Päris jube, kui kolmest-neljast pikast nimekirjast saab päeva lõpuks vaid kaks asja maha tõmmata:( Aga vähemalt tundsin ma end asjalikuna kahes kohvripoes, kahes apteegis, kolmes pangas, kolmes raamatupoes, neljas fotokapoes, viies kingapoes ja lugematutes mantli-jakipoodides käies. Ma pole enam kindel, kas tegemist on nõudlikkuse või pirtsakusega. Või polegi asi üldse minus, vaid selles, et meil siin ei müüa lihtsalt normaalseid (loe: minule sobivaid) asju. Homme üritan teises linnaääres õnne katsuda, kuigi lootust on vähem kui täna.
Aa, see ka veel. Linnas nägin kahte endist klassikaaslast. Niimoodi kaugelt üle tee. Üks (koduteel) nägi mind ja viipas käega, teine ei näinud ja vaevalt et olekski viibanud. Ja ühte paralleelklassi inimest nägin ka, samuti mitte väga lähedalt. Ta noogutas sõbralikult naeratades ja maigutas suud (ma ei saanud aru, mis tervitussõna see oli), kuigi me oleme umbes-täpselt ühel korral samas seltskonnas olles juttu ajanud. Njah, inimesed on ikka väga erinevad.
3 kommentaari:
Jeesus Maria!
Aga sellistel puhkudel soovitatakse list ära visata ja niisama ringi käia ning loota, et midagi leiad. (Kuigi see toob kaasa mõttetute lisavidinate ostmise).
Aga mina püüan homme poode külastada, sest teatripileteid tuleb nagunii osta. Mmm, ma panin valmis need asjad, mida ma Hollandisse kaasa peaksin vedama ja seda kraami ei tulnudki väga palju. Jalanõud võtavad kõige rohkem ruumi.
Sul on asjad juba valmis pandud??:O Sa lähed ju alles novembris!! Jeesus Maria, ma ütleks. Mul pole kohvrit ja seda mida sinna sisse panna pole poest saanud nagu näha oli.
Ei, ma niisama tahtsin näha, kui suure kohvri ma pean ostma ja huvi pärast, et palju mul elu mahub sinna.
Postita kommentaar