World peace!

Enne tahtsin nagu midagi öelda, aga kohe kui olin sisse loginud(see võttis mu arvutil üle minuti kindlasti) läks meelest ära.
Tunnen end viimasel ajal kuidagi eriti igale poole mittekuuluvana. Kui viimati kõige tõsisemalt see hoog peale tuli, siis otsisin õiget sõna aga ei leidnud. Üleliigne oleks sobiv. Eile oli juhus, kus mulle mainiti, et "Ah, sa ju tead, kui kergekäeliselt noored oma elukaaslaseid vahetavad" (kuigi ega ma ei tea ikka küll) ja mina mina vastasin: "Jah, need on need tänapäeva noored" (:P) või midagi sellist. Justkui ma ise poleks üldsegi tänapäeva noor. Aga jah, ega ma ei tunne end küll sellesse gruppi kuuluvat, ma ei tea, kas ma mõtlen kuidagi teistmoodi või...igatahes tunnen ma end iga päevaga järjest võõramana.

Praegu käib Miss World. Iga aastaga muutuvad sellised võistlused järjest tühisemaks ja tobedamaks. Sellel aastal kuidagi pole väga ilusaid neiusid ka. Ukraina oli enam-vähem, edasi loomulikult ei saanud. Šotimaa isegi sai. Aga lähen kritiseerin nüüd lähemalt ja söön jälle kooki. Siis olengi varsti sama pontsik kui üks äraeksinuke missivõistlustel:)

Väike My:"See on nagu jõulupaki avamine!"

Eilne blogilugemisõhtu kulmineerus unenäoga, kus ma ise olin Taanis ja ronisin Outdoor's activities aine tunnis ronimismäe ja puu otsa ning seeni korjama.

Tänane "ülipõnev" koolipäev lõppes ideega minna millalgi päise päeva ajal dressidega Zavoodi, et pärast välja tulles näha, kas inimesed vaatavad meid samasuguste nägudega nagu täna, kui me kehalise tunnist tulles ümber nurga pöörates mingite inimestega peaaegu kokku põrkasime.

Muide, ma saingi mõningase sorimise järel endale Walkingust papud. Mitte küll päris sellised, nagu ma ette kujutasin, aga sellegipoolest.. Ja pärast seda sain veel paksud oranzid sukkpüksid ka. Ma arvan, et mul olid lasteaias ka umbes sellised. Ma olen jälle mingi värvilisusehaiguse küüsis. Sügis käes vist:)

Praegu tuleb ETV pealt "Muumioru lood". Seal õpetati just, et sarkastiline tähendab seda, et kui sa teed valades komistad ja midagi maha kukub ja sa siis peale astud, siis ütleb keegi "Kui sa tantsida tahad, siis tee seda kellegi teise toidu sees!":P See on see nähtamatu Ninniga osa. Mitte, et ma seda lapsepõlvest mäletaksin... Oh, mäletad, kuidas ma põhikoolis sinu laua peale Muumimamma sodisin?:D Kurat, kuidas mulle meeldivad mälestused!!:D

Ja aitäh Timbu fännklaabi eest!:D

Nii võib ju lausa targaks saada ;P

Igasugustele neti- ja lihtsalt arvutijamadele vaatamata jäi eilne sissekanne isegi alles ja läks ka üles. Minu üllatuseks.

Ma tulin just koolist ja viimane oli kirjanduse tund. Rääkisime modernismist, Ristikivi "Hingede ööst" ja lugesime tükikest "Härra Pauli kroonikatest". Sel ajal kihistasid kaks kolmanda pingi snoobi itsitada ja erilised turtsatused käisid hetkedel, mil õpetaja ütles: "Ta ongi ju kaasaja kirjanik" ja "Kas keegi teist on Mehis Heinsaart lugenud?". Küsimuse peale ei kerkinud klassis ühtegi kätt ja need kaks snoobi, kes ei vaevunud õigel ajal kätt tõstma, kujutasid juba ette, kuidas kõik meie eeskujulikud kohe peale kooli raamatukogusse jooksevad:P

Tänase päeva tipphetked olid tegelikult need, mil alumises pikas koridoris kõndides peaaegu oksele oleks võinud hakata. Seda seetõttu, et täna on rebaste rets ja repsid said vahetundide ajal juba käpa lögaseks teha ning kogu ülejäänud kooli vaimuhiiglased kooli kalade, munade ja jahuga õnnistasid. Õhtul ma vist ennast kohale vedada ei viitsi. Pole just eriliselt tore vaatepilt, kui kõik asjasse mittepuutuvad isikud end ikka kuhugi vahele topivad. Mis sellest, et eelmisel aastal, kui meie korraldajad olime, suurt midagi teha ei lubatud ja nüüd võiks "ebaõigluse" tasa teha. Aga jah, ma loodan, et ka kolmandat aastat järjest võidavad roosad(või olid juba meie eelkäijad roosad?). Seekord siis loodusklass. Ja ma loodan väga, et homme on koolis võimalik ka hingata..

Füüsika kallakuga humanitaarklassil jääb homme filosoofia tund ära ja pole just raske arvata, mis selle asemele on pandud:)

Ma leidsin täna koju kobistades Katrini-tee äärest üheainsa võilille! Loodushävituslik nagu ma olen, korjasin ta loomulikult üles:( Olen homme parem kui täna. Loodetavasti.

Ma ei tea miks, aga mul kummitavad täna "Lihtsad asjad". Minu laulusõnadekeskne aju filtreeris kellegi jutust jälle sõnapaari välja ja nüüd ei saa enam lahti. Ja oleks, et ma seda laulu vähemalt viimase kahe (tegelikult võib-olla ka rohkema või vähema) aasta jooksul kuulnudki oleks... Ma lähen nüüd parem õunakooki tegema, äkki siis kaob kummitus ära:)

Have fun!

Jube kui veniv ja väsitav see nädal on. Ometi sai see matemaatika-maraton läbi! Kolm päeva peale tunde koolis istuda ja mingisuguseid tabeli-graafiku-kvartiili jutte arutada ei ole ikka üldse tore. Eriti veel kui igal õhtul kodus ka arvuti vahendusel sama teha tuleb. Ja eriti kui igal õhtul on nett ära, Excel täiesti tuksis ja diski/CD-värk ei funka. Ja mina olen väga kurb, kui me midagi alla 4 hindeks peaksime saama!

Kõigi nende kolme koolipäeva jooksul on olnud vaid üks aine, mille ajal mul silmad kinni ei vaju(ei pea vist mainima, mis see olla võiks:P). Ülejäänud on tõeliselt tüütud. Mis tund see oligi, kus ma Tom&Jerry silmalauhoidjat katsetasin? Kirjandus? Füüsika? Peaks tegema mingid arvutused, et kui palju kulub pastakat "asjaliku" materjali (ehk siis sellise, mida õpetajad eeldavad, et me üles kirjutame) kirjutamiseks ja kui palju vihikuäärte sodimiseks. Aga selleks nädalaks matemaatikast aitab!

Sotsiaaldemokraadid võiksid mulle mõni päev roosi kinkida. Polegi ammu ühtegi lille saanud.. Kuigi jah, naistepäev on kaugel ja valimised ka, nii et ei tasugi Küüni tänavat pidi koju minna.

Ja tead, mu vend ei teinudki täna vannitoas (ega mujal) mingeid kahtlasi/plahvatusohtlikke katseid, ta helistas niisama, et kus ma nii kauaks jäänud olen:)

Aa, eilsest trennist ka. Ikka päris hea on mingite ootusteta trenni minna. Pigem eeldades, et asi võib palju hullem olla, on tore avastada, et tegelikult polegi:) Uus tantsupartner oli üllatavalt normaalne, pooleliitrine veepudel jäi peaaegu kasutamata ja treener ütles iga natukese aja tagant, et teil peab trennis fun olema, kas on? Juba suhtumiselt ei anna esmaspäevast ja eilset treenerit võrreldagi. Võiks öelda, et interaktiivsus on viimasel ajal mu lemmiksõna ja igasugused interaktiivsed asjad(näitus, Erka tunnid, eilne trenn) väga mõnusad. Igatahes, sellesse trenni lähen ma isegi peale esimest korda tagasi, mitte nagu esmaspäevasesse:P

Ja soome keelde saatsin ma meili ära, nii et ma loodan väga, et sa saadad ka, sest ma tõepoolest ei taha sinna päris üksi minna!

Täna on Nanny 911;P Aga mul pole aimugi, mis kell.

Ootused on nüüdsest keelatud!

Täitsa jama. Käisin täna siis oma esimeses tennise trennis ära. Ootused olid suht kõrged, sest laupäeval oli päris lõbus ja tõesti treeniv poolteisttund. Ja ma küsisin ju veel ekstra, et kas on kuri treener?! No ta otseselt kuri ei olnud, küll aga väga ülbe ja suhtus kõigisse väga halvasti. Mina küll ei ütleks sellise viimase aja Siimu maneeriga "No kuidas sa reketit hoiad? Kas mina hoian nii, kas sa ei näe kuidas mina hoian või?" nii väikestele lastele! Enamik pätakaid oli seal minust umbes poole lühemad, nii et mina imestasin üldse, et kuidas nad reketit käes jõuavad hoida. Ja siis selline treener...Tal on vist enesehinnanguga probleeme - pole oma oskustes eriti kindel, aga samas tahab, et teda ässaks peetaks ja siis tulebki selline nõme inimene kokku. Võib küll see sinu naaber olla:P Ta oleks võinud juba laupäeval siis ise kohal olla, ma poleks oma plaane niipidi sättima hakanudki. Väga kurb. Aga samas saan ma nüüd ehk oma nimekirjast järgmise põneva tegevuse oma nädalaplaani paigutada:)

Natuke toredamatest teemadest ka. Ühiskonnaõpetuse tunnis korraldasime me valimised:) Valida sai küll ainult erakonda, sest valimisnimekirjad pole veel valmis, aga üldine eelistus tuli sellegipoolest välja. Meie klassi enamus pooldas nimelt 17 häälega Reformierakonda, Sotsiaaldemokraadid said 6 ja Isamaaliit/Res Publica 8 häält. Keskerakond jäi puhta ilma:( :P
Sellised interaktiivsed tunnid on ikka väga mõnusad. Kui mingi diskussioon tekib, siis meeldib mulle seda loomulikult jälgida, mitte sellest ise osa võtta, aga võiks siiski öelda, et mulle meeldivad diskussioonid. Ja plakatite tegemine oli ka väga lõbus, kui ma oleks ainult täpselt ülejäänud rühmakaaslaste visioonile pihta saanud:P Eeva-Liisale tuleb nüüdsest alates tihedamini klassile rühmatöid esitledes sõna anda!

Ma väga loodan, et selle matemaatikaasjaga sai nüüd lõpuks ühele poole.
Oi, ja purgid tuleb üle vaadata!
Sa ütle mulle siis, kui sulle soome keele asjus kirjutatakse, onju! Sest ülehomme on ju viimane päev registreerimiseks..

Näh, ei jõudnudki näha. Lülitasin teleka sisse ja juba loeti otsust ette. Ilves ongi nüüd president.

Oh aktiivsust..:P

Teatasin küll eile juba poole päeva ajal, et ma enam kuhugi ei lähe(pärast Exceli-jama oli tuju kehv) aga siiski veeti mind veel puhta pimedas toast välja. Õigemini oli mul mugav võimalus minna, muidu poleks viitsinud. Laululaval käisin. Tegelikult küll peamiselt AHHAA näitusel, mis seekord endale seal koha leidnud on. Päris huvitavaid vidinaid sai kokku-lahti harutada ja igasuguste leiutiste kohta lugeda ja palju-palju muud. Ma nagu mäletasin ajalootunnist, et papptops leiutati 1903(või 1908:P). aastal aga seal oli kirjas, et 1907. Või oli too, mida mina mõtlen hoopis Coca-Cola aasta... Aga, jah, huvitav oli. Ja mul jäid pooled asjad oma käega proovimata, sest esiteks oli liiga palju rahvast(jäätise olid ka kuradid minu eest ära söönud:P) ja teiseks ei meeldiks mulle tolle vastupidiselt funktsioneeriva lenksuga jalgrattaga kõigi inimeste ees ümber lennata. Üldse ei meeldiks kukkuda tegelikult, üks sai päris haiget. Ja Segway(oli sellise nimega? ega mina ei tea, vend ütles:P) jaoks pole mul vist ka piisavalt tasakaalu. Aga see võiks päris kasutatav leiutis olla-nagu elektriline tõukeratas, mida tõugata pole vaja ja mis kaldub ümber pigem ette-taha, kui paremale-vasakule küljele. Eks ta natuke kallim ole kui keskmine jalgratas, öeldi, et nii umbes 75 000 a nõudlus suureks läheks ja tootjate konkurents tekib, küll siis löövad hinnad alla.

Telekas olevat Teadlaste Ööl Timbut näidatud. Mina ei näinudki:( Lähme talle ikka kunagi külla!

Kas Eestis levib mingi üldine Interneti maasolek või? Mul jube tihti jamab, emme töö juures ka ja kuuldavasti veel mõnedel. Nagu mingi nakkushaigus...

Täna täitsin ma lõpuks ühe oma plaanikohase asja ka ära. Nimelt käisin ma tennist proovimas. Palju rahvast polnud, nii et sai täitsa korralikult kõksida ja ma sain trenniaja ka teada, nii et ehk lähengi. Regina otsib ju ka endale trenni, ta võiks kaasa tulla. Seal pidavat kõik algajad ja kobad olema, nii et mul poleks isegi eriti põhjust põdeda. Ainuke asi on see, et parema käe ranne jääb üsna kähku valusaks, nii et vaatame, kas ma homme kirjutada ka saan. Klaviatuuril on ka sihtimine täitsa kunst:p

Ja nüüd asun ma presidendivalimisi jälgima. Hetkel pole mul absoluutselt aimu, mis toimub.

Kuritegelik hiiglaslik londiga loom

Jutt käib siis Kriminaalsest Elevandist. Täpsemalt sellest, et ma käisin eile nende kontserdil. Väikese negatiivse eelarvamusega läksin ja palju suurema positiivse laenguga tulin. Jällegi üks koht, kus pean tunnistama(ja mitte sugugi vastumeelselt), et mu eelarvamused on paljudel juhtudel valed. Aga ega ma neist sellegipoolest ei loobu:P Lihtsalt otsin võimalusi, et mõni negatiivne hoopiski positiivseks pöörata. Ja väga tihti õnnestub ka.
(Oh, mis mull..Filosoofia mõjub?:P)

Lihtsalt öeldes ei sallinud ma ühte bändimeest, kes tagatipuks nendest vist kõige andekamaks osutus. Ja puhtalt selle pärast. Muusikast polnud mul suht aimugi. Aga muusika oli fantast! Kohutavalt mitmekesine ja põnev. Kaasahaarav. Aga oi, kuidas mulle ei meeldi eestlaste arglikkus (või tuimus? või on see lihtsalt suhtumise viga?), millest ma ise ka suures ulatuses tehtud olen. Kui öeldakse, et hüpake-karake ja tundke end vabalt, siis kogu kuulajaskonnast, mis tegelikult küll eriti suur polnud, asub tantsima vaid 4 inimest. Ja neistki kaks olid, ma ütleks, et nõmedad. Samas jätsid teised kaks jällegi väga toreda mulje. Nii et on tasakaalus:)
Ja ma olen väga rõõmus, et läksin.

Get inspired!

Just nõnda ütles mulle üks testipealkiri, mis järjekordselt postkasti sadanud oli. Ma oma arust nagu olengi juba! Kummaline tegelikult, et mõni võõras inimene on võimeline mind inspireerima lihtsalt oma olekuga. Ja täna polnud meil isegi Erka(või peaks kirjutama ErKa, ERKA vms?) tundi... Järelmõjud eilsest vist:p Igatahes ma mõtlesin kirja panna need omadused, mis moodustavad ühe ideaalõpetaja. Nagunii nad niiviisi laksti kohe meelde ei tule, eks ma siis teinekord toksin juurde. Sa võid ka omalt poolt lisada. Ma alustan täiesti suvalisest otsast, mitte tähtsuse järjekorras. Et siis:

• mingi erakordne väärikus, mis hoiab klassis ilma käskudeta distsipliini
• tohutud teadmised, mis tugevdavad autoriteetsust(just nimelt autoriteetsust, sest kirjutades "autoriteeti", tähendaks see ka muud)
  
• osavõtlikkus ja huvi iga vastuse vastu(nii teemal, mida ta tunneb, kui ka teemal, mida nii häst ei tunne)
  
• kõnelemis - ja esinemisoskus (kuigi ta koolilehe intervjuus ütles, et tal on iga kord enne tundi minekut väike närv sees, ei paista see kuidagi välja)
• ühiskondlik aktiivsus
• enesekindlus või -usk, tänu millele ta üldse kõigi oma hobide-harrastustega tegeleda saab, ja samas ei kaasne sellega mitte mingil juhul liiga kõrge enesehinnang
  
• üleüldine väga avar silmaring ja huvi maailma asjade vastu
• mingi õrnalt läbikumav kurbus/nukrus või mure maailma asjade pärast
  
• põnevad tuttavad, kellest ta ei pelga meilegi sobiva teema juures väikesi seikasid rääkida
• oskus ühildada nö igapäevatarkus ja info õpitava ainega nii enda kui õpilaste jaoks - oskus luua minu jaoks ainega isiklik side, st et ta räägib kuidagi nii, et mul on kerge teisendada ennast sellesse situatsiooni, millest ta räägib
• avatus - mõistab, et inimesed võivad sama asja väga erinevast küljest näha ja kumbki ei pruugi eksida; julgeb muuta oma arvamust millegi suhtes, kui on saanud täiendavat infot, mis ei lange eelneva teadmisega kokku
  
• inimlikkus - see, millest ja kuidas ta räägib, näitab, et ta on ka kõigest inimene nagu ta ka ise ütles
  
• hooliv suhtumine - eelmisest sissekandest võib lugeda pudrupakkumise kohta, tema oli see, kes muretses, et meil ikka kõhud täis saaksid. Hoolivus tuleb arvatavasti sellest, et tal nii palju õdesid-vendi oli.
  
• loomingulisus - näiteks õpilastelt vastuseid küsides ei alusta ta aknapoolsest esimesest pingist või mingi teise tavalise süsteemi järgi, vaid küsib näiteks tagant poolt kolmandast pingist või kuidagi mittetraditsiooniliselt
• personaalsus - kui ta su nime veel peast ei mäleta, aga tahab just sind küsida, siis teeb ta päeviku lahti ja otsib su nime üles, mitte ei küsi kedagi suvalist, kelle peale sõrm päevikus jäi; esimeses tunnis küsis igaühe käest ükshaaval hobide ja huvialade kohta, mis aitas tal kindlasti seoseid tekitades paremini inimesi meelde jätta
  
• tunnistab, et ta võib eksida ja sellisel juhul tahab, et teda parandataks
• vaimukad näited, mida välja tuues ta ise üldjuhul ei naera (ja see tõstab nende väärtust)
• huumorisoon, mida võib järeldada ka sellest, et ta luges minu kohutava ja nats familiaarse sõnastusega(mis tulenes järjekordselt oskamatusest sõnu korrektselt kasutada) vastused kontrolltöös õigeks
• ilus ja kergesti loetav käekiri
  
• õrnaltmärgatav teatraalsus, mis paneb mõnusalt muigama ja mõjub väga armsalt
• stiilne, korrektne ja hoolitsetud sümpaatne välimus

Ja boonusena on ta ka meessoost ja kindlasti märgatavalt alla 45. Ja lisaboonusena sain ma kontrolltöö 5- ainult 1,5-punktilise kaotusega maksimumist:D

Ajalehe intervjuus:

• Teda on raske endast välja viia, kuna ta mõistab, et kõik inimesed ei saa huvituda ühest ja samast asjast. Seega püüab ta vähesele lobisemisele tunnis läbi sõrmede vaadata, hoolimata sellest, et see segab.
• Humanitaarina armastab ta loomulikult ka teatrit. Ja õppimist armastab ta ka.

Siis see tahe õppida ja areneda! Filosoof on ju ka lihtsalt see, kes armastab tarkust ja tarku inimesi, ei arva, et ta ise on tark või lausa kõige targem.

Ja ma olen alati imetlenud inimesi, kes suudavad nö esinemissituatsioonides mõelda ja veel nii asjalikult. Tema tunnis on minul ka motivatsioon vastata ja seda närvi, mis mõtlemise halvab iga kord kui mind küsitakse, alla suruda, sest ma tean, et mul on vaja sellest lahti saada. Ja harjutamine teeb ju meistriks, nii et mida rohkem ma pean vastama, seda rohkem peaks see närv kaduma. Kuigi mulle ikka üldse ei meeldi, kui mind küsitakse:S

Kuigi mõned omadused tulenevad arvatavasti sellest, et tema aine on just see, mis ta on, ja ma ise ka juhuslikult humanitaar olen, siis natuke on tingitud ka lihtsalt sellest, et mulle meeldivad paljud samad asjad, mis tallegi ja mina lihtsalt väärtustan inimeses neid omadusi, mis temal kogemata on või mulle paistavad olevat. Aga ideaal ongi ju just iga inimese oma väärtuste pundar. Imelikul kombel oleme meie sinuga vist suhteliselt ainukesed, kes teda ideaaliks peavad. Kas meie väärtushinnangud on siis teiste omadest nii erinevad? Või näeme meie teda kuidagi teisiti kui teised?

Ja üks asi veel - see Teletupsu naeratus, millest ma kusagil juba rääkisin, on täpselt selline nagu F.S.Fitzgerald Gatsby kohta kirjutas: "Ta naeratas arusaavalt - rohkem kui arusaavalt. Niisugust naeratust, kust lausa hoovab piiritut julgustust, kohtate oma elus kõige rohkem neli-viis korda. Silmapilgu näib see suunatud olevat kogu välismaailmale, siis aga, otsekui mingi vastupandamatu eelise sunnil, keskendub hurm teile. See naeratus mõistab teid niivõrd, kuivõrd teid mõista on teile kasulik, usub teis just seda, mida te eneses uskuda soovite, ja kinnitab teile, et teist saadud mulje on täpselt niisugune, nagu te endast jätta lootsite." Need on parimad neli lauset, mida ma tean kunagi ühe naeratuse kirjeldamiseks kirjutatud olevat.

Oh, see tuli juba nagu uurimustöö:) Paneks ennast sinna kirjandusevärki kirja, äkki läheb koolieksamina arvesse:P

Meie armsatele humanitaaria abiturientidele - vähemalt nii ütles lauluraamat

Päris tükk aega on lihtsalt niisama elatud-oldud, mitte midagi ülesmärkimisväärset tegemata. Eile läksime Vargamäele(mitte, et see tegelikkuses üldse eksisteerikski aga..), täna tulime tagasi. Seal toimus mingisugune humanitaaria abituuriumi kokkusaamine, mida ilma mingi põhjuseta nimetati ka praktikumiks (praktikumi asjade arutamiseni me ei jõudnudki).
Igatahes venisime oma kahekordse bussiga kõigepealt Järva-Madise kiriku juurde ja käisime selle ümbruse ja sisemuse läbi ning siis kolasime pimedas mööda rabaplankusid, mis kohati ära kadusid ja siis uuesti välja ilmusid. Ühel hetkel lõppes tee ära elektrikarjusega kokku põrgates ja siis oli väike segadus, et kuhu edasi minna, aga see lahenes suht libedasti ja mõne aja pärast möödusimegi Põhja-Tammsaare talust, et jõuda oma sihtmärki - Hundipalu Tiidu talusse. Seal saime endale esmajoones madratsid 12-kohalises kilukarbis/silgutünnis, kus polnud üllataval kombel absoluutselt kitsas, ja siis oli aega kondamiseks ja söömiseks ning seejärel suundusime kaminasaali, kus meist pikkuse järgi üheksa umbes kuueliikmelist gruppi moodustati. Iga grupp sai omale teema, mille põhjal tuli teha mingi plakatilaadne moodustis, et seda järgmisel hommikul ette kanda. Kõik teemad olid loomulikult koolikesksed, meie rühm sai ülesandeks välja pakkuda, kuidas kooli ajalugu paremini eksponeerida. Tohutute utoopiate ja totruste(või on 10-meetrine Treffneri kuju aatriumis midagi muud?) keskel leidusid ka üksikud ideed, mis võiksid tõesti kasutusse tulla. Kuna me oleme alles rumalad lapsed, kellel supitaldriku tühjaks söömiseks motivatsiooni vaja, siis võiks olla taldrikuäärele kirjutatud küsimus kooli ajaloo kohta, mille vastuse saad teada siis, kui supp söödud. Nagu värvilised pardid lapsepõlves. Ega teistelgi gruppidel geniaalsemaid ideid polnud:P

Nii enne kui pärast rühmadega jändamist, laulsime oma pühadest lauluraamatutest 58+7kesi igasuguseid üldtuntud laulukesi, õnneks "Kikilipsuni" me ei jõudnud. Kui ühistegevused läbi olid ja suured massid omi asju ajama läinud, toimus kaminasaalis väike erakontsert kahe klassi parimate solistidega. Hiljem asendus see kolmeduuriliste kitarrilugudega rämedahäälsete paralleelklassi tüüpide esituses. Meie seltskond liikus peamiselt marsruudil kaminaruum-magala- tähetäpiline õu, peamiselt naerdes ja kuulates-vestes äärmiselt huvitavaid lugusid, milledest populaarseimad olid vaieldamatult pärit rubriigist "Seiklused Kreekas". Kui väsimuse-eufooria viimaks kaminaleeki vahtides igasuguseid tsensuuri piire kaotama kippus, ronisime oma koomuskisse ja muigasime ukse ees platseeruva kamba (ütle mingi tabav omadussõna!) jutu üle. Kellaajast polnud mul praktiliselt terve õhtu jooksul aimugi ja ausalt öeldes ka sooja ega külma, aga ma oletan, et ju ma vist varsti pärast 05.12-st kellavaatamist ära vajusin.

Hommikul kobisime mitmekordse ärkamise järel söögiruumi ning pärast riisiputru pidid kõik rühmad avaldama oma geniaalsusesähvatused ka teistele. Siinkohal ei saa ma kuidagi mainimata jätta, et kui teised õpetajad tulid pidevalt lagedale laialivalguvate mõtterendustega ja kippusid üksteisega täiesti mõttetute punktide üle vaidlema minema, siis isik, kes on hetkel tõsine kandidaat ideaalõpetaja kohale(edaspidi Erka), kuulas kõiki süvenenult ja esines vahetevahel väga tabavate küsimuste või tähelepanekutega. Kui nö ametlik osa läbi sai, oli aega, et majale tiir peale teha ja vaatetorni ronida. Vaatetorni keelati meil õhtul turnima minna, aga kui me kohale jõudsime oli juba nagunii nii pime, et torn, mis hommikul aknast välja vaadates esimesena silma jäi, polnud õhtul üldsegi nähtav.

Igatahes, sel ajal, kui me maja ees bussi väljumist ootasime käidi meilt kaks korda küsimas, et ega me putru ei taha. Aga need kaks korda olid kategooriliselt erinevad. Esimene tuli suhtumisega, et võtke nüüd ometi putru, muidu ma pean selle ära viskama ja teine muretses, et ega meil kõhud tühjaks ei jäänud. Äärmiselt tore:)
Nõnda käisid inimesed edasi-tagasi söögivarudega, mis üle jäid. Üks fotohetk oli, kui Erka kahe pooltühja ketšupipudeliga lapselikult kerge sammuga bussiukse poole suundus. Kummaski (täitsa tavaliselt keha kõrval kõlkuvas) käes üks pudel, mis tänu päikesele läbi kumas. Kuidagi paeluva värvikombinatsiooni moodustasid need pudelid koos tema oranži-rohelise-teksasinise riietusega.

Kui me lõpuks (see pole üldsegi kärsitult mõeldud) sõitma saime, tegime kohe varsti oma põhipeatuse Tammsaare talus. Seal on praegu päris korralik muuseum. Kuna meid oli nii palju, siis löödi klassid lahku- Meil vedas, saime endale parema giidi, kes rääkis päris asjatundlikult ja kaasahaaravalt kõiksugustest tööriistadest ja vidinatest, mis aitades ja reheelamus leidusid. Hiljem ehitatud elumajas oli suhteliselt võigas vahakuju-Tammsaare, kes oli sunnitud kuulama sama juttu, mida üks teine giid meile pilte seinale kuvades suhteliselt kuivalt ja prototüüpe otsides seletas. Siis vaatasime kiirelt saunikute majakesed, kaevu ja tülikraavi üle ja potsatasime taaskord bussi. Bussis kaarte mängides ei suutnud mind põnevaid seosteteooriaid genereerimast takistada isegi artisti-ja bändinimede mäng, mis tekitas küll tunde, et lisaks telefoni sim-kaartile, peaks ka enda oma välja vahetama. Aga meie reeglitega oleks b-tähega võinud öelda veel näiteks Ben Harperi.

Millegipärast ütleb keegi mulle nüüd iga kord, kui ma parasjagu naeran, "Jälle sa naerad!" Aga ma loodan, et see pole kurjasti mõeldud, ja kui ongi, siis õnneks ei kõla ta niiviisi:)

Nagu järeldada võib, siis on üldmulje reisist väga positiivne, mida ma enne väljasõitu kuidagi uskuda ei suutnud. Selliseid asju võiks tihemini korraldada küll, kuidagi kaotas natuke tõkkeid inimeste vahelt, ühendas klasse omavahel ja näitas õpetajate inimlikke/päriselulikke külgi.

Selline oli siis minu väikeste mugavdustega meenutus.

Tervislikel, perekondlikel ja isiklikel põhjustel

Kaasajooksiku süümekaid tekitanud koolipäevapoolitus ei osutunudki vajalikuks:( Tundub, et ma teen alati vale otsuse, kui kuhugi minnes midagi sees kripeldama jääb.

Ja selle LU asja kohta..On kaks võimalust: ma olen kas väga nõudlik või äärmiselt totu, aga ma ei leidnud ikka midagi sobivat:( Pinnapealne nagu ma olen, ma küll eriti põhjalikult ei uurinud, aga jäi mulje, et see on rohkem tarkadele ja andekatele mõeldud. Nagu kõik. Nagu alati. Aga sa räägi mulle kunagi, mis sulle endale seal üldse silma hakkas. Ma ju nii tahaksin sinna minna! Juba asukoht on lihtsalt ideaalne:)
Tegelikult tuleks lihtsalt kohale minna, kui õige aeg on ja öelda, et noh, ma olen nüüd siin, mis teil mulle pakkuda on:p

Tegemiste nimekiri pole ikka vähenenud.
Huvitav, kas meie kallis füüsikaõpetaja magabki prillid peas...
Ma ei mõista, kuidas inimestele saab meeldida film "A walk to remember".
Mu hularõngas on kadunud.

Ja üks asi veel. Nimelt seitsmest kolm. Ühe aasta jooksul. That's the way life goes!

911

Millegipärast tuleb mul kohe meelde kunagise "Päästja koolikella" lõik, kus Keegi nr1 (ma nimesid ei mäleta:P) kukkus kokku, Keegi nr2 hõikas "Call 911(ehk siis umbes nainwannwann)!" ja Keegi nr3 küsis selle peale "What's the number?". Aga see selleks.
Mul mingeid väga isiklikke seoseid selle numbrikombinatsiooniga pole, kuid mu mälusopis on isegi midagi viie aasta tagusest ajast. Selleks ajaks oli mu aju isegi juba toimima hakanud;)

Ma ei tea, mis mul viga on, aga mu silmamunad valutavad:( Liiga vähe und? Liiga palju lugemist? Või mõlemad ehk? Varsti tuleb vist need läätsed, mis füüsika vihikusse kritseldatud said, kasutusele võtta. Aga kohustusliku kirjanduse raamatute järjehoidjad pole ikka tagakaanele lähemale liikunud.

Õudne tahtmine on kirja panna ka see õpetaja ideaalkuju, mille me täna avastasime, aga sel juhul peaksid sina aitama seda sõnastada, sest mina lihtsalt ei oska. Samas ei tahaks ka ära sõnuda, sest siis selgub kindlasti kohe varsti(näiteks homme), et oletused osutusid valedeks.

Ja mida rohkem aega ma oma toas veedan, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et minust on saamas täielik vaniljelõhnanarkomaan. Päris imelik. Ma lihtsalt istun laua taga mitte midagi tehes ja nuusin lõhna:)

Kogu kupatus

Seened said tänaseks määratud. Huvitav, mitu nendest, mis potti pandud sai, tegelikult mittesöödavad on.. Peaks ütlema, et ma olen ikka tõsine seenesõber vist:P Vaatan, uurin, lödistan - eks näis, kas pärast söömiseks ka läheb. See on vist nagu mõnes õelas ämma-anekdoodis, et ettevalmistus on piisavalt mürgine, et lõpptoodet mitte ise süüa, kuid soovimatutele isikutele sobib ideaalselt. Samas, minu uue suhtumise juures ma arvatavasti siiski üritan vähemalt, sest mõne toiduaine mitte mittesöömine on vaid psühholoogiline probleem.
Aga tegelikult ütle mulle parem üks inimene, kes kell kaksteist öösel kooki-jäätist sööb!

Ja eilsest nii palju, et plaadiesitluskontsert Lutsu Teatrimajas oli väga tore:) Ära nüüd imesta, kui ma midagi ebamäärast ümisedes ringi käin. Needsamad pöllud, pöösad...ja kölin:D Aga kuna sa viisi ei tea, siis sa ehk ei saa pihta, kui mööda ma tegelikult ulun:P Ja ma hakkan iga hetkega järjest rohkem kadestama andekaid inimesi!! Neil pole mitte ainult üks suur ja peamine anne, vaid nad oskavad peaaegu kõike.
Ja Tanel Padar sai kunagi standardimeistrikatel neljanda koha...

8da seisuga laual

Täna pole jututuju. Ja jutuaega ka mitte. Maalt tulin, linna lähen. Mõtlesin lihtsalt, et mainin siin korra seda, kus ma eile käisin. OmaDRAAMA raames oli sellise etenduse nagu "Meie isa, kes sa oled..." esimene lugemine. See oli täitsa mõnus. Selline teistmoodi jälle :) Jättis oma kujutlusvõimele rohkem erinevaid võimalusi kui tavalised etendused seda teevad. Ja need kartulikotipadjad olid nii pehmed! :)

Üks asi veel..

Õigemini kaks. Reklaami. See Elioni reklaam T.Tauraite ja J.Joostiga, kus üks punase peaga poiss geeniuslast mängima pandud on. Ma turtsatan alati naerma selle lõpus:P

Ja teiseks Selga küpsiste reklaam. See on hetkel mu lemmik. Ma nägin seda täiesti esimest korda ja nii armas oli! :) Sellise südamliku ja stiilse reklaami peale läheks isegi neid kuivi küpsiseid ostma.

Segapundar

Eilne päev oli mulle natsa nagu tõestuseks, et ma saan inimestega üks-ühele isegi suheldud:D Isegi võõrastega. Ja sellistega, kellega kunagi ühe korra(kuigi suhteliselt heale soonele saades) rääkinud olen.

Täiesti võõra inimesega olin sunnitud rääkima fotoarhiivist ehk siis asjast, millest mina mitte muhvigi ei tea, samas kui tema teab sellest ju kõike! Ja mulle ei meeldi nii ebavõrdsed olukorrad, eriti kui need on kaalupoolel minu kahjuks. Igatahes sain ma oma ülesande täidetud ja enda arvates isegi mitte kõige hullemini. Mis mulje temale minust jäi, on muidugi iseasi.. Aga seda pole mul vajagi teada. Täna üritasin mingit vähegi normaalselt sõnastatud teksti Uvele andmiseks kokku genereerida. Alguses tundus, et läheb päris kenasti aga juhe jooksis järjekordselt kokku ja lõppkokkuvõttes tuli täielik katastroof, mida ma isegi ei suutnud teist korda läbi lugeda. Aga see selleks.

Teise inimesega sattusime sama marsa peale kui öösel pärast etendust koju tulin. Naljakas on see, et mõne inimesega jutt kohe jookseb ja pause peaaegu et ei tekigi. Kusjuures, etenduseni me oma teemadega ei jõudnudki:P
Aga etendus iseenesest oli siuke keskpärane. VAT-i "Elvis oli kapis". Suhteliselt labaste naljadega ja suhteliselt pointivaba, kuid mulle eneselegi üllatusena tundusid näitlejad isegi täitsa loomulikud. Kuigi see tuleb ehk sellest, et ma väga tihti just neid näitlejaid ei näe. Aga üldjoontes võin kurbusega öelda, et mu kriitiline meel on (suve jooksul?) töntsiks muutunud ja vajab teritamist. Ja matemaatika statistika rühmatöö võiks teha teemal "Mitu protsenti Selle Etenduse vaatajatest olid endised või praegused treffneristid?". Mitte et seda kuidagi adekvaatselt kontrollida saaks aga...:P Ühesõnaga, väga palju oli!

Oeh, ma olen praktiliselt terve tänase päeva igasuguseid kirju ja nö ametlikke tekste lugenud ja kirjutanud(kuigi Malmöni jõuan ehk homme;). Enamuse ajast küll üritanud kirjutada. Ja ikkagi pole ei kvaliteeti ega kvantiteeti. Kui vahetevahel kukub mulle kusagilt humanitaarsus pähe ja tekivad siukesed pikad jutud/kirjad, siis täna küll see päev pole. Kas eesti keeles on nii vähe sõnu, et ma ei leia kuidagi seda, mida ma otsin või just liiga palju, et mulle need õiged meelde tuleksid?
Ja siis veel see tore nähtus, mida ma nimetan ajuapsudeks. Kõige parem näide on muidugi too põhikooliaegne inglise keele tunni tõlketekst, kus konnast sai koer ja istumisest ....:S Ühesõnaga, hetked, kui aju ütleb iseenesest midagi, ilma et mina jõuaksin arugi saada. Selle alla võib vist lugeda ka need hetked, kui peakolu hakkab mõtlema, et kumb on õige kirjapilt, kas lõppeb või lõpeb ja siis igasugused komad ja kokku-lahkukirjutamised. Igatahes on ajuapsud mul täna ja viimasel ajal üldse väga sagedased külalised. Nii et ära üldse imesta. Aga sellist sõna nagu "antku" ju eesti keeles pole, onju?! Ju siis Keilil olid ka ajuapsud.

Huvitav, kas ajuapsud ja mu tänane tahe tunniajase vahetunni ajal koju kobistada ja mitte tagasi tullagi, on omavahel kuidagi seotud? Aga väga stiilne oleks juba esimesel nädalal nõnda toredasti alustada:S

Õnneks tuli mul midagi meeldivat ka meelde:) Nimelt üks alles jäetud vaniljelõhnaline vannipärl, mis seisab mu riiulil paberkoti sees, on hakanud eriti mõnusasti lõhnama ja muudab kuidagi tuju paremaks. Peaks sinna tuppa vist minema. Või ehk tuttu näiteks:) Natti-natti!

Ilu jäävuse seadus e. "Kuu näeb"

Jah, Nerva avamiselt tulin. Ausalt öeldes oli see kõige rohkem emotsioone tekitanud kunstinäitus, kus ma käinud olen. Mitte, et ma just paljudel käinud oleksin, aga rohkem ikka kui ühel-kahel. Igal pildil oli oma nägu, mis meelde jäi, samas on kõik tööd äratuntava talle omase stiiliga. Ma ei hakka oma lemmiktööde nimesid mainima, sest neid oli ligi pool näitust:) Ja millised värvid!! Varjud! Ja detailid! Iga puu, vares, tool ja kuu tuletas mälestusi ärkvele ja inspireeris mõtlema, milline ruum pildi ümber asuma sobiks, mis maalid omavahel seeria moodustavad jne jne.
Igatahes oli väga tore. Ja kunstinäitustel tuleks kogu väljapanek vähemalt kolm korda korralikult läbi vaadata!

Vaata nerva.ee'd ka ;)

Ja et ma ära ei unustaks, siis etv pealt tuleb täna rootsikeelne "Kurjus".

Krooniline hilineja

Taaskord tõdesin, et olen siia ilma hiljaks jäänud. Just lõppes "Mikk" ära. Saade iseenesest ei olnud nii sügavalt puudutav kui ma kartsin, kuid see tunne tuli ikka. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt liiga hilja sündinud, et kõik inimesed, keda ma oleksin väga tahtnud tunda, oma viimaseid minuteid elavad ja ära lähevad, või hakkasin ma lihtsalt liiga hilja mõistma, mida need inimesed tähendavad. Jah, lihtsalt.
Tähtsusetutesse kohtadesse või sündmustele ma üldiselt ei hiline. Isegi kooli pole ma praktiliselt kunagi hiljaks jäänud. Aga kusagil peab ju tasakaal olema.

Mul pole juba tükk aega sõnu, et pikalt kirjutada. Mida pikemalt ma kirjutan, seda rohkem sinu elu ma kulutan. Enda omale ma praegu mõelda ei taha.

Ja ma leidsin kogemata ka oma õpilaspileti üles.

Oh mind küll..

Ma ei suuda kuidagi üles leida oma närust õpilaspiletit, et teda veel viimast aastat kasutuna kaasas kanda. Ja mul pole passipilte ka, et uus teha lasta. Tähendab tuleb lasta pildid teha ja uus pilet ja.. Jama kui palju ühe mõttetu asja pärast. Ja mulle ju kohe üldse ei meeldi pildistamine!! Kas sa annaksid oma õpilaspileti mulle? ;P

Vähemalt päeviku sain ostetud. Õnneks oli neist kuuest, mis mulle kunagi poes silma jäid, järel vaid 2, nii et valik oli lihtsustatud.

Ja Supilinna Piiri tänava peaks ümber nimetama. Variantideks näiteks Apelsini, Tilli, Kõrvitsa, Porgandi.

Nr.13

Olen ma alles pika jutuga... Avastasin, et selle lühikese blogipidamisajaga, olen ma suutnud tekitada jube suure hunniku ülipikki jutukesi, milles korduvad pidevalt sõnad kohutavalt, ilgelt, tohutult, jubedalt jne. Sünonüümisõnastikku oleks ikka vaja, aga miskipärast ei tule see mulle eesti raamatupoode kammides kunagi meelde. Nagu ka täna. Kasutasin lõpuks oma kinkekaardi ära, mis varsti aegunud oleks, ja ostsin kaks raamatut, millest ühte on inimene, kelle blogi ma kõige kauem lugenud olen, korduvalt tsiteerinud. Aga nimekiri raamatutest, mida ma endale igatsen saada, pole ikkagi lühenenud.

Harjumused on ikka kohutavad küll. Kuna tARTuff sai neljapäevaga läbi, siis on mul täna juba teine vaba õhtu. Eile oli meil nö koolialguspidu, mis sarnanes ülesöömise koha pealt jõuludega. Pärast seda oli hea õhu kätte saada ja külalist koju viies sõitsime ka Raekoja platsi juurest läbi, kuid seal ei toimunud midagi. Teadmistepäeva kontsert oli vist juba tunde tagasi läbi saanud. Aga vähemalt käisin mina täpselt nädal aega igal õhtul Raeplatsil.
Tänane õhtu nõudis samuti filmi ja kuna tuli arvestada koduse rahva soovidega, siis toppisin makki "Tuulest viidud". See on ikka kõvasti etem kui "Bonnie ja Clyde", vaatamata oma kultusfilmi staatusele. Ja sobib kokku tugevuse-nõrkuseteemalise peatükiga, mida lugesin enne filmi algust T. Hellsteni raamatust "Saad kõik, millest loobud"(üks neist raamatutest, mille täna endale soetasin).

Muide, Vivien Leigh on ikka jubedalt Milla moodi:P

Ja nummerdatud videoarhiiv on siiani pooleli...