uisutamisest

Täna käisin Lõunakeskuses iluuisutajaid vaatamas. Kõigepealt tehti soojendust, nii et me ei teadnud kellestki midagi. Mulle jäi silma üks kohutavalt graatsiline tumedapäine sinise pluusiga tüdruk - minu reaktsioon oli stiilis "see on Eesti tulevikulootus". Siis saabusid jääplatsile ka kaks poissi, mille peale mina imestasin, et oh, Eestis on meesiluuisutajaid ka tulekul! Ja kui siis värk tegelikult pihta hakkas, öeldi, et esinevad mingi meeldejäämatu vene nimega treeneri õpilased. Nagu arvata võib järeldasin ma kohe, et ootused olid liiga ennatlikud ja polegi tegemist eesti lastega. Aga ka see järeldus oli ennatlik, sest tuli välja, et see treener oli siin ainult mingit laagrit teinud ning tema õpilased Venemaalt olid ainult kaks poissi, kes viimastena esinesid (ja kelle kohta peab ütlema, et see oli klass omaette, nii et mu suust väljus lause "Ma panen kunagi oma poja iluuisutama!"). Ülejäänud kuuest tüdrukust olid kaks kõige pisemat Tartu klubi õpilased -päris tublid, eriti väiksem, kes oli üks vähestest, kes ei kukkunud; üks suur tüdruk punases kleidis Rootsist, kes polnud eriti graatsiline ja iluuisutajalik; üks Austria tüdruk, kellel on potentsiaali, aga kes kukkus pea igal hüppel; üks teine punases tüdruk, kellest ma ei mäleta suurt midagi; ja siis see sinise pluusiga imetüdruk - ta oli Eestist!:) Nii tore.

Ma ei tea, mis värk mul uisutamisega on, aga seda vaadates muutun ma alati kuidagi härdaks... Võib-olla sellepärast, et mulle on räägitud, et kui Tartus oleks viisteist aastat tagasi jäähall olnud, oleksin ma praegu võinud uisutaja olla. Ikka need kuradi oleksid. Reaalselt mõeldes võin ma peaaegu päris kindlalt öelda, et ma poleks sellega hakkama saanud - isegi tantsimisega, mis on umbes poole lihtsam, läks ju nii nagu läks, mis siis veel uisutamisest saanud oleks.. Aga samas, you never know! Pealegi saaks uisutada ka üksiksõitjana, mis tähendab, et vähemalt samadel põhjustel kui tantsimist poleks ma seda katki jätnud. Aga ikka need kuradi oleksid. Mingid killud torgivad ikka veel.