"klass" 2-3

Meie seltskonna kogunemised on vist alati lõbusad:) Noh, võib-olla ma kahekümne aasta pärast kibestunud vanamutina ei oska enam millestki rõõmu tunda ja räägin teist juttu, aga praegune tunne on igatahes selline.

Inimesed, kellega kolm aastat iga päev kokku pole saanud, on muutunud. Ma ei oskagi seletada, mis teistmoodi on, aga midagi on. Üldse mitte halvem ega parem teistmoodi, vaid lihtsalt teistmoodi. Aga samas ikka vanaviisi ka natuke:)

Meil on ikka hale seltskond küll:P Kogu kamba peale on ainult ühel autojuhiload ja vaid üks elab vanematest eraldi (mis sest, et see kohe muutuma hakkab). Kellelgi pole oma maja, suvilat Vahemere ääres, autot, abikaasat ega lapsi. On kaks tulevast medõde, üks veterinaar, üks noorsootöötaja, üks ajaloolane... hm.. ja kaks vagabundi (ning needki humanitaarid). Aga noh, mis me üldse räägime - sotsiaal- ja meditsiinivaldkond on ju pidevalt alarahastatud!:P

Äge, et kõigil on mingid toredad tulevikuplaanid ja mittemaetud lootused ja üldse.... Ühesõnaga, mulle meeldis see positiivsus ja energia ja .. natuke nostalgiat maitseaineks. Sarnased istumised (noh, vähendatud või teistsugustes koosseisudes, aga sama eesmärgiga) on mulle viimase kuu-kahe jooksul väga tähtsad olnud:) Sotsialiseerun vaikselt.

Ainult see oli ebameeldiv, et viimatine klassijuhataja pidi oma statistikaameti telefonikõne täpselt valel ajal tegema. Samas oli siis meeleolu parasjagu õige, et ta küsimustele pooleldi lõõpides (aga siiski ausalt) vastata. Sinust ma parem siinkohal ei räägi:P Vähemalt sai ta ka kaks kärbest ühe hoobiga. Muide, ma kuulsin nüüd, et statistika lõpptulemusena ei jätka 25% meie viimasest klassist sel aastal õpinguid. Saab see protsent tõesti nii suur olla? Veerand klassist? Ehk siis 9 inimest. Iseenesest numbrina polegi palju... Mina, Sina, 'e, 'a, 'i, 'i, 's, 'l, 'l ? Näh, ainult paar nime ju! Aga see-eest kummaline kooslus. Potentsiaali on!:D