Asjad hakkavad vaatamata kõigele lõpuks enam-vähem paika loksuma. Olen leidnud endale paar üliabivalmit sõpra, kes mu hädast välja on aidanud ja katuse peakohale pakkunud ning töökohajahil nõu andnud. Ilma siseinfota on siin võimatu ellu jääda..
Kodumaiseid inimesi pole ma ka unustanud, lihtsalt mõnega on võimatu kontakti võtta, kui smsid ei lähe kohale ja e-mailid tulevad tagasi, sest sellist aadressi ei eksisteeri enam. Orkutisse ma pole tahtnud minna, sest ma kujutan ette, mida need skräpid mult küsivad, aga mul pole neile midagi toredat vastata. Ja tegelikult olen ma piiratud tasulise interneti aega kasutanud töö ja elukoha leidmiseks ja ametlike e-mailide saatmiseks.
Ma igaks juhuks ütlen, et mul on nüüd iiri telefoninumber (+353 85 8252379 aga suunakoodiga võin eksida, äkki oli 383 või midagi muud). Esmaspäevast alustan eilesaadud töökohal, loodetavasti. Sest mingi jama võib selle PPS numbriga ka veel tulla. Mul on kohe selline tunne. Ja töökoha püsivus sõltub ka mu võimest kõike kiiresti omandada ja hakkama saada, aga ma ei tunne end kassaaparaadi, espressomasina ja saja erineva wrapi, bageli, panini jms keskel veel kuigi kindlalt.
Olen paaril korral mustema masendusega läpaka lahti löönud ja neljaleheküljelisi Wordi dokumente halanud, aga õnneks polnud parajal hetkel internetti käepärast, nii et siia nad ei sattunud. Võibolla aasta pärast, kui ma kõige selle üle muigan. Oma lolluse üle muigan ma muidugi juba praegu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar