaja endale midagi tõestada, sest usun niigi, et ma saaksin hakkama:) Ja see on juba iseenesest hea tunne.
Ja nagu otsuse õigsuse kinnituseks kargas mu postkasti Montse kiri!:D Üle niiiiii pika aja, et ma ei julenud enam lootagi. Tema pikad töö- ja elukohaotsingud on ometi jõudnud õnneliku lõpuni. Ja lisaks sellele kolis Colm ka Barcelonasse ja leidis endale lupsti ka töö inglise keele õpetajana:)
Ja natuke väiksema viivitusega tuli eile ka Karolina vastus, kust sain teada, et ta on praegu hoopis Leedus oma perel külas ja kuna ta noormees Prantsusmaalt pidi ka sinna sõitma, oli tal asjaajamistega nii kiire, et polnud aega kirjale (mis polnud ka eriti urgent-tooniga) kohe vastata. Ja Pierluigi järjekordne küllakutse jäi ka just silme ette.. Oeh, see on ülimalt hea tunne, kui loed kellegi kirja, ja tunned sealt voolamas endasse positiivsust. Et see positiivsus on seal, kirjeldamaks kirjutaja suhtumist sinusse:)
"Lõpp hea, kõik hea. Ja kui pole hea, pole veel lõpp." Ma isegi ei mäleta, kust ma seda lugesin, aga... üleüldse on viimastel nädalatel ette jäänud päris palju kirjutisi, milles avaldub see, mis minu peaski ringi rallib.
Ja hea on see, et kui ühe asja suhtes on juba hea, siis tuleb meelde, et teine asi pole seda veel üldsegi, ja paneb jälle liigutama. Mõnes mõttes elan ma pidevalt mugavustsoonist väljas. Kuigi, kes ei elaks..? Teisest küljest on see, mis üldises teadvuses "mugavustsoonist väljas" alla käib, minu jaoks kujunenud normaalseks, harjumuspäraseks, lausa meeldivaks. Ja on "asju" millest ei peakski loobuma, ükskõik siis, kui kasulik see ka oleks.
esmaspäev, märts 30, 2009
kolmapäev, märts 18, 2009
muckrakers, temperance movement
Olen õppimismaratoniga jõudmas kümnenda punktini, võhma jagub veel paari jaoks (ploomimahla vist kahjuks mitte), ei tea, kas aega ka. Motivatsiooniks on lähemas perspektiivis see, et õhtul on viimane tantsutund, kuhu ma endal minna ei luba, kui selleks ajaks materjal läbi pole võetud, ja kaugemas perspektiivis... et kevade peale ei saa küll seda eksamit lükata, sest tahaks mõnikord ilma nautida ja näiteks maale jõuda. Nii et tulgu, mis tuleb, kuidagimoodi lähen seda homme tegema (ongi homme?:S). Kohati on huvitav ka, aga vabatahtlikult jätaksin u 60% ikkagi vahele..
Väga meeldiv, et see kaevurauto otsustas just neil kahel päeval siin minu akna all ja maja külje peal puurida, ragistada ja kolistada, nii et seinadki vapuvad.. Aitab kohutavalt hästi keskenduda ning hoiab peavalusid ära. Ja magamist soodustab ka. Jess.
NB! Kirjavead võib kommentaaridesse ritta laduda, sest kiiruga ja teksti valmis kujul läbi lugemata üles laadides, tekib siin nähtavasti väga naljakaid kombinatsioone:P
Väga meeldiv, et see kaevurauto otsustas just neil kahel päeval siin minu akna all ja maja külje peal puurida, ragistada ja kolistada, nii et seinadki vapuvad.. Aitab kohutavalt hästi keskenduda ning hoiab peavalusid ära. Ja magamist soodustab ka. Jess.
NB! Kirjavead võib kommentaaridesse ritta laduda, sest kiiruga ja teksti valmis kujul läbi lugemata üles laadides, tekib siin nähtavasti väga naljakaid kombinatsioone:P
pühapäev, märts 15, 2009
...
"Slumdog Millionaire" sai küll väga teenimatult Oscareid. Või ei oska meie, matsid, sellist kõrget kunsti hinnata.. või äkki olime lihtsalt liiga väsinud. Igatahes kaks neljandikku magas pea terve filmi maha, kolmas neljandik tukkus vahelduva eduga viimase pooltunni jooksul, nii et pidi toibudes pidevalt ainukeselt jälgijalt küsima, mis toimus, ja tõdema, et ega tegevus selle ajaga palju edasi liikunud polnudki. Ja kui küsimused päriselt ka nii lihtsad oleks, siis võiks isegi miljonimängu minna:P Kes siis Aramist ei teaks!
Täna oli teine uisutund, mis tänu nahkuiskudele tunduvalt mõnusam tundus. Pidurdamine on mul jätkuvalt kõige nõrgem külg, hüpata (seda eriti algajate hüpet ainult muidugi) ja ühel jalal kükakil libiseda võin küll...
Mu sakslannast korterinaaber koputas natuke aega tagasi mu uksele, ja ütles, et ta sõidab JUBA järgmisel nädalalõpul tagasi koju, et juhul kui me ei kohtu vahepeal, siis... :( Nii kahju, me oleme kogu aeg mõlemad oma asjadega nii tegevuses olnud, et pole veel tuttavaks saanudki, ja juba ta lähebki. Igatahes pidavat ta suvel Eestisse külla tulema ja kutsus mind endale külla ja.. et meilime siis:)
Oh mind välismaalastemaniakki küll! Kõik peavad mind juba imelikuks. Aga mis ma teha saan, et mul nendega hoopis lihtsam (ja tihti meeldivam) suhelda on?! Sest ega asi pole ju otseselt selles, et nad välismaalased on (või et eestlased ei ole), vaid et nende huvid, arusaamad, empaatilisuse tase jms minu omadega klapivad. Ja eks eestlaste puhul ole raskendavaks asjaoluks suhtluse alustamisel ka see, et neilt on tobe küsida, kust nad pärit on... :P
Ometi vahetus mind mitu päeva kummitanud "Upside down" "Rootless tree" vastu! Ja läpaka taustapildi vahetasin mõnede tungival soovil ära, aga seda olin ma niigi mõelnud juba mitu nädalat teha.
Kaksteistviisteistkaruviisteist. Te ei peagi aru saama.
Täna oli teine uisutund, mis tänu nahkuiskudele tunduvalt mõnusam tundus. Pidurdamine on mul jätkuvalt kõige nõrgem külg, hüpata (seda eriti algajate hüpet ainult muidugi) ja ühel jalal kükakil libiseda võin küll...
Mu sakslannast korterinaaber koputas natuke aega tagasi mu uksele, ja ütles, et ta sõidab JUBA järgmisel nädalalõpul tagasi koju, et juhul kui me ei kohtu vahepeal, siis... :( Nii kahju, me oleme kogu aeg mõlemad oma asjadega nii tegevuses olnud, et pole veel tuttavaks saanudki, ja juba ta lähebki. Igatahes pidavat ta suvel Eestisse külla tulema ja kutsus mind endale külla ja.. et meilime siis:)
Oh mind välismaalastemaniakki küll! Kõik peavad mind juba imelikuks. Aga mis ma teha saan, et mul nendega hoopis lihtsam (ja tihti meeldivam) suhelda on?! Sest ega asi pole ju otseselt selles, et nad välismaalased on (või et eestlased ei ole), vaid et nende huvid, arusaamad, empaatilisuse tase jms minu omadega klapivad. Ja eks eestlaste puhul ole raskendavaks asjaoluks suhtluse alustamisel ka see, et neilt on tobe küsida, kust nad pärit on... :P
Ometi vahetus mind mitu päeva kummitanud "Upside down" "Rootless tree" vastu! Ja läpaka taustapildi vahetasin mõnede tungival soovil ära, aga seda olin ma niigi mõelnud juba mitu nädalat teha.
Kaksteistviisteistkaruviisteist. Te ei peagi aru saama.
reede, märts 13, 2009
keelt kasutades ja (artikuleeritud) keelt kasutamata
Wiiihuuu:D Eile oli lahe päev!
Emakeelepäeva tulekuga seoses on igasugu põnevaid üritusi toimumas, näiteks oli eile etteütlus. Väike kiitus kulub alati ära:)
Ja tööl oli siuke tore veinikoolituse õhtu, kus nt emme koos sõbrannadega käis ja ülihead Wiiralti šokolaadikooki ampsata sai. Ja pärast, ööpoole, tulid mees ja naine, kellest mees olevat kunagi umbes aasta tagasi ise ka WL'is töötanud ning teadis kahte praegust pikaajalisemat töötajat. Ja kui ma sattusin kuidagi küsima kes-mis-kus (just naine oli tuttava näoga, ja kuna ta läks varem ära, siis küsisin allesjäänult, kes ta oli:P), siis tuli välja, et VKA lõpetanud koreograaf ja et tema ise on endine võistlustantsija (Eesti väiksuse huvides ma nimesid ei maini)! Õpib praegu TLÜ magistris, nii et ma kasutasin kohe juhust küsida, kas ta äkki teab midagi meie kooli tantsuvõimalustest minusugustele oskamatutele, kes siiski päris põhisammu tund aega tampida ei taha. Andis paar head ideed ja julgustas osakonnast järele uurima:)
Ja kui kõik ülejäänud olid juba lahkunud, tulid ülemiselt korruselt kaks noormeest (kelle kohta M'e oli enne automaatselt küsinud, kas nad on geid:P), kes olid enne meid kõiki segadusse ajanud keelevalikul - st üks rääkis vene keeles ja ütles eesti keeles "Aitäh!"(meie mõte - Eesti venelane), aga kuna meist keegi väga vene keelt ei räägi, siis üritasime inglise keeles (mis, kui eelmistes sulgudes olevat eeldust arvestada, tundunuks tegelikult totter, nii et käisin esimest korda elus veini lauda viimas täielikus vaikuses:P), ja mulle tundus tegelikult, et nad rääkisidki omavahel inglise keeles. Igatahes, küsisin jällegi juba harjumuseks saanud küsimuse ja tuli välja, et nad olid siberlane (vaevalt siukest eesikeelset sõna on, aga..:P) ja itaallane, kes Vanemuises balletiartistidena töötavad!:D Ma siis mainisin, et kui nad oleks pool tundi tagasi alumisele korrusele sattunud, oleksid võinud ühe Tallinna koreograafiga juttu ajada.. Ja nii see jutt siis läks edasi. Paar järgmist tundi:P Nii tore on avastada inimesi (eriti meesinimesi!), kes oskavad tantsida ja kuulavad Jack Johnsonit ja Damien Rice'i ja on lugenud Banana Yoshimotot (mul vedeles tema "Hardboiled Hard Luck" leti peal, kui nad arvet tasuma tulid) ja kes on elanud igasugustes riikides ja hakkasid balletiga tegelema pärast "Save the Last Dance"i nägemist (üks neist) ja ... joovad häid veine:)
Ja kui ma pärast koju jalutasin (kell oli kuskil pool kolm), tuli mulle Draamateatri ees vastu töökaaslane, kes oli kella 10st lõpetanud. Mõlemal olid väga üllatunud näod:D Tegin talle lühikokkuvõtte ja lippasin edasi, emme sai pikema ülekande osaliseks, nii et loodan, et ta täna koolitusel ikka ärkvel suudab püsida:P Ja loodan, et tort tuli hea välja, pärast õhtust teatriskäiku teeme siis väikese sünnipäeva.
Aa, see oli ka ülitore, et sain 21.märtsi tööl ära vahetada, nii et nüüd ma lähengi 10-ne tantsu meistrivõistlusi vaatama!:)
PS! Jamie laulab just "I could have danced all night"'i ;)
Emakeelepäeva tulekuga seoses on igasugu põnevaid üritusi toimumas, näiteks oli eile etteütlus. Väike kiitus kulub alati ära:)
Ja tööl oli siuke tore veinikoolituse õhtu, kus nt emme koos sõbrannadega käis ja ülihead Wiiralti šokolaadikooki ampsata sai. Ja pärast, ööpoole, tulid mees ja naine, kellest mees olevat kunagi umbes aasta tagasi ise ka WL'is töötanud ning teadis kahte praegust pikaajalisemat töötajat. Ja kui ma sattusin kuidagi küsima kes-mis-kus (just naine oli tuttava näoga, ja kuna ta läks varem ära, siis küsisin allesjäänult, kes ta oli:P), siis tuli välja, et VKA lõpetanud koreograaf ja et tema ise on endine võistlustantsija (Eesti väiksuse huvides ma nimesid ei maini)! Õpib praegu TLÜ magistris, nii et ma kasutasin kohe juhust küsida, kas ta äkki teab midagi meie kooli tantsuvõimalustest minusugustele oskamatutele, kes siiski päris põhisammu tund aega tampida ei taha. Andis paar head ideed ja julgustas osakonnast järele uurima:)
Ja kui kõik ülejäänud olid juba lahkunud, tulid ülemiselt korruselt kaks noormeest (kelle kohta M'e oli enne automaatselt küsinud, kas nad on geid:P), kes olid enne meid kõiki segadusse ajanud keelevalikul - st üks rääkis vene keeles ja ütles eesti keeles "Aitäh!"(meie mõte - Eesti venelane), aga kuna meist keegi väga vene keelt ei räägi, siis üritasime inglise keeles (mis, kui eelmistes sulgudes olevat eeldust arvestada, tundunuks tegelikult totter, nii et käisin esimest korda elus veini lauda viimas täielikus vaikuses:P), ja mulle tundus tegelikult, et nad rääkisidki omavahel inglise keeles. Igatahes, küsisin jällegi juba harjumuseks saanud küsimuse ja tuli välja, et nad olid siberlane (vaevalt siukest eesikeelset sõna on, aga..:P) ja itaallane, kes Vanemuises balletiartistidena töötavad!:D Ma siis mainisin, et kui nad oleks pool tundi tagasi alumisele korrusele sattunud, oleksid võinud ühe Tallinna koreograafiga juttu ajada.. Ja nii see jutt siis läks edasi. Paar järgmist tundi:P Nii tore on avastada inimesi (eriti meesinimesi!), kes oskavad tantsida ja kuulavad Jack Johnsonit ja Damien Rice'i ja on lugenud Banana Yoshimotot (mul vedeles tema "Hardboiled Hard Luck" leti peal, kui nad arvet tasuma tulid) ja kes on elanud igasugustes riikides ja hakkasid balletiga tegelema pärast "Save the Last Dance"i nägemist (üks neist) ja ... joovad häid veine:)
Ja kui ma pärast koju jalutasin (kell oli kuskil pool kolm), tuli mulle Draamateatri ees vastu töökaaslane, kes oli kella 10st lõpetanud. Mõlemal olid väga üllatunud näod:D Tegin talle lühikokkuvõtte ja lippasin edasi, emme sai pikema ülekande osaliseks, nii et loodan, et ta täna koolitusel ikka ärkvel suudab püsida:P Ja loodan, et tort tuli hea välja, pärast õhtust teatriskäiku teeme siis väikese sünnipäeva.
Aa, see oli ka ülitore, et sain 21.märtsi tööl ära vahetada, nii et nüüd ma lähengi 10-ne tantsu meistrivõistlusi vaatama!:)
PS! Jamie laulab just "I could have danced all night"'i ;)
neljapäev, märts 12, 2009
lady in red
Tean, et pole juba ammu-ammu midagi hingele kirjutanud. Võimalik, et siia on üles saanud üldse vaid 2-3 lõigukest, mis polnud tegelikult kellegi silmadele mõeldud. Igatahes, vahel on tahtmine. Ja tunne, et tuleks ka midagi, aga mida ei ole - aega loomulikult. Kuigi võiks ju jälle mõne öö arvelt võtta, aga kui arvestan, et alles see oli, kui nii sai tehtud (asja pärast) ja kohe tuleb jälle mitmepäevak, kui nii tegema peab..
Igatahes. Täna olin ma punane. Nii peast, pluusist kui kohati ka näost... Ja kuigi ainult ühel juhul kutsutigi mind otseselt 'lady in red'iks, siis teisel juhul tuli mu punasus teemaks ... noh, kes ei tea, mis selle laulu refräänis kaks järgmist sõna on, vaadaku järele. Mina hakkan igatahes teksti transkriptsiooni kirjutama nüüd.. Kuigi mõtted on mööda linna laiali.
Aaaga Teatud Inimene, kui Sa kogemata seda loed, ja oled vähegi tervise juures, et kirjutada vms, palun tee seda. Sest ma olen juba väga mures!
Igatahes. Täna olin ma punane. Nii peast, pluusist kui kohati ka näost... Ja kuigi ainult ühel juhul kutsutigi mind otseselt 'lady in red'iks, siis teisel juhul tuli mu punasus teemaks ... noh, kes ei tea, mis selle laulu refräänis kaks järgmist sõna on, vaadaku järele. Mina hakkan igatahes teksti transkriptsiooni kirjutama nüüd.. Kuigi mõtted on mööda linna laiali.
Aaaga Teatud Inimene, kui Sa kogemata seda loed, ja oled vähegi tervise juures, et kirjutada vms, palun tee seda. Sest ma olen juba väga mures!
teisipäev, märts 03, 2009
Kurat, avastasin äsja, et 10 minutit tagasi algas minu asukohast 3 minuti kaugusel koolimajas üks tantsukursus (kuigi lubasin, et hakkan otsma alles siis, kui rajale tagasi olen saanud) ... Aga peaks vist otsima mingi pikaajalisema ja püsivama võimaluse nagunii, nii et hilisest avastamisest pole hullu. Pro-Am oleks muidugi väga arendav variant ;)
Avastasin veel, et olen juba kahed meistrivõistlused maha magada suutnud ja viimased toimuvad 21.märtsil, mis tähendab, et ka neid ei saa ma vaatama minna. Tore-tore. Kasu kui palju sellest Tallinnas elamisest;P
Kui eile öösel oli mul esimest korda tunne, et mis oleks, kui ei teekski koduseid ülesandeid ära ja veedaks tänase hommiku süntaksi ja ladina keele tundide asemel hoopis soojas voodis, siis suutsin selle tahtmise alla suruda ja sain omadega valmis nii, et mõned tunnid jäid lausa magamiseks üle. Täna oli olemine juba veits etem, kurtmine ikka ravib. Aga mingit pausi oleks küll hädasti vaja, sest motivatsioonivarusid ei suuda taastada isegi mitte apelsinid.
Avastasin veel, et olen juba kahed meistrivõistlused maha magada suutnud ja viimased toimuvad 21.märtsil, mis tähendab, et ka neid ei saa ma vaatama minna. Tore-tore. Kasu kui palju sellest Tallinnas elamisest;P
Kui eile öösel oli mul esimest korda tunne, et mis oleks, kui ei teekski koduseid ülesandeid ära ja veedaks tänase hommiku süntaksi ja ladina keele tundide asemel hoopis soojas voodis, siis suutsin selle tahtmise alla suruda ja sain omadega valmis nii, et mõned tunnid jäid lausa magamiseks üle. Täna oli olemine juba veits etem, kurtmine ikka ravib. Aga mingit pausi oleks küll hädasti vaja, sest motivatsioonivarusid ei suuda taastada isegi mitte apelsinid.
esmaspäev, märts 02, 2009
võtan sõnad tagasi
Seda on viimase paari päeva jooksul pidanud päris palju juhtuma. Nii hiljutiste kui väljaütlemiste kui aastatepikkuste tõekspidamiste koha pealt.
Käisime K.ga kaupäeval korterit vaatamas ja pika ning vaevarikka otsustamisperioodi lõpuks leppisime kokku, et sinna me kolimegi. Maakleriga sai ka kõik räägitud ja ta pidi mulle meili peale lepingu saatma, et enne üle saaksime vaadata. Kuna otsustamine oli tõesti sama emotsionaalne kui ameerika mägede üles-allaminekud järsud, siis kulus mulle laupäeval (tööl olles ja pärast) aliaseõhtu toredate kaaslastega üliväga ära. Olin mõtetes juba asju pakkimas (nädala lõpupoole pidid autoga töökaaslased appi kolima tulema) ja soolaleivapidu organiseerimas. Aga et asjad pärast lepingu kohalejõudmist väga kummaliseks kiskusid, on lõppseis selline, et me ei koligi. Ikka ja jälle:( Nii et praegu olen löödud. Lisaks veel on emotsionaalselt väga suur pingutus olla see, kes kõigile otsustest teatama peab, eriti kui sa kahtled, ja hiljem veel vastus negatiivseks muuta. Ja väga väsinud kõigest sellest. Hea meelega astuks mõneks päevast ühiskonnast välja. Aga ei saa.. Täna lahkusin koolimajast 21.39.
Sest kohe-kohe on tulekul eksam pragmaatikas ja ports muid teste ja lugeda oleks palju-palju vaja. Ja paari nädala pärast on teine kirves-eksam. Sellepärast ole üritanud võimalikult palju igasugu füüsilist tegevust leida. Eile oli esimene uisutund:) Miskipärast on Haabersti peatusesse jõudmine alati igasuguste komplikatsioonidega seotud mul:P Aga kohale me jõudsime ja mitte palju hiljem. Ja tund oli asjalik, õpetajanna tore. Ainult uiskudega ei vedanud, minu nr nahkuisud olid otsas ja sain kõvad plastikud, millega kükitada ei saa ja mis tagatipuks jalad katki ka hõõrusid. Aga ehk järgmisel korral veab rohkem. Õpetati pidurdamist, mida ma ikka absoluutselt ei oska, aga ka liuglemist, "piparkooke" ja tagurpidi sõitu, mis mulle lapsest peale meeldinud on. Vot kukkumist õpetati ka. Seda ma eriti julgelt ei proovinud, arvestades, et kuu aega tagasi olin ilma uiskudeta nii osav, et siiamaani käsi kõveraks ega sirgeks ei lähe ja kõik käsivad pidevalt traumatoloogi juurde minna, aga mina ei suuda selle jamamise jaoks aega leida. Mõtlesin, et äkki peaks üldse endale Tallinnasse perearsti organiseerima. Täna oli jälle selline tunne, et seest ülearu kuum ja väljast jääkülm (mina st), hääl kähiseb, nina nohiseb, silmad vesistavad.... Meie mõnusa põhjamaise kliima võluv tulemus koos üleköetud poodide ja vale õhuniiskusega kooliruumidega.
Täna käisin teises Kiigajaani antavas ballieelses tantsutunnis. Läksin vist sellepärast, et esimene oli enam-vähem edukas, tänasega võrreldes lausa super! Ei, asi pole treeneris ega tunni toimumiskohas vms, lihtsalt selles, et vastupidiselt mu eeldustele on kohal liiga palju meessoo esindajaid. Mis tähendab, et ma ei saa üksi tantsida. Kes oleks arvanud, et nii üldse öelda saab, eksole! Aga vot, kui sulle satub partneriks keegi, kes kogu pooleteisetunnise "trenni" jooksul umbes kolm sammu õigel hetkel ja õiges suunas tehtud saab, siis.... Võtan tagasi väite, et iga inimene on võimeline tantsima õppima. Vähemalt üks ei ole.
Ja lõpuks olen ma hoopis enda peale pahane, et ma ei ole võimeline end sundima karmiks ja otsekoheseks ja ütlema näiteks, et ma eelistaksin pigem üksi tantsida või midagi sinnakanti. Ja selle asemel raiskan oma aega ja energiat, et selgitada ja näidata ette kaheksakümne neljandat korda, et see põhisamm käib lihtsalt ette-kõrvale-juurde ja siis samamoodi taha. Lausa imestasin oma kannatlikkuse üle.
Sain aru, mis tunne võib linnul puuris olla, milline on piiratud liikumisvabadus.... Kohe sellise määrani, et peas vasardas mõte tunni lõppedes Kiigajaanilt paluda, et ta minuga ühe tantsu tantsiks. Aga see mõte vaid mõtteks jäigi.
Kui ma oma elu jälle mingil määral joonde tagasi olen saanud, kavatsen igatahes leida mingi võimaluse uuesti tantsida. Seni aga jään unistama kevadest, mil saaks jooksmas ja rattaga sõitmas hakata käima.. Ja kodulinna kaugemaid nurki avastada.
Igatsedes kõike ja kõiki,
S.
Käisime K.ga kaupäeval korterit vaatamas ja pika ning vaevarikka otsustamisperioodi lõpuks leppisime kokku, et sinna me kolimegi. Maakleriga sai ka kõik räägitud ja ta pidi mulle meili peale lepingu saatma, et enne üle saaksime vaadata. Kuna otsustamine oli tõesti sama emotsionaalne kui ameerika mägede üles-allaminekud järsud, siis kulus mulle laupäeval (tööl olles ja pärast) aliaseõhtu toredate kaaslastega üliväga ära. Olin mõtetes juba asju pakkimas (nädala lõpupoole pidid autoga töökaaslased appi kolima tulema) ja soolaleivapidu organiseerimas. Aga et asjad pärast lepingu kohalejõudmist väga kummaliseks kiskusid, on lõppseis selline, et me ei koligi. Ikka ja jälle:( Nii et praegu olen löödud. Lisaks veel on emotsionaalselt väga suur pingutus olla see, kes kõigile otsustest teatama peab, eriti kui sa kahtled, ja hiljem veel vastus negatiivseks muuta. Ja väga väsinud kõigest sellest. Hea meelega astuks mõneks päevast ühiskonnast välja. Aga ei saa.. Täna lahkusin koolimajast 21.39.
Sest kohe-kohe on tulekul eksam pragmaatikas ja ports muid teste ja lugeda oleks palju-palju vaja. Ja paari nädala pärast on teine kirves-eksam. Sellepärast ole üritanud võimalikult palju igasugu füüsilist tegevust leida. Eile oli esimene uisutund:) Miskipärast on Haabersti peatusesse jõudmine alati igasuguste komplikatsioonidega seotud mul:P Aga kohale me jõudsime ja mitte palju hiljem. Ja tund oli asjalik, õpetajanna tore. Ainult uiskudega ei vedanud, minu nr nahkuisud olid otsas ja sain kõvad plastikud, millega kükitada ei saa ja mis tagatipuks jalad katki ka hõõrusid. Aga ehk järgmisel korral veab rohkem. Õpetati pidurdamist, mida ma ikka absoluutselt ei oska, aga ka liuglemist, "piparkooke" ja tagurpidi sõitu, mis mulle lapsest peale meeldinud on. Vot kukkumist õpetati ka. Seda ma eriti julgelt ei proovinud, arvestades, et kuu aega tagasi olin ilma uiskudeta nii osav, et siiamaani käsi kõveraks ega sirgeks ei lähe ja kõik käsivad pidevalt traumatoloogi juurde minna, aga mina ei suuda selle jamamise jaoks aega leida. Mõtlesin, et äkki peaks üldse endale Tallinnasse perearsti organiseerima. Täna oli jälle selline tunne, et seest ülearu kuum ja väljast jääkülm (mina st), hääl kähiseb, nina nohiseb, silmad vesistavad.... Meie mõnusa põhjamaise kliima võluv tulemus koos üleköetud poodide ja vale õhuniiskusega kooliruumidega.
Täna käisin teises Kiigajaani antavas ballieelses tantsutunnis. Läksin vist sellepärast, et esimene oli enam-vähem edukas, tänasega võrreldes lausa super! Ei, asi pole treeneris ega tunni toimumiskohas vms, lihtsalt selles, et vastupidiselt mu eeldustele on kohal liiga palju meessoo esindajaid. Mis tähendab, et ma ei saa üksi tantsida. Kes oleks arvanud, et nii üldse öelda saab, eksole! Aga vot, kui sulle satub partneriks keegi, kes kogu pooleteisetunnise "trenni" jooksul umbes kolm sammu õigel hetkel ja õiges suunas tehtud saab, siis.... Võtan tagasi väite, et iga inimene on võimeline tantsima õppima. Vähemalt üks ei ole.
Ja lõpuks olen ma hoopis enda peale pahane, et ma ei ole võimeline end sundima karmiks ja otsekoheseks ja ütlema näiteks, et ma eelistaksin pigem üksi tantsida või midagi sinnakanti. Ja selle asemel raiskan oma aega ja energiat, et selgitada ja näidata ette kaheksakümne neljandat korda, et see põhisamm käib lihtsalt ette-kõrvale-juurde ja siis samamoodi taha. Lausa imestasin oma kannatlikkuse üle.
Sain aru, mis tunne võib linnul puuris olla, milline on piiratud liikumisvabadus.... Kohe sellise määrani, et peas vasardas mõte tunni lõppedes Kiigajaanilt paluda, et ta minuga ühe tantsu tantsiks. Aga see mõte vaid mõtteks jäigi.
Kui ma oma elu jälle mingil määral joonde tagasi olen saanud, kavatsen igatahes leida mingi võimaluse uuesti tantsida. Seni aga jään unistama kevadest, mil saaks jooksmas ja rattaga sõitmas hakata käima.. Ja kodulinna kaugemaid nurki avastada.
Igatsedes kõike ja kõiki,
S.