:D

Tänane päev oli igati positiivseid emotsioone täis:) Mis sest, et ma eile just kuigi vara magama ei saanud ja täna jälle 9ks tööle pidin jõudma. Aga tööl oli täna äärmiselt mõnus õhkkond:D Kuna asjad hakkavad paika saama (eile saime sahtleid juurde, nii et mikroahi ja kohvikastid jms ei vedele enam keset põrandat ja täna saime liftise ette laua, mis on veel eriti tore, sest enne polnud ei kandikuid mustade nõudega ega liftist väljavõetavat toitu mitte kuhugi toetada!), siis on pinged haihtunud ja kõik tunnevad end väga vabalt:D Ma loodan, et tulevikus kujunevad sellised päevad(kus on täpselt parasjagu inimesi, et pole hulluks jooksmist, aga mökutamist ka mitte, ja asjad on organiseeritult paigas), nagu tänane oli, normaalseteks ja igapäevasteks:) Ja ma loodan, et ei juhtu jälle nii, et kui ma olen öelnud ühtpidi, pöördub see pea peale(kui millestki heal arvamusel olen, siis tõestub vastupidine, ja kui olen nõuks võtnud, et ei ole hea, siis tuleb välja, et on ikka küll)!

Oh, milline mulliajamisjutt:) Salo kirjutaks selle peale remargi "Liiga üldine, too konkreetne näide". Kuigi minu jaoks oli näiteid kui palju! Ja (keelatud) sulge samamoodi;) Aga.., who cares?!:D See väljend on mulle (lisaks "No problem"'ile) päris meeldima hakanud:)

Aga nüüd näiteid.. Kui sa juhtud õigel hetkel lusika kellegi alustassile panema, siis oled sa legend!;) (No ok, meie süsteemiga, kus lusikaid on jätkuvalt liiga vähe ja neid tuleb iga liftist saadud puhaste nõude kasti seest otsida ja poleerida, on see tõesti ka väheke tegemist nõudev asi..) Või kui sa oled nii kena ja viid kellegi teise piirkonda kuuluvasse lauda kohvitassi kohale, sest sinu osas on parasjagu vaikus, siis ta kohe armastab sind:P
Ja minu ülisuured heateod siis, mis käsu korras kirja tuleb panna..: 1. kuna superviisor-tüdrukul oli täna päev otsa halb olla, siis vahetasime temaga tööaja lõpu ära, nii et tema läks kell viis koju. 2. kuna see poiss, kes pidi minuga koos nö uksed sulgema (kuigi meil eraldi uksi ei ole:P), pidi tõesti täpselt kell 6 lahkuma(mitte nii nagu meil see tavaliselt 10-15 minti venib), et teisele tööle jõuda, siis ma nõustusin ise üksi viimased liigutused tegema.
Kah asi! Tunnengi ennast kodusemalt seal, kui asjad minu käe järgi paigutatud on:) Sest tol hommikul, kui uued sahtlid ja külmkapp tuli, juhtusin mina ainuke olema, kes kell 9 alustama pidi, nii et sain pool tundi kõiki asju sinna pista, kuhu mugav tundus, ja nüüd nad seal ongi:D Kellegi teise pandud asju haarata tahtes pean enne ikka mõtlema, kus mis on, enda panduid saab lihtsalt võtta.
Ja pealegi, ajaliselt on kõik graafikus kirjas, nii et ega ma siis tasuta tööd seal ei teinud. Nii et mu meelest ülipositiivne, kui kõik osapooled asjade sellise käiguga rahul olid:) Ja boss (ei, mitte see kes tookord, kui hästi kiire oli, söögipausile ajas, vaid teine) tänas ka väga(ok, mõnikord nad tõesti loobivad oma miljonikordseid tänusid, aga tegelikult on ikka aru saada küll, millal nad päriselt tänulikud on, ja millal suusoojaks), kui ma enne äraminekut ütlema läksin, et jätsin kassa-asjad tema kaela.

Läksin täpselt parajal ajal, et tantsuetenduse alguseks jõuda. Isegi ootama pidin veel natuke. Aga selles hubases kirikus jõulumeeleolu keskel polnud see kuigi suur piin. Läksin täna niisiis kolmandat õhtut siinsesse Jaani kirikusse (mis on kusjuures kiviviske kaugusel mu endisest toredate mälestustega elupaigast, mis asus vist aadressil Brennan Row, St John's Square) ja iga kord on see täiesti erineva sisustuse paigutusega olnud. Esimesel õhtul (kui alles poole etenduse pealt kohale jõudsin) istusid inimesed suht suvaliselt ümber tantsupõranda, madalatel üheinimesepinkidel või põrandal. Teisel päeval oli esinejate põrandaosa väiksem jäetud ja poolele platsile u 6-8liikmelisi seltskondi mahutavad lauakesed hajutatult paigutatud ja veel väikesed bambusest tumbad esireas. Täna oli liuväi keset põrandat - valge ja hoiatavate siltidega varustatud (et libe ja päris jää), ja ümber liuvälja pingid, kus saaks "uiske vahetada" või niisama jalgu puhata, ning veel välimisel ringil mõned laudkonnad teetopsi paigutamiseks (tee kõrvale sai piparkoogi ka kaasa, muide;)).

Igatahes tänastest performance'itest siis... Vaatasin kahte, üks oli siuke modernne, ütleks vonkrahlilik. Midagi sellist, mille puhul mul terve etenduse ajal jookseb peas mõte, kas ta ise näeb selles asjas sügavat sisu (ja vaataja peaks ka seda nägema) või ta bluffib ja loodab et kõik keisri seljas kuldseid rõivaid näevad..
Aga teine esinemine oli minu meelest siiani parim. Naine, kes on igasuguste suurtes tantsuprojektides osalenud(Riverdance jms). Ei olnud kuidagi artistlikult sätitud, vaid lihtsas pluusis ja retuusides, mis liikuda lasevad. Muusika oli minimalistlik(instrumentaal, ma ei mäleta mis veel, aga viiul oli vähemalt) ja selline, mis eelduste kohaselt peaks pikapeale monotoonseks muutuma, aga ei muutunud! Ja milline muusikaline tunnetus! Ei ühtegi vale ajastusega liigutust, ei ühtki hetke, mis tunduks igavana. Ma olin lausa enda üle imestunud, et keegi suudab mu mingeid nippe kasutades iga oma liigutust vaatama panna... Jean Butler on ta nimi!:) Ma pole ikka veel jõudnud seda kava lähemalt uurida, et kes nad sellsed üldse on ja kus pärit jms. Kodulehel pidavat kiriku saamise lugu kirjas olema, nagu mulle eile üks naine, kellega me rääkima sattusime(kes oli kunagi Aasias käies ühe eestlasega sõbraks saanud, muide;)), ütles. Aga igatahes, seesama Jean Butler on homme ka kavas kirjas, nii et ma mõtlesin, et peaks seda filmima... Kui midagi peale üldse jääb.
Täna filmisin "uisutajaid". Kolm erinevat lõigukest. Pean välja valima, milline kõige artistlikum ja tegevusrohkem tundub. Ja uurima, kuidas seda siia üles riputada saaks...;)

Aga minu üldine küsimus nendele tantsijatele oleks, et kas nad õpivad oma ettekanded pähe (mis eeldab lisaks plastilisusele ja andekusele veel ülipikka harjutusperioodi ja supermälu) või lihtsalt on mingi kogus tüüpliigutusi, mida nad siis improvisatsiooni teel suvalisse järjekorda paigutavad. Kõigi teiste puhul oletan ma vastuseks improvisatsiooni, sest neil oli päris palju seismist ja "praegu-on-üks-diip-hetk-sa-ei-tea-et-ma-tegelikult-mõtlen-mida-edasi-teha"-pause, aga Jean Butler oli oma esituses lihtsalt nii keskendunud, seiskumatu, kiire ja sujuv, et ma ei suuda uskuda, et keegi suudaks niimoodi improviseerida! Sellisel juhul ei peaks mitte samme pähe õppima, vaid muusika, et see ajus kaks sekundit varem jookseks ja kehal õigeaegselt kätteõpitud liigutusi järjestades reageerida laseks. Ja ma tahaks tunda inimest, kelle aju suudab salvestada (ma pakuks, et u 15minutilise) instrumentaalpala! Ma ei mõtle ju ühe pilli noote, vaid kogu kõla kokku. Et vasak õlg tantsiks viiulit ja kael klaverit, kui parem jalalaba tantsib vasaku harfisääre kõrval flööti...

Selline jutt tähendab ainult ühte - UNEAEG!

Video asja uurin siis, kui mul vaba päev on. Ja seda, millal see olema juhtub, saan teada homme.


Ei jõudnud oma vaba päeva ära oodata, see tuleb kas teisipäeval, kolmapäeval või neljapäeval, ma veel ei tea, nii et panin pildid-videod fotokast arvutisse ja nüüd üritan siia ka panna ühe.