jõul ja selle ümberkaudsed päevad

Nii, hakkabki aasta läbi saama. Nüüd siis pilte kogu aasta eest.

Jõulude jooksul sai natuke piparkooke tehtud, mida demonstreerib ka esimene pilt. Nii vägevad ei saanud kui Pärnu mnt asuvas galeriis, mida ma täna külastasin, aga ega me ei üritanud ka eriti... Kuna tuli välja, et mu Tallinna "köögi" ahi töötab küll, siis võin siin mõni öö proovida barbarissikomme sulatada ja piparkookidest päikesevarjutuse vahtimiseks prille(mitte et ma teaks kas või millal mõnda varjutust näha võib saada..) teha;)


Nagu alatine traditsioon ette näeb, käisime seekordki surnuaias. Lumega on ikka tunduvalt kenam kõiki neid küünlaid seal helendamas näha. Kuigi sel aastal polnud miinused sugugi 20 ligidal, oli ikkagi külm. Selle vastu ei saa.



Siis sai loomulikult palju kodus (siinkohal Tartu omas) oldud ja söödud ja söödud ja juttu aetud ja söödud ja veini joodud ja söödud ja söödud ja....
Õnneks kingituste kättesaamiseks väga palju pingutama ei pidanud, vanas eas tavaliselt lastakse ikka lohvamalt läbi:P Ja kuigi emme käskis selle pildi kiiremas korras maha võtta, siis mis tast enam.. Ja kes teda ikka näeb?! ;)





Aga Rõõmus tuli natsa rohkem keksida...













Kes luuletusi lugeda ei oska, see üritab Sannu jälgedes käia(mina pidin küll iga sammu eel hoogu võtma, aga...) ja saab ka kingi kätte;)



Ühel maal käidud, siis järgmisele. Seal kingitusi ei jagatub:P Hoopis tormis murdunud puid hakkisime ja võtsime veel mõne naabritele ettejäänu ka hõredamaks.
Ja pistsime lihtsalt potti. Sellesse samasse, kuhu me suvel pool maja ära "uputasime". Pärast olime mõnusalt lõkkelõhnalised ;)



Ja siis jõudis lõpuks kätte titavaatluspäev! Nende titade, kellele ma nüüd siis vanatädi tütar olen:D Väntsutajaid oli mitmeid..


Ja nõnda see suurem jõnglane siis piinleski mu käes. Ega emmet nähes kellegi teise süles olla ei taheta ju! Aga väänles, mis ta väänles, vähemalt maha kukkuda ma tal ei lasknud, hüppasin ühel jalal, et tal see ei õnnestuks:P



Issi-Taavi oma tita Arloga. Üritavad sama nägu teha:)
Silja on pisema tita endale haaranud. Täitsa ühte nägu ju:) Ma usun, et jõulupuhkuselt koos lapsega tagasi minnes ei saaks keegi aru, et midagi pole nagu õige:P

Lasse perepilt.
Eriti rahulik poisiklutt tundus:) Häält tegi vaid paar korda ja nii napilt, et ei pannud nagu tähelegi. See-eest pidavat emmel-issil öösel lõbus olema:P




Siin siis mõlemad jõmmid koos, üks oma emme süles tukkumas, teine sel päeval kohalviibinutest ealises mõttes neile kõige lähedasema isiku süles. Pikkusevahe oli ka minimaalne muidugi:P

Ma sain ka lõpuks kõige tillemat titat näppida:D Nii väikest polnud ma vist elu sees süles hoidnud (kui ehk välja arvata oletatavad korrad, kui ma nelja-aastasena venda väntsutasin, aga minu mälu seda ei tunnista)!

Ja jõmmid omavahel.












Minu kahepäevane internetiretk Tallinna osutus lõpuks jällegi tulutuks. Aga vähemalt ei kukkunud viimane leht mu potilillel küljest ära:D Ja tööle igatsesin ka niivõrd, et istun siin juba kolmandat tundi netis;)

Homme jälle Tartusse kaheks päevaks ja siis saab rahus oma rutiini(hehee:P) tagasi. Oma tuppa, (Tallinna) koju. Kummaline on päris kodus käies kõik asjad kaasa vedada ja pärast jälle tagasi. Kodu on vist ikka seal, kus su asjad:P Oleks ainult internet ka...

laiskuss

Häid jõule!

Teise koju jõudes olen alati eriti lössis. Pool päeva lesimist ja teleka ees õgimist pole just eriti motiveeriv ka.. Nii et tavaliselt ärkan lõpuks üles alles siis, kui kell näitab, et täna on juba homme.

Kirjutada ka ei viitsi. Vaatan siin jõulutunnelit ja varsti lastakse vist tantsuvõistlusi ka.. Peaaegu kõik jõulukaardid ja õnnitlused on saatmata, mõtlen ikka, et küll jõuab, homme ka veel jõulud. Oehh..

Muide, räägitakse, et targaks saab ka niisama õigeid asju tarbides ;) Aga see vist mõjubki ainult vanas eas, sest muidu peaks ma küll juba targaks saanud olema. Ma oleks ka hea meelega katsejäneseks... :D

Ahhaaa

Wiiiihuu:) Arvake ära, mis täna toimus??! Kui kunagi eile öösel end lõpuks lugemislainele sain, venis see jälle suht hummikuni, nii et mõtlesin, kas tasubki enam magama minna, sest olen varemgi sellesse kaheksasesse loengusse sisse maganud. Aga täna ei saanud seda lubada, ikkagi viimane loeng ja suur test. Mis ei osutunudki eriti keeruliseks, nii et ma ei pidanudki sealt välja tormates otse kõrvalruumi suulisele eksamile hüppama, vaid sain ukse taga oma leedukast pinginaabri (Karolina, kes käib Prantsusmaal ülikoolis ja on nüüd Erasmusega siin) ja ühe kursaõega kokku ja ajasime veits juttu. Ja korraga tuli range ilmega suulise eksami õppejõud uksest välja ja palus meid klassi, kuigi meil oli veel 15 minutit eksami alguseni ja kolmas tüdruk ei pidanud üldse koos meiega sisse tulema, nii et olime kõik äärmiselt ehmunud olemisega. Ta andis meile viimased vaheeksamid üle vaatamiseks ja vedas siis näpuga oma märkmikus mööda minu hinneterida ja ütles karmi häälega: "Nii, Suule.... sa võid koju minna, häid jõule!". Ma ei saanud esialgu pihta, milles asi. Siis aga tuli välja, et sain niisama tööde ja loengutest osavõtu eest juba hinde kätte ja ei peagi suulist eksamit tegema!:D Minu esimene(võimalik, et ka viimane) päris eksamikaaluga A! :)
Kuidagi kahtlaselt lihtsalt käivad siin asjad. Arutasime seda Karolinaga ka, ta ütles, et Prantsusmaal küll sellist asja kunagi ei tehtaks. Ning cappuccinot juues ja tema itaalia keele teksti lugedes leppisime kokku, et lähme temaga kunagi Hispaaniasse trippima:)
Pärast teiste kursakaaslastega raamatukogus fonoloogia testiks valmistudes (või noh, juttu ajades, kui nüüd aus olla..) leidsime ka, et imelik, et mõned veel koguaeg kobisevad, et raske on:P
Ja tegelikult tuli just välja, et meil on täielik blokkarite kursus. Või noh, see pidutsejate pool võib-olla välja arvatud(neid ma ju ei kutsunud:P), aga teised... Saatsin u 15 inimesele meilid, et täna minnu töö juures alates 00.00st on istumine/pidu ja Alias ja lonks veini. Ja tuleb välja, et tulijaid on vast 2-3!! On see normaalne? Oleks tõesti, et meil on homseks midagi tähtsat teha vaja, aga pole absoluutselt mitte midagi! Ja et mõnel on neljapäeval valikaines töö... - see ka mõni põhjendus! Mul on ka, ja reedel samamoodi. Aga mis see üks väike pidu segab? Nii kaua kui öösel/hommikul enne kooli kaks tundi magada saab, on ju kõik korras!:) Või jah, võimalik, et mina olen lihtsalt see ainuke vastutustundetu siin.

Ja 88 ei ole võrdne 102,5'ga. Nii kehv ma nüüd matemaatikas ka pole.

Tundub, et tööl pole kõik ikka päris korras... Kõik asjad on otsas! Mis veinikoht see on, kui klaasiveinide valikust on pakkuda vaid üht punast, üht roosat ja kaht valget? Ja pudeliveinide riiulis laiutavad augud.. Ja see Kronjuvel, mille üle kuu aja tagasi ära ostsin, aga mis uuesti müüki pandi, on mul siiani kätte saamata! Eks ma võtan siis varsti midagi väärtuslikumat asemele ;)

Aga vähemalt on siin nüüd minu muusikat:D Ja teatud inimene, kellega me enne pidevalt muusikamaitse erinevuste pärast kraaklesime, ütles mulle ükskord kella nelja ajal minu muusika saatel Kriegeri peo järgset koristust tehes, et täitsa head lood on. Milline kompliment!:D Ja pärast reedest (tahan miskipärast koguaeg laupäevast kirjutada, kuigi tegelt olin laupäeval kella 9ks ikka kodus juba:P) staff party't ei julge vist keegi mu muusikamaitse (või selle piiratuse) kohta enam kobiseda, sest tantsitud sain ma küll kõigi (ka äärmiselt kohutavate) lugude järgi ;)

Avastasin, et varsti, kohe väga-väga varsti on jõulud käes! Nagu ikka, olen ma kingitustejahiga viimasele minutile jäänud. Ja ideedega on ka kitsikus sel aastal. Ja poodi jõudmise ajaga suht samamoodi.. Eks siis kõik saavad veinipudelid, kui meil ikka nii palju neid siin veel jagub:P

Koostasin ükspäev siin endale erinevaid liste. Saatmata kirjade listis on mõned nimed juba aprillist saati, mõned augustist, mõned tänasest. Aga kõigile oleks vastata vaja. Hmmm....

Täpselt nädala pärast olen arvatavasti juba Tartus. Esimene asi, mida teha kavatsen on kolmetunnine vanniskäik:) Mõne hea aastaid järjekorras seisnud raamatu võiks ka kaasa võtta. Tõotab tulla pikk puhkus väikese pühadevahelise Tallinnaskäiguga ja siis jaanuarist saab näiteks mõnusasti ajaloo tuupimisele keskenduda. Dublinisse ma vist kuu lõpus siiski ei jõua, kuigi vähemalt neli erinevat inimest on eri allikatest ka minekusoovi avaldanud. Aga sel aastaajal olen ma seal juba olnud... :P

Nii, saigi vist kõik. Kuidagi sisutühi ja vaid pidepunkte loopiv tuli. Ju ma ei oska enam pärast pikka blogimispuudulikku perioodi enam õigesti asja sisse minna. Ülemine lärmakas seltskond võib ka muidugi põhjus olla... Või üldse see, et ma ei saa ikkagi rahulikult oma voodi peal lösutada, vaid pean iga hetk valvsalt püsti kargama, kui keegi tuleb.

Aga jah, tsutsufrai praegu!

Hehhee. Olin eile enda peale äärmiselt pahane ja depressiivne meeleolu oli kiire tulema(see up& down/high&low kõver pidigi hakkama ükskord alla ka suunduma ju...). Väike jalutuskäik ja malemäng tegi asja küll veis etemaks, aga tehtud ei saanud ikkagi midagi, sest silmad vajusid lõpuks lihtsalt kinni.
Nüüd loen iga poole tunni tagant sõnumit "It's a sunny day, smile and don't think too much!", muidu läheb meelest ära. Aga aru ma ei saa, miks sellistel puhkudel kõik mul mõtlemisest loobuda soovitavad...

Vast nädala lõpus on aega vahepealsest ka pikemalt kirjutada, sest toimunud on päris palju toredat. Eriti viimase nädala jooksul.

Aga nüüd üritan homseks eksamiks ja kaheks suureks testiks valmistumist alustada..

Heh, jõudsin just endale ühe uue veel maitsmata klaasiveini pera ära valada ja avasin postkasti, kuhu oli listist kiri tulnud, et homme on doonoripäev koolis:P

Igatahes olen nüüd tööl. Koolis enne igat tundi vastavate tööde materjale korrates mõtlesin küll, et oleks juba õhtu käes.. :) Kuna olen jälle viimastel öödel paar tunnikest tuduaega leidnud, mõjub vaid see lonks veini juba vuuu kuidas. Vahetasin enne oma läpaka ja siinse vahel muusikat ja nüüd lõõritab siin ka Katie Melua, praegu väga sobivalt Lucy in the Sky versiooni ;)

Näh, ei edene eriti. Käivad siin pidevalt mingid paarikesed teed joomas ja häirimas mind...
Oeh jah..

teisipäevast teisipäevani

Kuigi ilma omaenda internetita on ikka suht ebamugav, mõtlesin, et ei hakka seda asja enne uut aastat enam ajama. Millegipärast on see Eestis tohutult palju rohkem aega ja energiat nõudev kui Iirimaal (,kus valida oli põhimõtteliselt kahe erineva võimaluse vahel!). Pool (ok, liialdan, nagu mul kombeks on) detsembrit saab nagunii Lõuna-Eestis vist veedetud :p Pealegi on praegu tulemas üks põrgulikult kiire kaksnädal, millest interneti omamine vist veel tüki ära hammustaks... Nii et teen parem tööl või koolis "ületunde", kuigi tõsi ta on, ega läpakas on ikkagi tülikas asi pidevalt kaasas vedada. Aga noh, käed on vähemalt musklisse läinud ;)

Tunnen end nädala algusest (või eelmise keskelt?) alates suhteliselt energiast tühjaksimetuna. Lootsin et PÖFF on turgutav, aga kolmel esimesel korral pidin tugevasti pettuma, "Hunger" oli õnneks tunduvalt etem. Kuigi pean suure häbiga tunnistama, et ilma eestikeelsete subtiitriteta oleksid need üksikud kandvad dialoogid mulle absoluutselt arusaamatuks jäänud. Tundsin kaasa kõigile läheduses asuvatele välismaalastele, kellel ka eesti keelest abi polnud. Aga arvatavasti oli audiovisuaalne osa ilma sõnadetagi piisavalt selgesti mõistetav...

Näh, jälle on aeg otsas. "Sügis" hakkab. Ja siis tööle. Ja siis enne teisipäeva siia midagi ei ilmu.

baaaa

Nonii, võtsin üle tüki aja endale netiaega, veetes selle töö juures, aga mitte tööl olles ;) Nädalalõpul olin muudkui hommikuni tööl ja paar valget tundi veetsin kummalgi päeval muuseumites, reedel Teatri- ja Muusikamuuseumis ja laupäeval Kumus. Veits vaheldust ka. Pühapäeval läksin tantsuvõistlusi vaatama, kus oli üllatavalt vähe publikut, aga ega mind see ei häirinud küll. Võrreldes Tartu spordihoonega on Saku Suurhall ikka tunduvalt mugavam küll, kui seljatugi on olemas, ei pane tähelegi, et oled juba näiteks viis tundi ühe koha peal nagu hüpnotiseeritult paigal istunud:p

Sel nädalal üritan kõiki asju veits vabamalt võtta. Pimedad ööd on ju juba ammugi käes, aga mina pole ninagi uksest välja pistnud! Eile õhtul käisin lõpuks Kosmoses filmi vaatamas, kahjuks osutus ajaraiskamiseks.. Aga kuna sain pärast seda siiski tänaseks vajaliku enam-vähem tehtud, siis ei viitsi põdeda ka:p Nii et kordan täna katset, seekord kohe kaks filmi järjest ja hoopiski Kumus. Seda ma parem ei ütle, kes muga kaasa tuleb :P

Kusjuures, sain lõpuks sotsiolingvistika vaheeksami tulemuse teada, ja ma ei kukkunud kaugeltki mitte läbi!:D Ja sellele review'le, mille kirjutamise järel ma siia väikse hädakisa sõnaraamatute (neti!!) puudumise tõttu kirjutasin, oli alla kirjutatud "Very good use of vocabulary". Hahahaa:D
Kusjuures avastasime A-M'ga (kursaõde, kellega vast kõige tihedamini suhtlen), et üks kõnealustest filmidest oli meil sama! Tuli kohe miskipärast see amišite juhtum meelde:P

Palun korraldage nüüd nii, et ma saaks neid tibatillukesi, kellele ma vanatädi tütar olen, ikka selle aasta jooksul näha ka!! Vanatädi tütar - milline meelitav nimetus, kas pole... ;)

Jooksen nüüd, olen juba jälle hiljaks jäämas. Aga see on väga minulik.

There's nothing like good food, good wine, and a bad girl.

Kuna ma istun jälle tööl netis, siis kirjutan ka tööga seostuvaid sissekandeid. Mitte et väga üldse midagi kirjutada oleks, aga kuna kõik kliendid peale vipide on läinud ja kõik töötajad peale minu samuti, siis kasutan aega kasulikult;)

Täna oli erakorraline kolmapäev - toimus degusteerimisõhtu. Ja see oli ka erakorraline, sest tavaliselt viib koolitust läbi mõni valjuhäälne mees (vahel ka naine), kes iga veini, selle maitsenüansi ja päritolu kohta pika jutu maha räägib, aga täna käis meie oma varustaja P. laua juurest laua juurde ja rääkis, kuidas juhtus. Mõnele mitte midagi, mõnele paar sõna.

Meil käis täna üks valgepäine draamateatri näitleja oma tuttavat seltskonda otsimas, käes valge karp sõnadega "Maša, Happy Birthday!" Aga ta lahkus õige pea, kui olime selgeks saanud, et siin neid ikkagi ei olnud. Veel ;) Mäletad sissekannet, kus oli juttu itaallasest ja grusiinist? Nad tulid täna jälle:) Itaallane olevat eile üksi ka käinud, aga täna oli neil kaasas kaks sõpra (ei saanud teada, kust nad pärit on, aga eestlased nad ei olnud), kellest ühel oli käes lill ja valge karbike... ;)

Le Bine

Täna on tõeliselt pull päev. Tulin hommikuse rongiga, mis jäi ainult pool tundi hiljaks. Ja siin ei tuisanud enam ega midagi. Jalutasin siis koju, tõesti jalutasin, sest minu tavaliseks tempoks oli veits liiga libe. Valgusfooriga ülekäiku ületasin kiiremini kui Rein Oja;) Ja siis nägin Woodstocki ees kursaõde, kes kiirustas trammile, et loengusse jõuda. Ma ütlesin, et mina jään arvatavasti "natuke" hiljaks (loengu alguseni oli 35 minutit). Viskasin siis koti koju ja kooserdasin natsa veel ringi enne minema hakkamist. Ja kuna tundus, et minu tavaline viis kooli jõuda on ikkagi otstarbekam kui buss-tramm, siis hakkasin sumpama. Ja jõudsin veel liiga vara kohale ka. Kusjuures, sõbranna, keda tee peal kohanud olin, polnud veel kohal:P

Olen praegu tööl. See on ainuke normaalne koht, kus nett levib. Kodus pole ikka tagasi tulnud, kooli ei viitsinud täna läpakat kaasa võtta ja seal oleks WiFi nagunii nii nõrk, et ühtki lehte lahti ei saa. Tavaliste arvutitega ei saa ma aga kuidagi meili pealt ja e-koolisüsteemist vajalikke materjale kätte, et välja printida. Ja siin on ju nagunii nii palju vaba aega esmaspäeviti!:D

Ühed lahedad kliendid ikka käisid. Kohe kui vormi selga olin saanud, tuli üks stiilne tumedapealiste paar. Kohe näha, et välismaalased;) Meil on siin ingliskeelsete menüüdega väike kitsikus hetkel, nii et M. oli neile lihtsalt esimesed ettejuhtuvad andnud ja too mees tuli siis küsima, kas ingliskeelset poleks. Ma siis seletasin, mis värk on ja andsin mõlemakeelsed menüüd, näidates, et veinilisti võib eesti omast vaadata, sest teises on vana nimekiri, pealegi on nende nimed nagunii rahvusvahelised.
Küsisin siis nagu muuseas, et kust nad ka pärit on. Itaallane!:P Ja gruusia tüdruk, aga kuna tema läks ringi kondama, siis me ajasime Paologa natuke juttu. Kasutasin kohe juhust, et küsida ühe itaalia veini nime häälduse kohta, mis mulle koguaeg vale on tundunud. Ja saingi kinnitust, et mul on õigus;) Ja tuli välja, et nad tahavad Tartusse minna ja tema on Veneetsiast pärit ja mis kellegi lemmikvein on ja ..... Ühiseid teemasid kui palju! Enne lahkumist küsisid nad, et kas ma olen iga päev tööl, et nad tuleks hea meelega tagasi :D

Wiiiii, lumiiiiii!
Käisin pooleks tunniks rongijaamas tuisus seismas. Ja ei saanud naeru pidama, et inimkond on endale sellise maailma loonud, mis kohe, kui loodus natuke köhatab, omadega nii ummikusse jookseb, et mitte miski ei toimi.

Nüüd lhen uuele katsele vist.

"Den som har semester har alltid något att berätta"

Üks väga väsinud S. jõudis lõpuks arvuti taha ka. Päris tegus nädalavahetus on olnud. Mitte et saaks kuhugi nimekirja mingeid linnukesi tõmmata, et tehtud ja tick, aga selline parasjagu mitte mökutamine ja samas mõnusalt lõõgastav :)
Ja veiniõhtu oli minu meelest ülitore! Ma ei arvanudki, et me nii vinged veinijoojad oleme;) Peaks veel tihemini praktiseerima, oleks juba päris professionaalid valmis :D Ja juttu jäkub kauemaks... Ja Rootsi mineku idee on väga motiveeriv, iseasi kui edukaks see kambakesi ühiselt sobiva aja leidmine kujuneb.. kuigi noh, mul poleks aastavahetuse välismaal veetmise vastu ka midagi. Jätkaks peaaegu seda ebanormaalset "jõuluks kodust ära"- traditsiooni.

Kogu selle Rootsi-teemaga hakkas mul äkitselt nii kahju, et ma juba kuid sõnagi svenskat pole näinud(need sõnad, mis teistes keeltes ka samal kujul leiduvad, ei lähe arvesse, nagu näiteks semester, mis minu mäletamist mööda hoopis puhkust tähendab ;P). Otsustasin, et nii ei saa ja järgmisest semestrist võtan end käsile.
Ja viimasel ajal on mul tekkinud mingi tavatu huvi vene keele vastu. Et ma olen lihtsalt koguaeg liiga noor ja loll olnud, et seda omandada ja et äkki ma nüüd saaksin midagi aru, kui üritaksin uuesti alustada. Ja et tegelikult on TLÜl päris suur keeltevalik pakkuda, ja kui huvitav oleks umbes kümne keele algkursused läbida ja samas kõiki neid omavahel võrrelda ja... Ülikooli ei pea ju kolme aastaga lõpetama ;)

Olen viimasel ajal päris tihti mõelnud sellele, mis ma aasta tagasi täna, eile või homme tegin ja kus täpselt olin. Kummaline, et see tõesti juba nii ammu oli... Ei olnud ju!! Ei saanud olla, sest isegi mina mälupuudulik ju mäletan. Kes keeras kella mõned kuud edasi, kui ma magasin??!


Nii tore on, et iga kord kui ma koju satun käima, tehakse siin mõnda mu lemmiktoitu. Seekord näiteks ahjulõhet:D See viib lihtsalt keele alla! Ja veel hea valge veiniga.... ;) (Ma tegelikult veel päris alkoloolik ei ole, isegi kui vaikselt nii tunduma võib hakata!!)

Oh, telekast tuli just see vene tähtedega iluuisutamise saade. Ma ei saa aru, kuidas nad suudavad uisutamise nii ruttu niivõrd hästi käppa saada! Loogiline, et tantsida oskab igaüks, kes kõndimisega hakkama saab (või noh, vähemalt mingil määral:P), aga uisutamine... see on ju midagi hoooopis raskemat. Kui mul kott tantsukingi ja "Vaikijate hääled 2" täis ei oleks, veaksin homme uisud Tallinnasse ja vaataks kohe Niguliste kõrval liuvälja üle...
Üleüldse on see viimaste päevade lumi päris tore. Nii ilus on kas või lihtsalt tänavalaternaid jälgida, kui lumi neist "läbi" sajab. Kusjuures, reede varahommikul raekoja platsi ületades jäi silma, et kuusk oli sinna juba istutatud ja jõuluküla peaaegu et asustatud.

Ja PÖFFile tahaks. (Btw, Miriam saatis e-maili soovitusega aja ülejäägi korral mõnda filmi vaatama minna:D) Ja kolmapäeval on koolis keeltepäev. Ja KIMUle tahaks. Ja nädalavahetusel on tantsuvõistlused. Ja.... Kahju ainult, et ma sel nädalal viis päeva tööl olen ja kuhugi eriti ei saa.

PS! Kes, palun, ütleks, miks ma niii palju TAHAN kõike viimasel ajal?!

esimene lumi

Mul pole alates esmaspäevast kodus netti. Ei saa aru, kas netiomanik kolis ära või mis värk on, igatahes tunnen, et olen kuidagi poolik. Kohutav tunnistada muidugi, aga ju see ikka on sõltuvus..

"Lihtsad asjad, kergelt käes, nende väärtust siis sa näed, kui nad on sul läinud käest ja oled ilma..." Või kuidas see laul käiski..? Pole juba ammu-ammu kuulanud teist.

Igatahes, interneti puudumine andis väga tugevasti tunda eile õhtul, kui üritasin lõpuks (nagu ikka viimasele minutile jäetuna) tekstianalüüsi&kirjutamisoskuste (ehk siis Miriami) jaoks review'd kokku klopsida. Esiteks polnud mul aimugi, mille kohta seda teha, sest oli enda valida, kas kirjutada võrdlevalt kahest filmist, raamatust, CD'st või film vs raamat või mis iganes.. St 1. otsustusvõimetuse faas.
Kuna tund toimub tegelikult kolmapäeviti ja eeldatakse, et kodutööd antakse siis üle, hakkasin vaikselt teisipäeva õhtul teemale mõtlema. Nagu ikka ideede puuduse korral, otsisin ka seekord välja kõiksugused vähegi idealistlik-moralistliku alatooniga (ma väga vabandan, aga millegipärast ei tunne ma üldiselt, et kergete romantiliste komöödiate, muusikalide jms kohta oleks üldse mõtet midagi vaevanõudvat kirjutada) filmid, mida ma oman. (Btw, isik S., kes saabib 21.detsembril kella 12 paiku, paluks tagastada minu Londonis vegeteeriv vara!;)) Varem kirjeldusi jms kirjutades olen korduvalt oma ingliskeelse fictioni valikut läbi lapanud, et inspiratsiooni saada, kuid siiani pole ma ühegi ülesande puhul leidnud ühtki sobivat teost, mille kohta kodutöö kirjutada. Nüüd siis võtsin ette "Into the Wild"'i filmiversiooni, sest tundub, et raamatu lugemisega ma sel aastal just kuigi kaugele ei jõua:P Ja väikeste valikuvõimaluste tõttu sattus teiseks võrreldavaks filmiks "The King". Ma ise ka imestan, mil viisil on võimalik neis üldse midagi sarnast leida!! Aga kummalisel moel oli lõpptulemuseks järeldus, et nad on muidu väga sarnased, ainult sisu on erinev:P Nii paju siis jäi järele minu +/- lehest, kus - oli ülekoormatud... Aga well, you have to kill all your darlings! Loodetavasti ei ole Miriam nii üliagar, et hakkaks kõiki mainitud filme, mida veel näinud pole, läbi vaatama, sest vastasel juhul avastaks ta, et minu ilustatud ja pehmendustega variant ühest räigeimast ja vihaleajavaimast filmist, mida ma nägema olen juhtunud, on paras pettus... :P
Aga tulles tagasi selle netipuuduse juurde.. Olen nii harjunud, et thesaurused ja tavalised seletavad-tõlkivad sõnaraamatud on igal ajal käepärast (Jah, olen üle saanud osast oma laiskusest ja ei löö enam iga kord käega, kui mõnda neist vaja läheks, vaid sirutan käe välja ja vaatan järele:)), nii et kui korraga ei olegi võimalik neid kasutada, siis kukun potsti tagasi algklassisõnavarasse :( See vist näitab, et peaks tagasi sinna poodi minema, kus šokolaadi anti, ja väikese investeeringu tegema.

Nüüd aga sai aeg otsa. Pean Ameerika ajaloo loengusse minema. Või noh, ei pea, aga kasulik oleks. Sest muidu ma ju ei saa teada, kes 1836dal aastal presidendiks valiti ja kelle ta asepresidendiks valis. Ja juba ma ei mäletagi, kes see tüüp oli, kes läbi suure häda ja ponnistuste presidendiks sai(vist 1840dal), aga aasta pärast ära suri. Ei tasu vist nii väga pingutada, võib juhtuda, et ei saagi tulemust nautida ;)

PS! Kes juhtub homme kella 21 ajal Tartus olema, siis see veiniõhtu minu pool on tungivalt soovituslik!!!

Hahahahaaaa. Läks aega, mis läks, aga need omad vitsad peksavad ikka tagasi ka ;)

nälg

Ok, tunnistan üles - jah, olen küll väsinud. Võimalik, et see praeguseks juba unustatud uneeksperiment annab alles nüüd tunda, võimalik, et pärast kooli veel kaheksatunnised tööõhtud on minu jaoks liiga palju... Tunnen, et tahan rohkem kirjutada, joonistada, muusikat kuulata, üles ärgates lage jõllitada ja mõelda, kas või niisama kord päevas endale kiirustamata süüa teha ja ajalehte lugeda.
Mul on nälg teatri järele, isegi Estonia mängukava uurisin. On ju nii palju, mida tahaks näha-kuulda-tun(neta)da. Näiteks sellise või sellise põneva asja leidsin, aga neid tuleb veel kaua oodata.
Tunnen, et vaim vajab toitu. Ja hing ka. Ma ei teagi, kumb rohkem, nad on minu puhul vist suhteliselt ühes tükis. Eile öösel töölt tulles oli esimene reaktsioon lihtsalt kohe koos üleriietega teki alla vajuda, aga juba salli kaelast harutades oli selge, et ei, nii ei saa. Otsisin siis arvutist üles ühe sümpaatsete peategelastega filmi, mis aga osutus lihtsalt totralt etteaimatavaks ja naiivseks noortekaks, mis mu nälga kuidagi ei vähendanud. Nii et panin peale Everwoodi, suht lollikindel valik. Seal on ikka midagi sooja, siirast, reaalset ja inimlikku, aga nutma kahjuks ei ajanud.

Olen tüdinud sellest robotlikust automaatsusest, tulevikule orienteeritusest. Mõnda aega pidasin seda elementaarseks ja loomulikuks (ning ei tulnud selle pealegi, et seda robotlikkuseks vms nimetada), nüüd on sellest kuidagi sügavam mõte kadunud. Või on see liiga sügaval, et paari minutiga sinnani kohale jõuda... Järele on jäänud tuim rahmeldamine.
Kõike nagu lastaks vaid pooleldi teha, ainult pinnapealselt. Kõigega saab vaid hädapärast rahul olla, sest vastav olukord ei võimaldanud enam paremini teha. Kuigi jah, võimalik, et ilma aja-jõu piiranguteta ei saakski midagi tehtud või oleks tulem sama või kehvemgi kui niimoodi, aga vähemalt oleks siis tunne, et edasijõudmatuse põhjuseks on võimete piir (kuigi selle tõdemine on vist veelgi hullem..).


Kummaline on see, et tegelikult on mul tegevushetkedel ikka koguaeg lõbus ja hea olla olnud, nii koolis praktilistes tundides (kus ma üleklassiliste küsimuste korral isegi suud lahti tegema olen hakanud, mis peaks tõestama, et tunnen end vabalt ja mugavalt(või et mul on lihtsalt suva?)), loengutes oma paralleelide üle naerdes kui näiteks tööl klientidega lõõpides ja kaasöötajatega üksteise kallal nokkides(eile olid kõik kuidagi mõnusalt ühel lainel ka, nii et ma ei mäletagi muhedamat tööpäeva tegelikult). Mis ma petan iseennast siis või? Kumb see 'mina' ja kumb 'pettur' on sel juhul?

nummerdamata

Ma ei tea, mis mul täna viga on, aga märkan pidevalt inimeste isekust. Igasugustes pisikestes detailides, olgu loengus mingite paberite edasisaatmise (kusjuures üldse mitte nii, et minule poleks jõudnud ja ma sellepärast vingun) või tänaval möödumise koha pealt. Mulle mõjub ju iga väike asi!
Ja tagatipuks oleksin ühe politseiniku ka p***** saatnud. Üldsegi, kes kuningas seal Radissonis täna peatub, et sellepärast terve tänava kinni panema ja sadu politseinikke poolemeetriste vahedega patrullima toppima peab? Lehest ei leidnud ma küll ühtegi vihjet selle kohta, kellele täna atentaati teha ei tasuks...

Muide, eile läksin pärast tööd E-L'iga juttu ajama. Tal olid ägedad päikseprillid ees:) Häirisin teda hea mitu tundi ja ei lasnud magama jääda. Ja just enne seda, kui plaanisin ära tulema hakata, näitas telekast (mis oli vist niisama toanurgas kogu aja mänginud) selgeltnägijate saadet, kus nad viidi Sakala-Tatari nurgale Fish&Wine ette (just, seesama stiilne söögikoht Woodstocki juuures, kust ma igal öösel mööda tulen) ja nad pidid ära tunnetama, mis seal kunagi juhtunud oli. Tuli välja, et mingi mõrv, aga ma ei kuulanud täpsemalt kes, mis või millal. Lihtsalt tore oma naabermaju telekast näha... :P

Ja Veerikul tappis mingi Hr. Imelik ühe umbes minuvanuse tüdruku ära. Ja seejärel iseenda. Jehhuuu!

Lõpetuseks natuke musta huumorit integreeritud kõneoskuste tunni definitsioonide leiutamise rubriigist: "Funeral is a celebration where ...."

nämm

Kuna olen liiga mugav, et tundide viisi kõva pingi peal niheledes raamatukogus lugeda, otsisin täna viimaks selle võõrkeelsete raamatute poe üles, kus mu foneetika-fonoloogia õpik müügil pidavat olema. Leidsin kolme minutiga ilma kõrvalist abi kasutamata viimase eksemplari, tegin niisama poele sõnaraamatuid ja iiri slängi kogumikku(culchie oli ka olemas;)) sirvides tiiru peale ja haarasin veel mingi ülisoodsa Baltikumi mapi ka näppu ning suundusin leti äärde. Müüja oli hästi rõõmsameelne ja pakkus mulle šokolaadi!:D Ei tea, kas ta oli ise parasjagu seda söömas või on neil lihtsalt selline poliitika, aga igatahes teeb see siukesel masendavalt lödisel-tuulisel-pimedal pärastlõunal tuju paremaks küll:)

Nüüd pean aga kõik selle nädala ülesanded valmis saama, sest juhtus nii, et jooksen homme otse koolist tööle ja nii kuni pühapäevani välja. Järgmisel nädalalõpul jõuan ehk lausa pooleteiseks päevaks Tartussegi ;)

Paldies! Ludzu! Paldies!

Nii, Riiast olen tagasi. Täitsa elusana muide:) Ja rahulolevana. Kunagi räägin pikemalt. Paar pilti on ka, aga ma ei oska otsustada, milline kõige illustreerivam oleks.

Esmatähtsad asjad, mille tähtsus eriti silmatorkavaks muutus ja mille ma lähimal ajal omandama/omastama/otsima pean:
- vene keel!
- korraliku köögiga korter + korterinaabrid(need ei pea korraliku köögiga olema:P)
- (üle)järgmiseks aastaks vabatahtlikuorganisatsioon
- oskus mittetolerantsusele tolerantsusega vastata

Ja une-eksperiment saab tänasega läbi. Ses mõttes oli jama, et ei tekkinudki mingeid erilisi komplikatsioone ja ongi võimalik kümme päeva mõne öötunniga väga edukalt (ilma peavalude ja pideva haigutamiseta ringi trallides) mööda saata. Nii et kavatsen unepaastu teinekordki kasutada:D

Muide, kui mu nimes üks täht ära muuta, saaks sellest PÄIKE! ;)

Uz redzesanos!

310

Nii, täna alustame sissekirjutust palvega kõigil selle blogi lugejatel, kellest ma teadlik ei ole, endast märku anda. Edaspidiste üllatuste vältimiseks või nii. Mulle tehti eile õhtul teatavaks, et haruldast nime omades ei tasu alati oma pärisnime just igal pool kasutada...

Aga see selleks...
Seoses tulevase külastusvisiidiga tuli mul meelde üks koomiline näide fonoloogia loengust. (Selle kuulamiseks vajuta lingitud leheküljel It's a bigga day.) Isegi halb hollywoodlik italjaanode inglise keel pole tavaliselt selline! Rääkimata siis normaalsetest inimestest, kellest mõni haruldane eksemplar praktiliselt inglise keelt emakeelena rääkivana mõjub ;D

Täna hommikul panid mind kooliteel muigama kaks välismaalasliku olemisega noormeest, kes seisid Narva maanteel ühes neist suurtest teeristidest ja ootasid, et saaks üle tee minna. Tundub igati tavaline küll, ainult et seal on valgusfoor paigutatud nii, et sellise teeületuse asemel, nagu nemad teha tahtsid, tuleks teha kolm, kui just kindalt auto alla ei taha jääda:P
Heatujuliselt kooli jõudes ütlesin nagu ikka eriliselt püüdlikult neile alati nukrameelsetele ja tüdinud olekuga garderoobitädidele tere ja täiesti esmakordselt vastasid nemad mulle samaga, isegi peaaegu naeratades:)
Ja kuna olin teinud kas valearvestuse kodust väljumisel või oli täna väljas väga külm (mis muudab mu liikumist tavalisest veel kiiremaks), jõudsin kohale liiga vara, et kohe audikasse passima minna. Aaga pärast tuli välja, et kuna nüüdsest on meil seal teine lektor, siis see loeng ei hakanudki vist veerandi ajal... :P

Kuigi Coldrexi pahade nähtude tõttu tartlast pealinna ei tulnudki ja mul polegi nagu otsest põhjust USA ajaloo loengusse minemata jätta, olen laisk ja ei lähe. Ja nagu äsjasest telefonikõnest selgus, siis kastutavad paljud siiski veel strateegiat "Kui keegi ei lähe, siis ma ka ei lähe" :D

Eile oli üks tore õhtu - vein ja seltskond, mis sest, et kumbagi koguseliselt palju ei olnud, kvaliteet on oluline :D Kuna jõudsin töölt vaatamata sellele väikesele vabatahtlikule viivitusele koju liiga vara, et otse põhku pugeda, siis toppisin aga klapid kõrva ja tantsisin üksi edasi ;) Nii et une-eksperiment on jätkuvalt jõus.


PS! Vot, mis võib juhtuda, kui suud peas ei ole! Tavaliselt on lennujaamas pikema kui ühekordse ööbimise põhjused minu teada veits teistsugused kui piletite-pagasiga tekkinud probleemide mahavaikimine ja lihtsalt oskamatus kuhugi edasi minna, kas pole? Isegi mina pole (vähemalt enda arust) selline tummahammas olnud!!

b-ööö

http://www.tarbija24.ee/?id=46105

Hoiatan, see on jube pikk artikkel, röövib lausa uneaega:P Ja tundub, et lihtsalt sellest, et oleks ikka soovitatav 8 tundi täis magada(ma laiskvorst läbi ei lugenud ju). No vabandust väga, kes siis minu ees elama hakkab, kui mina magan?? Praegu tundub, et 3 on väga hea arv tunde, et pärast äärmiselt erk olla. Tean, et ega see vast väga pikal perioodil järjest kesta ei saa, aga siiani on enesetunne parem kui tavaliselt tunduvalt kauem magades. Kui varem oli mul probleem, et muidu nagu väsimus eriti tunda ei andnudki, aga silmad vajusid iseenesest kinni, siis nüüd on silmad harjunud vist pideva lugemisega ja ei pea eriti tihti pilkumagi:D
Eksperimendi lõpuks määrasin 9.novembri, mil kavatsen vara magama minna;) We'll see what happens...

Castillo de Almansa

Avastasin, et pool "iseseisva töö nädalast" on juba läbi. Ma pole millegagi veel hakkama saanud.. Ja ei ole ka loota, et järgmise kahe päeva jooksul saaksin... Praegu istun muide töö juures;)
Tänane uudis on, et meie uus ülemus, kes alles tuli, läheb juba testpidi tagasi ära:( Mulle ta just meeldis, nii et mul on kahju. Ja ju vist on neil elava muusika õhtute lootustel, mida ma juba vaikselt ajama hakkasin, ka lõpp.. Millest on veel rohkem kahju. Omanik rääkis midagi nägemuste paljususest (mis tekitas tema meelest liiga segase pildi, st oli negatiivne), mis on minu meelest ainult hea ja edasiviiv. Nüüd on karta, et sellest kohast võib saada veinidiskoteek (nagu vähemalt üks mu töökaaslane seda nimetas). Ja ausalt öeldes ei taha ma uut juhatajat. Neid igasuguseid asjapulki on siin nagunii nii palju, ja kui uus tuleb, ei tea kunagi, mis kõik toimuma võib hakata. Ja vaatamata sellele, et muutused on üldiselt head, siis kõik ikka ei ole ka.

Jeerum, ma tunnen, kui lolli juttu ma ajan. Aga panen selle mitmenda veiniklaasi ja magamatuse süüks.

Käisin, muideks, eile-täna muuseumites ja mängisin niisama Tallinna giidi. Nendele, kes ei tea, kus Vabaduse väljak või raekoda asuvad, on see päris lihtne:D Homme on natuke teadlikumad "kliendid" neile ikka Cortese't Chablis' asemel ei anna pähe määrida:P

Reede õhtuks peaks mingid koolitööd ka ära tegema, et mitte endale käkki keerama hakata. Ühel eelmise nädala eksamitest on tulemused välja pandud. Ja need on suht naljakad:P Numbrite järgi ei peaks ma nii loll olema, kui ma tunnen, et olen. Või on lihtsalt asi selles, et on päris palju veel hullemaid...? Ma juba arvasin, et see etapp sai mööda, kui see mind üldse huvitas, aga vist iga kord kui ma jälle üllatun, siis ... ma jälle üllatun:P Aga ega see vist kaua enam ei kesta, arvestades, et esmaspäeval on näiteks Briti ajaloo eksam...:S Milleks oleks hea too 700 lk raamat läbi lugeda, mida ma veel alustanud pole. Või siis vähemalt kõik lektori loengumaterjalid, mida olevat iga loengu kohta u 15 lehekülge...:D Fun;)



Kõik kommentaarid sõnade järjekorra ja õigekirjavigade kohta palun siiralt endale hoida! :D

327

Olen vahepeal unustanud, et mul oli ju süsteem - iga positus kannab pealkirjas numbrit, mille olen hommikul garderoobitädi käest saanud. Aga ju vist olen kirjutanud rohkem nädalavahetustel või numbri ära unustanud, nii et neid siin eriti polegi..

Igatahes, unustasin ennist reklaami teha. Oma kahekuulise telekavaba aja jooksul olen veetnud ühe nädalavahetuse Tartu kodus ja pulti klõpsides TV1000 sattusin vaatama filmi "Cashback". Juba hetkel, kui nägin pealkirja, hakkas see mulle meeldima (huvitav, millal see süsteem ka Eestisse jõuab, muide?) ning film ise oli paraja kiiksuga, mõnusate karakteritega, parasjagu kerge aga mõtliku sisuga ja õige feelinguga:) Pluss peategelane oli ka sümpa;) Ja mäletan nii mõnigi kord Tescos või Dunnes'is käies, kuidas mõtlesin, mis elu nüüjad elavad, millistel põhjustel seal töötavad jms. Vahel nüüd Rimis käies tuleb ka pähe, aga siin on ikkagi kuidagi teistmoodi. Ma ei teagi, mis. Supermarketi kultuuriruum?:P

rahuloluvativahusees

Ootamatute plaanimuutuste tõttu tekkis mulle vaba aeg! Mida saab kasutada tegemata tegude tagantjärele tegemiseks ja kuhjuvate heinakuhjade läbimatsutamiseks:)

Täna hommikul oli keele variatiivsuse vaheeksam, milleks ma eile kella neljani artikleid lugesin (pool ajast olid silmad küll loojas vist:P) ja nii oma konspekti kui netis olevaid materjale paralleelselt uurisin. Tuli kohe tunne, et ma õpin kah ometi:) Esimesed paar lehekülge olid juba pideva iganädalase kasutamise jooksul iseenesest selgeks saanud ja olid väga arusaadavad ka, aga mida rohkem ma lehti keerasin, seda enam pidin tõdema, et asi kisub rappa. Väga keeruline on eristada väga lähedaste mõistete eri nüansse(õigemini neid paikapandud variante, sest mõistmisviise on mitmeid ja tuleb meelde jätta, mis autori meelest milline kõige asjakohasem on ja kelle tekstides sama mõistet veidi teises tähenduses tarvitatakse) ja siis ise neid kasutada osata, lisaks veel näiteid tuua. Kui ma enne kurtsin, et meil on kõik ained väga tehnilised, konkreetsed ja praktilised, mulliajamist ega mõtlemisvõimalust ei olnud, siis siinkohal olen jõudnud otsaga semiootikasse. Kui ma mingi ime läbi sellest vaheeksamist läbi peaks saama, siis järgmine on sotsiolingvistika peale ;)
Muide, kui läksin tööd ära viima ja hakkasin veits kahtlevalt küsima, et kas nime kõrvale oli matrikli numbrit ka vaja (kui mina kohale jõudsin, istusid kõik juba kohtadel, tööd ees, kuigi ma ei jäänud hiljaks), siis õppejõud küsis, et kas see ongi mu nimi või:p Või umbes niimoodi. Kuidagi sõbralikult ja mainides, et väga huvitav nähtus. Keeleteadlaste suust on seda kuidagi meelitavam kuulda kui tavainimeselt:D Ei teagi, miks.

Tunnen, et olen põhimõtteliselt õiges kohas. Ma ei tea, arvatavasti oleks mõni veel õigem, aga siin on ka täitsa ok. On muidugi asju, mis mulle ei meeldi, aga ma olen väsinud vingumast. Teen seda siis, kui muud teha pole. Nii et harva, sest koguaeg on väga palju teha.

Mulle meeldib, et ma saan teha asju iseenda jaoks. Põhimõtteliselt on kõik minu otsustada. Tulen ja lähen, kuhu tahan ja millal tahan. Kui ei taha, ei lähe, aga tean, et edaspidise suhtes oleks kasulikum minna. Ja et edaspidine üldse tulemas on, on mu enda valik.
Lõpuks ometi tunnen, et tegevustel on mõte. Asjad on omavahel tugevas seoses. (Olen seda ju koguaeg teadnud, aga nad pole sellest ammu märku andnud lihtsalt.) Tekitab huvi ja edasisi assotsiatsioone, kui ühe aine terminid on teises kasutusel ja kolmandas mainitud nimed neljandas jutuks tulevad. Kordamisega peab ju lõpuks midagi meelde ka jääma:) Viimaste päevade jooksul on kirjandusest palju juttu olnud, nii Miriamiga kui Briti ajaloos. Tunne, et keegi pole midagi kõnealustest teostest lugenud (mina nende hulgas!!) on kohutav, samas utsitab tagant. Poleks arvanud, et iseenese lolluski võib inspireeriv olla:P Minu puhul on absurdne see, et nii mõnegi kohta tean mõndagi eluloost või teoste pealkirju etc, nime kuuldes tekib mingi äratundmismuie näole, aga lugenud ei ole (ning kui keegi minult küsiks, millest ta kirjutab vms, siis ei oskaks ma kardetavasti midagi kosta). Ja ei ole jaksu ka praegu lugeda:( Raisatud hetki ju tagasi ei saa, et neid otstarbekamalt kasutada. Mineviku peale mõeldes tundub küll, et aega oleks olnud, mida teisiti saanuks kulutada. Aga mis sest aasimisest ikka kasu, hea seegi, et ajapikku näen, mida oleks paremini võinud teha, ehk siis millalgi teen ka.

Tegelikult on mul ka filmide puhul samasugune ängistav tunne, et ma pole midagi näinud, millest räägitakse ja näiteid tuuakse. Saan aru, et peaks ka mainstreami vaatama, et olla üldise kultuuriga kursis. Õnneks olen oma illegaalse tehase ilusti tööle saanud ja kohe kui mõni pealkiri pähe tuleb, toksin selle lihtsalt sisse. Iseasi muidugi, millal ma nad ka vaadatud saan, aga peaasi, et nad olemas on.

Tunnen veits süümepiinu, et olen inimesed tagaplaanile jätnud. Inimesed, kelle kirjadele kuu aega vastamata on, inimesed, keda üüratu kaua näinud pole. Inimesed, keda endale pidevalt külla kutsun ;) Inimesed, kellele plaanin ise juba tükk aega külla minna. Inimesed, kellega kokkusaamiseid olen pidanud edasi lükkama. Või ära jätma.

Vahel on küll tunne, et tahaks kuhugi ära. Enamasti siis, kui postkasti potsatavad lennupiletite sooduspakkumised:P Ja enamasti siis, kui keegi küsib. Millegipärast on mu loomuses alati elu kiruma hakata, kui küsitakse, kuidas lood on. Või kui mitte kiruma, siis viitama, et tahaks, et teisiti oleks. Aga ma ei tea ju tegelikult kas ma tahan. Hetkel ei taha. Täpselt sel praegusel hetkel. Kes teab, võib-olla juba homme ma enam nii ei arva. Igatahes tahtsin lihtsalt välja öelda, et ma olen rahul. Ja vaevalt see "The Darjeeling Limited" vaatamise 'spiritual journey'-tunde tõttu on:P Lihtsalt, et asjad on enam-vähem paigas. Kohalolu. Teel olek, mitte vajadus kuhugi jõuda. That's it. Ja et tekstidel võib mõnikord imepärane mõju olla vaadata sinu sisse. Või ka üksikul sõnal. Et on veel inimesi, kes otsivad samuti iga üksiku elemendi tähendust. Oh, I think I could go on and on... :)

You have to speak like a marshmallow, that's all there is to it!

Wiii, istusin täna neli tundi raamatukogus ja kirjutasin teksti ümber. 10 lk on veel vaja, selle teen homme..
Pärast seda on tore rääkida mõne inimesega, keda tead kauem kui poolteist kuud. Isegi, kui ainult kuu võrra kauem, sest ikkagi tundub see palju kauem. Eriti hea, kui nad jõuavad ilma korgitserita su poolikud veinipudelid lahti teha!:D

Üldiselt on kuradima tihe graafik pidevalt ja arvestus on selline, et enne novembrit naljalt hingata ei saa, nii et tegin endale täna õhtul veits aega (kuigi jah, ma tean, et peaks nendeks kolmeks vaheeksamiks õppima, mis kõik teisipäeval on, või siis kolmapäevaks tekstianalüüsi koduse töö ära tegema või neljapäevaks keele variatiivsuse kontrolltööks veel neli artiklit läbi lugema, või keeleteaduse materjale otsima hakkama, et tänasest teisel esmaspäeval arvestus ära teha või ometi kord selle Briti ajaloo raamatu lugemist alustama. Jah, just selle 700 lk-lise, mille peale viimasel oktoobri nädalal KT on. Aga selle asemel olen ma hõivatud youtube'i videote vaatamisega, täpsemalt need sajad variandid erinevatest briti, ameerika, austraalia, iiri ja whatever aktsentidest. Mixing work with pleasure;) Sest tegelikult läheb see veist kokku mu äsjaalanud ainega English Phonetics and Phonology ja on niisama huvitav. Ja leidub nii mõndagi naljakat:D

Homme lähen tööle, sest mõni mees sai endal jala kipsi. Ja siis reedel esimese rongiga Tartusse, et arstile jõuda. Ei tea, kas ma tervisetõendi üldse saaks sellise kroonilise hääle- ja ninaviperusega... Ja nädalavahetusel on sünnipäev!:) Ühel mehel. Aga kingituseks saab ta hetkeseisuga... õuna?

sick, tired and hungry ... või kuidas see laulupealkiri oligi?

Oeh. Olen lõpuks kategooriliselt väsinud. Pidevast ringituuseldamisest, mitte vaba aega omamisest.
Täna veel õhtul tööle ja homme saab korraks ehk puhata. Ja siis tuleb see hullumeelne nädal, mis lõpeb põhimõtteliselt novembris....

420 ja 77

Magasin täna morffi sisse. Mitte sihilikult, aga nagu välja tuli, oligi parem, et minemata jäi:D

Tore on see, et sain veel kaks KT (vaheeksamit tegelikult) sellele 20ga nädalale kirja, nii et.... Lõbusaks läheb elu.

Mulisemisaines sattusin täna ühe leedu tüdruku kõrvale, kes tegelikult prantsusmaal ülikoolis käib ja siis ta rääkis, kuidas ta elab siin Karu ühikas nelja toa boksis igasuguste toredate välismaalastega koos :D Järgmiseks korraks jäi mingi paarisülesanne ka teha, nii et ma hakkan meilima temaga.

Homme aitan arvatavasti hädasoleva prantslase öömajale, kuigi siin õunade keskel just palju ruumi ei ole:P

Nüüd on veel viimane tund aega jäänud, et IVAsse mingite ajuvabade juhenditega (kust ma tõepoolest praktiliselt ühestki sõnast aru ei saa, kuigi see on vaid inglise keeles) ülesanded üles laadida. Ma mõtlesin tegelikult, et see oli eilseks ja sain viimasel hetkel(23.00on tähtaeg) tehtud, aga tuli välja, et seitsmes on alles täna, nii et võiks üle vaadata, mida mu pidevalt tukkuv aju välja mõtles. Nali on selles, et ülesanded ise võib-olla eriti keerulised polekski, kui saaks lihtsalt aru, mida tegema peab, aga seda pole ka kusagilt järele vaadata ja teised ka ei tea. Nii et loodan, et BINGO töötab.

Aa, üks uus aine tuli tänasest juurde. Foneetika ja fonoloogia. Tundub iseenesest põnev, aga mina ei suuda selliseid asju koos kambaga õppida. Mul on vaja oma aega, et asjadest aru saada ja kõike ise salaja järele proovida, aga klassis ma niisama ffffffffffffffffffffffff ja sssssssssssss piniseda ei taha..

Ma tõepoolest vihkan, kui õpikud on saadaval ainult raamatukogus lugemiseks!! Ma ei suuda ju 20 lk tekste (tehnilisi termineid) niimoodi selgeks saada!! Oleks, et on korraga mingi paar lk, siis võiks kas või ise endale arvutisse ümber toksida, aga rohekm on liiga karm..

Pugin nüüd viimase tüki torti ära (jah, väga tervislikud oitumisharjumused, tean, tean) ja üritan homse Miriami-tunni paberid ka selgeks teha.

Tunnen, kuidas kõik vaikselt koguneb ja kuhjub, tegemata asjade hunnikusse. Varsti oleks vaja pikemat puhkust, et kõik jälle rajale tagasi suunata, aga... seda ei ole tunneli lõpust küll veel paista. Vähemalt olen rahul, et tänast filmi vaatama sain minna. Ja oli täitsa hea kohe. Näitlemisega oli muidugi nii nagu oli (kuigi ma usun, et neil lihtsalt kästigi täpselt nii teha), aga idee ja üldine teostus olid head ja 1931. aasta kohta eriti.

jällegi 74

Vaatasin hommikul postkasti - oligi pakikutse tulnud. Pärast kooli hüppasin postkontorist läbi ja võtsin ära. Oleks ma teadnud, et see nii suur ja raske on, oleksin mingi eraldi koti või käru kaasa vedanud!:P Kuigi väike kiusatus on, lubasin endale, et ei ava pakki enne kolmapäeva.

Siis põrkasin tänaval endise klassiõega kokku. Ajanappuse tõttu vahetasime vaid paar sõna ja kontrolli mõttes telefoninumbreid, et lähitulevikus kokku saada ja juttu ajada:)

Nüüd ammutan Postimehest artikleid ja pean homseks praktiliste ainete täispikaks päevaks valmistuma... Ülikooliga seoses, siin üks arvamus. Mõnes mõttes ma täitsa nõustun temaga, vaadates näiteks oma kursuse üldist keskmist taset. Samas võiks ju ikkagi säilida võimalus õppida seda, mida tahad (nagunii tasuliselt), sest kes ütleb, et need kriteeriumid, millega "piisavat ajupotentsiaali" mõõdetakse, tegelikult ka asjakohased on. Pealegi, mõni võib ju alguses olla teistest nõrgem, aga õpingute käigus neist möödagi minna. Aga jah, natuke karmimaks võiks tasulistele kohtadele sissevõtmist teha küll.

Meie majanduskatastroofijuttude taustal tasuks sellist artiklit siin täitsa lugeda. Paljudel võib vaja minna;)

Talk is cheap because supply always exceeds demand.

Ma leidsin juhuslikult ühe Keeleabi lehekülje, kus on igasuguseid toredaid sõnu. Ma ei saa aru, miks peaks kirjutama millennium ja mitte milleenium, või kes küll mõtles, et sõna sponsima on kõige parem viis väljendamaks sponsoreerimist(mis, kusjuures, pole üldsegi lubatud), hädapärast(kas see käib kokku või lahku??) kõlbavat ka spondeerima.

Mis siis veel?

K:Kas õige on tekib või tekkib, lõpeb või lõppeb, satub või sattub?

V:Nende verbide puhul on mõlemad variandid õiged.

Ma saan aru, et sõnaga lõpeb/lõppeb on pidevalt see küsimus, aga et näiteks tekkib või sattub on lubatud... njaa.

Ja mulle ei istu üldse see, et nad soovitavad kasutada mingeid tehislikke n-ö lühendatud vorme näiteks patentima, litsentsima, struktuurima jms.

Sain kinnitust, et mul ikkagi on õigust kobiseda inimestega, kes ütlevad "taodeldakse", mitte taotletakse, samas pean meeles pidama, et tegeldakse ja tegeletakse on mõlemad lubatud.

K: Kumb on õige, kas importija või maaletooja?

V:Õige on importija, omasõnaga sissevedaja, sissetooja. Maaletooja on oskamatu toortõlge soome keelest.

Kas pole maaletooja mitte väga omaks võetud kõikide reklaamitegijate ja müügiagentide poolt? Aga lause oli hea ärapanija:P

Kasulik avastus oli, et minu pidev väljend "Ma väga vabandan, aga...." peaks tegelikult asenduma fraasiga "Ma palun väga vabandust, aga...", sest tuleb välja, et vabandama on hoopiski andeks andma.

Oleks väga tore, kui keegi mu vigu parandaks (ok, võib-olla mitte neid laiskusvigu, mis ma suht nimme sisse jätan, sest sidekriips on ju nii kaugel või suurtähe kopsamine/sõna kursiivi panek liiga tülikas, aga just neid põhimõttelisi vigu).
Kui keegi üldse viitsiks jälgida, mida nad ise ja ka teised inimesed suust välja ajavad ja mis kujul! Ja kui (pool)ametlikes kirjutistes (nt sisekorraeeskirjad vms nõuded, juhised) on lademetes õieti-õigesti/peale-pärast vigu ja siis veel mõned niisama suulised väljendid kirjalikul moel, olen ma ainuke, kel on imelik.

Ja ma olen tegelikult normidevaba eneseväljenduse poolt! Mõned asjad lihtsalt häirivad.

klirr

Eile käisid mul külalised ja tõid hunnikute viisi õunu, nii et mul on kolme aasta varud olemas, ja moose-kompotte ja varajased sünnipäevakingitused ka veel! Nii et kui ma telefonile ei vasta, siis ma võibolla ei tunne ära, et minu oma heliseb, ja nüüd saab väiksema vaevga teed juua;)

Kahjuks polnud mul võimalik kuigi kaua nendega aega veeta, sest õhtul pidin tööle minema. Ja oli see alles tööpäev! Kogu maja oli bronnitud mingi EBSi kokkutuleku jaoks ja rahvast oli nii palju, et ei mahtunud liikumagi. Ega nad just teed vabaks ka ei teinud, kui sa klaasihunnikuga mööda tahtsid saada, nii et klirinat oli päris korduvalt kuulda... Nüüd ma tean, kuidas oleks baaris töötada. Aga tegelikult sujus kõik suhteliselt ladusalt. Sundolukorras õpib ikka rohkem;) Ja ainult kiiresti liigutades tuleb vanasti sisseõpitud automaatika meelde:D

Kui ma oleksin pidanud samuti poole viieks teisele töökohale jõudma, nagu üks teine töötaja, oleksin hiljaks jäänud, nii vara saime töölt lahti.. Ja linn oli rahvast täis!! Ei tea, kas seepärast, et suhteliselt soe õhtu oli või oleks ka niisama olnud, aga aigatahes...

Mina olen täna haige. Ärkasin öösel(hommikul siis) korduvalt üles, sest lihtsalt nii vastik oli olla. Neelatada ei saa, hingata on raske, jalad ja selg löövad tuld, silmi pööritada ei saa ja pea vasardab vaatamata mitmele tabletile ikka edasi. Ju see on septembrikuu järelmõju.. Loodetavasti tuleb tänane öö veits vaiksem ja saab ikka homme välja puhata, sest noh, uuel nädalal on ka vaja püsti püsida;)

Peaks vist hommikusöögiks midagi peale õuna ka hamba alla otsima.. Ja siis sammukesed apteegi suunas seadma. Kas nad sellist teenust ka pakuvad nagu kraadimine?

Tha-thaa!

74

Mul on üks ütlemata tore õppejõud:) Seesama, kes ükskord meilis soovitas meil Muusikamajja üht Eesti-Iiri ühiskontserti kuulama minna ja teine kord parki Indian summer'it nautima! Nüüd sain meili, mis sisaldas sellist lõiku:
Also, if you haven't been informed yet, there's a film night at the university tomorrow (2nd Oct. in U-218, at 20.00) - one of the films is Dead Man by Jim Jarmusch. I can't recommend it highly enough, a rerfreshingly unconventional director, a surreal film, with Johnny Depp in another offbeat role. You can find out more about Jarmusch and the film at http://www.imdb.com

Vaatasin seda kuulutust ise juba ammu ja nii kahju on, et ma ei saa seda vaatama minna. Nagu kaa eelmisel neljapäeval. Ja eilsele ma ka ei jõudnud, sest teeõhtult läksime edasi üliõpilasnõukogu koosolekule ja sealt ühe üliõpilasseltsi külalisõhtule.


Väääää! Kuigi praegu on väga põnev ja tore aeg, tuli mul täna miskipärast vääääga suur äraigatsus peale. Eriti kui ma jalutan pidevalt mööda LAV vabatahtlikuks minemise plakatist ja märkasin just, et Damien Rice'il on homme Dublinis (Trinity College'is) kontsert ja kui ma kuulen, kuhu inimesed minna plaanivad, ja siis kui ma vaatan, et ma ei saa isegi Riiga minna, tahab küll pisar silma tulla:( Oleks mul ometi veiniavaja kuskil, siis jooks küll selle koolituselt üle jäänud superhea Tšiili La Joya Reserva Cabernet Sauvignoni ära.. :P

leave the numbers for me, please ;)

Tänane päev algas mõnusa morfoloogia tunniga, kus ma järgmisel korral oma F'i kätte saan, sest ma lihtsalt ei kirjutanud sellele lehele peale oma nime ja ülesande juhise mitte midagi. Aga ega ma ainuke selline ei olnud... Ei tea kust kohast me peaks oskama mingit teoreetilist juttu, termineid ja näiteid, kui me kõik tunnid (ja kodutööd) ainult mingeid ühesuguseid totakaid põhikooli "ava sulud" ülesandeid teeme ja keegi meile vajalikust osast midagi ei vihja??

Ettekanne integreeritud kõneoskustes ei läinudki nii peesse, kui ma arvasin, et läheb. Üldiselt on õhus tunda märgatavalt vähem ambitsioonikust, rivaalitsemist ja ülikriitilisust kui keskkoolis, nii et vaatamata värisevatele kätele ja kuivavale suule, sain oma osa ka kuidagi ette kantud ja ei pidanudki häbist läbi põranda vajuma. Muide, Mr. Bean käis Oxfordi ülikoolis! :D Kui muu meie ettekandest nagunii meelde ei jää, siis see võiks ju jääda. Ja vähemalt oli meil äge rühm ja ka kõige suurem kogu klassi peale, pole siis ime, et meie ettekanne naatukene kauem aega võttis kui oleks tohtinud:P
Kusjuures, ma avastasin, et tegelikult ma ei mõelnud keelele üldse. Võib-olla on see just halb, sest ega ma ju ei jälginud, mis mul suust välja tuli, aga tagantjärele tundub siiski, et nii ju peakski, et ei peaks mõtlema väljendusviisile, vaid sellele, mida väljendada. Ja minu üleüldine võimetus esinemissituatsioonis samaaegselt kaasa mõelda sai väikese augu (vist Mr.Beani kandis), aga normaalse ettekande tegemiseni on küll vääga via longa.

Nüüd kavatsen minna RoGeriga (meie germaani-romaani instituut:P) teed jooma ja pärast seda filmiklassaika vaatama. Eelmisel korral jäi ju filmi vaatamas käimata.. Ometi kord on õhtu vaba ja homseks saab asjad vast pärast ka tehtud;)

oodates päeva, mil ei pea

Jõudsime eile ilusti Soome ja tagasi ka. Täna lugesin lehest Estonia huku mälestamise kohta ja tuli meelde, et jah, õige kuupäev küll. Ei tea, kas seepärast nii vähe rahvast oligi?

Soome jättis üllatavalt positiivse mulje ja oli vägagi skandinaaviapärane. Varem oli mul Soome kohta mingi ebameeldivam eelarvamus, nüüd aga võiks teinekordki nädalavahetusel sinna minna. Kui aega oleks...

Kool pole õieti veel alanudki ja tööl pole ka veel kuigi palju käinud, aga olen juba väsinud. Kõige rohkem vist väsitabki asjade klapitamine ja kontrollimine, ega siis lõpuks ikka ei kattu midagi. Ja siis avastamine, et kattubki, kuigi ei tohiks, ja üritamine neid kattuvusi likvideerida. Kahju, et niimoodi nii mõnestki toredast üritusest osavõtmine ära jääb. Ja mulle tegelikult ei meeldi see pidev rahmeldamine ja jooksmine ühest kohast teise ja siis jälle esimesse, siis hetkeks koju ja jälle teise, et siis pooleldi hommikul koju jõuda. Endale jääb tunne, et ma ei tea enam, mis on tehtud ja mille ma ikkagi unustasin, või on mingi uus asi tekkinud, mille tulekust ma tõmblemise tõttu teadlikki pole.

Aga tuletades endale meelde, et tegelikult ma ei pea mitte midagi tegema, et olen lihtsalt teinud sellised valikud, millega endale sellised kohustused võtnud, tundub elu kohe helgem. Ma ei mõtle ette, et ei saa ja ei jõua (kui siis ainult kellelegi kirjutades;P), vaid lihtsalt teen ja kui saan hakkama, on tore, aga kui ei saa, pole ka veel maailma lõpp. Alati saab ju pooleli jätta ja midagi muud teha (sh kuhugi mujale minna). Kas pole?:)

Aga nüüd lõpetan loba ja hakkan rühmatöö jaoks huvitavaid fakte otsima. Ja ehk ei jää poolelt sõnalt magama, sest õhtul on veel tööle vaja jõuda.

Kes teeb, see jõuab 154

Sellest olen alles nüüd hakanud aru saama.
Ülitore nädalavahetus andis suure energiaboosti, millele tänu jõudsin kõigi kodutöödega järje peale:) Muidu olen ikka siuke laisk, et tean, et nagunii aega on, ja küll jõuab ka pärast netis surfamist midagi ära teha. Aga nüüd, kui teadsin, et nii teisipäevaks kui kolmapäevaks oli vaja valmis saada päris retsilt ülesandeid (millest mõni nõudis ka ametlikku kõneviisi ja sõnade produtseerimist:P), ning täna pidin otse koolist tööle minema (ehk siis null tundi õppimiseks) ja lõpetama alles keskööl, siis kohusetundliku tudengina tegin esmakordselt kõik kodutööd varakult ära!:) Noh, välja arvatud ladina keel muidugi, aga see pidi nagunii ära jääma, nii et... ;)
Ja kui ma kell 3 öösel printeri sisse panin, mõtlesin küll, et terve maja ärkab üles, aga tutkit, ei teinudki nii kõva mürinat, nagu ma kartnud olin. Ja kõige üllatavam on, et täna üle lugedes ei tundunudki kohutavalt katastroofiline:D

Vaba ladina keele tunni ajal lösutasin EHI aatriumi pehmel diivanil ja uurisin vahelduva eduga maja taga asuvas lastehoiumajas käivaid inimesi ja võõraste sõnadega õpikut. Ok, tegelt ma ikka nii usin ei ole, kui püüan siin näida.. pool ajast sai niisama maha jutustatud.

Sain täna oma esimese tähe ka. Oli parem, kui lootsin. Või noh, mitte et ma oleks lootnud, et halvasti läheb, aga... tead ju küll. Ja et + taga oli, oli ka positiivne:) Mitte ainult matemaatilises mõttes. Mitte et mul veel aimu oleks, mis protsenti iga täht ja +/- tähendavad, aga vähemalt nii palju tähti ma ikka tähestiku algusest pihta hakates tunnen, et seda enda kohta piisavaks pidada :) Ainult et järgmisel korral tuleb klassi ees presentation teha... :S Õnneks on vähemalt teema selline, mille kohta võib põnev materjali otsida olla (kuigi kõigil on sama teema: tudengielu Stanfordi ja Edinburghi ülikoolides). Eile öösel Miriami kodutöö jaoks endale "ülikooli valides" leidsin, et nii Brighton kui Bristol oleksid täitsa toredad, kui näiteks õppemaks alla £10 000 jääks...
Aa, selles tunnis oli täna üks tumedanahaline Erasmus Prantsusmaalt ja ma sain mingi paaritöö ajal temaga juttu ajada. Forineeridega(kas sellesarnast sõna polegi veel leiutatud eesti keelde?) on kuidagi lihtsam:) Ja ma ei tea, mis see on, aga mu inglise keelel on kaks erinevat taset: 1) eestlastega/ eestlaste juuresolekul rääkimise; ja 2) välismaalastega suhtlemise tase.

Välismaale tahaks! Kuigi praegu on siingi päris põnev ja rutiinivaba elu. Homme otsin ühe jaapanlase üles. Ja ühest ameerika-korea tudengi pakkumisest talle eesti keelt õpetada, saades ise vastu inglise keele vestluspraktikat, üritan ka kinni haarata. Kui ise välja ei saa, tuleb väljamaa siia tuua.
Hmm... neljapäeva õhtul on meil kursapidu. Eks näis, mis toimuma hakkab:P Ma üritaks reede hommikul ikkagi rongi peale jõuda:D

Jeerum, mul käis praegu deja vu peast läbi. Tuli meelde, et ma kunagi nägin/kujutasin täpselt ette, kuidas mulle Tallinnas elades Needsamad külalised tulevad. Huvitav, kas ma seda kuhugi detailsemalt üles ei kirjutanud? Või kellelegi ei rääkinud, nii umbes-täpselt pool aastat tagasi? Või äkki ajan ma lihtsalt praegu segast, väheste unetundide asi.. Loodetavasti püsin 18-00.00ni jalul, siis pean suutma klaase purustamata-inimesi sõimamata hakkama saama:P

Millalgi võiks vist mõned pildid ka siia üles visata. Ja mul tuli meelde, et see Iirimaa kaardi idee, et külastatud linna kohal on link asjakohaste piltide juurde, jäi vaatamata pikale suvepuhkusele siiski tegemata.. Ma peaks vist ikka selle aeglasema rongiga tulema:P

abajea ;)

Siia tuleb kunagi (arvatavasti mitte enne reedehommikust rongisõitu) üks korralikult paljusõnaline kirjeldus mu üliägedast nädalavahetusest :D

Nüüd aga pean tagasi "normaalsusesse" vajuma (väää:( ) ja kõik kolme esimese nädalapäeva kodutööd ära tegema, sest tööinimesel on ju veel vähem aega kui tudengil, kes turistidega mööda linna kolab.

lühisissekanne 76

Tänase tühja tunni ajal käisin seda imehead piparmündikakaod joomas ja raamatut lugemas:) Selles alumises kohvikus oli mündisiirup otsas ja siis need neiukesed saatsid mu üles, ja seal oli seesama äge tüüp:D Ta räägib ikka aktsendiga veits. Aga ma ei julgenud küsida, kust ta pärit on. Väga vabalt võib ka venelane olla. Siuke muhe. Ja piima löömises väga osav;) Aga see selleks..

Olen suutnud ühte esmapilgul väga igavana tundunud loengut jälgima hakata ja käisitsi konspekti kirjutamine polegi probleem. Ainuke jama võib siis tulla, kui eksam kätte jõuab. Sest seda materjali on ikka retsilt... Ja üks 700 lk'line raamat oleks ka hea läbi saada selleks ajaks. Ja kuna seda loengut on 2 korda nädalas, saab ta juba oktoobris läbi, nii et..... :S

Kumu dokumentaali käisin ka vaatamas. Neljast tunnist pidasin vastu ühe, ei olnud väga huvitav. Seekord. Aga Kadrioru park oli tänase karge ja kuiva ilmaga nii imeimeilus, eriti see tagumine Kumupoolne külg, kus valged pingid purskkaevu ääres päikeseloojangus särasid:)

Aa, seda ka, et ma olen Damien Rice'is lihtsalt lummatud. Neis nukrameelsetes veits kähehäälsetes poolboheemlaslikes (iiri) kitarripoistes ikka on midagi atraktiivset...

270

Midagi pakilist polegi toimunud, aga väikeste jõnksatustega sai selgeks, et septembrikuu nädalavahetused on bookitud. Nüüd varsti host'in itaallasi, järgmine kord jõuan ehk Tartusse ja viimasel s nv'l lähme siis Soome:) Praegu on mõnus, et ei ole kõike korraga ja palju, vaid tuleb niimoodi ükshaaval juurde, et väga tähele ei pane ja kokkuvõttes polegi veel depressiooni hakanud tekitama (vastupidiselt mu esialgsele kartusele).
Ja mulle meeldib, kui mõni õppejõud annab ülesande ja ütleb selle kohta, et tehke nii palju kui jõuate:D Siis on viimasel õhtul kella ühe ajal sellele pilku heites tunne, et ma korra ikka uurin lähemalt, ükskõik siis, kui eriti palju ei jõua, ja kui lõpetad, on tehtud ka:) Väga positiivne mu meelest.
Tänasest veel nii palju, et avastasin U-hoones väga mõnusa kohviku (nagu Kehrweiderid ikka olema kipuvad) ja et seal töötab seesama tüüp, kes 1.sept peol ka kohvikuletis oli ja keda ma arvasin kuskilt Hispaaniast vms maalt pärit olevat:P Aga ta rääkis täiesti eestlaslikku eesti keelt, kuid tema positiivne sära sobis nii toredasti kokku kohviku interjööriga. Kunagi lähen ma igatahes sinna seda piparmündikakaod jooma, kui loengute vahele pikem paus jääb. Nagu homme. Muideks, Eestis ikkagi müüakse mündimaitselist Bailey's 't, aga kuradi palju raha tahavad suure pudeli eest saada. Huvitav, kas päritolumaa hinnatase mitte kõrgem ei pidavat olema??!

Homme kavatsen vahelduseks oma asukohalinna ära kasutada ja Kumu dokumentaali vaatama minna. Reedel olen tööl ja öösel kunagi otsin mööda linna oma külalisi taga arvatavasti:P Siis jõlgun nendega kuni pühapäeva lõunani. Äkki jõuan(jõuame) Uuskasutuskeskuse kirbuturule ka näiteks või mingi tantsugrupp Moduse pakutavale lahtiste uste päevale(õigemini nädalale, mis kestab kuni neljapäevani). Järgmisel nädalal olevat mingi tutvumisõhtulaadne asi ka plaanis. Nii et tegevust ikka jagub ja igav ei hakka:) Neid mõnusaid läpaka seltsis veedetud õhtuid saab aga vist vähem olema. Aga ongi vaja elama ka hakata, mitte ainult midagi elamiselaadset kirjeldada.

Aa, muide, pesumasin hakkas ka tööle, pärast seda kui ma parklavalvurionu appi olin kutsunud ja ta kruttis neid nuppe samamoodi ja korraga hakkas masin häält tegema. Siis panin enne loengutesse minekut pesu pesema ja tagasi tulles võtsin välja. Oli küll läbimärg, aga ma mõtlesin, et laon ikka oma radikate peale laiali(mida küll ei köeta veel, aga...:P). Sokkidega oli lihtne, aga need kunagi ropprasked velvetid ja paar pluusi tilkusid küll nii agaralt, et ma otsustasin proovida, et äkki saab ikkagi kuidagi tsentrifuugi ka tööle. Ja saingi:D

Tore, kui igasugustest teha-vaja/korda-saada/üles-otsida/endale-muretseda nimekirjadest asju maha saab tõmmata:)

Hmmm... nende kolme uue tuntud (tundmatu) estoonlase jalajälgedes ma juba tatsasin eile. Või oli see üleeile. Igatahes, mis neist enam avada, kui nad algusest peale avatud juba on;)
Huvitav, kas nad lasid kunagi omal ajal kõigil näitlejatel ja muidu tegelastel oma jäljed kuhugi savisse või kas või plastiliini astuda, et nüüd need niiviisi võtta on? Või hoitakse üks paar igaühe jalanõudest alles? :P

L

Täna ajasin end ilusasti varakult üles ja läksin ostsin endale printeri. Päris seda ei saanud, mis esialgu plaanis oli, aga niikaua kui töötab, on mul täitsa ükskõik. Seadistamine ja tahmakasseti sissepanek on ikka eriliselt lollikindlaks tehtud, nii et isegi minul (tehnikatumbal!!) ei võtnud see kokku kauem kui 5-10 minti. Kasti koju vedamine oli ainuke veidigi pingutust nõudev etapp, kuigi viimati kui mingi kastiga mööda mingit linna ringi kalpsasin, oli seal umbes 15 kg rohkem sees kui täna... ;) Aga nüüd tulin ausalt ilma abivahenditeta koduni ära ja ei jäänud üldsegi iga kahe sammu tagant seisma, et ähkida. Vasikavaimustuse etapis tahtsin kõike kohe printima hakata, aga siis tuli välja, et paberit oleks ka vaja:D Aga eks sa mine paberi paksust, tooni ja kvaliteeti vaatama, kui nad ainult kinnistes pakkides on! Kui lõpuks ühe pataka ära ostsin ja keskusest välja läksin, siis tuli välja, et sajab - ja kohe siukest padukat, et kohe on! Nii ma siis ootasingi ilma vihmavarju ja kilekotita, millal koju saaks.. Lõpuks "randudes" oli tunne, nagu oleksin need 500 lehte ükshaaval kogu linna erinevatest kontoritarvete poodidest kokku kogunud.

Õhtul käisin Uue Maailma Festivalil ka korraks. Seal suurte ja väikeste Ameerikate kandis. Nad üritavad seal sama liini ajada, nagu ikka Supilinna päevad ja Karlova päevad jms ajavad, aga minu meelest jäi puudu igasugusest ühtsusest. Ma ei leia selle linnajao majades mitte mingisuguseid arhitektuurilisi sarnasusi ega näiteks autode või riietumisstiilide järgi otsustades ka nende elanikes. Nii et ei päästa siin Indigolapsed ega J.M.K.E. Homme üritan päevasel ajal jõuda, äkki toimub rohkem põnevat.

Ma pean ikka oma kummikud Tartust ära tooma vist. Kuigi see nimekiri, mis kõik kaasa peab mahtuma, on jälle üks paras autotäis :S Aga eks rong mahutab ju rohkem:D

61

Eestlane, soomlane ja sakslane jagasid korterit. Igaüks istus oma toas:P
Näh, ma ikka ei oska nalja teha. Aga kuidagi nii need rahvuste pihta käivad anekdoodid ju algasid... Igatahes kolis siia täna mingi soome tüdruk sisse. Nime ma ei mäleta, midagi muud ka eriti (st pole kindel, kas ta tänaval näiteks ära tunneksin), ainult et ta suht ebaviisakalt külma mulje jättis. Aga eks see ole ju meile põhjamaalastele omane.

Mis ma täna õppisin?
-Et isegi kui pitsakarbile on kirjutatud ka mikroahjus valmistamise juhend, ei tasu lootagi, et ta seal küpseks..
- Et meie pesumasin ei tööta.
- Et kardinaid ei tasu eest ära tõmmata, kui su akna all on trepp, sest keegi võib seal seista ja lihtsalt sulle otsa vaadata:P
- Et läpakakottide sangakonksud on ülihaprad.
- Et netis saab kursustele registreerida küll ja end maha võtta ka.
- Et sõna "saun" on tulnud sõnast "seep" (aga see tuletamine oli aeganõudev ja vaevaline!).
- Et mõni lektor võib mõjuda täpselt nagu muuseumigiid..
- Et mu sünnipäevajärgsel hommikul jääb "Keele variatiivsuse" loeng ära ja pean kooli jõudma alles 14ks.

312

Postimehes oli jälle mingi jutt oma lapse varastanud isast. Naljakas oli neid inimeste kommentaare lugeda, kusjuures enamus olid ju ema vastu häälestatud. Ju eestlased ei salli ikka üldse kaasmaalasi:P
Minu meelest on see lihtsalt üks tüüpsituatsioon, milles on kaks põikpäist inimest, kes arvavad kumbki, et vaid neil saab õigus olla. Eesti kohtu otsus mu meelest eriti üllatav ei olnud, arvestades seda pidevat pedofiilide lainet. Ja eks Norra pidi ju ka oma kodaniku eest väljas olema, ju neil pole lapseahistamine nii päevakorral ja võimalik, et sealses heaoluühiskonna võrdõiguslikkuses pole emad peamised lapsekasvatajad. Imelik on lihtsalt see, et kui meil siin on üks maailm, siis peaks ju olema ka vaid üks kehtiv kohtuotsus, mitte igaühele oma. Ja kummaline, et hooldusõiguse otsust saab ühe vanema selja taga lihtsalt ümber tõsta.

Seda lõiku lugedes jääb kindlasti mulje, et ma olen ema poolt. Tegelt ei ole, mul on suht ükskõik, kuna nagunii tegelikku tõde ja detaile ei tea. Aga ma olin täna ühe kummalise situatsiooni tunnistajaks.
Reimanni tänaval on üks sinine maja, kus asub lasteaed. Kui sealt kuskil kella 18 kandis mööduda, võib näha vanemaid lastele järele minemas, nii ka täna. Minu ees kõndis suurt kasvu mees, käes kägaras minimõõtmeline vihmajakk. Korraga ta hõikas: "Oota!" Umbes 10 meetrit eespool hüplev minu meelest u 4-aastane laps, keda ma enne märganudki polnud, jäi seisma, näoga autotee poole, nagu tahaks hakata üle minema, vist astuski juba otsapidi autoteele. Mees karjatas: "Ei lähe üle tee! Me ei lähe sinna." Laps hakkas kohapeal olles väikestviisi jonnima ja viskas oma mütsi maha. Mees ütles hirmuäratava külmusega: "Ma annan sulle peksa!" Ja laps ütles seepeale: "Jah, võta nuga ja pussita mind surnuks". Või kasutades sõna "torka", ma ei mäleta.
Nii see elu siis käibki...


Lõhkusin täna poes kaussi valides taldriku ära. Nagu elevant portselanipoes.. Mul küll sellist tunnet ei tekkinud, et killud õnne toovad.

Ja capoeirat ei olnud.

live fast, ....

Tõotab kiire elu tulla. Viimase kahe päeva jooksul olen nii palju näinud ja kogenud, et tundub, nagu eile hommik oleks nädal tagasi olnud...

Igatahes, oma esimesse loengusse suutsin ma hiljaks jääda!:D Aga sellega on üks pikem ja naljakam lugu tegelt, mida kirjutada ei viitsi. Tundub, et see hilinemine palju pahandust ei tekitanud mulle (pealegi polnud ma ka ainus) ja lõppkokkuvõttes sujus kõik vast pareminigi kui muidu oleks läinud.

Ma ei saa mainimata jätta, et praktilist ainet "Integrated Language Skills" annab meile üks hääästi lahe tädi! Ma ei saa aru, mis maalane ta on, sest tema inglise keeles pole midagi eestlase inglise keelest, samas on ta nimi Ene Alas... Aga karm semester tuleb, praktilisi aineid, kus tahetakse pidevalt hunnikutena kodutöid ja tunnis aktiivset diskussiooni, rühmatöid ja ettekandeid jms (mida ma ei kannata) on juba esimese koolipäeva lõpuks nii, et tundub liiga palju. Ja lõpus on mõnusad suulised eksamid:D Samas, äkki saan ma lõpuks oma hirmudest üle, kui neid iga päev nii palju on, siis lihtsalt ei jõua enam koguaeg hirmul olla ka ju;)

Töö sain ka. Eks näis, kui suurt koormust täpselt mulle seal peale panna tahetakse, aga kogu aeg ka rakkes ei tahaks olla. Juba praegu on vaikselt süümepiinad, et võiks ju oma koduseid ülesandeid lahendada siin pläkutamise asemel, sest kes teab, millal jälle võimalus tekib. Oi, meelde tuli, ühe tähtsa kirja pean bossile ära saatma ja IVA asjad üle vaatama, siis võib rahulikult tõlkima asuda ja MSNis ühte teatud õde oodata:)

Aga tulge mulle külla! Mahub küll, keegi saab paberivirna otsa istuda ja keegi sõnaraamatuid madratsina kasutada ja ... :)
Tallinn tundub päris melu ja põnevust täis, on küll, mida vaadata ja kuhu minna, ma arvan (kuigi ma pole veel kuhugi jõudnud...).

Qualitätswein mid Prädikat

Hahahaaa. Täna on nädalavahetus. Mis tähendab, et mul on hommikupoole/päeval nett!

Ja Orkut ütles mulle: You are soon going to change your present line of work.
Really? Well, we'll see about that... Praegu uurin oma ainumast veiniajakirja ja võrdlen, kas mõni menüüs olevatest jookidest ka ajakirjas leidub. Siiani pole märganud veel.
Ja ma unustasin ära, mis kell mul tööproov algab. Olin surmkindel, et panin selle kuhugi kirja, aga nüüd ei leia ühestki märkmikust ega mobiilist ega niisama paberilipikult. Nii et lähen mälu järgi poole seitsmeks. Äkki läheb täppi.

pika puhkuse lõpuminutid

On mulle otsa ette kirjutatud, et ma olen infopunkt või midagi sellist? Vaatamata mu kiirkõnnile julgetakse mind ikka mitu korda päevas peatada, et küsida teed... või hoopis vahukoort ;) Ja mitte ainult välismaalastest turistid, vaid ka tallinlased ise, kes majanurgal tänavanime ei näe ja siis seda üles ei leiagi.
Ja tänane orienteerumine oli ka suht naljakas:P Paras ports oli kohalikke, aga päris tavaliste asjade üles leidmisega oli probleeme. Tartus on küll vähe teised mõõtmed ja arvud, aga ma julgen öelda, et iga enam-vähem ülikooliminekule mõtlev gümnasist teab, kus asub TÜ raamatukogu.
Ja mulle jõudis alles täna kohale, et tegelikult õpib enamus tudengeid tasulisel kohal. Mulle on ikka elementaarne tundunud, et kui käib jutt ülikooli sissesaamisest, siis räägitakse tasuta kohtadest, sest noh ... on tasulistele kohtadele ka konkurss või? Aga jah.. Ja kui tuleb välja, et kui keegi on RE kohal, siis vaadatakse teda imelikult.

Neid otse keskkoolist lapsi on tore jälgida, kui nad räägivad, miks nad selle eriala valisid:) Kohe näha, et koolis käinud. Ideaalid pole veel purustatud :P Selle kategooria alla käivad noored. Kuigi ma vist käsitlesin tookord seda natuke liiga radikaalselt ja ründavalt, tegelikult artikkel lihtsalt juhtis tähelepanu sellele, et järjest rohkem inimesi valib endale toreda eriala/eluala, mitte sellise, millest kellelegi peale tema enda ka reaalset (ma ei mõtle praegu materiaalset) kasu oleks. Pool kõnealusest artiklist leidsin netist üles, ei tea, kes teise poole ära sõi...

Ja siis selline artikkel ka, minu tulevaselt õppejõult. Midagi torgib, et äkki mu viimase hetke otsus ei olnud ikka kõige parem, eestluse säilimise mõttes. Samas oli see isiklikus plaanis ikka väga hea, nii et... Õnneks pole enam nagunii midagi teha, nii et ma üldiselt ei põe ka:)

Tudengeid meelitatakse tervislikku eluviisi harrastama - täna saadud tudengikotis oli lisaks muule tränale näiteks voldik vesipiibu negatiivsest mõjust ja energiajook ja... :P Ja ISICut tehes sain kampaania korras veel ühe dünamiidi (ja ei pidanud kaardi tegemise eest maksma ka), nii et talveks on energiavarud kogutud:D

we'll see

Kolisin täna sisse!:) Asjad on veel lahti pakkimata ja kola vedeleb igal pool laiali, aga kõik peaks kohal olema. Peaaegu kõik, mõned väiksed vidinad on veel puudu, aga muidu olen maabunud.

Danielilt sain netiparooli ka ja üllatuslikult on isegi levi;) Uurisin talt, mis ta öölaulupeost arvas - tema meelest oli päris vägev olnud(aga ka see võis vaid välismaalaslik viisakus olla, saa sa nüüd aru), kuigi ta päris lõpuni polnud vastu pidanud. Ma siis mainisin, et see alguse osa oli suht jama, muidu ta äkki arvab, et nii pidigi olema:P Siis ta noogutas küll takka, et jah, algus oli jah nõrgem. Naljakas:)

Ja maakleriga sain ka kõik sotid selgeks. Üllataval kombel ta isegi tegi midagi, et oma tasu vähegi õigustada:D Ja muidu oli ka täitsa ok tüüp.

Aa, "töölt" ka helistati, et ma laupäeva õhtul proovipäevale tuleksin. Ju neil siis eriti kandidaate polnud:P Muidu poleks mind, kes ma ausalt tunnistasin, et ega ma veinidest just suurt midagi ei tea, küll võetud.

Kooliasjade uurimisega peaks ka tegelema hakkama. Ja üldsegi...
Peaks asju sättima hakkama. Ja kui sätitud saan, siis vaataks õhtul filmi ja sööks kooki-jooks teed (kui ma selle tarvis mõne poti peaks leidma, sest veekeetja on siin köögis suurim puudus).

Ja küllakutsed on jätkuvalt jõus! Nüüd on isegi midagi pehmemat külje alla anda, kui ööbida tahetakse.
Ja teatrisse tahaks ma ka minna! NOsse on kaks minutit, Estoniasse kolm, Draamateatrisse neli, Linnateatrisse ka alla 10. Ja minu maja vastas asub EMTA peahoone.

Näeme!

nothing else matters

Elu tundub mõneks hetkeks päris kena. Esmaspäevast on mul ametlikult elukoht Tallinnas:) Südalinnas (Woodstockist natuke edasi, tulge külla!) ja just selline paras flatshare variant, nagu mulle meeldib. Et on parasjagu privaatsust, aga mitte ka päris omaette kuskil eraldatuses. Kusjuures, üheks korterinaabriks on saksa poiss Daniel, kes vahetub oktoobri keskel mingi teise välismaalase vastu (ja nii edasi). Teist kaaselanikku pole ma veel näinud, aga pidavat olema eesti tüdruk.

Pühapäeva öösel surfasin veits netis ja leidsin ühe äärmiselt põneva veinikoha tööpakkumise, mis pidavat ka tudengitele sobima. Saatsin siis CV. Ja esmaspäeva õhtul koolimajas luusides helises korraga telefon, mingi imeliku numbriga veel. Tuli välja, et kutsuti vestlusele. Teisipäeval käisin ära. Järgmisel nädalal lubati helistada, kas tahavad mind või ei. Ega ma väga ei looda, sest siuksesse kesklinna poppi kohta on kandideerijaid kindlasti igasuguseid kogemustega proffe ja mina ütlesin ausalt välja, et ega ma veel suurt midagi ei tea. Ja ega see pole ju tegelikult ainuke võimalus minu äsjatekkinud veinihuvi rakendada. Muide, eelmisest üürnikust on minu tuppa jäänud ka hunnik ajakirju, nende hulgas ka mingi veinieri, mida ma huviga lugema kavatsen hakata:)

Aa, kui ajas uuesti esmaspäeva hüpata, siis sai toa leidmine ka sisse õnnistatud. Vaese sakslase unerikkumise hinnaga vist, aga noh, elab üle:P Pealegi sai ühendatud minu veinihuvi, mõnus muusika ja jutuajamine pea hommikuni välja. Nii et esimene kokkupuude Danieliga sai kohe vabandustega läbi põimitud. Õnneks ta vist väga pahane polnud, aga see võis ka välismaalaslik viisakus olla. Ja siis ma unustasin veel oma hommikuse jogurtilusika ka pesemata kujul kraanikaussi (mina, kes ma olen nõudepesufriik!!), nii et jah, esmamulje on super:D Aga ega ma ei viitsi eriti põdeda ka. See on ju ometi Tallinn:P

Öölaulupeole jõudsin ka. Algus oli üllatavalt igav, vähemalt minu arvates. Kuskil kaheteist ajal hakkas õigemat muusikat tulema ja tekitas kaasalaulmishimu. Siis trügisime ka ekraanile lähemale (laulusõnu polnud just kuigi hea lugeda) ja pidevalt nihkudes lõpetasime viimaks lausa esimeses reas:) Lisaks nendele oma headuses tuntud lugudele märkasin, et Volkonski esitatud "Kuulake!" kõlas ikka väga väga võimsalt. Kas mulle ainult tundus nii või oligi see lugu Draamateatri "Julia" etendusest?

Hommikul bussijaamas sattusin hämmastava situatsiooni keskele. Just nimelt niimoodi sõnastatult. Istusin ühe pingirea peaaegu keskmisel toolil ja lugesin raamatut. Ülejäänud kohad olid vabad, nagu ka kogu vastasolev rida. Korraga tuli sisse üks seltskond (2 poissi ja 3 tüdrukut), mis paigutus väga kummaliselt minu ümber - üks tüdruk otse minu vastu, teised 2 kummalegi poole kõrvale ja poisid minu vastas istuva tüdruku kummalegi küljele. Mulle jäi selgusetuks, miks nad ei istunud lihtsalt kokku ühte punti. Mõne hetke jooksul sai selgeks, milleks selline paigutus vajalik oli: kolm tüdrukut hakkasid omavahel suhtlema viipekeeles. Aga ega see mind niivõrd ei üllatanudki. Nende suhtlus oli põimitud lisaks veel ka eesti ja vene keelega. Lihtsalt see tundus kuidagi nii üli-üli, kui piirideta, kompleksideta, inimlikud ja hoolivad nad üksteise suhtes olid. Nii ebareaalne oli istuda seal nende keskel ja "lugeda" oma raamatukest, justkui polekski mind päriselt kohal, vaid salajane kaamera filmiks neid nende endi teadmata. Nad ei lasnud end ümbrusest absoluutselt häirida, rääkisid mingist toimunud peost ja olid täpselt sellised nagu peakski. Vabad :) Ma pole varem sellist asja kuidagi nii selgelt tajunud. See oli väga hea tunne...

vot

Ma pole nii ammu bloggerit lahti teinud, et nüüd siis avastasin, et siin on väiksed muutused tehtud. Väga hea, arengut ongi vaja!:)

Viimasel ajal on jälle kuratlikult kiire, kuigi midagi nagu ei teegi. Tartuff on muidugi ka üks ajaröövel, kuid sel aastal pole ma kõiki filme küll näinud ja ka alles tulevastest filmidest jäävad pooled nägemata. Läbivaks on mu meelest British Asian teema, nii dokumentaalides kui suurel ekraanil.

Korteriotsingute esimene põhietapp oli esmaspäeval. Suurt midagi ei olnud. Ja enamuse esmaspäevast istusime tüüpidega kusagil ja jõime. St mina loomulikult jõin vett! Eriti soovitatav oleks veinilõhnasena kortereid üle vaatama minna:P Ühe nunnu toa vanalinna ärklikorteris leidsin, aga hinna-kvaliteedi suhe oli ikka väga mööda. Nüüd siis kirjutasin poolteist A4 uusi "vaatamisväärsusi" välja, homme hakkan helistama neile. Ja esmaspäeval-teisipäeval lähen vaatama. Et oleks üks käimine öölaulupeoks. Ma väga loodan, et mõni neist 22st on just SEE, kuhu mina sobin. Sest kolimise isu on peal küll ja ega seda aegagi kooli alguseni enam ülearu pole. Kusjuures, toimus erialavahetus. Nüüd on kõik inimesed, kes viimase 2 kuu jooksul küsisid, mis ma järgmisel aastal teen, eksitavalt informeeritud. Aga suva kah. Sest ega uued erialavahetusedki välistatud pole. Või elukohamaa..

Mõtlesin, et jõuan täna ometi kord varem magama, ei jäänud isegi viimast filmi vaatama. Ja nüüd siis on kell veerand 6 saamas... Oi jah. Head hommikut siis!

Ei saa mitte vaiki olla

Minu teadmised ajaloost on äärmiselt kesised ja selge on see, et eestlasena olen ikkagi ka äärmiselt mõjutatud meie meedia läbivast poolehoiust Gruusiale, kuid ka kõike seda kõrvale jättes ja üritades objektiivne olla jääb mulle arusaamatuks, miks niivõrd paljud kõrvaltvaatajamaadest (USA, Šveitsi jne) pärit inimestest Venemaa poolt on(kuigi lingitud lehel on vist enamus vaid mingi automaatspämm, leidub ka lauseid, mis on usutavasti tavainimeste poolt kirjutatud mittekordus). Läbivaks Venemaale toetushääle andnute põhjenduslauseks on "Georgia and all regimes which provided troops and weapons to insane nazi-fascist Georgian regime should be punished for all committed today and yesterday crimes!"

Ja mul on tekkinud tahtmine vene keel selgeks saada. Juba lihtsalt selle pärast, et venelastele ka adekvaatset infot edastada.
Teine tahtmine on BBC News sisse lülitada ja vaadata, mis vaatenurk neil on.
Ja kolmas tahtmine on minna poodi ja osta üks peaaegu ainuke tõeliselt maitsev punane vein - Old Tbilisi ja lugeda läbi kõik antud teemat kajastavad artiklid, sest miskipärast on mul ikkagi tunne, et teadmata tausta detailsuseni ei tohiks üldse suud lahti teha.
Selle lugemisülesande realiseerimiseks peaks mu lugemistempo küll ülikiire olema, sest mõned jõuavad sekunditega hulga uudisteväärilist korda saata.


PS! Käisin just reedel tankiga sõitmas (või ma ei tea, kas relvastamata ja lõbusõidutamiseks mõeldutele ehk teist nime pole pandud). Nüüd neid kolonne uudistest nähes tekib päris hirmus tunne, see sõiduriist on igast otsast punnis vägivaldsust ja loomuliku/loodusliku allasurumist, purustamist ja lömmi sõitmist, tohutut võimsust ja valulikku kisa, olgu ta siis sõjaks või niisama "mängimiseks" mõeldud.

so whaaat aare you gooona dooo

Polegi suurt midagi öelda, kuigi korralikust kirjatükist on juba tükk tühja maad.
Suvitasin Saaremaal, oli päris soe ja mõnus. Muhu jättis mulle väga unustamatu mulje oma minevikulise oleku ja siira õhustiku ja ülisõbralike inimeste ja värvide ja nunnu restorani ja nämma kamakreemiga :) Parajalt väike, et kogu saart hoomata ja ühe satsiga läbi käia, samas mahutas oma väiksele pinnale praktiliselt kõik selle ära, mis Saaremaal oli (v.a Kuressaare, eksole), aga erinevuste intensiivsus, nägemistväärivate objektide tihedus oli suurem.
Kuressaare oli ka armas. Ei tuletanudki õnneks mu eelmist Saaremaalkäiku meelde:P Vahepeal sai nalja ka - auto jäi lihtsalt tee äärde seisma ja ei käivitunud uuesti. Nii et siis kutsusime autoabi, kes meid linna vedas. See oli tegelikult veel enne Kuressaarde jõudmist, u 80 km kaugusel. Nii et sisenesimegi linna võõras autos ja oma auto vaatas tagaaknast kuklasse:P Õnneks sai auto järgmisel päeval jälle töökorda ja jätkasime vuramist, käisime jääkülmas meres ujumas ja korjasime kive kaasa (mis sest, et kiva raske, kaasas tuleb ikka tassida, eksole;)).
Tagasiteel tulime läbi Pärnu(minnes tegime ka seal väikese peatuse ja vaatasime ranna üle, aga linnast endast pole mul nende üksikute autoga käikude järel ikka erilist ettekujutust, ma nimelt oskan orienteeruda vaid siis, kui olen ise ja bussijaamast oma tempos ja oma suundadesse ekselnud.) ja Viljandi. Viimases lipsasime korra ka Folki kaema, oli läbu nagu öösiti ikka. Jalutasime ringi ja ma olin teistest u 20-30 meetrit eespool, läksin suunaga Kaevumäe poole ja jõudsingi lavani välja. Tavapäeval poleks see muidugi mingi ime, aga tol hetkel oli kontsert käimas, plats rahvast täis ja turvamehed küsisid isegi minu selja taga siseneva Volkonski käest pääset, mina aga olin niisama otse sisse jalutanud. Kahju vaid, et kontsert midagi asja polnud, ning kuna teised ootasid kukununnult teisel pool piiret, kuulasin ma seda vaid kolm minutit ja jalutasin sama sirgeselgselt välja tagasi:)

Olen end ületanud - raamatukogu võib varsti minult kolm talle kuuluvat eksemplari tagasi saada. Lõpuks ometi:) Viimased kaks on paksud ja punased, nii et mõni, kes mind pidevalt õhtuti punase raamatuga ringi jõlkumas on näinud, küsis juba, kas ma teist värvi raamatuid ei loegi:P Aga olen õnnelik, et üle pika aja leidsin ma midagi, mille lugemine laabub ladusalt ning mida ei tahakski enne lõppu käest ära panna. Aga mõnel ööl võiks magada ka.

Täna lähen varakult tuttu. Homme hommukul väntan kurke korjama. Mitte et seal midagi teeniks, aga midagi võiks ju suve jooksul "asjalikku" teha ka. Pealegi, väljas päikese käes füüsilise töö tegemine on tervislik ka ju (kui sedapidi vaadata ja mitte mõelda, et kõrbedes põllul küürutada, pealegi võib hoopis sadada)! :)

PS! Kurat. TÜ saatis mulle just kinnituse, et minu staatus skandinavistikas on nüüd "vastuvõetav". Mis ma nüüd peale hakkan.....? Ja mulle ei meeldi, et mu nimi ka igal pool väljas peab olema... Kas see ei võiks saladus olla, kuni ma olen otsustanud, kuhu lõpuks lähen?

Eile tulin, homme lähen. Ikka sama seis, et nagu ei teegi midagi, aga aega ikka kunagi pole. Kui Saaremaalt tagasi tulen, siis kirjutan. Ma luban. Ja kõik vastamata meilid saavad ka vastuse. Ehk.

internationality;)

Filmiõhtu oli lahe:) Mulle kulus annus rahvusvahelist ja ingliskeelset olemist väga ära! Energiaboost. Ja kõik olid väga toredad:) Film polnud küll midagi erilist, aga vaadatav ja sitsi-satsi+ igast värvilisi kingi ka. Pealegi, õhkkond oli olulisem. Ja valged vaarikad valge šokolaadi seest läbikäinuna on väga head;)