312

Postimehes oli jälle mingi jutt oma lapse varastanud isast. Naljakas oli neid inimeste kommentaare lugeda, kusjuures enamus olid ju ema vastu häälestatud. Ju eestlased ei salli ikka üldse kaasmaalasi:P
Minu meelest on see lihtsalt üks tüüpsituatsioon, milles on kaks põikpäist inimest, kes arvavad kumbki, et vaid neil saab õigus olla. Eesti kohtu otsus mu meelest eriti üllatav ei olnud, arvestades seda pidevat pedofiilide lainet. Ja eks Norra pidi ju ka oma kodaniku eest väljas olema, ju neil pole lapseahistamine nii päevakorral ja võimalik, et sealses heaoluühiskonna võrdõiguslikkuses pole emad peamised lapsekasvatajad. Imelik on lihtsalt see, et kui meil siin on üks maailm, siis peaks ju olema ka vaid üks kehtiv kohtuotsus, mitte igaühele oma. Ja kummaline, et hooldusõiguse otsust saab ühe vanema selja taga lihtsalt ümber tõsta.

Seda lõiku lugedes jääb kindlasti mulje, et ma olen ema poolt. Tegelt ei ole, mul on suht ükskõik, kuna nagunii tegelikku tõde ja detaile ei tea. Aga ma olin täna ühe kummalise situatsiooni tunnistajaks.
Reimanni tänaval on üks sinine maja, kus asub lasteaed. Kui sealt kuskil kella 18 kandis mööduda, võib näha vanemaid lastele järele minemas, nii ka täna. Minu ees kõndis suurt kasvu mees, käes kägaras minimõõtmeline vihmajakk. Korraga ta hõikas: "Oota!" Umbes 10 meetrit eespool hüplev minu meelest u 4-aastane laps, keda ma enne märganudki polnud, jäi seisma, näoga autotee poole, nagu tahaks hakata üle minema, vist astuski juba otsapidi autoteele. Mees karjatas: "Ei lähe üle tee! Me ei lähe sinna." Laps hakkas kohapeal olles väikestviisi jonnima ja viskas oma mütsi maha. Mees ütles hirmuäratava külmusega: "Ma annan sulle peksa!" Ja laps ütles seepeale: "Jah, võta nuga ja pussita mind surnuks". Või kasutades sõna "torka", ma ei mäleta.
Nii see elu siis käibki...


Lõhkusin täna poes kaussi valides taldriku ära. Nagu elevant portselanipoes.. Mul küll sellist tunnet ei tekkinud, et killud õnne toovad.

Ja capoeirat ei olnud.