Minu Dublin

Kuigi ma varem just eriti paljusid Minu-sarja raamatuid läbi lugenud pole, sain endale sünnipäevaks "Minu Dublini" ja kuna ka info toimuvast blogikampaaniast üsna varsti pärast lugemisega alustamist minuni jõudis, mõtlesin, et ühendan siis need kaks.
Et ma oleksin ka kunagi sama pealkirjaga raamatu võinud kirjutada, või isegi "Minu Iirimaa", oli lugemine mõistagi isiklikuma pilgu läbi kui teiste paikade kohta kirjutatud raamatute puhul, ja läks vägagi ludinal. Alustasin lugemist suure õhinaga, kuid tundsin õrnalt ka hirmu end mõttes tagasi kahe aasta tagusesse ellu viimise ees - tagasi sellesse piiritusse vabadusse ja iseseisvusesse, ükskõik kui vihmane ja sombune see paiguti ka olnud poleks. Kõhedust tekitas seegi mõte, et mis siis, kui leian Tema Dublinist need asjad ja kohad, kuhu ma enda Dublinis ei jõudnud või mida tähele ei pannud. Nüüd võin öelda, et polnud põhjust muretseda - kuigi loomulikult tulid nii pangakonto avamise kui PPS numbri saamise lugudega igasugused nostalgilised mälestused meelde, siis kokkuvõttes on mul hea meel tõdeda, et olen nii Iirimaa kui Dublini elustiilist päris õigesti aru saanud, vaatamata sellele, et mu sealviibimised kuigi pikad ei jõudnud olla. Kui juba nii staažikas dublinlane nagu selle raamatu autor kõiksuguseid seiku samasuguse alatooniga kirjeldas, nagu nad minulegi ette jäid, siis ju nii ikka ongi:) Või tundub võib-olla lihtsalt kõigile eestlastele? Igatahes on mul selle üle hea meel, et kõiki raamatus kirjeldatud ekstreemsusi ei tulnud mul läbi elada, nii mõnestki sai varasemate Limericki-kogemuste baasil ja tutavate nõuannete abiga hoidutud. 

Kui nüüd täpsemalt raamatust rääkida, siis see oli väga ladusalt kirjutatud ja haaras endasse, ükskõik kas lugeda seda kõige rahvarohkemates kohtades metroo peal või vaikselt omaette kodus. Ma arvan, et ka nendele, kes Dublinis elanud pole, tuli nii mõnegi koha peal elav filmilint silme ette ja tegelased hüppasid sellest kiiruga läbi. Mul on hetkel raske eraldi hoida seda, mida autor kirjutas, ja mida mina juba varem mõelnud olin. Ja mida mina mõtlesin, et peaks kindlasti kirjutama, aga autor seda maininud ei olnud.. Üks asi küll, et kuna meie tutvusringkonnad erinesid päris märgatavalt ja elustiilid samamoodi, siis näiteks seda, kuidas Dublinis on tegelikult ka selline varjatud keskkonnaaktivistide ja anarhistide seltskond olemas, kes aeg-ajalt veganõhtusööke korraldavad ja jalgrattaparandamist õpetavad. Öko-tegelastest ei puudu loomulikult ka teine külg - näiteks väikeettevõtjatest käsitsi maiuste tegijad ja kõik need lahedad vabaõhulaadad, mis kahjuks vist küll Euroopa kõige kallimate hindadega, kuid siiski toredad on. Sellegipoolest tundub, et mõned asjad on vist lihtsalt iiri elulaadile nii omased, et sellest ei saa keegi üle ega ümber, näiteks kolimine - see käib tsiuh-tsäuh, lausa iga kuu, kui soovi on, ja maja on alati rahvusvahelist seltskonda täis:) Üleüldse oli see raamat päris heas tasakaalus ekstreemsemate seikluste ja lihtsalt igapäevaste toimingute kohapealt. Loodan, et autor jätkab oma julgete sammudega, kuid püsib edaspidigi täiskasvanuks saamise liinil. Eks vist ole nüüd peamised asjad juba järele proovitud ja Ballymuniski elatud (kuidas ta küll ühistransporti kasutades koju ja tööle liigeldud sai, sellest ma aru ei saa, sest harvad on need korrad, kui sealsetes peatustes buss ka uksed lahti teeb...), nii et jääb üle ainult jätkata samade sõnadega nagu raamatu lõpuakordid: "Aga ma ei tee seda. Ma ei koputa kunagi selle maja uksele. Ma ei ava väravat, et trepile istuda. Ma tean selletagi. Tean, et kõik on sama, hoolimata sirgunud puudest, vananevatest majadest ja äravahetatud välisuksest. Ainus, kes muutunud on, olen mina."
Jah, ja ma loodan, et ta mina ei anna enam järele kiusatusele minna tagasi ja vaadata, kas see kirsipuu meie köögiakna all ikka sama roosalt õitseb...;)

Viimased minutid Eesti vanast aastast.. olgu need head ja uue aasta omad veelgi paremad!

Kodu, magus kodu ;)

Niii, oleme lõpuks pärast seda "maailmaturneed" koju jõudnud ja B. ütles selges eesti keeles "kodu, magus kodu", kui oma täislaaditud kohvritega uksest sisse sadasime:P Enne kui oma aastavahetuse raclette'i kütma hakkame, tuli mul aga meelde, et lubasin endale ju, et kirjutan ühe arvustuse. Kui ei tegutse, siis ju kindlasti ei saa, nii et... Kuna oma nö Uganda-avaldusele vajutasin eile lõpuks "Submit!" ära, ja kohe kui postkontorid jälle lahti tehakse, panen ka paberversiooni posti, aga nüüd tuleb siis eeltöö ära teha ja selleks oleks väga kasulik see raamat läbi lugeda ;)

Nii et.. kirjutamise juurde:)
Kunagi räägin ka sellest, kuidas Istanbulis elu käis ja mis Dortmundis jõulude ajal toimus, ja kui mõnus linn Hamburg on. Aga kõigest omal ajal.

olen homme parem kui täna

Heh, mul tuli kohe naeratus näole, kui teatud artikli eestikeelseks tegemise ja kohendamise juures oma kahtlusi ÕSist, kohanimeandmebaasist ja kust kõik veel kontrollides selgus, et varem kirjutatu polnudki vigane:) Muidu tuleb küll juba igapäevaselt ette, et näiteks -ki ja -gi liiteid lisades tunduvad mõne sõna lõpus miskipärast mõlemad valed...
Ja kui ma üle kontrollisin, et palju ma siis veel juurde kirjutama pean, et 3-lehelisest referaadist 4-leheline arikkel saaks, siis selgus, et see 3-leheline ületas juba niigi nõutud sõnadearvu. Polegi enam nii vastik-vastik:D Ainult et mõni asi kuidagi ei sobiks nagu eesti keeles kirjutatuna. Eks vist seepärast on ka ülikeeruline leida kasvõi ühte korralikku eestikeelset teadusartiklit, mis liiga pikaks ei veniks ja loengupidamisele kohast kõnekeelsust täis poleks, mida näidiseks võtta.

Muide, panin end täna (khmm..homme pannakse registreerimine lukku) lõpuks jaanuaris algavale kursusele ka kirja. Kuigi valida oli veel kolme asukoha vahel, millest üks on praegune - kodule kõige lähemal ja otseühendusega, teine peamajas ja kolmas pärapõrgus, otsustasin, et mingit muutust on vaja, nii et "kolin" sellest kiitsakate kaelaväänamis- või antisotsialiseerumist tekitavate klassiruumidega majast välja. Ei tea, kas sel oli ka midagi pistmist selle raamatuga, mida ma praegu loen, aga igatahes tundus, et nii on parem. Nüüd on selline tunne, nagu oleks juuksed maha lõiganud:) Praeguste ilmadega ja raske kotiga kuigi tihti nagunii jalgsi kooli või tagasi ei satu minema/tulema, nii et pole väga vahet, mitu peatust sõita tuleb. Ehk ongi lausa parem, et see kesklinnast läbi ja natuke veel idapoole jääb, siis on põhjust rohkem mobiilne olla ja kesklinna sattuda. Ja sinna jäävad ka kõiksugused asiaatide poed, kust kookosõli, bambusest aurutaja "korve" ja rohelise tee nuudleid ja palju muud huvitavat saab. Pealegi on selles keelekursuse majas veel kinosaal, filharmoonia kontserdimaja, üldse rahvaülikool kogu täiega ja raaaaaamatukogu:) Ja nüüd tehti võõrkeelse kirjanduse osa ka uuesti lahti, nii et ..;)
Me käisime pühapäeval ka Gasteigis ja seal oli veel viimast päeva raamatumess. Kahjuks sattusime me nii hilja, et üle tunni ei saanud seal ringi vahtida, aga väga äge oli! Ja kui palju taimetoiduraamatuid ja a la "Kui su mees aednikuks hakkab" ja lapitekitehnikat ja muidugi asjalikke asju ka, aga kui ikka värvilisi ja/või isutama ajavaid pilte sees pole, siis ega minust ju veel korralikele juturaamatutele või veel hullem ajaloo vms kirjutistele oma keeleoskusega lugejat pole. Üllatavalt palju käis seal aga igasugu ameeriklasi ringi, mis sest, et kõik raamatud ainult saksakeelsed olevat paistsid.
Aga tegelikult läksime me pühapäeval sinna majja hoopis sellepärast, et olin enne nende kodulehelt näinud, et sel päeval saab nö elavaid raamatuid laenutada, ehk siis mingite huvitavate inimestega nende kogemustest rääkida. Igaks juhuks küsis B, kas mõni nende "teavikutest" ka inglise keelt räägib, ja tuli välja, et ainukesena neist kuuest või kaheksast just see räägib, kellega ma teema poolest rääkida tahtnud oleksingi! Nii me siis vestlesime umbes pool tundi Põhja-Iraagist pärit kurdiga (nimetav: kurd, mitte kurt!!), kes Husseini eest pagedes 1987. aastal Saksamaale oli tulnud  - ma polnud siis veel sündinudki ju! Aga kuna me kõik nö välismaiste juurtega olime, läks jutt üliladusalt ja ma arvan, et me kõik saime päris palju huvitavat informatsiooni. Mina eriti:) Ongi vaja end motiveerida motivatsioonikirja kirjutama. Ja kõik selleteemalised kogemused meelde tuletada.

Ahjaa, on teil ikka kuused kaunistatud juba? Siin oli juba nädal tagasi näha, kuidas naabrid omale kuuske rõdule tassisid ja nüüd on kõik tuledes. Peaks vist fotoka välja otsima;) Jõuluturud on muidugi ka praeguseks oma täies säras.