Tomorrow

Nüüd olen siis ametlikult pensionäriks tunnistatud! Sain endale samba. Teise vist. Mitte, et mul neist üldse midagi aimu oleks, aga kuna see on nagunii beebibuumlastele (ja isegi veits varem sündinuile) kohustuslik, siis pole vahet kas sammastuda-sammalduda kohe või mõne aja pärast. Eks ma siis kunagi loen, mis ma endale kaela võtsin.
Njaa, neid "eks ma siis kunagi teen" asju on jälle lademetes. Võ noh, enamus on "ehk neljapäeval" asjad. Reede õhtul tegin ka mingi listi, et mida oma vaba laupäeva sisse ära mahutada saaks. Hommikul võis maha tõmmata ühe. Tegelikult sellestki pool.. Ja ma tõepoolest ei kulutanud praktiliselt üldse aega magamisele! Minu venitustehnika on aastatega veel kõrgetasemelisemaks saanud - nüüd usun ma juba ise ka, et küll ma neljapäeval teen. Või kui neljapäeval ei jõua, siis reedel. Plaanitäitjat ei saa minust küll kunagi..

Eile olin ma lihtsalt vapustavalt tubli. Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma terve õhtu jooksul mitte midagi tänaseks bioloogia tööks õppida ei suutnud. Pärast söömist jäin lihtsalt teleka ette vähkrema ja igasugused suvalised asjad ajasid mu nii lõkerdama, et Sannu ütles, et ma oleks nagu laksu all. (Kuidas tema üldsegi teab, millised laksu all inimesed tegelikult on? Mina küll ei tea..) Aga ei, see oli järjekordne väsimuseufooria hoog lihtsalt. (Ja bio läks täna ülihästi!:S)

Vaatasin (vähemalt) teist korda "Sweet November"'it ja jälle tuletati meelde, et sellised inimesed on tegelikult tegelikult (nimelt 2 korda) ka olemas! Kusjuures, imelik on see, et mulle üldiselt kumbki peaosatäitjatest ei meeldi, aga selles filmis mõjuvad nad ikka kuidagi sümpaatsetena. Ja see pole üldsegi mu lemmikfilm! Isegi Top50sse ei mahuks vist.. Aga see naiskarakter on mu iidol:P Mis sest, et mul iidoleid ei ole. Ma ei saa vist niipea lahti sellest "voääähh"-tundest, mis mulle alati peale tuleb, kui karjäristidele mõelda. Või ka lihtsalt üliambitsioonikatele inimestele ja kõigile neile, kes kogu ühiskonna samasuguseks teevad või vähemalt tahavad/üritavad teha. Nii et tekib tahtmine olla samasugune, nagu tema - see naistegelaskuju siis. So, who will be my November? Ma kooksin kohe ilusa pika värvilise salli:)

Muide, selle nädala lõpupoolel tuleb ETV pealt see taani film, mis mahub või vähemalt viimati nähes mahtus mu Top5 hulka. Ehk isegi Top3.. Vaata siis!

Mis laulus see "Tomorrow pa-pa-paaa" oli? Kummitab teine..

"He who minds his own business is never unemployed" - by Maeiteakes, aga jummala õige! Eks mul vist sellepärast polegi kunagi igav..

Ülenädala reede

Sain endale lõpuks ometi kampsuni:) Mulle meeldib, kui pikkade otsimistuuride järel midagi sobivat ei leia ja siis astud ükskord täiesti juhuslikult mingisse poodi, kuhu üle korra aastas ei satu, ja seal vaatab sulle vastu asi, mille võiks ilma selga proovimatagi ära osta. Muide, tee peal paistis autoaknast "onu", kelle nägu(ja ka pool keret) sinise vihmavarju alt ei paistnud, aga kelle kotisanga pikkuse järgi ära identifitseerida võib;)

Täna koolis olles vasardas koguaeg peas mõte "Oleks juba homme! Või vaheaeg..". Homme on mul otseses mõttes vaba päev. Ma kavatsen homseks mitte mitte midagi kavandada. Terve nädala pidasin niigi igapäevaste pealekooli-äktivititega vastu ja ei andnud järele kiusatusele täna mitte kooli ilmuda. Isegi kunstiajaloo töö sai tehtud, mis sest, et väikeste puudujääkideja vajalikust ja ülejääkidega ebavajalikust. Ehk ei pea uuesti tegema minema.. Huvitav, kuidas saab tasutud minu teisipäevane vabatahtlik ajaveetmine füüsikaga.. Ja kas kolmapäeva pärastlõunane ajalooarhiivikülastus tuleb ka kuidagi ametlikult paberile kanda ja üle anda..

Eilse töövarjupäeva paber sai vähemalt ära viidud ja sellega on asi vist ühel pool nüüd. Esmamuljed, mis olid tingitud puhtalt emotsioonidest, olid ikka väga head. Mu lemmik oli vist vestlus elust, tähtsatest otsustest ja inimeste väärtushinnangutest, mille kõrvale pakuti teed. Väga tore oli see, kui abivalmid ja hoolitsevad need inimesed olid! Muretsesid ikka, et ega mul külm pole ja kui üks venekeelne tädi uksest sisse tormas ja oma probleemile(ta ei saanud mingist koodiga uksest sisse, paberil oli aadress ja telefoninumber ja siis võttis minuga teed joonud naine telefoni ja küsis koodi järele) lahendust otsis, siis aidati teda ülima vastutulelikkusega. Nii et mulle meeldis.
Aga kui ma hiljem kuulsin, mis kõik teistel oli olnud, siis oleks võinud ka mõni omaealiste seltskond olla. Jääks tutvused ka edaspidiseks.

Nüüd tahaks süüa saada. Päev otsa hommikuse jogurtiga vastu ei pea..
Ja siis "Müümise kunsti" vaatama.

Lisa: "Müümise kunst" oli jube hea! Mõnusa irooniaga tehtud ja väga mõjuv. See tõesti on SEESAMA maailm, kus me elame! Ja kõige edu oleneb müümise oskustest.

Pop(p) pop pop pop

Milline huvitav ühendus Tootsi kodukäijate ja popitajate vahel..
Igatahes, jah, saigi selle perioodi esimne poolik koolipäev tehtud. Oleks ma seda enne hommikul uksest välja astumist plaaninud, poleks pidanud nii palju kola asjatult kaasa vedama.

Kui eile istusin ma praktiliselt terve õhtu oma toa nurgas kududes ja muusikat kuulates/vahepeal telekanaleid klõpsides, siis täna on mul 26 lauljat/bändi korraga otsingusse toksitud (pole vist eriti ratsionaalne, aga..) ja põrand kaetud tagurpidi keeratud Tudengijazzi plakatitega, millele ma üritan mingeid pluusilõikeid jms sodida. Samal ajal pugin vahelduva eduga vahukoort ja mõnusalt haput ploomikompotti, mille liitrise purgi ma otse kaussi ümber valasin. That's the way life should be.. :)
Kui kaua võiks aega kuluda 88-loolise playlisti ettemängimisega?

Eimillegi vahekokkuvõte

Sattusingi siia. Orkut ajas mu oma "No donut for you" pideva teatamisega juba närvi. Tegelikult ma tean küll, et asi on hoopis selles, et mind lihtsalt ei taheta Jüri Naela kommuuni:P

Täna ja tegelikult ka eile ja üleeile ja üleüleeile on täitsa tuim olla. Laupäevastest "toredatest üllatustest" ma parem rääkima ei hakkagi. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas on olemas nii palju inimesi, kellel puudub isegi elementaarne austus teiste inimeste vastu?! Selle kohta ei saa isegi austuse puudumine öelda..see on lausa puhas jultumus!

Hea, et täna trenn ära jääb - kuidagi ei viitsiks täna enam toast välja ronida. Tegelikult ei viitsi üldse midagi teha. Kirjutamistuju pole nähtavasti juba ligi nädal aega olnud. Kui üks teatud kiri välja arvata. Iga päev mõtlen, et homme panen ümbriku posti, aga ehk homme lähen ka tõesti. Kui see patakas pabereid ikka ümbrikusse üldse mahub...

Eimille on sama ilus tüdruku nimi kui Helmeta;) Või pidasid sa silmas kirjapilti Helmeeta/ Helmetta/....?

Peaaegu nagu vanasti

Täna oli üle pika aja üks tõeliselt korralik trenn. Enamuse ajast tantsisime jive'i, nii et jalad olid lõpuks päris pakud ja trennilõpu rumbad nagu Vilja Savisaarel. Pärast trenni läksin Eedenisse ja kolasin ligi kolmveerand tundi mööda jubedaid riidepoode, kus ma veel kunagi käinud polnud, lootusega leida normaalne talvekampsun, aga ei midagi. Seejärel läksin toiduosakonda ja ostsin Cido apelsinimahla, lahtise leiva ja vaniljepudingi(või pudingu?). Nagu eelmisel aastal, kui iga kord pärast trenni poest läbi sai käidud. Ainult et sel aastal ei ütle ma enam torisevatele poemüüjatele nii entusiastlikult "Tere!".
Koju jõudsin ka mitte nii ebanormaalselt vara kui üldiselt sellel hooajal, vaid ikka nii, et bussiga enam eriti palju rahvast ei sõitnud. Kaks inimest olid samad, kes koos minuga ka trenni minnes ühes bussis sõitsid. Minu selja taga istus neli krapsakat tädikest, kes pidid bussile jõudmiseks paar jooksusammu tegema ja rääkisid siis hingeldades:" Tegelikult oli Tamm ju neist ainuke külalisnäitleja. Uuspõld on ju nüüd põhitrupis." Ja nii edasi. Järelikult "Teatriparadiisist", mida vaatamast nad arvatavasti tulnud olidki. Oleks ma välismaalane, oleksin ma nende vestlusesse sekkunud:P Jah, bussiga on ka tore sõita!:D Kahju, et see liiter Cidot enne otsa sai..

Nüüd üks asi, mis pole nagu vanasti. Nimelt sain ma täna näha oma esimest (ametlikku?) ühte! Ma olen selle üle ikka nii uhke!:D Stiilsem oleks muidugi olnud saada kohe kogu perioodi hindeks 1, aga noh, mis tast ikka. Meil on ju veel üks kursus füüsikat;)
Üheteistkümnendiku kommentaar:"Õpetaja, kuidas te neiule kahe panete?". Minu muie selle peale:)

Talv

"Mööda teed tuul vaid käib,
kõikjal ees tühjus näib.
Jäätund meel, üksik hing
kaua veel ootan sind."

Hedvig Hanson




Tartus on talv. Karge, lumivalge, töine, peaaegu põlvini talv.

SP

Eile tuli mul mingi inspiratsioonilaine ja mõte hakkas jooksma, aga mind ei lastud arvutisse, nii et panin selle hoopis käsitsi kirja, aga kunagi ma toksin ta siia sisse. Märksõna(de)ks on õhtune film.

Aga praegu olin ma parasjagu lugemas koomilistest sotsiaalfoobikute intsidentidest, mis tunduvad kuidagi vääga tuttavad, ja emme rääkis kellestki, kellel ka igasugu probleeme oli ja siis ta olevat ükskord kõndinud mööda Riia mäge alla ja küsinud kõigi inimeste käest: "Vabandage, kas ma olen imelik?". Pole just raske arvata, mis ta vastuseks võis saada... Ei noh, tegelikult olevat üks vanatädi temaga isegi rääkima hakanud, aga ülejäänud vaid kinnitasid oma näoilmetega tema arvamust oma imelikkusest.

Kolmas lõik peab minu puhul ainult osaliselt paika(see teretamise osa näiteks), sest mul on teine haigus veel-uudishimu inimeste vastu. Seepärast ei käi ma silmad maas, vaid jõllitan ise. Aga mina ei ürita teiste eest varjata, et ma neid kardan. Ma pigem ütlen selle esimestel kohtumistel välja, ainuke jama on, et see kantakse vahetevahel mu iroonia arvele.
Minu hetkelemmik on viies lõik. Ma teeksin ka nii, kui ma ei kardaks olulisest infost ilma jääda(see tähendaks, et ma peaksin ju kellegi võhivõõra käest mingeid imelikke kanaleid pidi infot hankima!)..
Ja kui lugeda kuuendat lõiku, siis on see juba täiesti mina. Ja üheksas. Ja kümnes. Ma täna parem edasi ei loe....

Võeti 3 tilka verd ja saadeti kuradile

Jälle pole ma sobiv:( Käisin täna verekeskuses. Algus oli paljulubav - täitsin ankeedid-värgid ära, anti paberid kaasa ja saadeti ootama, aga siis läks emme pinginaaber mööda ja tundis mu ära. Küsis, et kas emme ikka teab, et ma seal olen, saatis mu kaalu peale ja väitis, et see osa, mis üle viiekümne oli, oli riiete kaal. Aga vähemalt veregrupitorke sain ära tehtud ja pika loksutuse peale selgus, et olen AB positiivne. Ülitore oleks, kui nad oleksid veel vale grupi ka määranud. Alguses nad vaatasid, et ma olen B pos, aga mulle tuli meelde, et mingil AHHAA näitusel sain ma teada, et olen AB ja siis nad jälgisid veidi põhjlikumalt. Aga kuna AB-le saavad verd anda kõik grupid, siis minu pärast vähemalt keegi ära küll ei sure:)
Maarjamõisast välja tulles läksin poodi, ostsin süüa ja kavatsen mõne aja pärast uuesti proovida, kuigi soovitati mitte enne aastat tagasi minna.

Selles suhtes on päris hea, et mind verest tühjaks ei pumbatud, et mulle tuli ootamatu kutse homme hommikul kolmetunnisest "treeninglaagrist" osa võtta ja ega ma vist nii kaua järjest käsi küll üleval hoida ei jõuaks. Või üldse püsti püsida...

Vati sees

Vot täpselt selline tunne on küll. Täna on esimest päeva lumi maas ja minul on tunne nagu oleks ma juba nädalaid kusagil eraldatuses elanud ja mitte ühtki inimest näinud (sellepärast pole vist olnud ka tahtmist kirjutada). Selline Kuutamolla-meeleolu on ka, vaatasin kaks filmi ära. Esimene oli mingi suht mittemidagiütlev mustvalge rootsi klassika ja teine oli "High Fidelity", milleni olen korduvalt üritanud jõuda, aga alles nüüd õnnestus. Sobis mu meeleollu nagu rusikas silmaauku, kahju ainult, et nii ruttu otsa sai. Lõppes nii järsku ära, et ma ei saanud arugi, et juba läbi on.

Praegu jäin kogemata aknast välja vahtima, mul seisab ju arvuti praktiliselt akna ees, nii et pole just keeruline oma pilk hoopis õue ära kaotada. Mingid väikesed mõttetud mardikad muudkui sibavad ringi ja arvavad, et nad polegi mõttetud. Või õigemini loodavad vist. Endal silmad säravad peas nagu laternad. Sellest vist säravadki. Lootusest mitte olla mõttetu.

"Kuid unistusel millestki ebatõenäolisest on oma nimetus. Me nimetame seda lootuseks." - "Apelsinitüdruk"

Ehk on see kõik vaid hingedepäevast...