Ootamatute plaanimuutuste tõttu tekkis mulle vaba aeg! Mida saab kasutada tegemata tegude tagantjärele tegemiseks ja kuhjuvate heinakuhjade läbimatsutamiseks:)
Täna hommikul oli keele variatiivsuse vaheeksam, milleks ma eile kella neljani artikleid lugesin (pool ajast olid silmad küll loojas vist:P) ja nii oma konspekti kui netis olevaid materjale paralleelselt uurisin. Tuli kohe tunne, et ma õpin kah ometi:) Esimesed paar lehekülge olid juba pideva iganädalase kasutamise jooksul iseenesest selgeks saanud ja olid väga arusaadavad ka, aga mida rohkem ma lehti keerasin, seda enam pidin tõdema, et asi kisub rappa. Väga keeruline on eristada väga lähedaste mõistete eri nüansse(õigemini neid paikapandud variante, sest mõistmisviise on mitmeid ja tuleb meelde jätta, mis autori meelest milline kõige asjakohasem on ja kelle tekstides sama mõistet veidi teises tähenduses tarvitatakse) ja siis ise neid kasutada osata, lisaks veel näiteid tuua. Kui ma enne kurtsin, et meil on kõik ained väga tehnilised, konkreetsed ja praktilised, mulliajamist ega mõtlemisvõimalust ei olnud, siis siinkohal olen jõudnud otsaga semiootikasse. Kui ma mingi ime läbi sellest vaheeksamist läbi peaks saama, siis järgmine on sotsiolingvistika peale ;)
Muide, kui läksin tööd ära viima ja hakkasin veits kahtlevalt küsima, et kas nime kõrvale oli matrikli numbrit ka vaja (kui mina kohale jõudsin, istusid kõik juba kohtadel, tööd ees, kuigi ma ei jäänud hiljaks), siis õppejõud küsis, et kas see ongi mu nimi või:p Või umbes niimoodi. Kuidagi sõbralikult ja mainides, et väga huvitav nähtus. Keeleteadlaste suust on seda kuidagi meelitavam kuulda kui tavainimeselt:D Ei teagi, miks.
Tunnen, et olen põhimõtteliselt õiges kohas. Ma ei tea, arvatavasti oleks mõni veel õigem, aga siin on ka täitsa ok. On muidugi asju, mis mulle ei meeldi, aga ma olen väsinud vingumast. Teen seda siis, kui muud teha pole. Nii et harva, sest koguaeg on väga palju teha.
Mulle meeldib, et ma saan teha asju iseenda jaoks. Põhimõtteliselt on kõik minu otsustada. Tulen ja lähen, kuhu tahan ja millal tahan. Kui ei taha, ei lähe, aga tean, et edaspidise suhtes oleks kasulikum minna. Ja et edaspidine üldse tulemas on, on mu enda valik.
Lõpuks ometi tunnen, et tegevustel on mõte. Asjad on omavahel tugevas seoses. (Olen seda ju koguaeg teadnud, aga nad pole sellest ammu märku andnud lihtsalt.) Tekitab huvi ja edasisi assotsiatsioone, kui ühe aine terminid on teises kasutusel ja kolmandas mainitud nimed neljandas jutuks tulevad. Kordamisega peab ju lõpuks midagi meelde ka jääma:) Viimaste päevade jooksul on kirjandusest palju juttu olnud, nii Miriamiga kui Briti ajaloos. Tunne, et keegi pole midagi kõnealustest teostest lugenud (mina nende hulgas!!) on kohutav, samas utsitab tagant. Poleks arvanud, et iseenese lolluski võib inspireeriv olla:P Minu puhul on absurdne see, et nii mõnegi kohta tean mõndagi eluloost või teoste pealkirju etc, nime kuuldes tekib mingi äratundmismuie näole, aga lugenud ei ole (ning kui keegi minult küsiks, millest ta kirjutab vms, siis ei oskaks ma kardetavasti midagi kosta). Ja ei ole jaksu ka praegu lugeda:( Raisatud hetki ju tagasi ei saa, et neid otstarbekamalt kasutada. Mineviku peale mõeldes tundub küll, et aega oleks olnud, mida teisiti saanuks kulutada. Aga mis sest aasimisest ikka kasu, hea seegi, et ajapikku näen, mida oleks paremini võinud teha, ehk siis millalgi teen ka.
Tegelikult on mul ka filmide puhul samasugune ängistav tunne, et ma pole midagi näinud, millest räägitakse ja näiteid tuuakse. Saan aru, et peaks ka mainstreami vaatama, et olla üldise kultuuriga kursis. Õnneks olen oma illegaalse tehase ilusti tööle saanud ja kohe kui mõni pealkiri pähe tuleb, toksin selle lihtsalt sisse. Iseasi muidugi, millal ma nad ka vaadatud saan, aga peaasi, et nad olemas on.
Tunnen veits süümepiinu, et olen inimesed tagaplaanile jätnud. Inimesed, kelle kirjadele kuu aega vastamata on, inimesed, keda üüratu kaua näinud pole. Inimesed, keda endale pidevalt külla kutsun ;) Inimesed, kellele plaanin ise juba tükk aega külla minna. Inimesed, kellega kokkusaamiseid olen pidanud edasi lükkama. Või ära jätma.
Vahel on küll tunne, et tahaks kuhugi ära. Enamasti siis, kui postkasti potsatavad lennupiletite sooduspakkumised:P Ja enamasti siis, kui keegi küsib. Millegipärast on mu loomuses alati elu kiruma hakata, kui küsitakse, kuidas lood on. Või kui mitte kiruma, siis viitama, et tahaks, et teisiti oleks. Aga ma ei tea ju tegelikult kas ma tahan. Hetkel ei taha. Täpselt sel praegusel hetkel. Kes teab, võib-olla juba homme ma enam nii ei arva. Igatahes tahtsin lihtsalt välja öelda, et ma olen rahul. Ja vaevalt see "The Darjeeling Limited" vaatamise 'spiritual journey'-tunde tõttu on:P Lihtsalt, et asjad on enam-vähem paigas. Kohalolu. Teel olek, mitte vajadus kuhugi jõuda. That's it. Ja et tekstidel võib mõnikord imepärane mõju olla vaadata sinu sisse. Või ka üksikul sõnal. Et on veel inimesi, kes otsivad samuti iga üksiku elemendi tähendust. Oh, I think I could go on and on... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar