T

Mis needus see on siin, et alati on just teisipäeviti nõnda kole ilm? Ülejäänud nädal on justkui ok, mõni päev lausa suviselt ilus, aga teisipäeval on siuke vihm ja külm ja tuul ja..., et ei taha uksest väljagi minna. Täna lõpetab S. kuuest töö ja me pidime pärast seda minema järjekordsele kingajahile poodi, kus tavaliselt järjekordades seismine kolmveerand tundi võtab. Ja siis, kui veel kell liiga palju pole, loodame Stratfordi Theatre Royal Bari elava muusika õhtule jõuda.

Eile tabasin end paaril korral juba kohalikuna tundmast. Näiteks siis, kui ajalehed kaenlas ja kuuma šokolaadi topsik käes pingi poole sammusin. (Jätame nüüd kõrvale selle, et McDonald'sist ei tasu kunagi hot chocolate'i osta, sest nad teevad selle nii kuuma, et lisaks keelele kõrbeb ka kurk ära! Lihtsalt see koht, kust ma viimati mittekõrvetavat ja tõeliselt head hot chocolate'i sain, polnud käeulatuses...)

Teine kord oli siis, kui ühes poes pluusiliste osakonnas ringi vaadates tuli üks tüse tumedanahaline naine minult küsima, et mis minu number on ja mis number on tollel puusil, mida ta käes hoidis. Väikese ehmatusega tema agressiivse temperamendi tõttu puterdasin alguses midagi, aga lõpuks jõudsime järeldusele, et selle konkreetse pluusi kõige väiksem number oleks mulle ikkagi suur, nii et ta asus edasistele otsingutele millegi sinisevärvilise järele.

Kolmas kord oli pärast teatrit Chopsticksist ostetud nuudleid süües mööda pimedat linna metroopeatuse poole jalutades(+tunnelites ja vagunis ka, mis minu jaoks harjumatult võõras ja ebaeetiline tundus). Vaatamata sellele, et ma kasutasin söömiseks kahvlit, mitte pulki, olin lõpetades ülepea rasvane. Pealegi võttis see mul kaks korda sama kaua aega kui S.'l. Lohutasin end sellega, et mu keel ei kannatanud pärast toda kakaoäpardust just paljut ja et S. sööb alati palju ja kiiresti (see on siin juba mingi üle-Londoni nali:P). Kusjuures, koju jõudes tuli meelde, et me unustasime midagi metroosse - paberkoti nuudlikarpidega. Tõeline suurlinna mentaliteet...

Aga nüüd siis teatrist. Juba pileteid ostmas käies tundus koht väga huvitav ja piletimüüja (õrnalt oranžika peaga ligi 35-aastane mees) parajalt muhe. Eile väikese ekslemise järel kohale jõudes ol aga mulje veel ekstra mõnus:) S. tegi pilti ka (mille peale tuldi küll ütlema, et ei tohi, aga mitte sellise tooniga nagu seda Eestis tehtaks, vaid a la "kas te palun võiksite vältida pildistamist":P), nii et kunagi ehk näeb. Etenduse pealkiri oli The Vegemite Tales ja seda on arvustustes võrreldud seriaaliga "Friends". Eks ta natuke sarnane oli ka, aga mitte ülearu. Üldiselt võib öelda, et ma pole ammu nii kohutavaid näitlejatöid näinud :p Esimeses vaatuses mängisid kõik tohutult üle, aga ma võtsin seda rohkem paroodiana ja mitte nii kriitiiselt kui tavaliselt. Pealegi - välismaalased on ju päris elus ka enamjaolt sellised, et vahel tundub, et nad "mängivad üle", kas pole?! Teine vaatus tundus kohati juba lausa väga loomulik, polnud pandud nii suurt rõhku koomikale ja sisse hüppasid ka tõsisemad teemad, ehk ka sellepärast. Ja üldine atmosfäär oli ikkagi väga meeldiv - toredad äratundmishetked nii aktsentide, käitumismaneeride, olukordade kui sõnavara kasutuse poolest:) Teinekordki... ;)