neljapäev, mai 22, 2008
mandumise aastapäev
Eurovisioonil oli tänases voorus üks kena mees peaaegu enam-vähem lauluga. Masendav. Ja laiskus on nii suur, et selle asemel, et pooleliolev raamat ära lõpetada või eksamiks õppida või muud toredat teha, istun mina teleka ees ja kirun, et jura on.. Ja see pole mitte esimene kord.
teisipäev, mai 20, 2008
pensioniikka jõudmisest
Mulle on juba mõnda aega üritatud selgeks teha, et kahekümnendatesse jõudmine on midagi kohutavat. Hetkel tundub mulle ainuke tõeliselt meelehärmitekitav asjaolu selle juures aga et ma pean vist sügisel oma sünnipäevaks midagi organiseerima hakkama...
Aga vaatamata meeldetuletustest paratamatule vananemisprotsessile olid mõlemad toimunud sünnipäevad väga toredad:D Küll äärmiselt erinevatel viisidel, aga sellegipoolest. Mõnikord on pool viis hommikul ikka veel mõnus seltskonnas viibida:)
Aga ma ei hakka seekord detailidesse laskuma. Oleks liiga pikk jutt ja sisaldaks liiga palju nimesid ja konfidentsiaalset infot;) Some other time!
Täna jäi samuti eksamiks õppimisel algus tegemata. Lugesin hoopis ühe raamatu läbi (kusjuures, nõustun üldjoontes lingis leiduvate kommentaaridega, ja ka mina arvasin näiteks paar nädalat tagasi, et autoriks on noormees). Ei olnud isegi hea, aga tuleb ju end noorautoritega ka kursis hoida. Sel aastal ta jagas oma teise romaaniga esikohta. Aga loetud raamatu vabanduseks võib öelda, et see oli 2004.aastal kirjutatud (ma ei teagi, kui noor autor tol hetkel oli, aga kindlasti tunduvalt noorem, kui mina, kellel mul midagi vastukaaluks panna pole, praegu olen, nii et pole mul mingit õigust kobiseda siin).
Vaatasin "Ohtliku lennu" eelmise hooaja viimase osa ka ära. Selle, kus minu rohelist selga võis näha;) Seebine krimka eesti moodi. Aga see viinamarjamahl, mille nad veiniks mängisid, oli küll käärinud või muidu imeliku maitsega, nii et pole ime, et ta inimesi imelikuks muutis:P
Sooja tahan!
Aga vaatamata meeldetuletustest paratamatule vananemisprotsessile olid mõlemad toimunud sünnipäevad väga toredad:D Küll äärmiselt erinevatel viisidel, aga sellegipoolest. Mõnikord on pool viis hommikul ikka veel mõnus seltskonnas viibida:)
Aga ma ei hakka seekord detailidesse laskuma. Oleks liiga pikk jutt ja sisaldaks liiga palju nimesid ja konfidentsiaalset infot;) Some other time!
Täna jäi samuti eksamiks õppimisel algus tegemata. Lugesin hoopis ühe raamatu läbi (kusjuures, nõustun üldjoontes lingis leiduvate kommentaaridega, ja ka mina arvasin näiteks paar nädalat tagasi, et autoriks on noormees). Ei olnud isegi hea, aga tuleb ju end noorautoritega ka kursis hoida. Sel aastal ta jagas oma teise romaaniga esikohta. Aga loetud raamatu vabanduseks võib öelda, et see oli 2004.aastal kirjutatud (ma ei teagi, kui noor autor tol hetkel oli, aga kindlasti tunduvalt noorem, kui mina, kellel mul midagi vastukaaluks panna pole, praegu olen, nii et pole mul mingit õigust kobiseda siin).
Vaatasin "Ohtliku lennu" eelmise hooaja viimase osa ka ära. Selle, kus minu rohelist selga võis näha;) Seebine krimka eesti moodi. Aga see viinamarjamahl, mille nad veiniks mängisid, oli küll käärinud või muidu imeliku maitsega, nii et pole ime, et ta inimesi imelikuks muutis:P
Sooja tahan!
esmaspäev, mai 19, 2008
tagantjärele
Mõnda aega sai aega lihtsalt tuulde pillutud. Mitte et minutid tegelikult loendatavad oleksid.. Aga igasugune sihipärane tegutsemine on justkui vasturääkivuses minu toimimisviisiga, eriti kui päev kestab praktiliselt poolteist tundi. Niisiis oli vaja väikest lahtiraputamist.
Nädal tagasi esmaspäeval pakkisin koti ja asusin jälle teele. Kõigepealt Tallinna, et Haapsalus ära käia. Otsustasin, et vaatamata oma kenadusele, on see siiski minu jaoks liiga uimane ja maakoht, kuhu ma õppima minna ei suudaks. Otsusele aitas kaasa ka lahtiste uste päeva ebainformatiivsus ja külalislahkuse puudumine (mis on võib-olla lihtsalt eestile omane?), aga igatahes tunnen end paremini, kui üks valikuvõimalus on elimineeritud.
Samal õhtul loksusin veel tagasi Tallinnasse, et pealinnaelu näha. Öö oli mõnes mõttes küll vaikne ja rahulik (ning vanalinn tundus vastupidiselt hirmujuttudele vägagi ohutu), kuid ikkagi oli tunda mõnusat melu, mis andis märku, et linn pole välja surnud :) Kui linnatuurilt tuppa jõudsin, tegin endale pakisuppi ja teed ja istusin netti. Väga mõnsa ja hubane:)
Mõne hetke pärast saabusid paaritunnise hilinemisega neljase toa asukad. Iirlased:D Muhedad kujud. Ajasime paarkend mintsa juttu ja seejärel otsustasid nad mõne pubi üle vaadata. Haarasin neile kuskilt hunnikust linna mapi ja näitasin peamised punktid ja meie asukoha kätte (mitte et ma neist muidugi palju targem oleksin olnud) ja soovisin mõnusa õhtut. Viis minutit pärast nende lahkumist tuli hostelipidaja oma salsatunnist tagasi, kandsin siis iirlaste kohta ette jms.
Hommikul seadsin pärast põgusaid tervitusi ülejäänud tüüpidega sammud kooli poole. Jõudsin kohale liiga vara, nii et tegin veel ühe lisaringi ja peesitasin kümme minti bussipeatuse lõõmava päikese käes:)
T. loeng algas 10.15. Õigemini siis lasti meid sisse;) Aga ta loeng oli täpselt nagu päris! Imetlen ta ülivajalikku oskust rääkimise ajal mõelda... Leidsin ka mõned ühised jooned eelmisel päeval kuulatud R.Raua esinemisstiiliga.
Pärast loengut näidati mulle veits maja ja paari inimest, siis läksime vanalinna korterit üle vaatama. Sel korral katusel kõndida ei saanud (mitte nagu hostelit üle vaadates), aga katusekambri aknast paistis raekoja plats ja tükike merdki. Olen üldse suht vaimustuses vanalinna korteritest - nad on küll tihti kooruva värvikihiga ja mitteesinduslike vannitubadega, aga ma pole paljunõudlik. Järgmiseks aastaks oleks väga tore mõnes sellises endalegi üks toake leida, soovitavalt juba elanikega sisustatud korteris.
Igatahes, järgmine peatuspaik oli pelmeenla, kus saaks eelneva lause kordamineku korral pärast kella 23 poole hinnaga söömas käimas hakata:P
Kõht täis, asutasime EKA hoone poole teele, et vaadata katusel kasvavat tilli ja peterselli. Täitsa kasvasid:)
Ja sealt edasi illegaalselt R.Raua kultuuriteooreetilist loengut kuulama, kus rahvast nii palju oli, et saime hädavaevu veel põrandale istuma mahutatud. Loeng kahjuks meenutas kohutavalt Jürgensteini religioonitundi oma "piltinimesest-sellekõrvalolevtekst" - slaididega, mis ehk oleksid mulle vähem uinutavalt mõjunud, kui oleksin ka eelnevat kümmekonda loenguid kuulnud ja öösel paar tundi rohkem põõnanud. Vähemalt polnud ma ainuke, kes seda tunnikest ääretult põnevaks ei pidanud - mu sisse smuugeldanud T. tagastas viis minutit enne lõppu laenatud 6*6cm märkmepaberi sama valgena, kui see enne oli.
Järgnevad paar tunnikest veetsime kooli lähedal söögikohas (pole aimugi, kas see oli pubi või kohvik-restoran-bistroo vms) mustikasiidrit juues (ainult ühte muide;) see oli lihtsalt kohutav hiiglane) ja kõiksugustest maailma-, kooli- ja suguvõsaasjadest rääkides. Tabasin end korraks lauselt "õde mul..." ja siis purskasin naerma - T. nüüd ei tea, kes mu õde on!!:P Lihtsalt vahepeal oli normiks saanud, et inimesed, kellele ma midagi mõnest teisest inimesest räägin, ei tunne üksteist.
Pärast väga tujutõstvat ja "mõnedinimesedonikkaeestistoredadka"-tunnet tekitavat vestlust seadsin sammud tagasi vanalinna suunas, et mõnd kindlat objekti oma ajusoppi kaardile paremini kinnistada. Jääb õrn lootus, et järgmisel korral suudan ehk isegi midagi(peale Aia tänava ammupõlenud teepoe) üles leida;)
Tagasi Tartusse jõudes oli kaks päeva kestnud heal tujul aga bussisõidunõmedusest kriips peal. Ma ei salli, et bussis pole põhimõtteliselt mingit võimalust mölisevatest imbetsillidest pääseda. Ja mõnikord satub kaks kõnealust istuma minu ette, kaks üle vahekäigu (kes kusjuures on märgatavas joobes ja ka sõidu ajal kumbki vähemalt kolm õllepurki alla kulistavad) ja üks ringitralliv ühisomand käib teise korruse esimeses pingis istuvale neiule õlale koputamas, et too bussi kinni peaks. Hmm.
"Mis värvi on külmkapp?" - "Valge."
"Aga mida joob lehm?" - "Piima..."
(Aga isegi kui minu külmkapp saab olema erkkollane, jooks mu lehm ikkagi piima, nii et ma ei ole päris kindel, et seda saab alateadvuse trikkide hulka lugeda, nagu targad mehed väidavad.)
Nädal tagasi esmaspäeval pakkisin koti ja asusin jälle teele. Kõigepealt Tallinna, et Haapsalus ära käia. Otsustasin, et vaatamata oma kenadusele, on see siiski minu jaoks liiga uimane ja maakoht, kuhu ma õppima minna ei suudaks. Otsusele aitas kaasa ka lahtiste uste päeva ebainformatiivsus ja külalislahkuse puudumine (mis on võib-olla lihtsalt eestile omane?), aga igatahes tunnen end paremini, kui üks valikuvõimalus on elimineeritud.
Samal õhtul loksusin veel tagasi Tallinnasse, et pealinnaelu näha. Öö oli mõnes mõttes küll vaikne ja rahulik (ning vanalinn tundus vastupidiselt hirmujuttudele vägagi ohutu), kuid ikkagi oli tunda mõnusat melu, mis andis märku, et linn pole välja surnud :) Kui linnatuurilt tuppa jõudsin, tegin endale pakisuppi ja teed ja istusin netti. Väga mõnsa ja hubane:)
Mõne hetke pärast saabusid paaritunnise hilinemisega neljase toa asukad. Iirlased:D Muhedad kujud. Ajasime paarkend mintsa juttu ja seejärel otsustasid nad mõne pubi üle vaadata. Haarasin neile kuskilt hunnikust linna mapi ja näitasin peamised punktid ja meie asukoha kätte (mitte et ma neist muidugi palju targem oleksin olnud) ja soovisin mõnusa õhtut. Viis minutit pärast nende lahkumist tuli hostelipidaja oma salsatunnist tagasi, kandsin siis iirlaste kohta ette jms.
Hommikul seadsin pärast põgusaid tervitusi ülejäänud tüüpidega sammud kooli poole. Jõudsin kohale liiga vara, nii et tegin veel ühe lisaringi ja peesitasin kümme minti bussipeatuse lõõmava päikese käes:)
T. loeng algas 10.15. Õigemini siis lasti meid sisse;) Aga ta loeng oli täpselt nagu päris! Imetlen ta ülivajalikku oskust rääkimise ajal mõelda... Leidsin ka mõned ühised jooned eelmisel päeval kuulatud R.Raua esinemisstiiliga.
Pärast loengut näidati mulle veits maja ja paari inimest, siis läksime vanalinna korterit üle vaatama. Sel korral katusel kõndida ei saanud (mitte nagu hostelit üle vaadates), aga katusekambri aknast paistis raekoja plats ja tükike merdki. Olen üldse suht vaimustuses vanalinna korteritest - nad on küll tihti kooruva värvikihiga ja mitteesinduslike vannitubadega, aga ma pole paljunõudlik. Järgmiseks aastaks oleks väga tore mõnes sellises endalegi üks toake leida, soovitavalt juba elanikega sisustatud korteris.
Igatahes, järgmine peatuspaik oli pelmeenla, kus saaks eelneva lause kordamineku korral pärast kella 23 poole hinnaga söömas käimas hakata:P
Kõht täis, asutasime EKA hoone poole teele, et vaadata katusel kasvavat tilli ja peterselli. Täitsa kasvasid:)
Ja sealt edasi illegaalselt R.Raua kultuuriteooreetilist loengut kuulama, kus rahvast nii palju oli, et saime hädavaevu veel põrandale istuma mahutatud. Loeng kahjuks meenutas kohutavalt Jürgensteini religioonitundi oma "piltinimesest-sellekõrvalolevtekst" - slaididega, mis ehk oleksid mulle vähem uinutavalt mõjunud, kui oleksin ka eelnevat kümmekonda loenguid kuulnud ja öösel paar tundi rohkem põõnanud. Vähemalt polnud ma ainuke, kes seda tunnikest ääretult põnevaks ei pidanud - mu sisse smuugeldanud T. tagastas viis minutit enne lõppu laenatud 6*6cm märkmepaberi sama valgena, kui see enne oli.
Järgnevad paar tunnikest veetsime kooli lähedal söögikohas (pole aimugi, kas see oli pubi või kohvik-restoran-bistroo vms) mustikasiidrit juues (ainult ühte muide;) see oli lihtsalt kohutav hiiglane) ja kõiksugustest maailma-, kooli- ja suguvõsaasjadest rääkides. Tabasin end korraks lauselt "õde mul..." ja siis purskasin naerma - T. nüüd ei tea, kes mu õde on!!:P Lihtsalt vahepeal oli normiks saanud, et inimesed, kellele ma midagi mõnest teisest inimesest räägin, ei tunne üksteist.
Pärast väga tujutõstvat ja "mõnedinimesedonikkaeestistoredadka"-tunnet tekitavat vestlust seadsin sammud tagasi vanalinna suunas, et mõnd kindlat objekti oma ajusoppi kaardile paremini kinnistada. Jääb õrn lootus, et järgmisel korral suudan ehk isegi midagi(peale Aia tänava ammupõlenud teepoe) üles leida;)
Tagasi Tartusse jõudes oli kaks päeva kestnud heal tujul aga bussisõidunõmedusest kriips peal. Ma ei salli, et bussis pole põhimõtteliselt mingit võimalust mölisevatest imbetsillidest pääseda. Ja mõnikord satub kaks kõnealust istuma minu ette, kaks üle vahekäigu (kes kusjuures on märgatavas joobes ja ka sõidu ajal kumbki vähemalt kolm õllepurki alla kulistavad) ja üks ringitralliv ühisomand käib teise korruse esimeses pingis istuvale neiule õlale koputamas, et too bussi kinni peaks. Hmm.
"Mis värvi on külmkapp?" - "Valge."
"Aga mida joob lehm?" - "Piima..."
(Aga isegi kui minu külmkapp saab olema erkkollane, jooks mu lehm ikkagi piima, nii et ma ei ole päris kindel, et seda saab alateadvuse trikkide hulka lugeda, nagu targad mehed väidavad.)
reede, mai 09, 2008
MOTT
Kuigi ma olen pärast viimast poolaastat harjunud oma lollust mitte nii kiivalt varjama, kui ma seda varem teha üritasin, ei ole ma siiski eriliselt vaimustunud nendest, kes oma lollust lausa demonstreerivad. Vaatan poole silmaga mingit filmi Kanal2'st. Ameerika oma (jah, ma tean, see seletab juba niigi kõik:P). Üks stseen, kus teistest märgatavalt parema välimusega mees tegevuse keskmes oli, hakkas mulle silma, kuna ta meenutas miskipärast "Komissar Rexi" ühte peremeest, seda ainukest ilusat muidugi;) Kontrollisin järele, ikkagi ei olnud seesama, kuigi samuti sakslane(kes oskab nii saksa, prantsuse, itaalia kui inglise keelt!). Aga mitte selles pole point. Ameeriklaste ületamatust tarkusest nüüd: 1. lennujaamas näidati hetkeks mehe passi, kus ma nägin kirjas olevat SOUMI FINLAND; 2. kuna mees ei pidavat inglise keelt rääkima, oli talle "soome" tõlk orgunnitud : nad rääkisid omavahel saksa keeles (kui mu kõrv just kitarrimängu ja jutuvada sees päriselt lolliks polnud läinud); 3. keegi geenius tegi väljapinnimise ajal oma arust vägevat nalja, nimetades seda "soomlast" IKEA-poisiks. Järeldus: ameeriklased on lollid:P
neljapäev, mai 08, 2008
There you go ... ups, me oleme Eestis :P
Ma sain paki kätte. Selle kahekümnekilose:) Tundus, et ta kaalus nüüd ainult..18. Aga selle põhjuseks võis olla ka ta lömmis välimus ja koorunud teip. Ehk viitsin õhtupoole isegi oma sim-kaardi välja otsida;)
saaks
Eile sain ühe kivi pea kohalt eemaldatud. Ja niimoodi, et ei kukkunudki niidi lõikamisel piraki vastu pead;)
Teatriõhtu tundus olevat tugevama keskmise tasemega kui eelmiste aastate omad on olnud. Aga sellegipoolest midagi erakordset või meeldejäävat ei leidunud.
Mõni inimene oli mind nähes üllatunud:P
Täna tuli mul tahtmine tegutsema hakata. Mitte ses mõttes, et kohe pihta hakkaksin, vaid et pean üldises mõttes oma suunad paika sättima, sest vastasel juhul passin niisama toas ja vahin mõnda neist särisevatest ekraanidest.
Tahaks õmmelda ja värvidega plökerdada, raamatukogust hunniku filme-raamatuid võtta ja nende uued leiud üle vaadata (aga enne pean selgeks tegema, kus mu siinne raamatukogukaart on), ujumas tahaks käima hakata, ja jooksma ka (aga kuna ma viskasin enne ärasõitu vanad tossud minema, pean enne uued ostma, et seda teha saaks), Tallinnas ja Haapsalus on vaja ära käia, rootsi keele tahaks uuesti kätte võtta (ja vene keele lihtsalt peaks võtma, hispaania keel jääb unistuste tasemele vist), teatriskäimised tahaks tasa teha, maal vana maja ära lammutada, kodus oleks nii palju koristada ja ära visata vaja, Tuneesiasse või vähemalt kuhugi sinnakanti tahaks lennata (nad pakuvad nii odavaid lende: ainult 1990.-), Tartu tahaks korralikult üle vaadata(kuigi esmapilgul tundub, et siin pole väga palju muutunud ikkagi). Ja nii edasi.
Ja tantsida tahaks kohutavalt. Ma kohe tunnen, kuidas mu lihased poleks võimelised isegi 30 sekundit tantsuvõtet hoidma ja kõik kondid ragisevad pidevalt. Vanadus, mis muud! Aga vähemalt ma tunnen üle pika aja, et nii mõnedki punktid mu pikkadest tahtmistenimekirjadest on täiesti reaalselt teostatavad. Kui ma ainult kätte võtaksin ja end liigutaksin.
Nii, bussiajad ja e-mail kõigepealt siis..
Teatriõhtu tundus olevat tugevama keskmise tasemega kui eelmiste aastate omad on olnud. Aga sellegipoolest midagi erakordset või meeldejäävat ei leidunud.
Mõni inimene oli mind nähes üllatunud:P
Täna tuli mul tahtmine tegutsema hakata. Mitte ses mõttes, et kohe pihta hakkaksin, vaid et pean üldises mõttes oma suunad paika sättima, sest vastasel juhul passin niisama toas ja vahin mõnda neist särisevatest ekraanidest.
Tahaks õmmelda ja värvidega plökerdada, raamatukogust hunniku filme-raamatuid võtta ja nende uued leiud üle vaadata (aga enne pean selgeks tegema, kus mu siinne raamatukogukaart on), ujumas tahaks käima hakata, ja jooksma ka (aga kuna ma viskasin enne ärasõitu vanad tossud minema, pean enne uued ostma, et seda teha saaks), Tallinnas ja Haapsalus on vaja ära käia, rootsi keele tahaks uuesti kätte võtta (ja vene keele lihtsalt peaks võtma, hispaania keel jääb unistuste tasemele vist), teatriskäimised tahaks tasa teha, maal vana maja ära lammutada, kodus oleks nii palju koristada ja ära visata vaja, Tuneesiasse või vähemalt kuhugi sinnakanti tahaks lennata (nad pakuvad nii odavaid lende: ainult 1990.-), Tartu tahaks korralikult üle vaadata(kuigi esmapilgul tundub, et siin pole väga palju muutunud ikkagi). Ja nii edasi.
Ja tantsida tahaks kohutavalt. Ma kohe tunnen, kuidas mu lihased poleks võimelised isegi 30 sekundit tantsuvõtet hoidma ja kõik kondid ragisevad pidevalt. Vanadus, mis muud! Aga vähemalt ma tunnen üle pika aja, et nii mõnedki punktid mu pikkadest tahtmistenimekirjadest on täiesti reaalselt teostatavad. Kui ma ainult kätte võtaksin ja end liigutaksin.
Nii, bussiajad ja e-mail kõigepealt siis..